Prantsuse piiskop Marcel Lefebvre asutas püha Pius X vennaskonna (SSPX) 1970. aastal selge kavatsusega säilitada kirikukogu-eelsed normid. Algusaastatel, vähemalt kuni aastani 1975, oli tegu kanooniliselt heaks kiidetud organisatsiooniga kiriku sees. Lõplik pöördepunkt saabus 1988. aastal, kui Lefebvre otsustas omal algatusel ja ilma paavsti loata pühitseda neli uut piiskoppi. Paavst Johannes Paulus II kuulutas, et kanoonilise õiguse järgi olid Lefebvre ja need neli piiskoppi oma teo tõttu automaatselt ekskommunikeeritud. Vennaskond ise põhjendas oma tegu erakordsete asjaolude ja hädavajadusega.
Paavst Benedictus tühistas 2009. aastal nelja uue piiskopi ekskommunikatsiooni (Lefebvre oli selleks ajaks juba surnud). Mõni aasta hiljem andis Franciscus vennaskonna preestritele volituse pihti vastu võtta ja kiriklike abielude sõlmimist tunnistada.
38 aastat ja üks päev pärast esialgset konsekratsiooni, 1. juulil 2026, pühitses vennaskond taas neli uut piiskoppi ilma paavsti loata. Päev hiljem teatas Vatikan, et kõik uued piiskopid kui ka nende pühitsejad on ekskommunikeeritud. Dekreeti saab täies mahus lugeda eesti katoliku kiriku koduleheküljel.
Selle postituse eesmärk ei ole anda hinnangut SSPX-i teole, vaid vahendada erinevaid arvamusi katoliku blogosfäärist. NB! Need kõik on kirjutatud enne Vatikani dekreeti, samas selle dekreedi ilmumine oli ette teada.
Peavoolu-traditisonalistlik blogi rorate caeli tuletab meelde, et Roomal oli pärast 1988. aasta piiskopipühitsusi ligi nelikümmend aastat aega näidata traditsiooniliste katoliiklaste vastu suuremat hoolt ja usaldust. Aga peale ühe väga erandliku juhtumi ei tõstetud ühestki Roomaga täielikus osaduses olevast traditsioonilisest preestrite ühendusest mitte kedagi piiskopiks. Samas, leiab rorate-caeli, kaasnes 1988. aasta pühitsusega Lefebvre’i ja tema toetajate seas tõeline sisemine heitlus, valu ja kõhklus. 2026. aasta pühitsusi kirjeldab aga pigem ükskõikne hoolimatus ja isegi karnevali-õhkkond, mistõttu, arvab rorate-caeli autor, et see on millegi uue (ja mitte eriti hea) algus, mitte lihtsalt 1988. aasta kordus. Kas nüüd saabki eksisteerima uus, paavstist “sõltumatu” piiskoppide liin, paralleelne kirik Roomale?
Catholicculture-i autor Eamonn Clark tõlgendab SSPX-i 2026. aasta piiskopipühitsusi teadliku 1988. aasta kordusena: taas pühitsetakse neli piiskoppi paavsti tahte vastaselt ja äärmiselt sarnase taustaga kandidaatide seast. Tema hinnangul ei õigusta SSPX-i viide Kiriku kriisile sellist sammu, sest Kirik on alati mingis mõttes kriisis ning üks preestrite ühendus ei saa ise otsustada, millal kuuletumine paavstile enam ei kehti. Clark rõhutab, et piiskoppide valimine ja pühitsemise reguleerimine kuulub paavsti jurisdiktsiooni keskmesse; seetõttu peab ta loata pühitsusi skismaatiliseks teoks ka siis, kui SSPX ise ei taha end skismaatilisena näha. Tema meelest maskeerib SSPX vagade põhjendustega, miks ta teeb “oma tahtmist”, kuigi katoliiklik vastus peaks olema usaldus Jumala ettehoolduse vastu ja kuulekus ka raskes kiriklikus olukorras.
Roberto de Mattei, kirjutades rorate-caeli jaoks, arvab, et SSPX-i “hädaseisundi” argument on korraga nõrk ja tugev: kanooniliselt nõrk, sest SSPX ei saa ise otsustada, millal Kirikus on selline hädaseisund, mis õigustab tegutsemist paavsti mandaadita; kuid pastoraalselt tugev, sest Lefebvre’i ja SSPX-i motiiviks oli usklike sakramentaalne ja vaimulik vajadus. Lefebvre’i jaoks ei olnud otsustavaks kriteeriumiks mitte mingi Vennaskonnale omase õiguse maksmapanek, vaid usklike vaimulik vajadus. See tekitab paradoksi: SSPX, viidates hädaseisundile, rajab suure osa oma õigustusest pastoraalsete vajaduste esmasusele rangelt juriidiliste ja õpetuslike kaalutluste ees – omaks võttes seeläbi just selle pastoraalse praktika esmasuse, mis on Vatikani II kirikukogu üks põhilisi mandaate. Usuõpetuse Kongregatsioon seevastu viitab Vatikani II kirikukogule, kuid ei tunnista pastoraalse argumendi kaalu ning kasutab vennaskonna vastu kirikukogu-eelse teoloogia termineid ja mõisteid, lähtudes õpetuse ja õiguse siduvast jõust. Mattei annab ka detailse ülevaate päevadest, mis viisid 1988. aasta otsuseni.
Ka Dom Alcuin Reid, kirjutades Catholic Heraldile, rõhutab ilmselget pastoraalset vajadust, mis SSPX-il on uute piiskoppide järele: vennaskonnal on üle 730 preestri, rohkem kui 260 seminaristi, mitmesuguseid religioosseid kogukondi ning peaaegu 800 kirikut või kabelit üle kogu maailma, samuti väga suur hulk usklikke. Vatikan pidi kindlasti juba ammu ette nägema – näiteks siis, kui nad legitimiseerisid teatud SSPX-ile antud sakramentaalsed volitused, sellega justkui poolikult tunnistades vennaskonna eluõigust – et selle kaks olemasolevat piiskoppi ei ole enam piisavalt noored ega arvuliselt piisavad, et vastata kasvavatele pastoraalsetele vajadustele ja nendega kaasnevale pidevale reisimisele. Seega, arvab Reid, ei tohiks vennaskonna otsust vaadata kui poliitilist manöövrit: SSPX on vähemalt ise siiralt veendunud selles, et see samm on kõigi nende usklike jaoks hädavajalik.
Samas stiilis leiab ka Kennedy Hall Crisis Magazines, et küsimus ei ole vastuolu hea ja kurja vahel, vaid vennaskonnal tuli tegelikult langetada otsus kahe hea põhimõtte vahel: ühelt poolt peavad nad – ning usutavasti ka tahavad – vältida skandaali ja konflikti Roomaga, aga teiselt poolt peavad nad tagama sakramentide kättesaadavuse väga suurele ja kasvavale usklike hulgale, kelle teenimiseks SSPX-i kaks vananevat piiskoppi ei ole enam piisavad.
Isa Mario Alexis Portella, kirjutades Crisis Magazinile, väidab, et SSPX piiskopipühitsused ilma paavstliku mandaadita on küll selgelt kanooniliselt lubamatud, aga küsimus skismast on siiski natukene keerulisem ja neid kahte ei saa automaatselt samastada. Tema järgi nõuab skisma tahtlikku eraldumist paavsti ja Kiriku ühtsusest, aga SSPX ei püüa tema hinnangul rajada Rooma kõrvale eraldi kirikut ega omistada uutele piiskoppidele iseseisvat jurisdiktsiooni. Ta peab oluliseks ka seda, et SSPX palvetab missakaanonis paavsti ja kohaliku piiskopi eest.
Kardinal Robert Sarah, endine liturgia eest vastutav prefekt, on üks kõige kõrgemaid Kiriku autoriteete, kes võttis väga tugevalt sõna pühitsuste vastu. Tema sõnum on spirituaalne, mitte juriidiline: hingede päästmine ei saa toimuda vastuolus Kiriku nähtava ühtsusega; hingede päästmine ei saa toimuda Kristuse müstilise ihu rebestamise kaudu. See on SSPX-i lemmikargumendi (“hingede päästmine on Kiriku kõrgeim seadus”) kasutamine SSPX-i enda vastu. Sarah tuletab meelde, et hingede päästmine ei ole mingi abstraktne hüve väljaspool kiriklikku ühtsust; Kristus annab ennast Kiriku sees ja Kiriku läbi, seega igasugune “pastoraalne” argument kukub kohe kokku, kui see viib mingisuguse autonoomse organisatsioonini Roomast lahus.
Kardinal Müller, teine endine Rooma kuuria prefekt, väidab, et ühelgi rühmitusel ei ole õigust piiskoppidele oma institutsionaalse püsimajäämise nimel. Tema argument on, et piiskoplik pühitsemine kuulub Kirikule, mitte eraühendustele; vastasel juhul laguneks Kirik huvigruppideks. Ta möönab, et äärmusliku tagakiusamise olukorras, kus ühendus Roomaga on võimatu, võiks hädapärane piiskopipühitsus olla moraalselt kaitstav. Kuid ta arvab selgelt, et SSPX-i olukord sellele lävendile ei vasta.
Jacob Phillips catholicculture-is ütleb, et vennaskonna värske usutunnistus on väga sümpaatne, kuid tema hinnangul võitleb see suuresti eilsete vaidlustega: modernistlike ja relativistlike seisukohtadega, mis ei ole tänases ortodoksses katoliiklikus akadeemilises teoloogias enam eriti mõjukad. Ta arvab, et vennaskond näeb õigesti paljusid probleeme, kuid ei märka piisavalt, kui palju on Kiriku sees juba toimunud ortodoksse teoloogia taastumist.
Joseph Shaw, Ladina Missa Ühingu esimees, selgitab, miks tema (ja Ladina Missa Ühing) ei toeta SSPX-i uusi piiskopipühitsusi, kuigi ta on ise traditsioonilise missa ja kirikliku traditsiooni tugev kaitsja: Ladina Missa Ühing saab tegutseda just seetõttu, ta on korraga kiriklikust “establishment’ist” sõltumatu, kuid siiski Kiriku nähtavate struktuuride sees: ta suhtleb piiskoppidega, tegutseb kogudustes ja pühapaikades ning allub kanoonilisele korrale. Ta peab SSPX-i “hädaseisundi” argumenti liialdatuks: tavalistes katoliku kogudustes võivad küll olla kehv jutlustamine ja liturgilised probleemid, kuid ristimine, piht ja teised pääsemiseks vajalikud sakramendid ei ole üldiselt kadunud. Seega ei näe ta piisavalt tugevat sakramentaalset hädaolukorda, mis õigustaks tegutsemist väljaspool piiskoppide ja Rooma autoriteeti. Samas tunnistab ta, et probleemi keskmes on vastastikuse usalduse puudumine, ning et Rooma peaks traditsiooniliste katoliiklaste suhtes selgemalt näitama oma pastoraalset hoolt.