Agatha Christie teoste avastamine on olnud üks mu möödunud aasta kirjanduslikke tipphetki. See teekond algas romaaniga „Roger Ackroydi mõrv” – raamatuga, mis kinnistas minu jaoks koheselt Christie geniaalsuse. Siin, nagu mujalgi, kirjutab ta ilustamata, kuid haaravalt, ning süžee toimib nagu peenelt kavandatud kellavärk. Kui lugu jõuab lõpule, saab kiiresti selgeks selle kuritegude kuninganna julge leidlikkus.
Praegu ei tunduks liialdusena öelda, et sissejuhatus Christie maailma on andnud mulle veendumuse, et purgatooriumis peab olema eriline paik nendele hingedele, kes on piisavalt julmad, et paljastada mõne tema raamatu lõpp. (Minu suureks meelehärmiks juhtus see minuga seoses raamatuga „Mõrv Idaekspressis”). Olgu kuidas on, aga üks asi, mida ma Christie jutustamisviisis esile tõstaksin, on tema romaanides peituv sügav psühholoogiline läbinägelikkus. Piisab vaid põgusast kokkupuutest tema loominguga, et mõista: ta on erakordne inimloomuse tundja.
See, kuidas Christie asjale läheneb, on selgelt tema äratuntavalt kristliku maailmavaate vili. Kuigi tema esimese abielu purunemine viis selleni, et ta lõpetas Inglise kirikus armulaua vastuvõtmise, jäi Christie kogu elu jooksul vagaks usklikuks ning on hästi teada, et ta hoidis oma voodi kõrval ema eksemplari Thomas Kempise teosest „Kristuse jäljendamine”.
Christie piibellikust arusaamast inimesest on olulisel kohal eeldus, et patt on nagu vähk, mille suhtes pole keegi meist täielikult immuunne. See osutub keskseks teemaks teoses, mida võib-olla peetakse tema kõige kuulsamaks romaaniks, “Ja ei jäänud teda ka”. Kui ma alustasin paar kuud tagasi selle haarava teose BBC ekraniseeringu vaatamist, jäin paraku pettunult ükskõikseks. Nagu mu õemees tabavalt märkis, on BBC käsitluse keskne puudus see, et loo eri tegelasi kujutatakse kõiki moraalsete koletistena. Stsenaristide vaatepunktist saaks mõrva-suguse kuriteo toime panna vaid keegi, kes on silmanähtavalt paheline.
See ei ole Christie vaatenurk. Sellised lood nagu „Viis väikest põrsast” illustreerivad, kuidas tema loomingus kordub tihti teema, et tavalised inimesed on võimelised rängaks kurjuseks. 1. Johannese kirja 1:8 sõnad toimivad siin omamoodi mantrana, mis paljusid tema lugusid kannab: „Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.” Christie jaoks ei ole pattude toimepanijateks mitte koletised, vaid tavalised mehed ja naised, kes saadavad korda patte nagu kuulujuttude levitamine, kadedus, valetamine, varastamine, abielurikkumine ning – jah – ka mõrv. Seetõttu ei olnud “Ja ei jäänud teda ka” tegelased kunagi mõeldud olema karikatuursed pahalased. Nad on mõeldud peegeldama sind ja mind, niivõrd kui me laseme patul oma südames kanda kinnitada.
Seda mõtet väljendab Hercule Poirot eriti mõjuvalt romaanis „Roger Ackroydi mõrv”. Stseenis, mis tekitas mul esimesel lugemisel külmavärinaid, palub belgia detektiiv kuulajail kujutleda „ühte meest – täiesti tavalist meest”. Sellel mehel pole mõtteski kedagi tappa, ent ometi on kusagil tema südames nõrkuse alge. Kui selle mehe elu kulgeb raskusteta, ei pruugi see alge end kunagi ilmutada. Aga oletame, et mees satub raskustesse. Või oletame, et ta komistab võimaluse otsa saada ebamoraalsete vahenditega enda kätte suur summa raha. Mida see mees siis teeb?
Siin hakkab nõrkus end kehtestama. „Raha iha kasvab,” ütleb Poirot meile. „Ta peab saama rohkem – ja veel rohkem!” Ja nii levib see vähk edasi. Kuid siis saabub päev, mil meest tema ülekohtu pärast vastutusele võetakse. Teda ähvardab avalik paljastamine. Ent nüüd on tema hing juba liiga kaugele läinud: „Ta ei ole enam seesama mees, kes ta oli – ütleme, aasta tagasi. Tema moraalne selgroog on nüristunud. Ta on meeleheitel. Ta võitleb kaotatud lahingut ja on valmis kasutama ükskõik milliseid vahendeid, mis talle kätte satuvad, sest paljastamine tähendaks talle hävingut. Ja nii – pistoda lööb!”
Selle stseeni ja teiste samalaadsete kaudu annab Christie oma lugejatele kainestava meeldetuletuse hoiatuse kohta, mille Kain sai lunastusloo koidikul. Me kõik teame seda lugu: kui Kain näeb, et Jumal eelistab tema venna ohvrit, saab ta vihaseks ja kibestub. Vastuseks hoiatab Jumal Kaini, et ta pöörduks teelt, millele on asunud, enne kui on liiga hilja: „Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1Ms 4:7). Kain oleks võinud oma patuseid ihasid talitseda, kuid selle asemel andis ta neile järele – ja tulemuseks on surm.
Kaini ja Aabeli traagiline lugu leiab selgeid kajasid ühes Christie pikimas teoses „Surm Niilusel”. Jutustuse alguses kaalub üks vaevatud naispeategelane raske kuriteo toimepanemist. Ühes kummitama jäävas vestluses palub Poirot naisel kahetseda, kuni tal veel on võimalik: „Ärge avage oma südant kurjale… Sest – kui te seda teete – tuleb kuri… Jah, täiesti kindlalt tuleb kuri… Ta tungib sisse ja seab end teie sees koduselt sisse ning mõne aja pärast ei ole enam võimalik teda sealt välja ajada.”
Ikka ja jälle kinnitavad Agatha Christie jutustused tõsiasja, et me kõik vajame päästmist oma kalduvustest nõrkusele. Ometi ei jäta tema teosed lugejale tunnet, et pääsemine on võimatu. Kuigi tema romaane täidavad traagilised elemendid, tagab Christie kristlik vaade reaalsusele, et tõde ja mingi headuse vorm jäävad lõpuks alati peale. Nagu üks tegelane ütleb Hercule Poirot’le „Surm Niilusel” lõpus: „Aga tänu Jumalale, maailmas on õnnelikkust.” Mille peale läbinägelik detektiiv vastab: „Nii nagu te ütlete, proua – tänu Jumalale selle eest.”
Artikkel ilmus esmalt väljaandes The Catholic Herald