Pole paremat näidet selle kohta, kuidas vaimne kujutis võib meie mõtlemist mõjutada veel kaua pärast seda, kui see on formaalselt meie meelest välja tõrjutud, kui ettekujutus Jumalast kui väärikast habemega mehest, kes meenutab ehk poeet Tennysoni või koguni Karl Marxi. Mitte keegi, kes suudab vähegi ratsionaalselt mõelda, ei usu enam, et Jumal on tõesti selline. Kuid isegi need, kes selle naiivsuse üle kõige põlglikumalt naeravad, avastaksid enda mõtteid osavalt analüüsides, et see kujutis mõjutab neid endiselt ohtlikul määral. Midagi sarnast juhtub siis, kui loeme illustreeritud romaani. Me ei pane teadlikult tähelegi, kuidas tegelaste kujutamine kunstniku joonistustes jätab meile mingi kindla mulje, mis mõjutab kogu meie lugemiskogemust.
Nagu öeldud, see toimub teadvustamatult. Me eeldame, et meie arusaam tegelastest tuleneb puhtalt autori kirjutatust. Võimalik, et me ei mäletagi enam, et raamatus üldse illustratsioone oli. Kuid nende mõju jääb ja suunab iga meie hinnangut. Ma usun, et piisavalt põhjalik analüütik leiaks jälgi „väärika habemega mehe“ mõjust kõigest, mida Jumala kohta kirjutatakse – isegi kõige sügavamate ja ortodoksemate teoloogide töödest, ent eriti märgatavalt just tänapäeva kõige ebatraditsioonilisemate teoloogiliste mõtlejate tekstidest. Viimaste hulgas näiteks valitseb terav vastuseis isikulise Jumala ideele, mida nende intellekt peab täiesti vastuvõetamatuks. Mina olen veendunud, et nad ei võitle Jumalat käsitledes filosoofilise isikulisuse mõiste vastu, vaid just nimelt „väärika habemega mehe“ vastu. Selle pikaajalise kujutise mõju on nii tugev, et niipea kui nad hakkavad Jumalast isikuna mõistma, kerkib silme ette just seesama kujutis, kes on veidralt sarnane lord Tennysoniga. Loomulikult lõpetavad nad kohe edasise mõtlemise.
Neil on tunne, et ainus viis habemest lahti saada on loobuda isiku mõistest. Neile endile teadmata on nende ettekujutus isikulisusest endiselt mõjutatud vaimsest pildist, mille nad arvavad olevat ületanud. Seda kinnitab ka argument, mida nad kasutavad, eitades Jumala puhul isikulisust. Nad ütlevad, et see piirab Jumala lõpmatust; see olevat antropomorfne ehk Jumala vähendamine inimese mõõtkavasse. Seega väldivad nad ettekujutust Jumalast kui kellestki ning teevad Temast pigem midagi—mitte „Tema“, vaid „see“. Jumalast saab kalduvuste voog, transtsendentne miski, polariseerumine.
Kõik täiuslikkused, mis leiduvad loodud olemasolus, peavad leiduma ka Jumalas, kes on kogu olemasolu allikas. Kuna teadmine ja armastus on loodud asjades olemas, siis peavad teadmine ja armastus olema ka Jumalas. Jumal peab teadma ja armastama. Ning see on minimaalne tähendus, mida me silmas peame, kui räägime Jumalast kui isikust: isik on olend, kes on võimeline teadma ja armastama.
Selles isiku mõistes, mida just esitasime, ei ole mitte midagi piiravat ega antropomorfset. Öelda, et Jumal suudab teada ja armastada, ei sea Talle piiranguid, vaid eemaldab need – sest suutmatus teada ja armastada oleks tõepoolest väga piirav. Teadmises ja armastuses kui sellises ei ole midagi piiratut. Minu teadmisel ja armastusel on küll piirid, aga need on minu piirid. Teadmine ja armastus iseenesest on avardavad, mitte piiravad. Lõpmatus olendis on need sama lõpmatud kui Tema ise.
Astugem mõned esimesed sammud Jumala tegevuse tundmaõppimisel. Jumal ei ole lihtsalt midagi, vaid Keegi. Tema tegevus on isikuline tegevus ja Tema elu on teadva ja armastava olendi elu, lõpmatult teades ja lõpmatult armastades.
Kui mõtleme Jumala tegevusele, siis kaldume loomulikult mõtlema eelkõige Tema tegudele universumi ja meie suhtes. Õieti kaldume me neile mõtlema mitte ainult esmajärjekorras, vaid peaaegu et ainuüksi neile. Raske on harjuda mõttega, et meie ei kuulu üldse olemuslikult Jumala elu ja tegevuse juurde. Polegi ehk liiga robustne öelda, et universumi juhtimine on Jumalale justkui hobi, mitte Tema tegelik elu.
Muidugi peame põhjalikult uurima Jumala tegusid meiega seoses, kuid sellega ei tohi piirduda. Me peame uurima ka seda, kes ja milline on Jumal ise, kes meiega nõnda tegutseb. Kui me seda ei tee, siis jääb meie arusaamine Jumalast puudulikuks ja sellest tulenevalt ka meie arusaamine Tema tegutsemisest meiega.
Oleme rääkinud Jumala teadmisest. Kõik, mida me teadmise kohta üldse teame, pärineb meie enda teadmisest. Meie teadmise põhiolemuslik piirang seisneb selles, et meie teadmisakt erineb meie olemusest. Minu teadmine on midagi, mida ma teen, kuid see ei ole mina ise. Esmapilgul võib see tunduda kas tühise piiranguna või koguni juuksekarva lõhkiajamisena. Tegelikult on see aga väga oluline piirang. Kui minu teadmine oleks sama, mis mina ise, ei peaks ma tegema erilist pingutust, et midagi teada – ma oleksin alati hõivatud teadmise aktiga ning teaksin kogu aeg kõike, mida ma üldse tean; samuti ei unustaks ma kunagi midagi, kui minu teadmine oleks mina ise. Kuid kuna see nii ei ole, siis ma mõnikord tean ja mõnikord ei tea, ning pean alati tegema teadmiseks erilist pingutust – sageli olen selleks isegi täiesti võimetu.
Jumala teadmist see piirang ei puuduta, nagu ka mitte ükski teine kujuteldav piirang. Jumala teadmine ei erine Temast endast. Jumal ja Tema teadmine on üks. Jumal on Tema teadmine. Jumala teadmine on Jumal.
Me oleme öelnud, et Jumal teab ja armastab, sest need on vaimu loomupärased tegevused. Kuna Ta on lõpmatu, on ka Tema teadmine ja armastus lõpmatud. Kuna Ta on lõpmatu, on Tema teadmine ja armastus lihtsalt Tema ise.
Keskendugem teadmisele. Jumal teab, ja teab lõpmatult – aga mida Ta teab? Kui me mõtleme Jumalast kui kellestki, kes teab ainult enda loodud universumit, siis me kärbime oma ettekujutust Jumalast talumatul määral. Kui tohutuna universum ka meile ei tunduks, jääb see ikkagi lõplikuks – ja lõplik ei saa kunagi olla lõpmatu teadmise piisavaks objektiks. Universum jääb kontingentseks – see tähendab, et universumit ei oleks üldse olemas, kui Jumal poleks otsustanud seda luua; ning oleks absurdne mõelda, et Jumal lõi universumi selleks, et Tal oleks mille suhtes oma teadmisvõimet rakendada. On ilmne, et ainus lõpmatu teadmise jaoks piisav objekt on lõpmatu ise – Jumal ise. Jumal, tundes iseennast lõpmatu teadmisega, mõeldes iseendale lõpmatu jõuga, tekitab endast Idee.
Idee on, niivõrd kui me suudame seda mõista, vaimne koopia või kujutis objektist, mille üle mõtleme. Meie võimete piiratuse tõttu pole meie loodud idee kunagi täiuslik koopia või kujutis ega väljenda kunagi täielikult oma objekti – teisisõnu, see pole kunagi täiesti adekvaatne. Aga kui Jumal loob endast Idee, peab see Idee olema täiesti adekvaatne, mitte mingil määral väiksem kui olend, kelle Idee see on, ega puudu sellest midagi, mis on tollel Olendil. See Idee peab sisaldama kogu täiust, mis on Olendil, kelle Idee see on. Mõtlejas ei saa olla midagi, mida pole Tema Mõttes iseendast, sest muidu mõtleks Ta iseendast puudulikult, mis oleks Lõpmatu puhul võimatu. Seega on Idee ehk Sõna, mille Jumal endast loob, lõpmatu, igavene, elav – isik, kõiges võrdne Temaga, kes Ta loob. Ta on keegi, nagu Tema ise, teadlik iseendast, nagu Tema on teadlik iseendast – Jumal, nagu Tema ise on Jumal.
Teine vaimu põhitegevus on armastus. Teatud punktini kulgevad need kaks „väljumist“ paralleelselt. Esimene isik tunneb Iseennast; Tema enesetunnetus loob Idee ehk Sõna ning see Idee, see Sõna – Tema enese täiuslik Kujutis – on Teine isik. Esimene ja Teine isik ühinevad armastuse aktis: armastuses üksteise vastu, armastuses jumaliku kirkuse vastu, mis kuulub neile mõlemale. Ja nagu teadmise akt loob jumalikus loomuses Idee, nii loob armastuse akt jumalikus loomuses Armastuse seisundi.
Sellesse Armastusse valavad Isa ja Poeg kõik, mis Neil on, ja kõik, mis Nad on – ilma vähimagi vähendamiseta, ilma millegi tagasi hoidmiseta. Seega on see Armastus Jumalikkuse sees täiesti võrdne Isa ja Pojaga, sest Nad on sellesse valanud kogu Oma olemuse. Pole midagi, mida Neil oleks ja mida sellel Armastusel poleks. Seega on ka see Armastus lõpmatu, igavene, elav, Keegi – Isik, Jumal. Märgakem, et ka siin püsime me veel Jumala loomuse sees. Sest armastus asub tervikuna armastaja enda loomuses.
See tekst on lühendatud kujul kokku pandud Frank Sheedi teose “Theology and sanity” erinevatest osadest.
Loe ka teist osa: Kolm isikut ühes olemuses.