Üks asjadest, kus ma enda kaasateistidest erinesin, oli arusaam tähendusest. Teised ateistid, keda ma teadsin, näisid tundvat, et elu on mõtet täis, kuigi me ei ole midagi muud kui keemilised reaktsioonid. Mina ei jõudnud kunagi sinnani. Tegelikult tundus terve see mõtteliin mulle ebateaduslik, ning intellektuaalselt päris ebaaus. Kui kõik, mida me peame kangelaslikuks ja auväärseks, ja kõigi suurte inimsaavutuste tähendus on taandatav inimajus tulistavatele neuronitele, siis on kõige selle saatuseks surmaga lõppeda. Ning arvestades, et terve homo sapiensi maa peal veedetud aeg ei oleks 5 miljardi aasta vanuse universumi radaripildis isegi piuksatus, näis narr teeselda, et ühe suvalise organismi 60-midagi eluaastat ühe planeedi peal triljonitest on midagi erilist. (Pidudel olin ma tõeliselt menukas).
Juba lihtsalt enda elu elamine tundus mulle valetamisena. Ma andsin endale aru, et elu on mõttetu, kuid ikkagi käitusin nii, nagu minu enda elul oleks mõte, justkui oleks iga lootus ja armastus ja rõõm, mida ma kogesin, midagi reaalset, midagi enamat kui miraaž, mille tekitasid kemikaalid minu ajus. Enesetapp oli mul mõttest läbi käinud – mitte sellepärast, et ma oleksin olnud tavapärases mõttes depresioonis, vaid see lihtsalt ei tundunud mitte millegi enamana, kui vältimatu varasemaks lükkamine. Nulliga korrutatud elu annab ikka sama tulemuse, ükskõik, millal sa seda teed.
Kuna ma ei teadnud, mida muud teha, järgisin ma nende inimeste hästi sissetallatud eeskuju, kes proovivad põgeneda selle eest, mis neid kummitab: ma töötasin liiga palju. Ma jõin liiga palju. Ma olin emotsionaalselt habras. Paljud minu suhted teiste inimestega olid mürgised. Ma mähkisin end tähelepanu hajutajate kookonisse, üritades teeselda, et ma ei tea, mida ma teadsin.
Poiss nimega Joe
Aasta pärast ülikooli lõpetamist kohtusin ma töö juures Joe’ga. Ta avaldas mulle muljet, kuid ma ei arvanud, et mul oleks šansi. Ta oli üles kasvanud vaesena, ainult emaga, ning oli saanud kraadid Yale’ist, Columbiast ja Stanfordist. Inimesed, kes teda tundsid, pidasid teda üheks targemaks inimeseks, keda on kohanud. Nii et kui me hakkasime väljas käima, olin tõeliselt elevil. Meie kooselu osutus isegi paremaks, kui ma oleksin osanud ette kujutada: me reisisime üle kogu maailma nii nagu tuju oli, sõime parimates restoranides, lendasime esimeses klassis ning pidasime eepilisi pidusid tema kesklinna korteri katusel. Lisaks kõigele sellele olid meie mõlema karjäärid tõelise hoo sisse saanud, nii et tulevikul oli varuks vaid veel enam raha ja edu.
Me olime täiusik paar. Ainus, mida me ei näinud samal moel, oli religioon. Paar kuud pärast seda, kui hakkasime väljas käima, tuli välja, et Joe mitte ainult ei uskunud Jumalasse, vaid pidas end kristlaseks. Ma ei saanud aru, kuidas keegi, kes on täielikult võimeline ratsionaalselt mõtlema, saab uskuda muinasjuttudesse nagu kristlus. Kas ta uskus ka jõuluvana?
Kuid see ei tekitanud meile probleeme, sest põhilised moraalsed arusaamad olid meil samad: tema ei praktiseerinud enda veidrat usku ühelgi märgataval moel ning mina enamasti ei tahtnud selle peale mõelda. Üldse mitte. Mil iganes Jumala teema esile kerkis, kohkus midagi sügaval minu sees tagasi. Mitte, et mul oleks probleeme olnud rumalate teistlike ideede lammutamisega – ülikoolis oli see hobi eest olnud – kuid teema viis mind liiga lähedale sellele, mida ma püüdsin unustada. Ma olin terve enda elu korraldanud sellele mitte mõtlemise ümber, nii et ma ei sõnastanud kunagi, millega oli tegu. See oli nõnda maetud pidude ja sotsialiseerumise ja hingetu ühest kohast teise jooksmise alla, et see ei olnud enam spetsiifiline kontseptsioon, vaid lihtsalt üks pime, külm, amorfne teadmine, mida mul oli vaja vältida.
Joe ja mina abiellusime 2003. aastal teatris, lugedes ette tõotusi, mille olime ise kirjutanud, mina kandmas tumelillat kleiti. Plaani järgi oli abielu lihtsalt üks samm teel, kus me juba niikuinii olime. Kuid siis avastasin ma, et ma olen rase, ning kõik muutus.
Emaks saamine pööras mu elu pea peale
Emaks saamine tabas mind täiesti ootamatult. Ma olin üles kasvanud ainsa lapsena kultuuris, kus mitte kellelgi ei olnud rohkem kui kaks last. Ühegi minu sõbra ema ei saanud meie sõpruse ajal last. Ning arvestades, et ma ei tahtnud kunagi lapsi saada ning mul oli väike meditsiiniline näidustus, mis pani mind arvama, et ilmselt ma niikuinii neid ei saa, olin ma emaduseks täiesti ette valmistamata. Füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed muutused, millest ma pärast poja sündi läbi läksin, oli raske löök, nagu hoop, mis tuli ei kusagilt, jättes mind vaaruma.
See kataklüstiline sündmus kaevas välja kõik need vanad mõtted tähendusetuse kohta, ning sel korral ei matnud ma neid enam maha. Nüüd, kus mul oli laps, tundus, et mu elul on rohkem mõtet kui eales varem. Mustapäine, sinisilmne beebi tundus nii väärtuslik: minu enda elu oli tema läheduses üle ujutatud lootuse ja rõõmuga. Aga ilma tavapäraste tähelepanu kõrvaletõmbajateta laskusid faktid mulle peale: minu poja elus ei olnud mitte midagi transtsendentset, ega ka minu elus ega selles armastuses, mida ma tema vastu tundsin. Teda ootas sama saatus nagu meid ülejäänuidki; terve tema eksistentsi kustumine tema vältimatul surmal.
Nädalaid sain ma vaevu voodist välja. Tõsise unepuuduse ja veel tõsisema depressiooni kombinatsioon jätsid mu peaaegu halvatuks. Aga siis ühel hommikul, vaadates last koidueelses valguses, mis läbi akna kumas, tundsin ma enda sees midagi uut. See ei olnud meeleheide, see oli tundmatu ja siiski tervitatav tunne. Ma kaevusin koore alla mõistmaks, et see oli kahtlus: kahtlus minu täielikult materialistliku maailmavaate suhtes, kahtlus tõe suhtes, mida ma olin lapsepõlvest peale uskunud, et inimelus ei ole mitte midagi transtsendentset.
Ma mõtisklesin selle üle, et peaaegu igal ajal ja igas kohas läbi inimajaloo on inimesed uskunud mingit tüüpi vaimsesse reaalsusesse. Peaaegu iga inimühiskond, kellest me teame, on jaganud uskumust, et on olemas rohkem kui nähtav reaalsus, et see, mis juhtub siin materiaalses maailmas kajastub mingil moel igavikus. Varem olin ma eeldanud, et see miljarditest inimestest koosnev määratu enamus, kes olid üldse kunagi elanud, olid kõik lihtsalt ignorantsed; nüüd hakkasin ma mõtisklema, kas äkki mina olin see, kellel oli midagi märkamata jäänud.
Minu esimene kristlik raamat
Paar kuud hiljem sattusin ma ühe kristliku raamatu otsa. Ma ei olnud raamatupoes kunagi religiooni osakonnas käinud, veel vähem midagi kristluse kohta lugenud. Ma võtsin raamatu kätte ainult sellepärast, et autor väitis olevat endine ateist, ning ma olin uudishimulik, millise astme petis ta oli. Pärast paari esimese lehekülje läbilappamist leidsin üllatusega, et ma uskusin, et ta oli olnud ateist. Lugesin veel paar lehekülge ning leidsin ta kirjutamise olevat selge ja põhijoontes mõistuspärase. Ilmselgelt oli ta jõudnud valede järeldusteni, kuid ma austasin asjaolu, et ta vähemalt proovis enda praegusele ususüsteemile mõistuslikult läheneda, mitte ei põhjendanud seda emotsionaalse kogemusega. Ma sain aru, et ma ei suuda raamatut käest panna, ning lõpuks ostsin selle ära (kassapidajale valjult kuulutades, et see on kingitus sõbra jaoks).
Kiire internetiotsing näitas, et ateistid laialdaselt põlgasid seda raamatut, ning mõned nende vastuväited autori argumentidele olid head. Kuid ei olnud lihtsalt tõene väita, et seal ei olnud mitte midagi kaalukat. Näiteks toodi raamatus välja, et paar aastat pärast Jeesus Naatsaretlase surma hülgasid tuhanded juudid pühad kombed, mis olid neid sajandeid läbi kõiksugu tagakiusamiste alal hoidnud. Peaaegu kõik Jeesuse algsed jüngrid läksid pigem surma kui taganesid enda väitest, et nad oli näinud Teda surnust üles tõusmas. Kristlus levis varastel sajanditel nagu kulutuli, vaatamata sellele, et kristlaseks hakkamine tähendas tihti tagakiusamist või isegi surma.
Ma ei olnud Jeesuses kunagi näinud muud kui tobedat muinasjututegelast, keda inimesed välja kutsusid, et saada jumalik nõusolek omaenda uskumustele, kuid nüüd intrigeeris ta mind inimesena kui ajalooline tegelane. Esimese sajandi Palestiinas juhtus midagi, midagi nii suurt, et see saadab lööklaineid kuni tänase päevani välja. Ning kõik see keskendus Jeesus Kristuse kuju ümber. Nagu Joe ükskord osutas, kui ma ta käest küsisin, miks ta end kristlaseks peab, on kristlus ainus peamine maailmareligioon, mille asutaja väitis end olevat Jumala. Seda väidet on lihtne ümber lükata, kui see tõele ei vasta.
Ühel pärastlõunal, pisut aega pärast raamatu läbilugemist tabasin ma end mõttelt: mis siis, kui see on tõsi?
Mis siis, kui Jumal oli olemas? Äkki otsustas ta siseneda ajalukku inimesena? See oli kõige vapustavam mõte, mis mulle kunagi oli pähe tulnud. Mitte kunagi enda elus, isegi mitte lapsena, ei olnud ma kaalunud, et Jumal kui isik võiks olemas olla, või et kristluse üleloomulikes väidetes võiks olla raasukenegi tõtt. Kiiresti tulin ma jälle mõistusele ning noomisin end, et ma selle narruse lõpetaksin. Osa minust kartis, et hakkan hulluks minema – mille muuga sellist mõtet saaks seletada?
Ma tahtsin selle pisike piinliku äparduse täielikult unustada … kuid ma ei suutnud. Mingi imelik tunne oli minus maad võtnud, mis ei lasknud mul selle teema juurest minema kõndida. Ma arvasin, et tegu peab olema lihtsalt uudishimuga. Ma pidin kõigest pisut rohkem kristluse kohta lugema, ning siis kui ma olin üle kuhjatud ilmselgetest vigadest tema teoloogias, saan ma edasi liikuda.
Sukeldudes sügavustesse
Ma ostsin veel teise kristliku raamatu, sedakord nimega “Lihtsalt kristlus” C.S. Lewiselt. Kahjuks ei aidanud see mind sellest religioonist vabaneda.
Lewis oli mõistlik ning ilmselgelt intelligentne. Tema raamat oli üle pika aja üks selgemaid ja paremini kirjutatud asju, mida olin lugenud. Mind paelus eriti tema loomuseaduse kaitse, kus ta väitis, et Jumal on kõige selle allikas, mida me “heaks” nimetame, ning seetõttu ongi inimestel eri aegades ja kohtades olnud samad baasarusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb. Enda uudishimu tipus lugesin internetis väljavõtteid suurtelt kristlikelt mõtlejatelt nagu Augustinus ja Aquinas. Ma hakkasin mõtlema, et see religioon ei olnudki mõistusevastane – tegelikut olid mõned ajaloo kõige intelligentsemad ja mõistlikumad inimesed olnud kristlased.
Lõpuks andsin ma alla ja ostsin Piibli, enda kõige esimese. Kuna ma ei teadnud teist viisi, kuidas sellele läheneda, hakkasin lugema esimesest leheküljest. Olin vaheldumisi hämmingus ja kohutatud sellest, mida ma esimesel paarisajal leheküljel lugesin. Joe õhutas mind lugema raamatu teist osa, “Uut Testamenti”, sest seal tuleb mängu Jeesus. See ei aidanud. Mitte kuskil ei olnud selget üleskutset, nagu “Kui sulle meeldib, mida sa siin loed, ning tahaksid saada kristlaseks, siis järgi neid juhtnööre”. Mul polnud aimugi, kuidas enamikku kirjakohtadest tõlgendada, ning tundus, et kellelgi teisel ka ei ole. Kui ma otsisin internetist, kas Piibli järgi on abort, eutanaasia, inimkloonimine jne õige või mitte, leidsin ma sama palju vastuseid, kui oli inimesi, igaüks neist tsiteerimas seda Piibli värssi, mis tema isiklikku vaadet kinnitas. Sarnasel moel ei teadnud ma, millisesse kirikusse minna, kui ma tahaksin kelleltki isiklikult küsimusi küsida: minu naabruses oli kõike, alates Kristuse Kirikust ja Jehoova Tunnistajatest kuni konservatiivsete baptistide ja liberaalsete anglikaanide kirikuni, igaüks neist väitmas end Piiblil põhinemas, ja siiski õpetasid kõik drastiliselt erinevaid asju selle kohta, mis on patt.
See oli tohutu probleem. Kui Jumal on kõik, mis on hea, siis defineerida, mis on halb – ehk teiste sõnadega, patt – tähendaks defineerida Jumala enese piirid. Ei olnud mõtet väitma hakata, et Tema asutatud religioon võiks selle suhtes sedavõrd segaduses olla.
Ma olin leidnud, mida ma otsisin: vea, mis näitas, et kristlus on mõttetu. Oli aeg edasi liikuda.
Mis lugu on kõigi nende katoliku intellektuaalidega?
Varsti pärast selle tõdemuseni jõudmist kohtusin ma kellegagi, kes tegi hullumeelse ettepaneku: ta ütles, et ma olin kogu asjale lähenenud väga modernistlikust ja spetsiifiliselt ameerikalikust vaatepunktist, et traditsiooniline arusaam kristlusest on hoopis teistsugune. Ta arvas, et Jeesus rajas ainult ühe Kiriku enne maa pealt lahkumist, ning ta andis sellele üleloomuliku väe, nii et ta sõnastab alati õigesti tõe selle kohta, mis on hea – ja seega, mis on Jumal – igal ajal ja igas kohas. Ning nagu see poleks juba piisavalt hullumeelne olnud, pidas ta silmas Katoliku Kirikut!
Nii mina kui Joe põrkusime tagasi. Joe ütles, et katoliiklus ei ole ehtne kristlus, ning mina teadsin, et Kirik on arhailine, rõhuv, seksistlik institutsioon. Lisaks sellele oli idee üleloomulikult volitatud inimestest lihtsalt rumal.
Kuid siiski märkasin ma midagi: peaaegu kõik inimesed, kes olid mulle muljet avaldanud enda võimega kaitsta usku vaid mõistuse abil, nii kuulsad inimesed kui ka inimesed internetis, olid katoliiklased. Tegelikult, mida rohkem ma sellele tähelepanu pöörasin, seda rohkem ma nägin, et katoliiklik intellektuaalne traditsioon oli maailmas üks silmapaistvamaid. Ma hakkasin lugema katoliiklike autorite raamatuid; mitte sellepärast, et ma oleksin katoliiklusest tõeliselt huvitatud olnud – ütlesin ma endale – vaid ma lihtsalt otsisin midagi head, mida lugeda. Kuid ma ei saanud teisiti kui pidin tunnistama, et neil inimestel oli selline arusaamine maailmast ja inimkogemustest, mida ma ei olnud kunagi varem kohanud. Nende arusaam teadusest ja materiaalsest maailmast oli sama usaldusväärne nagu ateistidelgi, kuid neil olid ka teadmised inimhinge liikumistest, mis võnkus kui tõde minu olemuse tuumani.
Ma ei olnud kindel, mida kogu sellest katoliku värgist arvata, ning olin Kirikuga endiselt karmilt eri meelt mõne tema hullumeelsema idee osas, nagu vastuseis kontratseptiividele ja abordile. Kuid ma pidin tunnistama, et mida rohkem ma lugesin katoliikliku teoloogia kohta, seda mõistuslikum see näis.
Ma hakkasin ka mõtlema, et oli tõenäolisem, et Jumal eksisteerib, ning et isegi kui kristlastel ei olnud täielikult õigus, olid nad vähemalt enda arusaamades Talle lähedale jõudnud. Kuid miks siis ei olnud mul Temast ühtegi kogemust? Mitte, et see oleks usu jaoks vajalik, kuid lihtsalt näis, et kui Jumal oli kuskil olemas ning hoolis minust, tunneksin ma Tema lähedust mingil moel.
Ma kannatasin suure stressi all lapse sünni ja mõndade rahaprobleemide tõttu ning lisaks oli mu jalga tekkinud suur valu, mis peaaegu nõrgestas. Kogu see aeg olin ma uhkusega öelnud, et ma ei pöörduks kunagi emotsionaalse kogemuse põhjal, et mul oli vaja vaid fakte, mitte tundeid. Kuid nüüd hakkasin ma vanaks saama. Oli valulik mõelda, et Jumal võis kuskil olemas olla, kuid keeldus mulle tröösti andmast. Ma olin väsinud selles suunas edasi rühkimast, tundmata Tema mitte mingisugust lähedalolu. Ma võisin selles universumis olla õnnetu ja üksik agnostikuna – miks vaevata end selle religioonivärgiga, kui see mitte midagi ei muutnud?
Kas see töötab? Eksperiment
Minu pettumus ja pahameel Jumala suhtes oli jõunud tippu. Ja siis, just õigel hetkel, sattusin ma lugema seda tsitaati C.S. Lewiselt, kus ta toob välja:
Jumal näitab end mõndadele inimestele palju rohkem kui teistele – mitte sellepärast, et Tal oleksid lemmikud, vaid Tal on võimatu näidata end inimesele, kelle kogu meel ja loomus on vales seisundis. Just nii ei saa ka päikesevalgus, kuigi sellel ei ole lemmikuid, peegelduda määrdunud peeglis niisama selgesti, nagu puhtas.
Muidugi. Ma olin ringi käinud ja jama ajanud, vaadanud TV saateid, mis kujutasid igat sorti vastikust, andunud isekale käitumisele … ja imestanud veel, miks ei suuda ma tunda kõige headuse allika lähedust. Ma mõistsin, et kui ma tahtsin tõsiselt teada, kas Jumal on olemas või mitte, ei saanud see olla täielikult intellektuaalne ülesanne. Ma pidin olema valmis muutuma.
Ma ei olnud kindel, et ma olen valmis end sellega pikas plaanis siduma, aga ma otsustasin proovida: ma võtsin kohustuseks elada kuu aega katoliikliku moraalikoodi kohaselt. Ma ostsin Katoliku Kiriku katekismuse koopia, mis on Kiriku õpetuste kokkuvõtte, ning lugesin seda hoolikalt, elades enda elu vastavalt sellele õpetusele, isegi seal, kus ma ei olnud kindel, et Kirikul on õigus.
Minu eesmärk selle eksperimendiga oli avastada Jumala ligidalolek; selle asemel avastasin ma iseenda – tõelise mina. Ma olin arvanud, et küünilisus, hinnangute andmine ja ärrituvus olid lihtsad osa sellest, kes ma olen, kuid ma taipasin, et on olemas puhtam, parem versioon minust, maetud kogu selle mustuse alla – mida Kirik nimetab patuks – mida ma ei olnud varem kohanud.
Ma leidsin, et Kiriku reeglid, millele ma olin kord vaadanud kui hulgale piiravatele seadustele, on armastuse reeglid; nad defineerisid piiri selle vahel, mis on armastus ja mis ei ole. See muutis minu, minu elu ja minu abielu paremaks. Võib-olla ei kogenud ma Jumalat, kuid järgides selle Kiriku õpetust, mille Ta oletatavalt rajanud oli, kogesin ma tõelist armastust.
Kontratseptiivide kohta käivat õpetust oli olnud tähtsusetu järgida, sest ma ootasin meie teist last, kuid ma lugesin ka selle kohta enda Kiriku õpetuse järgimise eksperimendi käigus. Ning enda üllatuseks avastasin ma, et Kirik kaitses neid punkte uskumatult mõistlikult. Ma palusin Joel see üle vaadata juhuks, kui ma millestki aru ei saanud, ning tema enda imestuseks leidis ka tema Kiriku argumendid olevat veekindlad. Tal oli käsil omaenda juurdlus katoliikluse üle, ning see oli olnud viimane teema, mis oli teda vaevama jäänud. Me vaatasime teineteisele otsa ning julgesime esimest korda küsida: kas meist saavad katoliiklased?!
Meditsiinilised ja moraalsed komplikatsioonid
Vaid kaks nädalat pärast neid mõtteid muutus valu mu jalas nõnda piinavaks, et ma pidin minema esmaabisse. Ma olin meie teise lapsega seitsmendat kuud rase ning tuli välja, et mul on sügaval veenis tromboos, eluohtlik vereklomp peamises veresoones. Kui klomp oleks vabaks pääsenud, oleksin ma surnud.
Pärast mõningaid teste andsid arstid mulle veel halvemaid uudiseid: mul on geneetiline haigus, mistõttu mu veri tõmbub kergesti klompi – ja ma olin selle pärinud mõlemalt vanemalt, mis tegi asja halvemaks. Kõigele lisaks teeb rasedus olukorra hullemaks, mis tähendas, et rasedus on minu jaoks ohtlik.
Mul oli palju aega, et sündmuste sellise käigu üle mõtiskleda: klompi ei saanud raseduse ajal ravida, ning valu oli nõnda lõikav, et ma ei saanud enam iseseisvalt kõndida. Nii veetsin ma suurema osa päevadest voodis lamades, mõeldes, mida teha.
Et klompi rasedusjärgselt ravida, tahtsid arstid välja kirjutada X-kategooria ehk raseduse puhul vastunäidustatud ravimit – see on raseduse jaoks nii ohtlik, et naised eelistavad end enne selle kasutamist steriliseerida. Nad ütlesid mulle, et minu haigus tähendab, et ma ei peaks rohkem lapsi saama, ohu tõttu, mida rasedus mu tervisele kujutab. Ma ei tahtnud, et nad arvaksid, et ma olen usklik, kartes, mida nad minust mõtleksid, aga kui ma vihjasin loomuliku pereplaneerimise võimalusele (rasedusajastamise meetod, mida Kirik peab moraalselt aktsepteeritavaks), naersid nad. Minu olukorras naine peab kasutama kontratseptiive, ütlesid nad. Ei olnud mingit valikut.
Kurnatud pidevast valust, ülekoormatud meditsiinilistest arvetest, mis kuhjusid kokku tuhandeteks, hakkasin ma sellest religioonist eemalduma, laskudes alla nõlvakust, mis lõppes jälle ateismis. Ma ei pannud pahaks muutumist selles mõttes, et ma ropendasin vähem, aga see oli täiesti teine asi. Jääda Kiriku juurde tähendaks nüüd kaotada minu senine elu ning asuda tundmatule, hirmutavale rajale.
Teadmata, mida muud teha, naasesin ma põhiliste aluste juurde, kuidas mind oli lapsepõlvest peale õpetatud probleemidega toime tulema. Minu isa, see vanem, kellelt ma olin saanud enda religioossed vaated (või nende puudumise), ei kasvatanud mind mitte niivõrd ateistiks, kui otsima kartmatult tõde. “Kunagi ära usu midagi sellepärast, et see on mugav või tekitab sinus hea tunde,” ütles ta alati. “Küsi endalt: ‘Kas see on tõde?'”
Ning nii asetasin ma kõik muu kõrvale ning klammerdusin lihtsa küsime külge: Mis on tõde?
Siis sain ma kiiresti aru, et see ei olnud küsimuse all, ning polnud juba mõnda aega olnud. Juba nädalaid olin ma intellektuaalsel tasandil teadnud, et ma usun, mida Kirik õpetas. Mind ei hoidnud tagasi mitte kõhklus selle kohta, kas see on või ei ole tõene; ma kõhklesin, sest ma ei tahtnud liiga palju ohverdada.
Mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb. Minu meelest oli reaalne võimalus, et see samm viib meid finantsilise hävinguni, ning võib isegi teha tõsist kahju minu tervisele. Kuid ma otsustasin üle pika aja valida tõde mugavuse üle. Joe ja mina panime end kohalikus koguduses kirja sisseastumise protsessi jaoks. Ning, esimese usuaktina, mida ma kunagi olin teinud, ütlesin ma enda arstidele, et ma ei kasuta kontratseptiive, sest ma olen katoliiklane.
Jumal aitab meil jõuda koju
Pärast seda leidis aset hulk juhuslikke sündmusi, mis tasandasid meie teed katoliiklaseks saamise poole. Terve rida ootamatuid vedamisi tõid meile raha, mida oli tarvis meditsiiniliste arvetega toimetulemiseks. Kui arstid olid üle saanud esialgsest šokist kohtumise üle kellegagi, kes ei kasuta kontratseptiive, tulid nad lagedale leidliku ideega, kuidas mind tervise juures hoida. Isegi kui positiivne rasedustest saabus ootamatult halvimal võimalikul ajal, kõigest paar nädalat pärast vereklombist tervenemist, aitas rida ehmatavaid kokkusattumusi meil sel raskel ajal pinna peal püsida.
Järgmisel kevadel, kolm päeva enne seda, kui mind ja Joed Kirikusse vastu pidi võetama, oli aeg minu esimese pihi jaoks. Pihitoolile lähendes polnud mul mingit kõhklust. Mul oli intellektuaalne arusaam sellest, et Jumal on kõige hea allikas, ning seega oli oluline kanda suurt hoolt selle eest, et me kahetseks, kui me oleme teinud midagi halba. Kuid ma olin juba privaatselt enda peas kõik need patud üles tunnistanud, nii et ma arvasin, et on üleliigne öelda neid preestrile, kes oli lihtsalt Jeesuse asemel – lõppude lõpuks, Jeesus oli juba kõike seda kuulnud.
Kuid niipea, kui ma kuulsin sõnu enda huultelt pudenemas, muutus kõik. Kuulda kõiki neid isekaid, argpükslike, vihkajalikke tegusid reaalsete sõnadega väljendatult, öelduna teisele inimolendile, oli võimsam, kui ma oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Pisarad hakkasid voolama, ning kui ma jätkasin kõigi nende armastuseta asjade üleslugemist, mida ma kunagi olin teinud, rappusin ja värisesin ma. Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, millist mõju avaldab omaenese pattude kuulamine, nende valjusti välja ütlemine; kuid mitte kunagi poleks ma ette kujutanud, millist mõju avaldab mulle nende sõnade kuulmine, öeldud preestri poolt Jumala nimel, et mulle on andeks antud. Ma jalutasin pihitoolist minema hämmastusega, ning laskusin ühele istmele vaikses kirikus. Ma teadsin, et mu elu oli just muutunud ega ole enam kunagi seesama.
Hiljem selsamal õhtul, südaöö paiku, läksin ma tagaverandale. Nooremana vältisin ma öösiti väljaskäimist, kui kõik oli vaikne ja rahulik, sest see tooks tagasi kõik need sünged mõtted tähendusetusest, mida ma üritasin unustada. Väline pimedus oli liialt tuttavlik, justkui oleks see kusagilt minu seest välja pääsenud. Aga kui ma seisin seal, ööl pärast minu esimest pihti, mõistsin ma, et kõik see oli kadunud. Pimedust minu sees lihtsalt ei olnud enam. Selle asemel oli rahu ning eksimatult ära tuntav armastuse tunne. Esimest korda tundsin ma Jumala lähedust.
Artikkel ilmus originaalset lehel Coming Home Network.