Hollywoodi näitleja Shia Labeouf (SL) istus maha piiskop Robert Barroniga (RB), et rääkida oma pöördumisest katoliku usku, mis toimus tänu isa Piot kujutava filmirolli ettevalmistamisele. Tähtis osa Shia Labeoufi pöördumisel oli traditsioonilisel ladina Missal, st liturgia sellele vormil, mida pühitseti valdavalt enne 1970. aastat. Järgneb eestikeelne transkriptsioon liturgiat puudutava osa üle.
RB: Bruce Springsteen ütles kord, et tema esimene kogemus esinemisega oli altariposina katoliku kirikus. Ta ütles, et seal oled sa hästi valgustatud laval, inimesed vaatavad sind, sa oled end rolli jaoks riidesse pannud. Ma mõtlesin ka Thomas Mertonist, kellel oli New Yorgis palju mittekatoliiklastest sõpru, kes tulid tema esimesele Missale ega teadnud, mis juhtuma hakkab. Nii et üks ta sõprades küsis, mis on Missa? Ja Merton vastas, et see on nagu ballett, kus on teatud ettekirjutatud liigutused ja žestid. See oli kirikukogu-eelne Missa, vanem Missa, mis oli ilmselt natukene rohkem sedamoodi. Aga see käib koos sinu mõttega, et see on nagu draama ettekandmine – mingis mõttes see ongi kokkuvõte Kristuse elu draamast. Preester siseneb pühamusse nii nagu sõna sai lihaks, tuli maailma. Ja Missa esimeses osas on preester suhteliselt vaikne, esindades Jeesuse elu vaikseid aastaid, ja siis kuulutatakse evangeeliumi, ja siis on ohverdus Kolgata mäel. Nii et Missa on nagu Jeesuse elu ja surma dramaatiline taasesitamine.
SL: Samuti, kui Missa on väga hästi pühitsetud, siis tundub see justkui sinuga mingi saladuse jagamine. Hea esinemisega on alati nii – sa tunned, et vau, see inimene jagab minuga saladust, see ühendab minus midagi sügavamat – keegi väljendab midagi, mis on sinu sees, ja sa näed seda ekraanil. Ja väga hea Missa tekitab minus sama tunde, et keegi jagab minuga mingit väga sügavat saladust.
RB: Aristoteles ütles, et teater on katarsis – ja ta mõtles selle all, et see on nagu puhastus. Kui ma vaatan näitlejaid laval, mõtles ta, ning eriti, kui seal on haletsus ja hirm ja kurbus, siis me mingil moel näitleme näitlejatega kaasa, me tegeleme nende asjadega. Ja meie kogeme seda ka, meie sees võivad olla tugevad allasurutud tunded, mis tulevad välja, kui me vaatame head filmi või näidendit. Kas sa näed seda ka, või mis toimub, kui sa vaatas tõeliselt head filmi – lisaks meelelahutusele?
SL: Jah, see aktiveerib sind. See on ilmselt põhjus, miks Missat muudeti. Missat muudeti, sest sooviti rahvast aktiveerida – kunstlikul viisil. Ma ütleksin nii, kuigi ma ei ole siin mingi ekspert. Aga see tundub nagu bürokraatlik aktiveerimine, nagu reegel, mis kehtestati. Tundub peaaegu, nagu Kirik tahtis kontorist inimesi aktiveerida, aga preestrist seejuures mööda minna.
RB: Meil on täielik teadlik aktiivne osavõtt.
SL: Ja sealt tuleb kogu see laulmine ja tramburai. Samal ajal vana ladina Missa asetas kogu vahenduse preestrile, kes pidi olema täielikult aktiveeritud. Ja see preestri aktiveeritus pidi aktiveerima rahvast, ilmikuid. Ma ei taha siin väga kaugele minna, et vältida poleemikat, aga ladina Missa puudutab mind sügavalt. Sügavalt.
RB: Kuidas nii?
SL: Sest see ei jäta mulle mulle tunnet, nagu mulle üritatakse autot müüa. Kui ma lähen kitarridega Missale – ja ma olen pärit Santa Inesist, kus mind õpetati – ja seal on palju kitarrimängimist ja seda, mis tundub, nagu mulle üritatakse mingit ideed pähe määrida. Ka sellest on olemas imeline ja väga aktiveeriv vorm, mida ma olen kogenud. Aga Oaklandis on Kristus Kuninga instituut, kes pühitsevad ladina Missat. Igal päeval nädalas. Ja seal jääb mulle tunne, et seda ei tehta selleks, et mulle midagi müüa. See tundub pigem nii, et mind lastakse millegi väga erilise juurde. See aktiveerib minu sees midagi moel, justkui ma leiaksin midagi. See on nagu bänd. Kui mingit bändi sulle peale surutakse, siis ei ole see sama nagu siis, kui sa selle ise leiad. Kui sa selle leiad, siis sa elad sellele kaasa. See on midagi erilist, mille sa leidsid, ja sa hoiad ja kaitsed seda ja see on sinu oma. Aga kui mulle midagi müüakse, siis see suretab minu isu selle järgi ja minu tahtmise sellele kaasa elada.
RB: Ma saan sellest aru.
SL: Minus tekib koheselt mäss.
RB: Ma saan aru, et sa näed siin erinevaid dimensioone. Ma ütleksin nii, et vanema vormi varjupool on see, et see muutus liiga palju teatrietenduseks ning publik pidi lihtsalt istuma ja pealt vaatama. Aga mida kõik liturgilise liikumise inimesed tahtsid 40-datel ja 50-datel, oli täielik, teadlik ja aktiivne osavõtt. Nii, et kongregatsioon ei vaataks lihtsalt etendust, vaid et me oleksime ise osalised. Aga uue lähenemise varjupool on see, et meilt palutakse liiga palju, nagu sa ütled, nagu meile üritataks midagi müüa.
SL: Sa ei taha olla ka välistav. Ladina Missa võib mõnikord tunduda välistav. Tundub, nagu ma peaks oskama ladina keelt, et seda kogeda. Aga ma ütleksin, et olemas mingisugune keel, kus ma ei pea sõnu teadma. Ma tunnen nii, kui ma vaatan Pio Missasid. Ma tean, mis toimub, ja ma tunnetan seda sügavalt. See tundub isegi võimsam kui siis, kui ma tean iga sõna. See võtab mind välja intellektuaalsest reaalsusest ja asetab mind kindlalt tunnete valdkonda.
RB: Kas sa tead Joseph Campbelli? Ta kasvas üles katoliiklasene, kaua aega tagasi, vanas kirikus. Tema sõnul oli suurim probleem Missa vormi muutmisel, et me muutsime selle rohkem nagu kokanduse näituseks. Ta pidas silmas, et siin me oleme, kõik on hästi valgustatud, ma teen seda ja seda. Ja ma saan tema mõttest aru, see on sama mõte, mille sina välja tõid – et see muutub liiga ilmselgeks, liiga ratsionaliseerituks. See tõesti võtab sellest kogemusest midagi ära, eemaldab müstilisuse. Osa viiruki kasutamise mõttest, nagu me katoliku Missal teeme – meie palved lähevad Jumala juurde, jah tõesti. Aga osa sümbolist on see, et see blokeerib meie nägemise. Suits jääb tee peale ette. See läheb isegi silma. Inimesed köhivad ja ütlevad, et nad ei näe. Aga pühade asjade läheduses on see igati kohane. Kui kõik on silmale näha ja heleda valguse all, siis see juba definitsiooni kohaselt ei ole püha. Minu jaoks on probleem see, kuidas leida viis, et austada kõiki neid asju, millest me räägime. Liturgilistes sõdades näevad inimesed mõlemal pool häid asju – aga kuidas leida viis, et kõik need asjad leiaksid oma koha?
SL: Jah. Ja inimesena, kes on kunstidega seotud – blokeerida osasid meeli tähendab kõrgendada teisi. Kui sa paned mind sellesse ratsionalistlikkuse ja loogilisse sõnade ja tegude järjestusse, siis ei jäta see tundmustele ruumi. Aga ladina Missa paneb mind otse tundmuste keskele, sest ma ei saa selle sõnaga vaielda – ma ei tea, mida see sõna tähendab. Mulle jääb ainult tunne. Ja see tundub püha ja ühendav. Ma ei olnud kunagi ateist, ma olin alati agnostik. Mul oli alati uskumus, aga mul puudus ühendus. Ladina Missa andis mulle midagi, kus ma tundsin end ühendatult.