Kreeka keeles on sõna acheiropoieta –„tehtud ilma käteta“. See viitab ikoonidele, mis usutakse olevat tekkinud imeliselt – ilma inimesest autorita. Üks kuulus näide oleks Guadalupe Jumalaema kujutis, mis tekkis peaaegu 500 aasta eest tilmale, mis on teatud mantli-sarnane riideese Mehhikos. Alles käesoleval sajandil, kaasaegse tehnoloogia abil tuvastati Guadalupe Jumalaema silmades kujutised, mida ei olnud võimalik varem näha.
Üks esimesi sääraseid reliikviaid olevat tekkinud 4. sajandil Edessas – Jeesust kujutav pilt, mis sai nimeks mandylion. Edessat, mis asus tänapäeva Türgis, enam ei eksisteeri, ning ka mandylion näib olevat kadunud – aga selle juurde on põhjust hiljem tagasi tulla.
Kõige kuulsam ja kõige uuritum objekt, mis võiks langeda samasse kategooriasse, on aga ilmselt Torino surilina.
Kas Torino surilina võib olla võltsing?
Torino surilina on linane riie, mille peal on mehe kujutis nii eest- kui tagantvaates. Lisaks on surilinal 372 vereplekki. Selgelt on kujutis näha mitte palja silmaga, vaid negatiivis, nagu selgus esimestelt surilinast tehtud fotodelt 19. sajandi lõpus.
Illustratsioon sellest, kuidas surilina mähitakse ümber ristilöödud Jeesuse. Surilina on umbes 4 meetrit pikk ja 1 meeter lai.
Torino surilina kohta on internetis tohutult materjali. Mõned isegi väidavad, et tegu on teaduslikult enimuuritud objektiga üldse. Seda väidet ma kontrollida ei oska, kahtlemata on tõsi aga see, et 1978. aastal võitles grupp teadlasi endale välja õiguse surilina Torinos 5 päeva jooksul ööpäevaringselt (mitteinvasiivsete meetoditega) uurida – osad teadlased magasid sellel ajal, kui teised katseid läbi viisid. See toimus projekti STURP (Shroud of Turin Research Project) raames, mille lõppraportis järeldati:
„Me saame praegu järeldada, et surilina kujutis on tegeliku inimkuju kujutis, keda on piitsutatud ja risti löödud. See ei ole kunstniku teos. Vereplekid koosnevad hemoglobiinist ja annavad samuti positiivse testi albumiini seerumi suhtes. Kujutis on jätkuv mõistatus ja kuni edasiste keemiliste uuringuteni, võib-olla selle teadlaste rühma poolt või ehk mõne tuleviku teadlase poolt, jääb probleem lahendamata.“
Kui keegi võtab vaevaks lugeda läbi Torino surilina käsitlev Wikipedia artikkel, siis jääb talle sellest aga umbes selline mulje: tegu on 14. sajandil loodud võltsinguga, kuna sellest ajast pärinevad esimesed kindlad ajaloolised teated nimetatud surilina olemasolu kohta, kui Geoffroi de Charny demonstreeris seda Prantsusmaal asuvas väikeses Lirey külas, ning 1988. aastal läbi viidud radiosüsinikumeetodil dateerimine andis surilina vanuseks samuti umbes 700 aastat. Wikipedia peab oma juhtlõigus oluliseks isegi ära märkida 70-datest pärit teooriat, et vereplekid surilinal olevat värvipigmendid. Antud dateerimisprotsessi suhtes kriitilised väited olevat aga kõik uhhuu-teooriad.
Pärast 1988. aasta Nature-is avaldatud dateerimistulemusi langes huvi Torino surilina vastu tõepoolest dramaatiliselt.
Aga viimastel aastatel on huvi jälle tohutult kasvanud. Miks? Sest teadlased uurivad surilina endiselt, avaldavad artikleid mainekates eelretsenseeritud teadusajakirjades, ning nende tulemused on 1988. aasta mõõtmise suhtes üha kriitilisemad. Casabianca et. al 2019 uuris 1988. aasta algandmeid – millele juurdepääs tuli 30 aastat pärast mõõtmisi seaduse abil välja võidelda – ning väidab, et nende põhjal lihtsalt ei ole võimalik Nature-is esitatud tulemusteni jõuda. Algandmed on usaldusväärse tulemuse kinnitamiseks lihtsalt liiga heterogeensed.
See võib olla seletatav asjaoluga, et prooviks võetud tükk pärineb surilina vasakust ülemisest nurgast, mis on teadaolevalt anomaalne ega esinda tervet kangast (seda on näha näiteks spektroskoopilistel meetoditel koostatud surilina keemiliselt kaardilt). Ajaloost on teada, et kangas on saanud tules kahjustada ning et seda on proovitud hiljem parandada – tõenäoliselt on tegu sellise parandatud kohaga, kus nüüd on vanem ja uuem kangas segamini. Samuti on see nurk just see koht, kus inimesed surilinast kinni võtavad, kui nad tahavad seda teistele demonstreerida (mida on sajandite jooksul ilmselt juhtunud väga palju).
Mis puutub vereplekkidesse, siis tegu on kindlasti verega, mitte värviga, mis pealegi kuulub tõenäoliselt AB gruppi (nagu ka kõik vere näidised, mis on tekkinud läbi sajandite toimunud euharistilistes imedes). Enamgi veel: veri oli surilinal enne kujutist. Vereplekkide all ei ole mingeid kujutise jälgi, samas korreleeruvad plekid kujutisega ülihästi. Kui nüüd tegu on võltsinguga, siis milline kunstnik alustaks vereplekkidest, mille peale ta joonistaks pärast mehe kujutise – kujutise, mis on pealegi detailselt nähtav üksnes fotonegatiivis, nagu avastati alles 19. sajandi lõpus? Tõepoolest, enne fotograafia leiutamist polnud inimestel aimugi Torino surilina detailsusest. Seda on aimata ikoonidelt, mis eeldatavasti on surilinast mõjutatud olnud, ning kus Jeesust kujutatakse suurte pungis silmadega – kui vaadata surilina loomulikus valguses, siis jääb Jeesuse silmadest tõepoolest selline mulje, kuna nende piire on keeruline näha. Fotonegatiivis on aga Jeesuse silmad täiesti normaalsed.
Torino surilina loomulikes värvides (vasakul) ning fotonegatiivis (paremal).
Ning kui ma ütlen „joonistaks“ … siis ei ole surilinal muidugi üldse ühtegi teadaolevat pigmenti. Kujutis on surilina ainult ühel küljel, ning see on imeõhukene – 200 nanomeetrit, murdosa juuksekarva paksusest. Kui see oleks sinna joonistatud mõne pigmendiga, siis pigment oleks rohkem kanga sisse tunginud. Vereplekid on seevastu nähtavad mõlemast küljest, kuna need imbusid kangasse. Teadlased on välistanud ka võimalused, et kujutis on kanga sisse põletatud, või hõõrutud, või pleegitud, või loodud ühelgi teisel meile teadaoleval moel, isegi kui mõned nendest tehnikatest on suutelised tekitama pealiskaudselt sarnaseid kujutisi. Tõde on see, et me ei tea, kuidas see kujutis on saanud kangale tekkida. Vähemalt on kindel see, et mitte kellelgi ei ole õnnestunud seda järgi teha. Filmiprodutsent David Rolfe pakub miljonit sellele, kellel õnnestub midagi sarnast korrata.
Torino surilina kui Kristuse kannatuse tunnistaja
Rooma paavstlikus ülikoolis on võimalik õppida aastase kursuse raames Kristuse kannatuse piibellikku teoloogiat „vastavalt Torino surilinale“. Mida see üldse tähendab? Mida on kuitahes imelisel pildil meile õpetada Kristuse kannatuse kohta?
Tohutult.
STURP-i raport järeldas, et Torino surilina ei ole kunstiteos, aga samuti pole tegu üksnes fotoga: see peidab endas 3D informatsiooni. Kujutise tihedus on proportsionaalne keha ja kanga vahelise kaugusega, mis võimaldab teha kujutatud mehe kohta kolmedimensioonilisi järeldusi. Seda märgati üsna pea, kui surilina pildistama hakati, ning 20. sajandil ilmus selle efekti kohta ridamisi teadusartikleid. Nüüd on kujutisse peidetud informatsiooni alusel loodud ka päris skulptuur, nagu näidatakse selles videos:
Skulptuurilt on näha, et surilinasse mähitud mees ei lamanud sirgelt: tema pea on kergitatud olekus, tema põlved on krõnksus. See on asend, milles keha on ristil, välja-arvatud laialisirutatud käed, mis painutati tema külgedele, et need mahuksid surilina alla. Muus osas säilitas kujutatud mees surnukangestuse tõttu sama asendi, mis tal oli ristil.
See surilinal talletatud info võimaldab üle lugeda, mitu hoopi ristilöödud mehele anti – 240 seljale ning 120 ettepoole, kokku üheksa korda rohkem, kui on Vanas Testamendis lubatud (Vanas Testamendis lubatud piitsutamist ei tasu segi ajada roomlaste piitsutamisega). Surilina põhjal on järeldatud, et piitsutajaid oli kaks tükki, üks ühel pool keha, teine teisel pool, üks oli pikemat kasvu, teine lühem …
Okaskroon, mida mees kannab, ei olnud pärg, nagu kunstis peaaegu alati kujutatakse, vaid pigem okasmüts, mis kattis ta pea tervenisti. See on kooskõlas sellega, mida esimesel sajandil oleks „krooni“ all mõistetud.
Paaris kohas surilinal on ka muda jälgi – seal, kus on kujutise põlved, nina ja jalad. See vihjab sellele, et ristil olnud mees oli kukkunud – ilmselt enne ristilöömist, näiteks siis, kui ta pidi risti hukkamispaika kandma – ning ta oli kukkunud otse silmili maha. Sel juhul langes umbes 50-kilone ristipuu selga mehele, kelle pea oli kaetud okaskrooniga. Tõenäoliselt tungisid okkad läbi naha luuni välja.
On oletatud, et ristipuu vigastas langedes tema paremat õlga, mis on surilina põhjal paigast ära. Sel juhul on võimalik, et ta jäi paremast käest halvatuks – ning võib oletada, et siis tuli käsutada keegi teine appi risti kandma. Rooma sõdurid ei oleks kunagi lihtsalt halastusest sellist žesti teinud.
Muda keemilist koostist uurides avastasid teadlased sealt ühe haruldase ühendi, mis ühe geoloogi hinnangul sobitub Jeruusalemma teatud piirkonna maapinnaga nagu võti lukuauku.
Surilina kujutis on anatoomiliselt hüperrealistlik. Muuhulgas on sealt näha, et mehe üks rinnapool on muljutud, mis on kooskõlas sellega, kui kellelegi piik roiete vahele torgatakse:
Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid,vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite. (Jh 19:33-35)
Kui surnud inimest niimoodi torgata – ja kui ta on olnud surnud vähemalt pool tundi – siis on tema kehas juba toimunud vere jagunemine, kuna süda ei pumpa enam verd ringi. Ning kui teda südame juurest torgata, siis kõigepealt purskub välja tihedam, punane veri, aga sellele lisaks ka seerumi- või plasmataoline värvitu veri.
STURP-i teadlased leidsid 1978. aastal surilinalt vereplekkide kõrvalt sellise seerumi õhkõrnasid jälgesid.
Jeruusalemmast Torinosse
Isegi kui praegu Torinos olev surilina oleks keskaegne võltsing, näib see mulle ikkagi imena – lihtsalt keskaegse imena. Kesiganes oleks selle loonud, pidi olema sisuliselt võlur. Aga meil on väga head põhjused 1988. aastal antud dateeringus kahtlemiseks, ning kõik muud tõendid viitavad sellelele, et tegu on surilinaga, mis kattis kord Jeesuse Kristuse surnukeha, umbes aastal 33 AD.
Aga kus oli surilina siis vahepealsed 1300 aastat, kuni see ilmus välja väikeses prantsuse külakeses? Sest üldiselt on aasta ~1354 esimene daatum, milles mitte keegi ei kahtle – see, mida Geoffroi de Charny tollal demonstreeris, on seesama objekt, mis on praegu hoiul Torino katedraalis. Selle aasta ning tänase päeva vahel on ka selge, kus surilina olnud on: kuni 1578. aastani jäi see Prantsusmaale, siis aga toimetati see Torino katedraali, kus see on siiamaani. Praegu on surilina õiguslik omanik Rooma paavst.
Mõningaid järeldusi surilina liikumise kohta saab teha surilinale kogunenud õietolmust. Ligi 60% surilina õietolmust pärineb taimedelt, mis on spetsiifilised Jeruusalemma ümbritsevale alale. Kui surilina pärineb 14. sajandist, pärast mida on see dokumenteeritult olnud üksnes Prantsusmaal ja Itaalias, siis kuidas võis see õietolm sinna sattuda? Aga kui me oletame, et surilina siiski pärineb 1. sajandist, siis võiksime järeldada, et see on olnud kunagi Jeruusalemma lähistel vabas õhus.
Proportsioonilt järgmine õietolmu kogus pärineb Türgi piirkonnast, kus asus Edessa linn. Kunagi oli tegu väga kosmopoliitse piirkonnaga; ning nagu mainitud, siis 4. sajandi algusaastail olevat selles linnas tekkinud (legendi järgi tegelikult sinna saabunud) „ilma käteta tehtud pilt“ Jeesusest …
„Aacheiropoieta“ ei viita üksnes imeliselt tekkinud piltidele enestele, vaid ka ikoonidele, mis nende põhjal maalitud on – justkui teatud ikoonide brändile. Mandylioni põhjal maalitud ikoonidel on omavahel 250 kokkulangevuse punkti, mis tõestab, et need lähtuvad ühest ja samast prototüübist (kohtus piisaks samasuse tõestamiseks joonistatud pildist, millel on 50 kokkulangevuse punkti päris näoga). Kunstiajaloost on ka teada, et esimestel sajanditel kujutati Jeesust ikoonidel väga roomapäraselt – näiteks, pigem ümar nägu, lühikesed juuksed – aga mingil hetkel ikonograafia muutus, ning hakati kujutama ka tema eripäraseid haavu.
Mõned neist kokkulangevatest joontest pole sugugi intuitiivsed – nagu esiletungivad kulmud või suured silmamunad, mis sai juba mainitud. Aga need punktid ei lange kokku mitte üksnes ikoonidel omavahel, vaid ka ikoonide ja Torino surilina vahel.
Tundub seega, et mandylion ei ole sugugi kadunud. Vähemalt ei ole see kadunud praegu, aga kahtlemata oli see vahepeal varjatud. On teada, et mandylioni kanti Edessas protsessioonidel, kui valitseja oli kristlik, aga tegu ei olnud kristliku linnaga. Kui valitseja vahetus, hakati kristlasi taga kiusama, ning kristlased läksid pakku üheskoos mandylion-iga – või surilinaga. See peideti linnamüüri sisse, ning taasavastati hiljem, kui üleujutuse tõttu müüre ümber hakati ehitama.
944. aastal käskis keiser Romanus I kõik Kristuse kannatuse reliikviad kokku koguda. Võime oletada, et ka surilina toimetati tema katuse alla, kus see püsis järgmised kolm sajandit. Aastal 1204 toimunud ristisõja käigus võtsid euroopast saabunud ristirüütlid surilina Konstantinoopolist kaasa.
Me ei tea, kus võis surilina olla aastate 1204 ja 1354 vahel – neid nimetatakse „avatud aastateks“. Muidugi on selle kohta olemas hulgaliselt teooriaid. Aga 1354. aastal ilmub surilina taas välja nende hulgas, kes olid seotud templirüütlitega. Ning pärast seda on surilina saatus hästi dokumenteeritud.
Torino surilina kui Kristuse ülestõusmise tunnistaja
On hästi teada fakt, et Uus Testament ei kirjelda ülestõusmise hetke – kui esimene meile teadaolev tunnistaja, Maarja Magdaleena, kohale jõudis, oli haud juba tühi.
Paavst Benedictus XVI kirjeldab Jeesuse ülestõusmist kui evolutsioonilist hüpet, mis avas inimeksistentsi jaoks uue dimensiooni. Kui selle hetke detailid peavad Jumala plaani kohaselt saladuseks jääma – siis nii olgu.
Aga ehkki Jeesus oli hauakambris üksi, ei olnud hauakamber päris tühi: ta oli mähitud surilinasse.
Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme. (Jh 19:40)
Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. (Jh 20:6-8)
Surilina oli olnud Jeesuse ülestõusmise vaikiv tunnistaja. Vähemalt vaikis see kuni 20. sajandini, mil teaduse areng lubas selle põhjal teha mõningaid oletusi.
Järgnevaga astume me muidugi välja empiiriliselt kinnitatava teaduse piiridest ning sukeldume teooriate maailma, mis siiski ei pruugi olla täiesti mõttetud. Kui me oletame, et praegu Torinos asuv surilina kattis Jeesust tema ülestõusmise hetkel, siis võime me ka oletada, et surilinale tekkinud kujutis on selle üleloomuliku sündmuse loomulik tagajärg. Aga kuidas täpselt see ikkagi tekkis?
Torino surilina kohta võib reastada mitukümmend enigmat – lisaks nendele, millest on juba juttu olnud, näiteks ka lina vastupidavus lahustite suhtes, kulumisjälgede puudumine, verejälgede endiselt punane värvus jpm. On teadlasi, kes väidavad, et osakeste kiirgus – võimas, äärmiselt lühiajaline kiirgus, mis tekkis keha kõigi aatomite samaaegsel lagunemisel madalatemperatuurilise tuumareaktsiooni käigus – seletaks nii kujutise tekkimise kui ka kõik erinevad surilinaga seotud enigmad. Selle teooria kohaselt muutus keha „mehhaaniliselt läbipaistvaks“, nii et surilina justkui kukkus keha sisse, läbis keha nagu päike läbib aknaklaasi – aga nii ülevalt kui alt, justkui oleks keha selle endasse imenud. Ning selle protsessi käigus talletaski lina 3D informatsiooni.
Kui keegi oleks seda sündmust pealt vaadanud, oleks ta ilmselt näinud hetkeks ime-eredat valgusesähvatust ning kogenud sellele järgnenud lööklainet.
Mul ei ole kapatsiteeti selle teooria füüsikalisuse hindamiseks. Aga kui minu imelühikese kokkuvõtte põhjal jääb mulje fantaasiakirjaniku vaimusünnitisest, siis minu enda mulje oli, et püütakse ette kujutada reaalseid füüsikalisi protsesse, mis võiksid kaasneda sellega, kui keha kõik aatomid äkitselt teatud moel algosadeks jaguneksid. Muidugi ei proovi teooria autorid seletada seda, mis põhjusel selline transformatsioon üldse aset võis leida. Selle kohta võime üksnes eeldada, et tegu on imega. Artikli lõpus toodud viidetest võivad kõik selle teooriaga ise täpsemini tuvuda.
Olgu selle teooriaga, kuidas on, aga ülestõusmise aega suudab surilina teatud vahemikus kinnitada. Ma ei räägi aastast, vaid kellaajast. Surilinal ei ole mitte mingeid märke kokkupuutest kõduneva kehaga. See justkui kinnitab psalmisti sõnu, ning Peetruse sõnu apostlite tegude teises peatükis, kui ta psalmisti tsiteerib, „Sa ei anna oma Vagale näha kõdunemist.“ See seab juba iseenesest ajapiiranguks 40 tundi pärast surma. Aga teatud protsessi teel on võimalik ka öelda, kui kaua on surnud mehe veri kangaga kontaktis olnud, kuni kontakt on katkenud. Ning antud juhul oli veri keha ja kanga vahel 30 kuni 36 tundi.
Kui me oletame evangeeliumile toetudes, et Jeesus asetati hauda umbes kell kuus reede õhtul, siis lihtne matemaatika näitab, et kontakt tema keha ja surilina vahel katkes millalgi pühapäeva südaöö ning pühapäeva hommiku kella kuue vahel. Ülestõusmine oli teoks saanud.
Lõpetuseks
Guadalupe Jumalaema imelisele kujutisele on omistatud otsutav rolli ameerika evangeliseerimisel. Räägitakse suurusjärgus miljonitest kohalikest elanikest, kes tänu sellele kirikusse pöördusid. Jumal ei saada korda suvalisi imesid inimeste uudishimu rahuldamiseks või vaatemängu pakkumiseks. Ta saadab korda imesid, mis aitavad kaasa meie pöördumisele Tema poole.
Ma usun, et sama kehtib Torino surilina ime puhul. Sajandeid oli tegu kalli reliikviaga, mida kristlased austasid kui imelist jäädvustust hauda maetud Jeesusest – aga ei midagi enamat. Aga kahekümnenda sajandi saabudes, mil inimesed usust aina enam ära pöördusid, väga sagedasti mingi ähmase ettekujutluse alusel, et usk ja teadus on vastuolus, hakkas see imeline surilina kõnetama inimesi teistmoodi. Ta ütleks meile justkui Jeesus ütles uskmatule Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Isegi need, kes usust mitte midagi ei taipa, saavad aru sellest, mida Torino surilina meile räägib, ning kuulavad seda huviga.
Ta räägib meile kristluse kõige kesksema loo – loo Jeesuse kannatusest ja tema ülestõusmisest. Surilinal on Jeesuse silmad suletud, aga kui kujutis tekkis tema ülestõusmise tagajärjel, siis teame me, et need avanevad kohe. Ning see on nagu meie elu siin maa peal „pisarate orus“, kus me ootame täpselt seda – näha kord Jumalat palgest palgesse.
See artikkel ilmus originaalselt veebiajakirjas kolleegium:
Viited
See artikkel on kirjutatud, toetudes peaasjalikult intervjuule isa Andrew Dalton-iga:
Ning samuti toetudes isa Robert Spitzeri ettekandele:
STURP-i kokkuvõte
Artiklid surilina dateerimise kohta
Damon, Paul E., et al. “Radiocarbon dating of the Shroud of Turin.” Nature 337.6208 (1989): 611-615.
Casabianca, Tristan, et al. “Radiocarbon dating of the Turin Shroud: New evidence from raw data.” Archaeometry 61.5 (2019): 1223-1231.
De Caro, Liberato, et al. “X-ray Dating of a Turin Shroud’s Linen Sample.” Heritage 5.2 (2022): 860-870.
Rogers, Raymond N. “Studies on the radiocarbon sample from the Shroud of Turin.” Thermochimica Acta 425.1-2 (2005): 189-194.
Muud artiklid surilina analüüsist
Bevilacqua, Maurizio, et al. “How was the Turin Shroud man crucified?.” Injury 45 (2014): S142-S148.
Fanti, Giulio, Irene Calliari, and Caterina Canovaro. “Analysis of micro-particles vacuumed from the Turin Shroud.” Communication at I Int. Congr. on the Holy Shroud in Spain”, Valencia, Spain (2012).
Kearse, Kelly P. “Ultraviolet 365 as an alternative light source for detection of blood serum.” Journal of Forensic Sciences 65.5 (2020): 1716-1721.
Bevilacqua, Matteo, et al. “Rigor mortis and news obtained by the body’s scientific reconstruction of the Turin Shroud Man.” Forensic Science Today 4.1 (2018): 1-8.
Lucotte, Gérard. “Exploration of the Face of the Turin Shroud. Pollens Studied by SEM Analysis.” Archaeological Discovery 3.4 (2015): 158-178.
Teooria osakeste kiirguse kohta
Antonacci, Mark. “Particle radiation from the body could explain the Shroud’s images and its carbon dating.” Scientific Research and Essays 7.29 (2012): 2613-2623.
Kokkuvõtlik loend surilina käsitlevatest teadusartiklitest: