Tänavu, nagu keskmiselt iga 3-4 aasta tagant, langeb katoliiklaste ja õigeusklike ülestõusmispüha samale päevale. Aga miks on see püha iga aasta eri ajal, ning millest tekib omakorda erinevus katoliku ja õigeusu kuupäevade vahel?
Sellele küsimusele vastuse otsimine viib meid kaugele juutide ajalukku ja sellesse, kuidas nad arvutasid oma paasapühade toimumise aega. Ning mida rohkem ma sellesse küsimusse süvenesin, seda keerulisem aga ka paeluvam see mulle näis. Lubage mul esitleda, mida ma avastasin.
Paasapühad ja ülestõusmispühad
Aga alustades algusest – mis üldse on paasapüha? Paasapüha viitab ühele erakordsele sündmusele juutide ajaloos, kui nad olid veel orjad Egiptusemaal. Jumal tegi oma prohvetite Moosese ja Aaroni kaudu teatavaks, et „Egiptus peab tundma, et mina olen Issand, kui ma sirutan oma käe Egiptuse kohale ja viin Iisraeli lapsed nende keskelt välja!“ Selleks lasi Jumal Moosesel korda saata mitmeid tunnustähti – mis olid tegelikult nuhtlused, nagu Niiluse vee vereks muutmine või maa katmine konnadega. Aga iga selline tunnustäht lõppes sellega, et „vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama“. Vaarao süda oli kõva ja nuhtlused ei saavutanud oma eesmärki, iisraeli laste vabastamist.
Kuni kõige viimase nuhtluseni – öösel surid kõik esmasündinud, vaarao pojast kuni orjade ja loomade esmasündinuteni. Iisraellased määrisid aga Issandalt saadud juhtnööride kohaselt tallevere oma uksepiitadele — kui ta verd nägi, läks surmaingel neist kodadest mööda. Tapetud tall oligi „paasatall“, kes tuli ohverdada ja ära süüa kindla korra kohaselt.
Selle nuhtluse peale lubas vaarao iisraellastel oma maalt lahkuda, või õigemini isegi nõudis seda. Selle sündmuse mälestamisest tekkiski juutide „paasapüha“, judaismi suurim püha, mida tähistatakse nisanikuu 15. päeval. Kuna juutide jaoks algab uus päev eelmise päeva päikeseloojangul, siis meie arusaamise kohaselt algab paasapüha tegelikult nisanikuu 14. päeval. Juutide kalender põhineb kuufaasidel ning natukene lihtsustatult võib öelda, et paasapüha toimub esimesel täiskuu päeval pärast kevadist pööripäeva.
Kerime nüüd ajaloo edasi Uue Testamendini. Ristija Johannes tutvustas Jeesust tema avaliku elu alguses maailmale viitega tallele: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ Kõik neli evangeeliumi nõustuvad ka, et Jeesus suri pühade valmistuspäeval (Mt 27:62; 28:1; Mk 15:42; Lk 23:54; Jh 19:31, 42). Eeldame siinkohal, et „püha“ viitab paasapühale, ning paasapüha valmistuspäev omakorda tähendab talle tapmise ja söömise päeva. Johannes täpsustab isegi Jeesuse suremise kellaaega. Kokkuvõtvalt: samal ajal, kui templis tapeti paasatallesid, suri ristil Jeesus.
Vana Testament kuulutas ette Uut, Uues Testamendis selgub Vana mõte. Jeesus on see tõeline Paasatall, kelle veri toob pääste. Kes on ristitud Jeesuse nimesse, see ei pea kartma surma, nii nagu juudid ei pidanud kartma surma, kui nad määrisid talle vere uksepiitadele.
Nii palju paasapühade ja ülestõusmispühade sümboolikast. Aga sukeldume nüüd kuupäevade ja nädalapäevade erakordselt keerukasse rägastikku.
Kas Jeesus suri ikkagi reedel ja paasatallega samal ajal?
Ennist ütlesin: eeldame, et „pühade valmistuspäev“ tähendas paasapühade valmistuspäeva. Aga ka sabati-eelne päev ehk reede on pühade valmistuspäev. Sel juhul oleks Jeesus surnud küll reedel, aga mitte tingimata paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas. Teisalt paasapüha võib langeda ka mõnele teisele nädalapäevale peale laupäeva. Sel juhul tapeti Jeesus küll paasapüha valmistuspäeval, aga mitte tingimata reedel.
Kristliku traditsiooni kohaselt kehtivad mõlemad: Jeesus suri nii reedel kui ka paasapühade valmistuspäeval. Ja ka see on täiesti võimalik, kuna paasapüha võib sattuda laupäevale. Aga tuleb arvestada veel midagi: suurt neljapäeva, mil Jeesus pidas oma jüngritega viimset õhtusöömaaega. Seda söömaaega vaadatakse kristlikus traditsioonis samuti kui paasasöömaaega. Aga paasasöömaaeg toimus paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas, mitte paasapühal endal.
Kõik kolm ei saa, vähemalt sõna otseses mõttes, tõele vastata. Seega, (1) Jeesus võis surra reedel ja paasapühade valmistuspäeval, aga siis ei saanud viimne õhtusöömaaeg olla paasasöömaaeg, vaid toimus päev enne seda. Või, (2) viimne õhtusöömaaeg võis olla paasasöömaaeg, aga sel juhul toimus Jeesuse kohtumõistmine ja ristisurm paasapühal endal, mil paasatall oli juba tapetud.
Esimesel pilgul näib, et sünoptilised evangeeliumid (Markus, Matteus ja Luukas) ütlevad, et toimus (2), samal ajal kui Johannes ütleb, et toimus (1). Markus ütleb viimse õhtusöömaja toimumise aja kohta, „hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse“ (Mk 14:12). Johannes seevastu identifitseerib Jeesuse ristisurma päeva selgelt paasapühade valmistuspäevana, mitte lihtsalt sabati-eelse päevana. Mõlemad näivad nõustuvat selle osas, et Jeesus suri päeval enne hingamispäeva, st reedel. Lihtsalt, kas küsimuse all olev hingamispäev oli lisaks ka paasapüha?
Valik (1) ja (2) vahel või mingi sümbioos neist kahest on tekitanud tohutut akadeemilist debatti. Näiteks prantsuse teoloog Annie Jabert töötas välja teooria, mille kohaselt eksisteeris Jeesuse ajal kaks eraldi kalendrit ja seega kaks erinevat paasapüha, seega võivad nii (1) kui (2) teatud moel tõele vastata. Selle teooria alusel sõi Jeesus koos jüngritega paasasöömaaega teisipäeval, ning arreteeriti kolmapäeval, viidi Pilaatuse ette neljapäeval, ning suri reedel, mil oli juutide „ametlik“ paasapühade valmistuspäev.
Muidugi on sellel teoorial omakorda mitmeid probleeme, millese ma siinkohal ei süvene. Piisab välja tuua, et see pöörab pea peale traditsioonilise arusaama triduumist (suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev).
Mulle endale meeldib lahendus, mille tõi välja paavst Benedictus XVI oma raamatus „Jeesus Naatsaretist“. Sünoptilised evangeeliumid, mis nimetavad viimset õhtusöömaaega paasasöömajaks, tegelikult ei kirjelda söömaaega ennast kui paasasöömaaega. Paasasöömaaeg oli nimelt juutide ritualiseeritud söömaaeg, aga viimse õhtusöömaja kirjeldused ei sisalda (ei sünoptilistes evangeeliumites ega Johannese evangeeliumis) mitte midagi nendest rituaalidest. Aga miks siis kolm evangeeliumit ikkagi räägivad sellest kui paasasöömaajast?
Benedictus XVI seletab seda nii:
„Jeesus teadis, et tema surmatund oli lähedal. Ta teadis, et ta ei saa enam paasasöömaaega süüa. Selle täieliku teadlikkusega kutsus ta oma jüngrid ühele väga erilisele viimsele õhtusöömaajale – mitte sellisele, mis järgiks kindlat juudi rituaali, vaid pigem oma lahkumissöömaajale. Selle käigus andis ta neile midagi uut: ta andis neile iseenda kui tõelise Talle ja sellega asutas omaenese paasapüha …. Sisuliselt ei olnud see lahkumissöömaaeg enam vana paasapüha, vaid uus – paasapüha, mille Jeesus just selles kontekstis ellu viis. Kuigi söömaaeg, mida Jeesus kaheteistkümnega jagas, ei olnud juudi rituaalsete ettekirjutuste järgi paasasöömaaeg, ilmnes tagantjärele kogu sündmuse sisemine seos Jeesuse surma ja ülestõusmisega väga selgelt. See oli Jeesuse paasapüha. Ja selles mõttes ta ühtaegu tähistas ja ei tähistanud paasapüha: vanu rituaale ei saanud enam täita – kui nende aeg kätte jõudis, oli Jeesus juba surnud. Kuid ta oli andnud iseenda, ja selles mõttes oli ta tõeliselt paasapüha nendega pidanud. Vana ei olnud tühistatud; see oli lihtsalt viidud oma täieliku tähenduseni.“
Ristisurma ja ülestõusmise täpne kuupäev
Hästi. Seega võime nüüd nii paljus kindel olla, et Jeesus suri reedel ning sel aastal, kui ta suri, oli laupäev paasapüha. Aga juutide kombe kohaselt algas paasapüha tegelikult juba reede õhtul, kui päike looja läks. Ning paasapüha toimumine pandi paika kuufaaside järgi; nimelt pidi see kokku langema täiskuuga. Seega, kui me tahaksime teada konkreetset kuupäeva ja aastat, peaksime me vaatama, millistel esimese sajandi aastatel langes esimene kevadise pööripäeva järgne täiskuu reedele.
Seda on tänapäeval suhteliselt lihtne teha, ning sõelale jäävad kaks kandidaati: 7. aprill 30 AD ja 3. aprill 33 AD olid mõlemad täiskuu-reeded (Juliuse kalendri järgi).
Kumba neist kuupäevadest eelistada, sõltub peamiselt sellest, millal Jeesus sündis. Selle kohta on muidugi omad teooriad, millesse ma siinkohal süvenema ei hakka. Aga kui uskuda, nagu enamik teadlasi tänapäeval arvab, et Jeesus sündis umbes 7-6 aastat enne Kristust (no pun intended), siis on tõenäolisem ristilöömise daatum 30 AD.
Jeesuse sündimise aasta tuletatakse peamiselt kuningas Heroodese surma-aastast. Aga kõige hilisemad asitõendid näitavad, et Heroodes suri hiljem, kui teadlaste konsensus on siiani arvanud, ning seega ka Jeesus pidi sündima hiljem, umbes aastatel 3-2 enne Kristust. (Mainin igaks juhuks ka, et aastat „0“ ei ole kunagi olnud). Ning see muudab tema ristisurma kõige tõenäolisemaks kuupäevaks 3. aprill 33, mis on ka (aasta poolest) traditsiooniline vaade. Tänapäevase kalendri järgi oleks see 1. aprill 33. Seega Ülestõusmise kuupäev oleks tänapäeva kalendri järgi 3. aprill aastal 33.
Olgu ka mainitud, et kuupäeva poolest on traditsiooniline vaade, et Jeesus suri 25. märtsil. See on muidugi Jeesuse lihakssaamise kuupäev (9 kuud enne jõule), ning järgib juutide pärimust, et kõik suured prohvetid eostati ja surid ühel ja samal kuupäeval. 25. märtsile on omakorda omistatud veel mitmeid sündmusi, alates maailma loomisest kuni Luciferi langemiseni. Aga vaade, et Jeesus suri 25. märtsil, ei näi mulle millegi enamana kui sümboolse traditsioonina. Väga raske on näha, kuidas see saaks sõna otseses mõttes tõele vastata.
Uued paasapühad
Olgu Jeesuse ristisurma täpseks kuupäevaks 25. märts või 1. aprill – ning seega tema ülestõusmise kuupäevaks 27. märts või 3. aprill – miks ei valinud esimesed kristlased selle sündmuse tähistamiseks selle toimumise ajaloolist kuupäeva?
Võib-olla reedab küsimus minu ajaloolist võhiklikkust. Kui ma proovin end kujutada I sajandi inimeseks, siis ma tegelikult ju ei tea, milline oli nende kontseptsioon „kuupäevast“. Eksisteeris mitmeid eri kalendreid, mis põhinesid kas kuul või päikesel, ning esimesed kristlased ei olnud ilmselt nii kultuuriliselt monoliitne mass, et nad oleksid üleüldse ühtviisi aru saanud mingi sündmuse tähistamisest igal aastal „samal kuupäeval“.
Kuigi konkreetse kuupäeva jälgi ajada oli huvitav, siis ma ei kaeba selle üle, et esimeste kristlaste jaoks oli teoloogiline sümbolism tähtsam kui ajalooline täpsus, ning nad sidusid ülestõusmispühade tähistamise juutide paasapühaga. Seda tegid kristlased nii idas (Aasias) kui läänes (Roomas) – aga nad tegid seda natukene erinevalt. Aasias seoti ülestõusmispühad paasapühadega sõltumata sellest, millisele nädalapäevale paasapühad langesid. Roomas eelistati ülestõusmispühasid tähistada alati pühapäeval. Nädalapäeva poolest oli Jeesus üles tõusnud pühapäeval, ning seetõttu oli sellest saanud kristlaste „uus hingamispäev“, Issanda päev, uue loomise sümbol.
Ehkki ülestõusmispühade viimine pühapäevale võib tunduda nüüd ülimalt loogiline, ei saa esimeste aasia koguduste valikut halvustada, kuna nende traditsioon (vähemalt nende endi väitel) viis tagasi püha apostel Johannese endani. Paavst Anicetus proovis veenda püha Polykarpost, Smyrna piiskoppi, Rooma praktikat omaks võtma, aga lõpuks nad nõustusid, et jäävad kumbki oma traditsiooni juurde.
Paar aastakümmet hiljem lahendas paavst Viktor I küsimuse jõumeetodil, ekskommunikeerides mittekuuletujad. Sellist ebatolerantsust kritiseerisid mõned tema kaasaegsed, kes ka ise eelistasid Rooma varianti (nt püha Ireneus). Ehkki paavstil oli õigus seda teha, surus ta lõpuks jõuga alla apostelliku traditsiooni, mille toimumist olid ka tema enda eelkäijad lubanud.
Pärast Viktor I sammu näis komme tähistada ülestõusmispühi paasapühadega samal päeval järk-järgult hajuvat. Ilmselt polnud sellel kombel väga suurt järgijaskonda kunagi olnudki. Vaatamata oma karmidele meetmetele peetakse paavst Viktor I tänasel päeval pühakuks, üheskoos kõigi teiste esimeste sajandite paavstidega.
Aga sellega polnud ülestõusmispühade tähistamisega seotud tülid veel lõppenud. Hästi, ülestõusmispühad pidid olema pühapäeval, aga millisel pühapäeval, täpselt? Antiookia tähtis kirik, kristlased süürias ja mesopotaamias, pidasid endiselt kinni juutide paasapühadest, tähistades ülestõusmispühasid pühapäeval pärast paasapühasid. Mujal maailmas arvutati ülestõusmise pühapäev välja juutide paasapühast sõltumata.
Ärge saage valesti aru: paasapühad olid endiselt lähtepunktiks mõlemil juhul. Lihtsalt Antiookias järgiti seda, mida juudid päriselt tegid. Aga juudid võisid oma paasapühade arvutamisel kasutada väga meelevaldseid meetodeid. Ennist ütlesin, et „esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva“ on veidike lihtsustatud kirjeldus sellest, kuidas juudid oma paasapühade toimumise aega arvestasid. Tegelikult sõltus paasapühade toimumine ka odra küpsusest: kas esimesel täiskuul pärast pööripäeva sai juba odrasaaki koristada? Kui mitte, lisati kalendrisse juurde „liigkuu“. Juutide kalender oli nimelt täiesti kuufaaside põhine, ning igas kuus oli 29 või 30 päeva. Kaksteist kuud andis seega kokku 354 päeva aastas, 11 päeva vähem, kui tegelikult aastas päevi on. Et selline kalender päris käest ära ei läheks, lisati sinna vahepeal juurde „liigkuusid“.
Kristlaste jaoks oli suurem probleem selles, et sõltuvalt juutide kalendri eripäradest, võisid nad mõnel juhul tähistada oma paasapühasid juba enne kevadist pööripäeva. Aleksandria kirikus peeti kinni põhimõttest, et ülestõusmispüha peab alati järgnema kevadisele pööripäevale, mille all mõisteti sel ajal Juliuse kalendri 21. märtsi.
Nendele vastuoludele tegi lõpu Nikaia I kirikukogu aastal 325, mis nõudis kõigilt kristlastelt ülestõusmispühade tähistamist ühel ja samal päeval. Kirikukogu konkreetset teksti, mis ülestõusmispühasid käsitles, pole säilinud. Aga väidetavalt ei suutnud kirikukogu välja pakkuda seda meetodit, mille alusel seda ühtset kuupäeva peaks arvutama. Kirikukogu üksnes pani ette, et Aleksandria kirik, kus olid kõige targemad astronoomid, peaksid sõnastama määruse, mille abil ülestõusmispühade korrektne kuupäev välja arvutada, ning sellest ülejäänud maailmale teada andma.
Eeldatavasti jõuti umbes sel ajal põhimõttele, et ülestõusmispühasid tähistatakse pühapäeval pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva.
Tänapäevane lõhe
Tänapäeval valitseb kristlaste seas ülestõusmispühade tähistamise aja suhtes üksainus suur erimeelsus, ning laias laastus valitseb see ida- ja läänekristlaste seas. Täpsem oleks siiski öelda, et vahe valitseb õigeusklike ning ülejäänud kristlaste vahel, kuna ka katoliku kirikul on idariitus, ning need kirikud tähistavad ülestõusmispühasid ühekoos ülejäänud katoliku kirikuga. Võib-olla tähistavad ka mõned õigeusu kirikud ülestõusmispühi läänega samal ajal, aga sellega ma ei ole väga hästi kursis.
Teoreetiliselt otsitakse mõlemil juhul „pühapäeva pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva“, aga selleks kasutatakse lihtsalt kahte erinevat kalendrit. Mõned allikad väidavad, et õigeusklikel on ka lisatingimus, et ülestõusmispühad peavad tingimata toimuma pärast paasapühi (nagu toimus esimene ülestõusmine). Juudid on minu arusaamise kohaselt oma paasapühade arvutamisel aja jooksul samuti muudatusi teinud, aga siiski on võimalik, et nende paasapühad toimuvad mõnikord hiljem, kui läänekristlased ülestõusmispühi tähistavad. Siiski olen lugenud ka teisi õigeusu allikaid, kus öeldakse, et õigeusu kirik sellist lisatingimust tegelikult ei kasuta.
Juliuse kalendris on aasta täpselt 365.25 päeva pikk, ning liigaasta lisatakse iga nelja aasta tagant nagu kellavärk (pun intended). Tegelikult on aasta siiski natukene lühem, ning Gregoriuse kalendris jäetakse mõningatel juhtudel liigaastad vahele. Juliuse kalendrisse lisatakse neid seega liiga palju, ning kalendri kuupäevad nihkuvad aastaaegade ja ka pööripäevade suhtes. Neljandal sajandil võis kevadine pööripäev olla 21. märtsi paiku, aga aja jooksul pandi tähele, et tegelik pööripäev möödus 19. märtsil, siis 18. märtsil ja nii edasi.
16. sajandi paavst Gregorius XIII hakkas seetõttu muretsema, et kui nii edasi läheb, hakkame me lõpuks ülestõusmispühasid suvel tähistama (ehkki kalendri järgi oleks justkui kevad). Seepärast nõudis ta uue ja täpsema kalendri koostamist, mis sai lõpuks maailmas üsna universaalselt valitsevaks kalendriks.
Tänapäeval on kahe kalendri erinevus 13 päeva. Ma ei usu, et ortodoksidel oli muud põhjust vanast kalendrist kinni hoida, kui liturgiline järjepidevus. Võib-olla lisandub sellele tänapäeval mõnes riigis ka rahvusliku identiteedi küsimus.
Mingil määral saan ma aru vana kalendri kasutamise soovist nt jõulude puhul. Kui me oleksime kalendri maksimalistid ja oletaksime, et Jeesus sündis 25. detsembril 2. aastal eKr, siis tänapäeva kalendri järgi oleks see kuupäev olnud hoopis 23. detsember. Selles mõttes kasutame ilmselt ka meie vana kalendrit: tolle aja inimeste jaoks oleks olnud tegu 25. detsembriga, ning ka meie jääme 25. detsembri juurde, ehkki astronoomiliselt on tegu teise kuupäevaga.
Aga ei saa öelda, et õigeusklikud on jäänud lihtsalt “originaalse” 25. detsembri juurde. Astronoomiliselt eksivad ka nemad. Vahe kahe kalendri vahel suureneb 1 päeva võrra umbes 128 aasta jooksul. See tähendab, et millalgi peavad õigeusklikud hakkama märkama, et loodust enda ümber jälgides toimuvad nende jõulud ja ülestõusmispühad veidral ajal. 50. sajandi paiku tähistaksid nad jõule 29. jaanuaril. 70. sajandil juba 13. veebruaril. Ilusal sajandal sajandil 8. märtsil.
Ning Gregoriuse mure ülestõusmispühade tähistamise pärast suvel on samamoodi igati õigustatud. Sisuliselt ei kasuta õigeusklikud lähtepunktina mitte tegelikku astronoomilist sündmust (pööripäev), vaid Juliuse kalendris fikseeritud „21. märtsi“. Praegu langevad õigeusu ja katoliku ülestõusmispühad tihti kokku, aga umbes aastal 2700 on kalendrite erinevus nii suur, et seda ei saa enam juhtuda.
Aga selleks ajaks, kes teab, on meil äkki taas üksainus suur kirik.