Läinud sajandi 60ndatel ja 70ndatel aastatel, kui Eesti oli raudse eesriide taga ja maailm meid ära unustanud, oli Ignace Lepp oma kuulsuse tipul. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.

Ignace Lepp on kirjanikunimi, aga on veel enamat – on oma kandja identiteet 1935. aastast kuni surmani 1966. aastal.

Selle nimega elas 1935. aastast  John Robert Lepp, kes sündis 1909. aasta 26. oktoobril Pärnumaal, Orajõe vallas, Kuru talus, Tõnis Lepa ja Anna Lepa teise pojana. Ka nimi, mis talle ristimisel pandi, ei ole päris tavaline eesti nimi. Väidetavasti pandi talle nimi ristiisa järgi, kes oli laevakapten. Lepa enda isa Tõnis oli aga talupoeg ning kaugeltki mitte rikaste killast, Kuru talu kuulus talle vennaga pooleks.

Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator, ehk maakeeli luiskaja, eesti kirjarahva hulgas. Nii  fantastilisi lugusid nagu tema ei ole keegi teine enda kohta liikvele lasknud, rääkimata sellest, et neid oleks tõe pähe uskuma jäädud. See selgub prantsusekeelsest katoliiklikust entsüklopeediast, välja antud 1977, “Catholicisme hier, aujourd’hui, demain” – milles avaldatud artikli autor, Pater Henry OP, Leppa isiklikult tundis. Samu andmeid kordab 2008. aastal välja antud entsüklopeedia “Catholicisme”. Raamatud kinnitavad, et Lepp sündis leedulasest isa ja inglasest ema lapsena.

Mida on tegelikul teada Lepa lapsepõlvest ja noorusest?

Seda, et ta kümneaastasena lavastas ühes Kabli ranna küünialuses “Kapsapea”, selles ise kaasa mängides. Lavastus oli nii edukas, et täiskasvanud külaelanikud seda vaatamas käisid ja aastakümneid hiljem mäletasid.

Suure osa eest sellest, mida me täna Lepast teame, võlgneme tänu Vello Salole, kes 1990ndatel uuris arhiive ja küsitles neid, kes Leppa mäletasid. Kohanud oli teda eestlastest vaid Fanny de Sivers. Ilmselt Lepp kaasmaalastega läbikäimist ei otsinud, kasvõi sellepärast, et need tema fantastilisi väljamõeldisi ehk nii kergesti uskuma ei oleks jäänud. Vello Salol endalgi ei õnnestunud Leppa näha, viimane suri vahetult enne kokkulepitud kohtumist.

Lepa isa suri, kui John Robert oli alles laps. Kuna kirikuraamatud on sõjas hävinud, ei ole teada, mis aastal see oli. Nii kaks aastat vanema venna Rudolfi kui John Roberti jaoks tähendas see, et nad pidid nüüd talutööl mehe eest väljas olema. Mida aga tulevane suurseikleja sugugi ei tahtnud. Veel enne 12-aastaseks saamist jooksis ta kodunt ära ja jättis ka kooli pooleli. Võib oletada, et ta enam kunagi koju ei jõudnud.

Et ta nälga ei surnud, näitab, et tegemist oli elujõulise ja võimeka poisiga. Kuidas ja kus ta neil aastatel elas, ei ole täpselt teada, Kirjanike Leksikon väidab, et ta elas Tapal, Viljandis ja Tartus. Ühegi kooli lõpetamiseni ta sealjuures ei jõudnud.

1956. aastal ilmus Prantsusmaal Lepa sulest raamat “Itinérarie de Karl Marx à Jésus-Christ” (“Teekond Karl Marxist Jeesus Kristuseni”), mida autor kirjandusliku autobiograafiana välja pakkus – või vähemalt ei eitanud seda – ja millele ka Prantsuse entsüklopeediad toetuvad.

Selles raamatus kirjutab autor, et ta sündis kapteni pojana ja veetis viis esimest aastat oma elust koos ema ja vennaga isa laevaga merd sõites. Seda, et ta isa oleks leedulane olnud ja ema inglane, ta selles raamatus ei väida, vanemate rahvusest minnakse vaikides mööda. Küll aga toimub kogu edasine tegevus, pärast isa surma ja juba kuival maal, ühes Kesk-Euroopa riigis, mis kindlasti ei ole Eesti. Peatselt liigub see aga sujuvalt edasi Prantsusmaale, nii et tuleb välja, nagu oleks Lepp eelkõige Prantsusmaal üles kasvanud. Lepp pidi igal juhul väga hästi prantsuse keelt valdama, et teda tundvad inimesed seda uskuma jäid.

Mis pani 45-aastase autori endast kelmiromaani kirjutama?

Raamat on pühendatud Luc Estang’ile ja Albert Blanchoin’ile. Mõlemad mehed olid tõepoolest olemas, esimene neist kirjanik, teine poliitik, umbes Lepa vanused, suhteliselt tuntud nimed Prantsuse ühiskonnas. Mõlemad raamatu ilmumise ajal veel tegusad. Niisiisi pidid nad Leppa tundma, erinevalt Romain Rollandist ja Henri Barbousse’ist, Miguel Unamunost ja Stefan Zweigist, keda Lepp väidab end samas raamatus ka tundnud olevat.

Raamatu kirjutamise ajaks oli Lepp ennast Prantsusmaal ja Prantsuse ühiskonnas sisse elanud. Tal oli Prantsuse pass, ükskõik mis moel ta selle saanud oli. Ta oli ordineeritud preester, kirjanik ja ajakirjanik. Ta võis endale lubada raputada maha oma vilets päritolu, mille hulka eestlaseks-olemine kuulus.

Kui me mõtleme samal ajal tegutsenud, hiljem postmodernistidena tuntuks saanud prantsuse filosoofidele ja literaatidele, ei pääse me mööda faktist, kui oluline oli selle mõttesuuna sünni jaoks konkreetne Prantsusmaa, prantsuse ühiskond oma suurte  klassilõhedega. Postmodernismis peegeldub autorite heitlus prantsuse kitsarinnalise, väikekodanliku, harvem ka kõrgkodanliku ühiskonnaga. Tähelepanelik lugeja tunnetab, kui oluline oli sel ajal, nende inimeste puhul, kas sinna-juurde-kuulumine, või mitte-kuulumine.

Ma usun, et selles kontekstis tuleb lugeda ka Lepa uut, “soliidset” identiteeti.

Inimlikult on omamoodi isegi liigutav, kui suurepärase suurkodanliku päritolu – mitte ainult rikas, vaid ka haritud perekond arvukate sugulastega! – Lepp endale omistas. On meil õigus, kui me oletame, et Lepal endal sugulasi ei olnudki, nendest, kes olid, – vend? – oli ta aga ise lahti ütelnud.

Oma väljamõeldud eluloos loobub Lepp sugulastest ja perekonnast poliitilistel põhjustel ning jäetakse pärandusest ilma, kuna ta on ühinenud kommunistliku parteiga.

Tõepoolest, sellessamas raamatus, “Teekond Marxist Jeesus Kristuseni”, väidab Lepp, et ta astus 15-aastaselt Prantsuse Kommunistliku Partei noorsooorganisatsiooni.

Ka oma ilustatud eluloos on noor Lepp vaene, aga ta on seda vabal tahtel ja aate pärast. Päris Lepp, Eestis, oli vaene, sest ta oli üksi ilma peale jäänud poisike, kel tuli leivatüki pärast võidelda. Eesti poliitilise politsei andmetel kuulus ta oma nooruses mitte ainult kommunistide hulka, vaid lausa viide parteisse. Vaatamata vähesele kooliharidusele oli ta ilmselt nutikas.

22. veebruaril 1934 teatas Saksimaa Kriminaalpolitsei, kellel hiljuti oli Lepaga tegemist olnud, et mees väidab ennast filosoofiaprofessori olevat – seda väidab ta ka oma väljamõeldud eluloos – aga endal on ainult algkool lõpetatud.

Paljud seigad raamatus “Teekond Marksist Jeesus Kristuseni” vastavad aga ilmselt tõele, tõele Lepa tegeliku elu kohta.

Tõsi on ka see, et ta tee viis kommunismist katolitsismini. Sealt edasi veel üks samm, süvapsühholoogia juurde, C.G. Jungi jälgedes. Ehkki selles, kas ta Jungi enda juures Zürichis, Küstnachtis, õppis, luban mina endal kahelda. Võimatu see küll ei ole, seda enam, et Jung ise jõudis vanas eas katoliikluseni.

Kaks seika on John Robert Lepa eluloo juures määravad, erilised ja tähelepanuväärsed.

Esiteks pidi tal olema tähelepanuväärne anne keelte peale. Olen püüdnud lugeda kokku, kui paljuid keeli Lapp oskama pidi: eesti keelt pole nimetada vajagi, selle õppis ta, nagu iga laps, emalt. Ilmselt juba eesti koolis ja hiljem elus üle korjatud saksa keel, mingil määral ka vene keel. See oli veel see aeg, kus iga turunaine rääkis kolme kohalikku keelt. Peatselt tuli esperanto, mida ta pidi ise õppinud olema, see keel inimesele kuskil “külge jääda” ei saa. Sellest keelest tõlkis ta hiljem, Uip Leete nime all kirjutades, ajalehele “Nool”. Siis itaalia keel – Jean Flamo oli selle itaallase nimi, kes John Robert Lepp ühe perioodi oma elust oli, selle nime peale oli talle Itaalia pass välja antud. Võibolla ka poola keel, sest Poolas viibis  ta ka. Kui ta neli kuud Tbilisis elas, kus ta ainsa korra elus tõesti filosoofia professor oli, siis on loogiline arvata, et ta mingil määral ka gruusia keelt oskas. Kuskilt pidi ta üles korjama inglise keele, sest oma ilustatud eluloos väidab ta ennast korraga kolmes, muidugi väga heas, ülikoolis õppinud olevat – Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ta raamatud, arvestuse järgi 27, ilmusid ka hispaania keeles ja Lepp oli seetõttu nii Hispaanias kui Ladina-Ameerikas tuntud isik, lisaks oli ta hispaanlaste ja ladina-ameeriklastega juba Prantsusmaal vaimulikus seminaris kokku puutunud, misläbi ta kindlasti oskas ka hispaania keelt. Ka Rootsis ja Soomes liikus Lepp, kas tõesti ilma keelt oskamata? Ja lõpuks on mul jäänud veel märkimata prantsuse keel, mis oli elu teisel poolel Lepa põhikeel.

25. eluaastaks oli mehel selja taga uskumatult kirju ja seiklusterohke elu. Enda sõnade järgi ülikooliõpingud, professoriamet, kui mitte -ametid. Kõrged kohad rahvusvahelistes kommunistlikes ja intellektuaalide organisatsioonides. Tegelikkuses oli ta neist 25 aastast aga kokku päris mitu aastat vangis istunud. Põhiliselt dokumentide võltsimise pärast. Nii ka viimasel korral, kui ta 25. veebruaril 1934 neljaks kuuks vangi mõisteti ühe varasema süüteo eest. Nimelt oli ta 1930 töötanud Tartus, ajalehe “Nool” toimetuses, kus ta avaldas oma lugusid Uip Leete nime all. Võibolla ta elaski sel perioodil selle nime all, igatahes oli talle Uip Leete nimele töötõend välja antud. Kui Lepp Poola sõitma asutas ja viisat vajas, siis esitas ta isikuttõendava dokumendina sellesama töötõendi, kust ta aga oli vale nime välja kraapinud ja John Robert Lepa sisse kirjutanud. Väga osav dokumendivõltsija ta ilmselt ei olnud.

Kui vangis veedetud kuud ja aastad Lepale ka meeleparandust ei toonud, siis olid nad kasulikud ikkagi. Nimelt sai ta sunniviisilise vaba aja lugemisele ja enese harimisele pühendada. Söök ja öömaja olid samal ajal priid. Muide Nõukogude Venemaal, kus oleks teistugused pidamistingimused olnud, Lepp kunagi vangis ei olnud. Sealt saadeti ta karistuseks Läände tagasi. Mis muidugi Lepa suhtes kurje kahtlusi tekitab.

Lepa teine oluline omadus, eriti arvestades tema seiklemist ja valetamist, on ta vaimsed püüdlused. Tema võimetega mees oleks vähemalt ajuti suutnud kindlasti rikas olla. Lepp ei ajanud mammonat taga, ei valetanud ega võltsinud kasusaamise nimel. Sellised surmapatud nagu kadedus ja ahnus olid talle ilmselt võõrad. Kui tema puhul kadedusest juttu võiks olla, siis vaimses mõttes – küllap oleks ta ka päris-elus tahtnud olla see ülikoolides käinud mees, noorelt professor, kes oma varandusest kergel südamel lahti ütleb.

1934. aasta on Lepa elus pöördehetk. Ja selgitab meile, miks me temast ikkagi kui kirjanikust räägime ja mitte kui sulist, kes ta ju seni suuremalt jaolt olnud oli.

Pole põhjust kahelda, et usk Lepa esimesel elupoolel mingit rolli ei etendanud. Ei päris- ega väljamõeldud elus. Nii nagu pole mõtet kahelda, et ta mingil ajal kommunist oli. Kommunismil oli tollal väga tugev külgetõmbejõud isegi tasakaalustatumate hingeeludega inimeste jaoks. Kommunism oli moes. Lepp kirjutab oma väljamõeldud eluloos nii kaasahaaravalt ja põhjalikult Maksim Gorki romaanist “Ema” ja sellest mõjust, mis raamatul tema kujunemisele oli, et pole kahtlust – autor räägib enda päris-mälestustest, jagab seda, mida ise tundnud on.

1934. aastal istub Lepp vanade pattude eest neli kuud Patarei vanglas. Seal satub talle kätte teine raamat, mis talle – ta oma sõnade järgi – sama suurt mõjus avaldas kui Gorki “Ema” . See on Henryk Sienkiewiczi “Quo vadis?”  Raamat oli Eestis juba sajandi alguses vihkudena ilmunud, 1933 tuli aga uus tõlge. Täiesti loogiline, et see vanglas olemas oli. See raamat äratas ta südame Jeesusele Kristusele.

Veel olulisem on aga kohtumine Eduard Profittlichuga.

Profittlich oli sakslasest jesuiit, kes tuli Eestisse 1930, pühitseti 1936 esimeseks katoliku piiskopiks ja suri 1942 veebruaris Kirovi vanglas märtrisurma.

Mis asjaoludel Lepp Profittlichuga kohtus, ei ole teada, aga loogiline võimalus on see, et jesuiidist preester külastas vanglat hingehoolduse eesmärgil.

Profittlich oli 44 aastat vana, ja nagu tollased kaasteelised kinnitavad, muljetavaldav isiksus. Jesuiidina oli ta kõrgelt haritud – doktor nii filosoofias kui teoloogias. Kogenud preester, kes juba ka eestlasi hästi tundis, ja hästi eesti keelt oskas. Katoliku kirik kasvas sel ajal Eestis jõudsalt, just haritumad inimesed astusid katoliiklusse. On loogiline arvata, et Profittlichu isiksus selle juures olulist rolli etendas.

Me ei saa kunagi teada, millise loo oma elust Lepp Profittlichule rääkis. Võibolla aga ka õige.

10. augustil 1934 pani Eduard Profittlich oma väikese, korraliku käekirjaga John Robert Lepa nime kirikuraamatusse kirja, kusjuures sünnikuupäevaks on seal 24. oktoober 1909, mitte 26. oktoober, nagu Lepa sünd registreeritud oli.

9. juunil 1935 on Lepp katoliku kirikus kinnitatud. Sinna vahele jäävad 10 kuud, mille jooksul Lepp ilmselt usulist haridust sai ja Profittlichuga läbi käis.

Sellessamas kirikuraamatus seisab Lepa nimest pisut kõrgemale kirjutatud “Ignatsius”. Võib oletada, et Profittlich kirjutas selle hiljem juurde. Ei saanud ju Lepp juba tema juurde tulles teada jesuiitide ordu asutaja Ignatsius Loyola nime endale tahta? See mõte pidi temas küpsema nende 10 kuuga, mil ta jesuiit Profittlichuga läbi käis.

Lepp on endast palju kirjutanud. Põnevate väljamõeldiste ja värvikate seikluste vahelt koorub välja ka “päris John Robert Lepp”, kellest lugeja mõndagi teada saab. Lepa puhul torkab silma, et ka oma elu kristluse-eelsel 25 aastal ei olnud tal naistega lähedasemaid suhteid, mida ta ise eluloos välja toob. Ka seda, et talle naissoost parteikaaslaste vaba moraal ei meeldinud. Tema lugudes tuleb ette kamraadlikku suhtlust tütarlastega, armumisest pole aga juttu. Leppa võlus vennalik läbikäimine aatekaaslaste ja seltsimeestega, mitte mehe ja naise abieluni viivad suhted. See viimane, kirjutab ta, oli algusest peale tema huviorbiidist väljas. Kus oleks selline inimene võinud ennast paremini tunda kui ordus? Eriti sellises ordus, nagu jesuiidid seda on. Haritud, targad mehed, kelle puhul, kui olla kriitiline, alandlikkuse voorus pigem tagaplaanil tundub olevat. See pidi olema see maailm, kuhu John Robert kuuluda tahtis, niipea kui ta Profittlichuga suheldes sellest aimu hakkas saama.

Võtta endale selle peale Ingantsiuse nimi, jesuiitide ordu asutaja Loyola järgi, oli vägagi lepalik. Me ei saa kunagi teada, mida Profittlich sellest arvas. Aga kirja ta selle nime pani.

Samal aastal, kui Lepp katoliku usku astus, 1935, kohtus Eduard Profittlich Petseri kloostris kahe noormehega, Aleksander Kurtna (1935. aastani Kurson) ja Juhan (Johannes) Raidaliga, keda see kohtumine samuti innustas katoliku usku astuma. Neist Kurtna oli Petseri gümnaasiumi lõpetanud, niisiis haritud noormees. Tema edasist elulugu jälgides ei oskagi endale ette kujutada, miks ta Petseri õigeusu seminaris õppis. Võibolla oli perekonna majanduslik seis nõrk ja mujal edasiõppimiseks ei olnud raha.

Juba sügisel 1935 läksid mõlemad edasi Dubno seminari, mis tollal Poola territooriumil asus, hiljem Ukraina alla läks. See oli ettevalmistuseks nende saatmisele järgmisel aastal Rooma, jesuiitide Russicumi seminari, kus jesuiidid koolitasid endale järelkasvu tööks Venemaa suunal.

Kurtna ja Raidali õppimasaatmises on selgelt näha Profittlichu kätt. Kuni 1940. aastani tegi Profittlich mitte ainult kõik endast oleneva, vaid veel palju rohkem, et noormehed, eriti Kurtna, jesuiitideks võetaks. Kurtna kirjutas jesuiitide tõotuse 1939. aastal,  Raidal juba 1937. Kurtnat ei võetud jesuiidiks sellepärast, et ordu pea, kindral Ledóchowski, ei pidanud ta iseloomu jesuiidile sobivaks. Raidalist oleks jesuiit saanud, aga napilt pärast seda kui ta kirjutas lõpliku sooviavalduse orduga ühineda, novembris 1939, puhkes Talvesõda, Venemaa ründas Soomet ja Raidal otsustas soomlastele sõtta appi minna. Russicumis peeti Raidalist lugu, talt uuriti, et mis Kurtna asjast arvab. Mille peale on kirja pandud Raidali vastus, et Kurtna ei ole “millegi poolt”.

Jesuiidid sõjas ei käi ja nii ei saanud ka suurepäraste isiksuseomadustega Raidalist jesuiiti. Ja ei saanud ka Kurtnast, ehkki Eduard Profittlich püüdis veenda kindral Ledóchowskit isegi veel siis, kui too oma ei-sõna öelnud oli. Selline mitte-kuuletumine on jesuiidi jaoks kuulmatu käitumine. Ma ei oska hinnata, mil määral Ledóchowski talle seda pahaks pani, piiskopiks Profittlich 1936 ikkagi pühitseti. Ma ei pane aga oma kätt tulle selle eest, et Profittlichu surmaotsusel, sellel, et paavst Pius XII ei andnud 1939 ja 1940 Profittlichule, vaatamata Profittlichu-poolsetele korduvatele pöördumistele korraldust Eestist lahkuda, kui venelased sisse tulid ja võimu võtsid, ei ole seost ta vastuhakkamisega “mustale paavstile”. Vatikan on väga väike ja nii pikka aega tegutsevad, nii mõjuvõimsad isiksused nagu seda oli Austria-Poola kõrgaadli hulgast pärit,  1915. aastast  jesuiitide kindral olnud Ledóchowski, ulatuvad nii suuri kui väikesi otsuseid mõjutama.

Luban endale selle kõrvalepõike näitamaks, kui tõsiselt võttis Profittlich katoliku vaimulike ja jesuiitide järelkasvu Eestis. Miks aga ei jõudnud Lepp jesuiitide hulka? Kuigi ma alles eile, saksakeelses Wikipedias Lepa kohta lugesin, et ta oli jesuiit! (Mis ei vasta tõele, aga nagu me teame ei ole see ainus Wikipedias leiduv valeinformatisoon.)

Esmane takistus võis olla Lepa vähene kooliharidus. Enne kui ta oleks jesuiidiks saamisest unistada võinud, oleks ta pidanud väga kaua koolis käima. Kõigi katoliku ordude hulgas on jesuiidid kõige haritumad mehed, kelle üks olulisemaid tegevusi on alati olnud noorsoole hea hariduse andmine.

Teine loogiline põhjus, miks Profittlich võis Leppa mitte Eestis jaoks ette valmistada tahta, oli ta senine reputatsioon. Veel 1932. aastal hoiatas “Tööliste Võitlus” Lepa eest, nimetades teda “elukutseliseks õnnekütiks ja kapo salajaseks nuhiks”. Ka kui Lepp kümne aasta pärast oleks katoliku preestrina Eestisse tulnud, oleks olnud kerge ta vanad patud meelde tuletada ja nii oleks ta siinsele katoliku kirikule rohkem kahju kui kasu toonud.

Lepp lahkub 1935. aasta sügisel Eestist. Tundes Profittlichu võib olla kindel, et ta Lepa edasist hariduskäiku korraldas. Millal Lepp Prantsusmaale, Dominiiklaste ordu juurde jõuab, seda ei ole mul võimalik öelda. Ent 1941. aastal lõpetab ta Lyonis Saint Irénée katoliku ülikoolis usuteaduste bakalaureusena ja pühitsetakse preestriks.

Pärast seda töötab ta Marseilles koguduse vaimulikuna ja 1949-1955 on ta Marokkos ajalehe “Maroc-Monde” toimetaja. Ilmselt asus ta just Marokkos olles tõsisemalt raamatuid kirjutama, nii et kui ta sealt Pariisi kolib, siis on ta juba edukas autor, keda avaldatakse mitmetes keeltes.

Mingil ajal hakkab teda huvitama C.G. Jungi süvapsühholoogia. Kuid Jung oli Euroopa, ka Eesti, intellektuaalide hulgas populaarne juba enne II Maailmasõda, nii et võib olla, et see huvi oli Lepal juba varem. Kas ta tõesti Jungi juures Küsnachtis õppimas käib, ei ole tagantjärgi kerge kindlaks teha. Selline kohapeal õppimine ei olnud päris kindlasti odav. Lepa elu-olu kohta ei ole meil ka sel perioodil mingit informatsiooni, aga kindel on, et ta raamatuid trükitakse, ta on üsna tuntud autor ja see tähendab ka sissetulekut.

Samal ajal loob Lepp Pariisis oma süvapsühholoogia instituudi ja teostab lõpuks oma unistuse saada professoriks.

Tundub, et vaimulikuna Lepp sel ajal enam ei tegutsenud. Aga katoliiklaseks jäi ta elu lõpuni, olles teisel pool barrikaade Prantsusmaal eriti tugevalt peale tungiva postmodernistliku, loomulikult ateistliku ja kommunistliku maailmavaatega. Ka kui ma olen selles ülevaates olnud irooniline Lepa ilustatud eluloo suhtes, on tema “Reis Karl Marxist Jeesus Kristuseni” huviga loetav ja mitmes tükis veenev. Autor teab hästi, millest ta räägib, käsitledes tegeliku kommunismi olemust ja eriti selle arengut Nõukogude Liidus. Peale selle oli ta aga kohtunud kommunistidega üle terve Euroopa ja sai hästi aru, milliseid inimesi ja mis põhjusel see õpetus ligi tõmbas. Raamat ilmub ja saab populaarseks ajal, kui Prantsuse haritlaste, kunstiinimeste, aga ka haritumate kodanlaste hulgas on šikk Kommunistlikku Parteisse kuuluda.

Kuidas elab Lepp Prantsusmaal sõja üle?  Kas ta teab Profittlichu saatusest? Kas ta püüab ta jälgi ajada? Me ei tea seda. Aga me teame, et see ei oleks võimalik olnud. Need, kes püüdsid, näiteks Profittlichu sugulased Reinimaalt, said kuni 1960ndate aastateni aegajalt teateid ja vihjeid selle kohta, et Profittlich justkui oleks elus, asumisel, kuskil Venemaal, Siberi, Kasahstani tohututel avarustel, kus ta käsi oludele vastavalt isegi hästi käivat. Kas oli see lootus, mis inimesi ikka kannab, või tootsid organid seda laadi prügi-valeinformatsiooni inimestele silma ajamiseks? Alles 1990 sai perekond teada, et Eduard Profittlich oli surnud 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas ja Eestis NSV Ülemkohtu määrusega 19. veebruarist 1990 rehabiliteeritud.

Lepp aga suri oma kirjanikutee tipul, 29. mail 1966, Île-de-Frances. Île-de-France on Pariisi ümbruse maakond, pindalaga 12012 ruutkilomeetrit. Natuke müstifikatsiooni on selleski, sest nagu me aru saame, on ka sellel surnuaial, kuhu Lepp on maetud, oma nimi, aga seda me teada ei saa. Ei ole kuhugile Lepa hauale lille viia, ning seda ta ilmselt tahtiski.

Võibolla oleks Lepp öelnud oma elu kohta Karl Ristikivi sõnadega:

Meie juured ei ole lapsepõlves,

kodumullas ja maakamaras,

murukoplis,

kus aabitsalapsed mängivad.

Meie juured on igas paigas,

kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvame virnrohu kombel

Kinni hakates siit ja sealt.

Ja need lõputa keerlevad teed

ja need kauguses sinavad metsad,

ja unistuste mägedest rääkimata,

võõrad paigad ja võõrad nimed

saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.

Äkki haljendab ränduri kepp

ning kasvatab juuri ja õisi.

One thought on “Ecce homo – Ignace Lepp

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.