Mõned päevad on möödunud paavst Benedictus XVI “pisut kurvast” matusest, nagu kirjeldas seda Tšehhi endine president Václav Klaus. Klaus, kes on ise ateist, oli natukene nördinud asjaolust, et endise paavsti kohta ei öeldud matustel midagi peale üldise, ning mitte kuskil ei olnud ühtegi pilti ega portreed lahkunust.
Klausi nimekirja võiks täiendada järgmiste asjaoludega: Vatikanis ei kuulutatud välja ühtki leinapäeva, püha Peetruse kellasid ei helistatud Benedictuse surma puhul, lippe ei lastud poolde masti (kurioossel kombel langetati lipud Benedictuse lahkumise järel Itaalia ja isegi Suurbritannia riigiasutustes. Vatikanis langetati lipud viimati poolde masti koroonaohvrite mälestuseks). Paavst Franciscus ei osalenud säilmete krüpti sängitamise viimasel riitusel. Jpm.
Aga sajad noored preestrid ning tuhanded noored pered koos lastega käisid endise paavstiga hüvasti jätmas. Üllatavalt suur tung paavsti kirstu ümber pani mõned pead korrigeerima varem aktsepteeritud narratiivi, et emeriitpaavsti näol oli tegu külma ja tõreda mehega, kes inimestest ei hoolinud.
Ning need, kes Rooma ei jõudnud, jätsid paavstiga hüvasti kirja teel. Ma ei oska öelda, mitut järelhüüdu ma olen nüüdseks lugenud – aga selle tegevusega võiks vabalt sisustada mitu päeva.
Nende järelhüüdude lugemine on olnud liigutav ja informatiivne selles mõttes, et ma olen emeriitpaavsti kohta saanud teada paljusid asju, mida ma varem ei teadnud, aga need on olnud ka silmiavavad selle poolest, et aitavad uues valguses näha seda, mida ma juba teadsin.
Näiteks kui Varro Vooglaid kirjutas, et lahkunud paavstil oli tema kujunemises oluline koht – eriti tänu tema esseedele südametunnistusest – siis pidin tõdema, et see kehtib täpselt samamoodi ka minu kohta, aga ma ei ole selle peale kunagi eriti mõelnud. Minagi lugesin Joseph Ratzingeri kahte esseed südametunnistusest, ning see avaldas mulle tohutult mõju. Aga see konsolideerus (täiesti tõeseks) veendumuseks, et objektiivne “hea” ja “halb” on kristliku maailmatunnetuse alustala, ning (vähem tõeseks) arvamuseks, et Benedictus XVI on lõpuks kõigest üks paljudest selle maailmanägemuse eestkõnelejatest. Muidugi ei olnud tema ainus, aga kui palju oleks olnud neid teisi ilma Joseph Ratzingerita?
Või võtke tema kuulus konstanteering vana missakorra suhtes, mis on teatud ringkondades muutunud peaaegu käibefraasiks:
See, mis eelmiste põlvkondade jaoks oli püha, jääb ka meie jaoks pühaks ja suureks asjaks, ning seda ei saa äkitselt ära keelata või isegi kahjulikuks pidada.
Kas saaks öelda midagi veel loogilisemat, lihtsamat? Ja siiski oli vaja Benedictus XVI geeniust, et seda öelda. Kuna see on nii lihtne ja loogiline, kipume seda ehk võtma teatud iseenesestmõistetavusena, saamata arugi, kui palju me oleme võlgu Benedictus XVI-le.
Ma ei ole lugenud väga palju Benedictus XVI-dat, vähemalt mitte protsentuaalselt. Aga niipalju kui ma mäletan, siis tabab mind alati tema teoseid lugedes mingi armumise-laadne tunne. Pärast tema surma võtsin uuesti kätte “Jeesus Naatsaretist”, lugesin ühe lehekülje, ning mõtlesin: seda lugedes võiksin üleval olla terve öö.
Nagu lahkunud paavst isegi, on tema kirjasõna alati leebe ja ilus, samas mõistuse suhtes mingeid järeleandmisi tegemata. Ilmselgelt oli Benedictus XVI ise armunud teemasse, mida ta käsitles: Kolmainu Jumalasse.
Lubage mul ka jagada mõningaid seikasid tema järelhüüdudest, mis minu tähelepanu pälvisid.
Benedictus XVI oli sügavalt alandlik inimene, ning piiskop Philippe Jourdan pakub sellest ühe väga hea näite:
Ühel päeval, Roomas, ta pidas pikka loengut üsna keerulise teoloogilise küsimuse kohta. Loengu lõpul, ütles keegi: «Sama, mida te meile pikalt seletasite, olen ma lugenud ühe pühaku raamatust ühe lausega.» Märkus oleks võinud olla pisut solvav. Aga kardinal vastas: «Teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui teada, et ta on – pärast pikka ja vaevalist arutelu – jõudnud samale tulemusele kui pühak kolme sõna ja Püha Vaimu abiga.»
Joseph Ratzinger ei soovinud olla paavst, ega isegi mitte kardinal või piiskop. Ta “rööviti” tema armastatud akadeemiliselt ametikohalt ning pandi Müncheni piiskopipaleesse – päev, mil tema õnn lõppes, nagu ta ise ütles. Usudoktriini kongregatsiooni prefektina esitas ta paavst Johannes Paulus II-le kaks korda tagasiastumisavalduse, et ta saaks naasta akadeemilise töö juurde. Aga paavst keeldus, ning Joseph Ratzinger aktsepteeris seda alandlikult. Paavstiks valimist kirjeldas ta kui “giljotiini langemist”, aga ta aktsepteeris sedagi kui Jumala tahet.
Hoolimata sellest, et ta täitis ameteid, kus ta olla ei soovinud, ei olnud Benedictus õnnetu või külm ja tõre. Ta naeris palju, oli soe ja tähelepanelik inimene. New York Post-is meenutab keegi, kuidas ta reisis koos kahe sõbraga spetsiaalselt Rooma, et kuulda kardinal Ratzingeri kõne ühel konverentsil. Aga kuna olid üheksakümnendad ning digitaalajastu polnud veel käes, eksisid nad Roomas ära ja magasid konverentsi maha. Sihitult tänavatel ringi käies ning suurt pettumust tundes nägid nad ühel hetkel – kardinal Ratzingeri ennast! Ning
…ta ei oleks saanud olla armulisem. Ta oli uskumatult leebe, vastand karikatuurile Ratzingerist kui rotveilerist. Ta rääkis meiega täiuslikus inglise keeles, olles huvitatud asjaolust, et kolm noort meest reisid Rooma, et osaleda ladina missa konverentsil. Vestluse lõpus ta küsis, kas me tahaksime tema õnnistust – sellele oli kerge vastata. Me põlvitasime kõnniteel ja võtsime vastu ilusa ladinakeelse palve meie spirituaalse heaolu eest.
Ratzingeri endine õpilane Elisabeth Haggblade – mitte tema doktorant, vaid tema õpilane neljanda klassi katehheesi kursuselt! – on kirjutanud sellest, kuidas tema endine õpetaja on alati tema kirjadele vastanud – isegi kardinali ja paavstina aastakümneid hiljem! Ma soovitan neid kirju lugeda kõigil, kes on oma idee Ratzingerist saanud, ütleme, et näiteks filmist “Kaks paavsti”. Haggblade sõnul näisid tema noore õpetaja teadmised kirikust “põhjatud” ning tema kannatlikkus oma õpilastega “lõputu”. Joseph Ratzinger on jällegi meenutanud, kuidas see üks aasta, mille ta veetis koolis, oli tema elu armsaim aeg.
Martin Mosebach kirjutab, et Joseph Ratzinger sai oma nime hulkur Benedict Joseph Labre järgi – pühak, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kes väga harva magas voodis, aga keda rahvas väga armastas. Joseph Ratzinger nimelt sündis Joseph Labre surma kuupäeval, tema pühakupäeval. Ning paavstiks saades valis Benedictus samuti oma nime enda kaitsepühaku järgi – usaldades end teadlikult ja tahtlikult pühaku hoolde, kelle jaoks teoloogia polnud mitte midagi, ning palve oli kõik.
Siin avaldub üks tahk Benedictuse juures, millest ei ole ehk piisavalt räägitud. Jah, ta oli suur teoloog – ilmselt suurim teoloog 20. sajandil. Tema teoloogilist panust ja intellektuaalseid võimeid ole võimalik üle hinnata. Nagu kirjutab Dan Hitchens, siis oli tegemist “esimese klassi intellektuaaliga, suuteline pingutuseta liikuma Babüloonia loomismüütide juurest Kanti epistemoloogiani”. Aga see ei olnud kõik, mis Joseph Ratzingeri juures tähelepanuväärne oli. Kardinal Joachim Meisneri sõnul oli Ratzingeril küll “kaheteistkümne professori mõistus”, aga samuti “esimest armulauda vastu võtva lapse vagadus”. Kui harva õnnistatakse Kirikut paavstiga, kes on ühtaegu oma ajastu suurim teoloog ja samuti sügavalt spirituaalne inimene?
Kuulus protestandist katoliiklaseks pöördunud õpetlane Scott Hahn kirjutab, et tõenäoliselt ei näe me teist Benedictusega võrdväärset paavsti veel vähemalt 2000 aasta jooksul. Piiskop Philippe ütleb, et “Erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.” Milline ilus ja vaga mõte! Aga muidugi me teame, et see ei vasta alati täielikult tõele – konstanteering, mida kinnitab ka Benedictus ise, kes on öelnud: “On liiga palju näiteid paavstidest, keda Püha Vaim ilmselgelt ei oleks valinud!”. Ajalugu vaadates võime tõdeda, et on paavste, keda ristirahvas tahaks tõenäoliselt kogu südamest unustada juba nende elusolemise ajal, ning teisi, kellelt saame tuge veel sadu ja isegi tuhandeid aastaid pärast nende valitsuse lõppu. Kui ma just väga ei eksi, siis Benedictus XVI kuulub viimaste hulka.