Johannes Paulus II viieteistkümnenda ametiaasta tähistamiseks nõustus paavst osalema televestluses Itaalia ajakirjaniku Vittorio Messoriga, kes on “Ratzingeri aruande” autor – ta viis läbi intervjuude seeria tollase kardinali Ratzingeriga. Johannes Paulus II tühistas teleintervjuu viimasel hetkel. Kuid ta ütles Messorile, et soovib ikkagi tema küsimustele kirjalikult vastata. Kirjalik intervjuu avaldati muutmata kujul pealkirjaga “Üle lootuse läve” (pealkiri oli paavsti enda soovitatud) ja sellest sai rahvusvaheline bestseller.
Tagasi vaadates oli see raamat hämmastavalt läbinägelik. Vähem kui neli aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist mõistis Johannes Paulus II, et lääne tarbimiskultuur ja ateism on oluliselt suuremad ohud, kui kommunism kunagi olnud oli. Seda märkas ka isa Ian Boyd, kes kirjutab kaasaegses arvustuses:
Raamatu üks huvitavamaid aspekte on paavsti ambivalentsed suhted läänemaailmaga. Ta viitab võitlusele Jumala vastu läänes ja väidab, et kolme sajandi jooksul on lääne elu ja mõtlemist iseloomustanud “süstemaatiline Jumala kõrvaldamine”. Isegi marksistlik kollektivism, mille all tema ja tema rahvas nii palju kannatasid, heidetakse põlglikult kõrvale kui lihtsalt üks selle sama antireligioosse plaani “odav versioon”. Veelgi enam, ta näeb lääne tarbimiskultuuri kui jõudu, mis on kommunismist võimsam usu ja traditsioonilise moraali õõnestamisel. Samal ajal, hoolimata tema paljudest viidetest vajadusele evangeliseerida lääne tarbimisühiskonda, kritiseerib ta sotsiaalseid liikumisi, kes üritavad seda ülesannet ette võtta: tema arvates on need, kes on kaasatud intensiivsesse dialoogi kaasaegse kultuuriga, pidevas ohus saada selle poolt üle sõidetud, ja igal juhul, kuna individuaalne pühadus on kõige tõhusama tegevuse võti, ei oma ükski sotsiaalne tegevus mingit väärtust, kui see ei lähtu palvest. Peaaegu ühtegi sõna ei räägita strateegiatest kaasaegse kultuuri evangeliseerimisel. Selles küsimuses, nagu ka teistes, jääb tema mõtlemine kompromissitult üleloomulikuks. Ühes väga kaunis lõigus ütleb ta, et iga tsivilisatsioon, sealhulgas lääne tsivilisatsioon, päästetakse ainult tänu tema peidetud pühakutele, ning ta loetleb uhkusega natsi surmalaagrite ja kommunistlike gulagide ohvreid kui meie sajandi kangelasi.