Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini

I sajandil toimus päriselt see, mida me täna jõuludega üksnes meenutame ja tähistame: Jeesuse sündimine. Esimesi jõule tähistas suhteliselt piiratud arv inimesi: Maarja, Joosep, karjased ja kolm kuningat. Järgnevad aastasajad ei toonud sellele valitud seltskonnale veel meile teadaolevalt lisa, ning hiljem, kui Kirik hakkas jõule tähistama, süüdistati teda paganate kopeerimises, sest 274. aastal seadis Rooma keiser 25. detsembriks sisse Võitmatu Päikese püha. Aga on mitmeid argumente, mis räägivad selle kasuks, et Jeesus sündis nimelt 25. detsembril, ja selle vastu, nagu oleksid kristlased paganaid kopeerinud. Esiteks, III sajandil, kui jõule esmakordselt tähistati, ei olnud kristlastel kombeks paganatelt laenata. Pigem taheti end paganatest rõhutatult eraldi seada. Jõule tähistati juba enne Võitmatu Päikese püha, samuti ei ole üski kristlik autor loonud seost Võitmatu Päikese ja jõulude vahel. Alles 12. sajandil arvati esimest korda, et jõulud seati tahtlikult paganate pühadega samale ajale. Enne seda nähti Kristuse sünni sattumist 25. detsembrile kui Jumalikku märki sellest, kuidas Kristus on üle kõigist teistest jumalatest.

Ülestõusmispühi peeti palju varem, kui jõule, ning vähemalt juba aastal 200 peeti Jeesuse ristilöömise kuupäevaks 25. märtsi. Aga see on täpselt 9 kuud enne 25. detsembrit, ehk teisisõnu: Jeesuse lihakssaamise päev. Sellest ei tuletatud veel jõulupühasid, aga varased kristlased uskusid, et Jeesus löödi risti samal kuupäeval, kui ta Maarja üsas lihaks sai (nt püha Augustinus kirjutas sellest).

Samuti arvatakse, et karjused, kes Jeesust tervitama tulid, aitasid lammastel ilmale tulla. Tavaliselt sünnivad lambad kevadel. Aga Iisraelis on üks kohalik lambaliik, kelle järglased tulevad ilmale detsembris ja jaanuaris. Veel teame me, et Ristija Johannese isa Sakarja oli Abija teenistuskorrast, kes teenisid templis millalgi oktoobri keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Umbes sellel ajal jäi Eliisabet rasedaks, ning viis kuud hoidis ta end varjul ja kuuendal kuul ilmus ingel Maarjale. Oktoobri keskpaigast märtsi keskpaigani on viis kuud. Ja millalgi kuu aja jooksul pärast seda sai Jeesus lihaks. Ja 25. märts jääb selle aja sisse, ning 9 kuud pärast seda on 25. detsember.

II sajandil samuti veel jõule ei pühitsetud. Sellest ajast on isegi säilinud ühe kristliku teoloogi kirjutis, kus ta naerab paganate kombe üle tähtpäevi pidada, mis vihjab sellele, et kristlased jõule ei tähistanud. Aga kristlaste huvi Jeesuse päritolu vastu oli küll II sajandil juba tõusuteel – enne oli kristlasi huvitanud eelkõige tema õpetus ja temaga seotud imed, eriti tema ristisurm ja ülestõusmine. Aga II sajandist on pärit teatud kristlikud, aga apokrüüfilised kirjutised, mis on täis detaile Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta. Kirik ei pea neid tekste eriti väärtuslikeks, aga need olid sellel ajal väga populaarsed ja siiamaani on neist mitu koopiatki säilinud. Näiteks võib tuua Toomase evangeeliumi või Jaakobuse evangeeliumi. Viimases jutustatakse lugu sellest, kuidas Joosep jättis Maarja koopasse ja läks ämmaemandat otsima. Kui nad jõudsid tagasi, kattis koobast särav pilv. Pilv hajus ja särava valguse keskel oli väikene Jeesus. Õigeusu piltidel kujutatakse Jeesuse sündimist koos ämmaemandaga. 

III sajandisse jääb esimene kindel märge jõulude tähistamisest umbes aastal 250. Tegu ei olnud veel üleüldiselt sisseseatud pühaga. Aga 270. aastal sündis ka püha Nikolaus, hilisem Myra piiskop, kes on üks tänapäeva jõuluvana eelkujudest. Ajalooliselt ei tea me temast mitte midagi kindlat peale selle, et ta oli Myra piiskop. Aga temast on mitmeid legende. Üks kõige varasemaid legende temast on eriti jõuluvanalik. Püha Nikolaus olevat päästnud kolm tüdrukut sunniviisilisest prostitutsioonist selle läbi, et kolmel järjestikusel ööl poetas nende aknast sisse kuldmündi, nii et nende isa saaks tasuda nende kaasavara.

Mihhail Lotman kirjutab oma jõuluvana-analüüsis:

Ühe versiooni järgi tahtis tüdrukute isa välja selgitada, kes see salajane heategija on, ning korraldas öösel varitsuse. Kuid püha Nikolaus oli kavalam ja ei visanud kolmandat rahakotti läbi akna, vaid korstna kaudu. Sealt sattus see noorima tütre suka sisse, mis oli tulekolde ette kuivama pandud. See fantastiline lugu peegeldub paljudes jõuluvanaga seotud süžeedes, kuid siin puudub peamine: jõulud.

Võib arvata, et kristlikus maailmas kontamineerus Püha Nikolause lugu evangeelse kolme kuninga looga. Kolm kuningat tulid jõulutähe juhatusel sõime, kus sündis Jeesuslaps, ja nad tõid talle kingitusi. /…/ Arvatavasti sulas Püha Nikolause kuju kokku Hommikumaa tarkadega ja nii tekkis jõuluvana oma kingikotiga.

IV sajandil oli jõuludeks fikseeritud koguni kaks kuupäeva. Läänes 25. detsember, idas aga 6. jaanuar – mitte kalendrite erinevusest, vaid päriselt teine kuupäev sama kalendri järgi. Vastavalt peeti ka Jeesuse ristisurma kuupäeva teiseks. Armeenias tähistatakse jõule siiamaani 6. jaanuaril.

Meil ei ole absoluutselt mitte mingisugust aimu, millal ja kuidas hakati enne jõule pidama advendiaega, aga V sajandil seda nähtavasti juba peeti. Ilmselt alguses oli advendiaeg vabatahtlik pühendumine, mitte üldine reegel, ja seda peeti väga erinevalt. Mõned pidasid seda alates 15. novembrist, teised 11. novembrist, mõned alates sügisesest pööripäevast, mõned paastusid 7 päeva enne jõule, mõned pidasid adventi viis nädalat. Advendiaeg tähendas eelkõige paastuaega. Ja näiteks oli advendiajal keelatud abielluda.

VI sajandil algas keskaeg, lõppes antiikaeg. 553. aastal peeti Konstantinoopoli II kirikukogu, viies kirikukogu ja esimene kirikukogu, mida mõned protestandid juba ei tunnista. Aga 570. aastal sündis Muhamed, kes pani aluse islami religioonile. Moslemid teatavasti jõule ei tähista, kuigi Jeesus ja Maarja on Koraanis sees. Moslemid ei usu inkarnatsiooni ja peavad Jeesust lihtsalt üheks prohvetitest. Samas kujutatakse Jeesuse sündi Koraanis siiski imeliselt: ka Koraanis oli Maarja neitsi, kui ta Jeesuse sünnitas. Koraani järgi ilmub ingel Maarjale ja kuulutab, et ta sünnitab „puhta“ poja, kes on märgiks inimestele. Maarja läks üksinda kõrbesse ja sünnitas Jeesuse palmi all. Hiljem toob ta poja tagasi oma rahva ette, kes süüdistavad teda ebapuhtuses, aga väike Jeesus tõuseb hällis püsti, kaitseb Maarjat ja kuulutab ennast prohvetiks.

VII sajandil seati sisse veel üks Jõuludega seotud püha. Ajalooline hüpotees on, et sellel kuupäeval peeti sarnase sisuga püha juba siis, kui jõule veel üldse ei tähistatud, ja millest hiljem tuletati jõulud. Aga vahepeal see püha unustati, kuni VII sajandil tuletati jõuludest jällekord tagasi see püha. Räägime muidugi Issanda kuulutamise suurpühast 25. märtsil. Seda peetakse Maarja pühaks. Vanasti see oli ainus püha, mida oli paastuajal lubatud pidada, sest tavaliselt see püha jääb paastuaja sisse. Tänapäeval ladina kirikus viiakse see püha teisele kuupäevale siis, kui ta jääb püha nädala sisse. Aga idariituse katoliiklased ei vii seda teisele kuupäevale, ja neil on selle jaoks erilised kombineeritud pühad, kui Issanda kuulutamise suurpüha langeb mõnele püha nädala päevale.

VIII sajandil võime juba rääkida jõulupuust. Kuuse saamisest jõulupuuks räägitakse mitmeid legende, näiteks paljud arvavad, et selle algatas Martin Luther. Tegelik ajalugu kinnitab, et kuuse traditsioon sai alguse Saksamaalt, aga juba kaheksandal sajandil, kui Saksamaa oli veel paganlik. Aga oli üks inglismaalt pärit benediktiini munk ja misjonär, kelle nimi oli Winfrid, kes väga igatses minna Saksamaale paganaid pöörama, sest inglismaa ise oli alles sajandi eest misjonäride poolt ristiusku pööratud. Ja paavsti enda volituse alusel noor Winfrid läkski Saksamaale, ja paavstil oli temast nii hea meel, et talle anti ka uus nimi.

Winfridi, kellel nüüd oli küll teine nimi, saatis Saksamaal suur edu. Ühes Saksamaa külas oli paganatel kombeks talvel koguneda ümber suure tammepuu, mis oli pühendatud Thorile. Räägitakse, et igal aastal oli kombeks selle tamme all ohverdada Thorile üks väike laps. Ja paganad kiitlesid, et Winfridi Jumal seda tamme küll ei suuda hävitada. Kuna Thor oli välgujumal, siis nad uskusid, et kes läheb puule viga tegema, selle lööb välk maha. Aga Winfrid läks koos kaaslastega sinna tamme juurde jõululaupäeval. Kõik teised kartsid, et paganad tapavad nad ära. Ja tamme all toimuski parajasti ohverdamise tseremoonia, aga Winfrid võttis kirve ja raius tamme maha. Ja pärast seda Winfrid kuulutas paganatele evangeeliumi, ja selle käigus ta kasutas näitena mahalangenud tamme kõrval kasvanud väikest kuusepuud. Sest kuusepuu on igihaljas ja on seeläbi igavese elu kujund. Ja kõik see väga hämmastas paganaid ja nad lasid end ristida. Ning järgmiste sajandite jooksul leviski üle saksamaa kuuse kasutamine jõulude tähistamiseks, ning väidetavalt see on ajalooliselt päriselt juhtunud lugu. Winfridit tunneme tänapäeval aga paremini tema uue nime all püha Bonifaciusena.

IX sajandil oli juba mõnda aega kehtinud komme tähistada Jõule 12 päeva. Tänapäeval nimetame seda liturgilises kalendris “jõuluajaks”, mis kestab kuni 6. jaanuarini. Ilmselt selle eesmärk oli võidelda paganlike pühadega, millest paljud langesid sama aja sisse. Aga paljud pidid siiski nende 12 päeva sees tööd tegema. Üheksandal sajandil otsustas aga Inglismaa kuningas Alfred Suur keelata 12 jõulupäeva jooksul töö tegemise, kohtumenetlused, ja võitlemise.

X sajandil saime juurde ühe tänapäevase jõulutraditsiooni. Kui tänapäeval on jõulude ajal kõrgendatud tähelepanu heategevusel, siis legend räägib, et üheksandal sajandil elanud tšehhi prints, püha Vaclav, kes suri märtrina ja keda peetakse Tšehhi patrooniks, oli esimene valitseja, kes pühade ajal jagas vaestele laiali toitu, riideid ja küttepuid. Enne seda oli levinud üks teistsugune kinkide andmise komme: kuningad ja kuningannad nõudsid enda alamatelt kinke, selles vaimus nagu kolm kuningat olid Jeesusele kinke teinud. Lisaks sellele hakkasid väiksemad ülikud omakorda enda alamatelt kinke nõudma, nii et lõpuks pidid talupojad, kõige vaesemad inimesed, oma rikastele valitsejatele kinke tegema, midagi selle eest vastu saamata.

Püha Vaclavi heategevus muutus aga legendaarseks: ehkki tõestisündinud, sai sellest ka muinasjutu aines ja hiljem kirjutati sellest kuulus jõululaul “hea kuningas Vaclav”:

XI sajandil pandi esimest korda kirja sõna, millest hiljem inglise keeles sai Christmas. Christmas on lühend väljendist Christ Mass, 11. sajandil kasutati selle kohta sõna Crīstesmæsse. See ei tähistanud veel jõulupühasid üldiselt, vaid oli konkreetse liturgia nimi. Paar sajandit hiljem kasutati ka väljendit Xmas, kus “X” tuleb kreeka “chi” tähest, mis on kreekakeelse sõna Christós (Χριστός) esimene täht. Seega algupäraselt ei tähenda Xmas kindlasti mitte sekulaarseid “jõule”.

XII sajandiks oli kristlus jõudnud Eestisse. Me ei saa öelda, et Eesti oli kristlik maa, aga ilmselt siin leidus kristlasi juba enne ristisõda. Kuigi enamik eestlasi ei olnud kristlased, siis jõule nad ikkagi tähistasid – eks ole samamoodi ka tänapäeval. “Jõulud” on ilmselt laen skandinaavia keelest, kus see oli üks paganlik püha, mida tähistati ka Eestis. Aga kristluse mõjul olid nüüd hoopis paganad viinud oma jõulupühad pööripäevalt 25-dale detsembrile. Muinaseestlaste jaoks polnud nende “jõuludel” ilmselt muud tähendust kui uue aasta tähistamine.

Vikipeedia kirjeldab muinaseestlaste jõulukombestikku niimoodi:

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.

Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

Kristliku apologeedi G. K. Chestertoni sõnul on paganate komme aasta kõige pimedamal perioodil pidutseda omamoodi jõulude eelaimdus, kuna see väljendab usku sellesse, et tõeline rõõm tuleb seestpoolt, mitte väljaspoolt.

XIII sajandil elas Assisi püha Franciscus, ning palju on räägitud sellest, kuidas ta tegi esimese jõulusõime. Aga pühast Franciscusest sai alguse veel teinegi väga tähtis jõulutraditsioon, ilma milleta me võib-olla ei kujutaks ettegi jõule: spetsiaalsed jõululaulud. Ilmselt olid jõululaulud olemas ka enne, aga nüüd said need konkreetsema ja tugevama vormi, arenes tugev traditsioon populaarsetest, kohalikest-rahvuslikest jõululauludest. ‘Carol’ tähendas algselt laulu koos tantsuga: üks inimene laulis, teised tantsisid.

XIV sajandil laastas euroopat must surm, ja paavstid elasid ajutiselt Avignonis Prantsusmaal. Kui inglismaal tähendas “Christ Mass” endiselt spetsiifiliselt liturgiat, siis nüüd said jõulupühad endale ka laiemalt üldnimetuse, aga mitte inglise keelest, vaid prantsuse keelest. XIV sajandil kasutati jõulude kohta nimetust Noel, mis tähendab “sündi” või “sünnipäeva”. Veel tänapäevalgi on “Noel” Merriam-Websteri sõnaraamatus sees, kus antakse esimeseks tähenduseks “jõululaul” ja teiseks tähenduseks “jõulud”. Ilmselt oleme ka kõik kuulnud “Noel”ist selles populaarses laulus:

XV sajandis nähakse silda hiliskeskajast ja renessansist kaasaega. Moslemid vallutavad Konstantinoopoli ja eurooplased hakkavad Ameerikat koloniseerima. Astume lähemale ka kaasaegsematele jõuludele: esimest korda jõulud personifitseeritakse (üks inglise jõululaul tervitab ’Sir Christmasit’, millest hiljem areneb välja inglaste Father Christmas, mis on midagi jõuluvanalaadset), ja hakkab levima komme inimeste vahel isiklikult kinke teha.

Hiljuti avastati ka üks 15. sajandist pärit jõululaul, mis kanti ette esimest korda üle poole milleeniumi. Laulu saab kuulata siit: https://www.classicfm.com/music-news/newly-discovered-carol-newcastle-cathedral/

XVI sajandil toimus reformatsioon. Usutakse, et Martin Luther oli esimene, kes kaunistas kuuse põlevate küünaldega. Aga reformatsioon hakkas killustuma peaaegu esimesest päevast alates, ja sajandi lõpuks olid tekkinud juba puritaanlikud sektid, kes tahtsid jõulud ära keelata. Aga tundub, et esialgu see kehtis ainult kiriklike jõulude kohta, sest jõulupidustustest tahtsid puritaanid ikkagi osa võtta. Siiski kaebasid nad, et kahte toitu ei tohiks kasutada, sest need olevat paavstlikud: lihapirukad ja ploomipudingud.

Lihapirukad olid jõulutoit, need küpsetati ovaalseteks, et nad meenutaksid Jeesuse sõime. Aga neil oli jõulude ajal ka staatuse sümbol, sest rikastele inimestele meeldis oma jõulupidudel eputada, et nende pirukad olid küpsetatud erinevate kujudega, umbes nagu meil piparkoogid.

Ploomipuding, kus ploom tähendas tegelikult rosinat, koosnes 13-st koostisosast, mis sümboliseeris Jeesust ja kahteteist apostlit. Iga pereliige pidi pudingut segama kordamööda läände ja itta, et meelde tuletada kolme kuninga teekonda Jeesuseni.

XVII sajandi väga kuulus vahejuhtum jõuludega on see, et need keelati päriselt ära. Sajandi keskel saavutasid puritaanid Briti parlamendis enamuse ja kaheks aastakümneks oligi jõuludega kõik, kuna puritaanid pidasid jõule katoliiklaste ebapiibellikuks väljamõeldiseks. 25. detsember muudeti tavaliseks tööpäevaks ja jõulude tähistamise eest võis kinni minna, inimesi arreteeriti otse kirikus. Jõulud taastati Suurbritannias seoses monarhia taastamisega, kui Charles II asus taas troonile.

Jõulude keelamine siiski oli avaldanud inimestele mõju, ja XVIII sajandil olid jõulud Suurbritannias hale vari sellest, kuidas neid oli tähistatud paarisaja aasta eest. Samas levis sellel sajandil kinkide jagamise komme ja ka glögi olevat pärit sellest ajast, kui jõulujook pärast külmas kirikus käimist. Eestis hakati jõulukuuskesid üles panema. Ja üldiselt arenesid sellel ajal lõpuni välja erinevad jõuluvana kujud. Inglismaal Father Christmas, prantsusmaal Pere Noel, Saksamaal Weihnachtsmann.

Alles XIX sajandil said jõulud sellise näo, mille me tänapäeval kahtlusteta ära tunneksime. Kuused, ehted, kingid, jõuluvanad, sajandi lõpus hakati esimest korda kuuskesid elektrituledega kaunistama.

Aastal 1843 ilmus üks väga kuulus jõulujutt või novell, mis ei olnud eriti religioosne, aga mis ikkagi püüdis kinni midagi jõuluaja vaimust. Ja sellel raamatul oli suur roll selles, kuidas tänapäeval kujutatakse jõulusid perekeskse, heatahtlikkuse ja kaastunde ja heategevuse ajana. Loomulikult on tegu Charles Dickesni “A Christmas carol”-iga.

XX sajandi algusest pärineb üks ilus tõestisündinud jõululugu. Ajaloo kõige mõttetuma sõja ehk I maailmasõja jõulurahu ajal laulsid vastaspoole sõdurid üle rindejoone teineteisele jõululaule. Ja korraldasid jalgpallimatše, kuni need ära keelati.

Aga üldiselt see, mis oli küll alguse saanud juba varem, arenes nüüd täielikult välja, ehk jõuludele lisandus täiesti uus mõõde, kommertsjõulud. Juba 1920-datel aastatel hakkas Coca-Cola enda reklaamides kasutama jõuluvana.