Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.
Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?
Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.
Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.
Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).
Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.
Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”
See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.
Mis on pääsemine?
Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.
Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.
Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.
Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.
Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.
Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus.
Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.
Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.
Merehädalised
Kaaluge järgnevat analoogiat.
Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.
Kuid veel ei ole me koju jõudnud.
Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.
Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista.
Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.
Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.
Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse.
Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)
Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.
Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.
Vaata ka:
 |
 |
 |
|---|---|---|
|
Milline on Kirik aastal 2000?
|
Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022
|
Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
|
|
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse. |
“Läti Henrik”, märts 12, 2022
See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima. |
Heido Trofimov, detsember 22, 2021
Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse. |