Kui vaadata ida ja lääne ajaloolisi kirikuid, siis üks eriline omadus, mis kunagi paljusid neist ühendas (eriti suuremates kirikutes), oli altari ja altariesise eraldamine ülejäänud kirikust. See avaldus tavaliselt piirde, vaheseina või (kristlikus idas) hiljem ikonostaasiks nimetatava seina kujul; need eraldasid ühe kiriku osa teisest. Latinistlikus läänekirikus aga lähtuti Trento kirikukogu järel (vastuseks protestantlikele vaidlustele, mis olid seotud katoliku missa ja armulaua teoloogiaga) eesmärgist suurendada altari ja Pühima Sakramendi nähtavust (et sellega tugevdada katoliku usku ja õpetust). Nii tegi ladina kirik läbi arhitektuurilisi arenguid, mis viisid ta kaugemale nendest ajaloolistest vaheseintest, pöörates suuremat rõhku avatusele ja nähtavusele kiriku liturgilises korralduses. Need ümberkorraldused tõid tihti kaasa olemasolevate vaheseinte ja piirete eemaldamise – või vähemalt vähendamise – ning vastureformatsiooni ajast alates ehitatud uued kirikud ehitati tavaliselt ilma nendeta, asendades need palju väiksemate ja visuaalselt vähem tõkestavate altaripiiretega (mis säilitasid vähemalt mingil määral eraldatuse altari, altariesise ja löövi vahel).
Tüüpiline Trento-järgne liturgiline korraldus (kui altarivõre puudumine välja arvata) San Ignazio kirikus Roomas
San Ignazio kiriku altar Roomas ei ole ei varjatud ega tõkestatud. Altar on ülejäänud altariesisest eraldatud omaenda astmetega, samas kui altariesine on omakorda löövist eraldatud oma kõrgendusega ja tavaliselt ka altaripiirdega. Altaripiire, mis on vähem märgatav kui varasemad vaheseinad või balustraadid, võimaldab külastajatel ikkagi näha ja kogeda liturgilisi toiminguid, pakkudes samas teatavat eraldatust ja austust pühale ruumile.
Kristlikus idas, mis muidugi pärast 1054. aasta suurt skismat oma tee valis ja mida ei koormanud läänes esinenud mured protestantliku reformatsiooniga, jäi vahesein kogu selle aja jooksul valitsevaks vormiks, tugevnedes ja kinnistudes veelgi kujul, mida me nüüd tunneme ikonostaasina – mis sisuliselt kujutab endast ikoone täis seina koos ustega. Selles konkreetses versioonis on altar ja altariesine vaevumärgatavad.
Bütsantsi riituse ikonostaas oma praegusel kujul.
Loomulikult ida- ja läänekirikute erinevate arenguteede tõttu, eriti alates Trento kirikukogust, peavad paljud katoliiklased (ja võib-olla ka õigeusklikud) neid liturgilisi vaheseinu nüüd mingil moel eriomaseks “ida-kristlikuks” karakteristikuks, kuid tegelikult ei ole see vähemalt ajaloolises mõttes niimoodi olnud. Tõepoolest, sajandite möödudes ja eri arengute tuules leidsid need vaheseinad erinevaid väljendusvorme, kuid tuleb märkida, et sama võib öelda ka ladina kirikus eneses leiduvate vaheseinte kohta (sest vahemere piirkonna kirikute liturgilised vaheseinad olid sageli oma omadustelt ja paigutuselt erinevad põhja-euroopa omadest). Tegelikult on balustraadid kirikutes eksisteerinud juba kõige varasematest sajanditest alates. Näiteks kirjeldab Eusebius kolmanda sajandi jutluses Konstantiinuse ajal Tüüroses ehitatud basiilika altariesist, mida ümbritses ornamenteeritud võrestikuga balustraad. Selle perioodi balustraadid olid tõenäoliselt vöö- või rinna kõrgused.
Nende vaheseinte päritolu osas spekuleeritakse, et need võisid pärineda Templist või sünagoogist, või võib-olla ka hilisantiikse Rooma avalikest hoonetest (kus oli näiteks tavaline, et sellised tõkked eraldasid rahvast maagistraatidest, oraatoritest, keisrist või teistest auväärsetest isikutest). Sellise stseeni kujutist võib näiteks leida reljeefidelt Konstantinoopoli võidukaarel:
Latinistliku lääne liturgiliste vaheseinte konkreetsete variatsioonide ja arengute osas näeme erinevaid lähenemisi ja kordusi. Näiteks Itaalias on levinud vaheseinad balustraadi või “cancelli” kujul, mis on valmistatud kivist ja millele on iseloomulik võrestik (millest on tuletatud nimi “cancelli“). Need olid sageli madala seina kujul, millele võisid, kuid ei pruukinud olla kinnitatud sambad, ning peal oli horisontaalne tala. Arvatakse, et nendega käisid kaasas ka eesriided, sarnanedes kardinatega, mida ajalooliselt leiti seoses ciborium magnum’iga. Hea näide sellisest vaheseinast on nähtav veel tänapäevalgi Roomas asuvas S. Maria in Cosmedini basiilikas (ilma kardinate ja võrestikuta):
Selle konkreetse näite puhul näeme balustraadi, mis eraldab altariesise “schola cantorum”-ist – mis omakorda on eraldatud löövist teise, madalama balustraadiga. Kuigi see konkreetne balustraad on praegusel kujul suhteliselt avatud, oleks seal muidu olnud ka kas võrestik või kardinad, nagu me just mainisime.
Teistsugust variatsiooni sarnasest paigutusest võib näha 14. sajandi lõpu vaheseinas, mis asub itaalia-bütsantsi stiilis San Marco basiilikas Veneetsias.
Püha Markuse basiilika vahesein Veneetsias.
Võrdluseks, kui mõtleme vaheseintele idas, meenub meile tavaliselt ida ikonostaas, kuid ka seal on see hilisem areng ja edasiarendus. Kui vaatame Kreeka Parose saarel asuvat Panagia Ekatontapiliani kirikut, näeme me varasemat liturgilise vaheseina vormi kristlikus idas. Selle näite kaudu saame paremini mõista ühisosa, mis kunagi ida ja lääne vahel eksisteeris (mitte ainult vaheseina osas, vaid ka altari, karika ja trooni paigutuses):
Nagu märgitud, näeme ladina kirikus samuti vaheseinte osas arenguid ja variatsioone, nagu näiteks seda, mida on hakatud nimetama kantsli või risti-vaheseinaks – vorm, mis oli populaarne Inglismaal ja Madalmaades (st Põhja-Euroopas). Nendel juhtudel näeme, et erinevalt lõunapoolsetest vastetest – kus schola cantorum oli tõstetud vaheseina ette omaenda väljaulatuva cancelli‘ga – asub vahesein siin nii koori/kantsli kui ka altariesise ees – koor on nüüd paigutatud pingiridadesse, mis on altari suhtes risti. Need vaheseinad olid enamasti valmistatud puidust, kuigi suuremates kirikutes (nt kloostrites või katedraalides) ka kivist. Neile vaheseintele oli sageli lisatud rist, mis keskajal oli suure austuse objektiks, sealhulgas “rist-lampide” süütamine risti ees.
Kantsli vahesein Crowlandi kloostris Lincolnshires. Nagu on näha, siis vahesein eraldab esiteks löövi kantslist, siis altarist.
Aga tõsi on see, et kuigi need erinevad liturgilised vaheseinad on oma eripäradega, on palju rohkem seda, mis neid ühendab kui eristab.
Loomulikult võib tekkida küsimus nende funktsiooni või tähenduse kohta. Mõned seostavad neid vaheseinu sümboliliselt, näiteks kui tabernaakli eraldajat (nagu Jeruusalemma Templis) või võib-olla mõjutatuna hilisantiiksete sünagoogide Toora pühamutest, kuid paljud arvavad, et sellised sümbolilised seosed omistati pigem tagantjärele, ning et need ei olnud nende algseks allikaks (mis ei tähenda, et sellised sümbolilised tähendused poleks endiselt olulised). Nagu sageli juhtub, arvatakse, et neil oli tõenäoliselt palju praktilisem päritolu, nimelt et nad teenisid praktilist eesmärki hoida kirikurahvast eraldatuna vaimulikest, et nad ei segaks liturgiliste rituaalide korrapärast ja pidulikku toimumist (ning näib, et need täitsid sarnast funktsiooni ka muinas-Roomas). Siiski, juba Rooma ajast on tõendeid selle kohta, et selliseid balustraade kasutati pühade ja ilmalike ruumide eristamiseks, mis annab vähemalt mõningast lisakinnitust ideele, et need võisid olla teadlikult mõeldud ka kirikuhoone kõige pühamate ruumide eraldamiseks.