See mõte tabas mind ühel päeval täiesti suvalisel hetkel: teha kokkuvõte sellest, kuidas Müürileht ja Vikerkaar katoliiklust käsitlevad. Satun mõlema väljaande artikleid aeg-ajalt kerge uudishimuga lugema, kartmata, et see võiks minu enda maailmavaadet kuidagi mõjutada, kuna see on nende omast lihtsalt nii kaugel. Alateadlikult olen eeldanud, et nende suhtumine katoliiklusesse võiks olla umbes samasugune. Võib-olla olen mõelnud, et nad peaksid juba vastama sellele “kristlusest tõeliselt väljaspool olemisele”, nagu G.K. Chesterton seda kirjeldab:
“Tõelisest kristlusest paremuselt järgmine asi on tõeliselt väljaspool olemine kristlusest. Ja kristluse populaarsed kriitikud ei ole sellest tõeliselt väljas. Nende suhtumist kogu religioossesse traditsiooni kirjeldab reaktsioonis olemine selle vastu. Pojal on hea elada isa kodus; ning tal on jälle hea olla sellest piisavalt kaugel, et näha seda tervikuna. Aga need inimesed on sattunud vahepealsesse olekusse, nad on langenud vahepealsesse orgu, kust nad ei näe ei kõrgusi enda ees ega kõrgusi enda taga. Nad ei suuda olla kristlased ega jätta anti-kristlaseks olemist. Nad elavad ikka veel usu varjus ja on kaotanud usu valguse.
Parim suhe meie vaimsesse kodusse on olla sellele piisavalt lähedal, et seda armastada. Aga paremuselt järgmine on olla sellest piisavalt kaugel, et seda mitte vihata. Kui parim kohtunik kristlusele on kristlane, siis paremuselt järgmine oleks keegi nagu konfutsianist. Halvim kohtunik on see, kes on praegu kõige rohkem valmis enda hinnanguid andma; halvasti haritud kristlane, kellest on aeglaselt saamas halvasti haritud agnostik, takerdunud vimma selle suhtes, mida ta pole kunagi mõistnud, suremas mingisugusesse pärilikku igavusse ta ei tea isegi mille suhtes, ning juba väsinud kuulmast seda, mida ta pole kunagi kuulnud. Ta ei hinda kristlust rahulikult, nagu konfutsianist seda teeks; ta ei hinda seda nagu ta hindaks konfutsianismi. Ta ei suuda ette kujutada Kirikut tuhandete miilide kaugusel kummalise hommikutaeva all ja hinnata seda sama erapooletult nagu Hiina pagoodi.”
Tegeledes muuhulgas ka teadustööga, küll hoopis teisel alal, pakub mulle huvi proovida selliseid hüpoteese kuidagi tõestada.
Mõtlesin selle jaoks välja väga lihtsa meetodi. Kirjutasin mõlema väljaande otsingusse märksõna “katol”, mis katab ära nii “katoliku”, “katoliikluse”, “katoliiklased” jne; avasin kõik artiklid, kus mõni nendest sõnadest esines, kopeerisin kõik seda sõna sisaldavad lõigud ühte dokumenti, ning lisasin pärast igale lõigule omapoolsed märksõnad, mis mulle antud lõigu kontekstiga assotsieerusid.
Mind huvitas siinkohal spetsiifiliselt katoliikluse käsitlused, mitte üldised kristluse või religiooni käsitlused. Muidugi on võimalik rääkida katoliiklusest ilma ühtegi “katol” algusega sõna kasutamata – näiteks võis artikkel sisaldada ju ainult sõna “paavst” vms, aga aja ja ressursi piirangute tõttu leppisin selle võimalusega. Samuti peab minu märksõnade valik peegeldama mingil määral minu enda subjektiivset hinnangut. Kõiki leitud lõike ma analüüsi ei kaasanud, kui tegu näis olevat maksimaalselt neutraalse mainimisena: näitkeks, et see või teine autor kasvas üles katoliiklikus peres, või kui räägiti mõnest ülikoolist, mille nimes sisaldus sõna “katoliku”.
Möönan, et artikleid, mis otsesõnu katoliiklust lahkaksid, oli vähe (ehkki ka neid oli). Aga mind huvitasidki rohkem need kohad, kus katoliiklust mainiti möödaminnes. Kui sellises lõigus sisaldub näiteks mingi hinnang, siis on see ilmselt autori poolt nö toores ja aus, ta ei ole näinud palju vaeva mõtlemaks, mida täpselt öelda. Ning ka lugeja poolt kinnistub selline möödaminnes antud lühihinnang alateadvuses ilmselt kindlamini.
Igatahes, (peaaegu) toimetamata märksõnade pilv sai selline (kui pilt avada uuel vahelehel, on võimalik kõiki märksõnu lugeda):
Ning natukene rohkem toimetatud variant, kus ma olen mõisteid rohkem sarnastesse gruppidesse kokku võtnud:
Põhilised tulemused sõnastaksin ise niimoodi, üsna suvalises järjestuses:
- Teatud piiratud mõttes võib minu hüpotees paika pidada – kõige rohkem märksõnu kogunes lahtrisse, mille ma viimasel sõnapilvel märkisin “spetsiifiliseks katoliiklikuks mõisteks”. Mõned näited sellest, mis sinna alla kuulus: transsubstantsiatsioon, Trento kirikukogu, “ordo amoris”, sakramendid, pühakud, Neitsi Maarja, reliikviad, imed jpm. Jah, sõna otseses mõttes ei ole need mingid unikaalselt katoliiklikud mõisted, aga seostuvad ilmselt katoliiklusega tugevamini kui ühegi teise religiooni või usulahuga. Eraldivõetuna esinesid kõik need sõnad väga harva, tavaliselt ainult ühe korra – aga tähtis on see, et paljud katoliikluse jaoks olulised mõisted siiski on leidnud äramainimist.
Ning see kinnitab minu hüpoteesi selles mõttes, et kui sellised mõisted esinesid, siis ilma hinnanguta – meie kultuurilehtede autoritel puudub sellistes asjades oma seisukoht. Mõnikord on aimata, et neist asjadest räägitakse kui millestki kurioossest – aga mitte vaenulikult või negatiivselt. - Mõni üksik kord räägiti katoliiklusest ka puhtalt positiivsel toonil – seoses nt keskkonnaliikumisega (vähemalt paavst Franciscuse all), võrdsuse eest seisjana (ehkki enamasti kujutati kirikut ikkagi ebavõrdsuse edendajana), pagulaste toetajana (ehkki rohkem arv kordi räägiti katoliiklastest kui pagulasvastastest ja natsionalistidest), ning seoses mõndade spetsiifiliste ajalooliste arengutega.
- Positiivsetest mainimistest natukene rohkem kogunes siiski selliseid lõike, mille märksõnaks panin katoliikluse naeruvääristamine või otsesõnu katoliiklaste sõimamine, tavaliselt seoses kiriku kujutamisega naiste- ja homode vastasena.
- Üks asi, mis mind üllatas, ja mille peale ma poleks osanud tulla, oli see, kui palju räägiti katoliiklusest mitte kui omaette nähtusest, vaid kus see esines võrdluses või vastanduses kellegi teisega (sõnapilvel märksõna “katoliiklased vs. …”). See märksõnade arv hoiab teist kohta pärast “spetsiifiliselt katoliiklikke mõisteid”. Esinemiste arvu alusel olid vastandused sellised: katoliiklased vs. protestandid, katoliiklased vs. ühiskond/valitsus, katoliiklased vs. õigeusklikud, katoliiklased vs. liberaalid, katoliiklased vs. ateistid, katoliiklased vs. natsid …
- Silma jäi ka tuntav vajadus lisada tihti mingi ”kõvadust” näitav eessõna katoliikluse ette: äärmus, ultra, hüper, padu- katoliiklus. Eraldi märksõnana hoidsin veel nn “fringe”-katoliikluse, kuna mulle tundus, et neid kahte ikkagi eristatakse: hüper-ultra-padu katoliiklane on see, kellest “tavaline” katoliiklane võiks mõelda kui liiga agarast katoliiklasest, fringe-katoliiklane aga see, kelle uskumused “tavalisest” katoliiklastest juba kuidagi kvalitatiivselt lahku lähevad. “Fundamentalism” esines kolm korda, ning hoidsin selle eelmisest kahest samuti lahus – ma ei ole veel aru saanud, mida selle all mõeldakse.
- Sama kehtib parempoolsusega, millel õnnestus ilma “kõvadust” näitava eessõnata esineda vaid kolmel korral, kaheksal korral esines katoliiklus aga samas kontekstis konkreetselt paremäärmuslusega. Ühel korral seostati katoliku kirikut siiski ka pahempoolsusega.
- 21 korral seostus katoliiklusest rääkimine bioeetikaga, 18 korral traditsioonide või traditsioonilise moraalsusega, 13 korral konservatiivsusega (liberaalsusega seostati kirikut üksnes kontekstis “antiliberaalsus”), 10 korral räägiti kiriku mõjust poliitikale (peamiselt Poola näitel, ning muidugi negatiivses võtmes), 10 korral seostati katoliiklust tagurlikkusega. Võrdselt 7 korda seostus katoliiklusest rääkimine antikommunismiga, hierarhia või korraga ning müstikaga.
- Kuradit ja/või põrgut mainiti kokku 9 korda. On see rohkem või vähem, kui neid mõisteid kuuleb aasta jooksul tavalises katoliku kirikus?
Kokkuvõttes järeldan ma, et hüpotees siiski ei pea paika: laias laastus võib meie kultuurilehtede suhet katoliku kirikuga kirjeldada ikkagi kui reaktsioonis olemist selle vastu. On tõsi, et kõige rohkem märksõnu kogunes “spetsiifiliselt katoliiklikusse” lahtrisse, kus see väide ei kehti, aga kõikidest mainimistest moodustasid need märksõnad siiski tühise osa. Suuremas osas räägivad vasakpoolsed kultuuriajakirjanikud katoliiklusest ikkagi seal, kus ta kutsub esile nende pahase reaktsiooni: kirik kui patriarhaalne, hierarhiline ja tagurlik institusioon, mis on abordi ja homode vastu, tihti natsionalistlik ja pagulastevastane. Tõsi, mõnel korral anti mõista, et probleemid esinevad üksnes hüpersuper-katoliiklastega, kuigi see siinkohal palju ei aita, sest kuskil ei defineeritud, mis eristab tavalist katoliiklast padukatoliiklasest või “fundamentalistist”.
Lisan siia lõppu omapoolse interpretatsiooni, väljudes analüütilisest raamist. See on muidugi hea, et kiriku bioeetilisi seisukohti tuntakse ning et igasugused pseudokatoliiklikud voolud ei ole endale erilist tähelepanu suutnud tõmmata ega konkureeri selles vallas päris katoliiklusega. Aga ma arvan, et siinkohal on kerge tulema etteheide või imestus: miks Kirik siis keskendub nii palju kontroversiaalsetele moraaliküsimustele ja mitte rohkem oma müstilistele või puhtalt vaimsetele aspektidele, mille suhtes inimesed oleksid vastuvõtlikumad, ehk isegi kuulaksid uudishimuga … ?
Esiteks ma arvan, et see on sügavalt ebaõiglane süüdistus, nagu keskenduks kirik neile küsimustele liiga palju. Tõsi on üksnes see, et kirik ei ole olnud nõus neis küsimustes järeleandmisi tegema, ning muidugi on alati valmis seletama ja põhjendama oma seisukohti. Aga näiteks süüdistus, nagu keskenduks kirik seksuaaleetika küsimustele liiga palju, kõlab nagu see dialoog, mille visandas katoliku filosoof Edward Feser:
Isik A: Minu seksuaalsed ihad määravad kogu mu identiteedi! Ühiskond peab neid omaks võtma ja tähistama! Lastele tuleb neid õpetada! Seadusi ja kombeid tuleb muuta! Igasugune eriarvamus on lubamatu sallimatus!
Isik B: Noh, vabandust, aga ma ei nõustu.
Isik A: MIKS ON SEKS SU KINNISIDEE?
Kiriku müstiline ja vaimne pool on alati kõigile avatud ja kättesaadav, kel vaid huvi on, ning moodustab absoluutse enamuse kiriku tegelikust elust. Seksuaaleetika ja laiemalt kõik kõlbelised küsimused tõepoolest ei ole mingid kirikut defineerivad nurgakivid ja moodustavad väikese osa kristlikust elust. Lihtsalt väike ei tähenda sama, nagu “ebaoluline” või “kõrvale heidetav”.
Ning lõpuks paljastab see kontseptsioon, nagu peaks kirik muretsema selle pärast, kuidas ta ennast turundab, meelelaadi, mis ei ole tegelikult viitsinud kristluse olemusse süveneda. Palju mõttekam oleks see küsimus teist pidi pöörata. Huvipakkuv küsimus ei ole, “miks ei ole kirik valmis tegema kõlbelistes küsimustes järeleandmisi”, vaid hoopis see, miks on erudeeritud ja avarapilguliste kultuuriajakirjanike suhe maailma ühe vanima ja võimsama intellektuaalse traditsiooniga kirjeldatav peamiselt nurisemisena selle traditsiooni mõndade kõlblusõpetuse aspektide üle?