Michael Treharne Davies (1936 – 2004) oli katoliiklasest kirjanik ja aastast 1992 kuni oma surmani traditsioonilise katoliikliku liikumise Una Voce president. Käesolev artikkel ilmus 1981. aasta novembris ajakirjas “The Angelus”.

***

Isa Louis Bouyer, prantsuse oratoriaan, on üks väljapaistvamaid seni elus olevatest liturgilise liikumise esindajatest. Ta oli väga entusiastlik Vatikani II kirikukogu liturgilise konstitutsiooni suhtes, mida ta nägi liturgilise liikumise kulminatsioonina ja uuenemise mustandina, mis pidi kandma rohkelt vilja. Ta väljendas oma entusiasmi raamatus pealkirjaga “Taaselustatud liturgia”. Paar aastat hiljem häbimärgistas ta kirikukogu nimel väljatöötatud reformi kui kirikukogu enese ja liturgilise liikumise reetmist. Tema järgmine raamat kandis nime “Katoliikluse lagundamine”, kus ta väitis: “Kui me just pimedad ei ole, siis peame me keerutamata välja ütlema, et meie ees olev reform meenutab loodetud katoliikluse taaselustamise asemel selle kiirendatud lagundamist”. L’Osservatore Romano 1968. aasta 8. detsembri numbris tsiteeritakse paavst Paulus VI-t, kus ta tunnistab, et Kirik on läbimas enesehävituslikku faasi.

Kiriku ilmikliikmeid, kes konfirmeeritud kristlastena on teadlikud oma kohustusest hoida usust kinni ka sellel enesehävituslikul ajal, takistab tihti puudulik informatsioon. Mis on veelgi hullem: mõnikord jagavad need, kellelt me ootame fakte, valeinformatsiooni. Eesmärgil võidelda selle tasakaalutusega, kirjutasin ma raamatu “Paavst Pauluse uus Missa“. Ma loodan, et see on kirjutatud täiesti objektiivselt ja pedantselt tõest kinni hoides. See annab katoliiklastele, kes tahavad liturgilisele revolutsioonile vastu seista, kõik vajaminevad faktid. Ma olen tänulik, nähes, millisel määral traditsioonilise liikumisega mitteseotud (või isegi selle suhtes vaenulikud) ajakirjad möönavad selle faktilist objektiivsust. “The homiletic and pastoral review” on ingliskeelses maailmas suurima levikuga preestritele mõeldud ajakiri. 1981. aasta juuli numbris sisalduv arvustus soovitab seda kui “kõige tähtsamat kirikukogu järgse liturgia teemalist raamatut”.

Näitena sellest, kuidas usklikke tänapäeval tihti valesti informeeritakse, viitan ma juhtumile ühes Inglismaa koguduses, mille liikmed kirjutasid oma piiskopile ja küsisid, miks pidi nende kauni altariesise ära lõhkuma ja tabernaakli aukohalt minema viima. Piiskop vastas neile, et need muudatused altariesisel on Vatikani teise kirikukogu liturgilise konstitutsiooni nõudmised. Enamik katoliiklasi oleksid oma piiskoppi lihtsalt uskunud, aga antud juhul võeti vaevaks muretseda nimetatud konstitutsiooni koopia ning selgus, et see ei sisaldanud ühtegi sellist nõudmist. Nad kirjutasid uuesti piiskopile, kes tunnistas ausalt, et ta oli eksinud. On täiesti võimalik, isegi tõenäoline, et ta ei olnud kunagi konstitutsiooni lugenud, ning et koguduseliikmetele vastamisel suunasid teda liturgiliste “ekspertide” nõuanded. Selle ja paljude teiste sarnaste intsidentide moraal on, et kirikukogu järgses Kirikus ei saa me “ametlikke teadaandeid” puhta kullana võtta, isegi kui need pärinevad piiskoppidelt või liturgilistelt “ekspertidelt”. Kui me ise fakte kontrollime, võime me avastada, et need erinevad suuresti ametlikust versioonist.

Minu märkused on ajendatud artiklist, mis avaldati 1981. aasta 6. septembril ajakirjas “The Southern Cross“, Lõuna-Aafrika katoliiklikus ajakirjas. See artikkel kannab pealkirja, “Jah, tridenti riitus on tühistatud” (“Yes, Tridentine Rite has been abrogated”). Selle autor on isa Bonaventure Hinwood ja see kirjutati vastuseks kahele küsimusele. Ma tsiteerin küsimusi ja isa Hinwoodi vastuseid täies mahus, ja näitan, kui tõsiselt ta oma lugejaid eksitab. Ma tsiteerin tema artiklit täielikult, et ta ei saaks mind süüdistada tema sõnumi väänamises kontekstiväliste tsitaatidega. Talle saadetakse käesolev Angeluse number. Ma loodan, et tal jätkub ausameelsust “The Southern Crossi” järgmises numbris oma vead parandada. Tal on kohustus seda teha mitte üksnes katoliiklasena, aga ka ajakirjanikuna. Järgneb tema artikkel:

JAH, TRIDENTI RIITUS ON TÜHISTATUD

Küsib W. P. Topper, Ottery, Cape:

Kas paavst Paulus VI tühistas tridenti Missa? Kui nii, siis miks, kuidas, millal?

Küsib C. O’Connor, Bulawayo:

Kas tridenti Missa on endiselt valiidne? Kui see on valiidne, siis kas ilmikud tohivad seal abiks olla? Kui me ei tohi, kas te siis oskate selle põhjuse välja tuua?

Ma eeldan, et tridenti Missa all peate te silmas Missa riitust, mida kasutati kuni 1970. aastani.

On kaheldav, kas sellel sajandil on keegi pühitsenud Missat nii, nagu selle kuulutas välja paavst Pius V pärast Trento kirikukogu. Seda teksti on muudetud sajandite jooksul korduvalt, kuni paavst Paulus VI seda läbinisti uuendas, mille tulemuseks on Rooma riituse praegune väljaanne.

Kommentaar: see on muidugi täielik vale! Tegelikkuses ei ole paavst Pius V Missat enne Paulus VI-t muudetud “mitu korda”. See püsis täiesti muutumatuna kuni aastani 1960, mil paavst Johannes XXIII tegi mõned väga väikesed muudatused. Missa teksti saab jagada kahte ossa – ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaarium on see osa, mis on iga päev sama, proprium aga see osa, mis muutub – algus, kollekt, lugemine, evangeelium jne. Proprium on samuti jagatud kahte ossa – hooaja proprium ja pühakute proprium. Ainsad olulised muudatused aastate 1570 ja 1960 vahel on uute pühakute või uute pühade jaoks lisatud propriumi osad. Minu valduses on 1577. aastal prinditud missaal, ning mitu sellel sajandil prinditud missaali, ning ordinaarium ja hooaegade proprium on identsed. Järelikult on isa Hinwood eksitanud oma lugejaid täieliku valeväitega.

Paavst Paulus VI kuulutas selle muudetud riituse välja apostoolses konstitutsioonis Missale Romanum, 3. aprillil 1969.

Kommentaar: Paavst kinnitas Missa uue korra Missale Romanumiga. Selle kuulutas välja pühade riituste kongregatsioon 6. aprillil 1969.

Sõnad, mida ta kasutas, olid:

See on meie tahe, et siin määratud ja kehtestatud asjad oleksid siduvad ja võetaks kasutusele nüüd ja tulevikus, sõltumata ühestki konstitutsioonist või mistahes määrusest, mille kuulutasid välja meie eelkäijad, ega ühestki muust varem kehtestatud asjast, isegi kui nad väärivad spetsiaalset mainimist või vajavad konkreetset tühistamist.

Kommentaar: see on korrektne, kuid mitte kusagil Missale Romanumis ei “määrata ega kehtestata”, et bulla Quo Primum oleks tühistatud, veel vähem Missa, mille Pius V selle bullaga välja kuulutas. Isa Hinwoodi probleem on selgesti see, et ta ei tea “tühistamise” tähendust. Ta ei ole nähtavasti kanoonilise õiguse jurist, ning oleks parem, kui ta jätaks kanoonilise õiguse üle arutlemise neile, kes on. Tõele au andes peab sama ütlema väga paljude traditsionalistide kohta, kes avaldavad kommentaare tridenti Missa staatuse kohta. Nende järeldused on tihti sama eksitavad ja ebatäpsed nagu isa Hinwoodi omad. Oma raamatus olen ma piirdunud kompetentsete kanoonilise õiguse ekspertide arvamuste tsiteerimisega, ning järgnev põhineb nende järeldustel.

On olemas kolm viisi, kuidas seadus võib kaotada oma kehtivuse:

(1) See võidakse “abrogeerida”, st täielikult ära kaotada. Kui seadus tühistatakse, siis uus legislatsioon peab seda spetsiifiliselt ja selgelt ütlema.

Missale Romanumis ei ole ainsatki sõna, mis viitaks sellele, nagu oleks bulla Quo Primum või tridenti Missa tühistatud. Minu raamatus on toodud Missale Romanumi täielik tekst, kui keegi tahab seda väidet verifitseerida.

(2) Seda võidakse “kitsendada”. See tähendab, et seadus on endiselt jõus, aga seda on mingil moel muudetud. Isa Raymond Dulac, silmapaistev prantsuse kanoonik, aktsepteerib, et bulla Quo Primumit on kitsendatud. Seal sisalduv keeld kasutata ühtegi teist missaali peale Pius V oma ei saa kehtida Paulus VI Missa kohta. Aga ta argumenteerib, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt. Isa Dulaci argumentatsioon on minu raamatus ära toodud.

(3) See võidakse “tõrjuda”. Tõrjumine tähendab selle asendamist uue seadusega, mis asendab eelmist seadust automaatselt, seda spetsiifiliselt mainimata. Kui bulla Quo Primum on asendatud, siis see on ainus viis, kuidas see võis juhtuda.

On seega selge, et bullat Quo Primum ei ole tühistatud, ehkki see võib olla kõrvale tõrjutud. Igal juhul on seda vähemalt kitsendatud, ja see on midagi, mida katoliiklastest traditsionalistid peaksid tunnistama ja aktsepteerima. See ei aita kaasa, kui me hoiame kangekaelselt kinni mõistusevastastest argumentidest. Endiselt leidub traditsionaliste, kes väidavad, et Quo Primum välistas võimaluse, et ükski tulevane paavst muudaks Missa korda või kuulutaks välja uue riituse. Seda viga ei ole raske mõista, kui bulla teksti loevad need, kes ei ole kursis kanoonilise õiguse või kiriku ajalooga. Aga klauslid, mis muutsid bulla igaveseks ajaks siduvaks, olid lihtsalt sellel ajal kasutatud standartne kanooniline vorm. Need ei olnud mingil moel tulevaste paavstide suhtes siduvad. Võib tuua näiteid bulladest, mis sisaldasid peaaegu identseid klausleid nagu Quo Primumis, aga mille hilisemad paavstid tühistasid või isegi ümber pöörasid. Seega need, kes väidavad, et Paulus VI astus uut Missat tutvustades üle oma võimu piiride, panevad ennast üheskoos traditsioonilise liikumise lihtsalt rumalasse olukorda.

Aga võrdselt tähtis küsimus, mida traditsionalistid on kohustatud küsima, on see, kas paavst Paulus VI pidi esitama täiesti uue Missa riituse, kas ta pidi Quo Primumit eirama, või kas seda tehes oli ta mitte üksnes ebamõistlik vaid süüdi oma võimu tõsises kuritarvitamises. Enamik inimesi võrdsustavad legaalse korrektsuse moraalse korrektsusega, aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis paljud legaalsed asjad on selgelt ebamoraalsed, mille kõige ilmsemaks näiteks on abort.

Paavst Johannes Paulus II on seaduslik õigus püha Peetruse basiilika lammutada, müüa see maa parkimisplatsi alla ning kasutada saadud raha mis iganes otstarbel. Aga arvestades, et ta on Kiriku pärandi kaitsja, oleks see selgelt ebamoraalne tegu, ehkki see ei rikuks ühtegi kiriku seadust. Aga võrreldes Rooma riituse hävitamisega, mida paavst Paulus VI lubas ja isegi julgustas, oleks püha Peetruse basiilika lammutamine peaaegu triviaalne asi.

Legaalse staatuse järgi võib Quo Primum kehtida ka tänasel päeval, ehkki muudetult (kitsendatult), nagu arvab isa Dulac. Kui tal on õigus, siis igale preestrile igaveseks ajaks antud luba tridenti Missat pühitseda on endiselt jõus, ning ühtegi preestrit ei saa selle Missa pakkumise eest karistada. Aga Quo Primum võib olla ka kõrvale tõrjutud, ja sellisel juhul on see täielikult aegunud. Kas see tähendaks, et ilma Vatikani loata ei saa ükski preester seaduslikult tridenti Missat pakkuda? Üldsegi mitte, sest bulla Quo Primumi tühistamise või kõrvale tõrjumise küsimust saab vaadata eraldiseisvalt tridenti Missa tühistamise küsimusest, kuna tridenti Missa ei tekkinud bulla Quo Primum tulemusena. Nimetus tridenti Missa või püha Pius V Missa, nagu seda kutsutakse Prantsusmaal, võib olla mingil määral eksitav, kuna see loob mulje, et Rooma riituse Missa, nagu me tundsime seda aastani 1969, loodi millalgi kuueteistkümnenda sajandi keskel. Miski ei saa olla kaugemal tõest. Isa David Knowles, kõige silmapaistvam briti katoliiklik õpetlane kuni oma surmani 1974. aastal, seletas:

“1570. aasta missaal sündis tõepoolest Trento kirikukogul antud juhtnööride tulemusel, aga kui me vaatame ordinaariumit ja propriumit, siis oli see 1474. aasta missaali täpne koopia, mis omakorda kopeeris kõigis olulistes osades Innocentius III aegse Rooma kiriku praktikat, mis oli ise tuletatud Gregorius Suure ja tema järglaste praktikast seitsmendal sajandil. Kokkuvõttes, 1570. aasta missaal oli põhiolemuselt Euroopa keskaja peamine liturgia, mille alla kuulus ka Inglismaa oma riitustega.”

Seega püha Pius V Missa ei kujutanud endast uut missakorda (Novus Ordo Missae), vaid eksisteeriv ja igipõline Rooma Missa lihtsalt kodifikeeriti ja laiendati üle terve Rooma riituse, koos teatud eranditega, mida Quo Primum mainib. Arvestades, et seda Missat tuntakse kanoonilises õiguses kui “igipõlist kommet”, siis juba enne Quo Primumi avaldamist kaitses või reguleeris seda “tavaõigus”. Austus kauaaegsete kommete ja traditsioonide suhtes on alati olnud katoliikluse üks peamisi omadusi, niivõrd et sellised kombed saavutavad tihti seaduse staatuse. Tõeline katoliiklik hoiak on hästi kokku võetud püha Aquino Thomase lauses, “See on absurdne ja põlastusväärne häbi, kui me peaksime kannatama nende traditsioonide muutumist, mis pärinevad meie isadelt vanadest aegadest” (Summa Theologica, II, I, küsimus 97, artikkel 2). Isa Adrian Fortescue, Inglismaa suurim autoriteet liturgia vallas, kirjutas oma klassikalises teoses, “The Mass, A Study of the Roman Liturgy”: “Läänes peame me kahtlemata oleme väga õnnelikud, et meil on Rooma riitus Pius V Missaali kujul … Mitmetel päevadel pühitseme me Missat, mida on pühitsetud sajandeid, juba Gelasiuse ja Leo Suure aegadest peale. Ja kui tulevad uued Missad, siis puudutavad need üksnes propriumi. Meie kaanon on puutumatu, nagu kogu Missa ülesehitus. Meie Missaal on endiselt see, mis ta oli Pius V ajal. Me peame olema väga tänulikud, et tema juhised säilitasid ja taastasid nii pedantselt Rooma traditsiooni.”

Kuna tridenti Missa on igipõline komme, siis peaks paavst ise selle spetsiaalselt tühistama, et muuta see seaduslikult keelatuks. Paavst Paulus VI oleks kergesti seda teha võinud. Argumendid igipõlise kombe kohta (ex consuetudine) olid talle hästi teada. Ta oleks lihtsalt võinud öelda: “Igipõline komme on tühistatud”. On müsteerium, miks ta seda ei teinud – ehk takistas teda Püha Vaim. Aga oluline on see, et ta ei läinud kunagi nii kaugele.

Need, kes väidavad, et tridenti Missa on nüüd illegaalne, argumenteerivad, et kuigi algselt oli tegu igipõlise kombega, kaotas ta selle staatuse, kui seda hakkas reguleerima kirjalik seadus Quo Primumi läbi, seega kui Quo Primum on kõrvale tõrjutud, siis üheskoos temaga on kõrvale tõrjutud ka tridenti Missa. Selle argumendi on ümber lükanud Count Neri Capponi, Florence ülikooli kanoonilise õiguse professor ja Rooma Rota apostelliku kohtu (Kiriku kõrgeima kohtu) advokaat. Ta selgitab, et kanonistide seas valitseb konsensus, et kui igipõlist kommet “hakkab reguleerima ka kirjapandud seadus, siis viimane ei võta endale eelmise kohta, vaid lisatakse sellele, nii et kõnealust kommet reguleerib nii eelnev tavaõigus kui ka järgnev kirjalik seadus, ilma et oleks tühistatud tavaõigust, mis kaitseb endiselt kõnealust kommet”. Sellest lähtudes, kui kirjalik seadus lõpuks tühistatakse, või seda kitsendatakse või tõrjutakse kõrvale, siis naaseb igipõline komme oma originaalse staatuse juurde, kus seda kaitseb tavaõigus, välja arvatud ja kuni selle ajani, mil see spetsiaalselt tühistatakse. 28. oktoobril 1974 väitis jumalateenistuste kongregatsioon, et tridenti Missat ei või pühitseda “ühegi kombe, isegi igipõlise kombe ettekäändel”. Aga kuna õigus pühitseda Tridenti Missat igipõlise kombe järgi selgelt eksisteerib, siis selle õiguse asjatu eitamine on lihtsalt mõistusevastane ja ilma mingisuguse legaalse kaaluta.

Professor Capponi argumentatsiooni saab kokku võtta järgnevalt:

(1) Vastupidiselt isa Hinwoodi täielikult meelevaldsele eeldusele ei ole tridenti Missat kunagi tühistatud. Kui ta tahab oma eelduse juurde jääda, siis peab ta nimetama paavsti, kes seda tegi, üheskoos kuupäeva, dokumendi nime ja sõnadega, mida tühistamiseks spetsiaalselt kasutati – sõnadega, mis peavad selgelt väljendama, et tridenti Missa on tühistatud ja seda ei või enam kasutada.

(2) Mitte üksnes tridenti Missat ei ole tühistatud, vaid ka Quo Primumit ei ole tühistatud.

(3) Ehkki Quo Primumit on kitsendatud, on väga hästi võimalik argumenteerida selle poolt, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt.

(4) Aga isegi kui Quo Primum üheskoos antud privileegiga on kõrvale tõrjutud, on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda tänu selle staatusele kui tühistamata igipõline komme. Count Capponi järeldus on, et “vähemalt tänu kindlakskujunenud kombele peaks igal preestril olema vabadus püha Pius V Missat pühitseda ja igal usklikul vabadus sellest osa võtta”.

Isa Hinwood jätkab oma kommentaare uue Missa väljakuulutamise kohta nii:

Seda tehes viis paavst Paulus lihtsalt täide Vatikani II kirikukogu otsuse, et Missa korda peab uuendama.

Isa Hinwoodil on õigus selle osas, et liturgiline konstitutsioon autoriseeris Missa riituse uuendamise. Sel ajal, 1963, oleksid väga vähesed katoliiklased sellele põhimõtteliselt vastu seisnud. Peapiiskop Lefebvre ise tundis, et võib liturgilise konstitutsiooni allkirjastada, arvestades selles sisalduvaid garantiisid, mis tundusid olevat piisavad, et muuta järgnenud liturgiline revolutsioon mõeldamatuks. Artikkel 23 ütles, et “ei tohi esineda mingusuguseid innovatsioone, välja arvatud siis, kui seda Kiriku heaoluks tõeliselt ja kindlasti vaja on, ning hoolt peab kandma selle eest, et kõik uued vormid kasvaksid mingil moel orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest”.

Oleks äärmiselt huvitav eksperiment, kui me istuksime isa Hinwoodiga maha ja võrdleksime vana ja uue Missariituse ordinaariumite tekste, palve palvehaaval, tegevus tegevuse haaval, ning ta seletaks, kuidas kõik innovatsioonid selle direktiiviga kooskõlas on. Kas Kiriku heaolu nõudis “tõeliselt ja kindlasti”, et meil keelataks usutunnistuse Incarnatuse ajal põlvitada? Kas uus ofertoorium kasvas orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest? Jah, juhul kui eksisteerivate vormide all mõeldi nii judaistlikke kui katoliiklikke vorme, kuna need palved põhinevad judaistlikul armuvormil. Uues Missas tehtud muudatuste hoolikas uurimine paljastab väljaspool igasugust kahtlust, et juhtiv printsiip, mida neid tehes järgiti, oli maksimaalselt suurel hulgal nende palvete eemaldamine, mis protestantide jaoks on vastuvõetamatud. Tulemuseks on protestantide lääge kiitus, et me “näeme valgust” pärast neljasadat aastat. See ei ole üllatav, arvestades, et protestantidest nõuandjad mängisid uue Missa ettevalmistamises aktiivset rolli.

Liturgilise konstitutsiooni 36. artikkel käskis säilitada Missal ladina keele. On täiesti võimalik, et kirikukogu isad ei kujutanud kunagi ette täielikult rahvakeelset Missat. Konstitutsiooni üle vaieldes ütles kardinal Montini (tulevane paavst Paulus VI), et rahvakeelne kaanon on mõeldamatu, ning kardinal Heenan on tunnistust andnud, et paavst Johannes XXIII ei teadnud, mida planeerisid liturgilised eksperdid, kes liturgilise konstitutsiooni mustandi kirjutasid. Nagu ma olen näidanud oma raamatus “Pope John’s Council”, siis need eksperdid kirjutasid konstitutsiooni mitmetähenduslikke lõike, mis tähendasid üht asja konsiili isade jaoks, aga mida need samad eksperdid tõlgendasid hoopis teisel moel, siis, kui kirikukogu isad olid oma piiskopkondadesse naasnud. Konstitutsioon nõudis ka, et gregoriuse koraal oleks “liturgias aukohal”. Ehk on seda nõuannet järgitud Lõuna-Aafrikas, aga päris kindlasti ei ole seda järgitud Suurbritannias ega USAs.

Konstitutsioon nõudis ka, et “truu kuulekusega traditsiooni suhtes kuulutab see pühim kirikukogu, et Püha Kirik peab kõiki seaduslikult tunnustatud riitusi võrdseks oma autoriteetsuse ja väärikuse poolest, ning soovib neid tulevikus säilitada ja igal moel soodustada”.

Isa Joseph Gelineau, S.J., on üks liturgilistest ekspertidest, kes uut Missat aktiivselt ette valmistas ja propageeris. Ta on rääkinud kiiduväärt ausameelsusega revolutsiooni lõplikust tulemusest, mille nimel ta koos oma kolleegidega pingutas: “Tõtt-öelda on tegu Missa teistsuguse liturgiaga. Selle peab välja ütlema ilma kahetimõistetavuseta: Rooma riitust, nagu me seda tundsime, ei eksisteeri enam. See on hävitatud. Eelmise hoone mõned seinad on langenud ja teised on väljanägemist muutnud, nii et nad näivad kui varemed või mõne teise hoone alamstruktuur.” Isa John A Kiley, kolumnist ameerika katoliiklikus nädalaväljaandes “The Providence Visitor”, eeldas 1981. aasta 17. septembri numbris sama: “Uut liturgiat, paavst Paulus VI Missat, ei pea hindama vana korra järgi. See ei ole vana Missa uuendus – kärbitud versioon vanast Missast – see on täiesti uus riitus.” Isa Kiley, siin ei vaidle ükski traditsiooniline katoliiklane teile vastu!

Liturgiline konstitutsioon seega nõuab, et kõiki riitusi säilitataks ja hoitaks, aga isa Gelineau kiitleb, et Rooma riitus on hävitatud. Liturgiline konstitutsioon autoriseerib Rooma riituse uuendamise, aga isa Kiley kiitleb, et seda pole uuendatud, vaid see on hävitatud. Ei, isa Hinwood, uus Missa ei ole kuulekuse akt Vatikani II kirikukogu otsustele, see on selle kirikukogu liturgilise konstitutsiooni kalkuleeritud tagasilükkamine. Dietrich von Hildebrand on kindlasti üks tosinast suurimast sõjajärgsest katoliiklikust mõtlejast, võib-olla ka tervest sajandist. Me peame tõsiselt kaaluma tema hinnangut uue Missa suhtes: “Tõesti, isegi kui ühele C. S. Lewise saatanatest ‘Pahareti kirjapaunas’ oleks usaldatud liturgia hävitamine, ei oleks ta seda saanud paremini teha”.

Isa Hinwood jätkab:

Vatikani II kirikukogu käitus seda otsust tehes kooskõlas Kiriku igipõlise praktikaga. See praktika on hästi kokku võetud Trento kirikukogu määruses püha armulaua kohta, 16. juulil 1562, kus sõnastatakse põhimõte:

“Kui välja arvata sakramentide olemuslik tuum, on Kirikul alati olnud võim sakramentide jagamise suhtes määrata ja muuta mida iganes, mis tema arvates aitab sakramente paremini vastu võtta või panustab sakramentide endi austamisse, sõltuvalt erinevatele tingimustele, aegadele ja kohtadele”

Millele selles üsna saamatus tõlkes viidatakse kui “sakramentide olemusliku tuumale”, on tegelikult sakramentide “olemus”, mateeria ja vorm, mis on vajalikud, et sakrament oleks valiidne. Viidates Kiriku “igipõlisele praktikale” sakramentide riituste suhtes, paljastab isa Hinwood, et ta tunneb liturgia ajalugu sama väha nagu kanoonilist seadust. Seda öeldes ei soovi ma teda halvustada. Tavalisel preestril ei ole mingeid spetsiaalseid teadmisi liturgilisest ajaloost, tavalisel preestril ei ole vaja spetsiaalseid teadmisi liturgia ajaloost, aga tavaline preester on piisavalt tark, et mitte esitada ajakirjanduses ülespuhutud väiteid liturgia ajaloost. Isa Hinwoodil nappis seda mõistlikkust, ja seega ei ole tal põhjust kaevata, kui tema avalikke vigu avalikult ümber lükatakse.

Esimese asjana peab tema tsiteeritud Trento dekreedi kohta ütlema seda, et tegu oli õigustusega armulaua jagamisele ainult ühel kujul. Protestantidest hereetikud arvasid, et see on vastuolus jumaliku käsuga, ning Kirik loomulikult kaitses oma selleaegset praktikat. Isa Hinwood jätab mulje, et Kirikul on “igipõline” praktika oma sakramentide riitusi uuendada. Midagi ei saaks olla kaugemal tõest, selline oletus on puhas fantaasia. Enne Vatikani II kirikukogu järgset liturgilist revolutsiooni ei olnud mitte kunagi toimunud ühegi katoliikliku liturgilise riituse radikaalset uuendamist. Kui isa Hinwood vastupidist väidab, siis las ta nimetab riituse, mida uuendati, ja kuupäeva, millal see toimus. Mis puudutab püha Pius V reformi, siis vähesed ilmikud, kui üldse keegi, märkasid, et ülepea midagi muutunud oleks. Nagu ma näitan oma raamatu esimeses peatükis, siis katoliku sakramentide riitused arenesid loomulikult ja märkamatult sajandite jooksul. See, et ilmikutele hakati armulauda jagama vaid ühel kujul, ei olnud liturgiliste ekspertide komitee arutelu tulemus, veel vähem sääraste ekspertide volitus, keda abistasid hereetilised nõuandjad! See oli midagi, mis toimus astmeliselt, peaaegu märkamatult.

Tõelist katoliikliku suhtumist liturgia arengusse väljendasid suurepäraselt inglise piiskopid, kui nad kaitsesid bullat “Apostolicae Curae”, kus otsustati tagasipöördumatult, et kõik anglikaani ordinatsioonid on mittekehtivad. Niinimetatud anglikaani “piiskopid” ründasid bullat, kasutades argumente, mis ei erine niiväga isa Hinwoodi omadest. Katoliku piiskopid vastasid kaitsekõnega, kus nad seletasid, et on ohtlik muuta “midagi nendes vormides, mis pärineb igipõlisest traditsioonist. Meie jaoks on see igipõline tava, ükskõik, kas see on aja jooksul omandanud üleliigseid lisandusi või mitte, sest nende jaoks, kes usuvad, et Kirik on nähtav ja jumalikult kaitstud, peab selles vähemalt olema säilinud see, mis on vajalik: nii et hoides rangelt kinni riitusest, mille oleme vastu võtnud eelnevatelt põlvedelt, saame end alati kindlalt tunda; kui me samas peaksime midagi ära jätma või muutma, siis võime me hüljata just selle elemendi, mis on tähtis. Ja see on tervemõistuslik meetod, mida Kirik alati on järginud …”

Niipalju “igipõlisest” praktikast, mis eksisteerib ainult isa Hinwoodi hüperaktiivses kujutluses. Aga järgmise lõigu kirjutamise ajaks jõudis isa Hinwoodi kujutlus nähtavasti palavikulisse seisundisse:

Selle printsiibi võttis lühemal kujul kokku paavst Pius XII, kui ta 28. jaanuaril 1948 muutis ordinatsiooni sakramenti tõenäolisemalt rohkem, kui paavst Paulus VI Missa riitust: ‘Kõik teavad, et kõik, mille Kirik on kehtestanud, saab Kirik ka muuta ja tühistada’

Siin, kui öelda võimalikult heatahtlikult ja tasakaalukalt, isa Hinwood lihtsalt jampsib! Paavst Pius XII ei muutnud ainsatki sõna, tähte, punkti ega koma ordinatsiooni riituses. Ta üksnes sõnastas kindlalt, milline riituse osa kujutab endast sakramendi mateeriat ja vormi.

Isa Hinwood jätkab:

Et paavst Paulus VI tõepoolest kavatses tridenti Missa tühistada, on selge kahest faktist lähtudes.

14. juunil 1971 andis Jumalateenistuste kongregatsioon välja spetsiaalsed juhised, kus võimaldati piiskoppidel ja peamistel orduülematel lubada eelmise missavormi kasutamist preestritele, kellel vanaduse või haiguste pärast on keeruline kohaneda uue liturgiaga. See kehtis üksnes pühitsemise korral ilma kongregatsioonita. Kui paavst Pauluse varasemas apostoolses konstitutsioonis poleks Missa eelnevat riitust tühistatud, siis ei oleks sellist luba vaja olnud.

See dokument ei ole “paavstlik akt”, nagu on entsüklika või konstitutsioon “Missale Romanum”. See tähendab, et selle autoriteetsus on ainult selle Vatikani osakonna autoriteetsus, kes selle välja andis, ja kui sellistes dokumentides märgitakse, et need on saanud paavsti heakskiidu, ei ole tegu enama kui juriidilise formaalsusega, mis ei kinnita isegi seda, et paavst seda lugenud oleks. Selline dokument ei ole kaitstud vigade eest usu vallas, ning see, et seal antakse spetsiaalne luba teatud preestritel traditsioonilist Missat pühitseda, ei tähenda kuidagi, et sellist luba oleks vaja. Seda võib võrrelda praktikaga, mida mõned firmad varasematel aegadel on kasutanud. Nad pakkusid oma toodetele garantiisid, näiteks, et nad vahetavad vigased osad tasuta välja, tingimusel, et klient maksab ise transpordi ja tööjõu eest. Sellistel juhtudel jättis klient garantiile allkirja andes end peaaegu alati ilma seadusega juba ette nähtud õigustest; kui ta ei oleks alla kirjutanud, ei oleks ta pidanud transpordi ja töö eest maksma. Ma arvan, et seda praktikat on paljude riikide seadusandluses korrigeeritud.

On väga oluline, et üks 1971. aasta juhiste allkirjastajatest oli isa Annibale Bugnini, kes peaaegu kindlasti ka selle dokumendi autor oli. Nagu ma näitan oma raamatus “Paavst Pauluse uus Missa”, siis isa (hilisem peapiiskop) Bugnini oskas väga sujuvalt tegutseda, ega olnud faktide väänamisest kõrgemal, kui see tema eesmärkidega sobitus. Nii Johannes XXIII kui hiljem ka Paulus VI lasid ta mõjukatelt ametikohtadelt lahti. On alust arvata, et 1975. aastal lasti ta jumalateenistuste kongregatsiooni sekretäri kohalt lahti, kuna paavst Paulus VI anti dokumentaalne tõestus selle kohta, et peapiiskop oli salajane vabamüürlane. Õigluse nimel peab mainima, et peapiiskop on tungivalt eitanud seda süüdistust. Misiganes põhjusel ta lahti lasti, viis see igal juhul nördimuseni progressiivsete katoliiklaste seas, eriti nende hulgas, kes olid väga rahul selle suunaga, mille liturgiline revolutsioon oli võtnud. Seega fakt, et 1971. aasta juhistes anti luba teatud preestritel Missa eelmist vormi pühitseda ei tõesta mingil moel, et see Missa oleks olnud tühistatud. See võib viidata ka sellele, et nende juhiste autor arvas, et traditsiooniline Missa on tühistatud, või soovis panna teised mõtlema, et see on tühistatud. Nagu ma olen juba näidanud, siis Missale Romanum ei tühistanud ei Quo Primumit ega tridenti Missat. Kui me aktsepteerime vaidluse huvides, et see tõrjus Quo Primumi kõrvale, siis on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda, kuna tegu on igipõlise kombega.

Et mitte asjakohastest faktidest üle libiseda, peab mainima ka seda, et paavst Paulus VI ise rääkis konsistooriumil 24. mail 1976, et “uue Ordo Missae omaksvõtmine ei ole kindlasti jäetud preestrite ega usklike vabaks valikuks”. See viitab sellele, et ta ise uskus, et uus Missa on kohustuslik – aga, hämmastaval kombel viitas ta selle arvamuse autoriteetsuse jaoks 1971. aasta juhistele, ja mitte omaenda apostoolsele konstitutsioonile. Kui paavst arvas, et tridenti Missa on tühistatud, kas see siis ei tõesta, et see tõesti on tühistatud? Sugugi mitte; paavst ei valitse kirikut kapriiside või peanoogutusega. Presidendile või peaministrile võib väga meeldida tõsta makse 5%, ta võib isegi alustada samme selle ettevalmistamiseks, aga kui sellist seadusemuudatust ei jõustata vastavalt täielikule õiguslikule vormile, siis ei saa ta oodata, et maksumaksja annaks talle vabatahtlikult oma sissetulekust 5% rohkem, lihtsalt sellepärast, et ta nii tahab, ja et ta arvab, et on seadusemuudatuse korrektselt kehtestanud. Paavst Paulus VI oli hästi kursis vastuoludega, mis Missat ümbritsesid, ta oli teadlik argumentidest, mida esitati selle kaitseks, et tridenti Missat ei ole tühistatud, tal oleks vaja olnud üksnes selgelt välja öelda, et ta on selle tühistanud. Ta oleks saanud seda tõenäoliselt väga lihtsalt teha sellel samal konsistooriumil, lihtsalt pidulikult välja kuulutades, et ta on tridenti Missa tühistanud ja teinud lõpu selle igipõlise kombe staatusele. Aga ta ei teinud seda. Me peame seda pidama Püha Vaimu mõjutuseks.

Isa Hinwood jätkab:

Edasi, nagu ma viitan oma vastuses pealkirjaga “Millal võib kasutada Missa vana riitust” (Southern Cross, 12. oktoober 1980), siis andis paavst Paulus VI oktoobris 1971 läbi kardinal Heenani Suurbritannia piiskoppidele privileegi lubada Missa eelmist riitust (nii nagu seda kasutati aastani 1967) erilistel puhkudel teatud gruppidele spirituaalsetel ja kunstilistel põhjustel.

Siin ei olnud mingit küsimust inimestest, kes lükkasid Vatikani II kirikukogu reformid tagasi. Kõik tavalised koguduse Missad pidid aga olema pühitsetud vastavalt uuele missaalile.

Jällegi on selge, et mingit eriluba poleks olnud vaja, kui Missa vana vormi oleks võinud pühitseda vastavalt tahtmisele.

Isa Hinwood eksib jälle faktiliselt, kui ta räägib, et see luba anti Suurbritannia piiskoppidele. Suurbritannias on kaks hierarhiat – Inglismaa ja Walesi oma ning Šotimaa oma. See luba kehtis ainult Inglismaa ja Walesi piiskoppidele. Seda luba ei taotlenud briti traditsionalistid. See oli vastus kardinal Heenani isalikule ja pastoraalsele nõudmisele, mille ta esitas täielikult omaenda initsiatiivil. Kommentaarid, mis ma esitasin 1971. aasta juhiste kohta, kehtivad ka siin. Isa Hinwood väidab, et “selline luba anti, järelikult oli see vajalik”. Sellele pean ma vastama: “Fakt, et see luba anti, ei tähenda mingil moel, et see oli vajalik”. Isa Hinwood jätkab:

Nendest dokumentidest ilmnevad kaks asja. Isegi siis, kui tridenti Missat tohib seaduslikult pühitseda, võib seda teha ainult kehtiva loa alusel. Ühelgi preestril pole õigust seadust oma kätte võtta.

Vastab tõele, et ükski preester ei tohi seadust oma kätte võtta. Aga vastavalt kõige paremini põhjendatud katoliikliku traditsiooni ja kanoonilise õiguse printsiipidele on igal Rooma riituse preestril lubatud pühitseda tridenti Missat igal pool ja igal ajal, vastavalt liturgilistele seadustele.

Teiseks, ilmikud võivad nendest pühitsustest legitiimselt osa võtta kohtades, kus selleks luba on antud, nagu Suurbritannia, ja ainult neil juhtudel, kus kohalik piiskop seda lubab.

Nagu professor Capponi on seletanud, ning professor Capponi on kanoonik, samas kui isa Hinwood ei ole, siis ilmikutel on täpselt sama palju õigus osaleda tridenti Missal nagu Rooma riituse preestritel on õigus seda pühitseda.

Põhjus, miks Vatikani II kirikukogu autoriseeris liturgia uuendamise, on sama, miks Trento kirikukogul sarnane otsus vastu võeti. Aastate jooksul olid paljud tavad ja praktikad lämmatanud Missa struktuuri ja lihtsa ilu. Trento kirikukogu intentsioon oli taastada Missa esialgne puhtus.

Ainus sarnasus Trento kirikukogule järgnenud reformi ja praeguse liturgilise revolutsiooni vahel on see, et mõlemal juhul andis kirikukogu loa Missa uuendamiseks. Esimesel juhul oli see, mis reformile järgnes, põhimõtteliselt identne sellega, mis reformile eelnes, ning Missa ordinaariumi puhul oli identsus täielik. Muudatus seisnes selles, et vähendati sekventside suurt hulka ja keelati muusika, mis põhines sekulaarsetel meloodiatel. Vatikani II kirikukogu järgne reform, nagu väljendas isa Gelineau, hävitas Rooma riituse.

Tridenti reformi peamine ajend oli tugevdada Kirikut protestantliku hereesiaga silmitsi seismisel. Kirik ei ole kunagi nõudnud absoluutset liturgilist ühtsust kui oma sisemise ühtsuse märki või tingimust. Rooma ei ole kunagi nõudnud, et mitmete idariituste katoliiklased peaksid omaks võtma Rooma riituse. Aga, huvitaval kombel, kuni bulla Quo Primumi avaldamiseni ei olnud ta kunagi nõudnud, et preestrid tema vahetus võimupiirkonnas peaksid universaalselt seda riitust kasutama. Olles küll Kristuse vikaar ja nähtava Kiriku pea maa peal, on paavstil veel mitmeid teisi ameteid. Ta on Rooma piiskop, Rooma provintsi metropoliit ja lääne patriarh. Patriarhaadid on kristluses kõige vanemad ja auväärsemad võimupositsioonid. Nikaia kirikukogul (325) tunnistati Rooma, Aleksandria ja Antiookia patriarhaate, hiljem tunnistati Kalchedoni kirikukogul (451) ka Jeruusalemma ja Konstantinoopoli patriarhaate. Patriarhaatide prestiiž oli nii suur, et nende naaberpiiskopkondades kiputi kasutusele võtma patriarhaadi liturgiat, kuni alguse sai printsiip, et liturgia järgib patriarhaati – kuid Rooma oli siinkohal ainus erand. Rooma patriarhaadis võis iga piiskopkond kasutada omaenda Missariitust, aga kui teatud erandid välja arvata, nagu Ambrosiuse riitus Milanos või Mozarabi riitus Toledos, siis kasutatav Missavorm oli lihtsalt üks alamvariant sellest, mida kasutati Roomas. Selliseid Missavorme on õigem nimetada “kasutuseks” kui “riituseks”. Seega Inglismaal eksisteerisid üheskoos Salisbury, Yorki, Lincolni, Bangori ja Herefordi kasutused. Nagu ma olen juba öelnud, siis Trento kirikukogu arvas, et suurem liturgiline ühtsus tugevdaks kirikut, ja seepärast laiendati 1570. aastal Rooma riituse kasutamist läbi terve Rooma patriarhaadi, välja-arvatud seal, kus piiskopkond või ordu eelistas jätkata sellise riituse kasutamist, mis oli juba vähemalt 200 aastat vana.

Oma raamatus “The Mass” seletab isa Adrian Fortescue: “Protestantlikud reformaatorid tegid muidugi vana liturgia kallal laastamistööd. See väljendas tervenisti kõiki neid samu ideid (tõeline kohalolu, euharistiline ohver ja nii edasi), mille nad tagasi lükkasid. Nii asendasid nad selle uue armulauateenistusega, mis väljendas nende arusaamu, aga lahknes muidugi täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist. Vastuseks nende uute teenistuste anarhiale soovis Trento kirikukogu (1545-1563), et Rooma Missat pühitsetaks kõikjal ühetaoliselt. Keskaegsed kohalikud kasutused olid oma aja ära elanud. Need olid muutunud väga pompoosseteks ja ülevoolavateks, ja nende suur varieeruvus põhjustas segadust.”

Ainus objektiivne hinnang Vatikani II kirikukogu järgse liturgilise reformatsiooni kohta on, et ka see “lahknes täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist”. Seepärast on korrektne kirjeldada seda mitte kui reformi, vaid kui revolutsiooni. Kui isa Hinwood või ükskõik kes teine uue Missa apologeetidest soovib seda vaidlustada, siis las ta nimetab mõne sama drastilise uuenduse ükskõik millisest Kiriku ajaloo perioodist. Ta ei saa seda teha, sest ühtegi teist sellist uuendust ei ole kunagi olnud. Ainsad võrreldavad uuendused on need, mille tegid mitmed protestantlikud reformaatorid, ja oma raamatu XXV peatükis ma demonstreerin, kui lähedane on peapiiskop Bugnini reform peapiiskop Cranmeri [üks Inglismaa reformatsiooni juhtidest – Katoliku Blogi] reformile. Uurige palveid, mille kaks peapiiskoppi eemaldasid riitustest, mida nad “reformisid”, ja ilmneb, et tööd tegi sama käsi, kuigi ühe olulise erinevusega. Rooma kaanon jäi paavst Pauluse uues Missas valikuna alles, aga eemaldati kõikidest protestantlikest armulauateenistustest. Peapiiskop Bugnini komisjon (konsiilium), koos selle protestantidest nõuandjatega, soovisid Rooma kaanoni kasutamise keelustada, aga õnneks sekkus paavst Paulus VI isiklikult ja nõudis, et see alles jäetaks. Andes mistahes üldist hinnangut uuele Missakorrale on Rooma kaanoni allesjätmine oluline punkt, ehkki näib, et enamikus kogudustes kasutatakse seda harva, kui üldse kunagi.

Isa Hinwood jätkab:

Tollal ei teatud liturgia ajaloost kaugeltki nii palju, nagu me täna teame. Uuringud ja reflektsioon, mille eest peame olema tänulikud liturgilisele liikumisele möödunud pooleteisel sajandil, on asetanud tänapäeva Kiriku palju paremale positsioonile, kust hinnata oma liturgilist praktikat.

On korrektne öelda, et täna teame me rohkem “liturgilisest arheoloogiast”, kui teati Trento kirikukogu ajal. Aga sellest ei järgne kuidagi, et varasem praktika oli tingimata parem. Liturgia, nagu ka dogma, areneb astmelises ja vaevutajutavas protsessis, mida kirjeldab suurepäraselt kardinal Newman oma “Essees kristliku doktriini arengu kohta”. Mis puudutab liturgiat, siis Kiriku “liturgilist praktikat” ei saaks paremini kirjeldada, kui seda tehti juba viidatud inglismaa piiskoppide kaitsekõnes Apostolicae Curae kohta. Seda väljendas hästi ka professor Owen Chadwick oma raamatus “The English reformation”: “Liturgiaid ei tehta, need kasvavad sajanditepikkuses pühendumuses”. Oma entsüklikas “Mediator Dei” mõistis paavst Pius XII hukka “nurjatu liikumise, mis tahab halvata püha ja kasutoovat tegevust, mille läbi liturgia juhatab adopteeritud lapsed oma Taevase Isa juurde”. See “nurjatu liikumine” tahtis ellu äratada vananenud liturgilisi praktikaid põhjendusega, et need on algelisemad. Ettepanekute hulgas, mille Pius XII hukka mõistis, on järgmine: “On näiteks vale tahta taastada altari vana vormi laua kujul, või eemaldada must liturgiliste värvide hulgast, või eemaldada pildid ja kujud meie kirikutest”. Mis puutub liturgilisse liikumisse, siis ma tahaksin väga kuulda isa Hinwoodi hinnangut selle kohta, kuidas kirikukogu-järgne revolutsioon vastab selle suurtele eeskõnelejatele, preestritele nagu Dom Cabrol või isa Pius Parsch. Nagu ma olen juba maininud, siis oma raamatus “Katoliikluse lagundamine” väidab isa Louis Bouyer, et seda tüüpi muutus, mis kirikukogule järgnes, ei kujutanud endast mitte üksnes selja keeramist kirikukogu isadele, vaid ka liturgilisele liikumisele endale.

Isa Hinwood jätkab:

Paavst Pius X algatas selle sajandi esimestel aastatel tridenti liturgia reformeerimise, ja kavatses laiapõhjalisi uuendusi, nagu ta väitis aastal 1913. Selle projektiga, mille katkestasid kaks maailmasõda, liiguti edasi alles paavst Pius XII ajal. Olulised uuendused, mida ta tegi Püha Nädala liturgias, kui mainida vaid suurimat muudatust, mida ta tegi, olid peaprooviks Vatikani II kirikukogu reformidele.

Detailne ülevaade paavstide Pius X ja Pius XII reformidest on minu raamatu I peatükis. Kirjeldada Pius XII tehtud uuendusi Püha Nädala liturgias kui “Vatikani II kirikukogu reformide peaproovi” on täielik mõttetus. Neid reforme tervitasid ja kiitsid mitmed traditsionalistid, kes on lepitamatult vastu kirikukogu-järgsele revolutsioonile.

Pähe tulevad kaks põhjust, miks uuendatud missaal muudeti kohustuslikuks.

Fakt on, et uus missaal ei ole tehtud kohustuslikuks, kui me vaatame aktsepteeritud kanoonilisi norme igipõliste kommete tühistamise kohta; on isegi võimalik, et kehtib endiselt Quo Primumis antud alatine privileeg.

Esimene on legitiimne soov, et Kiriku ühtsus väljenduks selles, et rahvas teenib Jumalat sama liturgilise struktuuri kaudu, ehkki oma eri keeltes ja muusikaga, mis sobib nende kultuuriga.

Revolutsiooni praktiline järelm on olnud Rooma riituse liturgilise ühtsuse hävitamine. Liturgiline konstitutsioon hoiatas liiga suurte erinevuste eest eri regioonides; aga praegu on raske uskuda, et samasse regiooni kuuluvad naaberkogudused kuuluvad ka samasse religiooni, nõnda erinev on nende Missa pühitsemise viis. Tõepoolest, liigagi paljudes kogudustes on selles, mis toimub, raske ära tunda Missa pühitsemist. Paljud sellised juhtumid on dokumenteeritud minu raamatu X peatükis.

Teiseks taheti hoiduda sellest, et individuaalsed preestrid või survegrupid, kellele muudatused olid vastumeelsed, ei saaks kaaskatoliiklaste jaoks ära blokeerida liturgilisi hüvesid, mida Vatikani II kirikukogu soovis (need hüved on ülevaatlikult ära toodud minu raamatus “Your questions answered”, leheküljed 90-91).

Õnneks ei ole valeväide, nagu oleks tridenti Missa tühistatud, takistanud kümneid tuhandeid katoliiklasi eri riikides jääma truuks oma isade traditsioonidele, kindlustades, et tridenti Missat pühitsetakse endiselt ja aina rohkem. On olulise tähtsusega, et see nii on, sest kui tridenti Missa pühitsemine peaks lakkama, siis tema eksistents ’igipõlise kombena’ saaks lõpu. Aga kuna üha rohkem preestreid ordineeritakse peapiiskop Lefebvre seminarides, ning üha suurem hulk vanemaid preestreid naaseb traditsioonilise Missa juurde, ei ole selle eksistents mitte mingisuguses ohus. Tõepoolest näib kindel, et see kestab kauem, kui Paulus VI uus Missa. Mis puutub liturgilise revolutsiooni “hüvedesse”, siis neid ei ole. Kirikukogu isad soovisid kindlasti, et uuendus, mida nad ootasid, tooks kaasa hüvesid, aga neid hüvesid ei ole kunagi tekkinud. Muutuste deklareeritud eesmärk oli pastoraalne, et süvendada inimeste osalemist Missal, muuta see nende jaoks tähendusrikkamaks, ning tuua igal pühapäeval rohkem inimesi Missale. Aga praktikas ei ole see olnud üksnes doktrinaalne ja teoloogiline kaos. See on olnud pastoraalne katastroof. Missal osalemine on langenud igas riigis – Prantsusmaal, Hollandis ja Itaalias üle 50%, 30% Ameerikas, 20% Inglismaal ja Walesis. Parim, mida saab mõne riigi kohta öelda, on see, kui toimunud pole tõsist langust, mitte kuskil ei saa aga Missadel osalemiste kasvu ja uuenenud usuindu kanda uue Missa arvele. Ja riikides, kus pole toimunud tõsist langust, nagu näiteks Poolas, saab seda seletada väliste sotsioloogiliste faktoritega.

Olles lõpetanud isa Hinwoodi artikli analüüsimise, peatun ma lühidalt veel ühel tähtsal küsimusel. Ma loodan, et lugeja nõustub, et ma olen demonstreerinud, et tridenti Missat ei ole tühistatud. Aga mis siis, kui praegune või tulevane paavst peaks seda spetsiifiliselt tegema, mainides spetsiaalselt selle igipõlise kombe staatuse lõppu? Kas see tähendaks, et traditsioonilistel katoliiklastel on kohustus kohaneda uue Missaga? Üldsegi mitte. Ehkki paavsti võim on absoluutne, ei ole see meelevaldne. Kui ta annab välja distsiplinaarseid seaduseid, on tal kohustus järgida püha Aquino Toomase sõnastatud printsiipe, mis kehtivad kõigile seadusandjatele. Seadusandja ei pea kõigest hoiduma selliste asjade nõudmisest, mida tema alamatel on võimatu täita; tema seadused ei tohi olla liiga rasked ega vaevarikkad nende jaoks, kes nende all elama peavad. Püha Toomas selgitab, et selleks, et seadus oleks õiglane, peab see vastama mõistuse nõudmistele ja olema nii iseenesest hea kui ka kaasa tooma nende hüvangu, kelle jaoks see on mõeldud. Seadus ei pruugi olla siduv, isegi kui seadusandja ei ole seda tühistanud, kui see on selgelt kahjulik, võimatu või irratsionaalne. See kujutaks endast kahtlusteta võimu kuritarvitamist, kui paavst keelaks nõnda püha, auväärse ja katoliikliku riituse nagu tridenti Missa pühitsemise. Kui see peaks juhtuma, siis on usklikel vettpidavad põhjused, mis õigustavad talle vastu seismist, mis põhinevad katoliiklikus teoloogias aktsepteeritud normidel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.