Isa Wodek kirjutab viimases kolleegiumi numbris:

Traditsiooni sisuks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse edasi kirjutatud või kirjutamata kujul.

Ma tahtsin alustada sellest tsitaadist, et luua konteksti järgmisele väitele: seoses Jeesuse Kristuse tulekuga maailma 2000 aasta eest on Jumala ilmutus saanud täielikuks. Jumal ei lisa sellele enam midagi juurde. Nagu väljendas end püha Risti Johannes, siis Jumal ütles meile kõik selle ühe Sõna kaudu.

See Ilmutus suure tähega puudutab kogu inimese elu, mitte üksnes tema mõistust. Aga on olemas ka teistsuguseid ilmutusi, mis ei täienda seda ühte ja ainsat Ilmutust, aga aitavad seda paremini mõista. Neid ilmutusi nimetame me privaatilmutusteks, nagu oli näiteks Fatima Jumalaema ilmumine kolmele Portugali karjuslapsele. Sellised ilmutused on olemuslikult erinevad Ilmutusest kui sellisest ja need ei nõua meie usku, nagu Ilmutus nõuab.

Aga püha Paulus kirjutab (1Ts 5:19-21), “Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast”. Joseph Ratzinger ütleb selle kommentaariks, et prohvetluse karismat leiab Kirikust igal ajastul, aga selle mõte ei ole ennustada tulevikku, vaid seletada Jumala tahet praegusel ajal, ja seeläbi näidata õiget teed tulevikku. “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?” küsis Jeesus (Lk 12:56). Fatima ilmutuse mõte, ütleb Ratzinger, on mõista aegade märke ja õppida vastama neile usus.

Ratzinger hoiatab ka, et me ei tohiks privaatilmutusest mõelda kui loori eemaldamisest, nagu ilmutaks Taevas end hetkeks kogu oma tõelises olemuses, nii nagu me loodame seda näha pärast surma. Mõelgem kasvõi sellele, et alati, kui Maarja kuskil ilmub, näeb ta välja nagu kohaliku kultuuri naine. Seepärast ütleb Ratzinger, et Fatima ilmutus ei ole ei fantaasia vili ega ka loori eemaldamine, vaid süntees tõelisest taevalikust impulsist ja nägija võimest seda vastu võtta. Me ei pea üle tähtsustama selliste visioonide detaile, nagu oleks tegu fotodega, või juhul, kui räägitakse tulevikust, ei peaks me sellest mõtlema kui filmilindist, mille ajarändur on meie käsutusse andnud.

Kes Fatima ilmutusega kursis ei ole, siis Stephen Bullivant on kirjutanud sellest hea ülevaate:

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks Katoliku Kiriku jaoks. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise – kui tuleviku paavst Pius XII – kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last – Francisco, Jacinta ning Lucia – karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli “valgesse riietatud naine, eredam kui päike”.

Naine ilmus kuue järjestikuse kuu 13. kuupäeval. Selle aja jooksul juhtus palju asju, mille ümberjutustamiseks ei ole siin ruumi. Korduvalt rääkis naine palve, paastumise ja patukahetsuse vajalikkusest; lõpuks on just see Fatima ja ka kõigi teiste privaatilmutuste tuumaks.

Aga naine usaldas lastele ka kolm saladust.

Esimene saladus oli visioon põrgust. See vältas kõigest sekundi. Vastasel juhul, arvas Lucia hiljem, oleks ta hirmust ja õudusest lihtsalt surnud.

Teises saladuses hoiatas naine, et kui maailm ei paranda meelt ja ei tee seda ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid sellele järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette “suur märk” taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Lucia memuaaride põhjal jätkas naine:

“Et seda ära hoida, tulen ma tagasi, et paluda Venemaa pühendamist minu puhtaimale südamele. Kui minu nõudmisi täidetakse, siis Venemaa pöördub, ning tuleb rahu. Kui mitte, siis levitab Venemaa oma vigasid kogu maailmas, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, mitmed rahvad hävitatakse. Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda. Püha Isa pühendab Venemaa minule, ja Venemaa pöördub ja inimkonnale tagatakse rahuaeg.”

Naine ütles, et ta tuleb tagasi, et Venemaa pühendamist spetsiifiliselt paluda. See juhtus 13. juunil 1929, kui Lucia sai jälle ilmutuse osaliseks, ning Maarja ütles talle:

“Aeg on saabunud, mil Jumal palub Pühal Isal ühenduses kõigi maailma piiskoppidega pühendada Venemaa minu puhtaimale südamele. Ta lubab sel viisil Venemaa päästa. “

Lucia, kes elas Hispaanias asuvas kloostris (teised kaks last olid noorena surnud), rääkis sellest oma pihiisale, kes palus tal see nägemus kirja panna. Pihiisa andis selle informatsiooni edasi piiskopile, kelle kaudu see millalgi ka paavstini pidi jõudma.

Wikipedia sõnul on Venemaa pühendamist üritanud järgmised paavstid: Pius XII (1942), Johannes Paulus II (1984), Benedictus XVI (2010) ja Franciscus (2013). Pius XII mainis oma pühitsuses “Venemaa inimesi”, teised pühendasid aga Maarja puhtaimale südamele “maailma”, Venemaad üldse mainimata. Ühelgi korral pole olnud kaasatud kõik maailma piiskopid.

Õde Lucia enda sõnul, kes suri alles 2005. aastal, vastas 1984. aasta pühitsus siiski Taeva nõudmistele. Ning tõepoolest lagunes Nõukogude Liit paar aastat hiljem ja tundus, nagu toimuks Venemaal teatud sorti religioosne ärkamine: end kristlasteks pidavate inimeste arv kasvas pärast Nõukogude Liidu lõppu koguni 40%.

Viimaste sündmuste valguses on siiski väga raske rääkida Venemaa pöördumisest ja Fatima ettekuulutuse täideminekust. Patriarh Kirill näib Putini sõda toetavat põhjendusel, et lääne väärtuste vastu peab võitlema. Aga Venemaa enda usuline ja moraalne ärkamine on olnud kõigest fassaad: Venemaal käiakse vähem kirikus (5% mehi ja 10% naisi kord kuus) ja tehakse rohkem aborte kui mandunud läänes; rohkem kui üheski teises riigis maailmas.

Me ei saa välistada, et õde Lucia eksis oma hinnangus 1984. aasta pühitsuse kohta. Seda võib seletada ka tema kuulekusega usuliste autoriteetide suhtes, kes soovisid, et see pühitsus täidaks kõik tingimused. Pealegi oleks vastasel juhul raske mõista, miks Benedictus XVI ja Franciscus seda pühitsust korrata tahtsid. Seniajani ei ole spetsiifiliselt Venemaad Maarja südamele pühendatud, ja kaasatud ei ole olnud kõik maailma piiskopid.

Aga Taevas hoiatas meid selle nõudmise täitmatajätmise eest. Juba 1917 ütles Maarja, et kui seda nõudmist ei täideta, alustab Venemaa sõdu ja terveid rahvaid hävitatakse. Aga see nõudmine ise esitati alles aastal 1929. Millalgi pärast seda, ilmselt aastal 1931, sai Lucia sõnumi Issandalt Jeesuselt eneselt, kes ütles:

Nad ei hoolinud minu nõudmisest! … Nagu Prantsusmaa kuningas, nad kahetsevad ja teevad seda, aga siis on hilja. Venemaa on juba levitanud oma eksimusi kõikjal maailmas, kutsudes esile sõdu ja Kiriku tagakiusamist: Püha Isa peab palju kannatama… Tee minu teenijatele teatavaks, et kuna nad järgivad Prantsusmaa kuninga eeskuju, kui nad minu nõudmise täitmisega viivitavad, järgnevad nad talle ka tema õnnetuses. Pole kunagi liiga hilja pöörduda Jeesuse ja Maarja poole.

Miks räägib Jeesus Prantsusmaa kuningast? Siin on üks huvitav kokkusattumus või “kokkusattumus”. 17. juunil 1689 sai püha Margaret Alacoque nägemuse osaliseks. Jeesus palus läbi tema, et prantsuse kuningas pühendaks Prantsusmaa tema Pühimale Südamele ja lisaks Pühima Südame embleemi Prantsusmaa lipule. Louis XIV ega ükski tema järglastest ei võtnud seda nõudmist kuulda. Täpselt sada aastat hiljem, 17. juunil 1789 kõrvaldati Prantsusmaalt revolutsiooni käigus kuningate võim. Paar aastat hiljem löödi kuningal pea maha.

Mida see Fatima ilmutuse kontekstis tähendab? Näib, nagu Jeesus ütleks, et nii, nagu prantsuse kuningale anti aega sada aastat, on ka paavstil aega sada aastat. Me ei ole näinud tervete rahvaste hävitamist, millest rääkis Fatima Jumalaema. Kas midagi sellist juhtub 2029. aasta paiku? Või juhtub midagi võrdväärselt tormilist Kirikus?

See viib meid kolmanda saladuseni, mis oli tõepoolest saladus selle tavapärases mõttes peaaegu terve sajandi; nimelt oli see salastatud.

Lucia ei pannud kolmandat saladust oma memuaaridesse kirja, nagu ta oli teinud esimese kahe saladusega. Aga kui ta 1943. aastal raskelt haigestus, andis piiskop talle otsese käsu saladus kirja panna, et see kaduma ei läheks. Aastal 1957 jõudis pitseeritud ümbrik, mis saladust sisaldas, lõpuks Vatikani. 1960. aastal andis Vatikan pressiteate kaudu teada, et “kõige tõenäolisemalt jääb see ilmutus igaveseks ajaks absoluutseks saladuseks”. Kui Johannes Paulus II-lt kolmanda saladuse kohta küsiti, siis ta vastas:

“Kristlastele peaks piisama selle teadmisest, et kui on olemas sõnum, kus öeldakse, et ookeanid ujutavad üle terveid piirkondi, et ühe hetkega hävivad miljonid inimesed … siis ei ole enam mingit mõtet selle salajase sõnumi avalikustamises. Paljud tahavad teada lihtsalt uudishimust, kuna nad ihkavad sensatsioonilisust, aga nad unustavad, et teadmisega kaasnevad kohustused. On ohtlik tahta üksnes oma uudishimu rahuldada, kui ollakse veendunud, et me ei saa midagi teha katastroofi suhtes, mida on ennustatud. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse. Me peame olema valmis katsumusteks mitte eriti kauges tulevikus, katsumusteks, kus me peame olema valmis andma isegi oma elud, kinkima end täielikult Kristusele ja Kirikule. Teie ja minu palvete läbi on võimalik seda kannatust leevendada, aga ei ole enam võimalik sellest hoiduda, sest ainult sel viisil saab Kirikut efektiivselt uuendada. Kui palju kordi on Kiriku taassünd nõudnud verd? Seekord ei ole teisiti.”

Kui Lucialt küsiti kolmanda saladuse kohta, olevat ta viidanud Ilmutuse raamatu peatükkidele 8 kuni 13. Sinna sisse jääb Ilmutuse 12:4, mida Johannes Paulus II kasutas oma jutluses 2000-dal aastal, kui ta Fatimas viibis:

Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

2001. aastal otsustati kolmas saladus viimaks avalikustada, kuna sündmused, millele need viitavat, olevat jäänud ajalukku: 20. sajandi kristlaste tagakiusamised ning eriliselt Johannes Paulus II atentaadikatse püha Peetruse väljakul 13. mail 1981 (pange tähele kuupäeva!). Kolmas saladus, nii nagu Lucia olevat selle kirja pannud, kõlab nii:

Pärast kahte esimest saladust, millest ma olen juba rääkinud, nägime me Jumalaemast vasakul ja pisut kõrgemal inglit leegitseva mõõgaga; sellest tulid välja leegid, mis näisid maailma põlema panevat, aga need kustusid, kui kohtusid valgusega, mida Jumalaema tema poole oma paremast käest kiirgas. Osutades oma parema käega maa poole, hüüdis ingel valju häälega: “Patukahetsus, patukahetsus, patukahetsus!” Ja me nägime tohutus valguses, mis on Jumal, midagi sarnast nagu siis, kui inimesed ilmuvad peeglisse, mille eest nad läbi kõnnivad, valgesse riietatud piiskoppi. Meile jäi mulje, et tegu on Püha Isaga. Teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised läksid üles järsust mäest, mille tipus oli suur rist, tehtud jämedalt tahutud tüvedest, nagu koorega korgipuud. Enne sinna jõudmist läks Püha Isa läbi suurest linnast, mis oli pooleldi varemetes, värisedes ja vankuva sammuga, vaevatud suurest valust ja kurbusest. Ta palvetas nende hingede eest, kelle laibad ta teele jäid. Kui ta jõudis mäe tippu, langes ta põlvili risti ette, aga sõdurite rühm tappis ta, lastes tema poole kuule ja nooli, ja samal moel surid üksteise järel teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised, ning mitmed ilmikud erinevates auastmetes ja positsioonides. Risti mõlemal pool oli kaks inglit, mõlemal käes kristallist nõud, kuhu nad kogusid märtrite verd, millega nad piserdasid hingi, kes olid teel Jumala poole.

On esitatud mitmeid proteste selle kohta, et tegu ei saa olla “tõelise” kolmanda saladusega. Need protestid põhinevad väidetel, mida meil on raske otseselt kontrollida. Näiteks on Vatikani avaldatud tekst neljal eraldi lehel, samas kui enne saladuse avaldamist räägiti ühestainsast lehest. Saladus pidavat olema kirjutatud kirja vormis piiskopile, mis avaldatud tekstist aga välja ei tule. See pidavat sisaldama otseseid tsitaate Maarjalt, mida avaldatud tekstis ei ole. Jne.

Howard Dee, Filipiinide saadik Vatikanis, ütles 1998. aasta intervjuus, et kardinal Ratzinger kinnitas talle isiklikult, et Fatima ja Akita sõnumid on “olemuselt samad”. Akita viitab Neitsi Maarja ilmumisele 1973. aastal Jaapanis, kus ta ütles:

“Kui inimesed ei kahetse ega paranda ennast, saadab Isa inimkonna peale tohutu karistuse. See karistus on suurem kui veeuputus, selline, mida varem pole nähtud. Tuli langeb taevast ja pühib minema suure osa inimkonnast … head üheskoos halbadega. Ellujäänud on nii lohutud, et nad kadestavad surnuid … saatana töö infiltreerub koguni Kirikusse, nii et kardinalid on kardinalide vastu, piiskopid piiskoppide vastu … Kirik saab olema täis neid, kes aktsepteerivad kompromisse.”

Vatikan ei ole Akita ilmumise kohta kunagi ei positiivset ega negatiivset otsust langetanud; aga kuna kohalik piiskop aktsepteeris seda tõesena, siis juriidiliselt on tegu heakskiidetud ilmumisega. Akita ilmumine on tähelepanuväärne veel selle poolest, et Jaapani televisioon kandis üle pildi nutvast Maarja kujust.

Mis puudutab Fatima kolmanda saladuse tõepärasust, siis selle tagasilükkamisel on hind, mida minul ühes paljude teistega oleks väga raske maksta: me peaksime aktsepteerima, et Joseph Ratzinger, paavst Benedictus XVI, valetas otseselt, totaalselt ja korduvalt, väites, et ei ole mingit teist saladust ega avalikustamata jäänud saladuse osa. Sama kehtib Johannes Paulus II puhul. Samuti peab meeles pidama, et Lucia ise oli saladuse avalikustamise ajal veel elus. Ning viimaks peab küsima, mis mõte on avaldada saladuse fabritseeritud versioon, kui oleks võinud selle lihtsalt avaldamata jätta.

Vandenõuteoreetik minu peas tahab siiski küsida, kas Benedictus XVI tagasiastumisel võib olla mingi seos Fatima saladustega, või mõne muu ilmutusega, ning miks oli Franciscuse üks esimesi tegusid paavstina maailma pühendamine Maarja puhtaimale südamele – kui Johannes Paulus II oli seda juba teinud, ning Benedictus XVI oli seda korranud kõigest paari aasta eest. Samuti, kui kolmas saladus viitab minevikku jäänud sündmustele, siis miks viitas Franciscus aastal 2017 Fatimas käies (ilmutuse sajandal aastapäeval) endale kui “valgesse riietunud piiskopile” – väljend, mis pärineb kolmandast saladusest.

Aga olgu tõde milline tahes, tahan tagasi pöörduda selle postituse algusesse – kui me unustame end sääraste visioonide detailidesse, oleme nende tegeliku mõtte kahe silma vahele jätnud. Fatima saladused tekitavad suurimat sensatsiooni järjekorras 3, 2 ja 1, aga ma usun, et Jumalaema avalikustas saladused siiski nende tähtsuse järjekorras. See tähendab, et tegelikult on esimene saladus, nägemus põrgust, kõige olulisem. Siinne maailm, kogu oma tuumasõdade potentsiaaliga, on ju kõigest järgmise eeskoda.

Stephen Bullivant lõpetab oma Fatima sajanda juubeli puhul kirjutatud ülevaate, kirjutades:

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad “tunnustähte taevast” (Markuse 8:11), täheldades, et ainult “kuri ja abielurikkuja sugupõlv” nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda – mõningase ebamugavusega – selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulikud olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

Kui Johannes Paulus II-lt küsiti kolmanda saladuse kohta, siis tõstis ta üles oma roosipärja ja ütles: “Siin on ravim kurja vastu. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse.” Nagu Jumalaema ise lubas, siis “Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda.”

Vaata ka:

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus
Milline on Kirik aastal 2000?
Püha Joosep ja tema palvetrepp
Innocentius VI, detsember 13, 2021
Paavsti vastus Riia peapiiskopi kirjale seoses Vastseliina ilmutusega.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Kristel Kaar, detsember 5, 2021
Vaid mõned aastad pärast püha Joosepi Kiriku patrooniks kuulutamist leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.