Kahjuks on laialt levinud arusaam, et Pühima Kolmainsuse müsteerium on matemaatiline müsteerium ehk kuidas üks võib võrduda kolmega. Tavaline kristlane aktsepteerib Kolmainsuse õpetust, „edumeelne“ kristlane aga hülgab selle. Sageli on aga nii, et üks võtab vastu ja teine lükkab tagasi just väite, et üks võrdub kolmega. Usklik põhjendab, et Jumal on seda öelnud, seega peab see olema tõsi; skeptik aga leiab, et see ei saa olla tõsi ja järelikult pole Jumal seda öelnud. Kui ühelt õpetatud mittekatoliiklikult teoloogilt küsiti, kas ta usub Kolmainsusesse, vastas ta: „Ma pean tunnistama, et Jumala aritmeetiline aspekt ei huvita mind eriti“. Kui isegi õpetlased peavad seda aritmeetiliseks küsimuseks, siis ei saa tavalistelt inimestelt palju enamat oodata.

(i) Kolmainsuse õpetuse tähtsus

Proovige ette kujutada, mis juhtub siis, kui usklikult nõutakse äkitselt selle õpetuse selgitamist – ja pane tähele, et kui teda just ei sunnita, ei räägi ta sellest üldse: on vähetõenäoline, et ta armastab oma usu peamist doktriini nii palju, et sooviks sellest teistele rääkida. Igatahes, siin ta nüüd on: talle on esitatud väljakutse ja ta peab midagi ütlema. Dialoog kulgeb umbes nii:

Usklik: „Vaata, Jumalas on kolm isikut ühes olemuses.“
Küsija: „Räägi lähemalt.“
Usklik: „Noh, on Jumal Isa, Jumal Poeg, Jumal Püha Vaim.“
Küsija: „Ah, selge – kolm jumalat.“
Usklik (ehmunult): „Ei, ei! Ainult üks Jumal.“
Küsija: „Aga sa ütlesid kolm: sa nimetasid Isa Jumalaks, see on üks; sa nimetasid Poja Jumalaks, see on kaks; ja sa nimetasid Püha Vaimu Jumalaks, see teeb kokku kolm.“

Siin dialoog laguneb. Uskliku suust tuleb vaid sõnade supp – laused, mis algavad ega lõpe, sõnad, mis muutuvad poole pealt millekski muuks. See kestab lühemat või pikemat aega. Kuid lõpp kõlab umbes nii: „Näed nüüd, kolm on üks ja üks on kolm.“ Küsija vastab loomulikult, et kolm ei ole üks ega üks kolm. Siis jõuab kätte uskliku suur hetk. Silmad säramas, hüüab ta: „Ah, see ongi saladus. Sa pead lihtsalt uskuma.“

Tõepoolest, Kolmainsuse õpetus on müsteerium ning seda saame mõista ainult usu kaudu. Kuid see, mida me just kuulsime, ei ole Kolmainsuse müsteerium, see pole üldse mingi müsteerium, vaid puhas mõttetus. Võib-olla on see kangelaslik usk, mis suudab seda uskuda, nagu mehe puhul, kes

    soovis, et neid oleks neli,
    et ta saaks neid rohkem uskuda –

või on see lihtsalt täielik mõistuse ükskõiksus – Jumal on endast midagi ilmutanud, me aktsepteerime seda kui fakti, ent ei tunne vähimatki huvi süveneda. Jumal on öelnud, et Ta on kolm isikut ühes jumalikus olemuses, ja meie vastame „Just nii“ – ning mõtleme edasi muudest asjadest: eelmise nädala vaimulikud harjutused, järgmise nädala piht, paastuaeg, Lourdes, Kiriku sotsiaalõpetus või misjonitöö. Kõik need on olulised asjad, kuid võrreldes Jumalaga, on need tühised – ja Kolmainsus on Jumal ise. Nendest asjadest tuleb tõepoolest mõelda, kuid mõelda ainult neist ja Kolmainsusest mitte üldse – see on lihtsalt rumalus. Ja mitte ainult rumalus, vaid ka mingit laadi tundetus, peaaegu kalkus Jumala armastuse suhtes.

Sest Kolmainsuse õpetus on Jumala sisemine, kõige sisemisem elu, Tema sügavaim saladus. Ta ei pidanud seda meile ilmutama. Me oleksime võinud saada päästetud ka ilma selle lõpliku tõe teadmiseta. Kõige rangemas mõttes on see Tema asi, mitte meie. Aga Ta ilmutas selle meile, sest Ta armastab inimesi ning soovib mitte ainult, et Teda teenitaks, vaid ka tõeliselt tuntaks. Kolmainsuse ilmutus oli teatud mõttes isegi veel kindlam tõestus kui Kolgata, et Jumal armastab inimkonda. Selle viisakas aktsepteerimine ja unustamine on tundetus, mida on raske mõista nendes, kes ometi armastavad Jumalat – nagu paljud seda kindlasti teevad, kuigi nad ei oskaks Kolmainsuse õpetust paremini seletada kui see usklik, kelle dialoogi me just äsja käsitlesime.

Kuidas me küll jõudsime sellise veidra väänatud tõlgenduseni kõrgeimast tõest Jumala kohta? Selle õpetuse lühivorm, mida oleme kogu elu kuulnud, kõlab: kolm isikut ühes olemuses. Kuid kui me ei anna sõnale isik mingit tähendust, ega ka sõnale olemus, siis on definitsioonist sisuliselt kaks nimisõna kadunud ja järele jäävad vaid arvud kolm ja üks – ning me püüame nende abil kuidagi hakkama saada. Võib-olla on uskliku peas midagi rohkemat, kui ta suudab sõnadesse panna. Ent see, mida ta siiski ütleb, jätab üsna tugeva mulje, et tema ettekujutus Kolmainsusest on lihtsalt moonutus. See ei pruugi talle otsest kahju teha, kui ta sellesse liiga sügavale ei vaata; kuid see ei too ka tema hinge mingit valgust. Ja tema katse seda sõnastada – kui ta on selleks sunnitud – võib vabalt kustutada selle vähese valguse, mis võib veel kellegi teise hinges hõõguda. Katoliiklane, kelle usk on kõikumas, võib sellise Kolmainsuse seletuse peale selle sootuks kaotada – eriti kui see tuleb mõnelt teiselt tugevama usuga katoliiklaselt. Ja kedagi, kes asub alles Jumala uurimise teele, ei julgustaks see seletus sugugi.

(ii) „Isik” ja „Olemus”

Võtkem nüüd vaatluse alla Õndsa Kolmainsuse õpetus ja uurigem, millist valgust see meile pakub – olles täiesti kindlad, et kui selles poleks meie jaoks mingit valgust, ei oleks Jumal seda meile ilmutanud. Oleks üsna õõvastav mõnituse noot öelda meile midagi, millest me mitte midagi aru ei saa. Õpetuse saab kokku võtta neljas väites:

Ühes jumalikus olemuses on kolm isikut – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Isa ei ole Poeg, Poeg ei ole Püha Vaim, Püha Vaim ei ole Isa: ükski isik ei ole teine.

Isa on Jumal, Poeg on Jumal, Püha Vaim on Jumal.

Kuid ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal.

Me oleme näinud, et kujutlusvõime ei saa siin aidata. Võrdlused ainelise maailmaga on pigem takistuseks kui abiks. Kui inimene on kord selle õpetuse olemusest aru saanud, on loomulik, et ta soovib seda väljendada võrdpiltide ja metafooride kaudu – näiteks kauni fraasiga lumen de lumine, „valgus valgusest”, millega Nikaia usutunnistus kirjeldab Poja suhet Isaga. Kuid see tuleb alles pärast – poeetiline väljendus juba mõistetud tõele, mitte tee selle mõistmiseni. Selleks peab intellekt üksi edasi minema. Ja intellekti jaoks peitub tee selle müsteeriumi juurde, nagu juba viitasime, sõnade „isik” ja „olemus” tähenduses. Siin ei ole tegemist mingisuguse aritmeetilise probleemiga. Me ei ütle, et on kolm isikut ühes isikus, ega ka kolm olemust ühes olemuses; me ütleme, et on kolm isikut ühes olemuses. Isegi aritmeetilise mõistatuse muljet ei teki. Meie ülesanne on mõista, mis on isik ja mis on olemus, ning seejärel mõelda, mida võib tähendada olemus, mida täielikult omavad kolm eristatavat isikut.

Sellelaadne mõtlemine nõuab uustulnukalt tõsist pingutust. Et teoloogia alal edasi liikuda, on määrava tähtsusega mõista, mida tähendavad „olemus” ja „isik”. Õnneks on meie otsingu esimene etapp üsna lihtne. Alustame iseendast. Väljend nagu „minu olemus” viitab sellele, et on olemas isik – mina –, kellel on olemus. Isik ei saaks eksisteerida ilma oma olemuseta, kuid siiski on nende vahel mingi vahe: isik omab olemust, mitte vastupidi.

Üks vahe ilmneb kohe. Olemus vastab küsimusele mis me oleme, isik vastab küsimusele kes me oleme. Igal olendil on olemus; iga olendi kohta saame õigustatult küsida: Mis see on? Kuid mitte iga olend ei ole isik – ainult mõistuslikud olendid on isikud. Me ei saaks õigustatult küsida kivi, kartuli või austrikohta: Kes see on?

Meie olemuse kaudu oleme siis see, mis me oleme. Sellest järeldub, et meie olemuse kaudu teeme ka seda, mida teeme – sest iga olend tegutseb vastavalt sellele, mis ta on. Kui rakendame seda enda puhul, jõuame veel ühe eristuseni isiku ja olemuse vahel. Me märkame, et on palju asju – loendamatult –, mida me suudame teha. Me võime naerda, nutta, kõndida, rääkida, magada, mõelda ja armastada. Kõike seda ja palju muudki saame teha seepärast, et meil, inimestel, on selline olemus, mis teeb need tegevused võimalikuks. Madu suudaks neist teha ainult üht – magada. Kivi ei suudaks neist ühtegi. Olemust tuleb seega mõista mitte ainult kui seda, mis me oleme, vaid ka kui seda, millest lähtuvalt me tegutseda saame.

Ent kuigi minu olemus on kogu minu tegutsemise allikas ja määrab, millised tegevused mulle on võimalikud, ei ole siiski olemus see, mis neid tegevusi teeb – mina teen neid, mina, isik. Nii võib nii isikut kui olemust käsitada kui tegevuse allikaid, kuid erinevas mõttes: isik on see, kes tegutseb, olemus on see, mille alusel või millest lähtuvalt tegevus toimub. Seda vahet saab väljendada mitmeti. Me võime öelda, et teatud asjad on meie olemusele omased, aga neid teeme meie ise. Võime öelda, et tegutseme vastavalt oma olemusele või selles. Sellest vaatenurgast on arusaadav, miks filosoofid räägivad isikust kui ratsionaalse olemuse atribuutsiooni keskmest: kõik, mis ratsionaalses olemuses tehakse, kannatatakse või kogetakse, tehakse, kannatatakse või kogetakse isiku poolt, kelle olemus see on.

Seega on meis olemas mingi tegelikkus, mille läbi me oleme see, mis me oleme – ja samuti mingi tegelikkus, mille läbi me oleme see, kes me oleme. Kuid kas need on kaks tõeliselt eraldi seisvat tegelikkust, või kaks tasandit ühes ja samas tegelikkuses, või seotud mingil muul viisil – sellesse me ei suuda iseendas piisavalt sügavale näha, et kindlalt teada. On ilmne vahe olenditel, kelle kohta saab öelda vaid, mis nad on, ja kõrgematel olenditel, kelle kohta saab öelda ka, kes nad on. Kuid nende viimaste puhul – isegi enda puhul, keda me oma kogemuste kaudu üsna hästi tunneme – näeme me mis-i ja kes-i vahet vaid ähmaselt. Meie arusaam oma olemuse kõige sügavamast tasandist on ähmane – ja arusaam isikust veelgi ähmasem. Kui keegi – lihtsalt parema puudumisel – ütleb: „Räägi mulle endast”, siis saame talle rääkida omadustest, mis meil on, või asjadest, mida oleme teinud. Aga sellest minast, kellel need omadused on ja kes need asjad on teinud, ei suuda me talle midagi öelda. Me ei suuda seda asetada tema pilgu alla. Tõtt-öelda ei suuda me seda kergesti ega järjepidevalt isegi iseenda pilgu alla tuua. Kui pöörame oma mõtte sissepoole ja püüame vaadelda seda, mida nimetame „minaks”, siis me teame, et seal on midagi – aga me ei suuda seda teravustada: see ei allu täpsele vaatlemisele. Nii oma olemuse kui ka oma isiku suhtes oleme rohkem pimeduses kui valguses. Ent vähemalt mõned asjad on meil selged: olemus ütleb, mis me oleme; isik ütleb, kes me oleme. Olemus on meie tegutsemise allikas; isik on see, kes tegutseb.

Esmapilgul võib tunduda, et see isiku ja olemuse tähenduse uurimine ei ole meid eriti lähemale viinud Pühima Kolmainsuse mõistmisele. Kuigi oleme jõudnud isiku ja olemuse eristamiseni meis endis, näib nüüd veelgi selgem, et ühte olemust saab omada ja selle kaudu tegutseda ainult üks isik. Väga suure kujutluspingutuse abil võime vaevu ette kujutada võimalust, et ühel isikul võiks olla rohkem kui üks olemus, avades talle mitu tegutsemisvälja. Aga mõte sellest, et ühte olemust võiks täielikult „kasutada” – rääkimata selle täielikust omamisest – rohkem kui üks isik, jätab intellekti nõutuks. Tunnistada, et me ei suuda mõista kolme isikut ühes jumalikus olemuses, on täiesti aus ja väärikas viide meie piiratusest. Kuid järeldada, et kuna inimesel on alati üks olemus ja üks isik, peab see samamoodi kehtima ka Jumala kohta – see on mõtlemisviga. Tegemist on tüüpilise antropomorfismiga – kalduvusega luua Jumal inimese näo järgi –, millega seoses on kristlikule Jumala-usu õpetusele juba varem etteheiteid tehtud.

Vaatame seda ideed lähemalt. Inimene on loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Seega on kindel, et inimene sarnaneb Jumalaga. Kuid me ei saa kunagi teha kindlaid järeldusi kujutisest selle algkuju kohta: me ei saa väita, et kui kujutis on mingit kindlat moodi, siis peab ka algkuju samamoodi olema. Mõni kuju võib olla väga hea inimese kuju. Aga me ei saaks selle põhjal väita, et inimene peab olema väga jäik, sest kuju on jäik. Kuju on jäik mitte sellepärast, et inimene oleks jäik, vaid sellepärast, et kivi on jäik. Sama kehtib iga omaduse kohta, mida kujutises märkame: tekib küsimus, kas see omadus on seal seepärast, et algkuju oli selline, või seepärast, et materjal, millest kujutis on tehtud, on selline. Nii on see ka inimese ja Jumalaga. Kui me saame inimese kohta teada midagi uut, tekib alati küsimus: kas inimene on selline, sest Jumal on selline, või on see lihtsalt parim võimalik viis Jumala sarnasust edasi anda olendis, kes on loodud eimillestki. Lihtsalt öeldes: me peame alati arvestama sellega, et lõpmatu tuleb paratamatult „alla skaleerida”, kui teda kujutatakse lõplikus olendis.

Rakendagem seda ühe isiku ja ühe olemuse küsimusele, nagu me seda inimeses näeme. Kas see üks-ühele suhe tuleneb olemise enda loomusest või on see lihtsalt midagi, mis iseloomustab lõplikku olemist? Isegi kõige selle valgel, mille oleme saanud teada isiku ja olemuse tähenduse kohta meis endis, oleme näinud, et palju jääb siiski hämaraks: mõlemad mõisted sukelduvad sügavusse, kuhu meie pilk enam ei ulatu. Isegi meie endi lõplike olemuste puhul oleks ennatlik väita, et ainus võimalik seos on üks isik ühe olemuse kohta. Kuid lõpmatust olemusest pole meil mingit kogemust. Kui Jumal ütleb meile, et Tema lõpmatu olemus on täielikult kolme isiku päralt, siis ei ole meil alust seda väidet kahtluse alla seada – isegi kui meil on peaaegu mõõtmatu raskus sellele mingitki tähendust omistada. Tõe aktsepteerimises iseenesest ei ole raskust, kui arvestada, et meil puudub kogemus lõpmatu olemusega ning Jumal on ise selle kohta sõna võtnud. Raskus ei seisne mitte aktsepteerimises, vaid tähenduse mõistmises. Ja ometi – kui me ei suuda selles vähemalt mingit tähendust näha, poleks sellel ilmutusel mingit mõtet. Tegelikult oleks üksnes pimedust pakkuv ilmutus lausa vastuolu mõiste enesega.

(iii) Kolm isikut – üks Jumal

Vaatame siis, millist tähendust – see tähendab, millist valgust – saame ammutada seni öeldust. Ühte lõpmatut olemust omavad täielikult kolm eri isikut. Siin tuleb olla väga täpne: need kolm isikut on eristatavad, aga mitte eraldi seisvad; ning nad ei jaga jumalikku olemust omavahel, vaid igaüks omab seda täielikult.

Astudes alles esimesi samme meie püüdes mõista Jumala kõrgeimat tõde, tasub hetkeks peatuda ja mõelda täpsuse vooruse üle. Tihti arvatakse, et täpsus sobib hästi matemaatikutele ja teadlastele, kuid mõjub piiravalt tegevustes, mis on spetsiifiliselt inimlikud. Noored kipuvad seda põlgama kui teatud sorti puhtusearmastust, mis sobib vaid väikestele inimestele. Ning üldine tunne on, et see piirab vaba hinge. Eriti halvas kuulsuses on täpsus usu puhul, kus seda nähakse kui murelikku kaalumist ja mõõtmist – midagi, mis lämmatab vaimupuhangu. Ent tegelikult on täpsus igas valdkonnas ilu võti: ilul pole suuremat vaenlast kui hooletu umbkaudsus. „Oleks Cleopatra nina olnud lühem,” ütleb Pascal, „oleks muutunud Rooma impeeriumi – ja seega kogu maailma – saatus.” Kaheksandik tolli pole just suur erinevus; võiks arvata, et armastaja ei muretse sellise täpsuse pärast. Kuid tema nina oli just sellel täpsel pikkusel, mis oli tema armastajate jaoks kaunis. Väike ebatäpsus oleks kõik ära rikkunud. Nii on ka muusikas, nii on igal pool: ilu ja täpsus käivad käsikäes – ja kui täpsus maha jääb, lonkab ka ilu.

Tulles tagasi sinna, kus see kõrvalepõige alguse sai: me ei tohi öelda kolm eraldi isikut, vaid kolm eri isikut, sest kuigi nad on eri – see tähendab, ükski neist ei ole teine –, ei saa neid siiski üksteisest lahutada. Igaüks neist on see, kes ta on, tänu sellele, et ta täiesti omab üht ja sama olemust. Ilma selle ühe ja sama olemuseta ei saaks neist keegi üldse olemas olla. Samuti ei tohi me kasutada väljendeid, mis viitaksid sellele, et need kolm isikut jagavad jumalikku olemust. Oleme näinud, et Lõpmatuses valitseb täielik lihtsus: ei ole osi ja seega ka ei ole võimalik mingisugune jagamine. Lõpmatut jumalikku olemust saab omada ainult tervikuna. Nagu ütles Neljas Lateraani Kirikukogu: „On küll kolm isikut, kuid üks täiesti lihtne substants, olemus või natuur.”

Kokkuvõtteks saame seni öeldut esitada järgmiselt: Isa omab kogu Jumala olemust kui oma olemust, Poeg omab kogu Jumala olemust kui oma olemust, Püha Vaim omab kogu Jumala olemust kui oma olemust. Kuna iga olendi olemus määrab, mis see olend on, siis on iga isik Jumal – terviklikult ja seega võrdselt teistega. Veel enam: olemus määrab ka selle, mida isik saab teha. Seega saab iga kolmest isikust, kes täielikult omab jumalikku olemust, teha kõike seda, mis kuulub Jumala olemusega kaasnevate tegude hulka.

Kõike seda öeldakse ka Pühima Kolmainu Suurpüha missa sissejuhatuses:
„Kõigeväeline ja igavesti elav Isa, … me kuulutame rõõmuga oma usku sinu jumalikkuse müsteeriumisse: kolm isikut, võrdselt majesteetlikud, jagamatus hiilguses – ja siiski üks Issand, üks Jumal, keda igavesti kummardatakse sinu igavese kirkuse sees.”

Et lõpetada meie uurimise esimene etapp, pöördume tagasi küsimuse juurde, mis meie eespool toodud kujuteldavas vestluses usklikult nii segase vastuse esile kutsus: kui igaüks kolmest isikust on täielikult Jumal, miks siis mitte kolm Jumalat? Põhjus, miks me ei saa öelda „kolm Jumalat”, saab selgeks, kui vaatleme, mida tähendab paralleelne väljend „kolm inimest”. See tähendaks kolme eri isikut, kellest igaühel on inimlik olemus. Ent siinkohal tuleb tähele panna, et kuigi nende olemused oleksid sarnased, oleks igal oma. Esimene inimene ei saaks mõelda teise inimese mõistusega, vaid ainult enda omaga; teine ei saaks armastada kolmanda tahtega, vaid ainult oma tahtega. Väljend „kolm inimest” tähendaks kolme eri isikut, igaühel oma iseseisev inimlik olemus, oma „varustus” inimesena. Samamoodi tähendaks väljend „kolm jumalat” kolme eri isikut, kellel igal oleks omaette jumalik olemus, oma iseseisev „varustus” Jumalana. Aga Pühimas Kolmainsuses ei ole see nii. Need kolm isikut on Jumal mitte seetõttu, et nad omavad võrdseid ja sarnaseid olemusi, vaid seetõttu, et nad omavad üht ja sama olemust. Nad teevad seda, mida meie kolm inimest ei suudaks: nad tunnevad sama mõistusega ja armastavad sama tahtega. Nad on kolm isikut, aga mitte kolm Jumalat – nad on üks Jumal.

See tekst on väljavõte Frank Sheedi teosest “Theology and sanity”

Loe ka esimest osa: Jumal kui isik.

Pole paremat näidet selle kohta, kuidas vaimne kujutis võib meie mõtlemist mõjutada veel kaua pärast seda, kui see on formaalselt meie meelest välja tõrjutud, kui ettekujutus Jumalast kui väärikast habemega mehest, kes meenutab ehk poeet Tennysoni või koguni Karl Marxi. Mitte keegi, kes suudab vähegi ratsionaalselt mõelda, ei usu enam, et Jumal on tõesti selline. Kuid isegi need, kes selle naiivsuse üle kõige põlglikumalt naeravad, avastaksid enda mõtteid osavalt analüüsides, et see kujutis mõjutab neid endiselt ohtlikul määral. Midagi sarnast juhtub siis, kui loeme illustreeritud romaani. Me ei pane teadlikult tähelegi, kuidas tegelaste kujutamine kunstniku joonistustes jätab meile mingi kindla mulje, mis mõjutab kogu meie lugemiskogemust.

Nagu öeldud, see toimub teadvustamatult. Me eeldame, et meie arusaam tegelastest tuleneb puhtalt autori kirjutatust. Võimalik, et me ei mäletagi enam, et raamatus üldse illustratsioone oli. Kuid nende mõju jääb ja suunab iga meie hinnangut. Ma usun, et piisavalt põhjalik analüütik leiaks jälgi „väärika habemega mehe“ mõjust kõigest, mida Jumala kohta kirjutatakse – isegi kõige sügavamate ja ortodoksemate teoloogide töödest, ent eriti märgatavalt just tänapäeva kõige ebatraditsioonilisemate teoloogiliste mõtlejate tekstidest. Viimaste hulgas näiteks valitseb terav vastuseis isikulise Jumala ideele, mida nende intellekt peab täiesti vastuvõetamatuks. Mina olen veendunud, et nad ei võitle Jumalat käsitledes filosoofilise isikulisuse mõiste vastu, vaid just nimelt „väärika habemega mehe“ vastu. Selle pikaajalise kujutise mõju on nii tugev, et niipea kui nad hakkavad Jumalast isikuna mõistma, kerkib silme ette just seesama kujutis, kes on veidralt sarnane lord Tennysoniga. Loomulikult lõpetavad nad kohe edasise mõtlemise.

Neil on tunne, et ainus viis habemest lahti saada on loobuda isiku mõistest. Neile endile teadmata on nende ettekujutus isikulisusest endiselt mõjutatud vaimsest pildist, mille nad arvavad olevat ületanud. Seda kinnitab ka argument, mida nad kasutavad, eitades Jumala puhul isikulisust. Nad ütlevad, et see piirab Jumala lõpmatust; see olevat antropomorfne ehk Jumala vähendamine inimese mõõtkavasse. Seega väldivad nad ettekujutust Jumalast kui kellestki ning teevad Temast pigem midagi—mitte „Tema“, vaid „see“. Jumalast saab kalduvuste voog, transtsendentne miski, polariseerumine.

Kõik täiuslikkused, mis leiduvad loodud olemasolus, peavad leiduma ka Jumalas, kes on kogu olemasolu allikas. Kuna teadmine ja armastus on loodud asjades olemas, siis peavad teadmine ja armastus olema ka Jumalas. Jumal peab teadma ja armastama. Ning see on minimaalne tähendus, mida me silmas peame, kui räägime Jumalast kui isikust: isik on olend, kes on võimeline teadma ja armastama.

Selles isiku mõistes, mida just esitasime, ei ole mitte midagi piiravat ega antropomorfset. Öelda, et Jumal suudab teada ja armastada, ei sea Talle piiranguid, vaid eemaldab need – sest suutmatus teada ja armastada oleks tõepoolest väga piirav. Teadmises ja armastuses kui sellises ei ole midagi piiratut. Minu teadmisel ja armastusel on küll piirid, aga need on minu piirid. Teadmine ja armastus iseenesest on avardavad, mitte piiravad. Lõpmatus olendis on need sama lõpmatud kui Tema ise.

Astugem mõned esimesed sammud Jumala tegevuse tundmaõppimisel. Jumal ei ole lihtsalt midagi, vaid Keegi. Tema tegevus on isikuline tegevus ja Tema elu on teadva ja armastava olendi elu, lõpmatult teades ja lõpmatult armastades.

Kui mõtleme Jumala tegevusele, siis kaldume loomulikult mõtlema eelkõige Tema tegudele universumi ja meie suhtes. Õieti kaldume me neile mõtlema mitte ainult esmajärjekorras, vaid peaaegu et ainuüksi neile. Raske on harjuda mõttega, et meie ei kuulu üldse olemuslikult Jumala elu ja tegevuse juurde. Polegi ehk liiga robustne öelda, et universumi juhtimine on Jumalale justkui hobi, mitte Tema tegelik elu.

Muidugi peame põhjalikult uurima Jumala tegusid meiega seoses, kuid sellega ei tohi piirduda. Me peame uurima ka seda, kes ja milline on Jumal ise, kes meiega nõnda tegutseb. Kui me seda ei tee, siis jääb meie arusaamine Jumalast puudulikuks ja sellest tulenevalt ka meie arusaamine Tema tegutsemisest meiega.

Oleme rääkinud Jumala teadmisest. Kõik, mida me teadmise kohta üldse teame, pärineb meie enda teadmisest. Meie teadmise põhiolemuslik piirang seisneb selles, et meie teadmisakt erineb meie olemusest. Minu teadmine on midagi, mida ma teen, kuid see ei ole mina ise. Esmapilgul võib see tunduda kas tühise piiranguna või koguni juuksekarva lõhkiajamisena. Tegelikult on see aga väga oluline piirang. Kui minu teadmine oleks sama, mis mina ise, ei peaks ma tegema erilist pingutust, et midagi teada – ma oleksin alati hõivatud teadmise aktiga ning teaksin kogu aeg kõike, mida ma üldse tean; samuti ei unustaks ma kunagi midagi, kui minu teadmine oleks mina ise. Kuid kuna see nii ei ole, siis ma mõnikord tean ja mõnikord ei tea, ning pean alati tegema teadmiseks erilist pingutust – sageli olen selleks isegi täiesti võimetu.

Jumala teadmist see piirang ei puuduta, nagu ka mitte ükski teine kujuteldav piirang. Jumala teadmine ei erine Temast endast. Jumal ja Tema teadmine on üks. Jumal on Tema teadmine. Jumala teadmine on Jumal.

Me oleme öelnud, et Jumal teab ja armastab, sest need on vaimu loomupärased tegevused. Kuna Ta on lõpmatu, on ka Tema teadmine ja armastus lõpmatud. Kuna Ta on lõpmatu, on Tema teadmine ja armastus lihtsalt Tema ise.

Keskendugem teadmisele. Jumal teab, ja teab lõpmatult – aga mida Ta teab? Kui me mõtleme Jumalast kui kellestki, kes teab ainult enda loodud universumit, siis me kärbime oma ettekujutust Jumalast talumatul määral. Kui tohutuna universum ka meile ei tunduks, jääb see ikkagi lõplikuks – ja lõplik ei saa kunagi olla lõpmatu teadmise piisavaks objektiks. Universum jääb kontingentseks – see tähendab, et universumit ei oleks üldse olemas, kui Jumal poleks otsustanud seda luua; ning oleks absurdne mõelda, et Jumal lõi universumi selleks, et Tal oleks mille suhtes oma teadmisvõimet rakendada. On ilmne, et ainus lõpmatu teadmise jaoks piisav objekt on lõpmatu ise – Jumal ise. Jumal, tundes iseennast lõpmatu teadmisega, mõeldes iseendale lõpmatu jõuga, tekitab endast Idee.

Idee on, niivõrd kui me suudame seda mõista, vaimne koopia või kujutis objektist, mille üle mõtleme. Meie võimete piiratuse tõttu pole meie loodud idee kunagi täiuslik koopia või kujutis ega väljenda kunagi täielikult oma objekti – teisisõnu, see pole kunagi täiesti adekvaatne. Aga kui Jumal loob endast Idee, peab see Idee olema täiesti adekvaatne, mitte mingil määral väiksem kui olend, kelle Idee see on, ega puudu sellest midagi, mis on tollel Olendil. See Idee peab sisaldama kogu täiust, mis on Olendil, kelle Idee see on. Mõtlejas ei saa olla midagi, mida pole Tema Mõttes iseendast, sest muidu mõtleks Ta iseendast puudulikult, mis oleks Lõpmatu puhul võimatu. Seega on Idee ehk Sõna, mille Jumal endast loob, lõpmatu, igavene, elav – isik, kõiges võrdne Temaga, kes Ta loob. Ta on keegi, nagu Tema ise, teadlik iseendast, nagu Tema on teadlik iseendast – Jumal, nagu Tema ise on Jumal.

Teine vaimu põhitegevus on armastus. Teatud punktini kulgevad need kaks „väljumist“ paralleelselt. Esimene isik tunneb Iseennast; Tema enesetunnetus loob Idee ehk Sõna ning see Idee, see Sõna – Tema enese täiuslik Kujutis – on Teine isik. Esimene ja Teine isik ühinevad armastuse aktis: armastuses üksteise vastu, armastuses jumaliku kirkuse vastu, mis kuulub neile mõlemale. Ja nagu teadmise akt loob jumalikus loomuses Idee, nii loob armastuse akt jumalikus loomuses Armastuse seisundi.

Sellesse Armastusse valavad Isa ja Poeg kõik, mis Neil on, ja kõik, mis Nad on – ilma vähimagi vähendamiseta, ilma millegi tagasi hoidmiseta. Seega on see Armastus Jumalikkuse sees täiesti võrdne Isa ja Pojaga, sest Nad on sellesse valanud kogu Oma olemuse. Pole midagi, mida Neil oleks ja mida sellel Armastusel poleks. Seega on ka see Armastus lõpmatu, igavene, elav, Keegi – Isik, Jumal. Märgakem, et ka siin püsime me veel Jumala loomuse sees. Sest armastus asub tervikuna armastaja enda loomuses.

See tekst on lühendatud kujul kokku pandud Frank Sheedi teose “Theology and sanity” erinevatest osadest.

Loe ka teist osa: Kolm isikut ühes olemuses.