Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa “tõelisest kristlusest”. On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. “Kristlik” Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist – pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeeliumi nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma “Anna sellele, kes sinult palub” kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, “Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile …”, võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis “kuulda, et [seda] on öeldud” siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? “Ära tasu kätte” (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja “Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!” (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja “Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua” (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja “spirituaalsema” religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin – see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine – tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: “ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: “Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb …”, ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle “jalad on nobedad valama verd”, esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas “lõputu moraliseerimise” üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja “tingimusteta alistumise” nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* _{On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks.} 

Tervet esseed saab lugeda aadressil https://philpapers.org/archive/ANSWAM.pdf

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?	Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022 Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?	Heido Trofimov, aprill 25, 2022 Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Mõned päevad on möödunud paavst Benedictus XVI “pisut kurvast” matusest, nagu kirjeldas seda Tšehhi endine president Václav Klaus. Klaus, kes on ise ateist, oli natukene nördinud asjaolust, et endise paavsti kohta ei öeldud matustel midagi peale üldise, ning mitte kuskil ei olnud ühtegi pilti ega portreed lahkunust.

Klausi nimekirja võiks täiendada järgmiste asjaoludega: Vatikanis ei kuulutatud välja ühtki leinapäeva, püha Peetruse kellasid ei helistatud Benedictuse surma puhul, lippe ei lastud poolde masti (kurioossel kombel langetati lipud Benedictuse lahkumise järel Itaalia ja isegi Suurbritannia riigiasutustes. Vatikanis langetati lipud viimati poolde masti koroonaohvrite mälestuseks). Paavst Franciscus ei osalenud säilmete krüpti sängitamise viimasel riitusel. Jpm.

Aga sajad noored preestrid ning tuhanded noored pered koos lastega käisid endise paavstiga hüvasti jätmas. Üllatavalt suur tung paavsti kirstu ümber pani mõned pead korrigeerima varem aktsepteeritud narratiivi, et emeriitpaavsti näol oli tegu külma ja tõreda mehega, kes inimestest ei hoolinud.

Ning need, kes Rooma ei jõudnud, jätsid paavstiga hüvasti kirja teel. Ma ei oska öelda, mitut järelhüüdu ma olen nüüdseks lugenud – aga selle tegevusega võiks vabalt sisustada mitu päeva.

Nende järelhüüdude lugemine on olnud liigutav ja informatiivne selles mõttes, et ma olen emeriitpaavsti kohta saanud teada paljusid asju, mida ma varem ei teadnud, aga need on olnud ka silmiavavad selle poolest, et aitavad uues valguses näha seda, mida ma juba teadsin.

Näiteks kui Varro Vooglaid kirjutas, et lahkunud paavstil oli tema kujunemises oluline koht – eriti tänu tema esseedele südametunnistusest – siis pidin tõdema, et see kehtib täpselt samamoodi ka minu kohta, aga ma ei ole selle peale kunagi eriti mõelnud. Minagi lugesin Joseph Ratzingeri kahte esseed südametunnistusest, ning see avaldas mulle tohutult mõju. Aga see konsolideerus (täiesti tõeseks) veendumuseks, et objektiivne “hea” ja “halb” on kristliku maailmatunnetuse alustala, ning (vähem tõeseks) arvamuseks, et Benedictus XVI on lõpuks kõigest üks paljudest selle maailmanägemuse eestkõnelejatest. Muidugi ei olnud tema ainus, aga kui palju oleks olnud neid teisi ilma Joseph Ratzingerita?

Või võtke tema kuulus konstanteering vana missakorra suhtes, mis on teatud ringkondades muutunud peaaegu käibefraasiks:

See, mis eelmiste põlvkondade jaoks oli püha, jääb ka meie jaoks pühaks ja suureks asjaks, ning seda ei saa äkitselt ära keelata või isegi kahjulikuks pidada.

Kas saaks öelda midagi veel loogilisemat, lihtsamat? Ja siiski oli vaja Benedictus XVI geeniust, et seda öelda. Kuna see on nii lihtne ja loogiline, kipume seda ehk võtma teatud iseenesestmõistetavusena, saamata arugi, kui palju me oleme võlgu Benedictus XVI-le.

Ma ei ole lugenud väga palju Benedictus XVI-dat, vähemalt mitte protsentuaalselt. Aga niipalju kui ma mäletan, siis tabab mind alati tema teoseid lugedes mingi armumise-laadne tunne. Pärast tema surma võtsin uuesti kätte “Jeesus Naatsaretist”, lugesin ühe lehekülje, ning mõtlesin: seda lugedes võiksin üleval olla terve öö.

Nagu lahkunud paavst isegi, on tema kirjasõna alati leebe ja ilus, samas mõistuse suhtes mingeid järeleandmisi tegemata. Ilmselgelt oli Benedictus XVI ise armunud teemasse, mida ta käsitles: Kolmainu Jumalasse.

Lubage mul ka jagada mõningaid seikasid tema järelhüüdudest, mis minu tähelepanu pälvisid.

Benedictus XVI oli sügavalt alandlik inimene, ning piiskop Philippe Jourdan pakub sellest ühe väga hea näite:

Ühel päeval, Roomas, ta pidas pikka loengut üsna keerulise teoloogilise küsimuse kohta. Loengu lõpul, ütles keegi: «Sama, mida te meile pikalt seletasite, olen ma lugenud ühe pühaku raamatust ühe lausega.» Märkus oleks võinud olla pisut solvav. Aga kardinal vastas: «Teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui teada, et ta on – pärast pikka ja vaevalist arutelu – jõudnud samale tulemusele kui pühak kolme sõna ja Püha Vaimu abiga.»

Joseph Ratzinger ei soovinud olla paavst, ega isegi mitte kardinal või piiskop. Ta “rööviti” tema armastatud akadeemiliselt ametikohalt ning pandi Müncheni piiskopipaleesse – päev, mil tema õnn lõppes, nagu ta ise ütles. Usudoktriini kongregatsiooni prefektina esitas ta paavst Johannes Paulus II-le kaks korda tagasiastumisavalduse, et ta saaks naasta akadeemilise töö juurde. Aga paavst keeldus, ning Joseph Ratzinger aktsepteeris seda alandlikult. Paavstiks valimist kirjeldas ta kui “giljotiini langemist”, aga ta aktsepteeris sedagi kui Jumala tahet.

Hoolimata sellest, et ta täitis ameteid, kus ta olla ei soovinud, ei olnud Benedictus õnnetu või külm ja tõre. Ta naeris palju, oli soe ja tähelepanelik inimene. New York Post-is meenutab keegi, kuidas ta reisis koos kahe sõbraga spetsiaalselt Rooma, et kuulda kardinal Ratzingeri kõne ühel konverentsil. Aga kuna olid üheksakümnendad ning digitaalajastu polnud veel käes, eksisid nad Roomas ära ja magasid konverentsi maha. Sihitult tänavatel ringi käies ning suurt pettumust tundes nägid nad ühel hetkel – kardinal Ratzingeri ennast! Ning

…ta ei oleks saanud olla armulisem. Ta oli uskumatult leebe, vastand karikatuurile Ratzingerist kui rotveilerist. Ta rääkis meiega täiuslikus inglise keeles, olles huvitatud asjaolust, et kolm noort meest reisid Rooma, et osaleda ladina missa konverentsil. Vestluse lõpus ta küsis, kas me tahaksime tema õnnistust – sellele oli kerge vastata. Me põlvitasime kõnniteel ja võtsime vastu ilusa ladinakeelse palve meie spirituaalse heaolu eest.

Ratzingeri endine õpilane Elisabeth Haggblade – mitte tema doktorant, vaid tema õpilane neljanda klassi katehheesi kursuselt! – on kirjutanud sellest, kuidas tema endine õpetaja on alati tema kirjadele vastanud – isegi kardinali ja paavstina aastakümneid hiljem! Ma soovitan neid kirju lugeda kõigil, kes on oma idee Ratzingerist saanud, ütleme, et näiteks filmist “Kaks paavsti”. Haggblade sõnul näisid tema noore õpetaja teadmised kirikust “põhjatud” ning tema kannatlikkus oma õpilastega “lõputu”. Joseph Ratzinger on jällegi meenutanud, kuidas see üks aasta, mille ta veetis koolis, oli tema elu armsaim aeg.

Martin Mosebach kirjutab, et Joseph Ratzinger sai oma nime hulkur Benedict Joseph Labre järgi – pühak, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kes väga harva magas voodis, aga keda rahvas väga armastas. Joseph Ratzinger nimelt sündis Joseph Labre surma kuupäeval, tema pühakupäeval. Ning paavstiks saades valis Benedictus samuti oma nime enda kaitsepühaku järgi – usaldades end teadlikult ja tahtlikult pühaku hoolde, kelle jaoks teoloogia polnud mitte midagi, ning palve oli kõik.

Siin avaldub üks tahk Benedictuse juures, millest ei ole ehk piisavalt räägitud. Jah, ta oli suur teoloog – ilmselt suurim teoloog 20. sajandil. Tema teoloogilist panust ja intellektuaalseid võimeid ole võimalik üle hinnata. Nagu kirjutab Dan Hitchens, siis oli tegemist “esimese klassi intellektuaaliga, suuteline pingutuseta liikuma Babüloonia loomismüütide juurest Kanti epistemoloogiani”. Aga see ei olnud kõik, mis Joseph Ratzingeri juures tähelepanuväärne oli. Kardinal Joachim Meisneri sõnul oli Ratzingeril küll “kaheteistkümne professori mõistus”, aga samuti “esimest armulauda vastu võtva lapse vagadus”. Kui harva õnnistatakse Kirikut paavstiga, kes on ühtaegu oma ajastu suurim teoloog ja samuti sügavalt spirituaalne inimene?

Kuulus protestandist katoliiklaseks pöördunud õpetlane Scott Hahn kirjutab, et tõenäoliselt ei näe me teist Benedictusega võrdväärset paavsti veel vähemalt 2000 aasta jooksul. Piiskop Philippe ütleb, et “Erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.” Milline ilus ja vaga mõte! Aga muidugi me teame, et see ei vasta alati täielikult tõele – konstanteering, mida kinnitab ka Benedictus ise, kes on öelnud: “On liiga palju näiteid paavstidest, keda Püha Vaim ilmselgelt ei oleks valinud!”. Ajalugu vaadates võime tõdeda, et on paavste, keda ristirahvas tahaks tõenäoliselt kogu südamest unustada juba nende elusolemise ajal, ning teisi, kellelt saame tuge veel sadu ja isegi tuhandeid aastaid pärast nende valitsuse lõppu. Kui ma just väga ei eksi, siis Benedictus XVI kuulub viimaste hulka.