Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe’ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis on võimalik, et tänu Anscombe’le saime me “Narnia kroonikad”. Aga kuna Lewis oli esimene, kes mind kristluse juurde tõi, ning olin hakanud temast päris lugu pidama, siis ei pruukinud see minu jaoks eriti positiivne sissejuhatus olla.

Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed. Pealegi köitis mu tähelepanu märkus, et Anscombe oli ka ise kristlane – ta oli nii filosoof kui katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Aga olla kuulus filosoof ja katoliiklane ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta, rääkimata sellest, et ta oli võimeline võitma C. S. Lewist – see kõik tekitas Anscombe’i vastu huvi. Hakkasin hoopis tema kohta rohkem informatsiooni otsima ning mida rohkem ma lugesin, seda rohkem pidin silmi hõõruma ja imestama, et selline inimene on tõepoolest olemas olnud.

Ühes artiklis esitatakse temast näiteks selline kokkuvõte: “Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline.”

See ebatavaline naine, Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe, sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Pärast debatti Lewisega kavatses viimane teda uuesti esinema kutsuda teemal “Miks ma usun Jumalasse”. Lewis arvas nimelt, et kui Anscombe on ümber lükanud halva teismi pooldava argumendi, on tema kohustus kristlasena leida selle asemele häid argumente. Paraku Lewis lõpuks kas ei esitanud kutset või ei võtnud Anscombe seda kutset vastu, ning tegelikult ei olegi ta enda pöördumise kohta kirjutanud midagi enamat, kui et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Ma ei tea, milliseid raamatuid ta täpselt luges, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest.

Noor Anscombe

Tundub, et Anscombe’i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik “hea”, mis on katoliikluseski, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: “Kas pärast leiva pühitsemist on see endiselt leib?” Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transsubstantsiatsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe’i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas ta katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe’i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal, samal aastal, kui ta abiellus teise katoliiklusesse pöördunud filosoofi Peter Geachiga, kellega nad olid kohtunud Corpus Christi protsessioonil. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Oma õpingute käigus tutvus Anscombe ilmselt 20. sajandi olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga. Anscombe on meenutanud, kuidas ta küsis Wittgensteinilt tema loengus ühe küsimuse fenomenalismi kohta, mis oli teda aastaid vaevanud. Kahjuks ei ole ma võimeline siinkohal selle küsimuse mõtet reprodutseerima, aga see sai loengusaalis naerupahvakute osaliseks. Kuid Wittgenstein võttis küsimust täie tõsidusega, ning Anscombe sai lõpuks vastuse, mis teda rahuldas. Tema ja Wittgensteini vahel arenes sõprus, mis oli Wittgensteini puhul äärmiselt ebatavaline, kuna ta ei kannatanud “akadeemilisi naisi” ning põlgas eriliselt naisfilosoofe. Anscombe oli selles suhtes erand, ning Wittgenstein andis talle isegi hellitusnime “vanamees”. Hiljem on just Anscombe’i tõlke kaudu saksa keelest Wittgensteini mõtted meieni jõudnud.

Wittgenstein

Olgu ka mainitud, et Wittgenstein ise oli katoliikluse hüljanud, ehkki suhtus sellesse austusega. Ta olevat öelnud, et ta ei suudaks kunagi uskuda kõike seda, mida Anscombe usub. Samas Anscombe pidas Wittgensteini sisemises mõttes religioosseks inimeseks. Enne surma tahtis Wittgenstein kohtuda mõne “mittefilosoofilise” preestriga; Anscombe andis talle kontakti. Preester, Anscombe ja veel mõned õpilased olid Wittgensteini surivoodi ümber, aga pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge’i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986. Samal ajal õpetas ta ka Oxfordis. Anscombe andis tähelepanuväärse panuse paljudes filosoofia valdkondades, sealhulgas eetikas. Et oma sõbrannat ühel loengukursusel asendada, pidi ta läbi lugema kaasaegsete moraalifilosoofide tööd, ning see kogemus pani ta pehmeltöeldes nördima. Artiklis “Modern moral philosophy” kaitses ta väidet, et kõigi kaasaegsete moraalifilosoofide filosoofia on enam-vähem üks ja seesama ja pealegi väär. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi – isegi mitte süütute tapmist – ei peeta absoluutselt keelatuks. Ta lõi selle kirjeldamiseks mõiste “konsekventsialism” (consequentialism) – see on vaade, mille kohaselt võib piisavalt heade tagajärgede puhul õigustada ükskõik mille tegemist. Samuti arvas ta, et see on ohtlik, kui moraalifilosoofid opereerivad kristlikus raamistikus ning räägivad moraalsetest kohustustest, ilma, et nad usuksid seadusandja – Jumala – olemasolusse. See oleks nagu rääkida kohtuotsusest pärast seda, kui sa oled elimineerinud kohtud ja kohtunikud. On öeldud, et selle artikliga algatas Anscombe ainuisikuliselt “vooruseetika renessansi” – ta tõi tagasi teist tüüpi moraalifilosoofia, mida viljeles näiteks eelkristlik Aristoteles, kes ei kasutanud moraalse kohustuse mõistet.

Kuidas aga avaldus Anscombe’i enda elus tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides “keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu”. Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes “teiseklassilist” spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe’i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe’i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et “see naine ei jäänud ka kunagi vakka”. Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal oli selleks muidugi õpetus seksuaalsusest, kontratseptiividest ja abordist. Anscombe kirjutas suure läbinägelikkusega sellest, kuidas kontratseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Arvestades, et ta kirjutas aastakümneid enne seda, kui maailmas loodi esimesed samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliidud, võiks seda pidada isegi prohvetlikuks. Aga selle konstanteeringu tegi Anscombe peaaegu möödaminnes; ka siis oli neid, kes ennustatavas arengus mitte midagi halba ei näinud, ja Anscombe teadis seda. Ta kirjutas ühtaegu nii oma kaasaegsetele kui ka kõigi aegade jaoks, kui nii võib öelda, ning ma usun, et tema kaemus on suuteline huvi pakkuma ka mittekatoliiklastele.

Muidugi ei peljanud Anscombe kirjutada ka spetsiifiliselt katoliiklikule auditooriumile. Ühes postuumselt avaldatud artiklis annab Anscombe edasi sõnumi, mida ta soovib, et oleks neil aegadel kuulnud piiskoppidelt:

“Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma ning, kuigi religioosne elu jääb kõrgemaks, ei pea selle näitamiseks kloostrisse minema. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on.”

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe’i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe’i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe’i kirjutised kontratseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe’i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. “Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa,” ütles Williams. “Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega.”

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja süütute tapmise vastu. 1956. aastal protesteeris ta avalikult Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani “patsifistlikuks kangelasteoks”, mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et “süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid”, nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama. Truman sai oma kraadi sellele vaatamata – Anscombe’i toetas vaid 3 inimest (ja Bernard Williams tegi väga selgeks, et ta ei taha sellise protestiga mingil moel seotud olla). Anscombe ei lootnudki ülikooli otsust ümber pöörata, aga ta ei tahtnud, et Truman saaks oma kraadi ilma, et oleks väljendatud vastupanu – ning selle eesmärgi täitis ta kuhjaga, kuna tema traktaat “Härra Trumani kraad” on hiljem saanud päris kuulsaks.

Allolevatel piltidel on aga näha, kuidas politsei veab Anscombe’i, kes oli sel hetkel juba Cambridge’i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Anscombe kirjutas palju varase embrüo olemusest (näiteks kandis üks tema artikleid pealkirja “Kas sa olid kunagi sügoot?“), aga ta arvas, et tegu on puhtalt akadeemilise küsimusega, mis ei peaks meile praktilist huvi pakkuma. Ta kirjutas, et isegi kui kahelda viljastatud munaraku inimeseks-olemises, siis juba varsti tekib äratuntav inimkuju, ning igal juhul on tegu inimolendi algega (või inimolendite, kui see peaks jagunema kaksikuteks), ning seega ka varane abort on selle konkreetse inimese (või inimeste) elu hävitamine. Kahel korral arreteeriti ta abordikliiniku juures protesteerimise eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe’i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe, keda on nimetatud koguni suurimaks naisfilosoofiks ajaloos.

Julgusest ei olnud Anscombe’il kunagi puudust. Räägitakse, et kord Chicagos olevat bandiit teda ähvardama hakanud, mille peale Anscombe vastas, et see ei ole kohane viis külalisi vastu võtta. Röövimise asemel jäid nad hoopis vestlema, ning lõpuks saatis kurikael Anscombe’i tema sihtkohta ja ütles, et ta ei tohiks nii ohtlikus kandis jalutada.

On raske ette kujutada, kuidas see tal õnnestus, aga Anscombe kirjutas kõik oma suured filosoofilised teosed, nagu raamat “Intention” või juba mainitud artikkel “Modern moral philosophy”, piltlikult öeldes mähkmete keskel. Samas on Anscombe’i tütar Mary Geach kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Küsimusele, kes on tema lemmiklaps, vastas Anscombe, et see, kes on parajasti nelja-aastane. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees “On transubstantion” kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning “kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.”

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe’l endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse ja riietuse põhjal vaeseks talunaiseks. Anscombe’i peres palvetati üheskoos igal hommikul ja õhtul, ning Anscombe võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. “Kõige eest, mida on okei tahta,” sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: “Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust.”

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Seepärast mõjuvad teatud aspektid tema juures tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Ei tasu aga arvata, nagu oleks Anscombe end seetõttu feministiks pidanud, vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid preestriseisuse ainult meestele avatuse üle, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kui põhimõtet “vihka pattu, armasta patust” tehakse tänapäeval millegipärast maha kui ebasiirast, siis Anscombe’i ja teme pere elus ilmnes see minu meelest täiesti võrratul kombel. Kõik tagakiusatud leidsid Anscombe’i juures kaitset. Endised tudengid on meenutanud, kuidas Anscombe’i juurde võis filosoofiliseks aruteluks sisse astuda “nii öösel kui päeval”, ning eriti olid tema uksed valla neile, kes vajasid eetilisi nõuandeid. Üks professor, kellele Anscombe nähtavasti eriti ei sümpatiseerinud, olevat oma tudengit hoiatanud: “Mõtle kaks korda, enne kui sa Geachi ja Anscombe’i juurde õhtusöögile lähed. Sa ei tea kunagi, kas sind pannakse seal istuma mõne käima peal Pakistani moslemi kõrvale, kes tahab last alles hoida, või mõne kalli homopoisi kõrvale, kellele Anscombe tahab õpetada eetikat ja karskust. Auväärne? Minu meelest on tema ja kogu ta õukond segased!” Kui Anscombe sellest kuulis, olevat ta jällegi vastanud: “Segane? Võib-olla olen ma seda. Ehk olen ma Kristuse narr. Ma soovin vaid, et oleksin seda rohkem.”

Oxfordi ülikool oli kahekümnenda sajandi keskel veel väliselt konservatiivne koht, aga sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti aktsepteerida ilma suurema kärata. Ilmselt häiris ülikooli kogukonda rohkem avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi ning jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast. Ilmselt oli ta seda häirivam, et ei vastanud sugugi stereotüüpsele arusaamale inimestest, kes niimoodi elavad ja usuvad. Anscombe oli äärmiselt rikas isiksus, kuulus suitsetamise ja šampuse joomise poolest. Tema kirjutistest kumab tihti läbi hea huumorisoon, ning inimesed, kes teda tundsid, kinnitavad, et talle meeldis nalja heita (ja ka vanduda). Tema kodu oli täidetud laste ja kõiksugu külalistega. Ta armastas head toitu ja nautis selle valmistamist koos oma lastega.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe’i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda “elu vaesumise” jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: “Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla “vaimus vaene” on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud.” Ta lisas, et on veider, kui kellegi jaoks ilmestab seda vaesust tavaline karske abielu, aga sellised on ajad, kus me elame. Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: “Sest ma usun Kristuse õpetust.”

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud esitada temast järgmise kokkuvõtte: “See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt.”

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach’i suudlemine.

Elizabeth Anscombe ja Peter Geach

Vaata ka:

Ecce homo – Ignace Lepp
Milline on Kirik aastal 2000?
Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Katrin Laur, veebruar 8, 2022
Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021
Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.