Aastatel, kui ma olin evangeelne protestant, keerlesid jututeemad tavaliselt Pühakirja tsitaatide ümber. Konverentsidel peeti kõnesid. Pastorid jutlustasid. Keegi poleks arvanud, et ilma ohtrate viideteta Piiblile oli üldse võimalik argumenteerida. Ma mäletan, kuidas me sõpradega rääkisime, kui ma protestant olin – me tsiteerisime vestluse käigus Pühakirja. Me käisime Piiblikoolis ja rääkisime, mida Jumala Sõna meie jaoks isiklikult tähendas. Mujalt tulnud leidsid üles kogukonna autoriteetse teksti selle järgi, milline proportsioon ja kaal oli antud protestantide Piibli 66-le raamatule.
Nüüdsel ajal teavad paljud katoliiklased, miks protestantism ei tööta. Lükates tagasi paavsti ja piiskopid ja kinnitudes ‘Piibel üksi’ kui autoriteedi külge, on protestantism loonud nii palju paavste kui on olemas protestante ja Piibleid. Sellepärast on nende arutelud küllastunud peatüki- ja värsipõhiste tsitaatidega. Sellele vaatamata on selle rõhuasetuse juures midagi õiget. Sealt lihtsalt puudub üks ülioluline asi, mis seda õigel rajal hoiaks.
Kui ma olin õigeusklik kristlane, avastasin ma traditsiooni tähtsuse. Tsitaatide osakaal nihkus ära ainult Piibli tsiteerimiselt ja hõlmas nüüd ka kirikuisasid. Tsiteeriti Johannes Kuldsuud. Oma osa oli pühal Ambrosiusel. Vahepeal leidsid kasutust teised, kaasaegsemad pühakud. Säärane harilik vestluste kulg oli muusika mu kõrvadele, nüüd, kus ma olin läbi näinud privaattõlgenduse narruse: Pühad Isad olid vajalikud, kui me tahtsime hoiduda tuhandetest paavstidest.
Kuid lõpuks mõistsin ma, et kuigi paavstide arvu oli sel moel vähendatud, oli see siiski rohkem kui kõige hullem paavstide arv, mis oli kunagi katoliikluses eksisteerinud (kolm). Selle põhjustas asjaolu, et õigeusklikud olid lõhenenud universaalsete doktriinide üle ning polnud olemas mingit õpetusametit, mis oleks küsimuse lahendanud. Arutellu oli lisandunud traditsioon, aga midagi oli ikkagi puudu, ning ma sain aru, et selleks on elav õpetusamet.
Aga kui ma sattusin katoliiklaste sekka, märkasin ma nende seas midagi kummalist. Jah, neil oli magisteerium. Aga selle asemel, et see lihtsalt oma keskustellu juurde lisada, näis Pühakirja tsiteerimine olevat vaibunud. Kirikuisade sõnad olid puudu. Ainus inimene, keda nüüd tsiteeriti, oli paavst. Paavst. Paavst.
Ma mäletan, et kui ma olin veel õigeusklik, liitusin ma katoliiklastest sõpradega rekollektsioonil, mille korraldas konservatiive katoliiklik ordu. Loengu ajal kordas ettekandja aina “Paavst Johannes Paulus õpetab nii ja nii … paavst Benedictus tuletab meile meelde seda ja toda.” Mulle näis, nagu oleksin ma reisinud võõrale maale, kus räägitakse teist keelt. Milleks kõik need tsitaadid paavstidelt? Õigeusklikuna mäletasin ma vaevu, et kohalikku piiskoppi oleks tsiteeritud, veel vähem patriarhi. Tegelikult teadsin ma piiskopi ja patriarhi kohta üksnes nende nimesid! Mul polnud õrna aimugi, mida nad ühe või teise teema kohta õpetasid. Ja nii tundus mulle see näiv kinnisidee selle kohta, mida paavst räägib, üsna imelik.
Kuidas näeb välja normaalne katoliiklik arutelu?
Pärast seda, kui ma aktspeteerisin paavstluse abstraktset vajalikkust ja tulin Rooma, nägin ma ikka ja jälle seda veidrat proportsiooni, mis aruteludes anti praeguse või hiljutiste paavstide tsitaatidele. Peavoolu katoliiklikes esitlustes näis kogu kaal olevat sellel, mida paavst rääkis. Mitu minutit pühendati praegusele või viimastele paavstidele, ning kui palju Pühakirjale ja kirikuisadele? Viimaste jaoks oli see tõesti vähe. Katoliiklased ise jätsid mulje, et paavst on usk ja usk on paavst, ning ma arvan, et see hoiab inimesed Kirikust eemale.
Ma olin teinud kodutöö Kiriku kohta ja lugenud katoliikliku kirjanduse klassikuid, kes aitasid mul pöörduda: Kempi Toomas, püha Franciscus de Sales, Lorenzo Scupoli. Need suured meistrid raiskasid üksnes murdosa sõnadest (kui sedagi), tsiteerimaks valitsevat või ühtki eelnevat paavsti. Nende peamine allikas oli Pühakiri, ning kirikuisadel oli teine koht, kui võrrelda tsitaatide arvu. Sama kehtis Trento kirikukogu ja terve Denzingeri kollektsiooni kohta. Püha Toomas ja teised doktorid hõivasid kolmanda koha.
Ja nii teadsin ma, milline oli normaalne katoliiklik keskustelu. Allikaviidete ja tsitaatide arvu poolest andsid katoliiklased nii kõnes kui kirjas kõige suurema autoriteedi Pühakirjale, siis kirikuisadele ja siis skolastikutele nagu püha Toomas. Seejärel, kui peaaegu kogu kaal oli neile pühendatud, võisime me kuulda mõne paavsti tsitaati, kes oli antud kontekstis mingil konkreetsel teemal andnud autoriteetse hinnangu. Ma teadsin, et see on normaalne, ja seega kui ma astusin 2013. aastal Roomaga osadusse, ei raisanud ma kuigi palju aega, et lugeda, mida paavst Franciscus ütleb selle või teise asja kohta. Mul ei olnud tõesti selleks aega. Ma proovisin õppida tundma püha Toomast ja haarata endasse pühakute õpetusi. Ma nägin vaeva, et lugeda Piiblit igal aastal ja veetsin aega, õppides roosipärga.
Aga katoliiklased minu ümber jätkasid sellest rääkimist, mida paavst Franciscus oli öelnud. Ma mõtlesin: kui ta ei langeta ühtegi lõplikku otsust, siis miks räägivad kõik tema sõnadest ja mitte Jeesuse, püha Pauluse ja kirikuisade sõnadest? Mulle näis, et kui paavst tahaks midagi universaalselt kuulutada, nagu see paavstide puhul tavaline on (“Me defineerime, me kuulutame, me õpetame …”), siis paneksin ma kindlasti tähele. Aga ma ei suutnud sammu pidada sõnade arvuga, mida Vatikani veebileht välja paiskas, eriti pärast seda, kui Amoris Laetitia ulatus üle 260 lehe.
Entsüklikate ajastu
Lõpuks lugesin ma rohkem ajalugu ja avastasin selle veidra kinnismõtte juured paavsti viimaste sõnade üle. Sajandite jooksul läksid paavsti autoriteetsed aktid korda ainult väiksele teoloogide ringile, väljaarvatud siis, kui tegu oli millegi suuremaga, nagu protestantism või jansenism, mis võis mõjutada suuremat arvu usklikke. Paavstide autoriteetsed hinnangud olid küll tähtsad ja tsiteeritud, kuid tavaliselt olid need lühikesed ja ilmselged. Ükski katoliiklane ei lugenud oma tavalise elu osana paavsti jutluseid, kirju või entsüklikaid. Enamik katoliiklasi elasid ja surid, teadmata, kes on paavst. Ustav katoliiklane veetis aega, lugedes Pühakirja, katekismust, spirituaalset kirjandust nagu “Kristuse imitatsioon”, ning palvetades roosipärga.
Entsüklikate ajastu algas 18. sajandil, kui modernismi kriis hakkas kuju võtma ja universaalsed probleemid kogusid hoogu, jõudu ja kiirust. Benedictus XIV mõistis itaallaste jaoks Vix Pervenitis hukka liigkasuvõtmise, aga Gregorius XVI tundis vajadust see universaalseks muuta. Samal ajal oli Pius VI mõistnud universaalselt hukka kohalikud kirikukogud Auctorem Fideis. Kui liberalism tekitas probleeme kogu maailmas, vastas õnnis Pius IX universaalse õpetusega ning lõpuks oikumeenilisi kirikukoguga, kus defineeriti paavsti ilmeksimatus usu ja moraali küsimustes. See viis viimaks tõelise entsüklikate paavstini, Leo XIII-ni, kes jätkas liberalismile ja kommunismile vastu seismist maailmas. 25 aasta jooksul kirjutas ta 88 entsüklikat, ehk keskmiselt 3.5 entsüklikat aastas.
Kahtlemata oli paavstidel täielik õigus välja anda nii palju entsüklikaid, nagu neile meeldis, aga nad ei kavatsenud luua olukorda, kus tavalisest katoliiklikust arutelust kaovad Pühakiri, kirikuisad ja kiriku doktorid. Aga sellele vaatamata andis see sellise tulemuse. Mitmel moel oli see Vatikani I kirikukogu valevaim, mis oli eelmänguks Vatikani II kirikukogu valevaimule. Kui maailma valitsused said rohkem võimu kui eales varem ning nõudsid suuremat kuulekust ja ohverdust maiste, rahvuslike huvide altaril, siis tundus, et ka usklike kogukond tundis, et kogu nende katoliiklik elu peab tiirlema paavsti ja tema käesolevate sõnade ümber. Tänapäeval tundub, et ainus aeg, mil katoliikalsed kuulevad Pühakirja ja kirikuisasid, on pühapäeval kantslist – kui nad on piisavalt õnnelikud, et neil on selline preester.
Tagasipöördumine normaalsusesse
Ustav katoliiklane peaks veetma oma aega, proovides päästa oma hinge ning lugedes ja õppides seda, misiganes on selle jaoks vaja. See peaks olema esimene prioriteet, sest me kõik sureme ja meie üle mõistetakse kohut. Me peame mõistma usku ja moraali, mille meie Isad on meile andnud, ületama patu ja omandama vooruse. Kui me pühendame oma aja sellele, siis meie vestlused saavad naasta normaalsusesse: Pühakirja, kirikuisade ja doktorite juurde. Kui me õpime mingit konkreetset doktriini, siis võime me avastada, et praegune või eelnev paavst on avaldanud mõne hinnangu või välja kuulutanud mõne väite antud teemal. Sel juhul õpi seda teemat igal juhul tundma ja anna paavstile, mis talle kuulub: mõistuse ja tahte religiosse allumise.
Oht peitub uudishimu pahes, mis tähendab muretsemist vähemtähtsate õpingute pärast, nii et tähtsam jääb unarusse (II-II k167 v1). Katoliiklastele on antud vajalikud õppematerjalid: Pühakiri, katekismus, pühakute kirjutised. Usklikelt ei nõutud iga uue entsüklika lugemist isegi Leo XIII ajal (kui paljud neist olid suunatud usklikele ja mitte üksnes piiskoppidele?). Tema enda entsüklikad on tunnistajaks autoriteetsetele allikatele, mida kõik katoliiklased peaksid kõigepealt õppima. Võib isegi argumenteerida, et tema oli see, kes propageeris Pühakirja ja püha Toomase õppimist rohkem, kui ükski teine paavst. Selle õppimine, mida on vaja hinge päästmiseks, ei ole muutunud. Kui sa kulutad oma aja sellele, siis suudad sa veeta kohase aja kaasaegsetele entsüklikatele. Muretse kõigepealt omaenda hinge päästmise pärast: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33).
Artikkel ilmus algselt leheküljel OnePeterFive.