Rahva puudulik kirjaoskus eelrenessansi ja renessansi ajal tähendas seda, et Katoliku Kirik palus suurel hulgal kunstnikel rääkida jõululugu läbi maalide, kirjutab Henri Neuendorf artnetis. Kunstnikke oli palju ja nad võistlesid üksteisega, soovides saada Kirikuga kõige tulusamaid lepinguid. Selle tulemusena sündisid mõned läänemaailma kõige suuremad kunstiteosed.

1. Botticelli, “Ingli kuulutus” (1489)

Firenze Cestello klooster palus Sandro Botticellil kabelisse maalida stseeni, kus peaingel Gabriel külastab Neitsi Maarjat ning teeb talle teatavaks Jumala palve, et ta tooks ilmale Jumala Poja. 

2. Rembrandt, “Joosepi unenägu” (1645)

Hollandi kunstnik kujutab Jeesuse maist isa, kes otsustas Maarja salaja minema saata, et säästa teda häbist, kui sai teada, et ta on rase. Aga Issanda ingel ilmus Joosepile unes ning seletas talle Jumala plaani.

3. Hugo van der Goes, “Maarja ja Joosep teel Petlemma” (1475)

Maal kujutab Maarjat ja Joospit reisimas Petlemma. Maarja rasedus on juba hilises staadiumis, mida on näha sellest, kuidas Joosep teda mägisel teel hoolikalt toetab.

4. Pieter Bruegel, “Rahvaloendus Petlemmas” (1566)

Stseenis kujutatakse Roomlaste korraldatud rahvaloendust talvise lume taustal, inspireerituna Bruegeli enda kodumaast Flandrias. Bruegelil oli komme kujutada piibellikke sündmusi kaasaegses seades. 

5. Caravaggio, “Kristuse sünd koos püha Franciscuse ja Laurentiusega” (1609)

Caravaggio viimane suurem maal näitab Neitsi Maarjat puhkamas ja pärast sünnitamist last vaatamas. Ta eiras kunstinorme, paigutades maa peale kesksele kohale nimetu nooriku, kes vaatab püha Joosepit. Maal varastati 1969. aastal ning seda pole siiani leitud.

6. Benozzo Gozzoli, “Tarkade tulek” (1459-1461)

Maal näitab mitte kolme, vaid kolmekümne kolme kuninga teekonda Petlemma, et imetleda vastsündinud Jeesust (pühakiri ei ütle, et kuningaid oli kolm). Jällekord kujutatakse piibellikku lugu kaasaegse publiku jaoks. Maali tellis Medici perekond, ning sellel kujutatakse tervet Medici suguvõsa ning autor maalis ka iseennast nende hulka.

7. Rubens, “Tarkade adoratsioon” (1609-1610)

Maali, kus kujutatakse kolme kuningat vastsündinud Jumala poega kummardamas ja talle kinke tegemas, peetakse üheks Rubensi kõige tähtsamaks tööks. See maaliti Antwerpeni raadi nõudmisel ning 12-aastase sõja lõppedes pakuti seda 1612. aastal rahukingitusena Hispaaniale. 

8. El Greco, “Karjaste adoratsioon” (1612-1614)

Autori viimasel eluaastal maalitud teos kujutab karjaseid kummardamas vastsündinut last koos inglitega, kes on nende pea kohal.

9. Goossen van der Weyden, “Põgenemine Egiptusesse” (1516)

Issanda ingel naaseb Joosepi juurde, et hoiatada teda Heroodese plaani eest tappa vastsündinud Jeesus, kuna Heroodes nägi teda kui rivaali enda troonile. Maalil näidatakse, kuidas Joosep võttis kuulda ingli nõu ning suundus koos enda noore perega Egiptusesse. 

10. Raffael, “Sixtuse Madonna” (1512)

Paavst Julius II tellis maali San Sisto Piacenza kiriku jaoks, ning sellel kujutatakse Neitsi Maarjat Kristust süles hoidmas, ühel pool püha Sixtus ja teisel pool püha Barbara. Maali kuulsaimaks osaks peetakse aga hoopis kahte keerubit maali allosas. 

_{18. detsembril avaldas Usudoktriini Kongregatsioon „Fiducia supplicans” deklaratsiooni õnnistuste pastoraalse tähenduse kohta. Selle on allkirjastatud osakonna prefekt kardinal Manuel Fernández ja doktriiniosakonna sekretär Armando Matteo. Deklaratsiooni kinnitas paavst Franciscus. Dokumendi peamine eesmärk on käsitleda samast soost paaride liturgiavälist õnnistamist, mida deklaratsioon teatud tingimustel lubab.}

Üks usundiõpetuse tund minu ainult poistele mõeldud katoliku kooli viimases klassis muutus vestluseks teemal, mis oli nähtavasti vähemalt ühe õpilase meelel: mitu nööpi võin ma oma tüdruksõbra pluusil lahti teha, enne kui sellest saab surmapatt?

Lugejad võivad ise anda hinnangu õpetaja käitumisele, kes laskis sellel vestlusel toimuda teismelisi täis klassiruumis. Praegu tahan ma keskenduda suhtumisele, mis noore mehe küsimuse taga oli – suhtumisele, mis on kahjuks laialtlevinud. Mis on miinimum, mida ma pean tegema, et pääseda hukatusest? Kui paljuga ma veel pääsen? Kui kaugele ma saan minna, ilma et ohustaksin oma surematut hinge?

Halb uudis: kui sa küsid endalt neid küsimusi, siis su hing juba ongi ohus. Kui sa kõnnid rõõmsalt kiusatuse teel, olles kindel, et tead, millal peatuda, siis see enesekindlus on kahjuks vales kohas. Kui sa planeerid patustada väikesel moel, siis sa patustad väga tõenäoliselt suurelt. Sa tead, et see on nii, kui sa endaga vähegi aus oled.

Mis on sellel kõigel pistmist „Fiducia Supplicans“-iga? Ainult see: himur noormees selles klassis võis endiselt väita, et ta ei kavatsenud patustada – vähemalt mitte tõsiselt. Õpetaja võis väita, et ta ei julgustanud oma õpilasi kuuendat ja üheksandat käsku naerdes maha tegema. Nad säilitasid veidrat sorti rituaalse puhtuse: suhtumise, mis on väga lähedal vastutuse eitamisele. Ning usudoktriini kongregatsioon (edaspidi UDK) tegutses sama sori rituaalse puhtusega, kui ta avaldas dokumendi samast soost paaride õnnistamise kohta.

Me oleme näinud säärast rituaalset puhtust katoliku hierarhias juba aastaid. Katoliiklik poliitik propageerib nõudmisel aborti, ning tema piiskop teeb avalduse, kus ta taaskinnitab Kiriku seisukohta abordi osas. Kohalik elupooldav grupp aplodeerib. Piiskop säilitab oma rituaalse puhtuse, aga ta ei ole täitnud oma kohust, ta ei ole võtnud härjal sarvist ja ei ole seisnud vastu eksinud poliitikule. Endine kardinal-peapiiskop paljastatakse kui sariahistaja, ning tema kolleegid väljendavad šokki ja hämmingut – kuigi raportid tema kuritegude kohta ringlesid juba aastaid. Nii võivad nad kuulutada oma rituaalset puhtust, aga siiski hoiduda jõulisest uurimisest, kuidas see nüüdseks häbisse mattunud prelaat nii kõrgele sai tõusta.

„Fiducia Supplicans“-i avaldamisega on UDK rituaalse puhtuse kaitsmise viinud uuele ja keerukamale tasandile. Vatikani dokument ei kiida heaks samast soost paaride kiriklikku õnnistamist. Hoopis vastupidi, tekst kinnitab korduvalt, et Kirikul ei ole voli õnnistada homoseksuaalseid liite. Olles sellega rituaalse puhtuse kindlustanud, jätkab UDK sõnumi edastamisega, mida terve maailm tõlgendab kui sammu samast soost liitude tunnustamise suunas.

Kas terve maailm eksib? Kas kogu kära on meedia süü? Või peaksime me tunnistama, et UDK saadab osavalt kodeeritud sõnumi?

Kui dokument kõigest kinnitab seda, mida Kirik on alati õpetanud – kui siin ei ole mitte midagi uut, nagu paljud siirad Vatikani kaitsjad loodavad meile selgeks teha – siis ei ole Fiducia „spetsiifiline ja innovatiivne edasiminek“, nagu kardinal Victor Fernandes, UDK prefekt, väidab seda olevat. Kui tekst ütleb üksnes seda, et ebaregulaarses liidus olija võib taotleda preestri õnnistust, siis see üksnes kordab sõnumit, mille see sama kongregatsioon avaldas juba 2021. aastal, ning mis teatas täiesti ühemõtteliselt, et Kirik ei saa õnnistada homoseksuaalset liitu.

Kui ei väideta mitte midagi uut, siis milleks seda dokumenti üldse vaja oli? UDK väidab, et dokument annab meile uue arusaama sellest, mida tähendab õnnistamine. Kas annab? Ükskõik kes, ükskõik kus võib preestrilt õnnistust küsida; see ei ole kunagi küsimuse all olnud. Ja iga hea preester annab selle. Välja arvatud siis, kui …

Välja arvatud siis, kui preester saab aru, et tal palutakse õnnistada midagi ebamoraalset. Mägironijate paar võib küsida preestrilt õnnistust enne retke. Pangaröövlite paar võib küsida õnnistust plaanitavale vargusele. Kui preestril palutakse õnnistada partnerlust, siis ta peaks uurima, mis on selle partnerluse alus.

Või ta võib meelega valida mitte seda küsida – eriti juhul, kui ta juba teab – ning ikkagi oma õnnistuse anda. Ning see on see, mida „Fiducia Supplicans“ soovitab teha.

See hoolikalt koostatud Vatikani dokument annab liberaalsele preestrile viisi, kuidas ta saab näidata oma sümpaatiat homoseksuaalse liidu suhtes, ilma, et ta läheks Kiriku seadusega vastuollu. See isegi julgustab ebakindlaid preestreid, kes ehk kõhklevad samast soost paaride õnnistamisel, sellega kaasa minna, hoiatades neid suhtumise eest, kus nähakse „teatud doktrinaalsete või distsiplinaarsete skeemide muutumatut loomust“.

Kuid UDK teab täpselt, kui kaugele minna. Öeldes korduvalt, et ta ei kavatse muuta Kiriku doktriini ega distsipliini, kindlustab dokument, et paljud lojaalsed katoliiklased võtavad seda väidet tõe pähe, ning isegi ründavad „Fiducia Supplicans“-i kriitikuid. Pole vahet, et informeeritud inimesed näevad seda läbimurdelisena. Pole vahet, et katoliku õpetuse kriitikud rõõmustavad. Vatikani kaitsjate meelest nad kõik eksivad. Dokumendis ei ole mitte midagi, mis oleks otseses vastuolus Kiriku õpetusega.

Ning see ongi täpselt asja mõte. Ei ole otsest vastuolu, Kiriku distsipliini revolutsioonilist muutmist. Ja siiski on dokumendi suund eksimatult julgustada homoseksuaalse käitumise suuremat aktsepteerimist, ning hoiduda patustajate korrale kutsumisest. UDK on julgustanud neid katoliiklasi, kes töötavad Kiriku õpetuse muutmise nimel, sisaldades samas täpselt piisavalt arvul ortodokse õpetuse kordamist, et rahustada konservatiivsemaid katoliiklasi, andes neile võimaluse säilitada omaenda rituaalset puhtust („Mitte midagi pole muutunud!“), isegi kui pind nende jalge all lõheneb.

Artikkel ilmus originaalset lehel catholicculture.org