Arm või karma?

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut “Christian Philosophical Theology”, kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon, ning teine – mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu “Instant Karma”), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: “Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.” Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks – et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist:

Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust – needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas … sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.

Iisrael oli tõepoolest valitud, teiste seast esile tõstetud, unikaalse armu osaliseks saanud – aga just nimelt maailma ja mitte tema enda pärast. Mis on arm? Kingitus! Aga kui sa klammerdud kingituse külge, hoiad seda enda jaoks, siis sa kahjustad selle loomust kingitusena. Jumaliku elu pälvimise kogu mõte on see omalt poolt edasi anda. Kui sa hoiad seda endale ja teed sellest enda privaatse eesõiguse, õõnestad sa seda: see muutub põrmuks. Aga kui sa annad selle ära, uueneb see sinu sees.

Me näeme suuresti sama asja vastuolulises ja segadusseajavas Matteuse evangeeliumi loos, kus Jeesus räägib Kaanani naisega. Võõramaine naine tuleb Jeesuse juurde palvesooviga, kuid ta protesteerib, et on saadetud ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ta näib opereerivat väljaspool eksklusiivset arusaama Iisraeli privileegidest. Kui naine avaldab survet, vastab Issand üsna järsult: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Selle peale vastab paluja ühe meeldejäävama vastulausega, mis Piiblis on talletatud: “Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Rõõmus mitte üksnes naise arukuse ja südiduse, vaid tema usu sügavuse üle, ütleb Jeesus: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Jah, laud armuga kaeti Iisraeli lastele, kuid toit selle laua pealt ei olnud mõeldud vaid Iisraeliitidele üksi, vaid kõigile, kes selle laua äärde tulid, ükskõik millisel moel. Jah, Iisrael valiti välja, kuid maailma jaoks. 

Doktor Davise kategooriate osas ütlen ma selgelt välja, mida ma mõtlen. Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules? Kuid meie, armu religiooni uskujad, peame teadma, et see kingitus ei ole üksnes meile: pigem peab Jumala lahkus äratama natukene lahkust meis endas. Kui hämmastav arm on päästnud minusuguse lurjuse, pean ma muutuma armu edasikandjaks igale kadunud hingele minu ümber. 

Artikkel ilmus originaalselt lehel wordonfire.

Transsubstantsiatsioonist

I osa

Kõige lihtsam on seletada, mis on transsubstantsiatsioon, öeldes seda: väikestele lastele peaks seda õpetama nii vara, kui võimalik. Muidugi mitte kasutades sõna “transsubstantsiatsioon”, sest see ei ole väikese lapse sõna. Kuid seda saab õpetada, ning kõige parem on seda õpetada Missal konsekratsiooni ajal; Missa selles ühes osas, kus lapse tähelepanu peaks suutma juhtida toimuvale. Ma pean silmas last, kes hakkab rääkima, kes oskab piisavalt keelt, kellega saab rääkida juhtunud asjadest ning kes suudab jälgida lihtsat lugu. Sellist last saab õpetada, sosistades talle asju nagu, “Vaata! Vaata, mida preester teeb … Ta ütleb Jeesuse sõnad, mis muudavad leiva Jeesuse ihuks. Nüüd tõstab ta selle üles. Vaata! Nüüd kummarda pead ja ütle, ‘Mu Issand ja mu Jumal'”, ning siis, “Vaata, nüüd võtab ta karika. Ta ütleb sõnad, mis muudavad veini Jeesuse vereks. Vaata karikat. Nüüd kummardame pead ja ütleme, ‘Me usume, me kummardame sinu väärtuslikku verd, oo Kristus Jumalast'”[1]. See ei tohiks segada ümbritsevaid inimesi.

Kui see, kes väikese lapsega Missal käies alati nii teeb (ning teda muul ajal ei vaeva), õpib laps sedasi palju. Pärast, või mõnel teisel ajal (näiteks, kui laps küsib), võib talle öelda, mis sõnad need on, mida preester ütleb, ning kuidas Jeesus neid Viimsel Õhtusöömaajal ütles. Kuidas ta ohverdas end Isale; ihu, mis löödi risti ja vere, mida valati. Nii näitas ta, et järgmisel päeval, kui ta risti löödi, oli tema surm ohvriand, ohverdus. Vanemale lapsele võib öelda, kuidas algusest peale on preestrid Jumalale (ja ka teistele, ebajumalatele) toonud ohvriande, tuues loomi, parimat, mis inimestel oli, ning pakkusid neid altaril: et see oli viis, kuidas jumalaid kummardati, sest ohverdus on peamine märk sellest, et midagi kummardatakse kui jumalat. Jeesus oli preester, kes tõi iseenda ohvrianniks: see, mida ta tegi Viimsel Õhtusöömaajal, näitas, et järgmisel päeval ristil toimunu oli ohvriand. Lapsele võib öelda, kuidas ta käskis apostlitel teha seda, mida tema tegi Viimsel Õhtusöömaajal, ning tegi nad preestriteks; ning sellepärast on tema sõnadel, kui neid kasutab preester, samasugune vägi nagu neil oli siis, kui tema kasutas neid Viimsel Õhtusöömaajal.

Austus, mida me õpime konsekratsiooni ajal väljendama, kannab endas implitsiitselt usku Issanda jumalikusesse ja ülestõusmisesse. Ning kui me usume tema jumalikusesse ja ülestõusmisesse, siis me peame kummardama seda, mis on nüüd altaril.

Seega selliste juhtnööride abil õpib laps usu kohta palju. Ning ta õpib parimal võimalikul moel: osana tegevusest, seotud sellega, mis tema ees toimub, mis viib päriselt kokku ja ühendab omavahel uskumused, mis on selgemad ja elavamad kui siis, kui õppida vaid pärast, võib-olla klassiruumis, et meil on kõik sellised uskumused.

Ei tarvitsegi sellega seoses eksplitsiitselt mainida meie Issanda ülestõusmist. Kuid see on seal implitsiitselt – sest katoliiklikus teadvuses, rääkides Temast või Temaga, ei ole mingit kohta mõtlemisele, et Ta on olemas üksnes vahete-vahel altari peal. Ei, me räägime ületõusnud inimesest kui alati taevas elavast inimesest, ning ütleme, et leib ja vein muutuvad Temaks. Ning kuna ta on elus ja mitte surnud, siis ei ole tema ihu eraldatud tema verest, ning kui keegi võtab vastu ühe neist, võtab ta teda vastu tervikuna. Seda niimoodi õppides õpib laps jälle uuesti, et ta on elus.

Ma olen rääkinud väikeste laste õpetamisest, sest see on tähtis iseenesest ning see on selgeim viis seletada, mida tähendab “transsubstantsiatsioon”. See sõna töötati välja (esmalt kreeka keeles, ning siis tõlgituna ladina keeles), et rõhutada just seda: et see, mis on olemas, muutub täielikult millekski muuks. Üks füüsikaline reaalsus muutub teiseks, mis juba eksisteerib. Nii ei ole see uue aine tekkimine vanast, nagu toimub keemilises katses ühte moodi aine muutumine teist laadi aineks. Samuti ei ole see nagu seedimine, kus see, mida sa sööd, muutub sinuks. Sest need on mõlemad ainelised muutused, mis võivad toimuda mitut moodi. Aga kui öeldakse “transsubstantsiatsioon”, siis öeldakse täpselt seda, mida õpetatakse lapsele, kui talle õpetatakse, et Kristuse sõnad, mida talle antud jumaliku väe abil preester ütleb Kristuse asemel, on muutnud leiva, nii et seda (ega ainet, mis selle moodustas) ei ole enam, vaid selle asemel on Kristuse ihu. Väike laps saab sellest aru, nagu selgub austusavaldusest, mis õpetusele järgneb. Ma tundsin last, kes oli umbes kolme aastane ning alles hakanud rääkima, keda õpetati nii, nagu ma olen kirjeldanud, ning kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. “Kas ta on sinu sees?” küsis laps, kui ema tagasi tuli. “Jah,” vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.

Kord rääkisin ma seda lugu ühele neist teoloogidest, kes (nagu näib) proovivad õnnetul kombel meie usku muuta ja lahjendada, ning ta mõistis selle hukka: ta soovis öelda, ja lootis, et Vatikani kirikukogu ütleb midagi, mis näitaks, et lapse arusaam on väär. Ma arvasin, et vaene õnnetusehunnik on usku kaotamas, ning kahjuks tuli tõepoolest välja, et nii see ongi. 

“Kuid see on võimatu, enesele vasturääkiv: seda ei saa uskuda! See peab olema üksnes kõnekujund!” Hästi, tõesti ei saa päriselt mõista, kuidas see on võimalik. Aga kui väita, et see on võimatu, siis peab välja tooma kindla vasturääkivuse. Aga kui sa seda usud, siis usud sa, et igale väitele, mis proovib seda ümber lükata kui vastuolulist, on võimalik vastata. Näiteks ütleb keegi: Kuidas saab mees, kes on, ütleme, et kuus jalga pikk, mahtuda tervikuna nii väiksesse ruumi? Hästi, tõepoolest ei lange tema dimensioonid kokku ruumiosaga, mille defineerivad leiva väljanägemisest järgi jäänud dimensioonid. Nimetame seda “dimensioonlikuks” viisiks, kuidas viibida ruumis. “Kuid see on ainus viis, kuidas keha saab kohal olla!” Kuidas sa seda tead? Me usume midagi Selle asja kohta, mis seal on; ning meie uskumus on vastuolus selles kohas dimensioonliku viibimise võimalusega. Ning kindlasti asjaolu, et kõik kohad, kus See on, on üksteisest eraldi ja jagunenud, ei tähenda, et See ise oleks iseendast eraldunud või jagunenud. Nii et kui me räägime dimensioonlikult, siis võib tuhandet erinevat kohta võrrelda tuhande peeglitükiga, millest igaüks peegeldab tervet keha, mis on ise palju suurem kui ükski neist, ning mida ennast ei ole dimensioonlikult välja vahetatud. Aga kui me mõtleme Sellele, milleks leib on saanud, siis see koht, kuhu me vaatame, on muutunud (kuigi mitte dimensioonlikult) kohaks, kus Tema on: kohaks taevas.

Siiski oleks väär mõelda, et seda saab mõista, selgeks teha, lahti seletada kui võimalust, milles pole midagi müstilist. See tähendab, mõista seda moel, nagu nõuavad need, kes ründavad seda ilmselgete vastuväidete alusel. Võib-olla oli see viga, et vanad selgitused põhinesid asja substantsi (mida peeti tuvastamatuks) ja aktsidentside eristamisel, ning et seda selgitust pakuti mõnikord kui sellist, mis pidi kõik arusaadavaks muutma. Sügavam õppimine oleks selle mulje kõrvaldanud. Sest aristootellikus skolastilises filosoofias, kus need eristused tehti, on transsubstantsiatsioon sama keeruline ja “võimatu”, nagu igas tavalises mõtiskluses. Ning on õige, et see peaks nii olema. Kui me nimetame midagi müsteeriumiks, siis peame me silmas, et me ei saa eemaldada kõiki raskusi sellest arusaamisel, ning demonstreerida üks kord ja alatiseks, et see on täielikult võimalik. Siiski ei usu me, et vastuolud ja absurdsused võiksid tõele vastata, või et see, mida saab teadaolevatest asjadest loogiliselt tuletada, võiks väär olla. Ning seega me usume, et tõestustele, mis proovivad näidata selle absurdsust, eksisteerivad vastused, ükskõik, kas me oleme nende leidmiseks piisavalt nutikad või mitte. 

[1] Etiooplaste palvehüüd veini konsekratsiooni ajal

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?
Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?
Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022
Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?
Heido Trofimov, aprill 25, 2022
Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.
Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021
Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.