Paastumine advendi ajal

Jõulud on kätte jõudnud. Või nii tahaksid ostukeskused, televisioonireklaamid, ajalehtede ringkirjad ja raadiolained meid uskuma panna. Advendi, hingelise ettevalmistuse aja Kristuse sünniks, on ammu kõrvale tõrjunud “pühade hooaja” sära ja tuled, mis jõuab enda haripunkti mitte Kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, vaid uue aasta pidustustega. Tarbimisjõulud, mille üle usklikud on aastaid hädaldanud, ei lõdvenda enda haaret ilmselt veel niipea.

Kuid siiski on midagi, mida me usklike indiviididena saame teha, et end nii jõuludeks hingeliselt ette valmistada kui ka sekulaarsuse tõusule vastu pannu. Tegu on kombega, mis on vanem, kui jõulud ise, millest oli möödunud sajanditel kohustuslik kinni pidada ja mida soovitas meie Issand ise: me saame advendiajal paastuda.

Paastumine on patukahetsuse vorm, mis esialgu näib lootuse ajal kohatuna. Kuid see on vajadus patukahetsuse järgi ja selle mõju, mis meid Päästja tulekuks ette valmistab, kes on tulnud meid päästma meie pattudest. Ning Ta ei päästa meid muidu, kui me kõigepealt kahetseme – tunnistame enda patte ja vajadust andestuse järele – ning siis näitame enda kahetsust patukaristuse tegude läbi: palves, paastudes ja heategevuses.

Palvet ja heategevust seostatakse õigesti endiselt jõuludega, andmise ajaga. Kuid detsembrikuus paastumine, nagu paavst Leo Suure (valitsemisaeg 440-461) jutlused näitavad, on praktika, mida usklikes kord õhutati.

“Mis on efektiivsem,” kuulutas Leo ühel detsembrikuul, “kui paastumine, mille läbi me läheneme Jumalale ning, pannes vastu kuradile, ületame järeleandlikuse pahede suhtes. Sest paast on olnud alati toit voorusele: puhtad mõtted, mõistlikud soovid ja tervemad kaalutlused tugevnevad paastus. Ning läbi nende tahtlike kannatuste sureb meie liha himurusele ning meie vaim uueneb moraalse täiuslikkuse jaoks.”

Paast, mis jätab meid ilma maailmalikest mugavustest, muudab teravamaks meie pingutused võitluses patu vastu ja hästi käitumise eest. Kuid me näeme Leo manitsusest, et paastumine ja sellega kaasnev vaimsus ei muuda adventi lühendatud paastuajaks, vaid aitab meil seista vastu kiusatusele muuta advent pikemaajaliseks ostlemis-pummelungiks. Paastumise läbi saame armu silmitseda sõime rikkuste asemel, karjaseid modellide asemel, hommikumaa tarkasid kaubamaja asemel.

Muidugi ei saa me kunagi katkestada patu vastu võitlemist, ning advendiaja esimese poole pühapäeva lugemised näitavad seda meile. Advendi esimene pühapäev ei ole suunatu Petlemma advendi suunas, vaid maailma lõpu suunas, kus Kristus naaseb kohtumõistjana: “Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!” (Markuse 13:33). Teine pühapäev toob meieni Ristija Johannese, värava Kristuse sünni juurde, kes käsib meil enda südamed Issanda jaoks ette valmistada, võttes vastu “meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Markuse 1:4). Ristija jaoks ei saa olla mingeid jõule enne sellele eelnevat patukahetsust.

Paastumisega kaasneb veel üks efekt, mida tihti ei arutata, kuid see viitab advendi olemusele – igatsusele. Paastudes nõuab meie keha taga seda, millest oleme end tahtlikult ilma jätnud, olgu see toit, mugavused, lõbustused või teised head asjad. Selle asemel, et sellele järele anda, saame vastata palvega: “Issand, kiirusta täitma tühjust minu sees nende jõuludega, kuna ma tean, et ainult Sina saad täielikult rahuldada minu hinge igatsused”. Tühja kõhu ja ootava südamega kõlab Iisraeli iidne palve – tule, Immanuel – uue teravuse ja jõuga.

Tarbimisjõulud tahaksid meid uskuma panna, et meie igatsused saab rahuldada uusimate kingituste ja moetrendidega. Kuid paastumise ebamugavus tuletab meile meelde, et materiaalsetest kaupadest saadav rahuldus on põgus; üksnes Jumal, kõikide ihade allikas ja lõpp, saab tõeliselt rahuldust pakkuda. Nii saab paastumine anda meile jõu teha vajalikke materiaalseid ettevalmistusi jõuludeks – poodlemine, küpsetamine, kaunistamine, kaartide saatmine, sissepakkimine, vaaritamine – vaimus, mis näeb kaunistuste taga nende tõelist mõtet: selle suurt tähistamist, et Jumal tuleb ja elab meie keskel. Isegi lastele, kes pulbitsevad erutusest saabuvate kingituste üle, saab meelde tuletada jõulude ajal tulevat tõelist Kingitust, lihtsalt õhutades neid ühest väikesest asjast advendiajal loobuma.

Samas jutluses lisas paavst Leo, et “kuna meie hingede pääste ei tule üksnes paastumisest, lisagem ka halastusteod vaeste vastu lisaks meie paastule … nii et kesiganes enda õiglasest tööst pakub vagadusohvri Jumalale, kõige hea autorile, väärib selle kaudu saada taevase kuningriigi autasu.”

Kui me sel advendil lisame paastumise enda palvele ja heategevusele, pälvigem seesama auhind, mida ei leia ei riiulilt ega kataloogist, vaid kaugelt, juhataja juurest.

Artikkel tõlgitud lehelt TheCatholicThing.

Shia Labeouf traditsioonilisest Missast

Hollywoodi näitleja Shia Labeouf (SL) istus maha piiskop Robert Barroniga (RB), et rääkida oma pöördumisest katoliku usku, mis toimus tänu isa Piot kujutava filmirolli ettevalmistamisele. Tähtis osa Shia Labeoufi pöördumisel oli traditsioonilisel ladina Missal, st liturgia sellele vormil, mida pühitseti valdavalt enne 1970. aastat. Järgneb eestikeelne transkriptsioon liturgiat puudutava osa üle.

RB: Bruce Springsteen ütles kord, et tema esimene kogemus esinemisega oli altariposina katoliku kirikus. Ta ütles, et seal oled sa hästi valgustatud laval, inimesed vaatavad sind, sa oled end rolli jaoks riidesse pannud. Ma mõtlesin ka Thomas Mertonist, kellel oli New Yorgis palju mittekatoliiklastest sõpru, kes tulid tema esimesele Missale ega teadnud, mis juhtuma hakkab. Nii et üks ta sõprades küsis, mis on Missa? Ja Merton vastas, et see on nagu ballett, kus on teatud ettekirjutatud liigutused ja žestid. See oli kirikukogu-eelne Missa, vanem Missa, mis oli ilmselt natukene rohkem sedamoodi. Aga see käib koos sinu mõttega, et see on nagu draama ettekandmine – mingis mõttes see ongi kokkuvõte Kristuse elu draamast. Preester siseneb pühamusse nii nagu sõna sai lihaks, tuli maailma. Ja Missa esimeses osas on preester suhteliselt vaikne, esindades Jeesuse elu vaikseid aastaid, ja siis kuulutatakse evangeeliumi, ja siis on ohverdus Kolgata mäel. Nii et Missa on nagu Jeesuse elu ja surma dramaatiline taasesitamine.

SL: Samuti, kui Missa on väga hästi pühitsetud, siis tundub see justkui sinuga mingi saladuse jagamine. Hea esinemisega on alati nii – sa tunned, et vau, see inimene jagab minuga saladust, see ühendab minus midagi sügavamat – keegi väljendab midagi, mis on sinu sees, ja sa näed seda ekraanil. Ja väga hea Missa tekitab minus sama tunde, et keegi jagab minuga mingit väga sügavat saladust.

RB: Aristoteles ütles, et teater on katarsis – ja ta mõtles selle all, et see on nagu puhastus. Kui ma vaatan näitlejaid laval, mõtles ta, ning eriti, kui seal on haletsus ja hirm ja kurbus, siis me mingil moel näitleme näitlejatega kaasa, me tegeleme nende asjadega. Ja meie kogeme seda ka, meie sees võivad olla tugevad allasurutud tunded, mis tulevad välja, kui me vaatame head filmi või näidendit. Kas sa näed seda ka, või mis toimub, kui sa vaatas tõeliselt head filmi – lisaks meelelahutusele?

SL: Jah, see aktiveerib sind. See on ilmselt põhjus, miks Missat muudeti. Missat muudeti, sest sooviti rahvast aktiveerida – kunstlikul viisil. Ma ütleksin nii, kuigi ma ei ole siin mingi ekspert. Aga see tundub nagu bürokraatlik aktiveerimine, nagu reegel, mis kehtestati. Tundub peaaegu, nagu Kirik tahtis kontorist inimesi aktiveerida, aga preestrist seejuures mööda minna.

RB: Meil on täielik teadlik aktiivne osavõtt.

SL: Ja sealt tuleb kogu see laulmine ja tramburai. Samal ajal vana ladina Missa asetas kogu vahenduse preestrile, kes pidi olema täielikult aktiveeritud. Ja see preestri aktiveeritus pidi aktiveerima rahvast, ilmikuid. Ma ei taha siin väga kaugele minna, et vältida poleemikat, aga ladina Missa puudutab mind sügavalt. Sügavalt.

RB: Kuidas nii?

SL: Sest see ei jäta mulle mulle tunnet, nagu mulle üritatakse autot müüa. Kui ma lähen kitarridega Missale – ja ma olen pärit Santa Inesist, kus mind õpetati – ja seal on palju kitarrimängimist ja seda, mis tundub, nagu mulle üritatakse mingit ideed pähe määrida. Ka sellest on olemas imeline ja väga aktiveeriv vorm, mida ma olen kogenud. Aga Oaklandis on Kristus Kuninga instituut, kes pühitsevad ladina Missat. Igal päeval nädalas. Ja seal jääb mulle tunne, et seda ei tehta selleks, et mulle midagi müüa. See tundub pigem nii, et mind lastakse millegi väga erilise juurde. See aktiveerib minu sees midagi moel, justkui ma leiaksin midagi. See on nagu bänd. Kui mingit bändi sulle peale surutakse, siis ei ole see sama nagu siis, kui sa selle ise leiad. Kui sa selle leiad, siis sa elad sellele kaasa. See on midagi erilist, mille sa leidsid, ja sa hoiad ja kaitsed seda ja see on sinu oma. Aga kui mulle midagi müüakse, siis see suretab minu isu selle järgi ja minu tahtmise sellele kaasa elada.

RB: Ma saan sellest aru.

SL: Minus tekib koheselt mäss.

RB: Ma saan aru, et sa näed siin erinevaid dimensioone. Ma ütleksin nii, et vanema vormi varjupool on see, et see muutus liiga palju teatrietenduseks ning publik pidi lihtsalt istuma ja pealt vaatama. Aga mida kõik liturgilise liikumise inimesed tahtsid 40-datel ja 50-datel, oli täielik, teadlik ja aktiivne osavõtt. Nii, et kongregatsioon ei vaataks lihtsalt etendust, vaid et me oleksime ise osalised. Aga uue lähenemise varjupool on see, et meilt palutakse liiga palju, nagu sa ütled, nagu meile üritataks midagi müüa.

SL: Sa ei taha olla ka välistav. Ladina Missa võib mõnikord tunduda välistav. Tundub, nagu ma peaks oskama ladina keelt, et seda kogeda. Aga ma ütleksin, et olemas mingisugune keel, kus ma ei pea sõnu teadma. Ma tunnen nii, kui ma vaatan Pio Missasid. Ma tean, mis toimub, ja ma tunnetan seda sügavalt. See tundub isegi võimsam kui siis, kui ma tean iga sõna. See võtab mind välja intellektuaalsest reaalsusest ja asetab mind kindlalt tunnete valdkonda.

RB: Kas sa tead Joseph Campbelli? Ta kasvas üles katoliiklasene, kaua aega tagasi, vanas kirikus. Tema sõnul oli suurim probleem Missa vormi muutmisel, et me muutsime selle rohkem nagu kokanduse näituseks. Ta pidas silmas, et siin me oleme, kõik on hästi valgustatud, ma teen seda ja seda. Ja ma saan tema mõttest aru, see on sama mõte, mille sina välja tõid – et see muutub liiga ilmselgeks, liiga ratsionaliseerituks. See tõesti võtab sellest kogemusest midagi ära, eemaldab müstilisuse. Osa viiruki kasutamise mõttest, nagu me katoliku Missal teeme – meie palved lähevad Jumala juurde, jah tõesti. Aga osa sümbolist on see, et see blokeerib meie nägemise. Suits jääb tee peale ette. See läheb isegi silma. Inimesed köhivad ja ütlevad, et nad ei näe. Aga pühade asjade läheduses on see igati kohane. Kui kõik on silmale näha ja heleda valguse all, siis see juba definitsiooni kohaselt ei ole püha. Minu jaoks on probleem see, kuidas leida viis, et austada kõiki neid asju, millest me räägime. Liturgilistes sõdades näevad inimesed mõlemal pool häid asju – aga kuidas leida viis, et kõik need asjad leiaksid oma koha?

SL: Jah. Ja inimesena, kes on kunstidega seotud – blokeerida osasid meeli tähendab kõrgendada teisi. Kui sa paned mind sellesse ratsionalistlikkuse ja loogilisse sõnade ja tegude järjestusse, siis ei jäta see tundmustele ruumi. Aga ladina Missa paneb mind otse tundmuste keskele, sest ma ei saa selle sõnaga vaielda – ma ei tea, mida see sõna tähendab. Mulle jääb ainult tunne. Ja see tundub püha ja ühendav. Ma ei olnud kunagi ateist, ma olin alati agnostik. Mul oli alati uskumus, aga mul puudus ühendus. Ladina Missa andis mulle midagi, kus ma tundsin end ühendatult.

Arm või karma?

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut “Christian Philosophical Theology”, kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon, ning teine – mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu “Instant Karma”), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: “Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.” Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks – et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist:

Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust – needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas … sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.

Iisrael oli tõepoolest valitud, teiste seast esile tõstetud, unikaalse armu osaliseks saanud – aga just nimelt maailma ja mitte tema enda pärast. Mis on arm? Kingitus! Aga kui sa klammerdud kingituse külge, hoiad seda enda jaoks, siis sa kahjustad selle loomust kingitusena. Jumaliku elu pälvimise kogu mõte on see omalt poolt edasi anda. Kui sa hoiad seda endale ja teed sellest enda privaatse eesõiguse, õõnestad sa seda: see muutub põrmuks. Aga kui sa annad selle ära, uueneb see sinu sees.

Me näeme suuresti sama asja vastuolulises ja segadusseajavas Matteuse evangeeliumi loos, kus Jeesus räägib Kaanani naisega. Võõramaine naine tuleb Jeesuse juurde palvesooviga, kuid ta protesteerib, et on saadetud ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ta näib opereerivat väljaspool eksklusiivset arusaama Iisraeli privileegidest. Kui naine avaldab survet, vastab Issand üsna järsult: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Selle peale vastab paluja ühe meeldejäävama vastulausega, mis Piiblis on talletatud: “Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Rõõmus mitte üksnes naise arukuse ja südiduse, vaid tema usu sügavuse üle, ütleb Jeesus: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Jah, laud armuga kaeti Iisraeli lastele, kuid toit selle laua pealt ei olnud mõeldud vaid Iisraeliitidele üksi, vaid kõigile, kes selle laua äärde tulid, ükskõik millisel moel. Jah, Iisrael valiti välja, kuid maailma jaoks. 

Doktor Davise kategooriate osas ütlen ma selgelt välja, mida ma mõtlen. Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules? Kuid meie, armu religiooni uskujad, peame teadma, et see kingitus ei ole üksnes meile: pigem peab Jumala lahkus äratama natukene lahkust meis endas. Kui hämmastav arm on päästnud minusuguse lurjuse, pean ma muutuma armu edasikandjaks igale kadunud hingele minu ümber. 

Artikkel ilmus originaalselt lehel wordonfire.

Transsubstantsiatsioonist

I osa

Kõige lihtsam on seletada, mis on transsubstantsiatsioon, öeldes seda: väikestele lastele peaks seda õpetama nii vara, kui võimalik. Muidugi mitte kasutades sõna “transsubstantsiatsioon”, sest see ei ole väikese lapse sõna. Kuid seda saab õpetada, ning kõige parem on seda õpetada Missal konsekratsiooni ajal; Missa selles ühes osas, kus lapse tähelepanu peaks suutma juhtida toimuvale. Ma pean silmas last, kes hakkab rääkima, kes oskab piisavalt keelt, kellega saab rääkida juhtunud asjadest ning kes suudab jälgida lihtsat lugu. Sellist last saab õpetada, sosistades talle asju nagu, “Vaata! Vaata, mida preester teeb … Ta ütleb Jeesuse sõnad, mis muudavad leiva Jeesuse ihuks. Nüüd tõstab ta selle üles. Vaata! Nüüd kummarda pead ja ütle, ‘Mu Issand ja mu Jumal'”, ning siis, “Vaata, nüüd võtab ta karika. Ta ütleb sõnad, mis muudavad veini Jeesuse vereks. Vaata karikat. Nüüd kummardame pead ja ütleme, ‘Me usume, me kummardame sinu väärtuslikku verd, oo Kristus Jumalast'”[1]. See ei tohiks segada ümbritsevaid inimesi.

Kui see, kes väikese lapsega Missal käies alati nii teeb (ning teda muul ajal ei vaeva), õpib laps sedasi palju. Pärast, või mõnel teisel ajal (näiteks, kui laps küsib), võib talle öelda, mis sõnad need on, mida preester ütleb, ning kuidas Jeesus neid Viimsel Õhtusöömaajal ütles. Kuidas ta ohverdas end Isale; ihu, mis löödi risti ja vere, mida valati. Nii näitas ta, et järgmisel päeval, kui ta risti löödi, oli tema surm ohvriand, ohverdus. Vanemale lapsele võib öelda, kuidas algusest peale on preestrid Jumalale (ja ka teistele, ebajumalatele) toonud ohvriande, tuues loomi, parimat, mis inimestel oli, ning pakkusid neid altaril: et see oli viis, kuidas jumalaid kummardati, sest ohverdus on peamine märk sellest, et midagi kummardatakse kui jumalat. Jeesus oli preester, kes tõi iseenda ohvrianniks: see, mida ta tegi Viimsel Õhtusöömaajal, näitas, et järgmisel päeval ristil toimunu oli ohvriand. Lapsele võib öelda, kuidas ta käskis apostlitel teha seda, mida tema tegi Viimsel Õhtusöömaajal, ning tegi nad preestriteks; ning sellepärast on tema sõnadel, kui neid kasutab preester, samasugune vägi nagu neil oli siis, kui tema kasutas neid Viimsel Õhtusöömaajal.

Austus, mida me õpime konsekratsiooni ajal väljendama, kannab endas implitsiitselt usku Issanda jumalikusesse ja ülestõusmisesse. Ning kui me usume tema jumalikusesse ja ülestõusmisesse, siis me peame kummardama seda, mis on nüüd altaril.

Seega selliste juhtnööride abil õpib laps usu kohta palju. Ning ta õpib parimal võimalikul moel: osana tegevusest, seotud sellega, mis tema ees toimub, mis viib päriselt kokku ja ühendab omavahel uskumused, mis on selgemad ja elavamad kui siis, kui õppida vaid pärast, võib-olla klassiruumis, et meil on kõik sellised uskumused.

Ei tarvitsegi sellega seoses eksplitsiitselt mainida meie Issanda ülestõusmist. Kuid see on seal implitsiitselt – sest katoliiklikus teadvuses, rääkides Temast või Temaga, ei ole mingit kohta mõtlemisele, et Ta on olemas üksnes vahete-vahel altari peal. Ei, me räägime ületõusnud inimesest kui alati taevas elavast inimesest, ning ütleme, et leib ja vein muutuvad Temaks. Ning kuna ta on elus ja mitte surnud, siis ei ole tema ihu eraldatud tema verest, ning kui keegi võtab vastu ühe neist, võtab ta teda vastu tervikuna. Seda niimoodi õppides õpib laps jälle uuesti, et ta on elus.

Ma olen rääkinud väikeste laste õpetamisest, sest see on tähtis iseenesest ning see on selgeim viis seletada, mida tähendab “transsubstantsiatsioon”. See sõna töötati välja (esmalt kreeka keeles, ning siis tõlgituna ladina keeles), et rõhutada just seda: et see, mis on olemas, muutub täielikult millekski muuks. Üks füüsikaline reaalsus muutub teiseks, mis juba eksisteerib. Nii ei ole see uue aine tekkimine vanast, nagu toimub keemilises katses ühte moodi aine muutumine teist laadi aineks. Samuti ei ole see nagu seedimine, kus see, mida sa sööd, muutub sinuks. Sest need on mõlemad ainelised muutused, mis võivad toimuda mitut moodi. Aga kui öeldakse “transsubstantsiatsioon”, siis öeldakse täpselt seda, mida õpetatakse lapsele, kui talle õpetatakse, et Kristuse sõnad, mida talle antud jumaliku väe abil preester ütleb Kristuse asemel, on muutnud leiva, nii et seda (ega ainet, mis selle moodustas) ei ole enam, vaid selle asemel on Kristuse ihu. Väike laps saab sellest aru, nagu selgub austusavaldusest, mis õpetusele järgneb. Ma tundsin last, kes oli umbes kolme aastane ning alles hakanud rääkima, keda õpetati nii, nagu ma olen kirjeldanud, ning kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. “Kas ta on sinu sees?” küsis laps, kui ema tagasi tuli. “Jah,” vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.

Kord rääkisin ma seda lugu ühele neist teoloogidest, kes (nagu näib) proovivad õnnetul kombel meie usku muuta ja lahjendada, ning ta mõistis selle hukka: ta soovis öelda, ja lootis, et Vatikani kirikukogu ütleb midagi, mis näitaks, et lapse arusaam on väär. Ma arvasin, et vaene õnnetusehunnik on usku kaotamas, ning kahjuks tuli tõepoolest välja, et nii see ongi. 

“Kuid see on võimatu, enesele vasturääkiv: seda ei saa uskuda! See peab olema üksnes kõnekujund!” Hästi, tõesti ei saa päriselt mõista, kuidas see on võimalik. Aga kui väita, et see on võimatu, siis peab välja tooma kindla vasturääkivuse. Aga kui sa seda usud, siis usud sa, et igale väitele, mis proovib seda ümber lükata kui vastuolulist, on võimalik vastata. Näiteks ütleb keegi: Kuidas saab mees, kes on, ütleme, et kuus jalga pikk, mahtuda tervikuna nii väiksesse ruumi? Hästi, tõepoolest ei lange tema dimensioonid kokku ruumiosaga, mille defineerivad leiva väljanägemisest järgi jäänud dimensioonid. Nimetame seda “dimensioonlikuks” viisiks, kuidas viibida ruumis. “Kuid see on ainus viis, kuidas keha saab kohal olla!” Kuidas sa seda tead? Me usume midagi Selle asja kohta, mis seal on; ning meie uskumus on vastuolus selles kohas dimensioonliku viibimise võimalusega. Ning kindlasti asjaolu, et kõik kohad, kus See on, on üksteisest eraldi ja jagunenud, ei tähenda, et See ise oleks iseendast eraldunud või jagunenud. Nii et kui me räägime dimensioonlikult, siis võib tuhandet erinevat kohta võrrelda tuhande peeglitükiga, millest igaüks peegeldab tervet keha, mis on ise palju suurem kui ükski neist, ning mida ennast ei ole dimensioonlikult välja vahetatud. Aga kui me mõtleme Sellele, milleks leib on saanud, siis see koht, kuhu me vaatame, on muutunud (kuigi mitte dimensioonlikult) kohaks, kus Tema on: kohaks taevas.

Siiski oleks väär mõelda, et seda saab mõista, selgeks teha, lahti seletada kui võimalust, milles pole midagi müstilist. See tähendab, mõista seda moel, nagu nõuavad need, kes ründavad seda ilmselgete vastuväidete alusel. Võib-olla oli see viga, et vanad selgitused põhinesid asja substantsi (mida peeti tuvastamatuks) ja aktsidentside eristamisel, ning et seda selgitust pakuti mõnikord kui sellist, mis pidi kõik arusaadavaks muutma. Sügavam õppimine oleks selle mulje kõrvaldanud. Sest aristootellikus skolastilises filosoofias, kus need eristused tehti, on transsubstantsiatsioon sama keeruline ja “võimatu”, nagu igas tavalises mõtiskluses. Ning on õige, et see peaks nii olema. Kui me nimetame midagi müsteeriumiks, siis peame me silmas, et me ei saa eemaldada kõiki raskusi sellest arusaamisel, ning demonstreerida üks kord ja alatiseks, et see on täielikult võimalik. Siiski ei usu me, et vastuolud ja absurdsused võiksid tõele vastata, või et see, mida saab teadaolevatest asjadest loogiliselt tuletada, võiks väär olla. Ning seega me usume, et tõestustele, mis proovivad näidata selle absurdsust, eksisteerivad vastused, ükskõik, kas me oleme nende leidmiseks piisavalt nutikad või mitte. 

[1] Etiooplaste palvehüüd veini konsekratsiooni ajal

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?
Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?
Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022
Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?
Heido Trofimov, aprill 25, 2022
Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.
Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021
Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.

Traditsiooniline palverännak 13-15 august

Juba kolmandat aastat järjest toimub Neitsi Maarja taevassevõtmise püha palverännak Vastseliinasse. Palverännurada kulgeb ühest Võrumaa otsast teise (80km) läbi künklike metsade ja põldude. Tee peale jäävad keskaegsed Urvaste ja Rõuge kirikud, kus peatume Missaks, mida pühitseb isa Tomasz, traditsioonilises vormis. Palverännak leiab aset 13.-15. augustil. Registreerida saab end lehel https://viamariana.ee/, kust saab ka palverännaku kohta lähemalt lugeda.

Palverännaku eesmärk on taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Pärast esimest säärast palverännakut 2020. aastal avaldas Maaleht sellest loo, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel – pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi “palvejalutuskäike” oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres’i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi “kerge” tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

– Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

– Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

– Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

– Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

– Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on “palverännak”, olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust — et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul — ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Püha Vaimu noveen

Mis on noveen?

Noveeni palvetamise traditsiooni pärineb algkiriku aegadest. Kui Kristus oli läinud taevasse, tõotas ta jüngritele saata Püha Vaimu, et neid rüütataks “väega kõrgelt” (Lk 24, 49). Selle aja jooksul olid apostlid “ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1,14). Sellises püsivas ja tugevas palveseisundis ootasid nad kõik Püha Vaimu tulekut. Taevasseminekut ja Nelipüha lahutab aga täpselt üheksa päeva. Nendest suurtest sündmustest kasvaski välja kindel palveviis: palvetada üheksa päeva vältel imelist taeva kinki oodates. Noveen tuleneb ladinakeelsest sõnast novem, mis tähendab “üheksa”.

Tavaliselt on noveenil üks kindel palvesoov, mida Jumalalt tulihingeliselt palutakse. Noveeni juurde kuuluvad etteantud palved, mis osaliselt võivad igal päeval muutuda. Kuid nendest veelgi tähtsam on üheksapäevane palveseisund. See tähendab, et Jumalaga püütakse olla suuremas ja lähedasemas ühenduses ja seda mitte ainult noveeni palvete lugemise ajal, vaid ka kogu ülejäänud aja vältel. Viibitakse teatud viisil kõrgendatud tähelepanus Jumala suhtes. Palveseisundit võivad aidata lühikesed armastusehüüded Kolmainu Jumala poole nagu “Jumal, ma usaldan Sind”, “Ma armastan Sind kogu südamest” või “Ma kummardan ja austan Sind, pühim Kolmainus Jumal” või ka muud spontaansed armastusest kantud hüüatused ja tänuavaldused.

Noveene on väga mitmesuguseid: levinumad on noveenid konkreetse pühaku eestkostel. Näiteks noveen pühale Joosepile või pühale Johannes Paulus II-le või muidugi Neitsi Maarjale, kelle nimetusi on määratul hulgal (Halastuse Emale, Imettegeva medaljoni Neitsile, Valude Emale, Maarjale, kes harutab lahti sõlmi jne…). See tähendab, et oma palve esitatakse Jumalale pühaku eestkoste läbi. Kuna pühakud on Jumalaga kujuteldamatult tihedamas ühenduses kui maapealsed inimesed, tugevdavad nad meie anumist ja viivad selle otsejoones Jumala ette koos omaenda palvete ja teenetega.

Meie esitame siinkohal sel erilisel ajal noveeni Pühale Vaimule. See on kõige algupärasem noveen, nagu võisime teada saada, mis lähendab meid apostlite ajale, kui kõik olid ühiselt palvetamas koos Neitsi Maarjaga Püha Vaimu ootuses. Nõnda on ka Neitsi Maarja alati koos meiega palvetamas – tema, täidetud Püha Vaimu kogu täiusega, on teatud mõttes Püha Vaimu tuleku garantiiks. Võime olla kindlad, et sinna, kus on Neitsi Maarja, Püha Vaimu kaasa, laskub taevane kink ilmtingimata, kuna Neitsi oma alandlikkuse, puhtuse ja armastusega on justkui magnet, millele Jumal ei saa vastu panna. Palvetagem siis tulihingeliselt nagu apostlid koos Jeesusega emaga, et Püha Vaim tuleks ja tooks meile kogu oma armutäiuse.

Püha Vaimu noveen, 1. päev
Püha Vaimu noveen, 2. päev
Püha Vaimu noveen, 3. päev
Püha Vaimu noveen, 4. päev
Püha Vaimu noveen, 5. päev
Püha Vaimu noveen, 6. päev
Püha Vaimu noveen, 7. päev
Püha Vaimu noveen, 8. päev
Püha Vaimu noveen, 9. päev

Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe’ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis on võimalik, et tänu Anscombe’le saime me “Narnia kroonikad”. Aga kuna Lewis oli esimene, kes mind kristluse juurde tõi, ning olin hakanud temast päris lugu pidama, siis ei pruukinud see minu jaoks eriti positiivne sissejuhatus olla.

Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed. Pealegi köitis mu tähelepanu märkus, et Anscombe oli ka ise kristlane – ta oli nii filosoof kui katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Aga olla kuulus filosoof ja katoliiklane ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta, rääkimata sellest, et ta oli võimeline võitma C. S. Lewist – see kõik tekitas Anscombe’i vastu huvi. Hakkasin hoopis tema kohta rohkem informatsiooni otsima ning mida rohkem ma lugesin, seda rohkem pidin silmi hõõruma ja imestama, et selline inimene on tõepoolest olemas olnud.

Ühes artiklis esitatakse temast näiteks selline kokkuvõte: “Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline.”

See ebatavaline naine, Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe, sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Pärast debatti Lewisega kavatses viimane teda uuesti esinema kutsuda teemal “Miks ma usun Jumalasse”. Lewis arvas nimelt, et kui Anscombe on ümber lükanud halva teismi pooldava argumendi, on tema kohustus kristlasena leida selle asemele häid argumente. Paraku Lewis lõpuks kas ei esitanud kutset või ei võtnud Anscombe seda kutset vastu, ning tegelikult ei olegi ta enda pöördumise kohta kirjutanud midagi enamat, kui et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Ma ei tea, milliseid raamatuid ta täpselt luges, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest.

Noor Anscombe

Tundub, et Anscombe’i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik “hea”, mis on katoliikluseski, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: “Kas pärast leiva pühitsemist on see endiselt leib?” Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transsubstantsiatsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe’i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas ta katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe’i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal, samal aastal, kui ta abiellus teise katoliiklusesse pöördunud filosoofi Peter Geachiga, kellega nad olid kohtunud Corpus Christi protsessioonil. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Oma õpingute käigus tutvus Anscombe ilmselt 20. sajandi olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga. Anscombe on meenutanud, kuidas ta küsis Wittgensteinilt tema loengus ühe küsimuse fenomenalismi kohta, mis oli teda aastaid vaevanud. Kahjuks ei ole ma võimeline siinkohal selle küsimuse mõtet reprodutseerima, aga see sai loengusaalis naerupahvakute osaliseks. Kuid Wittgenstein võttis küsimust täie tõsidusega, ning Anscombe sai lõpuks vastuse, mis teda rahuldas. Tema ja Wittgensteini vahel arenes sõprus, mis oli Wittgensteini puhul äärmiselt ebatavaline, kuna ta ei kannatanud “akadeemilisi naisi” ning põlgas eriliselt naisfilosoofe. Anscombe oli selles suhtes erand, ning Wittgenstein andis talle isegi hellitusnime “vanamees”. Hiljem on just Anscombe’i tõlke kaudu saksa keelest Wittgensteini mõtted meieni jõudnud.

Wittgenstein

Olgu ka mainitud, et Wittgenstein ise oli katoliikluse hüljanud, ehkki suhtus sellesse austusega. Ta olevat öelnud, et ta ei suudaks kunagi uskuda kõike seda, mida Anscombe usub. Samas Anscombe pidas Wittgensteini sisemises mõttes religioosseks inimeseks. Enne surma tahtis Wittgenstein kohtuda mõne “mittefilosoofilise” preestriga; Anscombe andis talle kontakti. Preester, Anscombe ja veel mõned õpilased olid Wittgensteini surivoodi ümber, aga pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge’i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986. Samal ajal õpetas ta ka Oxfordis. Anscombe andis tähelepanuväärse panuse paljudes filosoofia valdkondades, sealhulgas eetikas. Et oma sõbrannat ühel loengukursusel asendada, pidi ta läbi lugema kaasaegsete moraalifilosoofide tööd, ning see kogemus pani ta pehmeltöeldes nördima. Artiklis “Modern moral philosophy” kaitses ta väidet, et kõigi kaasaegsete moraalifilosoofide filosoofia on enam-vähem üks ja seesama ja pealegi väär. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi – isegi mitte süütute tapmist – ei peeta absoluutselt keelatuks. Ta lõi selle kirjeldamiseks mõiste “konsekventsialism” (consequentialism) – see on vaade, mille kohaselt võib piisavalt heade tagajärgede puhul õigustada ükskõik mille tegemist. Samuti arvas ta, et see on ohtlik, kui moraalifilosoofid opereerivad kristlikus raamistikus ning räägivad moraalsetest kohustustest, ilma, et nad usuksid seadusandja – Jumala – olemasolusse. See oleks nagu rääkida kohtuotsusest pärast seda, kui sa oled elimineerinud kohtud ja kohtunikud. On öeldud, et selle artikliga algatas Anscombe ainuisikuliselt “vooruseetika renessansi” – ta tõi tagasi teist tüüpi moraalifilosoofia, mida viljeles näiteks eelkristlik Aristoteles, kes ei kasutanud moraalse kohustuse mõistet.

Kuidas aga avaldus Anscombe’i enda elus tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides “keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu”. Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes “teiseklassilist” spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe’i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe’i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et “see naine ei jäänud ka kunagi vakka”. Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal oli selleks muidugi õpetus seksuaalsusest, kontratseptiividest ja abordist. Anscombe kirjutas suure läbinägelikkusega sellest, kuidas kontratseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Arvestades, et ta kirjutas aastakümneid enne seda, kui maailmas loodi esimesed samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliidud, võiks seda pidada isegi prohvetlikuks. Aga selle konstanteeringu tegi Anscombe peaaegu möödaminnes; ka siis oli neid, kes ennustatavas arengus mitte midagi halba ei näinud, ja Anscombe teadis seda. Ta kirjutas ühtaegu nii oma kaasaegsetele kui ka kõigi aegade jaoks, kui nii võib öelda, ning ma usun, et tema kaemus on suuteline huvi pakkuma ka mittekatoliiklastele.

Muidugi ei peljanud Anscombe kirjutada ka spetsiifiliselt katoliiklikule auditooriumile. Ühes postuumselt avaldatud artiklis annab Anscombe edasi sõnumi, mida ta soovib, et oleks neil aegadel kuulnud piiskoppidelt:

“Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma ning, kuigi religioosne elu jääb kõrgemaks, ei pea selle näitamiseks kloostrisse minema. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on.”

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe’i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe’i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe’i kirjutised kontratseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe’i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. “Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa,” ütles Williams. “Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega.”

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja süütute tapmise vastu. 1956. aastal protesteeris ta avalikult Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani “patsifistlikuks kangelasteoks”, mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et “süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid”, nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama. Truman sai oma kraadi sellele vaatamata – Anscombe’i toetas vaid 3 inimest (ja Bernard Williams tegi väga selgeks, et ta ei taha sellise protestiga mingil moel seotud olla). Anscombe ei lootnudki ülikooli otsust ümber pöörata, aga ta ei tahtnud, et Truman saaks oma kraadi ilma, et oleks väljendatud vastupanu – ning selle eesmärgi täitis ta kuhjaga, kuna tema traktaat “Härra Trumani kraad” on hiljem saanud päris kuulsaks.

Allolevatel piltidel on aga näha, kuidas politsei veab Anscombe’i, kes oli sel hetkel juba Cambridge’i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Anscombe kirjutas palju varase embrüo olemusest (näiteks kandis üks tema artikleid pealkirja “Kas sa olid kunagi sügoot?“), aga ta arvas, et tegu on puhtalt akadeemilise küsimusega, mis ei peaks meile praktilist huvi pakkuma. Ta kirjutas, et isegi kui kahelda viljastatud munaraku inimeseks-olemises, siis juba varsti tekib äratuntav inimkuju, ning igal juhul on tegu inimolendi algega (või inimolendite, kui see peaks jagunema kaksikuteks), ning seega ka varane abort on selle konkreetse inimese (või inimeste) elu hävitamine. Kahel korral arreteeriti ta abordikliiniku juures protesteerimise eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe’i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe, keda on nimetatud koguni suurimaks naisfilosoofiks ajaloos.

Julgusest ei olnud Anscombe’il kunagi puudust. Räägitakse, et kord Chicagos olevat bandiit teda ähvardama hakanud, mille peale Anscombe vastas, et see ei ole kohane viis külalisi vastu võtta. Röövimise asemel jäid nad hoopis vestlema, ning lõpuks saatis kurikael Anscombe’i tema sihtkohta ja ütles, et ta ei tohiks nii ohtlikus kandis jalutada.

On raske ette kujutada, kuidas see tal õnnestus, aga Anscombe kirjutas kõik oma suured filosoofilised teosed, nagu raamat “Intention” või juba mainitud artikkel “Modern moral philosophy”, piltlikult öeldes mähkmete keskel. Samas on Anscombe’i tütar Mary Geach kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Küsimusele, kes on tema lemmiklaps, vastas Anscombe, et see, kes on parajasti nelja-aastane. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees “On transubstantion” kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning “kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.”

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe’l endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse ja riietuse põhjal vaeseks talunaiseks. Anscombe’i peres palvetati üheskoos igal hommikul ja õhtul, ning Anscombe võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. “Kõige eest, mida on okei tahta,” sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: “Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust.”

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Seepärast mõjuvad teatud aspektid tema juures tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Ei tasu aga arvata, nagu oleks Anscombe end seetõttu feministiks pidanud, vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid preestriseisuse ainult meestele avatuse üle, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kui põhimõtet “vihka pattu, armasta patust” tehakse tänapäeval millegipärast maha kui ebasiirast, siis Anscombe’i ja teme pere elus ilmnes see minu meelest täiesti võrratul kombel. Kõik tagakiusatud leidsid Anscombe’i juures kaitset. Endised tudengid on meenutanud, kuidas Anscombe’i juurde võis filosoofiliseks aruteluks sisse astuda “nii öösel kui päeval”, ning eriti olid tema uksed valla neile, kes vajasid eetilisi nõuandeid. Üks professor, kellele Anscombe nähtavasti eriti ei sümpatiseerinud, olevat oma tudengit hoiatanud: “Mõtle kaks korda, enne kui sa Geachi ja Anscombe’i juurde õhtusöögile lähed. Sa ei tea kunagi, kas sind pannakse seal istuma mõne käima peal Pakistani moslemi kõrvale, kes tahab last alles hoida, või mõne kalli homopoisi kõrvale, kellele Anscombe tahab õpetada eetikat ja karskust. Auväärne? Minu meelest on tema ja kogu ta õukond segased!” Kui Anscombe sellest kuulis, olevat ta jällegi vastanud: “Segane? Võib-olla olen ma seda. Ehk olen ma Kristuse narr. Ma soovin vaid, et oleksin seda rohkem.”

Oxfordi ülikool oli kahekümnenda sajandi keskel veel väliselt konservatiivne koht, aga sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti aktsepteerida ilma suurema kärata. Ilmselt häiris ülikooli kogukonda rohkem avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi ning jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast. Ilmselt oli ta seda häirivam, et ei vastanud sugugi stereotüüpsele arusaamale inimestest, kes niimoodi elavad ja usuvad. Anscombe oli äärmiselt rikas isiksus, kuulus suitsetamise ja šampuse joomise poolest. Tema kirjutistest kumab tihti läbi hea huumorisoon, ning inimesed, kes teda tundsid, kinnitavad, et talle meeldis nalja heita (ja ka vanduda). Tema kodu oli täidetud laste ja kõiksugu külalistega. Ta armastas head toitu ja nautis selle valmistamist koos oma lastega.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe’i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda “elu vaesumise” jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: “Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla “vaimus vaene” on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud.” Ta lisas, et on veider, kui kellegi jaoks ilmestab seda vaesust tavaline karske abielu, aga sellised on ajad, kus me elame. Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: “Sest ma usun Kristuse õpetust.”

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud esitada temast järgmise kokkuvõtte: “See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt.”

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach’i suudlemine.

Elizabeth Anscombe ja Peter Geach

Vaata ka:

Ecce homo – Ignace Lepp
Milline on Kirik aastal 2000?
Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Katrin Laur, veebruar 8, 2022
Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021
Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.

Kas sa oled päästetud?

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.

Vaata ka:

Milline on Kirik aastal 2000?
Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022
Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
“Läti Henrik”, märts 12, 2022
See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima.
Heido Trofimov, detsember 22, 2021
Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.

Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022

See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima. Mõõduvõtmises olid esindatud katoliiklased, baptistid ja vabakoguduslased. Katoolset kogudust esindasid kaks võistkonda, ja ehkki suur osa liikmetest üldse kogudusse ei kuulunudki, olid nad siiski seotud koguduse juures tegutseva spordigrupiga. Baptistidest mängisid aga Salemi spordigrupp ja vabakoguduslasi esindas Ruut.

Ristirahvas kogunes mängima püha märter Sebastianuse kaitse all, keda ammustel aegadel milleenium ja paar tagasi mõisteti tema usu eest surma vibulaskmise läbi. Nooled püha Sebastianust siiski ei tapnud, mispeale ta peksti surnuks. Sellest ajast peale on püha Sebastianus vibuküttide, sportlaste ja sõdurite kaitsepühak.

Madina käigus said kõik võistkonnad üksteise mehisuse proovile panna, ehkki tõele au andes rakendati ka nähtust nimega sookwoodid, nii et pooled kohaletulnutest esindasid õrnemat sugu. Saame öelda, et katoolsed kristlased jäid nii võidukalt teiseks kui ka alandlikult viimasteks. Kuna auväärse neljanda koha omanikud ehk katoliiklaste B tiim meenutas sel korral pigem eksinud lambukesi, me neil siinkohal pikemalt ei peatu. Poodiumi kolmanda koha hõivas aga kogudus Ruut, kes oli taseme poolest väga lähedane katoliiklaste A tiimile, kellele lõpuks siiski alla pidi vanduma. Katoliiklaste A tiimis oli aimata juba professionaalsuse ilminguid, aga kahtlusteta pani võistluse pika puuga kinni Salemi kogudus, kes mängisid koondise tasemel.

Kas selsinasel päeval pandi alus uuele traditsioonile? Seda näitab aeg.

Järgneb väikene kokkuvõte päevapiltide näol. Tõenäoliselt on nende autoriks suuremas osas piltnik Joonas Järwe, kes mõningatel juhtudel oma aparatuuri ka teistele laenas, nii et kindlad me ei saa olla.

Neljandale kohale jäänud katoliiklaste B tiim:

Kolmandale kohale platseerunud Ruut:

Teiseks tulnud katoliiklaste A-tiim:

Võitjad Salemi kogudusest:

Ja kõik koos:

Vaata ka:

Reisikiri Roomast
Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega
Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Heido Trofimov, detsember 5, 2021
Ehkki “igavese linna” nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada.
Fromhold von Vifhusen, detsember 5, 2022
Teie alandlik jutlustaja Vromoldus, Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud.
Heido Trofimov, detsember 22, 2021
Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.

Venemaa pühendamisest Maarjale

Isa Wodek kirjutab viimases kolleegiumi numbris:

Traditsiooni sisuks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse edasi kirjutatud või kirjutamata kujul.

Ma tahtsin alustada sellest tsitaadist, et luua konteksti järgmisele väitele: seoses Jeesuse Kristuse tulekuga maailma 2000 aasta eest on Jumala ilmutus saanud täielikuks. Jumal ei lisa sellele enam midagi juurde. Nagu väljendas end püha Risti Johannes, siis Jumal ütles meile kõik selle ühe Sõna kaudu.

See Ilmutus suure tähega puudutab kogu inimese elu, mitte üksnes tema mõistust. Aga on olemas ka teistsuguseid ilmutusi, mis ei täienda seda ühte ja ainsat Ilmutust, aga aitavad seda paremini mõista. Neid ilmutusi nimetame me privaatilmutusteks, nagu oli näiteks Fatima Jumalaema ilmumine kolmele Portugali karjuslapsele. Sellised ilmutused on olemuslikult erinevad Ilmutusest kui sellisest ja need ei nõua meie usku, nagu Ilmutus nõuab.

Aga püha Paulus kirjutab (1Ts 5:19-21), “Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast”. Joseph Ratzinger ütleb selle kommentaariks, et prohvetluse karismat leiab Kirikust igal ajastul, aga selle mõte ei ole ennustada tulevikku, vaid seletada Jumala tahet praegusel ajal, ja seeläbi näidata õiget teed tulevikku. “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?” küsis Jeesus (Lk 12:56). Fatima ilmutuse mõte, ütleb Ratzinger, on mõista aegade märke ja õppida vastama neile usus.

Ratzinger hoiatab ka, et me ei tohiks privaatilmutusest mõelda kui loori eemaldamisest, nagu ilmutaks Taevas end hetkeks kogu oma tõelises olemuses, nii nagu me loodame seda näha pärast surma. Mõelgem kasvõi sellele, et alati, kui Maarja kuskil ilmub, näeb ta välja nagu kohaliku kultuuri naine. Seepärast ütleb Ratzinger, et Fatima ilmutus ei ole ei fantaasia vili ega ka loori eemaldamine, vaid süntees tõelisest taevalikust impulsist ja nägija võimest seda vastu võtta. Me ei pea üle tähtsustama selliste visioonide detaile, nagu oleks tegu fotodega, või juhul, kui räägitakse tulevikust, ei peaks me sellest mõtlema kui filmilindist, mille ajarändur on meie käsutusse andnud.

Kes Fatima ilmutusega kursis ei ole, siis Stephen Bullivant on kirjutanud sellest hea ülevaate:

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks Katoliku Kiriku jaoks. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise – kui tuleviku paavst Pius XII – kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last – Francisco, Jacinta ning Lucia – karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli “valgesse riietatud naine, eredam kui päike”.

Naine ilmus kuue järjestikuse kuu 13. kuupäeval. Selle aja jooksul juhtus palju asju, mille ümberjutustamiseks ei ole siin ruumi. Korduvalt rääkis naine palve, paastumise ja patukahetsuse vajalikkusest; lõpuks on just see Fatima ja ka kõigi teiste privaatilmutuste tuumaks.

Aga naine usaldas lastele ka kolm saladust.

Esimene saladus oli visioon põrgust. See vältas kõigest sekundi. Vastasel juhul, arvas Lucia hiljem, oleks ta hirmust ja õudusest lihtsalt surnud.

Teises saladuses hoiatas naine, et kui maailm ei paranda meelt ja ei tee seda ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid sellele järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette “suur märk” taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Lucia memuaaride põhjal jätkas naine:

“Et seda ära hoida, tulen ma tagasi, et paluda Venemaa pühendamist minu puhtaimale südamele. Kui minu nõudmisi täidetakse, siis Venemaa pöördub, ning tuleb rahu. Kui mitte, siis levitab Venemaa oma vigasid kogu maailmas, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, mitmed rahvad hävitatakse. Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda. Püha Isa pühendab Venemaa minule, ja Venemaa pöördub ja inimkonnale tagatakse rahuaeg.”

Naine ütles, et ta tuleb tagasi, et Venemaa pühendamist spetsiifiliselt paluda. See juhtus 13. juunil 1929, kui Lucia sai jälle ilmutuse osaliseks, ning Maarja ütles talle:

“Aeg on saabunud, mil Jumal palub Pühal Isal ühenduses kõigi maailma piiskoppidega pühendada Venemaa minu puhtaimale südamele. Ta lubab sel viisil Venemaa päästa. “

Lucia, kes elas Hispaanias asuvas kloostris (teised kaks last olid noorena surnud), rääkis sellest oma pihiisale, kes palus tal see nägemus kirja panna. Pihiisa andis selle informatsiooni edasi piiskopile, kelle kaudu see millalgi ka paavstini pidi jõudma.

Wikipedia sõnul on Venemaa pühendamist üritanud järgmised paavstid: Pius XII (1942), Johannes Paulus II (1984), Benedictus XVI (2010) ja Franciscus (2013). Pius XII mainis oma pühitsuses “Venemaa inimesi”, teised pühendasid aga Maarja puhtaimale südamele “maailma”, Venemaad üldse mainimata. Ühelgi korral pole olnud kaasatud kõik maailma piiskopid.

Õde Lucia enda sõnul, kes suri alles 2005. aastal, vastas 1984. aasta pühitsus siiski Taeva nõudmistele. Ning tõepoolest lagunes Nõukogude Liit paar aastat hiljem ja tundus, nagu toimuks Venemaal teatud sorti religioosne ärkamine: end kristlasteks pidavate inimeste arv kasvas pärast Nõukogude Liidu lõppu koguni 40%.

Viimaste sündmuste valguses on siiski väga raske rääkida Venemaa pöördumisest ja Fatima ettekuulutuse täideminekust. Patriarh Kirill näib Putini sõda toetavat põhjendusel, et lääne väärtuste vastu peab võitlema. Aga Venemaa enda usuline ja moraalne ärkamine on olnud kõigest fassaad: Venemaal käiakse vähem kirikus (5% mehi ja 10% naisi kord kuus) ja tehakse rohkem aborte kui mandunud läänes; rohkem kui üheski teises riigis maailmas.

Me ei saa välistada, et õde Lucia eksis oma hinnangus 1984. aasta pühitsuse kohta. Seda võib seletada ka tema kuulekusega usuliste autoriteetide suhtes, kes soovisid, et see pühitsus täidaks kõik tingimused. Pealegi oleks vastasel juhul raske mõista, miks Benedictus XVI ja Franciscus seda pühitsust korrata tahtsid. Seniajani ei ole spetsiifiliselt Venemaad Maarja südamele pühendatud, ja kaasatud ei ole olnud kõik maailma piiskopid.

Aga Taevas hoiatas meid selle nõudmise täitmatajätmise eest. Juba 1917 ütles Maarja, et kui seda nõudmist ei täideta, alustab Venemaa sõdu ja terveid rahvaid hävitatakse. Aga see nõudmine ise esitati alles aastal 1929. Millalgi pärast seda, ilmselt aastal 1931, sai Lucia sõnumi Issandalt Jeesuselt eneselt, kes ütles:

Nad ei hoolinud minu nõudmisest! … Nagu Prantsusmaa kuningas, nad kahetsevad ja teevad seda, aga siis on hilja. Venemaa on juba levitanud oma eksimusi kõikjal maailmas, kutsudes esile sõdu ja Kiriku tagakiusamist: Püha Isa peab palju kannatama… Tee minu teenijatele teatavaks, et kuna nad järgivad Prantsusmaa kuninga eeskuju, kui nad minu nõudmise täitmisega viivitavad, järgnevad nad talle ka tema õnnetuses. Pole kunagi liiga hilja pöörduda Jeesuse ja Maarja poole.

Miks räägib Jeesus Prantsusmaa kuningast? Siin on üks huvitav kokkusattumus või “kokkusattumus”. 17. juunil 1689 sai püha Margaret Alacoque nägemuse osaliseks. Jeesus palus läbi tema, et prantsuse kuningas pühendaks Prantsusmaa tema Pühimale Südamele ja lisaks Pühima Südame embleemi Prantsusmaa lipule. Louis XIV ega ükski tema järglastest ei võtnud seda nõudmist kuulda. Täpselt sada aastat hiljem, 17. juunil 1789 kõrvaldati Prantsusmaalt revolutsiooni käigus kuningate võim. Paar aastat hiljem löödi kuningal pea maha.

Mida see Fatima ilmutuse kontekstis tähendab? Näib, nagu Jeesus ütleks, et nii, nagu prantsuse kuningale anti aega sada aastat, on ka paavstil aega sada aastat. Me ei ole näinud tervete rahvaste hävitamist, millest rääkis Fatima Jumalaema. Kas midagi sellist juhtub 2029. aasta paiku? Või juhtub midagi võrdväärselt tormilist Kirikus?

See viib meid kolmanda saladuseni, mis oli tõepoolest saladus selle tavapärases mõttes peaaegu terve sajandi; nimelt oli see salastatud.

Lucia ei pannud kolmandat saladust oma memuaaridesse kirja, nagu ta oli teinud esimese kahe saladusega. Aga kui ta 1943. aastal raskelt haigestus, andis piiskop talle otsese käsu saladus kirja panna, et see kaduma ei läheks. Aastal 1957 jõudis pitseeritud ümbrik, mis saladust sisaldas, lõpuks Vatikani. 1960. aastal andis Vatikan pressiteate kaudu teada, et “kõige tõenäolisemalt jääb see ilmutus igaveseks ajaks absoluutseks saladuseks”. Kui Johannes Paulus II-lt kolmanda saladuse kohta küsiti, siis ta vastas:

“Kristlastele peaks piisama selle teadmisest, et kui on olemas sõnum, kus öeldakse, et ookeanid ujutavad üle terveid piirkondi, et ühe hetkega hävivad miljonid inimesed … siis ei ole enam mingit mõtet selle salajase sõnumi avalikustamises. Paljud tahavad teada lihtsalt uudishimust, kuna nad ihkavad sensatsioonilisust, aga nad unustavad, et teadmisega kaasnevad kohustused. On ohtlik tahta üksnes oma uudishimu rahuldada, kui ollakse veendunud, et me ei saa midagi teha katastroofi suhtes, mida on ennustatud. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse. Me peame olema valmis katsumusteks mitte eriti kauges tulevikus, katsumusteks, kus me peame olema valmis andma isegi oma elud, kinkima end täielikult Kristusele ja Kirikule. Teie ja minu palvete läbi on võimalik seda kannatust leevendada, aga ei ole enam võimalik sellest hoiduda, sest ainult sel viisil saab Kirikut efektiivselt uuendada. Kui palju kordi on Kiriku taassünd nõudnud verd? Seekord ei ole teisiti.”

Kui Lucialt küsiti kolmanda saladuse kohta, olevat ta viidanud Ilmutuse raamatu peatükkidele 8 kuni 13. Sinna sisse jääb Ilmutuse 12:4, mida Johannes Paulus II kasutas oma jutluses 2000-dal aastal, kui ta Fatimas viibis:

Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

2001. aastal otsustati kolmas saladus viimaks avalikustada, kuna sündmused, millele need viitavat, olevat jäänud ajalukku: 20. sajandi kristlaste tagakiusamised ning eriliselt Johannes Paulus II atentaadikatse püha Peetruse väljakul 13. mail 1981 (pange tähele kuupäeva!). Kolmas saladus, nii nagu Lucia olevat selle kirja pannud, kõlab nii:

Pärast kahte esimest saladust, millest ma olen juba rääkinud, nägime me Jumalaemast vasakul ja pisut kõrgemal inglit leegitseva mõõgaga; sellest tulid välja leegid, mis näisid maailma põlema panevat, aga need kustusid, kui kohtusid valgusega, mida Jumalaema tema poole oma paremast käest kiirgas. Osutades oma parema käega maa poole, hüüdis ingel valju häälega: “Patukahetsus, patukahetsus, patukahetsus!” Ja me nägime tohutus valguses, mis on Jumal, midagi sarnast nagu siis, kui inimesed ilmuvad peeglisse, mille eest nad läbi kõnnivad, valgesse riietatud piiskoppi. Meile jäi mulje, et tegu on Püha Isaga. Teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised läksid üles järsust mäest, mille tipus oli suur rist, tehtud jämedalt tahutud tüvedest, nagu koorega korgipuud. Enne sinna jõudmist läks Püha Isa läbi suurest linnast, mis oli pooleldi varemetes, värisedes ja vankuva sammuga, vaevatud suurest valust ja kurbusest. Ta palvetas nende hingede eest, kelle laibad ta teele jäid. Kui ta jõudis mäe tippu, langes ta põlvili risti ette, aga sõdurite rühm tappis ta, lastes tema poole kuule ja nooli, ja samal moel surid üksteise järel teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised, ning mitmed ilmikud erinevates auastmetes ja positsioonides. Risti mõlemal pool oli kaks inglit, mõlemal käes kristallist nõud, kuhu nad kogusid märtrite verd, millega nad piserdasid hingi, kes olid teel Jumala poole.

On esitatud mitmeid proteste selle kohta, et tegu ei saa olla “tõelise” kolmanda saladusega. Need protestid põhinevad väidetel, mida meil on raske otseselt kontrollida. Näiteks on Vatikani avaldatud tekst neljal eraldi lehel, samas kui enne saladuse avaldamist räägiti ühestainsast lehest. Saladus pidavat olema kirjutatud kirja vormis piiskopile, mis avaldatud tekstist aga välja ei tule. See pidavat sisaldama otseseid tsitaate Maarjalt, mida avaldatud tekstis ei ole. Jne.

Howard Dee, Filipiinide saadik Vatikanis, ütles 1998. aasta intervjuus, et kardinal Ratzinger kinnitas talle isiklikult, et Fatima ja Akita sõnumid on “olemuselt samad”. Akita viitab Neitsi Maarja ilmumisele 1973. aastal Jaapanis, kus ta ütles:

“Kui inimesed ei kahetse ega paranda ennast, saadab Isa inimkonna peale tohutu karistuse. See karistus on suurem kui veeuputus, selline, mida varem pole nähtud. Tuli langeb taevast ja pühib minema suure osa inimkonnast … head üheskoos halbadega. Ellujäänud on nii lohutud, et nad kadestavad surnuid … saatana töö infiltreerub koguni Kirikusse, nii et kardinalid on kardinalide vastu, piiskopid piiskoppide vastu … Kirik saab olema täis neid, kes aktsepteerivad kompromisse.”

Vatikan ei ole Akita ilmumise kohta kunagi ei positiivset ega negatiivset otsust langetanud; aga kuna kohalik piiskop aktsepteeris seda tõesena, siis juriidiliselt on tegu heakskiidetud ilmumisega. Akita ilmumine on tähelepanuväärne veel selle poolest, et Jaapani televisioon kandis üle pildi nutvast Maarja kujust.

Mis puudutab Fatima kolmanda saladuse tõepärasust, siis selle tagasilükkamisel on hind, mida minul ühes paljude teistega oleks väga raske maksta: me peaksime aktsepteerima, et Joseph Ratzinger, paavst Benedictus XVI, valetas otseselt, totaalselt ja korduvalt, väites, et ei ole mingit teist saladust ega avalikustamata jäänud saladuse osa. Sama kehtib Johannes Paulus II puhul. Samuti peab meeles pidama, et Lucia ise oli saladuse avalikustamise ajal veel elus. Ning viimaks peab küsima, mis mõte on avaldada saladuse fabritseeritud versioon, kui oleks võinud selle lihtsalt avaldamata jätta.

Vandenõuteoreetik minu peas tahab siiski küsida, kas Benedictus XVI tagasiastumisel võib olla mingi seos Fatima saladustega, või mõne muu ilmutusega, ning miks oli Franciscuse üks esimesi tegusid paavstina maailma pühendamine Maarja puhtaimale südamele – kui Johannes Paulus II oli seda juba teinud, ning Benedictus XVI oli seda korranud kõigest paari aasta eest. Samuti, kui kolmas saladus viitab minevikku jäänud sündmustele, siis miks viitas Franciscus aastal 2017 Fatimas käies (ilmutuse sajandal aastapäeval) endale kui “valgesse riietunud piiskopile” – väljend, mis pärineb kolmandast saladusest.

Aga olgu tõde milline tahes, tahan tagasi pöörduda selle postituse algusesse – kui me unustame end sääraste visioonide detailidesse, oleme nende tegeliku mõtte kahe silma vahele jätnud. Fatima saladused tekitavad suurimat sensatsiooni järjekorras 3, 2 ja 1, aga ma usun, et Jumalaema avalikustas saladused siiski nende tähtsuse järjekorras. See tähendab, et tegelikult on esimene saladus, nägemus põrgust, kõige olulisem. Siinne maailm, kogu oma tuumasõdade potentsiaaliga, on ju kõigest järgmise eeskoda.

Stephen Bullivant lõpetab oma Fatima sajanda juubeli puhul kirjutatud ülevaate, kirjutades:

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad “tunnustähte taevast” (Markuse 8:11), täheldades, et ainult “kuri ja abielurikkuja sugupõlv” nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda – mõningase ebamugavusega – selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulikud olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

Kui Johannes Paulus II-lt küsiti kolmanda saladuse kohta, siis tõstis ta üles oma roosipärja ja ütles: “Siin on ravim kurja vastu. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse.” Nagu Jumalaema ise lubas, siis “Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda.”

Vaata ka:

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus
Milline on Kirik aastal 2000?
Püha Joosep ja tema palvetrepp
Innocentius VI, detsember 13, 2021
Paavsti vastus Riia peapiiskopi kirjale seoses Vastseliina ilmutusega.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Kristel Kaar, detsember 5, 2021
Vaid mõned aastad pärast püha Joosepi Kiriku patrooniks kuulutamist leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.