Püha Vaimu noveen

Mis on noveen?

Noveeni palvetamise traditsiooni pärineb algkiriku aegadest. Kui Kristus oli läinud taevasse, tõotas ta jüngritele saata Püha Vaimu, et neid rüütataks “väega kõrgelt” (Lk 24, 49). Selle aja jooksul olid apostlid “ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1,14). Sellises püsivas ja tugevas palveseisundis ootasid nad kõik Püha Vaimu tulekut. Taevasseminekut ja Nelipüha lahutab aga täpselt üheksa päeva. Nendest suurtest sündmustest kasvaski välja kindel palveviis: palvetada üheksa päeva vältel imelist taeva kinki oodates. Noveen tuleneb ladinakeelsest sõnast novem, mis tähendab “üheksa”.

Tavaliselt on noveenil üks kindel palvesoov, mida Jumalalt tulihingeliselt palutakse. Noveeni juurde kuuluvad etteantud palved, mis osaliselt võivad igal päeval muutuda. Kuid nendest veelgi tähtsam on üheksapäevane palveseisund. See tähendab, et Jumalaga püütakse olla suuremas ja lähedasemas ühenduses ja seda mitte ainult noveeni palvete lugemise ajal, vaid ka kogu ülejäänud aja vältel. Viibitakse teatud viisil kõrgendatud tähelepanus Jumala suhtes. Palveseisundit võivad aidata lühikesed armastusehüüded Kolmainu Jumala poole nagu “Jumal, ma usaldan Sind”, “Ma armastan Sind kogu südamest” või “Ma kummardan ja austan Sind, pühim Kolmainus Jumal” või ka muud spontaansed armastusest kantud hüüatused ja tänuavaldused.

Noveene on väga mitmesuguseid: levinumad on noveenid konkreetse pühaku eestkostel. Näiteks noveen pühale Joosepile või pühale Johannes Paulus II-le või muidugi Neitsi Maarjale, kelle nimetusi on määratul hulgal (Halastuse Emale, Imettegeva medaljoni Neitsile, Valude Emale, Maarjale, kes harutab lahti sõlmi jne…). See tähendab, et oma palve esitatakse Jumalale pühaku eestkoste läbi. Kuna pühakud on Jumalaga kujuteldamatult tihedamas ühenduses kui maapealsed inimesed, tugevdavad nad meie anumist ja viivad selle otsejoones Jumala ette koos omaenda palvete ja teenetega.

Meie esitame siinkohal sel erilisel ajal noveeni Pühale Vaimule. See on kõige algupärasem noveen, nagu võisime teada saada, mis lähendab meid apostlite ajale, kui kõik olid ühiselt palvetamas koos Neitsi Maarjaga Püha Vaimu ootuses. Nõnda on ka Neitsi Maarja alati koos meiega palvetamas – tema, täidetud Püha Vaimu kogu täiusega, on teatud mõttes Püha Vaimu tuleku garantiiks. Võime olla kindlad, et sinna, kus on Neitsi Maarja, Püha Vaimu kaasa, laskub taevane kink ilmtingimata, kuna Neitsi oma alandlikkuse, puhtuse ja armastusega on justkui magnet, millele Jumal ei saa vastu panna. Palvetagem siis tulihingeliselt nagu apostlid koos Jeesusega emaga, et Püha Vaim tuleks ja tooks meile kogu oma armutäiuse.

Püha Vaimu noveen, 1. päev
Püha Vaimu noveen, 2. päev
Püha Vaimu noveen, 3. päev
Püha Vaimu noveen, 4. päev
Püha Vaimu noveen, 5. päev
Püha Vaimu noveen, 6. päev
Püha Vaimu noveen, 7. päev
Püha Vaimu noveen, 8. päev
Püha Vaimu noveen, 9. päev

Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe’ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis on võimalik, et tänu Anscombe’le saime me “Narnia kroonikad”. Aga kuna Lewis oli esimene, kes mind kristluse juurde tõi, ning olin hakanud temast päris lugu pidama, siis ei pruukinud see minu jaoks eriti positiivne sissejuhatus olla.

Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed. Pealegi köitis mu tähelepanu märkus, et Anscombe oli ka ise kristlane – ta oli nii filosoof kui katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Aga olla kuulus filosoof ja katoliiklane ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta, rääkimata sellest, et ta oli võimeline võitma C. S. Lewist – see kõik tekitas Anscombe’i vastu huvi. Hakkasin hoopis tema kohta rohkem informatsiooni otsima ning mida rohkem ma lugesin, seda rohkem pidin silmi hõõruma ja imestama, et selline inimene on tõepoolest olemas olnud.

Ühes artiklis esitatakse temast näiteks selline kokkuvõte: “Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline.”

See ebatavaline naine, Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe, sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Pärast debatti Lewisega kavatses viimane teda uuesti esinema kutsuda teemal “Miks ma usun Jumalasse”. Lewis arvas nimelt, et kui Anscombe on ümber lükanud halva teismi pooldava argumendi, on tema kohustus kristlasena leida selle asemele häid argumente. Paraku Lewis lõpuks kas ei esitanud kutset või ei võtnud Anscombe seda kutset vastu, ning tegelikult ei olegi ta enda pöördumise kohta kirjutanud midagi enamat, kui et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Ma ei tea, milliseid raamatuid ta täpselt luges, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest.

Noor Anscombe

Tundub, et Anscombe’i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik “hea”, mis on katoliikluseski, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: “Kas pärast leiva pühitsemist on see endiselt leib?” Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transsubstantsiatsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe’i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas ta katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe’i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal, samal aastal, kui ta abiellus teise katoliiklusesse pöördunud filosoofi Peter Geachiga, kellega nad olid kohtunud Corpus Christi protsessioonil. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Oma õpingute käigus tutvus Anscombe ilmselt 20. sajandi olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga. Anscombe on meenutanud, kuidas ta küsis Wittgensteinilt tema loengus ühe küsimuse fenomenalismi kohta, mis oli teda aastaid vaevanud. Kahjuks ei ole ma võimeline siinkohal selle küsimuse mõtet reprodutseerima, aga see sai loengusaalis naerupahvakute osaliseks. Kuid Wittgenstein võttis küsimust täie tõsidusega, ning Anscombe sai lõpuks vastuse, mis teda rahuldas. Tema ja Wittgensteini vahel arenes sõprus, mis oli Wittgensteini puhul äärmiselt ebatavaline, kuna ta ei kannatanud “akadeemilisi naisi” ning põlgas eriliselt naisfilosoofe. Anscombe oli selles suhtes erand, ning Wittgenstein andis talle isegi hellitusnime “vanamees”. Hiljem on just Anscombe’i tõlke kaudu saksa keelest Wittgensteini mõtted meieni jõudnud.

Wittgenstein

Olgu ka mainitud, et Wittgenstein ise oli katoliikluse hüljanud, ehkki suhtus sellesse austusega. Ta olevat öelnud, et ta ei suudaks kunagi uskuda kõike seda, mida Anscombe usub. Samas Anscombe pidas Wittgensteini sisemises mõttes religioosseks inimeseks. Enne surma tahtis Wittgenstein kohtuda mõne “mittefilosoofilise” preestriga; Anscombe andis talle kontakti. Preester, Anscombe ja veel mõned õpilased olid Wittgensteini surivoodi ümber, aga pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge’i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986. Samal ajal õpetas ta ka Oxfordis. Anscombe andis tähelepanuväärse panuse paljudes filosoofia valdkondades, sealhulgas eetikas. Et oma sõbrannat ühel loengukursusel asendada, pidi ta läbi lugema kaasaegsete moraalifilosoofide tööd, ning see kogemus pani ta pehmeltöeldes nördima. Artiklis “Modern moral philosophy” kaitses ta väidet, et kõigi kaasaegsete moraalifilosoofide filosoofia on enam-vähem üks ja seesama ja pealegi väär. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi – isegi mitte süütute tapmist – ei peeta absoluutselt keelatuks. Ta lõi selle kirjeldamiseks mõiste “konsekventsialism” (consequentialism) – see on vaade, mille kohaselt võib piisavalt heade tagajärgede puhul õigustada ükskõik mille tegemist. Samuti arvas ta, et see on ohtlik, kui moraalifilosoofid opereerivad kristlikus raamistikus ning räägivad moraalsetest kohustustest, ilma, et nad usuksid seadusandja – Jumala – olemasolusse. See oleks nagu rääkida kohtuotsusest pärast seda, kui sa oled elimineerinud kohtud ja kohtunikud. On öeldud, et selle artikliga algatas Anscombe ainuisikuliselt “vooruseetika renessansi” – ta tõi tagasi teist tüüpi moraalifilosoofia, mida viljeles näiteks eelkristlik Aristoteles, kes ei kasutanud moraalse kohustuse mõistet.

Kuidas aga avaldus Anscombe’i enda elus tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides “keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu”. Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes “teiseklassilist” spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe’i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe’i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et “see naine ei jäänud ka kunagi vakka”. Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal oli selleks muidugi õpetus seksuaalsusest, kontratseptiividest ja abordist. Anscombe kirjutas suure läbinägelikkusega sellest, kuidas kontratseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Arvestades, et ta kirjutas aastakümneid enne seda, kui maailmas loodi esimesed samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliidud, võiks seda pidada isegi prohvetlikuks. Aga selle konstanteeringu tegi Anscombe peaaegu möödaminnes; ka siis oli neid, kes ennustatavas arengus mitte midagi halba ei näinud, ja Anscombe teadis seda. Ta kirjutas ühtaegu nii oma kaasaegsetele kui ka kõigi aegade jaoks, kui nii võib öelda, ning ma usun, et tema kaemus on suuteline huvi pakkuma ka mittekatoliiklastele.

Muidugi ei peljanud Anscombe kirjutada ka spetsiifiliselt katoliiklikule auditooriumile. Ühes postuumselt avaldatud artiklis annab Anscombe edasi sõnumi, mida ta soovib, et oleks neil aegadel kuulnud piiskoppidelt:

“Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma ning, kuigi religioosne elu jääb kõrgemaks, ei pea selle näitamiseks kloostrisse minema. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on.”

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe’i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe’i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe’i kirjutised kontratseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe’i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. “Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa,” ütles Williams. “Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega.”

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja süütute tapmise vastu. 1956. aastal protesteeris ta avalikult Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani “patsifistlikuks kangelasteoks”, mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et “süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid”, nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama. Truman sai oma kraadi sellele vaatamata – Anscombe’i toetas vaid 3 inimest (ja Bernard Williams tegi väga selgeks, et ta ei taha sellise protestiga mingil moel seotud olla). Anscombe ei lootnudki ülikooli otsust ümber pöörata, aga ta ei tahtnud, et Truman saaks oma kraadi ilma, et oleks väljendatud vastupanu – ning selle eesmärgi täitis ta kuhjaga, kuna tema traktaat “Härra Trumani kraad” on hiljem saanud päris kuulsaks.

Allolevatel piltidel on aga näha, kuidas politsei veab Anscombe’i, kes oli sel hetkel juba Cambridge’i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Anscombe kirjutas palju varase embrüo olemusest (näiteks kandis üks tema artikleid pealkirja “Kas sa olid kunagi sügoot?“), aga ta arvas, et tegu on puhtalt akadeemilise küsimusega, mis ei peaks meile praktilist huvi pakkuma. Ta kirjutas, et isegi kui kahelda viljastatud munaraku inimeseks-olemises, siis juba varsti tekib äratuntav inimkuju, ning igal juhul on tegu inimolendi algega (või inimolendite, kui see peaks jagunema kaksikuteks), ning seega ka varane abort on selle konkreetse inimese (või inimeste) elu hävitamine. Kahel korral arreteeriti ta abordikliiniku juures protesteerimise eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe’i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe, keda on nimetatud koguni suurimaks naisfilosoofiks ajaloos.

Julgusest ei olnud Anscombe’il kunagi puudust. Räägitakse, et kord Chicagos olevat bandiit teda ähvardama hakanud, mille peale Anscombe vastas, et see ei ole kohane viis külalisi vastu võtta. Röövimise asemel jäid nad hoopis vestlema, ning lõpuks saatis kurikael Anscombe’i tema sihtkohta ja ütles, et ta ei tohiks nii ohtlikus kandis jalutada.

On raske ette kujutada, kuidas see tal õnnestus, aga Anscombe kirjutas kõik oma suured filosoofilised teosed, nagu raamat “Intention” või juba mainitud artikkel “Modern moral philosophy”, piltlikult öeldes mähkmete keskel. Samas on Anscombe’i tütar Mary Geach kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Küsimusele, kes on tema lemmiklaps, vastas Anscombe, et see, kes on parajasti nelja-aastane. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees “On transubstantion” kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning “kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.”

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe’l endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse ja riietuse põhjal vaeseks talunaiseks. Anscombe’i peres palvetati üheskoos igal hommikul ja õhtul, ning Anscombe võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. “Kõige eest, mida on okei tahta,” sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: “Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust.”

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Seepärast mõjuvad teatud aspektid tema juures tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Ei tasu aga arvata, nagu oleks Anscombe end seetõttu feministiks pidanud, vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid preestriseisuse ainult meestele avatuse üle, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kui põhimõtet “vihka pattu, armasta patust” tehakse tänapäeval millegipärast maha kui ebasiirast, siis Anscombe’i ja teme pere elus ilmnes see minu meelest täiesti võrratul kombel. Kõik tagakiusatud leidsid Anscombe’i juures kaitset. Endised tudengid on meenutanud, kuidas Anscombe’i juurde võis filosoofiliseks aruteluks sisse astuda “nii öösel kui päeval”, ning eriti olid tema uksed valla neile, kes vajasid eetilisi nõuandeid. Üks professor, kellele Anscombe nähtavasti eriti ei sümpatiseerinud, olevat oma tudengit hoiatanud: “Mõtle kaks korda, enne kui sa Geachi ja Anscombe’i juurde õhtusöögile lähed. Sa ei tea kunagi, kas sind pannakse seal istuma mõne käima peal Pakistani moslemi kõrvale, kes tahab last alles hoida, või mõne kalli homopoisi kõrvale, kellele Anscombe tahab õpetada eetikat ja karskust. Auväärne? Minu meelest on tema ja kogu ta õukond segased!” Kui Anscombe sellest kuulis, olevat ta jällegi vastanud: “Segane? Võib-olla olen ma seda. Ehk olen ma Kristuse narr. Ma soovin vaid, et oleksin seda rohkem.”

Oxfordi ülikool oli kahekümnenda sajandi keskel veel väliselt konservatiivne koht, aga sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti aktsepteerida ilma suurema kärata. Ilmselt häiris ülikooli kogukonda rohkem avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi ning jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast. Ilmselt oli ta seda häirivam, et ei vastanud sugugi stereotüüpsele arusaamale inimestest, kes niimoodi elavad ja usuvad. Anscombe oli äärmiselt rikas isiksus, kuulus suitsetamise ja šampuse joomise poolest. Tema kirjutistest kumab tihti läbi hea huumorisoon, ning inimesed, kes teda tundsid, kinnitavad, et talle meeldis nalja heita (ja ka vanduda). Tema kodu oli täidetud laste ja kõiksugu külalistega. Ta armastas head toitu ja nautis selle valmistamist koos oma lastega.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe’i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda “elu vaesumise” jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: “Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla “vaimus vaene” on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud.” Ta lisas, et on veider, kui kellegi jaoks ilmestab seda vaesust tavaline karske abielu, aga sellised on ajad, kus me elame. Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: “Sest ma usun Kristuse õpetust.”

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud esitada temast järgmise kokkuvõtte: “See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt.”

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach’i suudlemine.

Elizabeth Anscombe ja Peter Geach

Vaata ka:

Ecce homo – Ignace Lepp
Milline on Kirik aastal 2000?
Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Katrin Laur, veebruar 8, 2022
Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021
Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.

Kas sa oled päästetud?

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.

Vaata ka:

Milline on Kirik aastal 2000?
Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022
Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
“Läti Henrik”, märts 12, 2022
See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima.
Heido Trofimov, detsember 22, 2021
Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.

Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022

See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima. Mõõduvõtmises olid esindatud katoliiklased, baptistid ja vabakoguduslased. Katoolset kogudust esindasid kaks võistkonda, ja ehkki suur osa liikmetest üldse kogudusse ei kuulunudki, olid nad siiski seotud koguduse juures tegutseva spordigrupiga. Baptistidest mängisid aga Salemi spordigrupp ja vabakoguduslasi esindas Ruut.

Ristirahvas kogunes mängima püha märter Sebastianuse kaitse all, keda ammustel aegadel milleenium ja paar tagasi mõisteti tema usu eest surma vibulaskmise läbi. Nooled püha Sebastianust siiski ei tapnud, mispeale ta peksti surnuks. Sellest ajast peale on püha Sebastianus vibuküttide, sportlaste ja sõdurite kaitsepühak.

Madina käigus said kõik võistkonnad üksteise mehisuse proovile panna, ehkki tõele au andes rakendati ka nähtust nimega sookwoodid, nii et pooled kohaletulnutest esindasid õrnemat sugu. Saame öelda, et katoolsed kristlased jäid nii võidukalt teiseks kui ka alandlikult viimasteks. Kuna auväärse neljanda koha omanikud ehk katoliiklaste B tiim meenutas sel korral pigem eksinud lambukesi, me neil siinkohal pikemalt ei peatu. Poodiumi kolmanda koha hõivas aga kogudus Ruut, kes oli taseme poolest väga lähedane katoliiklaste A tiimile, kellele lõpuks siiski alla pidi vanduma. Katoliiklaste A tiimis oli aimata juba professionaalsuse ilminguid, aga kahtlusteta pani võistluse pika puuga kinni Salemi kogudus, kes mängisid koondise tasemel.

Kas selsinasel päeval pandi alus uuele traditsioonile? Seda näitab aeg.

Järgneb väikene kokkuvõte päevapiltide näol. Tõenäoliselt on nende autoriks suuremas osas piltnik Joonas Järwe, kes mõningatel juhtudel oma aparatuuri ka teistele laenas, nii et kindlad me ei saa olla.

Neljandale kohale jäänud katoliiklaste B tiim:

Kolmandale kohale platseerunud Ruut:

Teiseks tulnud katoliiklaste A-tiim:

Võitjad Salemi kogudusest:

Ja kõik koos:

Vaata ka:

Reisikiri Roomast
Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega
Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Heido Trofimov, detsember 5, 2021
Ehkki “igavese linna” nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada.
Fromhold von Vifhusen, detsember 5, 2022
Teie alandlik jutlustaja Vromoldus, Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud.
Heido Trofimov, detsember 22, 2021
Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.

Venemaa pühendamisest Maarjale

Isa Wodek kirjutab viimases kolleegiumi numbris:

Traditsiooni sisuks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse edasi kirjutatud või kirjutamata kujul.

Ma tahtsin alustada sellest tsitaadist, et luua konteksti järgmisele väitele: seoses Jeesuse Kristuse tulekuga maailma 2000 aasta eest on Jumala ilmutus saanud täielikuks. Jumal ei lisa sellele enam midagi juurde. Nagu väljendas end püha Risti Johannes, siis Jumal ütles meile kõik selle ühe Sõna kaudu.

See Ilmutus suure tähega puudutab kogu inimese elu, mitte üksnes tema mõistust. Aga on olemas ka teistsuguseid ilmutusi, mis ei täienda seda ühte ja ainsat Ilmutust, aga aitavad seda paremini mõista. Neid ilmutusi nimetame me privaatilmutusteks, nagu oli näiteks Fatima Jumalaema ilmumine kolmele Portugali karjuslapsele. Sellised ilmutused on olemuslikult erinevad Ilmutusest kui sellisest ja need ei nõua meie usku, nagu Ilmutus nõuab.

Aga püha Paulus kirjutab (1Ts 5:19-21), “Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast”. Joseph Ratzinger ütleb selle kommentaariks, et prohvetluse karismat leiab Kirikust igal ajastul, aga selle mõte ei ole ennustada tulevikku, vaid seletada Jumala tahet praegusel ajal, ja seeläbi näidata õiget teed tulevikku. “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?” küsis Jeesus (Lk 12:56). Fatima ilmutuse mõte, ütleb Ratzinger, on mõista aegade märke ja õppida vastama neile usus.

Ratzinger hoiatab ka, et me ei tohiks privaatilmutusest mõelda kui loori eemaldamisest, nagu ilmutaks Taevas end hetkeks kogu oma tõelises olemuses, nii nagu me loodame seda näha pärast surma. Mõelgem kasvõi sellele, et alati, kui Maarja kuskil ilmub, näeb ta välja nagu kohaliku kultuuri naine. Seepärast ütleb Ratzinger, et Fatima ilmutus ei ole ei fantaasia vili ega ka loori eemaldamine, vaid süntees tõelisest taevalikust impulsist ja nägija võimest seda vastu võtta. Me ei pea üle tähtsustama selliste visioonide detaile, nagu oleks tegu fotodega, või juhul, kui räägitakse tulevikust, ei peaks me sellest mõtlema kui filmilindist, mille ajarändur on meie käsutusse andnud.

Kes Fatima ilmutusega kursis ei ole, siis Stephen Bullivant on kirjutanud sellest hea ülevaate:

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks Katoliku Kiriku jaoks. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise – kui tuleviku paavst Pius XII – kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last – Francisco, Jacinta ning Lucia – karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli “valgesse riietatud naine, eredam kui päike”.

Naine ilmus kuue järjestikuse kuu 13. kuupäeval. Selle aja jooksul juhtus palju asju, mille ümberjutustamiseks ei ole siin ruumi. Korduvalt rääkis naine palve, paastumise ja patukahetsuse vajalikkusest; lõpuks on just see Fatima ja ka kõigi teiste privaatilmutuste tuumaks.

Aga naine usaldas lastele ka kolm saladust.

Esimene saladus oli visioon põrgust. See vältas kõigest sekundi. Vastasel juhul, arvas Lucia hiljem, oleks ta hirmust ja õudusest lihtsalt surnud.

Teises saladuses hoiatas naine, et kui maailm ei paranda meelt ja ei tee seda ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid sellele järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette “suur märk” taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Lucia memuaaride põhjal jätkas naine:

“Et seda ära hoida, tulen ma tagasi, et paluda Venemaa pühendamist minu puhtaimale südamele. Kui minu nõudmisi täidetakse, siis Venemaa pöördub, ning tuleb rahu. Kui mitte, siis levitab Venemaa oma vigasid kogu maailmas, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, mitmed rahvad hävitatakse. Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda. Püha Isa pühendab Venemaa minule, ja Venemaa pöördub ja inimkonnale tagatakse rahuaeg.”

Naine ütles, et ta tuleb tagasi, et Venemaa pühendamist spetsiifiliselt paluda. See juhtus 13. juunil 1929, kui Lucia sai jälle ilmutuse osaliseks, ning Maarja ütles talle:

“Aeg on saabunud, mil Jumal palub Pühal Isal ühenduses kõigi maailma piiskoppidega pühendada Venemaa minu puhtaimale südamele. Ta lubab sel viisil Venemaa päästa. “

Lucia, kes elas Hispaanias asuvas kloostris (teised kaks last olid noorena surnud), rääkis sellest oma pihiisale, kes palus tal see nägemus kirja panna. Pihiisa andis selle informatsiooni edasi piiskopile, kelle kaudu see millalgi ka paavstini pidi jõudma.

Wikipedia sõnul on Venemaa pühendamist üritanud järgmised paavstid: Pius XII (1942), Johannes Paulus II (1984), Benedictus XVI (2010) ja Franciscus (2013). Pius XII mainis oma pühitsuses “Venemaa inimesi”, teised pühendasid aga Maarja puhtaimale südamele “maailma”, Venemaad üldse mainimata. Ühelgi korral pole olnud kaasatud kõik maailma piiskopid.

Õde Lucia enda sõnul, kes suri alles 2005. aastal, vastas 1984. aasta pühitsus siiski Taeva nõudmistele. Ning tõepoolest lagunes Nõukogude Liit paar aastat hiljem ja tundus, nagu toimuks Venemaal teatud sorti religioosne ärkamine: end kristlasteks pidavate inimeste arv kasvas pärast Nõukogude Liidu lõppu koguni 40%.

Viimaste sündmuste valguses on siiski väga raske rääkida Venemaa pöördumisest ja Fatima ettekuulutuse täideminekust. Patriarh Kirill näib Putini sõda toetavat põhjendusel, et lääne väärtuste vastu peab võitlema. Aga Venemaa enda usuline ja moraalne ärkamine on olnud kõigest fassaad: Venemaal käiakse vähem kirikus (5% mehi ja 10% naisi kord kuus) ja tehakse rohkem aborte kui mandunud läänes; rohkem kui üheski teises riigis maailmas.

Me ei saa välistada, et õde Lucia eksis oma hinnangus 1984. aasta pühitsuse kohta. Seda võib seletada ka tema kuulekusega usuliste autoriteetide suhtes, kes soovisid, et see pühitsus täidaks kõik tingimused. Pealegi oleks vastasel juhul raske mõista, miks Benedictus XVI ja Franciscus seda pühitsust korrata tahtsid. Seniajani ei ole spetsiifiliselt Venemaad Maarja südamele pühendatud, ja kaasatud ei ole olnud kõik maailma piiskopid.

Aga Taevas hoiatas meid selle nõudmise täitmatajätmise eest. Juba 1917 ütles Maarja, et kui seda nõudmist ei täideta, alustab Venemaa sõdu ja terveid rahvaid hävitatakse. Aga see nõudmine ise esitati alles aastal 1929. Millalgi pärast seda, ilmselt aastal 1931, sai Lucia sõnumi Issandalt Jeesuselt eneselt, kes ütles:

Nad ei hoolinud minu nõudmisest! … Nagu Prantsusmaa kuningas, nad kahetsevad ja teevad seda, aga siis on hilja. Venemaa on juba levitanud oma eksimusi kõikjal maailmas, kutsudes esile sõdu ja Kiriku tagakiusamist: Püha Isa peab palju kannatama… Tee minu teenijatele teatavaks, et kuna nad järgivad Prantsusmaa kuninga eeskuju, kui nad minu nõudmise täitmisega viivitavad, järgnevad nad talle ka tema õnnetuses. Pole kunagi liiga hilja pöörduda Jeesuse ja Maarja poole.

Miks räägib Jeesus Prantsusmaa kuningast? Siin on üks huvitav kokkusattumus või “kokkusattumus”. 17. juunil 1689 sai püha Margaret Alacoque nägemuse osaliseks. Jeesus palus läbi tema, et prantsuse kuningas pühendaks Prantsusmaa tema Pühimale Südamele ja lisaks Pühima Südame embleemi Prantsusmaa lipule. Louis XIV ega ükski tema järglastest ei võtnud seda nõudmist kuulda. Täpselt sada aastat hiljem, 17. juunil 1789 kõrvaldati Prantsusmaalt revolutsiooni käigus kuningate võim. Paar aastat hiljem löödi kuningal pea maha.

Mida see Fatima ilmutuse kontekstis tähendab? Näib, nagu Jeesus ütleks, et nii, nagu prantsuse kuningale anti aega sada aastat, on ka paavstil aega sada aastat. Me ei ole näinud tervete rahvaste hävitamist, millest rääkis Fatima Jumalaema. Kas midagi sellist juhtub 2029. aasta paiku? Või juhtub midagi võrdväärselt tormilist Kirikus?

See viib meid kolmanda saladuseni, mis oli tõepoolest saladus selle tavapärases mõttes peaaegu terve sajandi; nimelt oli see salastatud.

Lucia ei pannud kolmandat saladust oma memuaaridesse kirja, nagu ta oli teinud esimese kahe saladusega. Aga kui ta 1943. aastal raskelt haigestus, andis piiskop talle otsese käsu saladus kirja panna, et see kaduma ei läheks. Aastal 1957 jõudis pitseeritud ümbrik, mis saladust sisaldas, lõpuks Vatikani. 1960. aastal andis Vatikan pressiteate kaudu teada, et “kõige tõenäolisemalt jääb see ilmutus igaveseks ajaks absoluutseks saladuseks”. Kui Johannes Paulus II-lt kolmanda saladuse kohta küsiti, siis ta vastas:

“Kristlastele peaks piisama selle teadmisest, et kui on olemas sõnum, kus öeldakse, et ookeanid ujutavad üle terveid piirkondi, et ühe hetkega hävivad miljonid inimesed … siis ei ole enam mingit mõtet selle salajase sõnumi avalikustamises. Paljud tahavad teada lihtsalt uudishimust, kuna nad ihkavad sensatsioonilisust, aga nad unustavad, et teadmisega kaasnevad kohustused. On ohtlik tahta üksnes oma uudishimu rahuldada, kui ollakse veendunud, et me ei saa midagi teha katastroofi suhtes, mida on ennustatud. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse. Me peame olema valmis katsumusteks mitte eriti kauges tulevikus, katsumusteks, kus me peame olema valmis andma isegi oma elud, kinkima end täielikult Kristusele ja Kirikule. Teie ja minu palvete läbi on võimalik seda kannatust leevendada, aga ei ole enam võimalik sellest hoiduda, sest ainult sel viisil saab Kirikut efektiivselt uuendada. Kui palju kordi on Kiriku taassünd nõudnud verd? Seekord ei ole teisiti.”

Kui Lucialt küsiti kolmanda saladuse kohta, olevat ta viidanud Ilmutuse raamatu peatükkidele 8 kuni 13. Sinna sisse jääb Ilmutuse 12:4, mida Johannes Paulus II kasutas oma jutluses 2000-dal aastal, kui ta Fatimas viibis:

Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

2001. aastal otsustati kolmas saladus viimaks avalikustada, kuna sündmused, millele need viitavat, olevat jäänud ajalukku: 20. sajandi kristlaste tagakiusamised ning eriliselt Johannes Paulus II atentaadikatse püha Peetruse väljakul 13. mail 1981 (pange tähele kuupäeva!). Kolmas saladus, nii nagu Lucia olevat selle kirja pannud, kõlab nii:

Pärast kahte esimest saladust, millest ma olen juba rääkinud, nägime me Jumalaemast vasakul ja pisut kõrgemal inglit leegitseva mõõgaga; sellest tulid välja leegid, mis näisid maailma põlema panevat, aga need kustusid, kui kohtusid valgusega, mida Jumalaema tema poole oma paremast käest kiirgas. Osutades oma parema käega maa poole, hüüdis ingel valju häälega: “Patukahetsus, patukahetsus, patukahetsus!” Ja me nägime tohutus valguses, mis on Jumal, midagi sarnast nagu siis, kui inimesed ilmuvad peeglisse, mille eest nad läbi kõnnivad, valgesse riietatud piiskoppi. Meile jäi mulje, et tegu on Püha Isaga. Teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised läksid üles järsust mäest, mille tipus oli suur rist, tehtud jämedalt tahutud tüvedest, nagu koorega korgipuud. Enne sinna jõudmist läks Püha Isa läbi suurest linnast, mis oli pooleldi varemetes, värisedes ja vankuva sammuga, vaevatud suurest valust ja kurbusest. Ta palvetas nende hingede eest, kelle laibad ta teele jäid. Kui ta jõudis mäe tippu, langes ta põlvili risti ette, aga sõdurite rühm tappis ta, lastes tema poole kuule ja nooli, ja samal moel surid üksteise järel teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised, ning mitmed ilmikud erinevates auastmetes ja positsioonides. Risti mõlemal pool oli kaks inglit, mõlemal käes kristallist nõud, kuhu nad kogusid märtrite verd, millega nad piserdasid hingi, kes olid teel Jumala poole.

On esitatud mitmeid proteste selle kohta, et tegu ei saa olla “tõelise” kolmanda saladusega. Need protestid põhinevad väidetel, mida meil on raske otseselt kontrollida. Näiteks on Vatikani avaldatud tekst neljal eraldi lehel, samas kui enne saladuse avaldamist räägiti ühestainsast lehest. Saladus pidavat olema kirjutatud kirja vormis piiskopile, mis avaldatud tekstist aga välja ei tule. See pidavat sisaldama otseseid tsitaate Maarjalt, mida avaldatud tekstis ei ole. Jne.

Howard Dee, Filipiinide saadik Vatikanis, ütles 1998. aasta intervjuus, et kardinal Ratzinger kinnitas talle isiklikult, et Fatima ja Akita sõnumid on “olemuselt samad”. Akita viitab Neitsi Maarja ilmumisele 1973. aastal Jaapanis, kus ta ütles:

“Kui inimesed ei kahetse ega paranda ennast, saadab Isa inimkonna peale tohutu karistuse. See karistus on suurem kui veeuputus, selline, mida varem pole nähtud. Tuli langeb taevast ja pühib minema suure osa inimkonnast … head üheskoos halbadega. Ellujäänud on nii lohutud, et nad kadestavad surnuid … saatana töö infiltreerub koguni Kirikusse, nii et kardinalid on kardinalide vastu, piiskopid piiskoppide vastu … Kirik saab olema täis neid, kes aktsepteerivad kompromisse.”

Vatikan ei ole Akita ilmumise kohta kunagi ei positiivset ega negatiivset otsust langetanud; aga kuna kohalik piiskop aktsepteeris seda tõesena, siis juriidiliselt on tegu heakskiidetud ilmumisega. Akita ilmumine on tähelepanuväärne veel selle poolest, et Jaapani televisioon kandis üle pildi nutvast Maarja kujust.

Mis puudutab Fatima kolmanda saladuse tõepärasust, siis selle tagasilükkamisel on hind, mida minul ühes paljude teistega oleks väga raske maksta: me peaksime aktsepteerima, et Joseph Ratzinger, paavst Benedictus XVI, valetas otseselt, totaalselt ja korduvalt, väites, et ei ole mingit teist saladust ega avalikustamata jäänud saladuse osa. Sama kehtib Johannes Paulus II puhul. Samuti peab meeles pidama, et Lucia ise oli saladuse avalikustamise ajal veel elus. Ning viimaks peab küsima, mis mõte on avaldada saladuse fabritseeritud versioon, kui oleks võinud selle lihtsalt avaldamata jätta.

Vandenõuteoreetik minu peas tahab siiski küsida, kas Benedictus XVI tagasiastumisel võib olla mingi seos Fatima saladustega, või mõne muu ilmutusega, ning miks oli Franciscuse üks esimesi tegusid paavstina maailma pühendamine Maarja puhtaimale südamele – kui Johannes Paulus II oli seda juba teinud, ning Benedictus XVI oli seda korranud kõigest paari aasta eest. Samuti, kui kolmas saladus viitab minevikku jäänud sündmustele, siis miks viitas Franciscus aastal 2017 Fatimas käies (ilmutuse sajandal aastapäeval) endale kui “valgesse riietunud piiskopile” – väljend, mis pärineb kolmandast saladusest.

Aga olgu tõde milline tahes, tahan tagasi pöörduda selle postituse algusesse – kui me unustame end sääraste visioonide detailidesse, oleme nende tegeliku mõtte kahe silma vahele jätnud. Fatima saladused tekitavad suurimat sensatsiooni järjekorras 3, 2 ja 1, aga ma usun, et Jumalaema avalikustas saladused siiski nende tähtsuse järjekorras. See tähendab, et tegelikult on esimene saladus, nägemus põrgust, kõige olulisem. Siinne maailm, kogu oma tuumasõdade potentsiaaliga, on ju kõigest järgmise eeskoda.

Stephen Bullivant lõpetab oma Fatima sajanda juubeli puhul kirjutatud ülevaate, kirjutades:

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad “tunnustähte taevast” (Markuse 8:11), täheldades, et ainult “kuri ja abielurikkuja sugupõlv” nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda – mõningase ebamugavusega – selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulikud olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

Kui Johannes Paulus II-lt küsiti kolmanda saladuse kohta, siis tõstis ta üles oma roosipärja ja ütles: “Siin on ravim kurja vastu. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse.” Nagu Jumalaema ise lubas, siis “Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda.”

Vaata ka:

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus
Milline on Kirik aastal 2000?
Püha Joosep ja tema palvetrepp
Innocentius VI, detsember 13, 2021
Paavsti vastus Riia peapiiskopi kirjale seoses Vastseliina ilmutusega.
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022
Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.
Kristel Kaar, detsember 5, 2021
Vaid mõned aastad pärast püha Joosepi Kiriku patrooniks kuulutamist leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.

Tridenti Missa õiguslik staatus

Michael Treharne Davies (1936 – 2004) oli katoliiklasest kirjanik ja aastast 1992 kuni oma surmani traditsioonilise katoliikliku liikumise Una Voce president. Käesolev artikkel ilmus 1981. aasta novembris ajakirjas “The Angelus”.

***

Isa Louis Bouyer, prantsuse oratoriaan, on üks väljapaistvamaid seni elus olevatest liturgilise liikumise esindajatest. Ta oli väga entusiastlik Vatikani II kirikukogu liturgilise konstitutsiooni suhtes, mida ta nägi liturgilise liikumise kulminatsioonina ja uuenemise mustandina, mis pidi kandma rohkelt vilja. Ta väljendas oma entusiasmi raamatus pealkirjaga “Taaselustatud liturgia”. Paar aastat hiljem häbimärgistas ta kirikukogu nimel väljatöötatud reformi kui kirikukogu enese ja liturgilise liikumise reetmist. Tema järgmine raamat kandis nime “Katoliikluse lagundamine”, kus ta väitis: “Kui me just pimedad ei ole, siis peame me keerutamata välja ütlema, et meie ees olev reform meenutab loodetud katoliikluse taaselustamise asemel selle kiirendatud lagundamist”. L’Osservatore Romano 1968. aasta 8. detsembri numbris tsiteeritakse paavst Paulus VI-t, kus ta tunnistab, et Kirik on läbimas enesehävituslikku faasi.

Kiriku ilmikliikmeid, kes konfirmeeritud kristlastena on teadlikud oma kohustusest hoida usust kinni ka sellel enesehävituslikul ajal, takistab tihti puudulik informatsioon. Mis on veelgi hullem: mõnikord jagavad need, kellelt me ootame fakte, valeinformatsiooni. Eesmärgil võidelda selle tasakaalutusega, kirjutasin ma raamatu “Paavst Pauluse uus Missa“. Ma loodan, et see on kirjutatud täiesti objektiivselt ja pedantselt tõest kinni hoides. See annab katoliiklastele, kes tahavad liturgilisele revolutsioonile vastu seista, kõik vajaminevad faktid. Ma olen tänulik, nähes, millisel määral traditsioonilise liikumisega mitteseotud (või isegi selle suhtes vaenulikud) ajakirjad möönavad selle faktilist objektiivsust. “The homiletic and pastoral review” on ingliskeelses maailmas suurima levikuga preestritele mõeldud ajakiri. 1981. aasta juuli numbris sisalduv arvustus soovitab seda kui “kõige tähtsamat kirikukogu järgse liturgia teemalist raamatut”.

Näitena sellest, kuidas usklikke tänapäeval tihti valesti informeeritakse, viitan ma juhtumile ühes Inglismaa koguduses, mille liikmed kirjutasid oma piiskopile ja küsisid, miks pidi nende kauni altariesise ära lõhkuma ja tabernaakli aukohalt minema viima. Piiskop vastas neile, et need muudatused altariesisel on Vatikani teise kirikukogu liturgilise konstitutsiooni nõudmised. Enamik katoliiklasi oleksid oma piiskoppi lihtsalt uskunud, aga antud juhul võeti vaevaks muretseda nimetatud konstitutsiooni koopia ning selgus, et see ei sisaldanud ühtegi sellist nõudmist. Nad kirjutasid uuesti piiskopile, kes tunnistas ausalt, et ta oli eksinud. On täiesti võimalik, isegi tõenäoline, et ta ei olnud kunagi konstitutsiooni lugenud, ning et koguduseliikmetele vastamisel suunasid teda liturgiliste “ekspertide” nõuanded. Selle ja paljude teiste sarnaste intsidentide moraal on, et kirikukogu järgses Kirikus ei saa me “ametlikke teadaandeid” puhta kullana võtta, isegi kui need pärinevad piiskoppidelt või liturgilistelt “ekspertidelt”. Kui me ise fakte kontrollime, võime me avastada, et need erinevad suuresti ametlikust versioonist.

Minu märkused on ajendatud artiklist, mis avaldati 1981. aasta 6. septembril ajakirjas “The Southern Cross“, Lõuna-Aafrika katoliiklikus ajakirjas. See artikkel kannab pealkirja, “Jah, tridenti riitus on tühistatud” (“Yes, Tridentine Rite has been abrogated”). Selle autor on isa Bonaventure Hinwood ja see kirjutati vastuseks kahele küsimusele. Ma tsiteerin küsimusi ja isa Hinwoodi vastuseid täies mahus, ja näitan, kui tõsiselt ta oma lugejaid eksitab. Ma tsiteerin tema artiklit täielikult, et ta ei saaks mind süüdistada tema sõnumi väänamises kontekstiväliste tsitaatidega. Talle saadetakse käesolev Angeluse number. Ma loodan, et tal jätkub ausameelsust “The Southern Crossi” järgmises numbris oma vead parandada. Tal on kohustus seda teha mitte üksnes katoliiklasena, aga ka ajakirjanikuna. Järgneb tema artikkel:

JAH, TRIDENTI RIITUS ON TÜHISTATUD

Küsib W. P. Topper, Ottery, Cape:

Kas paavst Paulus VI tühistas tridenti Missa? Kui nii, siis miks, kuidas, millal?

Küsib C. O’Connor, Bulawayo:

Kas tridenti Missa on endiselt valiidne? Kui see on valiidne, siis kas ilmikud tohivad seal abiks olla? Kui me ei tohi, kas te siis oskate selle põhjuse välja tuua?

Ma eeldan, et tridenti Missa all peate te silmas Missa riitust, mida kasutati kuni 1970. aastani.

On kaheldav, kas sellel sajandil on keegi pühitsenud Missat nii, nagu selle kuulutas välja paavst Pius V pärast Trento kirikukogu. Seda teksti on muudetud sajandite jooksul korduvalt, kuni paavst Paulus VI seda läbinisti uuendas, mille tulemuseks on Rooma riituse praegune väljaanne.

Kommentaar: see on muidugi täielik vale! Tegelikkuses ei ole paavst Pius V Missat enne Paulus VI-t muudetud “mitu korda”. See püsis täiesti muutumatuna kuni aastani 1960, mil paavst Johannes XXIII tegi mõned väga väikesed muudatused. Missa teksti saab jagada kahte ossa – ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaarium on see osa, mis on iga päev sama, proprium aga see osa, mis muutub – algus, kollekt, lugemine, evangeelium jne. Proprium on samuti jagatud kahte ossa – hooaja proprium ja pühakute proprium. Ainsad olulised muudatused aastate 1570 ja 1960 vahel on uute pühakute või uute pühade jaoks lisatud propriumi osad. Minu valduses on 1577. aastal prinditud missaal, ning mitu sellel sajandil prinditud missaali, ning ordinaarium ja hooaegade proprium on identsed. Järelikult on isa Hinwood eksitanud oma lugejaid täieliku valeväitega.

Paavst Paulus VI kuulutas selle muudetud riituse välja apostoolses konstitutsioonis Missale Romanum, 3. aprillil 1969.

Kommentaar: Paavst kinnitas Missa uue korra Missale Romanumiga. Selle kuulutas välja pühade riituste kongregatsioon 6. aprillil 1969.

Sõnad, mida ta kasutas, olid:

See on meie tahe, et siin määratud ja kehtestatud asjad oleksid siduvad ja võetaks kasutusele nüüd ja tulevikus, sõltumata ühestki konstitutsioonist või mistahes määrusest, mille kuulutasid välja meie eelkäijad, ega ühestki muust varem kehtestatud asjast, isegi kui nad väärivad spetsiaalset mainimist või vajavad konkreetset tühistamist.

Kommentaar: see on korrektne, kuid mitte kusagil Missale Romanumis ei “määrata ega kehtestata”, et bulla Quo Primum oleks tühistatud, veel vähem Missa, mille Pius V selle bullaga välja kuulutas. Isa Hinwoodi probleem on selgesti see, et ta ei tea “tühistamise” tähendust. Ta ei ole nähtavasti kanoonilise õiguse jurist, ning oleks parem, kui ta jätaks kanoonilise õiguse üle arutlemise neile, kes on. Tõele au andes peab sama ütlema väga paljude traditsionalistide kohta, kes avaldavad kommentaare tridenti Missa staatuse kohta. Nende järeldused on tihti sama eksitavad ja ebatäpsed nagu isa Hinwoodi omad. Oma raamatus olen ma piirdunud kompetentsete kanoonilise õiguse ekspertide arvamuste tsiteerimisega, ning järgnev põhineb nende järeldustel.

On olemas kolm viisi, kuidas seadus võib kaotada oma kehtivuse:

(1) See võidakse “abrogeerida”, st täielikult ära kaotada. Kui seadus tühistatakse, siis uus legislatsioon peab seda spetsiifiliselt ja selgelt ütlema.

Missale Romanumis ei ole ainsatki sõna, mis viitaks sellele, nagu oleks bulla Quo Primum või tridenti Missa tühistatud. Minu raamatus on toodud Missale Romanumi täielik tekst, kui keegi tahab seda väidet verifitseerida.

(2) Seda võidakse “kitsendada”. See tähendab, et seadus on endiselt jõus, aga seda on mingil moel muudetud. Isa Raymond Dulac, silmapaistev prantsuse kanoonik, aktsepteerib, et bulla Quo Primumit on kitsendatud. Seal sisalduv keeld kasutata ühtegi teist missaali peale Pius V oma ei saa kehtida Paulus VI Missa kohta. Aga ta argumenteerib, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt. Isa Dulaci argumentatsioon on minu raamatus ära toodud.

(3) See võidakse “tõrjuda”. Tõrjumine tähendab selle asendamist uue seadusega, mis asendab eelmist seadust automaatselt, seda spetsiifiliselt mainimata. Kui bulla Quo Primum on asendatud, siis see on ainus viis, kuidas see võis juhtuda.

On seega selge, et bullat Quo Primum ei ole tühistatud, ehkki see võib olla kõrvale tõrjutud. Igal juhul on seda vähemalt kitsendatud, ja see on midagi, mida katoliiklastest traditsionalistid peaksid tunnistama ja aktsepteerima. See ei aita kaasa, kui me hoiame kangekaelselt kinni mõistusevastastest argumentidest. Endiselt leidub traditsionaliste, kes väidavad, et Quo Primum välistas võimaluse, et ükski tulevane paavst muudaks Missa korda või kuulutaks välja uue riituse. Seda viga ei ole raske mõista, kui bulla teksti loevad need, kes ei ole kursis kanoonilise õiguse või kiriku ajalooga. Aga klauslid, mis muutsid bulla igaveseks ajaks siduvaks, olid lihtsalt sellel ajal kasutatud standartne kanooniline vorm. Need ei olnud mingil moel tulevaste paavstide suhtes siduvad. Võib tuua näiteid bulladest, mis sisaldasid peaaegu identseid klausleid nagu Quo Primumis, aga mille hilisemad paavstid tühistasid või isegi ümber pöörasid. Seega need, kes väidavad, et Paulus VI astus uut Missat tutvustades üle oma võimu piiride, panevad ennast üheskoos traditsioonilise liikumise lihtsalt rumalasse olukorda.

Aga võrdselt tähtis küsimus, mida traditsionalistid on kohustatud küsima, on see, kas paavst Paulus VI pidi esitama täiesti uue Missa riituse, kas ta pidi Quo Primumit eirama, või kas seda tehes oli ta mitte üksnes ebamõistlik vaid süüdi oma võimu tõsises kuritarvitamises. Enamik inimesi võrdsustavad legaalse korrektsuse moraalse korrektsusega, aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis paljud legaalsed asjad on selgelt ebamoraalsed, mille kõige ilmsemaks näiteks on abort.

Paavst Johannes Paulus II on seaduslik õigus püha Peetruse basiilika lammutada, müüa see maa parkimisplatsi alla ning kasutada saadud raha mis iganes otstarbel. Aga arvestades, et ta on Kiriku pärandi kaitsja, oleks see selgelt ebamoraalne tegu, ehkki see ei rikuks ühtegi kiriku seadust. Aga võrreldes Rooma riituse hävitamisega, mida paavst Paulus VI lubas ja isegi julgustas, oleks püha Peetruse basiilika lammutamine peaaegu triviaalne asi.

Legaalse staatuse järgi võib Quo Primum kehtida ka tänasel päeval, ehkki muudetult (kitsendatult), nagu arvab isa Dulac. Kui tal on õigus, siis igale preestrile igaveseks ajaks antud luba tridenti Missat pühitseda on endiselt jõus, ning ühtegi preestrit ei saa selle Missa pakkumise eest karistada. Aga Quo Primum võib olla ka kõrvale tõrjutud, ja sellisel juhul on see täielikult aegunud. Kas see tähendaks, et ilma Vatikani loata ei saa ükski preester seaduslikult tridenti Missat pakkuda? Üldsegi mitte, sest bulla Quo Primumi tühistamise või kõrvale tõrjumise küsimust saab vaadata eraldiseisvalt tridenti Missa tühistamise küsimusest, kuna tridenti Missa ei tekkinud bulla Quo Primum tulemusena. Nimetus tridenti Missa või püha Pius V Missa, nagu seda kutsutakse Prantsusmaal, võib olla mingil määral eksitav, kuna see loob mulje, et Rooma riituse Missa, nagu me tundsime seda aastani 1969, loodi millalgi kuueteistkümnenda sajandi keskel. Miski ei saa olla kaugemal tõest. Isa David Knowles, kõige silmapaistvam briti katoliiklik õpetlane kuni oma surmani 1974. aastal, seletas:

“1570. aasta missaal sündis tõepoolest Trento kirikukogul antud juhtnööride tulemusel, aga kui me vaatame ordinaariumit ja propriumit, siis oli see 1474. aasta missaali täpne koopia, mis omakorda kopeeris kõigis olulistes osades Innocentius III aegse Rooma kiriku praktikat, mis oli ise tuletatud Gregorius Suure ja tema järglaste praktikast seitsmendal sajandil. Kokkuvõttes, 1570. aasta missaal oli põhiolemuselt Euroopa keskaja peamine liturgia, mille alla kuulus ka Inglismaa oma riitustega.”

Seega püha Pius V Missa ei kujutanud endast uut missakorda (Novus Ordo Missae), vaid eksisteeriv ja igipõline Rooma Missa lihtsalt kodifikeeriti ja laiendati üle terve Rooma riituse, koos teatud eranditega, mida Quo Primum mainib. Arvestades, et seda Missat tuntakse kanoonilises õiguses kui “igipõlist kommet”, siis juba enne Quo Primumi avaldamist kaitses või reguleeris seda “tavaõigus”. Austus kauaaegsete kommete ja traditsioonide suhtes on alati olnud katoliikluse üks peamisi omadusi, niivõrd et sellised kombed saavutavad tihti seaduse staatuse. Tõeline katoliiklik hoiak on hästi kokku võetud püha Aquino Thomase lauses, “See on absurdne ja põlastusväärne häbi, kui me peaksime kannatama nende traditsioonide muutumist, mis pärinevad meie isadelt vanadest aegadest” (Summa Theologica, II, I, küsimus 97, artikkel 2). Isa Adrian Fortescue, Inglismaa suurim autoriteet liturgia vallas, kirjutas oma klassikalises teoses, “The Mass, A Study of the Roman Liturgy”: “Läänes peame me kahtlemata oleme väga õnnelikud, et meil on Rooma riitus Pius V Missaali kujul … Mitmetel päevadel pühitseme me Missat, mida on pühitsetud sajandeid, juba Gelasiuse ja Leo Suure aegadest peale. Ja kui tulevad uued Missad, siis puudutavad need üksnes propriumi. Meie kaanon on puutumatu, nagu kogu Missa ülesehitus. Meie Missaal on endiselt see, mis ta oli Pius V ajal. Me peame olema väga tänulikud, et tema juhised säilitasid ja taastasid nii pedantselt Rooma traditsiooni.”

Kuna tridenti Missa on igipõline komme, siis peaks paavst ise selle spetsiaalselt tühistama, et muuta see seaduslikult keelatuks. Paavst Paulus VI oleks kergesti seda teha võinud. Argumendid igipõlise kombe kohta (ex consuetudine) olid talle hästi teada. Ta oleks lihtsalt võinud öelda: “Igipõline komme on tühistatud”. On müsteerium, miks ta seda ei teinud – ehk takistas teda Püha Vaim. Aga oluline on see, et ta ei läinud kunagi nii kaugele.

Need, kes väidavad, et tridenti Missa on nüüd illegaalne, argumenteerivad, et kuigi algselt oli tegu igipõlise kombega, kaotas ta selle staatuse, kui seda hakkas reguleerima kirjalik seadus Quo Primumi läbi, seega kui Quo Primum on kõrvale tõrjutud, siis üheskoos temaga on kõrvale tõrjutud ka tridenti Missa. Selle argumendi on ümber lükanud Count Neri Capponi, Florence ülikooli kanoonilise õiguse professor ja Rooma Rota apostelliku kohtu (Kiriku kõrgeima kohtu) advokaat. Ta selgitab, et kanonistide seas valitseb konsensus, et kui igipõlist kommet “hakkab reguleerima ka kirjapandud seadus, siis viimane ei võta endale eelmise kohta, vaid lisatakse sellele, nii et kõnealust kommet reguleerib nii eelnev tavaõigus kui ka järgnev kirjalik seadus, ilma et oleks tühistatud tavaõigust, mis kaitseb endiselt kõnealust kommet”. Sellest lähtudes, kui kirjalik seadus lõpuks tühistatakse, või seda kitsendatakse või tõrjutakse kõrvale, siis naaseb igipõline komme oma originaalse staatuse juurde, kus seda kaitseb tavaõigus, välja arvatud ja kuni selle ajani, mil see spetsiaalselt tühistatakse. 28. oktoobril 1974 väitis jumalateenistuste kongregatsioon, et tridenti Missat ei või pühitseda “ühegi kombe, isegi igipõlise kombe ettekäändel”. Aga kuna õigus pühitseda Tridenti Missat igipõlise kombe järgi selgelt eksisteerib, siis selle õiguse asjatu eitamine on lihtsalt mõistusevastane ja ilma mingisuguse legaalse kaaluta.

Professor Capponi argumentatsiooni saab kokku võtta järgnevalt:

(1) Vastupidiselt isa Hinwoodi täielikult meelevaldsele eeldusele ei ole tridenti Missat kunagi tühistatud. Kui ta tahab oma eelduse juurde jääda, siis peab ta nimetama paavsti, kes seda tegi, üheskoos kuupäeva, dokumendi nime ja sõnadega, mida tühistamiseks spetsiaalselt kasutati – sõnadega, mis peavad selgelt väljendama, et tridenti Missa on tühistatud ja seda ei või enam kasutada.

(2) Mitte üksnes tridenti Missat ei ole tühistatud, vaid ka Quo Primumit ei ole tühistatud.

(3) Ehkki Quo Primumit on kitsendatud, on väga hästi võimalik argumenteerida selle poolt, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt.

(4) Aga isegi kui Quo Primum üheskoos antud privileegiga on kõrvale tõrjutud, on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda tänu selle staatusele kui tühistamata igipõline komme. Count Capponi järeldus on, et “vähemalt tänu kindlakskujunenud kombele peaks igal preestril olema vabadus püha Pius V Missat pühitseda ja igal usklikul vabadus sellest osa võtta”.

Isa Hinwood jätkab oma kommentaare uue Missa väljakuulutamise kohta nii:

Seda tehes viis paavst Paulus lihtsalt täide Vatikani II kirikukogu otsuse, et Missa korda peab uuendama.

Isa Hinwoodil on õigus selle osas, et liturgiline konstitutsioon autoriseeris Missa riituse uuendamise. Sel ajal, 1963, oleksid väga vähesed katoliiklased sellele põhimõtteliselt vastu seisnud. Peapiiskop Lefebvre ise tundis, et võib liturgilise konstitutsiooni allkirjastada, arvestades selles sisalduvaid garantiisid, mis tundusid olevat piisavad, et muuta järgnenud liturgiline revolutsioon mõeldamatuks. Artikkel 23 ütles, et “ei tohi esineda mingusuguseid innovatsioone, välja arvatud siis, kui seda Kiriku heaoluks tõeliselt ja kindlasti vaja on, ning hoolt peab kandma selle eest, et kõik uued vormid kasvaksid mingil moel orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest”.

Oleks äärmiselt huvitav eksperiment, kui me istuksime isa Hinwoodiga maha ja võrdleksime vana ja uue Missariituse ordinaariumite tekste, palve palvehaaval, tegevus tegevuse haaval, ning ta seletaks, kuidas kõik innovatsioonid selle direktiiviga kooskõlas on. Kas Kiriku heaolu nõudis “tõeliselt ja kindlasti”, et meil keelataks usutunnistuse Incarnatuse ajal põlvitada? Kas uus ofertoorium kasvas orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest? Jah, juhul kui eksisteerivate vormide all mõeldi nii judaistlikke kui katoliiklikke vorme, kuna need palved põhinevad judaistlikul armuvormil. Uues Missas tehtud muudatuste hoolikas uurimine paljastab väljaspool igasugust kahtlust, et juhtiv printsiip, mida neid tehes järgiti, oli maksimaalselt suurel hulgal nende palvete eemaldamine, mis protestantide jaoks on vastuvõetamatud. Tulemuseks on protestantide lääge kiitus, et me “näeme valgust” pärast neljasadat aastat. See ei ole üllatav, arvestades, et protestantidest nõuandjad mängisid uue Missa ettevalmistamises aktiivset rolli.

Liturgilise konstitutsiooni 36. artikkel käskis säilitada Missal ladina keele. On täiesti võimalik, et kirikukogu isad ei kujutanud kunagi ette täielikult rahvakeelset Missat. Konstitutsiooni üle vaieldes ütles kardinal Montini (tulevane paavst Paulus VI), et rahvakeelne kaanon on mõeldamatu, ning kardinal Heenan on tunnistust andnud, et paavst Johannes XXIII ei teadnud, mida planeerisid liturgilised eksperdid, kes liturgilise konstitutsiooni mustandi kirjutasid. Nagu ma olen näidanud oma raamatus “Pope John’s Council”, siis need eksperdid kirjutasid konstitutsiooni mitmetähenduslikke lõike, mis tähendasid üht asja konsiili isade jaoks, aga mida need samad eksperdid tõlgendasid hoopis teisel moel, siis, kui kirikukogu isad olid oma piiskopkondadesse naasnud. Konstitutsioon nõudis ka, et gregoriuse koraal oleks “liturgias aukohal”. Ehk on seda nõuannet järgitud Lõuna-Aafrikas, aga päris kindlasti ei ole seda järgitud Suurbritannias ega USAs.

Konstitutsioon nõudis ka, et “truu kuulekusega traditsiooni suhtes kuulutab see pühim kirikukogu, et Püha Kirik peab kõiki seaduslikult tunnustatud riitusi võrdseks oma autoriteetsuse ja väärikuse poolest, ning soovib neid tulevikus säilitada ja igal moel soodustada”.

Isa Joseph Gelineau, S.J., on üks liturgilistest ekspertidest, kes uut Missat aktiivselt ette valmistas ja propageeris. Ta on rääkinud kiiduväärt ausameelsusega revolutsiooni lõplikust tulemusest, mille nimel ta koos oma kolleegidega pingutas: “Tõtt-öelda on tegu Missa teistsuguse liturgiaga. Selle peab välja ütlema ilma kahetimõistetavuseta: Rooma riitust, nagu me seda tundsime, ei eksisteeri enam. See on hävitatud. Eelmise hoone mõned seinad on langenud ja teised on väljanägemist muutnud, nii et nad näivad kui varemed või mõne teise hoone alamstruktuur.” Isa John A Kiley, kolumnist ameerika katoliiklikus nädalaväljaandes “The Providence Visitor”, eeldas 1981. aasta 17. septembri numbris sama: “Uut liturgiat, paavst Paulus VI Missat, ei pea hindama vana korra järgi. See ei ole vana Missa uuendus – kärbitud versioon vanast Missast – see on täiesti uus riitus.” Isa Kiley, siin ei vaidle ükski traditsiooniline katoliiklane teile vastu!

Liturgiline konstitutsioon seega nõuab, et kõiki riitusi säilitataks ja hoitaks, aga isa Gelineau kiitleb, et Rooma riitus on hävitatud. Liturgiline konstitutsioon autoriseerib Rooma riituse uuendamise, aga isa Kiley kiitleb, et seda pole uuendatud, vaid see on hävitatud. Ei, isa Hinwood, uus Missa ei ole kuulekuse akt Vatikani II kirikukogu otsustele, see on selle kirikukogu liturgilise konstitutsiooni kalkuleeritud tagasilükkamine. Dietrich von Hildebrand on kindlasti üks tosinast suurimast sõjajärgsest katoliiklikust mõtlejast, võib-olla ka tervest sajandist. Me peame tõsiselt kaaluma tema hinnangut uue Missa suhtes: “Tõesti, isegi kui ühele C. S. Lewise saatanatest ‘Pahareti kirjapaunas’ oleks usaldatud liturgia hävitamine, ei oleks ta seda saanud paremini teha”.

Isa Hinwood jätkab:

Vatikani II kirikukogu käitus seda otsust tehes kooskõlas Kiriku igipõlise praktikaga. See praktika on hästi kokku võetud Trento kirikukogu määruses püha armulaua kohta, 16. juulil 1562, kus sõnastatakse põhimõte:

“Kui välja arvata sakramentide olemuslik tuum, on Kirikul alati olnud võim sakramentide jagamise suhtes määrata ja muuta mida iganes, mis tema arvates aitab sakramente paremini vastu võtta või panustab sakramentide endi austamisse, sõltuvalt erinevatele tingimustele, aegadele ja kohtadele”

Millele selles üsna saamatus tõlkes viidatakse kui “sakramentide olemusliku tuumale”, on tegelikult sakramentide “olemus”, mateeria ja vorm, mis on vajalikud, et sakrament oleks valiidne. Viidates Kiriku “igipõlisele praktikale” sakramentide riituste suhtes, paljastab isa Hinwood, et ta tunneb liturgia ajalugu sama väha nagu kanoonilist seadust. Seda öeldes ei soovi ma teda halvustada. Tavalisel preestril ei ole mingeid spetsiaalseid teadmisi liturgilisest ajaloost, tavalisel preestril ei ole vaja spetsiaalseid teadmisi liturgia ajaloost, aga tavaline preester on piisavalt tark, et mitte esitada ajakirjanduses ülespuhutud väiteid liturgia ajaloost. Isa Hinwoodil nappis seda mõistlikkust, ja seega ei ole tal põhjust kaevata, kui tema avalikke vigu avalikult ümber lükatakse.

Esimese asjana peab tema tsiteeritud Trento dekreedi kohta ütlema seda, et tegu oli õigustusega armulaua jagamisele ainult ühel kujul. Protestantidest hereetikud arvasid, et see on vastuolus jumaliku käsuga, ning Kirik loomulikult kaitses oma selleaegset praktikat. Isa Hinwood jätab mulje, et Kirikul on “igipõline” praktika oma sakramentide riitusi uuendada. Midagi ei saaks olla kaugemal tõest, selline oletus on puhas fantaasia. Enne Vatikani II kirikukogu järgset liturgilist revolutsiooni ei olnud mitte kunagi toimunud ühegi katoliikliku liturgilise riituse radikaalset uuendamist. Kui isa Hinwood vastupidist väidab, siis las ta nimetab riituse, mida uuendati, ja kuupäeva, millal see toimus. Mis puudutab püha Pius V reformi, siis vähesed ilmikud, kui üldse keegi, märkasid, et ülepea midagi muutunud oleks. Nagu ma näitan oma raamatu esimeses peatükis, siis katoliku sakramentide riitused arenesid loomulikult ja märkamatult sajandite jooksul. See, et ilmikutele hakati armulauda jagama vaid ühel kujul, ei olnud liturgiliste ekspertide komitee arutelu tulemus, veel vähem sääraste ekspertide volitus, keda abistasid hereetilised nõuandjad! See oli midagi, mis toimus astmeliselt, peaaegu märkamatult.

Tõelist katoliikliku suhtumist liturgia arengusse väljendasid suurepäraselt inglise piiskopid, kui nad kaitsesid bullat “Apostolicae Curae”, kus otsustati tagasipöördumatult, et kõik anglikaani ordinatsioonid on mittekehtivad. Niinimetatud anglikaani “piiskopid” ründasid bullat, kasutades argumente, mis ei erine niiväga isa Hinwoodi omadest. Katoliku piiskopid vastasid kaitsekõnega, kus nad seletasid, et on ohtlik muuta “midagi nendes vormides, mis pärineb igipõlisest traditsioonist. Meie jaoks on see igipõline tava, ükskõik, kas see on aja jooksul omandanud üleliigseid lisandusi või mitte, sest nende jaoks, kes usuvad, et Kirik on nähtav ja jumalikult kaitstud, peab selles vähemalt olema säilinud see, mis on vajalik: nii et hoides rangelt kinni riitusest, mille oleme vastu võtnud eelnevatelt põlvedelt, saame end alati kindlalt tunda; kui me samas peaksime midagi ära jätma või muutma, siis võime me hüljata just selle elemendi, mis on tähtis. Ja see on tervemõistuslik meetod, mida Kirik alati on järginud …”

Niipalju “igipõlisest” praktikast, mis eksisteerib ainult isa Hinwoodi hüperaktiivses kujutluses. Aga järgmise lõigu kirjutamise ajaks jõudis isa Hinwoodi kujutlus nähtavasti palavikulisse seisundisse:

Selle printsiibi võttis lühemal kujul kokku paavst Pius XII, kui ta 28. jaanuaril 1948 muutis ordinatsiooni sakramenti tõenäolisemalt rohkem, kui paavst Paulus VI Missa riitust: ‘Kõik teavad, et kõik, mille Kirik on kehtestanud, saab Kirik ka muuta ja tühistada’

Siin, kui öelda võimalikult heatahtlikult ja tasakaalukalt, isa Hinwood lihtsalt jampsib! Paavst Pius XII ei muutnud ainsatki sõna, tähte, punkti ega koma ordinatsiooni riituses. Ta üksnes sõnastas kindlalt, milline riituse osa kujutab endast sakramendi mateeriat ja vormi.

Isa Hinwood jätkab:

Et paavst Paulus VI tõepoolest kavatses tridenti Missa tühistada, on selge kahest faktist lähtudes.

14. juunil 1971 andis Jumalateenistuste kongregatsioon välja spetsiaalsed juhised, kus võimaldati piiskoppidel ja peamistel orduülematel lubada eelmise missavormi kasutamist preestritele, kellel vanaduse või haiguste pärast on keeruline kohaneda uue liturgiaga. See kehtis üksnes pühitsemise korral ilma kongregatsioonita. Kui paavst Pauluse varasemas apostoolses konstitutsioonis poleks Missa eelnevat riitust tühistatud, siis ei oleks sellist luba vaja olnud.

See dokument ei ole “paavstlik akt”, nagu on entsüklika või konstitutsioon “Missale Romanum”. See tähendab, et selle autoriteetsus on ainult selle Vatikani osakonna autoriteetsus, kes selle välja andis, ja kui sellistes dokumentides märgitakse, et need on saanud paavsti heakskiidu, ei ole tegu enama kui juriidilise formaalsusega, mis ei kinnita isegi seda, et paavst seda lugenud oleks. Selline dokument ei ole kaitstud vigade eest usu vallas, ning see, et seal antakse spetsiaalne luba teatud preestritel traditsioonilist Missat pühitseda, ei tähenda kuidagi, et sellist luba oleks vaja. Seda võib võrrelda praktikaga, mida mõned firmad varasematel aegadel on kasutanud. Nad pakkusid oma toodetele garantiisid, näiteks, et nad vahetavad vigased osad tasuta välja, tingimusel, et klient maksab ise transpordi ja tööjõu eest. Sellistel juhtudel jättis klient garantiile allkirja andes end peaaegu alati ilma seadusega juba ette nähtud õigustest; kui ta ei oleks alla kirjutanud, ei oleks ta pidanud transpordi ja töö eest maksma. Ma arvan, et seda praktikat on paljude riikide seadusandluses korrigeeritud.

On väga oluline, et üks 1971. aasta juhiste allkirjastajatest oli isa Annibale Bugnini, kes peaaegu kindlasti ka selle dokumendi autor oli. Nagu ma näitan oma raamatus “Paavst Pauluse uus Missa”, siis isa (hilisem peapiiskop) Bugnini oskas väga sujuvalt tegutseda, ega olnud faktide väänamisest kõrgemal, kui see tema eesmärkidega sobitus. Nii Johannes XXIII kui hiljem ka Paulus VI lasid ta mõjukatelt ametikohtadelt lahti. On alust arvata, et 1975. aastal lasti ta jumalateenistuste kongregatsiooni sekretäri kohalt lahti, kuna paavst Paulus VI anti dokumentaalne tõestus selle kohta, et peapiiskop oli salajane vabamüürlane. Õigluse nimel peab mainima, et peapiiskop on tungivalt eitanud seda süüdistust. Misiganes põhjusel ta lahti lasti, viis see igal juhul nördimuseni progressiivsete katoliiklaste seas, eriti nende hulgas, kes olid väga rahul selle suunaga, mille liturgiline revolutsioon oli võtnud. Seega fakt, et 1971. aasta juhistes anti luba teatud preestritel Missa eelmist vormi pühitseda ei tõesta mingil moel, et see Missa oleks olnud tühistatud. See võib viidata ka sellele, et nende juhiste autor arvas, et traditsiooniline Missa on tühistatud, või soovis panna teised mõtlema, et see on tühistatud. Nagu ma olen juba näidanud, siis Missale Romanum ei tühistanud ei Quo Primumit ega tridenti Missat. Kui me aktsepteerime vaidluse huvides, et see tõrjus Quo Primumi kõrvale, siis on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda, kuna tegu on igipõlise kombega.

Et mitte asjakohastest faktidest üle libiseda, peab mainima ka seda, et paavst Paulus VI ise rääkis konsistooriumil 24. mail 1976, et “uue Ordo Missae omaksvõtmine ei ole kindlasti jäetud preestrite ega usklike vabaks valikuks”. See viitab sellele, et ta ise uskus, et uus Missa on kohustuslik – aga, hämmastaval kombel viitas ta selle arvamuse autoriteetsuse jaoks 1971. aasta juhistele, ja mitte omaenda apostoolsele konstitutsioonile. Kui paavst arvas, et tridenti Missa on tühistatud, kas see siis ei tõesta, et see tõesti on tühistatud? Sugugi mitte; paavst ei valitse kirikut kapriiside või peanoogutusega. Presidendile või peaministrile võib väga meeldida tõsta makse 5%, ta võib isegi alustada samme selle ettevalmistamiseks, aga kui sellist seadusemuudatust ei jõustata vastavalt täielikule õiguslikule vormile, siis ei saa ta oodata, et maksumaksja annaks talle vabatahtlikult oma sissetulekust 5% rohkem, lihtsalt sellepärast, et ta nii tahab, ja et ta arvab, et on seadusemuudatuse korrektselt kehtestanud. Paavst Paulus VI oli hästi kursis vastuoludega, mis Missat ümbritsesid, ta oli teadlik argumentidest, mida esitati selle kaitseks, et tridenti Missat ei ole tühistatud, tal oleks vaja olnud üksnes selgelt välja öelda, et ta on selle tühistanud. Ta oleks saanud seda tõenäoliselt väga lihtsalt teha sellel samal konsistooriumil, lihtsalt pidulikult välja kuulutades, et ta on tridenti Missa tühistanud ja teinud lõpu selle igipõlise kombe staatusele. Aga ta ei teinud seda. Me peame seda pidama Püha Vaimu mõjutuseks.

Isa Hinwood jätkab:

Edasi, nagu ma viitan oma vastuses pealkirjaga “Millal võib kasutada Missa vana riitust” (Southern Cross, 12. oktoober 1980), siis andis paavst Paulus VI oktoobris 1971 läbi kardinal Heenani Suurbritannia piiskoppidele privileegi lubada Missa eelmist riitust (nii nagu seda kasutati aastani 1967) erilistel puhkudel teatud gruppidele spirituaalsetel ja kunstilistel põhjustel.

Siin ei olnud mingit küsimust inimestest, kes lükkasid Vatikani II kirikukogu reformid tagasi. Kõik tavalised koguduse Missad pidid aga olema pühitsetud vastavalt uuele missaalile.

Jällegi on selge, et mingit eriluba poleks olnud vaja, kui Missa vana vormi oleks võinud pühitseda vastavalt tahtmisele.

Isa Hinwood eksib jälle faktiliselt, kui ta räägib, et see luba anti Suurbritannia piiskoppidele. Suurbritannias on kaks hierarhiat – Inglismaa ja Walesi oma ning Šotimaa oma. See luba kehtis ainult Inglismaa ja Walesi piiskoppidele. Seda luba ei taotlenud briti traditsionalistid. See oli vastus kardinal Heenani isalikule ja pastoraalsele nõudmisele, mille ta esitas täielikult omaenda initsiatiivil. Kommentaarid, mis ma esitasin 1971. aasta juhiste kohta, kehtivad ka siin. Isa Hinwood väidab, et “selline luba anti, järelikult oli see vajalik”. Sellele pean ma vastama: “Fakt, et see luba anti, ei tähenda mingil moel, et see oli vajalik”. Isa Hinwood jätkab:

Nendest dokumentidest ilmnevad kaks asja. Isegi siis, kui tridenti Missat tohib seaduslikult pühitseda, võib seda teha ainult kehtiva loa alusel. Ühelgi preestril pole õigust seadust oma kätte võtta.

Vastab tõele, et ükski preester ei tohi seadust oma kätte võtta. Aga vastavalt kõige paremini põhjendatud katoliikliku traditsiooni ja kanoonilise õiguse printsiipidele on igal Rooma riituse preestril lubatud pühitseda tridenti Missat igal pool ja igal ajal, vastavalt liturgilistele seadustele.

Teiseks, ilmikud võivad nendest pühitsustest legitiimselt osa võtta kohtades, kus selleks luba on antud, nagu Suurbritannia, ja ainult neil juhtudel, kus kohalik piiskop seda lubab.

Nagu professor Capponi on seletanud, ning professor Capponi on kanoonik, samas kui isa Hinwood ei ole, siis ilmikutel on täpselt sama palju õigus osaleda tridenti Missal nagu Rooma riituse preestritel on õigus seda pühitseda.

Põhjus, miks Vatikani II kirikukogu autoriseeris liturgia uuendamise, on sama, miks Trento kirikukogul sarnane otsus vastu võeti. Aastate jooksul olid paljud tavad ja praktikad lämmatanud Missa struktuuri ja lihtsa ilu. Trento kirikukogu intentsioon oli taastada Missa esialgne puhtus.

Ainus sarnasus Trento kirikukogule järgnenud reformi ja praeguse liturgilise revolutsiooni vahel on see, et mõlemal juhul andis kirikukogu loa Missa uuendamiseks. Esimesel juhul oli see, mis reformile järgnes, põhimõtteliselt identne sellega, mis reformile eelnes, ning Missa ordinaariumi puhul oli identsus täielik. Muudatus seisnes selles, et vähendati sekventside suurt hulka ja keelati muusika, mis põhines sekulaarsetel meloodiatel. Vatikani II kirikukogu järgne reform, nagu väljendas isa Gelineau, hävitas Rooma riituse.

Tridenti reformi peamine ajend oli tugevdada Kirikut protestantliku hereesiaga silmitsi seismisel. Kirik ei ole kunagi nõudnud absoluutset liturgilist ühtsust kui oma sisemise ühtsuse märki või tingimust. Rooma ei ole kunagi nõudnud, et mitmete idariituste katoliiklased peaksid omaks võtma Rooma riituse. Aga, huvitaval kombel, kuni bulla Quo Primumi avaldamiseni ei olnud ta kunagi nõudnud, et preestrid tema vahetus võimupiirkonnas peaksid universaalselt seda riitust kasutama. Olles küll Kristuse vikaar ja nähtava Kiriku pea maa peal, on paavstil veel mitmeid teisi ameteid. Ta on Rooma piiskop, Rooma provintsi metropoliit ja lääne patriarh. Patriarhaadid on kristluses kõige vanemad ja auväärsemad võimupositsioonid. Nikaia kirikukogul (325) tunnistati Rooma, Aleksandria ja Antiookia patriarhaate, hiljem tunnistati Kalchedoni kirikukogul (451) ka Jeruusalemma ja Konstantinoopoli patriarhaate. Patriarhaatide prestiiž oli nii suur, et nende naaberpiiskopkondades kiputi kasutusele võtma patriarhaadi liturgiat, kuni alguse sai printsiip, et liturgia järgib patriarhaati – kuid Rooma oli siinkohal ainus erand. Rooma patriarhaadis võis iga piiskopkond kasutada omaenda Missariitust, aga kui teatud erandid välja arvata, nagu Ambrosiuse riitus Milanos või Mozarabi riitus Toledos, siis kasutatav Missavorm oli lihtsalt üks alamvariant sellest, mida kasutati Roomas. Selliseid Missavorme on õigem nimetada “kasutuseks” kui “riituseks”. Seega Inglismaal eksisteerisid üheskoos Salisbury, Yorki, Lincolni, Bangori ja Herefordi kasutused. Nagu ma olen juba öelnud, siis Trento kirikukogu arvas, et suurem liturgiline ühtsus tugevdaks kirikut, ja seepärast laiendati 1570. aastal Rooma riituse kasutamist läbi terve Rooma patriarhaadi, välja-arvatud seal, kus piiskopkond või ordu eelistas jätkata sellise riituse kasutamist, mis oli juba vähemalt 200 aastat vana.

Oma raamatus “The Mass” seletab isa Adrian Fortescue: “Protestantlikud reformaatorid tegid muidugi vana liturgia kallal laastamistööd. See väljendas tervenisti kõiki neid samu ideid (tõeline kohalolu, euharistiline ohver ja nii edasi), mille nad tagasi lükkasid. Nii asendasid nad selle uue armulauateenistusega, mis väljendas nende arusaamu, aga lahknes muidugi täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist. Vastuseks nende uute teenistuste anarhiale soovis Trento kirikukogu (1545-1563), et Rooma Missat pühitsetaks kõikjal ühetaoliselt. Keskaegsed kohalikud kasutused olid oma aja ära elanud. Need olid muutunud väga pompoosseteks ja ülevoolavateks, ja nende suur varieeruvus põhjustas segadust.”

Ainus objektiivne hinnang Vatikani II kirikukogu järgse liturgilise reformatsiooni kohta on, et ka see “lahknes täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist”. Seepärast on korrektne kirjeldada seda mitte kui reformi, vaid kui revolutsiooni. Kui isa Hinwood või ükskõik kes teine uue Missa apologeetidest soovib seda vaidlustada, siis las ta nimetab mõne sama drastilise uuenduse ükskõik millisest Kiriku ajaloo perioodist. Ta ei saa seda teha, sest ühtegi teist sellist uuendust ei ole kunagi olnud. Ainsad võrreldavad uuendused on need, mille tegid mitmed protestantlikud reformaatorid, ja oma raamatu XXV peatükis ma demonstreerin, kui lähedane on peapiiskop Bugnini reform peapiiskop Cranmeri [üks Inglismaa reformatsiooni juhtidest – Katoliku Blogi] reformile. Uurige palveid, mille kaks peapiiskoppi eemaldasid riitustest, mida nad “reformisid”, ja ilmneb, et tööd tegi sama käsi, kuigi ühe olulise erinevusega. Rooma kaanon jäi paavst Pauluse uues Missas valikuna alles, aga eemaldati kõikidest protestantlikest armulauateenistustest. Peapiiskop Bugnini komisjon (konsiilium), koos selle protestantidest nõuandjatega, soovisid Rooma kaanoni kasutamise keelustada, aga õnneks sekkus paavst Paulus VI isiklikult ja nõudis, et see alles jäetaks. Andes mistahes üldist hinnangut uuele Missakorrale on Rooma kaanoni allesjätmine oluline punkt, ehkki näib, et enamikus kogudustes kasutatakse seda harva, kui üldse kunagi.

Isa Hinwood jätkab:

Tollal ei teatud liturgia ajaloost kaugeltki nii palju, nagu me täna teame. Uuringud ja reflektsioon, mille eest peame olema tänulikud liturgilisele liikumisele möödunud pooleteisel sajandil, on asetanud tänapäeva Kiriku palju paremale positsioonile, kust hinnata oma liturgilist praktikat.

On korrektne öelda, et täna teame me rohkem “liturgilisest arheoloogiast”, kui teati Trento kirikukogu ajal. Aga sellest ei järgne kuidagi, et varasem praktika oli tingimata parem. Liturgia, nagu ka dogma, areneb astmelises ja vaevutajutavas protsessis, mida kirjeldab suurepäraselt kardinal Newman oma “Essees kristliku doktriini arengu kohta”. Mis puudutab liturgiat, siis Kiriku “liturgilist praktikat” ei saaks paremini kirjeldada, kui seda tehti juba viidatud inglismaa piiskoppide kaitsekõnes Apostolicae Curae kohta. Seda väljendas hästi ka professor Owen Chadwick oma raamatus “The English reformation”: “Liturgiaid ei tehta, need kasvavad sajanditepikkuses pühendumuses”. Oma entsüklikas “Mediator Dei” mõistis paavst Pius XII hukka “nurjatu liikumise, mis tahab halvata püha ja kasutoovat tegevust, mille läbi liturgia juhatab adopteeritud lapsed oma Taevase Isa juurde”. See “nurjatu liikumine” tahtis ellu äratada vananenud liturgilisi praktikaid põhjendusega, et need on algelisemad. Ettepanekute hulgas, mille Pius XII hukka mõistis, on järgmine: “On näiteks vale tahta taastada altari vana vormi laua kujul, või eemaldada must liturgiliste värvide hulgast, või eemaldada pildid ja kujud meie kirikutest”. Mis puutub liturgilisse liikumisse, siis ma tahaksin väga kuulda isa Hinwoodi hinnangut selle kohta, kuidas kirikukogu-järgne revolutsioon vastab selle suurtele eeskõnelejatele, preestritele nagu Dom Cabrol või isa Pius Parsch. Nagu ma olen juba maininud, siis oma raamatus “Katoliikluse lagundamine” väidab isa Louis Bouyer, et seda tüüpi muutus, mis kirikukogule järgnes, ei kujutanud endast mitte üksnes selja keeramist kirikukogu isadele, vaid ka liturgilisele liikumisele endale.

Isa Hinwood jätkab:

Paavst Pius X algatas selle sajandi esimestel aastatel tridenti liturgia reformeerimise, ja kavatses laiapõhjalisi uuendusi, nagu ta väitis aastal 1913. Selle projektiga, mille katkestasid kaks maailmasõda, liiguti edasi alles paavst Pius XII ajal. Olulised uuendused, mida ta tegi Püha Nädala liturgias, kui mainida vaid suurimat muudatust, mida ta tegi, olid peaprooviks Vatikani II kirikukogu reformidele.

Detailne ülevaade paavstide Pius X ja Pius XII reformidest on minu raamatu I peatükis. Kirjeldada Pius XII tehtud uuendusi Püha Nädala liturgias kui “Vatikani II kirikukogu reformide peaproovi” on täielik mõttetus. Neid reforme tervitasid ja kiitsid mitmed traditsionalistid, kes on lepitamatult vastu kirikukogu-järgsele revolutsioonile.

Pähe tulevad kaks põhjust, miks uuendatud missaal muudeti kohustuslikuks.

Fakt on, et uus missaal ei ole tehtud kohustuslikuks, kui me vaatame aktsepteeritud kanoonilisi norme igipõliste kommete tühistamise kohta; on isegi võimalik, et kehtib endiselt Quo Primumis antud alatine privileeg.

Esimene on legitiimne soov, et Kiriku ühtsus väljenduks selles, et rahvas teenib Jumalat sama liturgilise struktuuri kaudu, ehkki oma eri keeltes ja muusikaga, mis sobib nende kultuuriga.

Revolutsiooni praktiline järelm on olnud Rooma riituse liturgilise ühtsuse hävitamine. Liturgiline konstitutsioon hoiatas liiga suurte erinevuste eest eri regioonides; aga praegu on raske uskuda, et samasse regiooni kuuluvad naaberkogudused kuuluvad ka samasse religiooni, nõnda erinev on nende Missa pühitsemise viis. Tõepoolest, liigagi paljudes kogudustes on selles, mis toimub, raske ära tunda Missa pühitsemist. Paljud sellised juhtumid on dokumenteeritud minu raamatu X peatükis.

Teiseks taheti hoiduda sellest, et individuaalsed preestrid või survegrupid, kellele muudatused olid vastumeelsed, ei saaks kaaskatoliiklaste jaoks ära blokeerida liturgilisi hüvesid, mida Vatikani II kirikukogu soovis (need hüved on ülevaatlikult ära toodud minu raamatus “Your questions answered”, leheküljed 90-91).

Õnneks ei ole valeväide, nagu oleks tridenti Missa tühistatud, takistanud kümneid tuhandeid katoliiklasi eri riikides jääma truuks oma isade traditsioonidele, kindlustades, et tridenti Missat pühitsetakse endiselt ja aina rohkem. On olulise tähtsusega, et see nii on, sest kui tridenti Missa pühitsemine peaks lakkama, siis tema eksistents ’igipõlise kombena’ saaks lõpu. Aga kuna üha rohkem preestreid ordineeritakse peapiiskop Lefebvre seminarides, ning üha suurem hulk vanemaid preestreid naaseb traditsioonilise Missa juurde, ei ole selle eksistents mitte mingisuguses ohus. Tõepoolest näib kindel, et see kestab kauem, kui Paulus VI uus Missa. Mis puutub liturgilise revolutsiooni “hüvedesse”, siis neid ei ole. Kirikukogu isad soovisid kindlasti, et uuendus, mida nad ootasid, tooks kaasa hüvesid, aga neid hüvesid ei ole kunagi tekkinud. Muutuste deklareeritud eesmärk oli pastoraalne, et süvendada inimeste osalemist Missal, muuta see nende jaoks tähendusrikkamaks, ning tuua igal pühapäeval rohkem inimesi Missale. Aga praktikas ei ole see olnud üksnes doktrinaalne ja teoloogiline kaos. See on olnud pastoraalne katastroof. Missal osalemine on langenud igas riigis – Prantsusmaal, Hollandis ja Itaalias üle 50%, 30% Ameerikas, 20% Inglismaal ja Walesis. Parim, mida saab mõne riigi kohta öelda, on see, kui toimunud pole tõsist langust, mitte kuskil ei saa aga Missadel osalemiste kasvu ja uuenenud usuindu kanda uue Missa arvele. Ja riikides, kus pole toimunud tõsist langust, nagu näiteks Poolas, saab seda seletada väliste sotsioloogiliste faktoritega.

Olles lõpetanud isa Hinwoodi artikli analüüsimise, peatun ma lühidalt veel ühel tähtsal küsimusel. Ma loodan, et lugeja nõustub, et ma olen demonstreerinud, et tridenti Missat ei ole tühistatud. Aga mis siis, kui praegune või tulevane paavst peaks seda spetsiifiliselt tegema, mainides spetsiaalselt selle igipõlise kombe staatuse lõppu? Kas see tähendaks, et traditsioonilistel katoliiklastel on kohustus kohaneda uue Missaga? Üldsegi mitte. Ehkki paavsti võim on absoluutne, ei ole see meelevaldne. Kui ta annab välja distsiplinaarseid seaduseid, on tal kohustus järgida püha Aquino Toomase sõnastatud printsiipe, mis kehtivad kõigile seadusandjatele. Seadusandja ei pea kõigest hoiduma selliste asjade nõudmisest, mida tema alamatel on võimatu täita; tema seadused ei tohi olla liiga rasked ega vaevarikkad nende jaoks, kes nende all elama peavad. Püha Toomas selgitab, et selleks, et seadus oleks õiglane, peab see vastama mõistuse nõudmistele ja olema nii iseenesest hea kui ka kaasa tooma nende hüvangu, kelle jaoks see on mõeldud. Seadus ei pruugi olla siduv, isegi kui seadusandja ei ole seda tühistanud, kui see on selgelt kahjulik, võimatu või irratsionaalne. See kujutaks endast kahtlusteta võimu kuritarvitamist, kui paavst keelaks nõnda püha, auväärse ja katoliikliku riituse nagu tridenti Missa pühitsemise. Kui see peaks juhtuma, siis on usklikel vettpidavad põhjused, mis õigustavad talle vastu seismist, mis põhinevad katoliiklikus teoloogias aktsepteeritud normidel.

Ecce homo – Ignace Lepp

Läinud sajandi 60ndatel ja 70ndatel aastatel, kui Eesti oli raudse eesriide taga ja maailm meid ära unustanud, oli Ignace Lepp oma kuulsuse tipul. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.

Ignace Lepp on kirjanikunimi, aga on veel enamat – on oma kandja identiteet 1935. aastast kuni surmani 1966. aastal.

Selle nimega elas 1935. aastast  John Robert Lepp, kes sündis 1909. aasta 26. oktoobril Pärnumaal, Orajõe vallas, Kuru talus, Tõnis Lepa ja Anna Lepa teise pojana. Ka nimi, mis talle ristimisel pandi, ei ole päris tavaline eesti nimi. Väidetavasti pandi talle nimi ristiisa järgi, kes oli laevakapten. Lepa enda isa Tõnis oli aga talupoeg ning kaugeltki mitte rikaste killast, Kuru talu kuulus talle vennaga pooleks.

Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator, ehk maakeeli luiskaja, eesti kirjarahva hulgas. Nii  fantastilisi lugusid nagu tema ei ole keegi teine enda kohta liikvele lasknud, rääkimata sellest, et neid oleks tõe pähe uskuma jäädud. See selgub prantsusekeelsest katoliiklikust entsüklopeediast, välja antud 1977, “Catholicisme hier, aujourd’hui, demain” – milles avaldatud artikli autor, Pater Henry OP, Leppa isiklikult tundis. Samu andmeid kordab 2008. aastal välja antud entsüklopeedia “Catholicisme”. Raamatud kinnitavad, et Lepp sündis leedulasest isa ja inglasest ema lapsena.

Mida on tegelikul teada Lepa lapsepõlvest ja noorusest?

Seda, et ta kümneaastasena lavastas ühes Kabli ranna küünialuses “Kapsapea”, selles ise kaasa mängides. Lavastus oli nii edukas, et täiskasvanud külaelanikud seda vaatamas käisid ja aastakümneid hiljem mäletasid.

Suure osa eest sellest, mida me täna Lepast teame, võlgneme tänu Vello Salole, kes 1990ndatel uuris arhiive ja küsitles neid, kes Leppa mäletasid. Kohanud oli teda eestlastest vaid Fanny de Sivers. Ilmselt Lepp kaasmaalastega läbikäimist ei otsinud, kasvõi sellepärast, et need tema fantastilisi väljamõeldisi ehk nii kergesti uskuma ei oleks jäänud. Vello Salol endalgi ei õnnestunud Leppa näha, viimane suri vahetult enne kokkulepitud kohtumist.

Lepa isa suri, kui John Robert oli alles laps. Kuna kirikuraamatud on sõjas hävinud, ei ole teada, mis aastal see oli. Nii kaks aastat vanema venna Rudolfi kui John Roberti jaoks tähendas see, et nad pidid nüüd talutööl mehe eest väljas olema. Mida aga tulevane suurseikleja sugugi ei tahtnud. Veel enne 12-aastaseks saamist jooksis ta kodunt ära ja jättis ka kooli pooleli. Võib oletada, et ta enam kunagi koju ei jõudnud.

Et ta nälga ei surnud, näitab, et tegemist oli elujõulise ja võimeka poisiga. Kuidas ja kus ta neil aastatel elas, ei ole täpselt teada, Kirjanike Leksikon väidab, et ta elas Tapal, Viljandis ja Tartus. Ühegi kooli lõpetamiseni ta sealjuures ei jõudnud.

1956. aastal ilmus Prantsusmaal Lepa sulest raamat “Itinérarie de Karl Marx à Jésus-Christ” (“Teekond Karl Marxist Jeesus Kristuseni”), mida autor kirjandusliku autobiograafiana välja pakkus – või vähemalt ei eitanud seda – ja millele ka Prantsuse entsüklopeediad toetuvad.

Selles raamatus kirjutab autor, et ta sündis kapteni pojana ja veetis viis esimest aastat oma elust koos ema ja vennaga isa laevaga merd sõites. Seda, et ta isa oleks leedulane olnud ja ema inglane, ta selles raamatus ei väida, vanemate rahvusest minnakse vaikides mööda. Küll aga toimub kogu edasine tegevus, pärast isa surma ja juba kuival maal, ühes Kesk-Euroopa riigis, mis kindlasti ei ole Eesti. Peatselt liigub see aga sujuvalt edasi Prantsusmaale, nii et tuleb välja, nagu oleks Lepp eelkõige Prantsusmaal üles kasvanud. Lepp pidi igal juhul väga hästi prantsuse keelt valdama, et teda tundvad inimesed seda uskuma jäid.

Mis pani 45-aastase autori endast kelmiromaani kirjutama?

Raamat on pühendatud Luc Estang’ile ja Albert Blanchoin’ile. Mõlemad mehed olid tõepoolest olemas, esimene neist kirjanik, teine poliitik, umbes Lepa vanused, suhteliselt tuntud nimed Prantsuse ühiskonnas. Mõlemad raamatu ilmumise ajal veel tegusad. Niisiisi pidid nad Leppa tundma, erinevalt Romain Rollandist ja Henri Barbousse’ist, Miguel Unamunost ja Stefan Zweigist, keda Lepp väidab end samas raamatus ka tundnud olevat.

Raamatu kirjutamise ajaks oli Lepp ennast Prantsusmaal ja Prantsuse ühiskonnas sisse elanud. Tal oli Prantsuse pass, ükskõik mis moel ta selle saanud oli. Ta oli ordineeritud preester, kirjanik ja ajakirjanik. Ta võis endale lubada raputada maha oma vilets päritolu, mille hulka eestlaseks-olemine kuulus.

Kui me mõtleme samal ajal tegutsenud, hiljem postmodernistidena tuntuks saanud prantsuse filosoofidele ja literaatidele, ei pääse me mööda faktist, kui oluline oli selle mõttesuuna sünni jaoks konkreetne Prantsusmaa, prantsuse ühiskond oma suurte  klassilõhedega. Postmodernismis peegeldub autorite heitlus prantsuse kitsarinnalise, väikekodanliku, harvem ka kõrgkodanliku ühiskonnaga. Tähelepanelik lugeja tunnetab, kui oluline oli sel ajal, nende inimeste puhul, kas sinna-juurde-kuulumine, või mitte-kuulumine.

Ma usun, et selles kontekstis tuleb lugeda ka Lepa uut, “soliidset” identiteeti.

Inimlikult on omamoodi isegi liigutav, kui suurepärase suurkodanliku päritolu – mitte ainult rikas, vaid ka haritud perekond arvukate sugulastega! – Lepp endale omistas. On meil õigus, kui me oletame, et Lepal endal sugulasi ei olnudki, nendest, kes olid, – vend? – oli ta aga ise lahti ütelnud.

Oma väljamõeldud eluloos loobub Lepp sugulastest ja perekonnast poliitilistel põhjustel ning jäetakse pärandusest ilma, kuna ta on ühinenud kommunistliku parteiga.

Tõepoolest, sellessamas raamatus, “Teekond Marxist Jeesus Kristuseni”, väidab Lepp, et ta astus 15-aastaselt Prantsuse Kommunistliku Partei noorsooorganisatsiooni.

Ka oma ilustatud eluloos on noor Lepp vaene, aga ta on seda vabal tahtel ja aate pärast. Päris Lepp, Eestis, oli vaene, sest ta oli üksi ilma peale jäänud poisike, kel tuli leivatüki pärast võidelda. Eesti poliitilise politsei andmetel kuulus ta oma nooruses mitte ainult kommunistide hulka, vaid lausa viide parteisse. Vaatamata vähesele kooliharidusele oli ta ilmselt nutikas.

22. veebruaril 1934 teatas Saksimaa Kriminaalpolitsei, kellel hiljuti oli Lepaga tegemist olnud, et mees väidab ennast filosoofiaprofessori olevat – seda väidab ta ka oma väljamõeldud eluloos – aga endal on ainult algkool lõpetatud.

Paljud seigad raamatus “Teekond Marksist Jeesus Kristuseni” vastavad aga ilmselt tõele, tõele Lepa tegeliku elu kohta.

Tõsi on ka see, et ta tee viis kommunismist katolitsismini. Sealt edasi veel üks samm, süvapsühholoogia juurde, C.G. Jungi jälgedes. Ehkki selles, kas ta Jungi enda juures Zürichis, Küstnachtis, õppis, luban mina endal kahelda. Võimatu see küll ei ole, seda enam, et Jung ise jõudis vanas eas katoliikluseni.

Kaks seika on John Robert Lepa eluloo juures määravad, erilised ja tähelepanuväärsed.

Esiteks pidi tal olema tähelepanuväärne anne keelte peale. Olen püüdnud lugeda kokku, kui paljuid keeli Lapp oskama pidi: eesti keelt pole nimetada vajagi, selle õppis ta, nagu iga laps, emalt. Ilmselt juba eesti koolis ja hiljem elus üle korjatud saksa keel, mingil määral ka vene keel. See oli veel see aeg, kus iga turunaine rääkis kolme kohalikku keelt. Peatselt tuli esperanto, mida ta pidi ise õppinud olema, see keel inimesele kuskil “külge jääda” ei saa. Sellest keelest tõlkis ta hiljem, Uip Leete nime all kirjutades, ajalehele “Nool”. Siis itaalia keel – Jean Flamo oli selle itaallase nimi, kes John Robert Lepp ühe perioodi oma elust oli, selle nime peale oli talle Itaalia pass välja antud. Võibolla ka poola keel, sest Poolas viibis  ta ka. Kui ta neli kuud Tbilisis elas, kus ta ainsa korra elus tõesti filosoofia professor oli, siis on loogiline arvata, et ta mingil määral ka gruusia keelt oskas. Kuskilt pidi ta üles korjama inglise keele, sest oma ilustatud eluloos väidab ta ennast korraga kolmes, muidugi väga heas, ülikoolis õppinud olevat – Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ta raamatud, arvestuse järgi 27, ilmusid ka hispaania keeles ja Lepp oli seetõttu nii Hispaanias kui Ladina-Ameerikas tuntud isik, lisaks oli ta hispaanlaste ja ladina-ameeriklastega juba Prantsusmaal vaimulikus seminaris kokku puutunud, misläbi ta kindlasti oskas ka hispaania keelt. Ka Rootsis ja Soomes liikus Lepp, kas tõesti ilma keelt oskamata? Ja lõpuks on mul jäänud veel märkimata prantsuse keel, mis oli elu teisel poolel Lepa põhikeel.

25. eluaastaks oli mehel selja taga uskumatult kirju ja seiklusterohke elu. Enda sõnade järgi ülikooliõpingud, professoriamet, kui mitte -ametid. Kõrged kohad rahvusvahelistes kommunistlikes ja intellektuaalide organisatsioonides. Tegelikkuses oli ta neist 25 aastast aga kokku päris mitu aastat vangis istunud. Põhiliselt dokumentide võltsimise pärast. Nii ka viimasel korral, kui ta 25. veebruaril 1934 neljaks kuuks vangi mõisteti ühe varasema süüteo eest. Nimelt oli ta 1930 töötanud Tartus, ajalehe “Nool” toimetuses, kus ta avaldas oma lugusid Uip Leete nime all. Võibolla ta elaski sel perioodil selle nime all, igatahes oli talle Uip Leete nimele töötõend välja antud. Kui Lepp Poola sõitma asutas ja viisat vajas, siis esitas ta isikuttõendava dokumendina sellesama töötõendi, kust ta aga oli vale nime välja kraapinud ja John Robert Lepa sisse kirjutanud. Väga osav dokumendivõltsija ta ilmselt ei olnud.

Kui vangis veedetud kuud ja aastad Lepale ka meeleparandust ei toonud, siis olid nad kasulikud ikkagi. Nimelt sai ta sunniviisilise vaba aja lugemisele ja enese harimisele pühendada. Söök ja öömaja olid samal ajal priid. Muide Nõukogude Venemaal, kus oleks teistugused pidamistingimused olnud, Lepp kunagi vangis ei olnud. Sealt saadeti ta karistuseks Läände tagasi. Mis muidugi Lepa suhtes kurje kahtlusi tekitab.

Lepa teine oluline omadus, eriti arvestades tema seiklemist ja valetamist, on ta vaimsed püüdlused. Tema võimetega mees oleks vähemalt ajuti suutnud kindlasti rikas olla. Lepp ei ajanud mammonat taga, ei valetanud ega võltsinud kasusaamise nimel. Sellised surmapatud nagu kadedus ja ahnus olid talle ilmselt võõrad. Kui tema puhul kadedusest juttu võiks olla, siis vaimses mõttes – küllap oleks ta ka päris-elus tahtnud olla see ülikoolides käinud mees, noorelt professor, kes oma varandusest kergel südamel lahti ütleb.

1934. aasta on Lepa elus pöördehetk. Ja selgitab meile, miks me temast ikkagi kui kirjanikust räägime ja mitte kui sulist, kes ta ju seni suuremalt jaolt olnud oli.

Pole põhjust kahelda, et usk Lepa esimesel elupoolel mingit rolli ei etendanud. Ei päris- ega väljamõeldud elus. Nii nagu pole mõtet kahelda, et ta mingil ajal kommunist oli. Kommunismil oli tollal väga tugev külgetõmbejõud isegi tasakaalustatumate hingeeludega inimeste jaoks. Kommunism oli moes. Lepp kirjutab oma väljamõeldud eluloos nii kaasahaaravalt ja põhjalikult Maksim Gorki romaanist “Ema” ja sellest mõjust, mis raamatul tema kujunemisele oli, et pole kahtlust – autor räägib enda päris-mälestustest, jagab seda, mida ise tundnud on.

1934. aastal istub Lepp vanade pattude eest neli kuud Patarei vanglas. Seal satub talle kätte teine raamat, mis talle – ta oma sõnade järgi – sama suurt mõjus avaldas kui Gorki “Ema” . See on Henryk Sienkiewiczi “Quo vadis?”  Raamat oli Eestis juba sajandi alguses vihkudena ilmunud, 1933 tuli aga uus tõlge. Täiesti loogiline, et see vanglas olemas oli. See raamat äratas ta südame Jeesusele Kristusele.

Veel olulisem on aga kohtumine Eduard Profittlichuga.

Profittlich oli sakslasest jesuiit, kes tuli Eestisse 1930, pühitseti 1936 esimeseks katoliku piiskopiks ja suri 1942 veebruaris Kirovi vanglas märtrisurma.

Mis asjaoludel Lepp Profittlichuga kohtus, ei ole teada, aga loogiline võimalus on see, et jesuiidist preester külastas vanglat hingehoolduse eesmärgil.

Profittlich oli 44 aastat vana, ja nagu tollased kaasteelised kinnitavad, muljetavaldav isiksus. Jesuiidina oli ta kõrgelt haritud – doktor nii filosoofias kui teoloogias. Kogenud preester, kes juba ka eestlasi hästi tundis, ja hästi eesti keelt oskas. Katoliku kirik kasvas sel ajal Eestis jõudsalt, just haritumad inimesed astusid katoliiklusse. On loogiline arvata, et Profittlichu isiksus selle juures olulist rolli etendas.

Me ei saa kunagi teada, millise loo oma elust Lepp Profittlichule rääkis. Võibolla aga ka õige.

10. augustil 1934 pani Eduard Profittlich oma väikese, korraliku käekirjaga John Robert Lepa nime kirikuraamatusse kirja, kusjuures sünnikuupäevaks on seal 24. oktoober 1909, mitte 26. oktoober, nagu Lepa sünd registreeritud oli.

9. juunil 1935 on Lepp katoliku kirikus kinnitatud. Sinna vahele jäävad 10 kuud, mille jooksul Lepp ilmselt usulist haridust sai ja Profittlichuga läbi käis.

Sellessamas kirikuraamatus seisab Lepa nimest pisut kõrgemale kirjutatud “Ignatsius”. Võib oletada, et Profittlich kirjutas selle hiljem juurde. Ei saanud ju Lepp juba tema juurde tulles teada jesuiitide ordu asutaja Ignatsius Loyola nime endale tahta? See mõte pidi temas küpsema nende 10 kuuga, mil ta jesuiit Profittlichuga läbi käis.

Lepp on endast palju kirjutanud. Põnevate väljamõeldiste ja värvikate seikluste vahelt koorub välja ka “päris John Robert Lepp”, kellest lugeja mõndagi teada saab. Lepa puhul torkab silma, et ka oma elu kristluse-eelsel 25 aastal ei olnud tal naistega lähedasemaid suhteid, mida ta ise eluloos välja toob. Ka seda, et talle naissoost parteikaaslaste vaba moraal ei meeldinud. Tema lugudes tuleb ette kamraadlikku suhtlust tütarlastega, armumisest pole aga juttu. Leppa võlus vennalik läbikäimine aatekaaslaste ja seltsimeestega, mitte mehe ja naise abieluni viivad suhted. See viimane, kirjutab ta, oli algusest peale tema huviorbiidist väljas. Kus oleks selline inimene võinud ennast paremini tunda kui ordus? Eriti sellises ordus, nagu jesuiidid seda on. Haritud, targad mehed, kelle puhul, kui olla kriitiline, alandlikkuse voorus pigem tagaplaanil tundub olevat. See pidi olema see maailm, kuhu John Robert kuuluda tahtis, niipea kui ta Profittlichuga suheldes sellest aimu hakkas saama.

Võtta endale selle peale Ingantsiuse nimi, jesuiitide ordu asutaja Loyola järgi, oli vägagi lepalik. Me ei saa kunagi teada, mida Profittlich sellest arvas. Aga kirja ta selle nime pani.

Samal aastal, kui Lepp katoliku usku astus, 1935, kohtus Eduard Profittlich Petseri kloostris kahe noormehega, Aleksander Kurtna (1935. aastani Kurson) ja Juhan (Johannes) Raidaliga, keda see kohtumine samuti innustas katoliku usku astuma. Neist Kurtna oli Petseri gümnaasiumi lõpetanud, niisiis haritud noormees. Tema edasist elulugu jälgides ei oskagi endale ette kujutada, miks ta Petseri õigeusu seminaris õppis. Võibolla oli perekonna majanduslik seis nõrk ja mujal edasiõppimiseks ei olnud raha.

Juba sügisel 1935 läksid mõlemad edasi Dubno seminari, mis tollal Poola territooriumil asus, hiljem Ukraina alla läks. See oli ettevalmistuseks nende saatmisele järgmisel aastal Rooma, jesuiitide Russicumi seminari, kus jesuiidid koolitasid endale järelkasvu tööks Venemaa suunal.

Kurtna ja Raidali õppimasaatmises on selgelt näha Profittlichu kätt. Kuni 1940. aastani tegi Profittlich mitte ainult kõik endast oleneva, vaid veel palju rohkem, et noormehed, eriti Kurtna, jesuiitideks võetaks. Kurtna kirjutas jesuiitide tõotuse 1939. aastal,  Raidal juba 1937. Kurtnat ei võetud jesuiidiks sellepärast, et ordu pea, kindral Ledóchowski, ei pidanud ta iseloomu jesuiidile sobivaks. Raidalist oleks jesuiit saanud, aga napilt pärast seda kui ta kirjutas lõpliku sooviavalduse orduga ühineda, novembris 1939, puhkes Talvesõda, Venemaa ründas Soomet ja Raidal otsustas soomlastele sõtta appi minna. Russicumis peeti Raidalist lugu, talt uuriti, et mis Kurtna asjast arvab. Mille peale on kirja pandud Raidali vastus, et Kurtna ei ole “millegi poolt”.

Jesuiidid sõjas ei käi ja nii ei saanud ka suurepäraste isiksuseomadustega Raidalist jesuiiti. Ja ei saanud ka Kurtnast, ehkki Eduard Profittlich püüdis veenda kindral Ledóchowskit isegi veel siis, kui too oma ei-sõna öelnud oli. Selline mitte-kuuletumine on jesuiidi jaoks kuulmatu käitumine. Ma ei oska hinnata, mil määral Ledóchowski talle seda pahaks pani, piiskopiks Profittlich 1936 ikkagi pühitseti. Ma ei pane aga oma kätt tulle selle eest, et Profittlichu surmaotsusel, sellel, et paavst Pius XII ei andnud 1939 ja 1940 Profittlichule, vaatamata Profittlichu-poolsetele korduvatele pöördumistele korraldust Eestist lahkuda, kui venelased sisse tulid ja võimu võtsid, ei ole seost ta vastuhakkamisega “mustale paavstile”. Vatikan on väga väike ja nii pikka aega tegutsevad, nii mõjuvõimsad isiksused nagu seda oli Austria-Poola kõrgaadli hulgast pärit,  1915. aastast  jesuiitide kindral olnud Ledóchowski, ulatuvad nii suuri kui väikesi otsuseid mõjutama.

Luban endale selle kõrvalepõike näitamaks, kui tõsiselt võttis Profittlich katoliku vaimulike ja jesuiitide järelkasvu Eestis. Miks aga ei jõudnud Lepp jesuiitide hulka? Kuigi ma alles eile, saksakeelses Wikipedias Lepa kohta lugesin, et ta oli jesuiit! (Mis ei vasta tõele, aga nagu me teame ei ole see ainus Wikipedias leiduv valeinformatisoon.)

Esmane takistus võis olla Lepa vähene kooliharidus. Enne kui ta oleks jesuiidiks saamisest unistada võinud, oleks ta pidanud väga kaua koolis käima. Kõigi katoliku ordude hulgas on jesuiidid kõige haritumad mehed, kelle üks olulisemaid tegevusi on alati olnud noorsoole hea hariduse andmine.

Teine loogiline põhjus, miks Profittlich võis Leppa mitte Eestis jaoks ette valmistada tahta, oli ta senine reputatsioon. Veel 1932. aastal hoiatas “Tööliste Võitlus” Lepa eest, nimetades teda “elukutseliseks õnnekütiks ja kapo salajaseks nuhiks”. Ka kui Lepp kümne aasta pärast oleks katoliku preestrina Eestisse tulnud, oleks olnud kerge ta vanad patud meelde tuletada ja nii oleks ta siinsele katoliku kirikule rohkem kahju kui kasu toonud.

Lepp lahkub 1935. aasta sügisel Eestist. Tundes Profittlichu võib olla kindel, et ta Lepa edasist hariduskäiku korraldas. Millal Lepp Prantsusmaale, Dominiiklaste ordu juurde jõuab, seda ei ole mul võimalik öelda. Ent 1941. aastal lõpetab ta Lyonis Saint Irénée katoliku ülikoolis usuteaduste bakalaureusena ja pühitsetakse preestriks.

Pärast seda töötab ta Marseilles koguduse vaimulikuna ja 1949-1955 on ta Marokkos ajalehe “Maroc-Monde” toimetaja. Ilmselt asus ta just Marokkos olles tõsisemalt raamatuid kirjutama, nii et kui ta sealt Pariisi kolib, siis on ta juba edukas autor, keda avaldatakse mitmetes keeltes.

Mingil ajal hakkab teda huvitama C.G. Jungi süvapsühholoogia. Kuid Jung oli Euroopa, ka Eesti, intellektuaalide hulgas populaarne juba enne II Maailmasõda, nii et võib olla, et see huvi oli Lepal juba varem. Kas ta tõesti Jungi juures Küsnachtis õppimas käib, ei ole tagantjärgi kerge kindlaks teha. Selline kohapeal õppimine ei olnud päris kindlasti odav. Lepa elu-olu kohta ei ole meil ka sel perioodil mingit informatsiooni, aga kindel on, et ta raamatuid trükitakse, ta on üsna tuntud autor ja see tähendab ka sissetulekut.

Samal ajal loob Lepp Pariisis oma süvapsühholoogia instituudi ja teostab lõpuks oma unistuse saada professoriks.

Tundub, et vaimulikuna Lepp sel ajal enam ei tegutsenud. Aga katoliiklaseks jäi ta elu lõpuni, olles teisel pool barrikaade Prantsusmaal eriti tugevalt peale tungiva postmodernistliku, loomulikult ateistliku ja kommunistliku maailmavaatega. Ka kui ma olen selles ülevaates olnud irooniline Lepa ilustatud eluloo suhtes, on tema “Reis Karl Marxist Jeesus Kristuseni” huviga loetav ja mitmes tükis veenev. Autor teab hästi, millest ta räägib, käsitledes tegeliku kommunismi olemust ja eriti selle arengut Nõukogude Liidus. Peale selle oli ta aga kohtunud kommunistidega üle terve Euroopa ja sai hästi aru, milliseid inimesi ja mis põhjusel see õpetus ligi tõmbas. Raamat ilmub ja saab populaarseks ajal, kui Prantsuse haritlaste, kunstiinimeste, aga ka haritumate kodanlaste hulgas on šikk Kommunistlikku Parteisse kuuluda.

Kuidas elab Lepp Prantsusmaal sõja üle?  Kas ta teab Profittlichu saatusest? Kas ta püüab ta jälgi ajada? Me ei tea seda. Aga me teame, et see ei oleks võimalik olnud. Need, kes püüdsid, näiteks Profittlichu sugulased Reinimaalt, said kuni 1960ndate aastateni aegajalt teateid ja vihjeid selle kohta, et Profittlich justkui oleks elus, asumisel, kuskil Venemaal, Siberi, Kasahstani tohututel avarustel, kus ta käsi oludele vastavalt isegi hästi käivat. Kas oli see lootus, mis inimesi ikka kannab, või tootsid organid seda laadi prügi-valeinformatsiooni inimestele silma ajamiseks? Alles 1990 sai perekond teada, et Eduard Profittlich oli surnud 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas ja Eestis NSV Ülemkohtu määrusega 19. veebruarist 1990 rehabiliteeritud.

Lepp aga suri oma kirjanikutee tipul, 29. mail 1966, Île-de-Frances. Île-de-France on Pariisi ümbruse maakond, pindalaga 12012 ruutkilomeetrit. Natuke müstifikatsiooni on selleski, sest nagu me aru saame, on ka sellel surnuaial, kuhu Lepp on maetud, oma nimi, aga seda me teada ei saa. Ei ole kuhugile Lepa hauale lille viia, ning seda ta ilmselt tahtiski.

Võibolla oleks Lepp öelnud oma elu kohta Karl Ristikivi sõnadega:

Meie juured ei ole lapsepõlves,

kodumullas ja maakamaras,

murukoplis,

kus aabitsalapsed mängivad.

Meie juured on igas paigas,

kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvame virnrohu kombel

Kinni hakates siit ja sealt.

Ja need lõputa keerlevad teed

ja need kauguses sinavad metsad,

ja unistuste mägedest rääkimata,

võõrad paigad ja võõrad nimed

saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.

Äkki haljendab ränduri kepp

ning kasvatab juuri ja õisi.

Milline on kirik aastal 2000?

1969. aastal oli Joseph Ratzinger tavaline preester – küll juba kõrgelt tunnustatud teoloog ja ülikooliprofessor, aga mitte veel piiskop ega kardinal. Ta elas Saksamaal, oli Tübingeni ülikooli dogmaatilise teoloogia professor ning oli aasta eest kirjutanud enda kuulsa teose “Sissejuhatus kristlusesse”. Mõned väidavad, et just sel ajal, pärast 1968. aasta marksistlikult meelestatud tudengirahutusi, oli Ratzinger pöördunud “liberaalist” “konservatiiviks”, kuigi Ratzingeri enda sõnul ei näe ta enda vaadete vahel mingit katkestust.

1969. aasta raadioülekandes tutvustas isa Ratzinger enda nägemust sellest, millist tulevikku on Kirikul oodata. Ilmselt kuuekümnendate õhustik nii maailmas kui ka Kirikus oli paljusid teinud näljaseks vastuse järele. Siiski ei teeselnud isa Ratzinger, et oskab ennustada tulevikku, märkides, et “naiivne soov teada kindlalt saab olla üksnes oma ajalooalase küündimatuse kuulutus”.

***

Kiriku tulevik võib ja saab pärinema nendelt, kelle juured on sügaval ja kes elavad enda usu puhtast täiusest. Seda ei määra need, kes mugandavad end kõigest mööduvale hetkele ega need, kes üksnes kritiseerivad teisi ja eeldavad, et on ise eksimatud mõõdupuud; ega tule see ka neilt, kes valivad kergema tee, kes asetavad usu kire kõrvale, kuulutades selle valeks ja vananenuks, türanlikuks ja legalistlikuks kõik, mis esitab inimesele nõudmisi, mis teeb haiget ja sunnib end teiste jaoks ohverdama. Või kui öelda positiivsemalt: Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse. Isetus, mis teeb inimesed vabaks, saavutatakse vaid kannatlikkuses läbi igapäevaste väikeste suretamiste. Selle igapäevase suretamisega, mis on ainus, mille läbi inimene avastab, kui paljudel viisidel on ta omaenese ego ori, tänu sellele igapäevasele kirele ja ainult tänu sellele avanevad aeglaselt inimese silmad. Ta näeb vaid niipalju, kui ta on elanud ja kannatanud. Kui me tänapäeval oleme vaevu võimelised saama Jumalast teadlikuks, tuleneb see sellest, et meil on nii kerge kõrvale põigelda, põgeneda enda olemuse sügavustest ühe või teise naudingu narkoosi. Nii jääb meie enda sisemine sügavus meile suletuks. Kui on tõsi, et inimene näeb ainult enda südamega, kui pimedad me siis oleme!

Kuidas see kõik mõjutab küsimust, mida uurime? See tähendab, et see suurejooneline jutt nende suust, kes ennustavad Kirikut ilma Jumala ja usuta, on kõik tühi mula. Meil ei ole mingit vajadust Kiriku järele, mis pühitseb tegutsemiskultust poliitilistes palvetes. See on läbinisti tarbetu. Seega hävitab see iseennast. Mis jääb järgi, on Jeesus Kristuse Kirik, Kirik, mis usub Jumalasse, kes sai inimeseks ja lubas meile elu pärast surma. Sellise preestri, kes ei ole enamat kui sotsiaaltöötaja, võib asendada psühhoterapeutide ja teiste spetsialistidega; aga preestrit, kes ei ole mingi spetsialist, kes ei tegutse lisatöölisena, jälgides mängu ja andes ametlikku nõu, vaid kes Jumala nimel asetab end inimeste käsutusse, kes on nende kõrval muredes ja rõõmudes, nende lootustes ja nende hirmudes, sellist preestrit on tulevikus kindlasti vaja.

Astume sammukese edasi. Tänasest kriisist kerkib esile homne Kirik – Kirik, mis on palju kaotanud. Ta saab väikeseks ning peab alustama jälle uuesti enam-vähem algusest. Ta ei suuda enam täita paljusid hooneid, mida ta ehitas õitsenguajal. Nii nagu tema järgijate arv kahaneb, kaotab ta paljud enda sotsiaalsed privileegid. Kontrastina varasematele aegadele nähakse seda palju rohkem kui vabatahtlikku ühendust, kuhu astutakse vaid vabal valikul. Väikese kogukonnana nõuab ta enda individuaalsetelt liikmetelt palju suuremat initsiatiivi. Kahtlemata avastab ta uusi ministreerimisviise ning ordineerib preestriseisusesse tunnustatud kristlasi, kes peavad mingit ametit. Paljudes väiksemates kongregatsioonides või iseseisvates sotsiaalsetes gruppides saab pastoraalne töö tavaliselt sellise kuju. Selle kõrval on täiskohaga preestritöö sama asendamatu, nagu varemgi. Kuid kõigis nendes muutustes, mida proovime ära arvata, leiab Kirik enda olemuse värskelt ning täie veendumusega selle suhtes, mis on alati olnud tema kese: usk kolmainu Jumalasse, Jeesusesse Kristusse, Jumala Pojasse, kes sai inimeseks, Vaimu juuresolekusse kuni maailma lõpuni. Usus ja palves tunneb ta jälle sakramendid ära kui Jumala teenimise, mitte kui liturgilise õpetuse teema.

Kirikust saab spirituaalsem Kirik, mis ei oota endale poliitilist mandaati, mis ei flirdi ei vasakpoolsete ega parempoolsetega. See on Kiriku jaoks raske teekond, sest kristalliseerumise ja selginemise protsess läheb talle maksma palju väärtuslikku energiat. See teeb ta vaeseks ja muudab ta alandlike Kirikuks. Protsess on seda vaevalisem, et langema peavad nii sektantlik kitsameelsus kui ka ülespuhutud omavolitsemine. Võib ennustada, et kõik see võtab aega. Protsess on pikk ja väsitav, nagu oli ka tee väärast progressist Prantsuse revolutsiooni eelõhtul – kui piiskopi peeti targaks, kui ta tegi nalja dogmade kulul ning isegi vihjas, et Jumala olemasolu ei ole mingil juhul kindel – üheksateistkümnenda sajandi uuenemisesse. Kuid kui selle sõelumise katsumused on möödas, voolab spirituaalsemast ja lihtsamast Kirikust suur jõud. Täielikult etteplaneeritud maailmas leiavad inimesed end olevat kirjeldamatult üksi. Kui Jumal on täielikult nende vaateväljast kadunud, tunnevad nad enda vaesuse kogu õudust. Siis avastavad nad väikese usklike karja kui midagi täiesti uut. Nad avastavad selle kui neile antud lootuse, kui vastuse, mida nad on alati salajas otsinud.

Ja nii näib mulle kindel, et Kirikul seisavad ees väga rasked ajad. Tõeline kriis on vaevu alanud. Peame arvestama kohutavate murrangutega. Kuid ma olen võrdselt kindel selles, mis jääb lõpuks alles: mitte poliitilise kultuse Kirik, mis on surnud juba praegu, vaid usu Kirik. See ei pruugi enam olla domineeriv sotsiaalne jõud sel määral, mida ta oli kuni hiljutiste aegadeni; aga talle saab osaks värske õitsemine ning temas hakatakse nägema inimese kodu, kus leitakse elu ja lootus pärast surma.

Täies mahus saab isa Ratzingeri kõne lugeda siin.


Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini

I sajandil toimus päriselt see, mida me täna jõuludega üksnes meenutame ja tähistame: Jeesuse sündimine. Esimesi jõule tähistas suhteliselt piiratud arv inimesi: Maarja, Joosep, karjased ja kolm kuningat. Järgnevad aastasajad ei toonud sellele valitud seltskonnale veel meile teadaolevalt lisa, ning hiljem, kui Kirik hakkas jõule tähistama, süüdistati teda paganate kopeerimises, sest 274. aastal seadis Rooma keiser 25. detsembriks sisse Võitmatu Päikese püha. Aga on mitmeid argumente, mis räägivad selle kasuks, et Jeesus sündis nimelt 25. detsembril, ja selle vastu, nagu oleksid kristlased paganaid kopeerinud. Esiteks, III sajandil, kui jõule esmakordselt tähistati, ei olnud kristlastel kombeks paganatelt laenata. Pigem taheti end paganatest rõhutatult eraldi seada. Jõule tähistati juba enne Võitmatu Päikese püha, samuti ei ole üski kristlik autor loonud seost Võitmatu Päikese ja jõulude vahel. Alles 12. sajandil arvati esimest korda, et jõulud seati tahtlikult paganate pühadega samale ajale. Enne seda nähti Kristuse sünni sattumist 25. detsembrile kui Jumalikku märki sellest, kuidas Kristus on üle kõigist teistest jumalatest.

Ülestõusmispühi peeti palju varem, kui jõule, ning vähemalt juba aastal 200 peeti Jeesuse ristilöömise kuupäevaks 25. märtsi. Aga see on täpselt 9 kuud enne 25. detsembrit, ehk teisisõnu: Jeesuse lihakssaamise päev. Sellest ei tuletatud veel jõulupühasid, aga varased kristlased uskusid, et Jeesus löödi risti samal kuupäeval, kui ta Maarja üsas lihaks sai (nt püha Augustinus kirjutas sellest).

Samuti arvatakse, et karjused, kes Jeesust tervitama tulid, aitasid lammastel ilmale tulla. Tavaliselt sünnivad lambad kevadel. Aga Iisraelis on üks kohalik lambaliik, kelle järglased tulevad ilmale detsembris ja jaanuaris. Veel teame me, et Ristija Johannese isa Sakarja oli Abija teenistuskorrast, kes teenisid templis millalgi oktoobri keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Umbes sellel ajal jäi Eliisabet rasedaks, ning viis kuud hoidis ta end varjul ja kuuendal kuul ilmus ingel Maarjale. Oktoobri keskpaigast märtsi keskpaigani on viis kuud. Ja millalgi kuu aja jooksul pärast seda sai Jeesus lihaks. Ja 25. märts jääb selle aja sisse, ning 9 kuud pärast seda on 25. detsember.

II sajandil samuti veel jõule ei pühitsetud. Sellest ajast on isegi säilinud ühe kristliku teoloogi kirjutis, kus ta naerab paganate kombe üle tähtpäevi pidada, mis vihjab sellele, et kristlased jõule ei tähistanud. Aga kristlaste huvi Jeesuse päritolu vastu oli küll II sajandil juba tõusuteel – enne oli kristlasi huvitanud eelkõige tema õpetus ja temaga seotud imed, eriti tema ristisurm ja ülestõusmine. Aga II sajandist on pärit teatud kristlikud, aga apokrüüfilised kirjutised, mis on täis detaile Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta. Kirik ei pea neid tekste eriti väärtuslikeks, aga need olid sellel ajal väga populaarsed ja siiamaani on neist mitu koopiatki säilinud. Näiteks võib tuua Toomase evangeeliumi või Jaakobuse evangeeliumi. Viimases jutustatakse lugu sellest, kuidas Joosep jättis Maarja koopasse ja läks ämmaemandat otsima. Kui nad jõudsid tagasi, kattis koobast särav pilv. Pilv hajus ja särava valguse keskel oli väikene Jeesus. Õigeusu piltidel kujutatakse Jeesuse sündimist koos ämmaemandaga. 

Maarja, Jeesus ja ämmaemand “Salome” 12. sajandi õigeusu freskol.

III sajandisse jääb esimene kindel märge jõulude tähistamisest umbes aastal 250. Tegu ei olnud veel üleüldiselt sisseseatud pühaga. Aga 270. aastal sündis ka püha Nikolaus, hilisem Myra piiskop, kes on üks tänapäeva jõuluvana eelkujudest. Ajalooliselt ei tea me temast mitte midagi kindlat peale selle, et ta oli Myra piiskop. Aga temast on mitmeid legende. Üks kõige varasemaid legende temast on eriti jõuluvanalik. Püha Nikolaus olevat päästnud kolm tüdrukut sunniviisilisest prostitutsioonist selle läbi, et kolmel järjestikusel ööl poetas nende aknast sisse kuldmündi, nii et nende isa saaks tasuda nende kaasavara.

Mihhail Lotman kirjutab oma jõuluvana-analüüsis:

Ühe versiooni järgi tahtis tüdrukute isa välja selgitada, kes see salajane heategija on, ning korraldas öösel varitsuse. Kuid püha Nikolaus oli kavalam ja ei visanud kolmandat rahakotti läbi akna, vaid korstna kaudu. Sealt sattus see noorima tütre suka sisse, mis oli tulekolde ette kuivama pandud. See fantastiline lugu peegeldub paljudes jõuluvanaga seotud süžeedes, kuid siin puudub peamine: jõulud.

Võib arvata, et kristlikus maailmas kontamineerus Püha Nikolause lugu evangeelse kolme kuninga looga. Kolm kuningat tulid jõulutähe juhatusel sõime, kus sündis Jeesuslaps, ja nad tõid talle kingitusi. /…/ Arvatavasti sulas Püha Nikolause kuju kokku Hommikumaa tarkadega ja nii tekkis jõuluvana oma kingikotiga.

Püha piiskop Nikolas

IV sajandil oli jõuludeks fikseeritud koguni kaks kuupäeva. Läänes 25. detsember, idas aga 6. jaanuar – mitte kalendrite erinevusest, vaid päriselt teine kuupäev sama kalendri järgi. Vastavalt peeti ka Jeesuse ristisurma kuupäeva teiseks. Armeenias tähistatakse jõule siiamaani 6. jaanuaril.

Meil ei ole absoluutselt mitte mingisugust aimu, millal ja kuidas hakati enne jõule pidama advendiaega, aga V sajandil seda nähtavasti juba peeti. Ilmselt alguses oli advendiaeg vabatahtlik pühendumine, mitte üldine reegel, ja seda peeti väga erinevalt. Mõned pidasid seda alates 15. novembrist, teised 11. novembrist, mõned alates sügisesest pööripäevast, mõned paastusid 7 päeva enne jõule, mõned pidasid adventi viis nädalat. Advendiaeg tähendas eelkõige paastuaega. Ja näiteks oli advendiajal keelatud abielluda.

VI sajandil algas keskaeg, lõppes antiikaeg. 553. aastal peeti Konstantinoopoli II kirikukogu, viies kirikukogu ja esimene kirikukogu, mida mõned protestandid juba ei tunnista. Aga 570. aastal sündis Muhamed, kes pani aluse islami religioonile. Moslemid teatavasti jõule ei tähista, kuigi Jeesus ja Maarja on Koraanis sees. Moslemid ei usu inkarnatsiooni ja peavad Jeesust lihtsalt üheks prohvetitest. Samas kujutatakse Jeesuse sündi Koraanis siiski imeliselt: ka Koraanis oli Maarja neitsi, kui ta Jeesuse sünnitas. Koraani järgi ilmub ingel Maarjale ja kuulutab, et ta sünnitab „puhta“ poja, kes on märgiks inimestele. Maarja läks üksinda kõrbesse ja sünnitas Jeesuse palmi all. Hiljem toob ta poja tagasi oma rahva ette, kes süüdistavad teda ebapuhtuses, aga väike Jeesus tõuseb hällis püsti, kaitseb Maarjat ja kuulutab ennast prohvetiks.

VII sajandil seati sisse veel üks Jõuludega seotud püha. Ajalooline hüpotees on, et sellel kuupäeval peeti sarnase sisuga püha juba siis, kui jõule veel üldse ei tähistatud, ja millest hiljem tuletati jõulud. Aga vahepeal see püha unustati, kuni VII sajandil tuletati jõuludest jällekord tagasi see püha. Räägime muidugi Issanda kuulutamise suurpühast 25. märtsil. Seda peetakse Maarja pühaks. Vanasti see oli ainus püha, mida oli paastuajal lubatud pidada, sest tavaliselt see püha jääb paastuaja sisse. Tänapäeval ladina kirikus viiakse see püha teisele kuupäevale siis, kui ta jääb püha nädala sisse. Aga idariituse katoliiklased ei vii seda teisele kuupäevale, ja neil on selle jaoks erilised kombineeritud pühad, kui Issanda kuulutamise suurpüha langeb mõnele püha nädala päevale.

VIII sajandil võime juba rääkida jõulupuust. Kuuse saamisest jõulupuuks räägitakse mitmeid legende, näiteks paljud arvavad, et selle algatas Martin Luther. Tegelik ajalugu kinnitab, et kuuse traditsioon sai alguse Saksamaalt, aga juba kaheksandal sajandil, kui Saksamaa oli veel paganlik. Aga oli üks inglismaalt pärit benediktiini munk ja misjonär, kelle nimi oli Winfrid, kes väga igatses minna Saksamaale paganaid pöörama, sest inglismaa ise oli alles sajandi eest misjonäride poolt ristiusku pööratud. Ja paavsti enda volituse alusel noor Winfrid läkski Saksamaale, ja paavstil oli temast nii hea meel, et talle anti ka uus nimi.

Winfridi, kellel nüüd oli küll teine nimi, saatis Saksamaal suur edu. Ühes Saksamaa külas oli paganatel kombeks talvel koguneda ümber suure tammepuu, mis oli pühendatud Thorile. Räägitakse, et igal aastal oli kombeks selle tamme all ohverdada Thorile üks väike laps. Ja paganad kiitlesid, et Winfridi Jumal seda tamme küll ei suuda hävitada. Kuna Thor oli välgujumal, siis nad uskusid, et kes läheb puule viga tegema, selle lööb välk maha. Aga Winfrid läks koos kaaslastega sinna tamme juurde jõululaupäeval. Kõik teised kartsid, et paganad tapavad nad ära. Ja tamme all toimuski parajasti ohverdamise tseremoonia, aga Winfrid võttis kirve ja raius tamme maha. Ja pärast seda Winfrid kuulutas paganatele evangeeliumi, ja selle käigus ta kasutas näitena mahalangenud tamme kõrval kasvanud väikest kuusepuud. Sest kuusepuu on igihaljas ja on seeläbi igavese elu kujund. Ja kõik see väga hämmastas paganaid ja nad lasid end ristida. Ning järgmiste sajandite jooksul leviski üle saksamaa kuuse kasutamine jõulude tähistamiseks, ning väidetavalt see on ajalooliselt päriselt juhtunud lugu. Winfridit tunneme tänapäeval aga paremini tema uue nime all püha Bonifaciusena.

IX sajandil oli juba mõnda aega kehtinud komme tähistada Jõule 12 päeva. Tänapäeval nimetame seda liturgilises kalendris “jõuluajaks”, mis kestab kuni 6. jaanuarini. Ilmselt selle eesmärk oli võidelda paganlike pühadega, millest paljud langesid sama aja sisse. Aga paljud pidid siiski nende 12 päeva sees tööd tegema. Üheksandal sajandil otsustas aga Inglismaa kuningas Alfred Suur keelata 12 jõulupäeva jooksul töö tegemise, kohtumenetlused, ja võitlemise.

X sajandil saime juurde ühe tänapäevase jõulutraditsiooni. Kui tänapäeval on jõulude ajal kõrgendatud tähelepanu heategevusel, siis legend räägib, et üheksandal sajandil elanud tšehhi prints, püha Vaclav, kes suri märtrina ja keda peetakse Tšehhi patrooniks, oli esimene valitseja, kes pühade ajal jagas vaestele laiali toitu, riideid ja küttepuid. Enne seda oli levinud üks teistsugune kinkide andmise komme: kuningad ja kuningannad nõudsid enda alamatelt kinke, selles vaimus nagu kolm kuningat olid Jeesusele kinke teinud. Lisaks sellele hakkasid väiksemad ülikud omakorda enda alamatelt kinke nõudma, nii et lõpuks pidid talupojad, kõige vaesemad inimesed, oma rikastele valitsejatele kinke tegema, midagi selle eest vastu saamata.

Püha Vaclavi heategevus muutus aga legendaarseks: ehkki tõestisündinud, sai sellest ka muinasjutu aines ja hiljem kirjutati sellest kuulus jõululaul “hea kuningas Vaclav”:

XI sajandil pandi esimest korda kirja sõna, millest hiljem inglise keeles sai Christmas. Christmas on lühend väljendist Christ Mass, 11. sajandil kasutati selle kohta sõna Crīstesmæsse. See ei tähistanud veel jõulupühasid üldiselt, vaid oli konkreetse liturgia nimi. Paar sajandit hiljem kasutati ka väljendit Xmas, kus “X” tuleb kreeka “chi” tähest, mis on kreekakeelse sõna Christós (Χριστός) esimene täht. Seega algupäraselt ei tähenda Xmas kindlasti mitte sekulaarseid “jõule”.

XII sajandiks oli kristlus jõudnud Eestisse. Me ei saa öelda, et Eesti oli kristlik maa, aga ilmselt siin leidus kristlasi juba enne ristisõda. Kuigi enamik eestlasi ei olnud kristlased, siis jõule nad ikkagi tähistasid – eks ole samamoodi ka tänapäeval. “Jõulud” on ilmselt laen skandinaavia keelest, kus see oli üks paganlik püha, mida tähistati ka Eestis. Aga kristluse mõjul olid nüüd hoopis paganad viinud oma jõulupühad pööripäevalt 25-dale detsembrile. Muinaseestlaste jaoks polnud nende “jõuludel” ilmselt muud tähendust kui uue aasta tähistamine.

Vikipeedia kirjeldab muinaseestlaste jõulukombestikku niimoodi:

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.

Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

Kristliku apologeedi G. K. Chestertoni sõnul on paganate komme aasta kõige pimedamal perioodil pidutseda omamoodi jõulude eelaimdus, kuna see väljendab usku sellesse, et tõeline rõõm tuleb seestpoolt, mitte väljaspoolt.

XIII sajandil elas Assisi püha Franciscus, ning palju on räägitud sellest, kuidas ta tegi esimese jõulusõime. Aga pühast Franciscusest sai alguse veel teinegi väga tähtis jõulutraditsioon, ilma milleta me võib-olla ei kujutaks ettegi jõule: spetsiaalsed jõululaulud. Ilmselt olid jõululaulud olemas ka enne, aga nüüd said need konkreetsema ja tugevama vormi, arenes tugev traditsioon populaarsetest, kohalikest-rahvuslikest jõululauludest. ‘Carol’ tähendas algselt laulu koos tantsuga: üks inimene laulis, teised tantsisid.

Jõulusõim

XIV sajandil laastas euroopat must surm, ja paavstid elasid ajutiselt Avignonis Prantsusmaal. Kui inglismaal tähendas “Christ Mass” endiselt spetsiifiliselt liturgiat, siis nüüd said jõulupühad endale ka laiemalt üldnimetuse, aga mitte inglise keelest, vaid prantsuse keelest. XIV sajandil kasutati jõulude kohta nimetust Noel, mis tähendab “sündi” või “sünnipäeva”. Veel tänapäevalgi on “Noel” Merriam-Websteri sõnaraamatus sees, kus antakse esimeseks tähenduseks “jõululaul” ja teiseks tähenduseks “jõulud”. Ilmselt oleme ka kõik kuulnud “Noel”ist selles populaarses laulus:

XV sajandis nähakse silda hiliskeskajast ja renessansist kaasaega. Moslemid vallutavad Konstantinoopoli ja eurooplased hakkavad Ameerikat koloniseerima. Astume lähemale ka kaasaegsematele jõuludele: esimest korda jõulud personifitseeritakse (üks inglise jõululaul tervitab ’Sir Christmasit’, millest hiljem areneb välja inglaste Father Christmas, mis on midagi jõuluvanalaadset), ja hakkab levima komme inimeste vahel isiklikult kinke teha.

Hiljuti avastati ka üks 15. sajandist pärit jõululaul, mis kanti ette esimest korda üle poole milleeniumi. Laulu saab kuulata siit: https://www.classicfm.com/music-news/newly-discovered-carol-newcastle-cathedral/

XVI sajandil toimus reformatsioon. Usutakse, et Martin Luther oli esimene, kes kaunistas kuuse põlevate küünaldega. Aga reformatsioon hakkas killustuma peaaegu esimesest päevast alates, ja sajandi lõpuks olid tekkinud juba puritaanlikud sektid, kes tahtsid jõulud ära keelata. Aga tundub, et esialgu see kehtis ainult kiriklike jõulude kohta, sest jõulupidustustest tahtsid puritaanid ikkagi osa võtta. Siiski kaebasid nad, et kahte toitu ei tohiks kasutada, sest need olevat paavstlikud: lihapirukad ja ploomipudingud.

Lihapirukad olid jõulutoit, need küpsetati ovaalseteks, et nad meenutaksid Jeesuse sõime. Aga neil oli jõulude ajal ka staatuse sümbol, sest rikastele inimestele meeldis oma jõulupidudel eputada, et nende pirukad olid küpsetatud erinevate kujudega, umbes nagu meil piparkoogid.

Ploomipuding, kus ploom tähendas tegelikult rosinat, koosnes 13-st koostisosast, mis sümboliseeris Jeesust ja kahteteist apostlit. Iga pereliige pidi pudingut segama kordamööda läände ja itta, et meelde tuletada kolme kuninga teekonda Jeesuseni.

XVII sajandi väga kuulus vahejuhtum jõuludega on see, et need keelati päriselt ära. Sajandi keskel saavutasid puritaanid Briti parlamendis enamuse ja kaheks aastakümneks oligi jõuludega kõik, kuna puritaanid pidasid jõule katoliiklaste ebapiibellikuks väljamõeldiseks. 25. detsember muudeti tavaliseks tööpäevaks ja jõulude tähistamise eest võis kinni minna, inimesi arreteeriti otse kirikus. Jõulud taastati Suurbritannias seoses monarhia taastamisega, kui Charles II asus taas troonile.

Jõulude keelamine siiski oli avaldanud inimestele mõju, ja XVIII sajandil olid jõulud Suurbritannias hale vari sellest, kuidas neid oli tähistatud paarisaja aasta eest. Samas levis sellel sajandil kinkide jagamise komme ja ka glögi olevat pärit sellest ajast, kui jõulujook pärast külmas kirikus käimist. Eestis hakati jõulukuuskesid üles panema. Ja üldiselt arenesid sellel ajal lõpuni välja erinevad jõuluvana kujud. Inglismaal Father Christmas, prantsusmaal Pere Noel, Saksamaal Weihnachtsmann.

Alles XIX sajandil said jõulud sellise näo, mille me tänapäeval kahtlusteta ära tunneksime. Kuused, ehted, kingid, jõuluvanad, sajandi lõpus hakati esimest korda kuuskesid elektrituledega kaunistama.

Aastal 1843 ilmus üks väga kuulus jõulujutt või novell, mis ei olnud eriti religioosne, aga mis ikkagi püüdis kinni midagi jõuluaja vaimust. Ja sellel raamatul oli suur roll selles, kuidas tänapäeval kujutatakse jõulusid perekeskse, heatahtlikkuse ja kaastunde ja heategevuse ajana. Loomulikult on tegu Charles Dickesni “A Christmas carol”-iga.

XX sajandi algusest pärineb üks ilus tõestisündinud jõululugu. Ajaloo kõige mõttetuma sõja ehk I maailmasõja jõulurahu ajal laulsid vastaspoole sõdurid üle rindejoone teineteisele jõululaule. Ja korraldasid jalgpallimatše, kuni need ära keelati.

Aga üldiselt see, mis oli küll alguse saanud juba varem, arenes nüüd täielikult välja, ehk jõuludele lisandus täiesti uus mõõde, kommertsjõulud. Juba 1920-datel aastatel hakkas Coca-Cola enda reklaamides kasutama jõuluvana.

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus

Vastus Riia peapiiskopi kirjale paavstile seoses Vastseliina ilmutusega. Maarja Kaplinski tõlge.

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad tervist, jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi (Frauenburgi, Vastseliina. M.K.)) kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel