Milline on kirik aastal 2000?

1969. aastal oli Joseph Ratzinger tavaline preester – küll juba kõrgelt tunnustatud teoloog ja ülikooliprofessor, aga mitte veel piiskop ega kardinal. Ta elas Saksamaal, oli Tübingeni ülikooli dogmaatilise teoloogia professor ning oli aasta eest kirjutanud enda kuulsa teose “Sissejuhatus kristlusesse”. Mõned väidavad, et just sel ajal, pärast 1968. aasta marksistlikult meelestatud tudengirahutusi, oli Ratzinger pöördunud “liberaalist” “konservatiiviks”, kuigi Ratzingeri enda sõnul ei näe ta enda vaadete vahel mingit katkestust.

1969. aasta raadioülekandes tutvustas isa Ratzinger enda nägemust sellest, millist tulevikku on Kirikul oodata. Ilmselt kuuekümnendate õhustik nii maailmas kui ka Kirikus oli paljusid teinud näljaseks vastuse järele. Siiski ei teeselnud isa Ratzinger, et oskab ennustada tulevikku, märkides, et “naiivne soov teada kindlalt saab olla üksnes oma ajalooalase küündimatuse kuulutus”.

***

Kiriku tulevik võib ja saab pärinema nendelt, kelle juured on sügaval ja kes elavad enda usu puhtast täiusest. Seda ei määra need, kes mugandavad end kõigest mööduvale hetkele ega need, kes üksnes kritiseerivad teisi ja eeldavad, et on ise eksimatud mõõdupuud; ega tule see ka neilt, kes valivad kergema tee, kes asetavad usu kire kõrvale, kuulutades selle valeks ja vananenuks, türanlikuks ja legalistlikuks kõik, mis esitab inimesele nõudmisi, mis teeb haiget ja sunnib end teiste jaoks ohverdama. Või kui öelda positiivsemalt: Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse. Isetus, mis teeb inimesed vabaks, saavutatakse vaid kannatlikkuses läbi igapäevaste väikeste suretamiste. Selle igapäevase suretamisega, mis on ainus, mille läbi inimene avastab, kui paljudel viisidel on ta omaenese ego ori, tänu sellele igapäevasele kirele ja ainult tänu sellele avanevad aeglaselt inimese silmad. Ta näeb vaid niipalju, kui ta on elanud ja kannatanud. Kui me tänapäeval oleme vaevu võimelised saama Jumalast teadlikuks, tuleneb see sellest, et meil on nii kerge kõrvale põigelda, põgeneda enda olemuse sügavustest ühe või teise naudingu narkoosi. Nii jääb meie enda sisemine sügavus meile suletuks. Kui on tõsi, et inimene näeb ainult enda südamega, kui pimedad me siis oleme!

Kuidas see kõik mõjutab küsimust, mida uurime? See tähendab, et see suurejooneline jutt nende suust, kes ennustavad Kirikut ilma Jumala ja usuta, on kõik tühi mula. Meil ei ole mingit vajadust Kiriku järele, mis pühitseb tegutsemiskultust poliitilistes palvetes. See on läbinisti tarbetu. Seega hävitab see iseennast. Mis jääb järgi, on Jeesus Kristuse Kirik, Kirik, mis usub Jumalasse, kes sai inimeseks ja lubas meile elu pärast surma. Sellise preestri, kes ei ole enamat kui sotsiaaltöötaja, võib asendada psühhoterapeutide ja teiste spetsialistidega; aga preestrit, kes ei ole mingi spetsialist, kes ei tegutse lisatöölisena, jälgides mängu ja andes ametlikku nõu, vaid kes Jumala nimel asetab end inimeste käsutusse, kes on nende kõrval muredes ja rõõmudes, nende lootustes ja nende hirmudes, sellist preestrit on tulevikus kindlasti vaja.

Astume sammukese edasi. Tänasest kriisist kerkib esile homne Kirik – Kirik, mis on palju kaotanud. Ta saab väikeseks ning peab alustama jälle uuesti enam-vähem algusest. Ta ei suuda enam täita paljusid hooneid, mida ta ehitas õitsenguajal. Nii nagu tema järgijate arv kahaneb, kaotab ta paljud enda sotsiaalsed privileegid. Kontrastina varasematele aegadele nähakse seda palju rohkem kui vabatahtlikku ühendust, kuhu astutakse vaid vabal valikul. Väikese kogukonnana nõuab ta enda individuaalsetelt liikmetelt palju suuremat initsiatiivi. Kahtlemata avastab ta uusi ministreerimisviise ning ordineerib preestriseisusesse tunnustatud kristlasi, kes peavad mingit ametit. Paljudes väiksemates kongregatsioonides või iseseisvates sotsiaalsetes gruppides saab pastoraalne töö tavaliselt sellise kuju. Selle kõrval on täiskohaga preestritöö sama asendamatu, nagu varemgi. Kuid kõigis nendes muutustes, mida proovime ära arvata, leiab Kirik enda olemuse värskelt ning täie veendumusega selle suhtes, mis on alati olnud tema kese: usk kolmainu Jumalasse, Jeesusesse Kristusse, Jumala Pojasse, kes sai inimeseks, Vaimu juuresolekusse kuni maailma lõpuni. Usus ja palves tunneb ta jälle sakramendid ära kui Jumala teenimise, mitte kui liturgilise õpetuse teema.

Kirikust saab spirituaalsem Kirik, mis ei oota endale poliitilist mandaati, mis ei flirdi ei vasakpoolsete ega parempoolsetega. See on Kiriku jaoks raske teekond, sest kristalliseerumise ja selginemise protsess läheb talle maksma palju väärtuslikku energiat. See teeb ta vaeseks ja muudab ta alandlike Kirikuks. Protsess on seda vaevalisem, et langema peavad nii sektantlik kitsameelsus kui ka ülespuhutud omavolitsemine. Võib ennustada, et kõik see võtab aega. Protsess on pikk ja väsitav, nagu oli ka tee väärast progressist Prantsuse revolutsiooni eelõhtul – kui piiskopi peeti targaks, kui ta tegi nalja dogmade kulul ning isegi vihjas, et Jumala olemasolu ei ole mingil juhul kindel – üheksateistkümnenda sajandi uuenemisesse. Kuid kui selle sõelumise katsumused on möödas, voolab spirituaalsemast ja lihtsamast Kirikust suur jõud. Täielikult etteplaneeritud maailmas leiavad inimesed end olevat kirjeldamatult üksi. Kui Jumal on täielikult nende vaateväljast kadunud, tunnevad nad enda vaesuse kogu õudust. Siis avastavad nad väikese usklike karja kui midagi täiesti uut. Nad avastavad selle kui neile antud lootuse, kui vastuse, mida nad on alati salajas otsinud.

Ja nii näib mulle kindel, et Kirikul seisavad ees väga rasked ajad. Tõeline kriis on vaevu alanud. Peame arvestama kohutavate murrangutega. Kuid ma olen võrdselt kindel selles, mis jääb lõpuks alles: mitte poliitilise kultuse Kirik, mis on surnud juba praegu, vaid usu Kirik. See ei pruugi enam olla domineeriv sotsiaalne jõud sel määral, mida ta oli kuni hiljutiste aegadeni; aga talle saab osaks värske õitsemine ning temas hakatakse nägema inimese kodu, kus leitakse elu ja lootus pärast surma.

Täies mahus saab isa Ratzingeri kõne lugeda siin.


Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini

I sajandil toimus päriselt see, mida me täna jõuludega üksnes meenutame ja tähistame: Jeesuse sündimine. Esimesi jõule tähistas suhteliselt piiratud arv inimesi: Maarja, Joosep, karjased ja kolm kuningat. Järgnevad aastasajad ei toonud sellele valitud seltskonnale veel meile teadaolevalt lisa, ning hiljem, kui Kirik hakkas jõule tähistama, süüdistati teda paganate kopeerimises, sest 274. aastal seadis Rooma keiser 25. detsembriks sisse Võitmatu Päikese püha. Aga on mitmeid argumente, mis räägivad selle kasuks, et Jeesus sündis nimelt 25. detsembril, ja selle vastu, nagu oleksid kristlased paganaid kopeerinud. Esiteks, III sajandil, kui jõule esmakordselt tähistati, ei olnud kristlastel kombeks paganatelt laenata. Pigem taheti end paganatest rõhutatult eraldi seada. Jõule tähistati juba enne Võitmatu Päikese püha, samuti ei ole üski kristlik autor loonud seost Võitmatu Päikese ja jõulude vahel. Alles 12. sajandil arvati esimest korda, et jõulud seati tahtlikult paganate pühadega samale ajale. Enne seda nähti Kristuse sünni sattumist 25. detsembrile kui Jumalikku märki sellest, kuidas Kristus on üle kõigist teistest jumalatest.

Ülestõusmispühi peeti palju varem, kui jõule, ning vähemalt juba aastal 200 peeti Jeesuse ristilöömise kuupäevaks 25. märtsi. Aga see on täpselt 9 kuud enne 25. detsembrit, ehk teisisõnu: Jeesuse lihakssaamise päev. Sellest ei tuletatud veel jõulupühasid, aga varased kristlased uskusid, et Jeesus löödi risti samal kuupäeval, kui ta Maarja üsas lihaks sai (nt püha Augustinus kirjutas sellest).

Samuti arvatakse, et karjused, kes Jeesust tervitama tulid, aitasid lammastel ilmale tulla. Tavaliselt sünnivad lambad kevadel. Aga Iisraelis on üks kohalik lambaliik, kelle järglased tulevad ilmale detsembris ja jaanuaris. Veel teame me, et Ristija Johannese isa Sakarja oli Abija teenistuskorrast, kes teenisid templis millalgi oktoobri keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Umbes sellel ajal jäi Eliisabet rasedaks, ning viis kuud hoidis ta end varjul ja kuuendal kuul ilmus ingel Maarjale. Oktoobri keskpaigast märtsi keskpaigani on viis kuud. Ja millalgi kuu aja jooksul pärast seda sai Jeesus lihaks. Ja 25. märts jääb selle aja sisse, ning 9 kuud pärast seda on 25. detsember.

II sajandil samuti veel jõule ei pühitsetud. Sellest ajast on isegi säilinud ühe kristliku teoloogi kirjutis, kus ta naerab paganate kombe üle tähtpäevi pidada, mis vihjab sellele, et kristlased jõule ei tähistanud. Aga kristlaste huvi Jeesuse päritolu vastu oli küll II sajandil juba tõusuteel – enne oli kristlasi huvitanud eelkõige tema õpetus ja temaga seotud imed, eriti tema ristisurm ja ülestõusmine. Aga II sajandist on pärit teatud kristlikud, aga apokrüüfilised kirjutised, mis on täis detaile Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta. Kirik ei pea neid tekste eriti väärtuslikeks, aga need olid sellel ajal väga populaarsed ja siiamaani on neist mitu koopiatki säilinud. Näiteks võib tuua Toomase evangeeliumi või Jaakobuse evangeeliumi. Viimases jutustatakse lugu sellest, kuidas Joosep jättis Maarja koopasse ja läks ämmaemandat otsima. Kui nad jõudsid tagasi, kattis koobast särav pilv. Pilv hajus ja särava valguse keskel oli väikene Jeesus. Õigeusu piltidel kujutatakse Jeesuse sündimist koos ämmaemandaga. 

Maarja, Jeesus ja ämmaemand “Salome” 12. sajandi õigeusu freskol.

III sajandisse jääb esimene kindel märge jõulude tähistamisest umbes aastal 250. Tegu ei olnud veel üleüldiselt sisseseatud pühaga. Aga 270. aastal sündis ka püha Nikolaus, hilisem Myra piiskop, kes on üks tänapäeva jõuluvana eelkujudest. Ajalooliselt ei tea me temast mitte midagi kindlat peale selle, et ta oli Myra piiskop. Aga temast on mitmeid legende. Üks kõige varasemaid legende temast on eriti jõuluvanalik. Püha Nikolaus olevat päästnud kolm tüdrukut sunniviisilisest prostitutsioonist selle läbi, et kolmel järjestikusel ööl poetas nende aknast sisse kuldmündi, nii et nende isa saaks tasuda nende kaasavara.

Mihhail Lotman kirjutab oma jõuluvana-analüüsis:

Ühe versiooni järgi tahtis tüdrukute isa välja selgitada, kes see salajane heategija on, ning korraldas öösel varitsuse. Kuid püha Nikolaus oli kavalam ja ei visanud kolmandat rahakotti läbi akna, vaid korstna kaudu. Sealt sattus see noorima tütre suka sisse, mis oli tulekolde ette kuivama pandud. See fantastiline lugu peegeldub paljudes jõuluvanaga seotud süžeedes, kuid siin puudub peamine: jõulud.

Võib arvata, et kristlikus maailmas kontamineerus Püha Nikolause lugu evangeelse kolme kuninga looga. Kolm kuningat tulid jõulutähe juhatusel sõime, kus sündis Jeesuslaps, ja nad tõid talle kingitusi. /…/ Arvatavasti sulas Püha Nikolause kuju kokku Hommikumaa tarkadega ja nii tekkis jõuluvana oma kingikotiga.

Püha piiskop Nikolas

IV sajandil oli jõuludeks fikseeritud koguni kaks kuupäeva. Läänes 25. detsember, idas aga 6. jaanuar – mitte kalendrite erinevusest, vaid päriselt teine kuupäev sama kalendri järgi. Vastavalt peeti ka Jeesuse ristisurma kuupäeva teiseks. Armeenias tähistatakse jõule siiamaani 6. jaanuaril.

Meil ei ole absoluutselt mitte mingisugust aimu, millal ja kuidas hakati enne jõule pidama advendiaega, aga V sajandil seda nähtavasti juba peeti. Ilmselt alguses oli advendiaeg vabatahtlik pühendumine, mitte üldine reegel, ja seda peeti väga erinevalt. Mõned pidasid seda alates 15. novembrist, teised 11. novembrist, mõned alates sügisesest pööripäevast, mõned paastusid 7 päeva enne jõule, mõned pidasid adventi viis nädalat. Advendiaeg tähendas eelkõige paastuaega. Ja näiteks oli advendiajal keelatud abielluda.

VI sajandil algas keskaeg, lõppes antiikaeg. 553. aastal peeti Konstantinoopoli II kirikukogu, viies kirikukogu ja esimene kirikukogu, mida mõned protestandid juba ei tunnista. Aga 570. aastal sündis Muhamed, kes pani aluse islami religioonile. Moslemid teatavasti jõule ei tähista, kuigi Jeesus ja Maarja on Koraanis sees. Moslemid ei usu inkarnatsiooni ja peavad Jeesust lihtsalt üheks prohvetitest. Samas kujutatakse Jeesuse sündi Koraanis siiski imeliselt: ka Koraanis oli Maarja neitsi, kui ta Jeesuse sünnitas. Koraani järgi ilmub ingel Maarjale ja kuulutab, et ta sünnitab „puhta“ poja, kes on märgiks inimestele. Maarja läks üksinda kõrbesse ja sünnitas Jeesuse palmi all. Hiljem toob ta poja tagasi oma rahva ette, kes süüdistavad teda ebapuhtuses, aga väike Jeesus tõuseb hällis püsti, kaitseb Maarjat ja kuulutab ennast prohvetiks.

VII sajandil seati sisse veel üks Jõuludega seotud püha. Ajalooline hüpotees on, et sellel kuupäeval peeti sarnase sisuga püha juba siis, kui jõule veel üldse ei tähistatud, ja millest hiljem tuletati jõulud. Aga vahepeal see püha unustati, kuni VII sajandil tuletati jõuludest jällekord tagasi see püha. Räägime muidugi Issanda kuulutamise suurpühast 25. märtsil. Seda peetakse Maarja pühaks. Vanasti see oli ainus püha, mida oli paastuajal lubatud pidada, sest tavaliselt see püha jääb paastuaja sisse. Tänapäeval ladina kirikus viiakse see püha teisele kuupäevale siis, kui ta jääb püha nädala sisse. Aga idariituse katoliiklased ei vii seda teisele kuupäevale, ja neil on selle jaoks erilised kombineeritud pühad, kui Issanda kuulutamise suurpüha langeb mõnele püha nädala päevale.

VIII sajandil võime juba rääkida jõulupuust. Kuuse saamisest jõulupuuks räägitakse mitmeid legende, näiteks paljud arvavad, et selle algatas Martin Luther. Tegelik ajalugu kinnitab, et kuuse traditsioon sai alguse Saksamaalt, aga juba kaheksandal sajandil, kui Saksamaa oli veel paganlik. Aga oli üks inglismaalt pärit benediktiini munk ja misjonär, kelle nimi oli Winfrid, kes väga igatses minna Saksamaale paganaid pöörama, sest inglismaa ise oli alles sajandi eest misjonäride poolt ristiusku pööratud. Ja paavsti enda volituse alusel noor Winfrid läkski Saksamaale, ja paavstil oli temast nii hea meel, et talle anti ka uus nimi.

Winfridi, kellel nüüd oli küll teine nimi, saatis Saksamaal suur edu. Ühes Saksamaa külas oli paganatel kombeks talvel koguneda ümber suure tammepuu, mis oli pühendatud Thorile. Räägitakse, et igal aastal oli kombeks selle tamme all ohverdada Thorile üks väike laps. Ja paganad kiitlesid, et Winfridi Jumal seda tamme küll ei suuda hävitada. Kuna Thor oli välgujumal, siis nad uskusid, et kes läheb puule viga tegema, selle lööb välk maha. Aga Winfrid läks koos kaaslastega sinna tamme juurde jõululaupäeval. Kõik teised kartsid, et paganad tapavad nad ära. Ja tamme all toimuski parajasti ohverdamise tseremoonia, aga Winfrid võttis kirve ja raius tamme maha. Ja pärast seda Winfrid kuulutas paganatele evangeeliumi, ja selle käigus ta kasutas näitena mahalangenud tamme kõrval kasvanud väikest kuusepuud. Sest kuusepuu on igihaljas ja on seeläbi igavese elu kujund. Ja kõik see väga hämmastas paganaid ja nad lasid end ristida. Ning järgmiste sajandite jooksul leviski üle saksamaa kuuse kasutamine jõulude tähistamiseks, ning väidetavalt see on ajalooliselt päriselt juhtunud lugu. Winfridit tunneme tänapäeval aga paremini tema uue nime all püha Bonifaciusena.

IX sajandil oli juba mõnda aega kehtinud komme tähistada Jõule 12 päeva. Tänapäeval nimetame seda liturgilises kalendris “jõuluajaks”, mis kestab kuni 6. jaanuarini. Ilmselt selle eesmärk oli võidelda paganlike pühadega, millest paljud langesid sama aja sisse. Aga paljud pidid siiski nende 12 päeva sees tööd tegema. Üheksandal sajandil otsustas aga Inglismaa kuningas Alfred Suur keelata 12 jõulupäeva jooksul töö tegemise, kohtumenetlused, ja võitlemise.

X sajandil saime juurde ühe tänapäevase jõulutraditsiooni. Kui tänapäeval on jõulude ajal kõrgendatud tähelepanu heategevusel, siis legend räägib, et üheksandal sajandil elanud tšehhi prints, püha Vaclav, kes suri märtrina ja keda peetakse Tšehhi patrooniks, oli esimene valitseja, kes pühade ajal jagas vaestele laiali toitu, riideid ja küttepuid. Enne seda oli levinud üks teistsugune kinkide andmise komme: kuningad ja kuningannad nõudsid enda alamatelt kinke, selles vaimus nagu kolm kuningat olid Jeesusele kinke teinud. Lisaks sellele hakkasid väiksemad ülikud omakorda enda alamatelt kinke nõudma, nii et lõpuks pidid talupojad, kõige vaesemad inimesed, oma rikastele valitsejatele kinke tegema, midagi selle eest vastu saamata.

Püha Vaclavi heategevus muutus aga legendaarseks: ehkki tõestisündinud, sai sellest ka muinasjutu aines ja hiljem kirjutati sellest kuulus jõululaul “hea kuningas Vaclav”:

XI sajandil pandi esimest korda kirja sõna, millest hiljem inglise keeles sai Christmas. Christmas on lühend väljendist Christ Mass, 11. sajandil kasutati selle kohta sõna Crīstesmæsse. See ei tähistanud veel jõulupühasid üldiselt, vaid oli konkreetse liturgia nimi. Paar sajandit hiljem kasutati ka väljendit Xmas, kus “X” tuleb kreeka “chi” tähest, mis on kreekakeelse sõna Christós (Χριστός) esimene täht. Seega algupäraselt ei tähenda Xmas kindlasti mitte sekulaarseid “jõule”.

XII sajandiks oli kristlus jõudnud Eestisse. Me ei saa öelda, et Eesti oli kristlik maa, aga ilmselt siin leidus kristlasi juba enne ristisõda. Kuigi enamik eestlasi ei olnud kristlased, siis jõule nad ikkagi tähistasid – eks ole samamoodi ka tänapäeval. “Jõulud” on ilmselt laen skandinaavia keelest, kus see oli üks paganlik püha, mida tähistati ka Eestis. Aga kristluse mõjul olid nüüd hoopis paganad viinud oma jõulupühad pööripäevalt 25-dale detsembrile. Muinaseestlaste jaoks polnud nende “jõuludel” ilmselt muud tähendust kui uue aasta tähistamine.

Vikipeedia kirjeldab muinaseestlaste jõulukombestikku niimoodi:

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.

Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

Kristliku apologeedi G. K. Chestertoni sõnul on paganate komme aasta kõige pimedamal perioodil pidutseda omamoodi jõulude eelaimdus, kuna see väljendab usku sellesse, et tõeline rõõm tuleb seestpoolt, mitte väljaspoolt.

XIII sajandil elas Assisi püha Franciscus, ning palju on räägitud sellest, kuidas ta tegi esimese jõulusõime. Aga pühast Franciscusest sai alguse veel teinegi väga tähtis jõulutraditsioon, ilma milleta me võib-olla ei kujutaks ettegi jõule: spetsiaalsed jõululaulud. Ilmselt olid jõululaulud olemas ka enne, aga nüüd said need konkreetsema ja tugevama vormi, arenes tugev traditsioon populaarsetest, kohalikest-rahvuslikest jõululauludest. ‘Carol’ tähendas algselt laulu koos tantsuga: üks inimene laulis, teised tantsisid.

Jõulusõim

XIV sajandil laastas euroopat must surm, ja paavstid elasid ajutiselt Avignonis Prantsusmaal. Kui inglismaal tähendas “Christ Mass” endiselt spetsiifiliselt liturgiat, siis nüüd said jõulupühad endale ka laiemalt üldnimetuse, aga mitte inglise keelest, vaid prantsuse keelest. XIV sajandil kasutati jõulude kohta nimetust Noel, mis tähendab “sündi” või “sünnipäeva”. Veel tänapäevalgi on “Noel” Merriam-Websteri sõnaraamatus sees, kus antakse esimeseks tähenduseks “jõululaul” ja teiseks tähenduseks “jõulud”. Ilmselt oleme ka kõik kuulnud “Noel”ist selles populaarses laulus:

XV sajandis nähakse silda hiliskeskajast ja renessansist kaasaega. Moslemid vallutavad Konstantinoopoli ja eurooplased hakkavad Ameerikat koloniseerima. Astume lähemale ka kaasaegsematele jõuludele: esimest korda jõulud personifitseeritakse (üks inglise jõululaul tervitab ’Sir Christmasit’, millest hiljem areneb välja inglaste Father Christmas, mis on midagi jõuluvanalaadset), ja hakkab levima komme inimeste vahel isiklikult kinke teha.

Hiljuti avastati ka üks 15. sajandist pärit jõululaul, mis kanti ette esimest korda üle poole milleeniumi. Laulu saab kuulata siit: https://www.classicfm.com/music-news/newly-discovered-carol-newcastle-cathedral/

XVI sajandil toimus reformatsioon. Usutakse, et Martin Luther oli esimene, kes kaunistas kuuse põlevate küünaldega. Aga reformatsioon hakkas killustuma peaaegu esimesest päevast alates, ja sajandi lõpuks olid tekkinud juba puritaanlikud sektid, kes tahtsid jõulud ära keelata. Aga tundub, et esialgu see kehtis ainult kiriklike jõulude kohta, sest jõulupidustustest tahtsid puritaanid ikkagi osa võtta. Siiski kaebasid nad, et kahte toitu ei tohiks kasutada, sest need olevat paavstlikud: lihapirukad ja ploomipudingud.

Lihapirukad olid jõulutoit, need küpsetati ovaalseteks, et nad meenutaksid Jeesuse sõime. Aga neil oli jõulude ajal ka staatuse sümbol, sest rikastele inimestele meeldis oma jõulupidudel eputada, et nende pirukad olid küpsetatud erinevate kujudega, umbes nagu meil piparkoogid.

Ploomipuding, kus ploom tähendas tegelikult rosinat, koosnes 13-st koostisosast, mis sümboliseeris Jeesust ja kahteteist apostlit. Iga pereliige pidi pudingut segama kordamööda läände ja itta, et meelde tuletada kolme kuninga teekonda Jeesuseni.

XVII sajandi väga kuulus vahejuhtum jõuludega on see, et need keelati päriselt ära. Sajandi keskel saavutasid puritaanid Briti parlamendis enamuse ja kaheks aastakümneks oligi jõuludega kõik, kuna puritaanid pidasid jõule katoliiklaste ebapiibellikuks väljamõeldiseks. 25. detsember muudeti tavaliseks tööpäevaks ja jõulude tähistamise eest võis kinni minna, inimesi arreteeriti otse kirikus. Jõulud taastati Suurbritannias seoses monarhia taastamisega, kui Charles II asus taas troonile.

Jõulude keelamine siiski oli avaldanud inimestele mõju, ja XVIII sajandil olid jõulud Suurbritannias hale vari sellest, kuidas neid oli tähistatud paarisaja aasta eest. Samas levis sellel sajandil kinkide jagamise komme ja ka glögi olevat pärit sellest ajast, kui jõulujook pärast külmas kirikus käimist. Eestis hakati jõulukuuskesid üles panema. Ja üldiselt arenesid sellel ajal lõpuni välja erinevad jõuluvana kujud. Inglismaal Father Christmas, prantsusmaal Pere Noel, Saksamaal Weihnachtsmann.

Alles XIX sajandil said jõulud sellise näo, mille me tänapäeval kahtlusteta ära tunneksime. Kuused, ehted, kingid, jõuluvanad, sajandi lõpus hakati esimest korda kuuskesid elektrituledega kaunistama.

Aastal 1843 ilmus üks väga kuulus jõulujutt või novell, mis ei olnud eriti religioosne, aga mis ikkagi püüdis kinni midagi jõuluaja vaimust. Ja sellel raamatul oli suur roll selles, kuidas tänapäeval kujutatakse jõulusid perekeskse, heatahtlikkuse ja kaastunde ja heategevuse ajana. Loomulikult on tegu Charles Dickesni “A Christmas carol”-iga.

XX sajandi algusest pärineb üks ilus tõestisündinud jõululugu. Ajaloo kõige mõttetuma sõja ehk I maailmasõja jõulurahu ajal laulsid vastaspoole sõdurid üle rindejoone teineteisele jõululaule. Ja korraldasid jalgpallimatše, kuni need ära keelati.

Aga üldiselt see, mis oli küll alguse saanud juba varem, arenes nüüd täielikult välja, ehk jõuludele lisandus täiesti uus mõõde, kommertsjõulud. Juba 1920-datel aastatel hakkas Coca-Cola enda reklaamides kasutama jõuluvana.

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus

Vastus Riia peapiiskopi kirjale paavstile seoses Vastseliina ilmutusega. Maarja Kaplinski tõlge.

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad tervist, jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi (Frauenburgi, Vastseliina. M.K.)) kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel

Rüvetamatu

Avaldame isa Eduard Profittlichi, Eesti Vabariigi kunagise märter-piiskopi kirjutise Kiriku Elu 1933. aasta numbrist. Tekst on lühendatud ja Isa Vello Salo poolt keeleliselt veidi kohendatud.

Rüvetamatu – rüvetamatult vastuvõetu (ehk Pärispatuta saadud toim.)- nii nimetame Mariat, Jumalaema. Palju ekslikke kujutlusi seostub Maria rüvetamatult saamise saladusega. Selle saladuse paika otsitakse Naatsaretis, ununematul tunnil, mil ingel tema juurde tuli ja talle kuulutas Jumala emaks saamise saladust. Aga mitte Naatsaretis, mitte Jumalaema rüpes ei täitunud see saladus. Kes õieti mõista tahab seda saladust, see peab minema Maria rahulikku vanemate majja, kus elasid pühas, õnnelikus abielus Joachim ja Anna. Siin täitus rüvetamatu vastuvõtu imeline saladus, sel tunnil, mil alguse sai Maria elu mõlema abielupoole armastusest. Paik, kus täitus saladus, oli niisiis püha ema Anna rüpp.

Aga ka mitte selles ei ole see saladus, et Maria Jumala imeteole oma ihu poolest tänu võlgneb. Mitte, nagu oleksid ta vanemad vanad olnud ja oma vanas põlves erilise ime läbi veel lapsega õnnistatud saanud. Küll võis ka siin Jumala armastus teostada imet elu loomulikus seaduses, ent mitte selles ei seisa rüvetamatu vastuvõtu saladus.

Rüvetamatu vastuvõtu saladus pole mitte ihu, vaid on hinge saladus, pole mitte loomuliku elu, vaid on üleloomuliku armu saladus. See tähendab, et Maria hing tol hetkel, mil ta Jumala käest välja tuli ja püha ema Anna rüpes ihuga ühendati, Jumala erilise armu läbi vaba hoiti igast päritud patu laigust ja igast päritud süüst. Kuna kõik teised inimlapsed, kes põlvenevad Aadamast, hetkel, mil ühendatakse nende hing ihuga, endas kannavad päritud patu laiku, hoidis Jumala armastus erilise ime läbi Maria hinge kõige päritud patu eest. Seepärast nimetamegi kõigist Aadama lastest ainult teda rüvetamatult saaduks – ladina keeles: Immaculata.

Usk Maria rüvetamatusse saabumisse on vanakristlik pärandus. Juba vanadele pühadele isadele oli tuntud see saladus. Püha Efrem nimetab Mariat “rüvetamatuks, igast laigust, koguni puhtaks neitsiks”. Juba Origines ütleb, et Maria “mao mürgise hingeõhu läbi mitte nakatatud ei ole”. Pühad Isad tahavad näidata Mariat erandina, kui jutt on patust. Rõhutatult õpetab püha Maximus, et Maria siginemisel arm, meie omal aga patt on valitsenud. Ja püha Paschasius Radbertus, Corbie munk, ütleb lausa välja, et “Maria oli vaba päritud patust”.

Aga mitte ainult õhtumaa Kirikus ei elanud usk Maria rüvetamatusse saabumisse. See usk oli kodus ka hommikumaa Kirikus. Küll oli hommikumaal “Maria saabumise” püha tuntud enam “imelisena” kui “rüvetamatuna”, kuid see ei tähenda mingil kombel, et hommikumaa Kirik “rüvetamatu vastuvõtu” saladust mitte poleks tundnud ega uskunud. Ka hommikumaa Kirik nimetab rõhutatult Mariat “rüvetamatuks”. Kaheksandal septembril laulab hommikumaa Kirik: “Meie laulame täiesti rüvetamatu ümmardaja sündi.” Ja üheksandal septembril öeldakse Joachimist ja Annast, et nad “on sünnitanud puhta ning rüvetamatu Jumalasünnitaja… et neist on sündinud täiesti rüvetamatu neitsi.” 15. sept.: “Sinu poole hüüame lõpmata, kes sa oled ainus puhas ja rüvetamatu.” […]

Tekst on avaldatud esimesena neitsimaarja.ee lehel.

Püha Joosep ja tema palvetrepp

8. detsembril 1870. aastal kuulutas paavst Pius IX püha Joosepi Kiriku patrooniks ja sel aastal mälestame 150 aasta möödumist sellest sündmusest erilise Püha Joosepi aastaga. Kuid paljud ehk ei tea, et vaid mõned aastad pärast paavst Pius IX otsust leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas Santa Fes aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.

1872. aastal andis Santa Fe peapiiskop isa Jean-Baptiste Lamy korralduse asutada oma noorde kogukonda katoliiklik tütarlastekool, mida hakkasid pidama Loreto õed. Kohe hakati rajama ka kloostri kabelit, millest pidi saama Pariisis asuva Sainte-Chapelle’i miniversioon – Sainte-Chapelle’i kabel rajati omal ajal spetsiaalselt kuulsa reliikvia – Kristuse okaskrooni – hoidmiseks, mille ristisõdijad olid toonud endaga kaasa Pühalt Maalt.

Santa Fesse rajatav Loreto kabel oli juba peaaegu valmis, kui selle kuulus prantslasest arhitekt ootamatult mõrvati. Kuna sisustuses puudus veel ainult ülemisse kooriruumi viiv trepp, tundus esialgu, et probleem saab kiiresti lahendatud. Peagi selgus, et tavalist treppi ei ole ruumipuuduse tõttu võimalik kabelisse üldse ehitadagi. Ükski arhitekt ega puusepp ei olnud nõus sellist keerulist tööd ette võtma ja nii pidid õed ronima kooriruumi redelit mööda.

Õed otsustasid, et selles lootusetuna näivas olukorras on ainuvõimalik lahendus palve. Muuhulgas palusid nad püha Joosepi eestkostet – oli ju viimane oma maises elus puusepp! Veel enam, õed otsustasid palvetada 9-päevast püha Joosepi noveeni.

Noveeni viimasel päeval kuulsid õed uksel koputust. Ukse taga seisis vana, habetunud ja viletsais rõivais mees koos tööriistakasti ja eesliga ning ütles, et õdede mure on talle teada. Nimelt on ta ametilt puusepp ja valmis kabelisse ehitama kooriruumi viiva trepi. Õed lasidki mehe kabelisse ja kuna too palus end ehitamisel mitte segada, keerasid enamikel päevadel ka ukse enda järelt lukku. Mõne kuu möödudes oli trepp valmis. Kui ülemõde seda esimest korda valminuna nägi, ei suutnud ta oma silmi uskuda ja ruttas kohe teisi õdesid kutsuma. Õdede saabudes oli saladuslik meistrimees aga kadunud kui vits vette – ilma, et oleks nõudnud oma töö eest sentig.

Kuna ükski järelepärimine saladusliku puusepa kohta vilja ei kandnud, hakkasid Loreto õed tasapisi uskuma, et neid oli aidanud püha Joosep isiklikult, tulles nende juurde vana ja vaese mehena. Peagi selgus, et trepp ei olnud mitte üksnes elegantne ja fantastiliselt teostatud, vaid selle ehituses on asju, mida isegi tänapäeva teadlased ja spetsialistid ei oska selgitada.

Spiraalne trepp teeb kaks 360-kraadist pööret, kusjuures spiraalid paiknevad sentimeetri täpsusega teineteise kohal. Ehitusel ei ole kasutatud mitte ühtegi naela ega kruvi, vaid kõik osad on kinnitatud nelinurksete puidust poltide ja liimi abil. Veel enam  –  astmeid on täpselt 33, mis oli Kristuse vanus Tema ristisurma ajal. Spiraalne trepp on kokku pandud paljudest väiksematest puutükkidest, mis pidi selle ehitamise tegema küllaltki keerukaks. Lisaks, füüsikaseadustele tuginedes peaks sel viisil ehitatud trepp lagunema juba ühe inimese keharaskuse all, kuid seisab täies tükis juba 140 aastat ning sellel on seisnud lausa üle tosina inimese korraga. Trepil puuduvad igasugused toestavad sambad, keskne tugi ja isegi toestav sein.

Ka selgus, et puit, mida trepi ehitamisel kasutati, on eriti haruldane, tugev ja vastupidav kuusepuu, mida aga New Mexico osariigis looduslikult ei leidu. Sellist kuuske näeb kasvamas ainult riigi teises otsas – 6000 km kaugusel Alaskas. Kuidas sai eesliga saabunud vana mees füüsiliselt selle üldse kohale toimetada?

On leitud, et tänapäeval läheks sarnase trepi ehitamiseks vaja mitme eksperdi ja väljaõppinud inseneri teeneid, samuti kaasaegseid mõõteriistu ja töövahendeid. Õdede mäletamist mööda oli vanakesel tööriistakastis kaasas üksnes paar haamrit, kummalise välimusega saag, T-kujuline mõõteriist ja peitel. Üle ega ümber ei saa ka tõsiasjast, et imeline trepp ehitati just Santa Fe linna, mis hispaania keeles tähendab sõna-sõnalt „püha usku“. Tegelikult, selle hispaanlastest kolonisaatorite asutatud linna esialgne nimi oli veelgi pikem – Püha Assisi Franciscuse Püha Usu kuninglik linn (La Villa Real de la Santa Fe de San Francisco de Asís). Püha Franciscusele on pühendatud ka linna katedraal, mis nüüdseks on tõstetud basiilika staatusesse.

Isegi tänapäeva puusepad, kes on Santa Fe Loreto kabelis asuvat ja oma ametivenna loodud imelist treppi vaatamas käinud, on olnud nähtust lummatud. Üks neist rääkis kohalikule ajalehele antud intervjuus: „See on vapustav kunstiteos, mis jätab minu, väljaõppinud puusepa, lihtsalt sõnatuks. Sellise trepistiku valmistamine oleks isegi tänapäeva tööriistadega omaette saavutus – mis siis veel rääkida sellise imeteose valmistamisest kõige tavalisemate tööriistadega, ilma elektrita ja minimaalsete vahenditega.

1881. aastal valminud Santa Fe trepistik kui üks kuulsamaid kaasaegseid püha Joosepile omistatud imetegusid on meelitanud kohale palverändureid lähemalt ja kaugelt. See on otsekui elav näide usaldava palve jõust – on ju palvegi mõneti sarnane trepile, millega püüame tõusta Jumalale lähemale. Nii nagu meid võivad teel tabada erinevad takistused, teeb ka trepp mitu käänet, kulgedes siiski ülespoole.

Santa Fe Loreto kabeli kooriruumi viiv spiraalne trepistik, mille autoriks peetakse püha Joosepit. Käsipuud lisati trepile hiljem.

Pole kahtlustki, et püha Joosep näol on tegemist võimsa eestkostjaga. On isegi öeldud, et kui Neitsi Maarja kostab meie eest, sest Jeesus kuulab teda oma emana, siis püha Joosepit – tagasihoidlikku abikaasat, isa ja töömeest – kuulavad nii ta abikaasa, õnnis Neitsi Maarja kui ka Poeg, kelle ta üles kasvatas.

Lõpetuseks üks mõttetera palve kohta üldiselt. Vahel võib tunduda, et meie palveid ei võeta kuulda, tegelikult aga vastab Jumal meile alati ja – mis veelgi olulisem – iga kord positiivselt.

Millised on need neli palvevastust, mille Jumala lastena võime saada? Need on samasugused, nagu annab iga armastav vanem oma lapsele, kui see temalt midagi palub:

1)      „Jah“
2)      „Jah, ja siin on sulle veel midagi“
3)      „Jah, aga natukese aja pärast“
4)      „Ei, sest armastan sind selleks liiga palju“

Palvevastuste kohta on veel ilus ütlus: “Vastatud palved on siidniidid, mis seovad meie südamed Jumalaga.

Jumal, kes vastab meile alati, soovib, et lihtsalt avaksime oma südamed Talle.

Olgu meiegi palved kantud „pühast usust“, kui ronime mööda taevatreppi. Või, nagu ütles Lisieux’ püha Therese – miks mitte sinna sõita lausa liftiga!

 

Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, ära toodud allikas: Artur Motzki. Livonica aus dem Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilun-gen aus der livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichteund Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928.  30. jaanuar 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu, kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu peapiiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide (sic) piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas, ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi; nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28.päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd  aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit,ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks.  Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani  ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud.       Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, teise aasta (antud paavsti valitsemise ?) veebruari III kalendidel. 

Rahvas ja liturgia: Una Voce ajalugu

Aastal 1965 kirjutas Evelyn Waugh Westminsteri peapiiskopile aina kuhjuvate liturgiliste muudatustega seoses: “Ühelgi Missal osalemine ei anna enam tröösti ega kosutust. Ma ei hülga kunagi kirikut, kaitsku mind Jumal, aga kirikus käimine on nüüd kibe katsumus.”

Itaalia prominentne kirjandustegelane Tio Casini läks 1967. aastal kaugemale, avaldades provokatiivse traktaadi La tunica stracciata (rebenenud pluus), koos eessõnaga kuurias töötavalt kardinalilt. Seal võttis ta tugevalt pihtide vahele kardinal Giacomo Lercaro, kelle ülesandeks oli reform ellu viia, süüdistades teda “kirikukogu rakendamises väärastunud moel, mida põlgavad nii katoliiklased kui mittekatoliiklased, usklikud ja uskmatud, kes hoolivad vagadusest, ühtsusest, kooskõlast, kunstist, poeesiast ja ilust.” Lercaro võimekas sekretär, isa Bugnini, kirjeldas Casini tööd kui “laimu” ja “mürgist rünnakut liturgilise reformi vastu ja kirikukogu uuenduste suhtes üldiselt”. New Yorker kirjutas 9. septembril 1967, et paavst Paulus VI ei olnud rõõmus. 

Casini ja Waugh jutul oli mõte sees. Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel (või ehk juba varemgi), ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, et tulla vastu selle eeterliku olevuse, “kaasaegse inimese” vajadustele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.

Katoliiklased olid sel ajal läbinisti kuulekad inimesed. Piiskopid viisid Rooma poolt nõutud muudatused viivitamatult ellu, ning vaimulikud ja ilmikud võtsid need suuresti vastu, isegi kui neil olid halvad eelaimdused. Aga Casini hoiatas Lercarot, et nii ei kesta see igavesti. Ta mainis ühte talumeest, kellega koos ta oli kirikukooris laulnud. 1965. aastal ütles see mees talle: “Kindlasti sobis Missa mulle paremini nii, nagu see oli enne. Aga mida preester mulle ütleb, see mulle sobib ja nii ma teen. Kui preester ütleb, et ma pean tantsima, siis ma tantsin … ” Kaks aastat hiljem, kui koor oli laiali saadetud, oli tema hoiak muutunud. “Kui see on see, mida preester nüüd tahab, siis ma pean ütlema – ma ei tea …”

Aina enam inimesi ei teadnud, mida teha selle suhtes, mida laialdaselt mõisteti kui katoliku liturgia, selle iidse ja mitmetahulise reealsuse, ametlikku ja radikaalset lammutamist, üheskoos tema paljude rituaalsete, musikaalsete, kunstiliste, arhitektuuriliste ja muude kultuuriliste komponentidega. Sel ajal tundus, et ainus imperatiiv on mitte teha seda, mida tehti varem. Ja see on kurb, aga hästi teada fakt, et nendes tingimustes paljud katoliiklased lihtsalt andsid alla ja läksid minema. 

Eriliselt kehtis see vaeste kohta. 2009. aastal läbi viidud Nebraska ülikooli uurimus leidis, et Missal osalemine vaeste valgete katoliiklaste hulgas läbis äkilise ja ainukordse languse pärast 1960. aastat sündinute hulgas. Uurijate küsimus oli, “Kas kirik tegi midagi, et väikese sissetulekuga inimesi sel ajaperioodil eemale peletada? Kas me näeme Vatikani II kirikukogu hilinenud efekti?”

Aga mõned ei saanud lihtsalt minema kõndida. Sellel “ilmikute ajastul”, nagu kirikukogule järgnenud aastaid nii tihti kutsuti, astusid mõned ilmikliikmed julgelt ja tarmukalt vastu oma aja ikonoklasmile, et säilitada nii palju, kui nende võimuses, kiriku liturgilist kultuuri ja selles peituvaid igavikulisi tõdesid. Kahtlemata oli see vastuvoolu ujumine, aga nende veendumused olid kindlad, ning nende elatis (erinevalt vaimulikest) ei sõltunud kirikliku võimu esindajatele kriitikavabast kuuletumisest.

Ilmikud hakkasid organiseeruma Norras, Prantsusmaal, Inglismaal ja Walesis, Šotimaal ja Austrias. Need grupid, kellest mõned nimetasid end nimega Una Voce (“Ühel häälel”), liitusid kiiresti 1967. aastal organisatsiooniks Foederatio Internationalis Una Voce. See organisatsioon, mida peapiiskop Bugnini hiljem maha tegi kui “äärmuslikusesse kalduvat”, muutus kiiresti tõeliselt rahvusvaheliseks, kui 1968. aastal liitus Una Voce America

Una Voce ajalugu on ajalugu ilmikmeeste ja naiste täisealiseks saamisest kiriku elus. Ei ole liialdus öelda, et kirikukogule järgnenud aastatel sai Una Vocest ilmikorganisatsioon, mis vaatamata kohati ägedale vastupanule osutus ainulaadselt oluliseks. Sest sellel ajal, kui nõutav kuulekus oli tuimestanud suurema osa vaimulikkonnast (oli märkimisväärseid erandedid, aga neid oli väga vähe ja üldiselt peeti neid veidrikeks), oli ilmikutel vabadus end organiseerida ja propageerida hüvesid, mida näiliselt kirik ise tahtis minema visata.

Muidugi ei olnud ilmikutel neis asjus mingit autoriteeti. Una Voce ajalugu räägib pühendunud, intelligentsetest ja tõesti kuulekates katoliiklikest meestest ja naistest (kes olid kohati kahtlemata äärmiselt pettunud ja peaaegu hullumas), kes aastakümnete jooksul proovisid veenda kiriklikke autoriteete igal tasemel, sealhulgas kõrgeimal, et kirik ei olnud teinud fundamentaalset viga mitte jumalateenistuse reformimises ja arendamises – seda on tehtud läbi terve ajaloo – vaid et seda tehes on välja jäetud liturgilise traditsiooni olulised ja tähtsad osa (sealhulgas ladina keel). Nad argumenteerisid, et liturgia eelmise vormi peaaegu täielik keelamine oli pastoraalset kahjulik, kultuuriliselt mürgine ja sügavalt ebaõiglane Vatikani teisel kirikukogul osalenud isade vääriliste intentsioonide suhtes. 

Ei ole lihtne informeerida alasti kuningat sellest, et ta ei kanna riideid, nagu esimesed Una Voce juhid väga kiiresti teada said. Leo Darroch’i ülevaade Una Voce ajaloost on täidetud kiriku esindajate viisakate, kuid kindlate meeldetuletustega, et vanad asjad on asendatud uute ja parematega ja kõik peavad sellest parima võtma. 1970. aastal saadeti paavst Paulus VI-le petitsioon, kus paluti Missa vana riituse säilitamist, ning liturgia eest vastutav kardinal Benno Gut vastas sellele niimoodi: “Te teate, et dekreet, mis käis kaasas Missa uue korraga, lubas teatud üleminekuperioodi … aga pärast seda perioodi peaksid kõik uslikud harjuma uue vormiga.” Tema Eminents möönis, et raskused, mis paljudel usklikel oli uue korraga, on põhjustatud “teesklematutest psühholoogilistest tõketest”. Ta järeldas: “Teie kiri, mis on kirjutatud nõnda silmapaistvas toonis, annab meile kindlustunde, et te saavutate õige hoiaku.”

Me ei tea, kus oli selleks ajaks Tito Casini talumehest sõber. Aga me teame, et Una Voce ei “harjunud liturgia uue vormiga” nii, nagu oli kästud, ega “saavutanud õiget hoiakut”. Nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil tegid nad nii palju, kui suutsid, et propageerida ladina keele kasutamist liturgias, ning palusid võimudel säilitada klassikalised riitused. 

Darroch räägib “segadusest ja paanikast”, mis käis arusaadavalt kaasas “väga kaootilise olukorraga”, mida kujutasid endast kirikukogule järgnenud aastakümned. Aga Una Vocet olid õnnistatud saksa päritolu juhiga, protestantismist pöördunud Eric de Saventhemiga – õigel ajal saadetud ühendaja, eeskõneleja ja koordinaatoriga. Ka tema oli aastaid saanud viisakaid kuid kindlaid vastuseid, kus temal ja tema kaaskondsetel paluti omaks võtta “õige hoiak”, aga tema visioon oli prohvetlik. Juba 1970. aastal, kui ta esines Una Voce iga-aastasel kokkusaamisel Manhattanil, ütles ta:

Tuleb renessanns: askeetlus ja adoratsioon naasevad kui peamised allikad, mis lasevad totaalselt pühenduda Kristusele. Luuakse preestrite ühendused, kes on vannutatud tsölibaati ja intensiivsesse palveellu. Pühendunud koonduvad, järgides rangelt kogukonna reegleid. Tuleb uut moodi liturgiline liikumine, mida juhivad noored preestrid ja mis tõmbab ligi peamiselt noori inimesi, et protesteerida lamedate, proosaliste, filisterlike või hullumeelsete liturgiate vastu, mis peagi lämmatavad isegi hiljuti uuendatud riitusi.

Ta jätkas:

On eluliselt tähtis, et need uued preestrid ja pühendunud, need uued tulihingelised noored leiaksid eest – isegi kui üksnes eksleva kiriku nurgakesest – tõeliselt püha Liturgia aarde, mis veel öös õrnalt helendab. Ja see on meie ülesanne, kuna meile on antud armu väärtustada seda pärandit, hoida seda rüüstamise eest, hoida, et seda ei heidetaks silma alt ära, kus see langeks põlgusesse ja kaoks igaveseks. On meie kohus hoida seda elus: oma armastusega, oma toetusega preestritele, kes hoiavad seda elus meie kirikutes, oma apostolaadiga kõikidel tasemetel.

Darroch annab detailse ülevaate Una Voce visast teekonnast selle eesmärgi saavutamisel; aeglasest, aga liikuvast arengust.

Esimese läbimurde tegid inglased. Tänu kardinal John Heenanile, kes oli kirjavahetuses Evelyn Waugh’ga, allkirjastasid aastal 1971 mitmed prominentsed inimesed, nii katoliiklased kui mittekatoliiklased (sealhulgas kaks anglikaani piiskoppi) petitsiooni, kus väideti, et Missa vanema vormi allasurumine oleks korvamatu kultuuriline kaotus. Räägitakse, et paavst Paulus VI-t liigutas teiste allakirjutanute seas eriliselt kirjanik Agatha Christie nimi, ning ta andis loa Missa vana vormi aeg-ajalt pühitseda – ajades sellega raevu “korrektse hoiaku” kaitsjad.

Lisaks Saventhemile mängisid edasises progressis (või selle puudumises) võtmeosa neli persooni. Esimesed kaks on prantsuse misjonär, peapiiskop Marcel Lefebvre ja nüüdseks kanoniseeritud paavst Paulus VI. Populaarse narratiivi järgi tahtis Lefebvre vana Missat ja Paulus VI nõudis uut. Aga kaalul oli rohkemgi veel: Lefebvre oli väga mures katoliku elu ja õpetuse lagunemise pärast, preestrite ja pühendunute arvu vähenemise pärast ja selle suuna pärast, mille oli võtnud kirikukogul alguse saanud liturgiline reform (ta oli ise 1963. aastal allkirjastanud liturgilise reformi dokumendi). Liturgia küsimus oli muutunud äärmiselt politiseerituks, ja selles pastoraalses ja teoloogilises segaduses, mis kirikukogule järgnes, ja mis mõnes kohas hõlmas endas liturgilist anarhiat, oli vana Missa pühitsemine välistatud a priori kui allumatuse väljendus paavsti ja kirikukogu suhtes. Vana Missa toetajaid sildistati halvustava nimetusega ­intégristes [fundamentalistid] ning neid peeti minevikus kinniolevateks inimesteks, kelle meel on suletud ja kes lükkavad tagasi kaasaegse maailma. Vana liturgiat peeti lipuks, mille alla koonduvad kiriklikud reaktsionäärid, keda peeti olemuslikult seotuks ka poliitilise  intégrisme-ga. Prantsusmaa põhjaosast pärit Lefebvre ja lombardialasest paavsti põrkuvad tahted viisid selleni, et Lefebvrel kästi tema asutatud kogukond laiali saata, ning neid, kes soovisid säilitada klassikalist liturgiat, marginaliseeriti veelgi rohkem.  

1976. aasta Novembris informeeris peapiiskop Giovanni Benelli Vatikani riigisekretariaadist de Saventhemi napisõnaliselt, et “Ülemkarjane, seoses tõsiste põhjustega, mille üle tema üksi on kohtunik, arvab, et ta ei peaks enam andma dispensatsiooni kohustusest kohaneda uue Missaga”. Benelli kaebas, et de Saventhem ei “ole ikka veel mõistnud ega tunnistanud, et tavapärane allumine paavstile, isegi kui ta ei räägi ex cathedra, on praegu ja on alati olnud kõigi Kiriku poegade elementaarne kohustus”, ning soovitas tal “alandlikkuses ja rahus otsida nõu heast katekismusest, mille on heaks kiitnud legitiimne kiriklik autoriteet”. Sellest kohkumata vastas de Saventhem 3400-sõnalise kirjaga (mida tasub vägagi uurida), kus ta teatas väga täpselt: “Liturgia kriis, Missa kriis ületab ja eelneb ilma igasuguse kahtluseta Rooma ja monsenjöör Lefebvre vahelisele konfliktile”.

Seda mõistis väga hästi meie kolmas võtmetegelane – Joseph Ratzinger – kelle Paulus VI oli 1977. aastal kardinaliks teinud, ning kes 1982. aastal Johannes Paulus II, uue paavsti palvel, asus juhtima Usudoktriini kongregatsiooni. Kardinal Ratzinger päris “Lefebvre toimiku” uue paavsti all, kes ei olnud liturgia suhtes kaugeltki nii järeleandmatu, nagu oli olnud tema eelkäija. Johannes Paulus II oli Lefebvre vastu võtnud audientsil kõigest nädalad pärast paavstiks valimist, ning oli valmis edasi liikuma seal, kus Paulus VI ei olnud.

Sula oli alanud, ning Ratzinger töötas usinalt, ehkki, nagu Darroch näitab, siis “korrektsel hoiakul” oli palju partisane nii Vatikanis kui piiskoppide seas üle maailma, kes olid vastu igasugustele mööndustele. Sellele vaatamata andis Rooma 1984. aastal loa pühitseda Missa eelmist vormi kõikjal maailmas. Aga ridade vahel oli kirjas, et kohalik piiskop võib soovi korral selle keelata – ja paljud seda soovisid.

See võimalus hõlbustas Ratzingeri edasist tööd peapiiskop Lefebvre olukorra regulariseerimisel, ning vanema liturgia õigusliku staatuse selgitamisel. Viimane viis peaaegu leppimiseni 1988. aastal, kuid aastad (ilmselt õigustatud) usaldamatust “Rooma” suhtes pani Lefebvre allkirjastatud kokkulepet murdma, ning ebaseadusliku piiskopikspühitsemisega tõi ta endale kaasa ekskommunikatsiooni. Riituse õiguslikku staatust uuris aga spetsiaalne kardinalide komitee, kelle selge järeldus oli, et vanemat riitust ei olnud mitte kunagi õiguslikult tühistatud, ning 1989. aastal oleks Johannes Paulus II peaaegu selle otsuse välja kuulutanud, aga ta andis alla Prantsusmaa, Saksamaa, Šveitsi, Inglismaa ja Walesi piiskoppide konverentside presidentide ägedale vastupanule, kes lendasid kiiresti Rooma kohale, et takistada vanemate riituste igasugust liberaliseerimist.

Lefebvre allumatus andis aga Johannes Paulus II-le tõuke pakkuda neile Lefebvre järgijatele, kes ei tahtnud Kirikust lahkuda, kõike seda, mille peapiiskop oli tagasi lükanud – sealhulgas vanema liturgia pühitsemist selle täielikkuses, mitte üksnes Missat. Nüüd oli võimalik olla heas kirjas katoliiklane, ilma vajaduseta omandada “korrektne hoiak”. Müürist oli läbi tungitud. De Saventhemi visiooni realiseerumine oli alanud. 

Nende hulgas, kes ei suutnud peapiiskopile järgneda pärast 1988. aasta illegaalseid piiskopikspühitsemisi, oli meie neljas võtmetegelane, Michael Davies, endine sõdur, õpetaja ja konvertiit, kellest sai viljakas kirjanik ja traditsioonilise liturgia kaitsekõneleja. 1995. aastal valiti ta Una Voce presidendiks. Ta juhtis seda aastatel, mis ei olnud nii trööstitud nagu eelnev periood, aga mis ei jäänud ka puutumata nende vastupanust, kes soovisid iga hinna eest piirata seda “kahju”, mille oli kaasa toonud läbimurre 1988. aastal. 

Daviesi kohtumine Ratzingeriga veenis teda, et see kardinal tõepoolest mõistis, mis on kaalul, ning kuigi tema käed olid seotud suuresti vaenuliku kuuria poolt, usaldas Davies Ratzingeri. Miks? Sest Ratzinger tõesti “sai aru”. 1997. aastal kirjutas ta talle omase läbinägelikkusega:

See, mida me ennist teadsime üksnes teoreetiliselt, on nüüd muutunud meie jaoks praktiliseks eksperimendiks: Kirik püsib ja langeb koos liturgiaga. Kui Pühima Kolmainsuse adoratsioon hääbub, kui usk ei sära kiriku liturgias enam oma täiuses, kui inimese sõnad, mõtted ja intensioonid lämmatavad teda, siis usk on kaotanud koha, kus teda sai väljendada ja temas elada. Seepärast on püha liturgia tõeline pühitsemine Kirikus alati iga uuekssaamise kese. 

Joseph Ratzingeri valimine paavstiks 2005. aastal oli otsustava tähtsusega. Tema 2007. aasta motu proprio Summorum Pontificum lubas vanemaid liturgilisi riitusi kõigile usklikele, kes seda nõudsid – olenemata kohaliku piiskopi eelistustest.

Lefebvre, de Saventhem ja Davies ei elanud nii kaua, et oleksid näinud Summorum Pontificumi rakendamist, aga nemad ja loendamatud teised inimesed andsid endast kõik, mis nad said, kindlustamaks, et katoliku kirik ei viskaks minema oma liturgilise traditsiooni rikkusi. Tihti läks see neile palju maksma ja nad pidid rinda pistma peaaegu ahistamise mõõtu võtva põlgusega nende poolt, kes asusid autoriteetsetel positsioonidel.

Nad külvasid silmaveega, nagu laulab psalmist, aga nende pärijad tänasel päeval – kelle hulgas, nagu de Saventhem oli ennustanud, on märkimisväärne arv usklikke ja tarmukaid noori – tulevad “cum exsultatione, portantes manipulos suos”, rõõmuga koristades vilja, mis on järjekindlalt küpsenud, juurdunud ju väetatud nende kangelaslike ilmikmeeste ja naiste usaldavas sihikindluses (Ps 126:5-6). Annaks Jumal, et nende hulgas on ka Casini talumehe lapselapsed.  

Artikkel ilmus originaalselt ajakirjas FirstThings.

Leo Darrochi raamat “Una Voce: The History of the Foederatio Universalis Una Voce ” on saadaval Amazonis.

Reisikiri Roomast

Ehkki “igavese linna” nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada. Ma viitan muidugi Matteuse 16:18-le: “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.” Nüüb puhkab Peetrus omanimelise basiilika all Vatikanis, olles surnud märtrisurma Rooma linna esimese piiskopina. Aga kalju ometi elab, sest Rooma linnal on endiselt piiskop, ja see on osa meie usust, et see kalju jääb alles aegade lõpuni, kuna me usume Jeesuse sõnu. Seega, ehkki küll laiendusena, võiksime nähtavasti uskuda ka seda, et Rooma linn ise jääb tõepoolest alles kuni aegade lõpuni.

Nüüd novembris õnnestus mul igavest linna külastada kolmandat korda. Kahel eelmisel korral olin Roomas osa võtnud Püha Nädala ja ülestõusmispühade pidustustest. Nüüd nägin Roomat esimest korda sügisel, ehkki õigupoolest meenutas see kõige rohkem meie augustit. Detsembris ja jaanuaris võib mõnel haruldasel korral Rooma ka kerge lumevaibaga kattuda, praegu tuli igatahes mõnelgi keskpäeval päikese eest pigem varju otsida. Aga hommikud ja õhtud on jahedad ning lehed kolletusid ja langesid.

Kristlasel ei hakka Roomas ilmselt kunagi igav, sest peaaegu igal vaatamisväärsusel on mingi seos kristlusega. Alustame kõige ilmselgemast: Rooma kirikud. Roomas on neli peamist või paavstlikku basiilikat, mis ajalooliselt tähistasid sidet nelja patriarhiga. Vaatamata laialt levinud arvamusele, ei ole Peetruse basiilika kõige olulisem ega tähtsam kirik; selles jaotuses tähistavat see hoopis sidet Konstantinoopoli patriarhiga. Läänepatriarhi ehk paavsti kirik on hoopis Lateraani basiilika. Täpsemini öeldes on Lateraani basiilika Rooma linna katedraal, ehk seal asub paavsti “cathedra“. Selles mõttes on Lateraani basiilika “kõigi kirikute ema”. Külastaja jaoks on Lateraani basiilika kõige silmatorkavamaks elemendiks ilmselt kaheteistkümne apostli hiiglaslikud kujud, mis kiriku keskköövi kaunistavad.

Lateraani basiilika sisemus.

Lateraani basiilika on küll tähtsaim de iure, aga de facto jääb kiriku südameks siiski Peetruse basiilika, mille all magab apostlite prints, kus paavst peab avaliku Missa kõigil suurematel kirikupühadel, ning mis lihtsalt ongi kõige suurem, grandioossem ja kaunim kirik maailmas. Missadele võib hõlpsasti lasta üle 15000 inimese, mõndade arvutuste järgi oleks maksimaalne istekohtade arv umbes 35000 (kõige suuremad Missad toimuvad siiski basiilika esisel püha Peetruse väljakul). Mäletan, kuidas esimest korda basiilikasse sisenedes (Suure Reede liturgial 2017. aastal) võtsid kiriku mõõtmed mind lihtsalt sõnatuks. Maha istudes ja ringi vaadates märkasin ühte lae all liikuvat täppi – see oli inimene! Üks briti kirjanik on selle hästi kokku võtnud:

“Üksnes pikkamisi hakkame me seda taipama – kui me vaatame, kuidas inimesed lähenevad sellele või teisele kujule, näivad nad kummalisel kombel kokku tõmbuvat; nad muutuvad kääbusteks võrreldes kõige kirikus sisalduva mõõtmetega. See omakorda käib üle meie mõistuse.”

Peetruse basiilikal on ka maa-alune osa, aga tegu ei ole katakombiga vaid kalmistuga, see tähendab, matmispaigaga, mis algselt asus maa peal. Basiilika alustesse kabelitesse saab minna küll Missale, aga muidu on juurdepääs maa-alusele osale üsnagi piiratud; külastada saab seda vaid koos giidiga, aga mitte alati, ja samuti on piiratud päevane külastajate arv. Küll pääseb aga pileti eest hõlpsasti basiilika katusele ja basiilika kupli otsa, ja seal soovitaksin ma küll kõigil käia. Sealt avaneb suurepärane vaade Roomale ja samuti saab korraks piiluda Vatikani aeda, kus elavad nii paavst Franciscus kui emeriitpaavst Benedictus, aga kuhu tavainimesel asja ei ole.

 Vaade Püha Peetruse väljakult Peetruse basiilika kuplile.

Samas ei ole Peetruse basiilika sugugi vana; viie aasta pärast saabub alles selle sissepühitsemise 400. aastapäev. Sama koha peal asus enne “Vana Peetruse basiilika”, mis pühitseti sisse aastal 360, ja mille kohta omakorda on väga huvitav lugeda. Kahjuks oli see 15. sajandi lõpuks sisuliselt lagunenud, ilmselt mängis oma rolli see, et nn “Avignoni paavstide” ajal jäeti see lihtsalt hooletusse. Seepärast otsustas paavst Julius II aastal 1505 vana basiilika lammutada. Juliuse plaan nägi ette uut kirikut, mis oleks nähtavasti keskendunud tema enda tulevase haua ümber. Õnneks nii siiski ei läinud, ning uue basiilika valmimisse panustas üle saja aasta terve rida paavste ja kunstnikke, teiste seas Michelangelo ja Bernini, ning et tulemust on nimetatud lausa “renessanssi krooniks”, peaks see pehmendama valu vana basiilika kaotamise pärast. Küll peab ära mainima uue Peetruse basiilika osa reformatsiooni arengus: basiilika ehitamist rahastati osaliselt indulgentsidega, mis põhjustas skandaali ja ajas eriliselt pöördesse tulevase skismaatiku Martin Lutheri. 

 Joonistus sellest, kuidas tõenäoliselt nägi välja vana Püha Peetruse basiilika.

Kolmas tähtsaim basiilika Lateraani ja Peetruse kõrval on Püha Pauluse basiilika. Nagu nimest võib järeldada, tähistab see apostel Pauluse hauda. Aga nagu selliste asjade puhul ikka, peab meeles pidama, et tegu ei ole usutõe või arheoloogilise faktiga. 19. sajandil hakati basiilikat ümber ehitama, ning selle käigus avastati tõepoolest altari alt sarkofaag koos kirjaga “PAULO APOSTOLO MART” (Paulusele, apostlile ja märtrile). Alles sellel sajandil toimunud teaduslik uurimine on kinnitanud, et sarkofaagis on tõepoolest 1. või 2. sajandist pärit inimese jäänused, ehk tõenäoliselt apostel Pauluse reliikviad. 

Arhitektuuriliselt on huvitav ära märkida, et selles basiilikas on pildid kõigist paavstidest, Peetrusest kuni Franciscuseni. Ruumi on jäänud veel nii umbes viie paavsti jaoks. 

Paavstide pildid püha Pauluse basiilikas.

Viimane suurtest basiilikatest on Neitsi Maarjale pühendatud Santa Maria Maggiore. Selle kiriku ehituslugu olevat olnud imeline: paavst Liberiusele ilmus Neitsi Maarja, kes ütles: “Homme, seal kohas, kus sajab lund, sinna ehita mulle kirik.”  5. augustil 356 olevatki ühel künkal lumi maha sadanud, kuhu ehitati basiilika – üks esimesi kirikuid, mis pühendati Maarjale. Muidugi peab meeles pidama, et kuigi teisi basiilikaid peale Peetruse basiilika ei ole maha lammutatud ja uuesti ehitatud, on need siiski läbinud nõnda palju uuendusi ja ümberehitusi, et on küsitav, kui palju on nendes säilinud esialgsest kirikust.

Kui tavapäraselt on Rooma kirikutes altari alla maetud mõni tähtis pühak, siis Santa Maria Maggiores on altari all hoopis kristallist relikviaar, mis sisaldab puitu Jeesuse sõimest. See viidi altari alla Sixtuse kabelist, mis asub kohe altarist paremal pool ja on samuti pühendatud jõulusõimele. Seda ei tohiks seda segi ajada Vatikani Sixtuse kabeliga.

Santa Maria Maggiore relikviaar.

Muidugi on kõik Rooma kirikud kunstiliselt äärmiselt rikkalikud. Keskmises Rooma kirikus viibides tundub, nagu isegi tervet päeva selles ühesainsas kirikus veetes ei suudaks sa ära imetleda kõiki selle detaile. Sellele lisab mõnevõrra meeleheidet teadmine, et ilmselt on viis maja vasakul või paremal järgmine kirik, mis võib olla veelgi rabavam. Kohati tundub, et kõike seda on lihtsalt liiga palju, ning kirikust kirikusse käies võib tabada hirm äratundmise ees, et oled väsinud, et see ilu ei avalda sulle enam sellist muljet, nagu see peaks, ega inspireeri sinus ka mitte midagi religioosset. Ühesõnaga – et oled muutunud tülpinud turistiks, miskisuguseks palveränduri vastandiks.

Lihtsalt mõned Rooma kirikud.

Et seda vältida ja oma reisile rohkem spirituaalset sisu lisada, valisin juba enne minekut välja teatud spetsiaalsed kirikud, mida tahtsin külastada mitte nende arhitektuuri pärast, vaid nende reliikviate pärast. Valisin need kirikud välja katoliku blogi pühakute kalendri järgi, mille olen suuremas osas ise kirjutanud, aga mis paraku ei ole mind ennast nende pühakutega väga palju lähendanud. Otsisin välja kõik sissekanded, kuhu olen kirjutanud, et nimetatud pühak on maetud mõnda Rooma kirikusse, ning need kirikud valisingi oma sihtkohaks.

See plaan suuremas osas õnnestus, ning nende kirikute seas olid ka mõned arhitektuurilised pärlid, mida ma muidu ilmselt näinud ei oleks. Kahjuks ajas mind tihti segadusse haudade enda täpne asukoht kirikus. Mõnel pool, nagu pühade apostlite kirikus, kuhu on maetud Filippus ja Jaakobus, oli asi väga selge, haud oli altari all ja nimed olid haua kohale graveeritud. Teistes kirikutes ei olnud hauale mingit viidet, ning võis vaid oletada, et tõenäoliselt on haud kuskil altari all, ning ilmselt keegi ei pruugigi seda päris täpselt teada (nagu oli püha Pauluse basiilikaga enne 19. sajandit). Püha Laurentiuse basiilikas leidsin püha Laurentiuse haua üles, aga samasse kirikusse peaks olema maetud ka esimärter Stefanos (!). Sellest ma aru ei saanudki, kas Stefanos on Laurentiuse kõrval või kuskil eraldi, sest tema nime ma kuskilt ei leidnud. See on kummaline, arvestades, kui suure pühakuga, protomärtriga, on tegu. Aga igatahes legendi kohaselt olevat püha Laurentiuse surnukeha kõrvale tõmbunud ja viisakalt ruumi teinud, kui püha Stefanose säilmed tema kõrvale asetati. 

 Filippuse ja Jaakobuse haua juures.

Üks huvitavamaid kirikuid oleks pidanud olema Santi Giovanni e Paolo al Celio, kuhu peaksid olema maetud pühad Johannes ja Paulus, kes mõrvati nende enda kodus, millest hiljem sai kirik. Esialgse elumaja ruumid taasavastati nimetatud basiilika alt. Johannese ja Pauluse haud peaks olema kaetud maalingutega, mis kujutavad märtreid. Need ruumid ja haud on üks kõige olulisemaid vajase kristluse mälestusmärke Rooma linnas. Leidsin nimetatud kiriku küll üles, aga maa alla ei osanud ma seal küll kuidagi minna, võib-olla on sissepääs kuskilt mujalt (püha Caecilia elumaja ruumid on samuti tema basiilika all, aga sinna sai kenasti minna otse basiilikast). Peale nime ei viidanud selles kirikus Johannesele ja Paulusele mitte midagi. Kiriku on üle võtnud passionistid ja kõikjal olid hoopis Püha Risti Pauluse pildid, kes nimetatud ordu rajas.

Lisaks kirikutele ei saa mööda vaadata ka Rooma katakombidest. Katakombe on Roomas vähemalt nelikümmend, mina olen nüüdseks käinud kolmes: Callisto, Priscilla ja Domitilla katakombides.  Vaatamata laialt levinud arusaamadele ei olnud katakombid kunagi kristlaste peidupaigad. Katakombide asukoht ei olnud Roomas mingi saladus, pealegi koosnevad katakombid üksnes kitsastest käikudest, kus polegi võimalik elada. Küll on tõsi, et vähemalt mingil määral pühitseti katakombides liturgiat. Aga põhiliselt kasutati katakombe siiski matmispaigana, kuna Rooma linna sees oli keelatud inimesi matta ja kristlased ei tahtnud rooma kombe kohaselt oma surnuid tuhastada, uskudes kehalisse ülestõusmisesse.

 Tüüpiline katakombide käik.

Esimest korda Roomas käies oli San Callisto katakombide külastamine ilmselt mu reisi tipphetk. Hingeliselt liigutas just see mind kõige rohkem, ehkki tegu polnud millegi muu kui matmispaigaga. Ilmselt viisid lõppematud käigud ja haudade riiulid mõtted otseselt igaviku juurde ja selle juurde, kui palju inimesi õigupoolest on ajaloos elanud. Ilmselt olid nad üsna tavalised inimesed, mitmes mõttes sarnased sinule ja minule, oma soovide ja hirmudega ja millega veel – nüüd juba paar tuhat aastat surnud. See viib mõtted paratamatult küsimuse juurde, mis on siis see, mis jääb? Katakombides on lisaks haudadele mõned pisikesed kabelid koos algelise kristliku kunstiga (ei mingeid riste, vaid üksnes Kristus kui hea karjane). Seal ongi see vastus.

 Kristus kui hea karjane.

Tänapäeval ei ole katakombides enam kuigi palju päris haudasid järele jäänud. Peamiselt on selles süüdi hauarüüstajad, kes lootsid leida haudadesse kaasapandud varandusi (mida kristlased kunagi ei teinud), ning samuti ekslikult arvates, et kõik katakombidesse maetud on pühakud, ja seega nende säilmed on reliikviad, mille saab kuskil maha müüa. Aga mõned hauad on endiselt marmorplaatidega suletud, mille taga on tõenäoliselt kellegi säilmed.

Katakombid on suured: mitukümmend meetrit maa all, koosnedes mitmetest korrustest üksteise peal, mille vahel saab liikuda mööda kitsaid treppe, ning laiudes tihti üle mitme ruutkilomeetri. Tõenäoliselt pole neid kõiki taasavastatud. Viimati kasutati katakombe ilmselt 7. sajandil ning unustati siis sajanditeks, kuni need avastati juhuslikult uuesti 1578. aastal. Kui 19. sajandil avastas üks arheoloog Domitilla katakombid, käis ta seal ringi kolm ööpäeva, enne kui leidis tee tagasi maa peale. Tänapäeval saab külastada katakombides üksnes väikest osa kõige peamisel korrusel, kuhu on sisse viidud elektrivalgustus. Ringi liikudes on võimalik näha käike, mis viivad allapoole ja kaovad pimedusse, aga need on hoolikalt väravatega lukustatud. Seal all ei käi enam mitte keegi, välja-arvatud ehk arheoloogid vahel harva. Viimased katakombid avastati alles viiekümnendatel ja pole välistatud, et neid avastatakse tulevikus veelgi.

Viimaks peaks rääkima ka Colosseumist, mida ma oma kolmandal Rooma reisil esimest korda külastasin. Colosseum on ilmselt mõnevõrra teenimatult kogunud tuntust kui märtrite hukkamispaik. Püha Pius V olevat soovitanud palveränduritel kaasa võtta liiva Colosseumi põrandalt, kuna see on “läbi imbunud märtrite verest”. Erinevatel aegadel on Colosseumi sisse ehitatud kabel, selle on hõivanud religioosne ordu ning sinna on ehitatud ristitee peatused; siiamaani peab paavst ristitee mõtisklused just Colosseumis. Aastal 2000. paigaldas Johannes Paulus II Colosseumi ka risti märtrite mälestuseks. Kuigi kahtlemata mõned kristlased Colosseumis tõepoolest ka hukati, on ajaloolaste meelest peamine märtrite hukkamispaik hoopis Circus Maximus.  

Ristitee palvus Colosseumi juures Suurel Reedel.