Tänavu, nagu keskmiselt iga 3-4 aasta tagant, langeb katoliiklaste ja õigeusklike ülestõusmispüha samale päevale. Aga miks on see püha iga aasta eri ajal, ning millest tekib omakorda erinevus katoliku ja õigeusu kuupäevade vahel?

Sellele küsimusele vastuse otsimine viib meid kaugele juutide ajalukku ja sellesse, kuidas nad arvutasid oma paasapühade toimumise aega. Ning mida rohkem ma sellesse küsimusse süvenesin, seda keerulisem aga ka paeluvam see mulle näis. Lubage mul esitleda, mida ma avastasin.

Paasapühad ja ülestõusmispühad

Aga alustades algusest – mis üldse on paasapüha? Paasapüha viitab ühele erakordsele sündmusele juutide ajaloos, kui nad olid veel orjad Egiptusemaal. Jumal tegi oma prohvetite Moosese ja Aaroni kaudu teatavaks, et „Egiptus peab tundma, et mina olen Issand, kui ma sirutan oma käe Egiptuse kohale ja viin Iisraeli lapsed nende keskelt välja!“ Selleks lasi Jumal Moosesel korda saata mitmeid tunnustähti – mis olid tegelikult nuhtlused, nagu Niiluse vee vereks muutmine või maa katmine konnadega. Aga iga selline tunnustäht lõppes sellega, et „vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama“. Vaarao süda oli kõva ja nuhtlused ei saavutanud oma eesmärki, iisraeli laste vabastamist.

Kuni kõige viimase nuhtluseni – öösel surid kõik esmasündinud, vaarao pojast kuni orjade ja loomade esmasündinuteni. Iisraellased määrisid aga Issandalt saadud juhtnööride kohaselt tallevere oma uksepiitadele — kui ta verd nägi, läks surmaingel neist kodadest mööda. Tapetud tall oligi „paasatall“, kes tuli ohverdada ja ära süüa kindla korra kohaselt.

Selle nuhtluse peale lubas vaarao iisraellastel oma maalt lahkuda, või õigemini isegi nõudis seda. Selle sündmuse mälestamisest tekkiski juutide „paasapüha“, judaismi suurim püha, mida tähistatakse nisanikuu 15. päeval. Kuna juutide jaoks algab uus päev eelmise päeva päikeseloojangul, siis meie arusaamise kohaselt algab paasapüha tegelikult nisanikuu 14. päeval. Juutide kalender põhineb kuufaasidel ning natukene lihtsustatult võib öelda, et paasapüha toimub esimesel täiskuu päeval pärast kevadist pööripäeva.

Kerime nüüd ajaloo edasi Uue Testamendini. Ristija Johannes tutvustas Jeesust tema avaliku elu alguses maailmale viitega tallele: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ Kõik neli evangeeliumi nõustuvad ka, et Jeesus suri pühade valmistuspäeval (Mt 27:62; 28:1; Mk 15:42; Lk 23:54; Jh 19:31, 42). Eeldame siinkohal, et „püha“ viitab paasapühale, ning paasapüha valmistuspäev omakorda tähendab talle tapmise ja söömise päeva. Johannes täpsustab isegi Jeesuse suremise kellaaega. Kokkuvõtvalt: samal ajal, kui templis tapeti paasatallesid, suri ristil Jeesus.

Vana Testament kuulutas ette Uut, Uues Testamendis selgub Vana mõte. Jeesus on see tõeline Paasatall, kelle veri toob pääste. Kes on ristitud Jeesuse nimesse, see ei pea kartma surma, nii nagu juudid ei pidanud kartma surma, kui nad määrisid talle vere uksepiitadele.

Nii palju paasapühade ja ülestõusmispühade sümboolikast. Aga sukeldume nüüd kuupäevade ja nädalapäevade erakordselt keerukasse rägastikku.

Kas Jeesus suri ikkagi reedel ja paasatallega samal ajal?

Ennist ütlesin: eeldame, et „pühade valmistuspäev“ tähendas paasapühade valmistuspäeva. Aga ka sabati-eelne päev ehk reede on pühade valmistuspäev. Sel juhul oleks Jeesus surnud küll reedel, aga mitte tingimata paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas. Teisalt paasapüha võib langeda ka mõnele teisele nädalapäevale peale laupäeva. Sel juhul tapeti Jeesus küll paasapüha valmistuspäeval, aga mitte tingimata reedel.

Kristliku traditsiooni kohaselt kehtivad mõlemad: Jeesus suri  nii reedel kui ka paasapühade valmistuspäeval. Ja ka see on täiesti võimalik, kuna paasapüha võib sattuda laupäevale. Aga tuleb arvestada veel midagi: suurt neljapäeva, mil Jeesus pidas oma jüngritega viimset õhtusöömaaega. Seda söömaaega vaadatakse kristlikus traditsioonis samuti kui paasasöömaaega. Aga paasasöömaaeg toimus paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas, mitte paasapühal endal.

Kõik kolm ei saa, vähemalt sõna otseses mõttes, tõele vastata. Seega, (1) Jeesus võis surra reedel ja paasapühade valmistuspäeval, aga siis ei saanud viimne õhtusöömaaeg olla paasasöömaaeg, vaid toimus päev enne seda. Või, (2) viimne õhtusöömaaeg võis olla paasasöömaaeg, aga sel juhul toimus Jeesuse kohtumõistmine ja ristisurm paasapühal endal, mil paasatall oli juba tapetud.

Esimesel pilgul näib, et sünoptilised evangeeliumid (Markus, Matteus ja Luukas) ütlevad, et toimus (2), samal ajal kui Johannes ütleb, et toimus (1). Markus ütleb viimse õhtusöömaja toimumise aja kohta, „hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse“ (Mk 14:12). Johannes seevastu identifitseerib Jeesuse ristisurma päeva selgelt paasapühade valmistuspäevana, mitte lihtsalt sabati-eelse päevana. Mõlemad näivad nõustuvat selle osas, et Jeesus suri päeval enne hingamispäeva, st reedel. Lihtsalt, kas küsimuse all olev hingamispäev oli lisaks ka paasapüha?

Valik (1) ja (2) vahel või mingi sümbioos neist kahest on tekitanud tohutut akadeemilist debatti. Näiteks prantsuse teoloog Annie Jabert töötas välja teooria, mille kohaselt eksisteeris Jeesuse ajal kaks eraldi kalendrit ja seega kaks erinevat paasapüha, seega võivad nii (1) kui (2) teatud moel tõele vastata. Selle teooria alusel sõi Jeesus koos jüngritega paasasöömaaega teisipäeval, ning arreteeriti kolmapäeval, viidi Pilaatuse ette neljapäeval, ning suri reedel, mil oli juutide „ametlik“ paasapühade valmistuspäev.

Muidugi on sellel teoorial omakorda mitmeid probleeme, millese ma siinkohal ei süvene. Piisab välja tuua, et see pöörab pea peale traditsioonilise arusaama triduumist (suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev).

Mulle endale meeldib lahendus, mille tõi välja paavst Benedictus XVI oma raamatus „Jeesus Naatsaretist“. Sünoptilised evangeeliumid, mis nimetavad viimset õhtusöömaaega paasasöömajaks, tegelikult ei kirjelda söömaaega ennast kui paasasöömaaega. Paasasöömaaeg oli nimelt juutide ritualiseeritud söömaaeg, aga viimse õhtusöömaja kirjeldused ei sisalda  (ei sünoptilistes evangeeliumites ega Johannese evangeeliumis) mitte midagi nendest rituaalidest. Aga miks siis kolm evangeeliumit ikkagi räägivad sellest kui paasasöömaajast?

Benedictus XVI seletab seda nii:

„Jeesus teadis, et tema surmatund oli lähedal. Ta teadis, et ta ei saa enam paasasöömaaega süüa. Selle täieliku teadlikkusega kutsus ta oma jüngrid ühele väga erilisele viimsele õhtusöömaajale – mitte sellisele, mis järgiks kindlat juudi rituaali, vaid pigem oma lahkumissöömaajale. Selle käigus andis ta neile midagi uut: ta andis neile iseenda kui tõelise Talle ja sellega asutas omaenese paasapüha …. Sisuliselt ei olnud see lahkumissöömaaeg enam vana paasapüha, vaid uus – paasapüha, mille Jeesus just selles kontekstis ellu viis. Kuigi söömaaeg, mida Jeesus kaheteistkümnega jagas, ei olnud juudi rituaalsete ettekirjutuste järgi paasasöömaaeg, ilmnes tagantjärele kogu sündmuse sisemine seos Jeesuse surma ja ülestõusmisega väga selgelt. See oli Jeesuse paasapüha. Ja selles mõttes ta ühtaegu tähistas ja ei tähistanud paasapüha: vanu rituaale ei saanud enam täita – kui nende aeg kätte jõudis, oli Jeesus juba surnud. Kuid ta oli andnud iseenda, ja selles mõttes oli ta tõeliselt paasapüha nendega pidanud. Vana ei olnud tühistatud; see oli lihtsalt viidud oma täieliku tähenduseni.“

Ristisurma ja ülestõusmise täpne kuupäev

Hästi. Seega võime nüüd nii paljus kindel olla, et Jeesus suri reedel ning sel aastal, kui ta suri, oli laupäev paasapüha. Aga juutide kombe kohaselt algas paasapüha tegelikult juba reede õhtul, kui päike looja läks. Ning paasapüha toimumine pandi paika kuufaaside järgi; nimelt pidi see kokku langema täiskuuga. Seega, kui me tahaksime teada konkreetset kuupäeva ja aastat, peaksime me vaatama, millistel esimese sajandi aastatel langes esimene kevadise pööripäeva järgne täiskuu reedele.

Seda on tänapäeval suhteliselt lihtne teha, ning sõelale jäävad kaks kandidaati: 7. aprill 30 AD ja 3. aprill 33 AD olid mõlemad täiskuu-reeded (Juliuse kalendri järgi).

Kumba neist kuupäevadest eelistada, sõltub peamiselt sellest, millal Jeesus sündis. Selle kohta on muidugi omad teooriad, millesse ma siinkohal süvenema ei hakka. Aga kui uskuda, nagu enamik teadlasi tänapäeval arvab, et Jeesus sündis umbes 7-6 aastat enne Kristust (no pun intended), siis on tõenäolisem ristilöömise daatum 30 AD.

Jeesuse sündimise aasta tuletatakse peamiselt kuningas Heroodese surma-aastast. Aga kõige hilisemad asitõendid näitavad, et Heroodes suri hiljem, kui teadlaste konsensus on siiani arvanud, ning seega ka Jeesus pidi sündima hiljem, umbes aastatel 3-2 enne Kristust. (Mainin igaks juhuks ka, et aastat „0“ ei ole kunagi olnud). Ning see muudab tema ristisurma kõige tõenäolisemaks kuupäevaks 3. aprill 33, mis on ka (aasta poolest) traditsiooniline vaade. Tänapäevase kalendri järgi oleks see 1. aprill 33. Seega Ülestõusmise kuupäev oleks tänapäeva kalendri järgi 3. aprill aastal 33.

Olgu ka mainitud, et kuupäeva poolest on traditsiooniline vaade, et Jeesus suri 25. märtsil. See on muidugi Jeesuse lihakssaamise kuupäev (9 kuud enne jõule), ning järgib juutide pärimust, et kõik suured prohvetid eostati ja surid ühel ja samal kuupäeval. 25. märtsile on omakorda omistatud veel mitmeid sündmusi, alates maailma loomisest kuni Luciferi langemiseni. Aga vaade, et Jeesus suri 25. märtsil, ei näi mulle millegi enamana kui sümboolse traditsioonina. Väga raske on näha, kuidas see saaks sõna otseses mõttes tõele vastata.

Uued paasapühad

Olgu Jeesuse ristisurma täpseks kuupäevaks 25. märts või 1. aprill – ning seega tema ülestõusmise kuupäevaks 27. märts või 3. aprill – miks ei valinud esimesed kristlased selle sündmuse tähistamiseks selle toimumise ajaloolist kuupäeva?

Võib-olla reedab küsimus minu ajaloolist võhiklikkust. Kui ma proovin end kujutada I sajandi inimeseks, siis ma tegelikult ju ei tea, milline oli nende kontseptsioon „kuupäevast“. Eksisteeris mitmeid eri kalendreid, mis põhinesid kas kuul või päikesel, ning esimesed kristlased ei olnud ilmselt nii kultuuriliselt monoliitne mass, et nad oleksid üleüldse ühtviisi aru saanud mingi sündmuse tähistamisest igal aastal „samal kuupäeval“.

Kuigi konkreetse kuupäeva jälgi ajada oli huvitav, siis ma ei kaeba selle üle, et esimeste kristlaste jaoks oli teoloogiline sümbolism tähtsam kui ajalooline täpsus, ning nad sidusid ülestõusmispühade tähistamise juutide paasapühaga. Seda tegid kristlased nii idas (Aasias) kui läänes (Roomas) – aga nad tegid seda natukene erinevalt. Aasias seoti ülestõusmispühad paasapühadega sõltumata sellest, millisele nädalapäevale paasapühad langesid. Roomas eelistati ülestõusmispühasid tähistada alati pühapäeval. Nädalapäeva poolest oli Jeesus üles tõusnud pühapäeval, ning seetõttu oli sellest saanud kristlaste „uus hingamispäev“, Issanda päev, uue loomise sümbol.

Ehkki ülestõusmispühade viimine pühapäevale võib tunduda nüüd ülimalt loogiline, ei saa esimeste aasia koguduste valikut halvustada, kuna nende traditsioon (vähemalt nende endi väitel) viis tagasi püha apostel Johannese endani. Paavst Anicetus proovis veenda püha Polykarpost, Smyrna piiskoppi, Rooma praktikat omaks võtma, aga lõpuks nad nõustusid, et jäävad kumbki oma traditsiooni juurde.

Paar aastakümmet hiljem lahendas paavst Viktor I küsimuse jõumeetodil, ekskommunikeerides mittekuuletujad. Sellist ebatolerantsust kritiseerisid mõned tema kaasaegsed, kes ka ise eelistasid Rooma varianti (nt püha Ireneus). Ehkki paavstil oli õigus seda teha, surus ta lõpuks jõuga alla apostelliku traditsiooni, mille toimumist olid ka tema enda eelkäijad lubanud.

Pärast Viktor I sammu näis komme tähistada ülestõusmispühi paasapühadega samal päeval järk-järgult hajuvat. Ilmselt polnud sellel kombel väga suurt järgijaskonda kunagi olnudki. Vaatamata oma karmidele meetmetele peetakse paavst Viktor I tänasel päeval pühakuks, üheskoos kõigi teiste esimeste sajandite paavstidega.

Aga sellega polnud ülestõusmispühade tähistamisega seotud tülid veel lõppenud. Hästi, ülestõusmispühad pidid olema pühapäeval, aga millisel pühapäeval, täpselt? Antiookia tähtis kirik, kristlased süürias ja mesopotaamias, pidasid endiselt kinni juutide paasapühadest, tähistades ülestõusmispühasid pühapäeval pärast paasapühasid. Mujal maailmas arvutati ülestõusmise pühapäev välja juutide paasapühast sõltumata.

Ärge saage valesti aru: paasapühad olid endiselt lähtepunktiks mõlemil juhul. Lihtsalt Antiookias järgiti seda, mida juudid päriselt tegid. Aga juudid võisid oma paasapühade arvutamisel kasutada väga meelevaldseid meetodeid. Ennist ütlesin, et „esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva“ on veidike lihtsustatud kirjeldus sellest, kuidas juudid oma paasapühade toimumise aega arvestasid. Tegelikult sõltus paasapühade toimumine ka odra küpsusest: kas esimesel täiskuul pärast pööripäeva sai juba odrasaaki koristada? Kui mitte, lisati kalendrisse juurde „liigkuu“. Juutide kalender oli nimelt täiesti kuufaaside põhine, ning igas kuus oli 29 või 30 päeva. Kaksteist kuud andis seega kokku 354 päeva aastas, 11 päeva vähem, kui tegelikult aastas päevi on. Et selline kalender päris käest ära ei läheks, lisati sinna vahepeal juurde „liigkuusid“.

Kristlaste jaoks oli suurem probleem selles, et sõltuvalt juutide kalendri eripäradest, võisid nad mõnel juhul tähistada oma paasapühasid juba enne kevadist pööripäeva. Aleksandria kirikus peeti kinni põhimõttest, et ülestõusmispüha peab alati järgnema kevadisele pööripäevale, mille all mõisteti sel ajal Juliuse kalendri 21. märtsi.

Nendele vastuoludele tegi lõpu Nikaia I kirikukogu aastal 325, mis nõudis kõigilt kristlastelt ülestõusmispühade tähistamist ühel ja samal päeval. Kirikukogu konkreetset teksti, mis ülestõusmispühasid käsitles, pole säilinud. Aga väidetavalt ei suutnud kirikukogu välja pakkuda seda meetodit, mille alusel seda ühtset kuupäeva peaks arvutama. Kirikukogu üksnes pani ette, et Aleksandria kirik, kus olid kõige targemad astronoomid, peaksid sõnastama määruse, mille abil ülestõusmispühade korrektne kuupäev välja arvutada, ning sellest ülejäänud maailmale teada andma.

Eeldatavasti jõuti umbes sel ajal põhimõttele, et ülestõusmispühasid tähistatakse pühapäeval pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva.

Tänapäevane lõhe

Tänapäeval valitseb kristlaste seas ülestõusmispühade tähistamise aja suhtes üksainus suur erimeelsus, ning laias laastus valitseb see ida- ja läänekristlaste seas. Täpsem oleks siiski öelda, et vahe valitseb õigeusklike ning ülejäänud kristlaste vahel, kuna ka katoliku kirikul on idariitus, ning need kirikud tähistavad ülestõusmispühasid ühekoos ülejäänud katoliku kirikuga. Võib-olla tähistavad ka mõned õigeusu kirikud ülestõusmispühi läänega samal ajal, aga sellega ma ei ole väga hästi kursis.

Teoreetiliselt otsitakse mõlemil juhul „pühapäeva pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva“, aga selleks kasutatakse lihtsalt kahte erinevat kalendrit. Mõned allikad väidavad, et  õigeusklikel on ka lisatingimus, et ülestõusmispühad peavad tingimata toimuma pärast paasapühi (nagu toimus esimene ülestõusmine). Juudid on minu arusaamise kohaselt oma paasapühade arvutamisel aja jooksul samuti muudatusi teinud, aga siiski on võimalik, et nende paasapühad toimuvad mõnikord hiljem, kui läänekristlased ülestõusmispühi tähistavad. Siiski olen lugenud ka teisi õigeusu allikaid, kus öeldakse, et õigeusu kirik sellist lisatingimust tegelikult ei kasuta.

Juliuse kalendris on aasta täpselt 365.25 päeva pikk, ning liigaasta lisatakse iga nelja aasta tagant nagu kellavärk (pun intended). Tegelikult on aasta siiski natukene lühem, ning Gregoriuse kalendris jäetakse mõningatel juhtudel liigaastad vahele. Juliuse kalendrisse lisatakse neid seega liiga palju, ning kalendri kuupäevad nihkuvad aastaaegade ja ka pööripäevade suhtes. Neljandal sajandil võis kevadine pööripäev olla 21. märtsi paiku, aga aja jooksul pandi tähele, et tegelik pööripäev möödus 19. märtsil, siis 18. märtsil ja nii edasi.

16. sajandi paavst Gregorius XIII hakkas seetõttu muretsema, et kui nii edasi läheb, hakkame me lõpuks ülestõusmispühasid suvel tähistama (ehkki kalendri järgi oleks justkui kevad). Seepärast nõudis ta uue ja täpsema kalendri koostamist, mis sai lõpuks maailmas üsna universaalselt valitsevaks kalendriks.

Tänapäeval on kahe kalendri erinevus 13 päeva. Ma ei usu, et ortodoksidel oli muud põhjust vanast kalendrist kinni hoida, kui liturgiline järjepidevus. Võib-olla lisandub sellele tänapäeval mõnes riigis ka rahvusliku identiteedi küsimus.

Mingil määral saan ma aru vana kalendri kasutamise soovist nt jõulude puhul. Kui me oleksime kalendri maksimalistid ja oletaksime, et Jeesus sündis 25. detsembril 2. aastal eKr, siis tänapäeva kalendri järgi oleks see kuupäev olnud hoopis 23. detsember. Selles mõttes kasutame ilmselt ka meie vana kalendrit: tolle aja inimeste jaoks oleks olnud tegu 25. detsembriga, ning ka meie jääme 25. detsembri juurde, ehkki astronoomiliselt on tegu teise kuupäevaga.

Aga ei saa öelda, et õigeusklikud on jäänud lihtsalt “originaalse” 25. detsembri juurde. Astronoomiliselt eksivad ka nemad. Vahe kahe kalendri vahel suureneb 1 päeva võrra umbes 128 aasta jooksul. See tähendab, et millalgi peavad õigeusklikud hakkama märkama, et loodust enda ümber jälgides toimuvad nende jõulud ja ülestõusmispühad veidral ajal. 50. sajandi paiku tähistaksid nad jõule 29. jaanuaril. 70. sajandil juba 13. veebruaril. Ilusal sajandal sajandil 8. märtsil.

Ning Gregoriuse mure ülestõusmispühade tähistamise pärast suvel on samamoodi igati õigustatud. Sisuliselt ei kasuta õigeusklikud lähtepunktina mitte tegelikku astronoomilist sündmust (pööripäev), vaid Juliuse kalendris fikseeritud „21. märtsi“. Praegu langevad õigeusu ja katoliku ülestõusmispühad tihti kokku, aga umbes aastal 2700 on kalendrite erinevus nii suur, et seda ei saa enam juhtuda.

Aga selleks ajaks, kes teab, on meil äkki taas üksainus suur kirik.

Kreeka keeles on sõna acheiropoieta –„tehtud ilma käteta“. See viitab ikoonidele, mis usutakse olevat tekkinud imeliselt – ilma inimesest autorita. Üks kuulus näide oleks Guadalupe Jumalaema kujutis, mis tekkis peaaegu 500 aasta eest tilmale, mis on teatud mantli-sarnane riideese Mehhikos. Alles käesoleval sajandil, kaasaegse tehnoloogia abil tuvastati Guadalupe Jumalaema silmades kujutised, mida ei olnud võimalik varem näha.

Üks esimesi sääraseid reliikviaid olevat tekkinud 4. sajandil Edessas – Jeesust kujutav pilt, mis sai nimeks mandylion. Edessat, mis asus tänapäeva Türgis, enam ei eksisteeri, ning ka mandylion näib olevat kadunud – aga selle juurde on põhjust hiljem tagasi tulla.

Kõige kuulsam ja kõige uuritum objekt, mis võiks langeda samasse kategooriasse, on aga ilmselt Torino surilina.

Kas Torino surilina võib olla võltsing?

Torino surilina on linane riie, mille peal on mehe kujutis nii eest- kui tagantvaates. Lisaks on surilinal 372 vereplekki. Selgelt on kujutis näha mitte palja silmaga, vaid negatiivis, nagu selgus esimestelt surilinast tehtud fotodelt 19. sajandi lõpus.

_{Illustratsioon sellest, kuidas surilina mähitakse ümber ristilöödud Jeesuse. Surilina on umbes 4 meetrit pikk ja 1 meeter lai.}

Torino surilina kohta on internetis tohutult materjali. Mõned isegi väidavad, et tegu on teaduslikult enimuuritud objektiga üldse. Seda väidet ma kontrollida ei oska, kahtlemata on tõsi aga see, et 1978. aastal võitles grupp teadlasi endale välja õiguse surilina Torinos 5 päeva jooksul ööpäevaringselt (mitteinvasiivsete meetoditega) uurida – osad teadlased magasid sellel ajal, kui teised katseid läbi viisid. See toimus projekti STURP (Shroud of Turin Research Project) raames, mille lõppraportis järeldati:

„Me saame praegu järeldada, et surilina kujutis on tegeliku inimkuju kujutis, keda on piitsutatud ja risti löödud. See ei ole kunstniku teos. Vereplekid koosnevad hemoglobiinist ja annavad samuti positiivse testi albumiini seerumi suhtes. Kujutis on jätkuv mõistatus ja kuni edasiste keemiliste uuringuteni, võib-olla selle teadlaste rühma poolt või ehk mõne tuleviku teadlase poolt, jääb probleem lahendamata.“

Kui keegi võtab vaevaks lugeda läbi Torino surilina käsitlev Wikipedia artikkel, siis jääb talle sellest aga umbes selline mulje: tegu on 14. sajandil loodud võltsinguga, kuna sellest ajast pärinevad esimesed kindlad ajaloolised teated nimetatud surilina olemasolu kohta, kui Geoffroi de Charny demonstreeris seda Prantsusmaal asuvas väikeses Lirey külas, ning 1988. aastal läbi viidud radiosüsinikumeetodil dateerimine andis surilina vanuseks samuti umbes 700 aastat. Wikipedia peab oma juhtlõigus oluliseks isegi ära märkida 70-datest pärit teooriat, et vereplekid surilinal olevat värvipigmendid. Antud dateerimisprotsessi suhtes kriitilised väited olevat aga kõik uhhuu-teooriad.

Pärast 1988. aasta Nature-is avaldatud dateerimistulemusi langes huvi Torino surilina vastu tõepoolest dramaatiliselt.

Aga viimastel aastatel on huvi jälle tohutult kasvanud. Miks? Sest teadlased uurivad surilina endiselt, avaldavad artikleid mainekates eelretsenseeritud teadusajakirjades, ning nende tulemused on 1988. aasta mõõtmise suhtes üha kriitilisemad. Casabianca et. al 2019 uuris 1988. aasta algandmeid – millele juurdepääs tuli 30 aastat pärast mõõtmisi seaduse abil välja võidelda – ning väidab, et nende põhjal lihtsalt ei ole võimalik Nature-is esitatud tulemusteni jõuda. Algandmed on usaldusväärse tulemuse kinnitamiseks lihtsalt liiga heterogeensed.

See võib olla seletatav asjaoluga, et prooviks võetud tükk pärineb surilina vasakust ülemisest nurgast, mis on teadaolevalt anomaalne ega esinda tervet kangast (seda on näha näiteks spektroskoopilistel meetoditel koostatud surilina keemiliselt kaardilt). Ajaloost on teada, et kangas on saanud tules kahjustada ning et seda on proovitud hiljem parandada – tõenäoliselt on tegu sellise parandatud kohaga, kus nüüd on vanem ja uuem kangas segamini. Samuti on see nurk just see koht, kus inimesed surilinast kinni võtavad, kui nad tahavad seda teistele demonstreerida (mida on sajandite jooksul ilmselt juhtunud väga palju).

Mis puutub vereplekkidesse, siis tegu on kindlasti verega, mitte värviga, mis pealegi kuulub tõenäoliselt AB gruppi (nagu ka kõik vere näidised, mis on tekkinud läbi sajandite toimunud euharistilistes imedes). Enamgi veel: veri oli surilinal enne kujutist. Vereplekkide all ei ole mingeid kujutise jälgi, samas korreleeruvad plekid kujutisega ülihästi. Kui nüüd tegu on võltsinguga, siis milline kunstnik alustaks vereplekkidest, mille peale ta joonistaks pärast mehe kujutise – kujutise, mis on pealegi detailselt nähtav üksnes fotonegatiivis, nagu avastati alles 19. sajandi lõpus? Tõepoolest, enne fotograafia leiutamist polnud inimestel aimugi Torino surilina detailsusest. Seda on aimata ikoonidelt, mis eeldatavasti on surilinast mõjutatud olnud, ning kus Jeesust kujutatakse suurte pungis silmadega – kui vaadata surilina loomulikus valguses, siis jääb Jeesuse silmadest tõepoolest selline mulje, kuna nende piire on keeruline näha. Fotonegatiivis on aga Jeesuse silmad täiesti normaalsed.

_{Torino surilina loomulikes värvides (vasakul) ning fotonegatiivis (paremal).}

Ning kui ma ütlen „joonistaks“ … siis ei ole surilinal muidugi üldse ühtegi teadaolevat pigmenti. Kujutis on surilina ainult ühel küljel, ning see on imeõhukene – 200 nanomeetrit, murdosa juuksekarva paksusest. Kui see oleks sinna joonistatud mõne pigmendiga, siis pigment oleks rohkem kanga sisse tunginud. Vereplekid on seevastu nähtavad mõlemast küljest, kuna need imbusid kangasse. Teadlased on välistanud ka võimalused, et kujutis on kanga sisse põletatud, või hõõrutud, või pleegitud, või loodud ühelgi teisel meile teadaoleval moel, isegi kui mõned nendest tehnikatest on suutelised tekitama pealiskaudselt sarnaseid kujutisi. Tõde on see, et me ei tea, kuidas see kujutis on saanud kangale tekkida. Vähemalt on kindel see, et mitte kellelgi ei ole õnnestunud seda järgi teha. Filmiprodutsent David Rolfe pakub miljonit sellele, kellel õnnestub midagi sarnast korrata.

Torino surilina kui Kristuse kannatuse tunnistaja

Rooma paavstlikus ülikoolis on võimalik õppida aastase kursuse raames Kristuse kannatuse piibellikku teoloogiat „vastavalt Torino surilinale“. Mida see üldse tähendab? Mida on kuitahes imelisel pildil meile õpetada Kristuse kannatuse kohta?

Tohutult.

STURP-i raport järeldas, et Torino surilina ei ole kunstiteos, aga samuti pole tegu üksnes fotoga: see peidab endas 3D informatsiooni. Kujutise tihedus on proportsionaalne keha ja kanga vahelise kaugusega, mis võimaldab teha kujutatud mehe kohta kolmedimensioonilisi järeldusi. Seda märgati üsna pea, kui surilina pildistama hakati, ning 20. sajandil ilmus selle efekti kohta ridamisi teadusartikleid. Nüüd on kujutisse peidetud informatsiooni alusel loodud ka päris skulptuur, nagu näidatakse selles videos:

Skulptuurilt on näha, et surilinasse mähitud mees ei lamanud sirgelt: tema pea on kergitatud olekus, tema põlved on krõnksus. See on asend, milles keha on ristil, välja-arvatud laialisirutatud käed, mis painutati tema külgedele, et need mahuksid surilina alla. Muus osas säilitas kujutatud mees surnukangestuse tõttu sama asendi, mis tal oli ristil.

See surilinal talletatud info võimaldab üle lugeda, mitu hoopi ristilöödud mehele anti – 240 seljale ning 120 ettepoole, kokku üheksa korda rohkem, kui on Vanas Testamendis lubatud (Vanas Testamendis lubatud piitsutamist ei tasu segi ajada roomlaste piitsutamisega). Surilina põhjal on järeldatud, et piitsutajaid oli kaks tükki, üks ühel pool keha, teine teisel pool, üks oli pikemat kasvu, teine lühem …

Okaskroon, mida mees kannab, ei olnud pärg, nagu kunstis peaaegu alati kujutatakse, vaid pigem okasmüts, mis kattis ta pea tervenisti. See on kooskõlas sellega, mida esimesel sajandil oleks „krooni“ all mõistetud.

Paaris kohas surilinal on ka muda jälgi – seal, kus on kujutise põlved, nina ja jalad. See vihjab sellele, et ristil olnud mees oli kukkunud – ilmselt enne ristilöömist, näiteks siis, kui ta pidi risti hukkamispaika kandma – ning ta oli kukkunud otse silmili maha. Sel juhul langes umbes 50-kilone ristipuu selga mehele, kelle pea oli kaetud okaskrooniga. Tõenäoliselt tungisid okkad läbi naha luuni välja.

On oletatud, et ristipuu vigastas langedes tema paremat õlga, mis on surilina põhjal paigast ära. Sel juhul on võimalik, et ta jäi paremast käest halvatuks – ning võib oletada, et siis tuli käsutada keegi teine appi risti kandma. Rooma sõdurid ei oleks kunagi lihtsalt halastusest sellist žesti teinud.

Muda keemilist koostist uurides avastasid teadlased sealt ühe haruldase ühendi, mis ühe geoloogi hinnangul sobitub Jeruusalemma teatud piirkonna maapinnaga nagu võti lukuauku.

Surilina kujutis on anatoomiliselt hüperrealistlik. Muuhulgas on sealt näha, et mehe üks rinnapool on muljutud, mis on kooskõlas sellega, kui kellelegi piik roiete vahele torgatakse:

Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid,vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite. (Jh 19:33-35)

Kui surnud inimest niimoodi torgata – ja kui ta on olnud surnud vähemalt pool tundi – siis on tema kehas juba toimunud vere jagunemine, kuna süda ei pumpa enam verd ringi. Ning kui teda südame juurest torgata, siis kõigepealt purskub välja tihedam, punane veri, aga sellele lisaks ka seerumi- või plasmataoline värvitu veri.

STURP-i teadlased leidsid 1978. aastal surilinalt vereplekkide kõrvalt sellise seerumi õhkõrnasid jälgesid.

Jeruusalemmast Torinosse

Isegi kui praegu Torinos olev surilina oleks keskaegne võltsing, näib see mulle ikkagi imena – lihtsalt keskaegse imena. Kesiganes oleks selle loonud, pidi olema sisuliselt võlur. Aga meil on väga head põhjused 1988. aastal antud dateeringus kahtlemiseks, ning kõik muud tõendid viitavad sellelele, et tegu on surilinaga, mis kattis kord Jeesuse Kristuse surnukeha, umbes aastal 33 AD.

Aga kus oli surilina siis vahepealsed 1300 aastat, kuni see ilmus välja väikeses prantsuse külakeses? Sest üldiselt on aasta ~1354 esimene daatum, milles mitte keegi ei kahtle – see, mida Geoffroi de Charny tollal demonstreeris, on seesama objekt, mis on praegu hoiul Torino katedraalis. Selle aasta ning tänase päeva vahel on ka selge, kus surilina olnud on: kuni 1578. aastani jäi see Prantsusmaale, siis aga toimetati see Torino katedraali, kus see on siiamaani. Praegu on surilina õiguslik omanik Rooma paavst.

Mõningaid järeldusi surilina liikumise kohta saab teha surilinale kogunenud õietolmust. Ligi 60% surilina õietolmust pärineb taimedelt, mis on spetsiifilised Jeruusalemma ümbritsevale alale. Kui surilina pärineb 14. sajandist, pärast mida on see dokumenteeritult olnud üksnes Prantsusmaal ja Itaalias, siis kuidas võis see õietolm sinna sattuda? Aga kui me oletame, et surilina siiski pärineb 1. sajandist, siis võiksime järeldada, et see on olnud kunagi Jeruusalemma lähistel vabas õhus.

Proportsioonilt järgmine õietolmu kogus pärineb Türgi piirkonnast, kus asus Edessa linn. Kunagi oli tegu väga kosmopoliitse piirkonnaga; ning nagu mainitud, siis 4. sajandi algusaastail olevat selles linnas tekkinud (legendi järgi tegelikult sinna saabunud) „ilma käteta tehtud pilt“ Jeesusest …

„Aacheiropoieta“ ei viita üksnes imeliselt tekkinud piltidele enestele, vaid ka ikoonidele, mis nende põhjal maalitud on – justkui teatud ikoonide brändile. Mandylioni põhjal maalitud ikoonidel on omavahel 250 kokkulangevuse punkti, mis tõestab, et need lähtuvad ühest ja samast prototüübist (kohtus piisaks samasuse tõestamiseks joonistatud pildist, millel on 50 kokkulangevuse punkti päris näoga). Kunstiajaloost on ka teada, et esimestel sajanditel kujutati Jeesust ikoonidel väga roomapäraselt – näiteks, pigem ümar nägu, lühikesed juuksed – aga mingil hetkel ikonograafia muutus, ning hakati kujutama ka tema eripäraseid haavu.

Mõned neist kokkulangevatest joontest pole sugugi intuitiivsed – nagu esiletungivad kulmud või suured silmamunad, mis sai juba mainitud. Aga need punktid ei lange kokku mitte üksnes ikoonidel omavahel, vaid ka ikoonide ja Torino surilina vahel.

Tundub seega, et mandylion ei ole sugugi kadunud. Vähemalt ei ole see kadunud praegu, aga kahtlemata oli see vahepeal varjatud. On teada, et mandylioni kanti Edessas protsessioonidel, kui valitseja oli kristlik, aga tegu ei olnud kristliku linnaga. Kui valitseja vahetus, hakati kristlasi taga kiusama, ning kristlased läksid pakku üheskoos mandylion-iga – või surilinaga. See peideti linnamüüri sisse, ning taasavastati hiljem, kui üleujutuse tõttu müüre ümber hakati ehitama.

944. aastal käskis keiser Romanus I kõik Kristuse kannatuse reliikviad kokku koguda. Võime oletada, et ka surilina toimetati tema katuse alla, kus see püsis järgmised kolm sajandit. Aastal 1204 toimunud ristisõja käigus võtsid euroopast saabunud ristirüütlid surilina Konstantinoopolist kaasa.

Me ei tea, kus võis surilina olla aastate 1204 ja 1354 vahel – neid nimetatakse „avatud aastateks“. Muidugi on selle kohta olemas hulgaliselt teooriaid. Aga 1354. aastal ilmub surilina taas välja nende hulgas, kes olid seotud templirüütlitega. Ning pärast seda on surilina saatus hästi dokumenteeritud.

Torino surilina kui Kristuse ülestõusmise tunnistaja

On hästi teada fakt, et Uus Testament ei kirjelda ülestõusmise hetke – kui esimene meile teadaolev tunnistaja, Maarja Magdaleena, kohale jõudis, oli haud juba tühi.

Paavst Benedictus XVI kirjeldab Jeesuse ülestõusmist kui evolutsioonilist hüpet, mis avas inimeksistentsi jaoks uue dimensiooni. Kui selle hetke detailid peavad Jumala plaani kohaselt saladuseks jääma – siis nii olgu.

Aga ehkki Jeesus oli hauakambris üksi, ei olnud hauakamber päris tühi: ta oli mähitud surilinasse.

Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme. (Jh 19:40)

Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse  ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud  koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena  oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. (Jh 20:6-8)

Surilina oli olnud Jeesuse ülestõusmise vaikiv tunnistaja. Vähemalt vaikis see kuni 20. sajandini, mil teaduse areng lubas selle põhjal teha mõningaid oletusi.

Järgnevaga astume me muidugi välja empiiriliselt kinnitatava teaduse piiridest ning sukeldume teooriate maailma, mis siiski ei pruugi olla täiesti mõttetud. Kui me oletame, et praegu Torinos asuv surilina kattis Jeesust tema ülestõusmise hetkel, siis võime me ka oletada, et surilinale tekkinud kujutis on selle üleloomuliku sündmuse loomulik tagajärg. Aga kuidas täpselt see ikkagi tekkis?

Torino surilina kohta võib reastada mitukümmend enigmat – lisaks nendele, millest on juba juttu olnud, näiteks ka lina vastupidavus lahustite suhtes, kulumisjälgede puudumine, verejälgede endiselt punane värvus jpm. On teadlasi, kes väidavad, et osakeste kiirgus – võimas, äärmiselt lühiajaline kiirgus, mis tekkis keha kõigi aatomite samaaegsel lagunemisel madalatemperatuurilise tuumareaktsiooni käigus – seletaks nii kujutise tekkimise kui ka kõik erinevad surilinaga seotud enigmad. Selle teooria kohaselt muutus keha „mehhaaniliselt läbipaistvaks“, nii et surilina justkui kukkus keha sisse, läbis keha nagu päike läbib aknaklaasi – aga nii ülevalt kui alt, justkui oleks keha selle endasse imenud. Ning selle protsessi käigus talletaski lina 3D informatsiooni.

Kui keegi oleks seda sündmust pealt vaadanud, oleks ta ilmselt näinud hetkeks ime-eredat valgusesähvatust ning kogenud sellele järgnenud lööklainet.

Mul ei ole kapatsiteeti selle teooria füüsikalisuse hindamiseks. Aga kui minu imelühikese kokkuvõtte põhjal jääb mulje fantaasiakirjaniku vaimusünnitisest, siis minu enda mulje oli, et püütakse ette kujutada reaalseid füüsikalisi protsesse, mis võiksid kaasneda sellega, kui keha kõik aatomid äkitselt teatud moel algosadeks jaguneksid. Muidugi ei proovi teooria autorid seletada seda, mis põhjusel selline transformatsioon üldse aset võis leida. Selle kohta võime üksnes eeldada, et tegu on imega. Artikli lõpus toodud viidetest võivad kõik selle teooriaga ise täpsemini tuvuda.

Olgu selle teooriaga, kuidas on, aga ülestõusmise aega suudab surilina teatud vahemikus kinnitada. Ma ei räägi aastast, vaid kellaajast. Surilinal ei ole mitte mingeid märke kokkupuutest kõduneva kehaga. See justkui kinnitab psalmisti sõnu, ning Peetruse sõnu apostlite tegude teises peatükis, kui ta psalmisti tsiteerib, „Sa ei anna oma Vagale näha kõdunemist.“ See seab juba iseenesest ajapiiranguks 40 tundi pärast surma. Aga teatud protsessi teel on võimalik ka öelda, kui kaua on surnud mehe veri kangaga kontaktis olnud, kuni kontakt on katkenud. Ning antud juhul oli veri keha ja kanga vahel 30 kuni 36 tundi.

Kui me oletame evangeeliumile toetudes, et Jeesus asetati hauda umbes kell kuus reede õhtul, siis lihtne matemaatika näitab, et kontakt tema keha ja surilina vahel katkes millalgi pühapäeva südaöö ning pühapäeva hommiku kella kuue vahel. Ülestõusmine oli teoks saanud.

Lõpetuseks

Guadalupe Jumalaema imelisele kujutisele on omistatud otsutav rolli ameerika evangeliseerimisel. Räägitakse suurusjärgus miljonitest kohalikest elanikest, kes tänu sellele kirikusse pöördusid. Jumal ei saada korda suvalisi imesid inimeste uudishimu rahuldamiseks või vaatemängu pakkumiseks. Ta saadab korda imesid, mis aitavad kaasa meie pöördumisele Tema poole.

Ma usun, et sama kehtib Torino surilina ime puhul. Sajandeid oli tegu kalli reliikviaga, mida kristlased austasid kui imelist jäädvustust hauda maetud Jeesusest – aga ei midagi enamat. Aga kahekümnenda sajandi saabudes, mil inimesed usust aina enam ära pöördusid, väga sagedasti mingi ähmase ettekujutluse alusel, et usk ja teadus on vastuolus, hakkas see imeline surilina kõnetama inimesi teistmoodi. Ta ütleks meile justkui Jeesus ütles uskmatule Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Isegi need, kes usust mitte midagi ei taipa, saavad aru sellest, mida Torino surilina meile räägib, ning kuulavad seda huviga.

Ta räägib meile kristluse kõige kesksema loo – loo Jeesuse kannatusest ja tema ülestõusmisest. Surilinal on Jeesuse silmad suletud, aga kui kujutis tekkis tema ülestõusmise tagajärjel, siis teame me, et need avanevad kohe. Ning see on nagu meie elu siin maa peal „pisarate orus“, kus me ootame täpselt seda – näha kord Jumalat palgest palgesse. 

See artikkel ilmus originaalselt veebiajakirjas kolleegium:

SUUR LUGU | Torino surilina mõistatus – kaasaja teadusega ajaloo suurimat imet tunnistades

Viited

See artikkel on kirjutatud, toetudes peaasjalikult intervjuule isa Andrew Dalton-iga:

Ning samuti toetudes isa Robert Spitzeri ettekandele:

STURP-i kokkuvõte

https://www.shroud.com/78conclu.htm

Artiklid surilina dateerimise kohta

Damon, Paul E., et al. “Radiocarbon dating of the Shroud of Turin.” Nature 337.6208 (1989): 611-615.

https://escholarship.org/content/qt6x77r7m1/qt6x77r7m1.pdf?t=nus03r

Casabianca, Tristan, et al. “Radiocarbon dating of the Turin Shroud: New evidence from raw data.” Archaeometry 61.5 (2019): 1223-1231.

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdf/10.1111/arcm.12467?casa_token=91QmXqhxL00AAAAA:L7R6lEqUNJw8YR4oPPnViilY3jyvwunGiHRrsM1kySaiELOr_s29FMqVTddIbrRy1agL5GpOjFjTZCU

De Caro, Liberato, et al. “X-ray Dating of a Turin Shroud’s Linen Sample.” Heritage 5.2 (2022): 860-870.

https://www.mdpi.com/2571-9408/5/2/47/pdf

Rogers, Raymond N. “Studies on the radiocarbon sample from the Shroud of Turin.” Thermochimica Acta 425.1-2 (2005): 189-194.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0040603104004745

Muud artiklid surilina analüüsist

Bevilacqua, Maurizio, et al. “How was the Turin Shroud man crucified?.” Injury 45 (2014): S142-S148.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0020138314005245

Fanti, Giulio, Irene Calliari, and Caterina Canovaro. “Analysis of micro-particles vacuumed from the Turin Shroud.” Communication at I Int. Congr. on the Holy Shroud in Spain”, Valencia, Spain (2012).

https://www.matec-conferences.org/articles/matecconf/pdf/2015/17/matecconf_wopsas2015_03002.pdf

Kearse, Kelly P. “Ultraviolet 365 as an alternative light source for detection of blood serum.” Journal of Forensic Sciences 65.5 (2020): 1716-1721.

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdfdirect/10.1111/1556-4029.14439

Bevilacqua, Matteo, et al. “Rigor mortis and news obtained by the body’s scientific reconstruction of the Turin Shroud Man.” Forensic Science Today 4.1 (2018): 1-8.

https://www.research.unipd.it/bitstream/11577/3271055/2/rigor-mortis-and-news-obtained-by-the-body-s-scientific-reconstruction-of-the-turin-shroud-man.pdf

Lucotte, Gérard. “Exploration of the Face of the Turin Shroud. Pollens Studied by SEM Analysis.” Archaeological Discovery 3.4 (2015): 158-178.

https://www.scirp.org/journal/paperinformation?paperid=60135

Teooria osakeste kiirguse kohta

Antonacci, Mark. “Particle radiation from the body could explain the Shroud’s images and its carbon dating.” Scientific Research and Essays 7.29 (2012): 2613-2623.

https://www.academia.edu/download/85245855/d5d75acf2517bff9e66704bdf78f5af82156.pdf

Kokkuvõtlik loend surilina käsitlevatest teadusartiklitest:

https://www.shroud.com/papers.htm

6. juulil 1971. aastal avaldas The Times palvekirja paavst Paulus VI-le, kus paluti kaitsta ladina Missat, ning millele kirjutasid alla nii katoliiklastest kui mitte-katoliiklastest kunstnikud ja kirjanikud, teiste seas Agatha Christie, Graham Greene ja Yehudi Menuhin. See sai tuntuks kui “Agatha Christie kiri”, sest kuuldavasti oli see just tema nimi, mis ajendas paavsti andma luba ladina Missat Inglismaal ja Walesis edasi pühitseda. Kirjas toodi välja, et “nimetatud riitus on oma imeliste ladinakeelsete tekstidega olnud inspiratsiooniks ka kõikide riikide ja ajastude poeetide, filosoofide, muusikute, arhitektide, kunstnike ja skulptorite hindamatutele teostele … seega on see osa universaalsest kultuurist”.

Hiljuti on Roomast olnud kuulda murettekitavaid teateid, et ladina Missa pühitsemine plaanitakse peaaegu kõikides kirikutes ära keelata. Selline väljavaade tekitab valu ja ajab segadusse, eriti seoses suure hulga noorte katoliiklastega, kes on sealt leidnud toetust oma usule. Traditsiooniline liturgia on teksti ja žesti “katedraal”, mis arenes sarnaselt neile auväärsete hoonetele läbi sajandite. Kõik ei hinda tema väärtust, ning sellest ei ole midagi halba; aga selle hävitamine näib ebavajaliku ja tundetu teona maailmas, kus ajalugu võib liigagi kergesti unustusse vajuda. Vana riituse võime esile kutsuda vaikust ja kontemplatsiooni on aare, mida ei ole kerge korrata, ning kui see on läinud, on seda võimatu taastada. Antud palvekiri, nagu tema eelkäijagi, on “täielikult oikumeeniline ja apoliitiline”. Allakirjutanute hulgas on nii katoliiklasi kui mitte-katoliiklasi, usklikke ja mitte-usklikke. Me anume, et Püha Tool mõtleks uuesti läbi kõik edasised piirangud, millele see imeline spirituaalne ja kultuuriline pärand tahetakse allutada.

Alla kirjutanud:

Robert Agostinelli; Lord Alton of Liverpool; Lord Bailey of Paddington; Lord Bamford; Lord Berkeley of Knighton; Sophie Bevan; Ian Bostridge; Nina Campbell; Meghan Cassidy; Sir Nicholas Coleridge; Dame Imogen Cooper; Lord Fellowes of West Stafford; Sir Rocco Forte; Lady Antonia Fraser; Martin Fuller; Lady Getty; John Gilhooly; Dame Jane Glover; Michael Gove; Susan Hampshire; Lord Hesketh; Tom Holland; Sir Stephen Hough; Tristram Hunt; Steven Isserlis; Bianca Jagger; Igor Levit; Lord Lloyd-Webber; Julian Lloyd Webber; Dame Felicity Lott; Sir James MacMillan; Princess Michael of Kent; Baroness Monckton of Dallington Forest; Lord Moore of Etchingham; Fraser Nelson; Alex Polizzi; Mishka Rushdie Momen; Sir András Schiff; Lord Skidelsky; Lord Smith of Finsbury; Sir Paul Smith; Rory Stewart; Lord Stirrup; Dame Kiri Te Kanawa; Dame Mitsuko Uchida; Ryan Wigglesworth; AN Wilson; Adam Zamoyski

Kui vaadata ida ja lääne ajaloolisi kirikuid, siis üks eriline omadus, mis kunagi paljusid neist ühendas (eriti suuremates kirikutes), oli altari ja altariesise eraldamine ülejäänud kirikust. See avaldus tavaliselt piirde, vaheseina või (kristlikus idas) hiljem ikonostaasiks nimetatava seina kujul; need eraldasid ühe kiriku osa teisest. Latinistlikus läänekirikus aga lähtuti Trento kirikukogu järel (vastuseks protestantlikele vaidlustele, mis olid seotud katoliku missa ja armulaua teoloogiaga) eesmärgist suurendada altari ja Pühima Sakramendi nähtavust (et sellega tugevdada katoliku usku ja õpetust). Nii tegi ladina kirik läbi arhitektuurilisi arenguid, mis viisid ta kaugemale nendest ajaloolistest vaheseintest, pöörates suuremat rõhku avatusele ja nähtavusele kiriku liturgilises korralduses. Need ümberkorraldused tõid tihti kaasa olemasolevate vaheseinte ja piirete eemaldamise – või vähemalt vähendamise – ning vastureformatsiooni ajast alates ehitatud uued kirikud ehitati tavaliselt ilma nendeta, asendades need palju väiksemate ja visuaalselt vähem tõkestavate altaripiiretega (mis säilitasid vähemalt mingil määral eraldatuse altari, altariesise ja löövi vahel).

_{Tüüpiline Trento-järgne liturgiline korraldus (kui altarivõre puudumine välja arvata) San Ignazio kirikus Roomas}

_{San Ignazio kiriku altar Roomas ei ole ei varjatud ega tõkestatud. Altar on ülejäänud altariesisest eraldatud omaenda astmetega, samas kui altariesine on omakorda löövist eraldatud oma kõrgendusega ja tavaliselt ka altaripiirdega. Altaripiire, mis on vähem märgatav kui varasemad vaheseinad või balustraadid, võimaldab külastajatel ikkagi näha ja kogeda liturgilisi toiminguid, pakkudes samas teatavat eraldatust ja austust pühale ruumile.}

Kristlikus idas, mis muidugi pärast 1054. aasta suurt skismat oma tee valis ja mida ei koormanud läänes esinenud mured protestantliku reformatsiooniga, jäi vahesein kogu selle aja jooksul valitsevaks vormiks, tugevnedes ja kinnistudes veelgi kujul, mida me nüüd tunneme ikonostaasina – mis sisuliselt kujutab endast ikoone täis seina koos ustega. Selles konkreetses versioonis on altar ja altariesine vaevumärgatavad.

_{Bütsantsi riituse ikonostaas oma praegusel kujul.}

Loomulikult ida- ja läänekirikute erinevate arenguteede tõttu, eriti alates Trento kirikukogust, peavad paljud katoliiklased (ja võib-olla ka õigeusklikud) neid liturgilisi vaheseinu nüüd mingil moel eriomaseks “ida-kristlikuks” karakteristikuks, kuid tegelikult ei ole see vähemalt ajaloolises mõttes niimoodi olnud. Tõepoolest, sajandite möödudes ja eri arengute tuules leidsid need vaheseinad erinevaid väljendusvorme, kuid tuleb märkida, et sama võib öelda ka ladina kirikus eneses leiduvate vaheseinte kohta (sest vahemere piirkonna kirikute liturgilised vaheseinad olid sageli oma omadustelt ja paigutuselt erinevad põhja-euroopa omadest). Tegelikult on balustraadid kirikutes eksisteerinud juba kõige varasematest sajanditest alates. Näiteks kirjeldab Eusebius kolmanda sajandi jutluses Konstantiinuse ajal Tüüroses ehitatud basiilika altariesist, mida ümbritses ornamenteeritud võrestikuga balustraad. Selle perioodi balustraadid olid tõenäoliselt vöö- või rinna kõrgused.

Nende vaheseinte päritolu osas spekuleeritakse, et need võisid pärineda Templist või sünagoogist, või võib-olla ka hilisantiikse Rooma avalikest hoonetest (kus oli näiteks tavaline, et sellised tõkked eraldasid rahvast maagistraatidest, oraatoritest, keisrist või teistest auväärsetest isikutest). Sellise stseeni kujutist võib näiteks leida reljeefidelt Konstantinoopoli võidukaarel:

Latinistliku lääne liturgiliste vaheseinte konkreetsete variatsioonide ja arengute osas näeme erinevaid lähenemisi ja kordusi. Näiteks Itaalias on levinud vaheseinad balustraadi või “cancelli” kujul, mis on valmistatud kivist ja millele on iseloomulik võrestik (millest on tuletatud nimi “cancelli“). Need olid sageli madala seina kujul, millele võisid, kuid ei pruukinud olla kinnitatud sambad, ning peal oli horisontaalne tala. Arvatakse, et nendega käisid kaasas ka eesriided, sarnanedes kardinatega, mida ajalooliselt leiti seoses ciborium magnum’iga. Hea näide sellisest vaheseinast on nähtav veel tänapäevalgi Roomas asuvas S. Maria in Cosmedini basiilikas (ilma kardinate ja võrestikuta):

Selle konkreetse näite puhul näeme balustraadi, mis eraldab altariesise “schola cantorum”-ist – mis omakorda on eraldatud löövist teise, madalama balustraadiga. Kuigi see konkreetne balustraad on praegusel kujul suhteliselt avatud, oleks seal muidu olnud ka kas võrestik või kardinad, nagu me just mainisime.

Teistsugust variatsiooni sarnasest paigutusest võib näha 14. sajandi lõpu vaheseinas, mis asub itaalia-bütsantsi stiilis San Marco basiilikas Veneetsias.

_{Püha Markuse basiilika vahesein Veneetsias.}

Võrdluseks, kui mõtleme vaheseintele idas, meenub meile tavaliselt ida ikonostaas, kuid ka seal on see hilisem areng ja edasiarendus. Kui vaatame Kreeka Parose saarel asuvat Panagia Ekatontapiliani kirikut, näeme me varasemat liturgilise vaheseina vormi kristlikus idas. Selle näite kaudu saame paremini mõista ühisosa, mis kunagi ida ja lääne vahel eksisteeris (mitte ainult vaheseina osas, vaid ka altari, karika ja trooni paigutuses):

Nagu märgitud, näeme ladina kirikus samuti vaheseinte osas arenguid ja variatsioone, nagu näiteks seda, mida on hakatud nimetama kantsli või risti-vaheseinaks – vorm, mis oli populaarne Inglismaal ja Madalmaades (st Põhja-Euroopas). Nendel juhtudel näeme, et erinevalt lõunapoolsetest vastetest – kus schola cantorum oli tõstetud vaheseina ette omaenda väljaulatuva cancelli‘ga – asub vahesein siin nii koori/kantsli kui ka altariesise ees – koor on nüüd paigutatud pingiridadesse, mis on altari suhtes risti. Need vaheseinad olid enamasti valmistatud puidust, kuigi suuremates kirikutes (nt kloostrites või katedraalides) ka kivist. Neile vaheseintele oli sageli lisatud rist, mis keskajal oli suure austuse objektiks, sealhulgas “rist-lampide” süütamine risti ees.

_{Kantsli vahesein Crowlandi kloostris Lincolnshires. Nagu on näha, siis vahesein eraldab esiteks löövi kantslist, siis altarist.}

Aga tõsi on see, et kuigi need erinevad liturgilised vaheseinad on oma eripäradega, on palju rohkem seda, mis neid ühendab kui eristab.

Loomulikult võib tekkida küsimus nende funktsiooni või tähenduse kohta. Mõned seostavad neid vaheseinu sümboliliselt, näiteks kui tabernaakli eraldajat (nagu Jeruusalemma Templis) või võib-olla mõjutatuna hilisantiiksete sünagoogide Toora pühamutest, kuid paljud arvavad, et sellised sümbolilised seosed omistati pigem tagantjärele, ning et need ei olnud nende algseks allikaks (mis ei tähenda, et sellised sümbolilised tähendused poleks endiselt olulised). Nagu sageli juhtub, arvatakse, et neil oli tõenäoliselt palju praktilisem päritolu, nimelt et nad teenisid praktilist eesmärki hoida kirikurahvast eraldatuna vaimulikest, et nad ei segaks liturgiliste rituaalide korrapärast ja pidulikku toimumist (ning näib, et need täitsid sarnast funktsiooni ka muinas-Roomas). Siiski, juba Rooma ajast on tõendeid selle kohta, et selliseid balustraade kasutati pühade ja ilmalike ruumide eristamiseks, mis annab vähemalt mõningast lisakinnitust ideele, et need võisid olla teadlikult mõeldud ka kirikuhoone kõige pühamate ruumide eraldamiseks.

Artikkel ilmus algselt lehel Liturgical Arts Journal

Rahva puudulik kirjaoskus eelrenessansi ja renessansi ajal tähendas seda, et Katoliku Kirik palus suurel hulgal kunstnikel rääkida jõululugu läbi maalide, kirjutab Henri Neuendorf artnetis. Kunstnikke oli palju ja nad võistlesid üksteisega, soovides saada Kirikuga kõige tulusamaid lepinguid. Selle tulemusena sündisid mõned läänemaailma kõige suuremad kunstiteosed.

1. Botticelli, “Ingli kuulutus” (1489)

Firenze Cestello klooster palus Sandro Botticellil kabelisse maalida stseeni, kus peaingel Gabriel külastab Neitsi Maarjat ning teeb talle teatavaks Jumala palve, et ta tooks ilmale Jumala Poja. 

2. Rembrandt, “Joosepi unenägu” (1645)

Hollandi kunstnik kujutab Jeesuse maist isa, kes otsustas Maarja salaja minema saata, et säästa teda häbist, kui sai teada, et ta on rase. Aga Issanda ingel ilmus Joosepile unes ning seletas talle Jumala plaani.

3. Hugo van der Goes, “Maarja ja Joosep teel Petlemma” (1475)

Maal kujutab Maarjat ja Joospit reisimas Petlemma. Maarja rasedus on juba hilises staadiumis, mida on näha sellest, kuidas Joosep teda mägisel teel hoolikalt toetab.

4. Pieter Bruegel, “Rahvaloendus Petlemmas” (1566)

Stseenis kujutatakse Roomlaste korraldatud rahvaloendust talvise lume taustal, inspireerituna Bruegeli enda kodumaast Flandrias. Bruegelil oli komme kujutada piibellikke sündmusi kaasaegses seades. 

5. Caravaggio, “Kristuse sünd koos püha Franciscuse ja Laurentiusega” (1609)

Caravaggio viimane suurem maal näitab Neitsi Maarjat puhkamas ja pärast sünnitamist last vaatamas. Ta eiras kunstinorme, paigutades maa peale kesksele kohale nimetu nooriku, kes vaatab püha Joosepit. Maal varastati 1969. aastal ning seda pole siiani leitud.

6. Benozzo Gozzoli, “Tarkade tulek” (1459-1461)

Maal näitab mitte kolme, vaid kolmekümne kolme kuninga teekonda Petlemma, et imetleda vastsündinud Jeesust (pühakiri ei ütle, et kuningaid oli kolm). Jällekord kujutatakse piibellikku lugu kaasaegse publiku jaoks. Maali tellis Medici perekond, ning sellel kujutatakse tervet Medici suguvõsa ning autor maalis ka iseennast nende hulka.

7. Rubens, “Tarkade adoratsioon” (1609-1610)

Maali, kus kujutatakse kolme kuningat vastsündinud Jumala poega kummardamas ja talle kinke tegemas, peetakse üheks Rubensi kõige tähtsamaks tööks. See maaliti Antwerpeni raadi nõudmisel ning 12-aastase sõja lõppedes pakuti seda 1612. aastal rahukingitusena Hispaaniale. 

8. El Greco, “Karjaste adoratsioon” (1612-1614)

Autori viimasel eluaastal maalitud teos kujutab karjaseid kummardamas vastsündinut last koos inglitega, kes on nende pea kohal.

9. Goossen van der Weyden, “Põgenemine Egiptusesse” (1516)

Issanda ingel naaseb Joosepi juurde, et hoiatada teda Heroodese plaani eest tappa vastsündinud Jeesus, kuna Heroodes nägi teda kui rivaali enda troonile. Maalil näidatakse, kuidas Joosep võttis kuulda ingli nõu ning suundus koos enda noore perega Egiptusesse. 

10. Raffael, “Sixtuse Madonna” (1512)

Paavst Julius II tellis maali San Sisto Piacenza kiriku jaoks, ning sellel kujutatakse Neitsi Maarjat Kristust süles hoidmas, ühel pool püha Sixtus ja teisel pool püha Barbara. Maali kuulsaimaks osaks peetakse aga hoopis kahte keerubit maali allosas. 

_{18. detsembril avaldas Usudoktriini Kongregatsioon „Fiducia supplicans” deklaratsiooni õnnistuste pastoraalse tähenduse kohta. Selle on allkirjastatud osakonna prefekt kardinal Manuel Fernández ja doktriiniosakonna sekretär Armando Matteo. Deklaratsiooni kinnitas paavst Franciscus. Dokumendi peamine eesmärk on käsitleda samast soost paaride liturgiavälist õnnistamist, mida deklaratsioon teatud tingimustel lubab.}

Üks usundiõpetuse tund minu ainult poistele mõeldud katoliku kooli viimases klassis muutus vestluseks teemal, mis oli nähtavasti vähemalt ühe õpilase meelel: mitu nööpi võin ma oma tüdruksõbra pluusil lahti teha, enne kui sellest saab surmapatt?

Lugejad võivad ise anda hinnangu õpetaja käitumisele, kes laskis sellel vestlusel toimuda teismelisi täis klassiruumis. Praegu tahan ma keskenduda suhtumisele, mis noore mehe küsimuse taga oli – suhtumisele, mis on kahjuks laialtlevinud. Mis on miinimum, mida ma pean tegema, et pääseda hukatusest? Kui paljuga ma veel pääsen? Kui kaugele ma saan minna, ilma et ohustaksin oma surematut hinge?

Halb uudis: kui sa küsid endalt neid küsimusi, siis su hing juba ongi ohus. Kui sa kõnnid rõõmsalt kiusatuse teel, olles kindel, et tead, millal peatuda, siis see enesekindlus on kahjuks vales kohas. Kui sa planeerid patustada väikesel moel, siis sa patustad väga tõenäoliselt suurelt. Sa tead, et see on nii, kui sa endaga vähegi aus oled.

Mis on sellel kõigel pistmist „Fiducia Supplicans“-iga? Ainult see: himur noormees selles klassis võis endiselt väita, et ta ei kavatsenud patustada – vähemalt mitte tõsiselt. Õpetaja võis väita, et ta ei julgustanud oma õpilasi kuuendat ja üheksandat käsku naerdes maha tegema. Nad säilitasid veidrat sorti rituaalse puhtuse: suhtumise, mis on väga lähedal vastutuse eitamisele. Ning usudoktriini kongregatsioon (edaspidi UDK) tegutses sama sori rituaalse puhtusega, kui ta avaldas dokumendi samast soost paaride õnnistamise kohta.

Me oleme näinud säärast rituaalset puhtust katoliku hierarhias juba aastaid. Katoliiklik poliitik propageerib nõudmisel aborti, ning tema piiskop teeb avalduse, kus ta taaskinnitab Kiriku seisukohta abordi osas. Kohalik elupooldav grupp aplodeerib. Piiskop säilitab oma rituaalse puhtuse, aga ta ei ole täitnud oma kohust, ta ei ole võtnud härjal sarvist ja ei ole seisnud vastu eksinud poliitikule. Endine kardinal-peapiiskop paljastatakse kui sariahistaja, ning tema kolleegid väljendavad šokki ja hämmingut – kuigi raportid tema kuritegude kohta ringlesid juba aastaid. Nii võivad nad kuulutada oma rituaalset puhtust, aga siiski hoiduda jõulisest uurimisest, kuidas see nüüdseks häbisse mattunud prelaat nii kõrgele sai tõusta.

„Fiducia Supplicans“-i avaldamisega on UDK rituaalse puhtuse kaitsmise viinud uuele ja keerukamale tasandile. Vatikani dokument ei kiida heaks samast soost paaride kiriklikku õnnistamist. Hoopis vastupidi, tekst kinnitab korduvalt, et Kirikul ei ole voli õnnistada homoseksuaalseid liite. Olles sellega rituaalse puhtuse kindlustanud, jätkab UDK sõnumi edastamisega, mida terve maailm tõlgendab kui sammu samast soost liitude tunnustamise suunas.

Kas terve maailm eksib? Kas kogu kära on meedia süü? Või peaksime me tunnistama, et UDK saadab osavalt kodeeritud sõnumi?

Kui dokument kõigest kinnitab seda, mida Kirik on alati õpetanud – kui siin ei ole mitte midagi uut, nagu paljud siirad Vatikani kaitsjad loodavad meile selgeks teha – siis ei ole Fiducia „spetsiifiline ja innovatiivne edasiminek“, nagu kardinal Victor Fernandes, UDK prefekt, väidab seda olevat. Kui tekst ütleb üksnes seda, et ebaregulaarses liidus olija võib taotleda preestri õnnistust, siis see üksnes kordab sõnumit, mille see sama kongregatsioon avaldas juba 2021. aastal, ning mis teatas täiesti ühemõtteliselt, et Kirik ei saa õnnistada homoseksuaalset liitu.

Kui ei väideta mitte midagi uut, siis milleks seda dokumenti üldse vaja oli? UDK väidab, et dokument annab meile uue arusaama sellest, mida tähendab õnnistamine. Kas annab? Ükskõik kes, ükskõik kus võib preestrilt õnnistust küsida; see ei ole kunagi küsimuse all olnud. Ja iga hea preester annab selle. Välja arvatud siis, kui …

Välja arvatud siis, kui preester saab aru, et tal palutakse õnnistada midagi ebamoraalset. Mägironijate paar võib küsida preestrilt õnnistust enne retke. Pangaröövlite paar võib küsida õnnistust plaanitavale vargusele. Kui preestril palutakse õnnistada partnerlust, siis ta peaks uurima, mis on selle partnerluse alus.

Või ta võib meelega valida mitte seda küsida – eriti juhul, kui ta juba teab – ning ikkagi oma õnnistuse anda. Ning see on see, mida „Fiducia Supplicans“ soovitab teha.

See hoolikalt koostatud Vatikani dokument annab liberaalsele preestrile viisi, kuidas ta saab näidata oma sümpaatiat homoseksuaalse liidu suhtes, ilma, et ta läheks Kiriku seadusega vastuollu. See isegi julgustab ebakindlaid preestreid, kes ehk kõhklevad samast soost paaride õnnistamisel, sellega kaasa minna, hoiatades neid suhtumise eest, kus nähakse „teatud doktrinaalsete või distsiplinaarsete skeemide muutumatut loomust“.

Kuid UDK teab täpselt, kui kaugele minna. Öeldes korduvalt, et ta ei kavatse muuta Kiriku doktriini ega distsipliini, kindlustab dokument, et paljud lojaalsed katoliiklased võtavad seda väidet tõe pähe, ning isegi ründavad „Fiducia Supplicans“-i kriitikuid. Pole vahet, et informeeritud inimesed näevad seda läbimurdelisena. Pole vahet, et katoliku õpetuse kriitikud rõõmustavad. Vatikani kaitsjate meelest nad kõik eksivad. Dokumendis ei ole mitte midagi, mis oleks otseses vastuolus Kiriku õpetusega.

Ning see ongi täpselt asja mõte. Ei ole otsest vastuolu, Kiriku distsipliini revolutsioonilist muutmist. Ja siiski on dokumendi suund eksimatult julgustada homoseksuaalse käitumise suuremat aktsepteerimist, ning hoiduda patustajate korrale kutsumisest. UDK on julgustanud neid katoliiklasi, kes töötavad Kiriku õpetuse muutmise nimel, sisaldades samas täpselt piisavalt arvul ortodokse õpetuse kordamist, et rahustada konservatiivsemaid katoliiklasi, andes neile võimaluse säilitada omaenda rituaalset puhtust („Mitte midagi pole muutunud!“), isegi kui pind nende jalge all lõheneb.

Artikkel ilmus originaalset lehel catholicculture.org

Johannes Paulus II viieteistkümnenda ametiaasta tähistamiseks nõustus paavst osalema televestluses Itaalia ajakirjaniku Vittorio Messoriga, kes on “Ratzingeri aruande” autor – ta viis läbi intervjuude seeria tollase kardinali Ratzingeriga. Johannes Paulus II tühistas teleintervjuu viimasel hetkel. Kuid ta ütles Messorile, et soovib ikkagi tema küsimustele kirjalikult vastata. Kirjalik intervjuu avaldati muutmata kujul pealkirjaga “Üle lootuse läve” (pealkiri oli paavsti enda soovitatud) ja sellest sai rahvusvaheline bestseller.

Tagasi vaadates oli see raamat hämmastavalt läbinägelik. Vähem kui neli aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist mõistis Johannes Paulus II, et lääne tarbimiskultuur ja ateism on oluliselt suuremad ohud, kui kommunism kunagi olnud oli. Seda märkas ka isa Ian Boyd, kes kirjutab kaasaegses arvustuses:

Raamatu üks huvitavamaid aspekte on paavsti ambivalentsed suhted läänemaailmaga. Ta viitab võitlusele Jumala vastu läänes ja väidab, et kolme sajandi jooksul on lääne elu ja mõtlemist iseloomustanud “süstemaatiline Jumala kõrvaldamine”. Isegi marksistlik kollektivism, mille all tema ja tema rahvas nii palju kannatasid, heidetakse põlglikult kõrvale kui lihtsalt üks selle sama antireligioosse plaani “odav versioon”. Veelgi enam, ta näeb lääne tarbimiskultuuri kui jõudu, mis on kommunismist võimsam usu ja traditsioonilise moraali õõnestamisel. Samal ajal, hoolimata tema paljudest viidetest vajadusele evangeliseerida lääne tarbimisühiskonda, kritiseerib ta sotsiaalseid liikumisi, kes üritavad seda ülesannet ette võtta: tema arvates on need, kes on kaasatud intensiivsesse dialoogi kaasaegse kultuuriga, pidevas ohus saada selle poolt üle sõidetud, ja igal juhul, kuna individuaalne pühadus on kõige tõhusama tegevuse võti, ei oma ükski sotsiaalne tegevus mingit väärtust, kui see ei lähtu palvest. Peaaegu ühtegi sõna ei räägita strateegiatest kaasaegse kultuuri evangeliseerimisel. Selles küsimuses, nagu ka teistes, jääb tema mõtlemine kompromissitult üleloomulikuks. Ühes väga kaunis lõigus ütleb ta, et iga tsivilisatsioon, sealhulgas lääne tsivilisatsioon, päästetakse ainult tänu tema peidetud pühakutele, ning ta loetleb uhkusega natsi surmalaagrite ja kommunistlike gulagide ohvreid kui meie sajandi kangelasi.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišee selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

7 aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. “See oli siis ikkagi uni,” nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad – et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui “kummitusi”, ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma “Dialoogides” talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: “Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,” ütles ta, “et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.” Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasius’t, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

“…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.”

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et “kummituste” olemasolust on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on “kurvad ja kahvatud”. Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma “kummitama”. Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka “säravad ja rõõmsad vaimud”, lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid “päris” – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui “kummitused” teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand

Ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.

Aastatel, kui ma olin evangeelne protestant, keerlesid jututeemad tavaliselt Pühakirja tsitaatide ümber. Konverentsidel peeti kõnesid. Pastorid jutlustasid. Keegi poleks arvanud, et ilma ohtrate viideteta Piiblile oli üldse võimalik argumenteerida. Ma mäletan, kuidas me sõpradega rääkisime, kui ma protestant olin – me tsiteerisime vestluse käigus Pühakirja. Me käisime Piiblikoolis ja rääkisime, mida Jumala Sõna meie jaoks isiklikult tähendas. Mujalt tulnud leidsid üles kogukonna autoriteetse teksti selle järgi, milline proportsioon ja kaal oli antud protestantide Piibli 66-le raamatule.

Nüüdsel ajal teavad paljud katoliiklased, miks protestantism ei tööta. Lükates tagasi paavsti ja piiskopid ja kinnitudes ‘Piibel üksi’ kui autoriteedi külge, on protestantism loonud nii palju paavste kui on olemas protestante ja Piibleid. Sellepärast on nende arutelud küllastunud peatüki- ja värsipõhiste tsitaatidega. Sellele vaatamata on selle rõhuasetuse juures midagi õiget. Sealt lihtsalt puudub üks ülioluline asi, mis seda õigel rajal hoiaks. 

Kui ma olin õigeusklik kristlane, avastasin ma traditsiooni tähtsuse. Tsitaatide osakaal nihkus ära ainult Piibli tsiteerimiselt ja hõlmas nüüd ka kirikuisasid. Tsiteeriti Johannes Kuldsuud. Oma osa oli pühal Ambrosiusel. Vahepeal leidsid kasutust teised, kaasaegsemad pühakud. Säärane harilik vestluste kulg oli muusika mu kõrvadele, nüüd, kus ma olin läbi näinud privaattõlgenduse narruse: Pühad Isad olid vajalikud, kui me tahtsime hoiduda tuhandetest paavstidest. 

Kuid lõpuks mõistsin ma, et kuigi paavstide arvu oli sel moel vähendatud, oli see siiski rohkem kui kõige hullem paavstide arv, mis oli kunagi katoliikluses eksisteerinud (kolm). Selle põhjustas asjaolu, et õigeusklikud olid lõhenenud universaalsete doktriinide üle ning polnud olemas mingit õpetusametit, mis oleks küsimuse lahendanud. Arutellu oli lisandunud traditsioon, aga midagi oli ikkagi puudu, ning ma sain aru, et selleks on elav õpetusamet.

Aga kui ma sattusin katoliiklaste sekka, märkasin ma nende seas midagi kummalist. Jah, neil oli magisteerium. Aga selle asemel, et see lihtsalt oma keskustellu juurde lisada, näis Pühakirja tsiteerimine olevat vaibunud. Kirikuisade sõnad olid puudu. Ainus inimene, keda nüüd tsiteeriti, oli paavst. Paavst. Paavst. 

Ma mäletan, et kui ma olin veel õigeusklik, liitusin ma katoliiklastest sõpradega rekollektsioonil, mille korraldas konservatiive katoliiklik ordu. Loengu ajal kordas ettekandja aina “Paavst Johannes Paulus õpetab nii ja nii … paavst Benedictus tuletab meile meelde seda ja toda.” Mulle näis, nagu oleksin ma reisinud võõrale maale, kus räägitakse teist keelt. Milleks kõik need tsitaadid paavstidelt? Õigeusklikuna mäletasin ma vaevu, et kohalikku piiskoppi oleks tsiteeritud, veel vähem patriarhi. Tegelikult teadsin ma piiskopi ja patriarhi kohta üksnes nende nimesid! Mul polnud õrna aimugi, mida nad ühe või teise teema kohta õpetasid. Ja nii tundus mulle see näiv kinnisidee selle kohta, mida paavst räägib, üsna imelik.

Kuidas näeb välja normaalne katoliiklik arutelu?

Pärast seda, kui ma aktspeteerisin paavstluse abstraktset vajalikkust ja tulin Rooma, nägin ma ikka ja jälle seda veidrat proportsiooni, mis aruteludes anti praeguse või hiljutiste paavstide tsitaatidele. Peavoolu katoliiklikes esitlustes näis kogu kaal olevat sellel, mida paavst rääkis. Mitu minutit pühendati praegusele või viimastele paavstidele, ning kui palju Pühakirjale ja kirikuisadele? Viimaste jaoks oli see tõesti vähe. Katoliiklased ise jätsid mulje, et paavst on usk ja usk on paavst, ning ma arvan, et see hoiab inimesed Kirikust eemale. 

Ma olin teinud kodutöö Kiriku kohta ja lugenud katoliikliku kirjanduse klassikuid, kes aitasid mul pöörduda: Kempi Toomas, püha Franciscus de Sales, Lorenzo Scupoli. Need suured meistrid raiskasid üksnes murdosa sõnadest (kui sedagi), tsiteerimaks valitsevat või ühtki eelnevat paavsti. Nende peamine allikas oli Pühakiri, ning kirikuisadel oli teine koht, kui võrrelda tsitaatide arvu. Sama kehtis Trento kirikukogu ja terve Denzingeri kollektsiooni kohta. Püha Toomas ja teised doktorid hõivasid kolmanda koha. 

Ja nii teadsin ma, milline oli normaalne katoliiklik keskustelu. Allikaviidete ja tsitaatide arvu poolest andsid katoliiklased nii kõnes kui kirjas kõige suurema autoriteedi Pühakirjale, siis kirikuisadele ja siis skolastikutele nagu püha Toomas. Seejärel, kui peaaegu kogu kaal oli neile pühendatud, võisime me kuulda mõne paavsti tsitaati, kes oli antud kontekstis mingil konkreetsel teemal andnud autoriteetse hinnangu. Ma teadsin, et see on normaalne, ja seega kui ma astusin 2013. aastal Roomaga osadusse, ei raisanud ma kuigi palju aega, et lugeda, mida paavst Franciscus ütleb selle või teise asja kohta. Mul ei olnud tõesti selleks aega. Ma proovisin õppida tundma püha Toomast ja haarata endasse pühakute õpetusi. Ma nägin vaeva, et lugeda Piiblit igal aastal ja veetsin aega, õppides roosipärga.

Aga katoliiklased minu ümber jätkasid sellest rääkimist, mida paavst Franciscus oli öelnud. Ma mõtlesin: kui ta ei langeta ühtegi lõplikku otsust, siis miks räägivad kõik tema sõnadest ja mitte Jeesuse, püha Pauluse ja kirikuisade sõnadest? Mulle näis, et kui paavst tahaks midagi universaalselt kuulutada, nagu see paavstide puhul tavaline on (“Me defineerime, me kuulutame, me õpetame …”), siis paneksin ma kindlasti tähele. Aga ma ei suutnud sammu pidada sõnade arvuga, mida Vatikani veebileht välja paiskas, eriti pärast seda, kui Amoris Laetitia ulatus üle 260 lehe. 

Entsüklikate ajastu

Lõpuks lugesin ma rohkem ajalugu ja avastasin selle veidra kinnismõtte juured paavsti viimaste sõnade üle. Sajandite jooksul läksid paavsti autoriteetsed aktid korda ainult väiksele teoloogide ringile, väljaarvatud siis, kui tegu oli millegi suuremaga, nagu protestantism või jansenism, mis võis mõjutada suuremat arvu usklikke. Paavstide autoriteetsed hinnangud olid küll tähtsad ja tsiteeritud, kuid tavaliselt olid need lühikesed ja ilmselged. Ükski katoliiklane ei lugenud oma tavalise elu osana paavsti jutluseid, kirju või entsüklikaid. Enamik katoliiklasi elasid ja surid, teadmata, kes on paavst. Ustav katoliiklane veetis aega, lugedes Pühakirja, katekismust, spirituaalset kirjandust nagu “Kristuse imitatsioon”, ning palvetades roosipärga.

Entsüklikate ajastu algas 18. sajandil, kui modernismi kriis hakkas kuju võtma ja universaalsed probleemid kogusid hoogu, jõudu ja kiirust. Benedictus XIV mõistis itaallaste jaoks Vix Pervenitis hukka liigkasuvõtmise, aga Gregorius XVI tundis vajadust see universaalseks muuta. Samal ajal oli Pius VI mõistnud universaalselt hukka kohalikud kirikukogud Auctorem Fideis. Kui liberalism tekitas probleeme kogu maailmas, vastas õnnis Pius IX universaalse õpetusega ning lõpuks oikumeenilisi kirikukoguga, kus defineeriti paavsti ilmeksimatus usu ja moraali küsimustes. See viis viimaks tõelise entsüklikate paavstini, Leo XIII-ni, kes jätkas liberalismile ja kommunismile vastu seismist maailmas. 25 aasta jooksul kirjutas ta 88 entsüklikat, ehk keskmiselt 3.5 entsüklikat aastas. 

Kahtlemata oli paavstidel täielik õigus välja anda nii palju entsüklikaid, nagu neile meeldis, aga nad ei kavatsenud luua olukorda, kus tavalisest katoliiklikust arutelust kaovad Pühakiri, kirikuisad ja kiriku doktorid. Aga sellele vaatamata andis see sellise tulemuse. Mitmel moel oli see Vatikani I kirikukogu valevaim, mis oli eelmänguks Vatikani II kirikukogu valevaimule. Kui maailma valitsused said rohkem võimu kui eales varem ning nõudsid suuremat kuulekust ja ohverdust maiste, rahvuslike huvide altaril, siis tundus, et ka usklike kogukond tundis, et kogu nende katoliiklik elu peab tiirlema paavsti ja tema käesolevate sõnade ümber. Tänapäeval tundub, et ainus aeg, mil katoliikalsed kuulevad Pühakirja ja kirikuisasid, on pühapäeval kantslist – kui nad on piisavalt õnnelikud, et neil on selline preester.

Tagasipöördumine normaalsusesse

Ustav katoliiklane peaks veetma oma aega, proovides päästa oma hinge ning lugedes ja õppides seda, misiganes on selle jaoks vaja. See peaks olema esimene prioriteet, sest me kõik sureme ja meie üle mõistetakse kohut. Me peame mõistma usku ja moraali, mille meie Isad on meile andnud, ületama patu ja omandama vooruse. Kui me pühendame oma aja sellele, siis meie vestlused saavad naasta normaalsusesse: Pühakirja, kirikuisade ja doktorite juurde. Kui me õpime mingit konkreetset doktriini, siis võime me avastada, et praegune või eelnev paavst on avaldanud mõne hinnangu või välja kuulutanud mõne väite antud teemal. Sel juhul õpi seda teemat igal juhul tundma ja anna paavstile, mis talle kuulub: mõistuse ja tahte religiosse allumise. 

Oht peitub uudishimu pahes, mis tähendab muretsemist vähemtähtsate õpingute pärast, nii et tähtsam jääb unarusse (II-II k167 v1). Katoliiklastele on antud vajalikud õppematerjalid: Pühakiri, katekismus, pühakute kirjutised. Usklikelt ei nõutud iga uue entsüklika lugemist isegi Leo XIII ajal (kui paljud neist olid suunatud usklikele ja mitte üksnes piiskoppidele?). Tema enda entsüklikad on tunnistajaks autoriteetsetele allikatele, mida kõik katoliiklased peaksid kõigepealt õppima. Võib isegi argumenteerida, et tema oli see, kes propageeris Pühakirja ja püha Toomase õppimist rohkem, kui ükski teine paavst. Selle õppimine, mida on vaja hinge päästmiseks, ei ole muutunud. Kui sa kulutad oma aja sellele, siis suudad sa veeta kohase aja kaasaegsetele entsüklikatele. Muretse kõigepealt omaenda hinge päästmise pärast: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33).

Artikkel ilmus algselt leheküljel OnePeterFive.

Oma eelmistes artiklites olen ma väitnud, et kui seks oma loomu poolest ei viiks lasteni, ei oleks kellelegi kunagi pähe tulnud idee abielust. Mu väide võib näida paljudele ilmselge, aga me elame maailmas, kus abiellu astuvad inimesed, kes ei plaani eales lapsi saada; samamoodi abielluvad muidugi ka mõned inimesed, kes tahavad lapsi, aga on viljatud. Eelmised põlvkonnad tundsid kaasa neile, kes abiellusid, aga ei saanud lapsi, kuna eeldati, et nad tahavad lapsi, sest lõppude lõpuks nad ju abiellusid teineteisega. Enam ei saa me seda eeldada. Võib öelda, et kontratseptiivide ja kirurgilise steriliseerimise ajastu on muutnud lastetu paari nägu, ning järelikult ka abiellunud paari nägu.

Siit algab sooneutraalse abielu otsing. Maailmas, kus soov abielluda tähendab soovi seksida ja lapsi saada moel, mille kogukond on heaks kiitnud, on idee sooneutraalsest abielust nagu idee ruudulisest ringist. Sooneutraalse abielu idee saab tekkida üksnes maailmas, kus sõna “abielu” kasutatakse täiesti teisel moel, viitamaks millelegi, mille loomus on midagi hoopis muud.

Lubage mul argumenteerida oma väite poolt seksi, laste ja abielu kohta läbi “mõtteeksperimendi” – maailmas, kus inimestel ei ole mingit sõna ega kontseptsiooni abielu kohta.

Kujutage ette noorte meeste kolooniat, kes ei mäleta, et nad oleksid kunagi kuskil mujal elanud. Tegelikult mehed isegi ei tea, et nad on mehed; nad teavad üksnes, et nad on teistsugused kõigist teistest olenditest, keda nad on kohanud. Nad on kütid ja korilased. Loomu poolest on nad sotsiaalsed olendid, kes hoolivad üksteisest, sõlmivad sõprussidemeid, proovivad üksteisele meele järgi olla, elavad üldiselt reeglite järgi ning on seoses kogukonnaelu tähtsate hetkedega loonud mitmesuguseid riituseid millegi alustamiseks, tähistamiseks või mälestamiseks. Need sotsiaalsed olendid avastavad, et teatud asjad, mida nad teineteise jaoks teevad, toovad kaasa nii füüsilist kui emotsionaalset naudingut. Nad hoolitsevad üksteise eest; masseerivad üksteise jalgu, kui need on pärast pikka jahilkäimist valusad, hoiavad ja hellitavad teineteist kurbuse ja haiguse aegadel.

Ühel päevad teatavad kaks meest, et nemad on väga erilised sõbrad, kuna nad tõeliselt naudivad üksteise seltskonda, aitavad teineteisel olla paremad, ning oskavad eriti hästi üksteise jalgu masseerida. Kogukonna liikmed muidugi rõõmustavad nende üle: sõprussidemed on tähtsad, ning kõik teavad, kui nauditav see on, kui sõber su jalgu masseerib. Need kaks lähevad aga kaugemale: nad soovivad kolida kokku eraldi onni, nii et nad saaksid teineteise jalgu privaatselt masseerida. Samuti soovivad nad oma maised varad ühendada, ning terve kogukonna ees tõotada kuni surmani üksnes teineteise jalgu masseerida.

Ehkki suud on juba ammuli, ei ole paar veel lõpetanud. Nad tahavad, et kogukond ratifitseeriks nende säärase elude ühinemise, toetaks neid nende valikus, ning aitaks neil jääda truuks üksnes teineteise jalgade masseerimisele, kui tekib kiusatus teistmoodi käituda. Nad nõuavad spetsiaalset tseremooniat oma ühiselu alustamiseks. Aga kogukond keeldub: miks on lähedane sõprus ja jalgade masseerimine nii tähtis, et selle tunnustamiseks on vaja eraldi riitust? Kas te tõesti tahate, et me sunniksime teid sõpradeks jääma, kui asjad ei lähe hästi? Ei sõpruses ega üksteisele naudingute jagamises ei ole midagi, mis nõuaks kogukonna panust.

Idee, et kaks meest sellest kogukonnast tahaksid avalikkuse toel reserveerida eksklusiivselt teineteisele teatud nadingud ja jalamassaaži läheduse, kõlab ebatõenäoliselt, isegi absurdselt. Selline eksklusiivsus ei annaks ühelegi paarile midagi juurde, ning kogukonnal pole mingit põhjust sellistesse asjadesse sekkuda.

Isegi kui need mehed oleksid hoopis avastanud selle, mida meie nimetame seksuaalseks naudinguks, mis on ilmselgelt intensiivsem ja siduvam kui parim jalamassaaž- ning mis on aeg-ajalt üllatavalt pakiline – jääb loogika samaks: nad on avastanud midagi, mis on väga nauditav, ja mis võib tugevdada sõprust ja väljendada kiindumust. Aga sama kehtib selja sügamise, võistkonnas mängimise või ühises projektis osalemise kohta. See ei nõua eksklusiivset suhet ning kindlasti mitte erilisi kogukondlikke regulatsioone.

Lõpuks küsib üks terane vennike, kellel on filosoofilised kalduvused: Mille jaoks need tunded on? Milleks selline pakitsus? Juhid, kes tõid mehed kolooniasse, vastavad: “Vastus on teiselpool mägesid”. Need, kes tahavad vastust leida, asuvad teele.

Teiselpool mägesid elab noorte naiste koloonia. Nad tunnevad üksnes teisi naisi, kuigi tegelikult nad ei tea, et nad on naised. Nad on korilased ja põllupidajad. Kuna nemad, nagu mehedki, on loomu poolest sotsiaalsed olendid, kes üksteisest hoolivad, loovad ka nemad sõprussuhteid, ning neil on tähtsad religioossed ja kogukondlikud tseremooniad oluliste hetkede jaoks. Ka nemad leiavad, et sarnased asjad on kasulikud, nauditavad ja lohutavad – sealhulgas see, mida me võiksime nimetada “seksuaalseks” naudinguks. Ja nii teevad nad kasulikke, trööstivaid, toetavaid, hoolivaid ja meeldivaid asju.

Ja nagu mehedki – kuid siiski üsna teisel moel – ei mõista naised oma teatud kehaosi. Miks meie kehad niimoodi teevad? Mille jaoks on kogu see igatsus? Neile öeldakse: “Oodake. Vastus tuleb mägedest.”

Kujutage ette üllatust, kui need kaks gruppi lõpuks kohtuvad. Siin on olendid, kes, erinevalt kõigist teistest olenditest maa peal, on just nagu meie: nad räägivad üksteisega, on intelligentsed, kõnnivad püstises asendis, tegelevad korilusega, ehitavad ja kasvatavad asju, elavad sidusas kogukonnas koos ühiselu reeglitega. Siiski on nad meist erinevad: nende kehad erinevad meie omadest mitmes ilmselges mõttes.

Te võite ette kujutada, et ei lähe kaua aega, kuni mõni ettevõtlik paar avastab vastuse oma tungidele ja igatsustele. Parim uudis on see, et mõned neist veidratest organitest sobivad üksteisega kokku intensiivselt nauditavad moel. See ei tähenda, et kõik liikmed neist kahest kogukonnast lasevad end kaasa tõmmata meeste ja naiste vahelisse naudingusse. Mõned eelistavad jääda selle juurde, mida nad on alati teinud: mõndade meeste meelest on naised, ja mõndade naiste meelest on mehed liiga imelikud, liiga võõrad, et jagada nendega säärast intiimsust. Ja nii jätkavad nad vanade harjumuste kohaselt.

Vaatamata sellele pöördele naudingute jagamises ja lähedasemateks sõpradeks saamises, ei ole toimunud midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli status quo ante. Nad on avastanud uue viisi naudingute jagamiseks. Aga lõpuks ei näe nad mingit vahet selle vahel, mida nad tegid oma isoleeritud koloonias, ja mida nad nüüd teevad segukoloonias. Ei individuaalsed mehed ja naised ega ka kogukond ei näe ühtki põhjust, miks nad peaksid sellist paaritumist pidama millekski muuks kui naudinguid sisaldavaks, sõprust tugevdavaks tegevuseks, nagu jalgade masseerimine või selja sügamine, mängude mängimine või koos töötamine.

Aga kui üheksa kuu pärast sünnib esimene laps, ning esimene ema toidab teda ja esimene isa kaitseb ja hoolitseb nende eest, taipab kogukond: siis selle jaoks on need tungid ja sellised kehad!

Nendel tingimustel saab kogukond ja selle individuaalsed liikmed aru, millise märkimisväärse sündmusega on tegu. Nendest kehadest, mehest ja naisest, sünnib selle akti läbi maailma laps – laps, keda peab kaitsma, toitma ja õpetama. Nüüd on kogukonnal põhjust öelda mitmeid asju: esiteks, see asi, mida mehed ja naised on üksteisega teinud, on terve kogukonna jaoks erakordsete tagajärgedega – tagajärgedega, mida meie tegudel eraldi või eelmistes isoleeritud kogukondades ei olnud. Teiseks, sellel on erakordsed tagajärjed paari jaoks, kes on vastu võtnud nii kingituse, mille eest nad ihkavad hoolt kanda, kui ka suure vastutuse. Kolmandaks on sellel tõsine implikatsioon lapse seisukohalt, kes end nüüd maailmast leiab, vajades hoolt, haridust ning turvalist teadmist selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Neljandaks, nüüd, kus nad näevad, mille jaoks on nende kehad ja ihad, mõistavad kogukonna liikmed, et oma endiste tegudega nad kasutasid oma kehasid vääralt ja suunasid oma tunge valesti (kuigi see ei olnud nende süü, kuna neil ei olnud täit informatsiooni).

Seepärast on see kogukonna, paari ja kõige erilisemal moel lapse huvides, et inimseksuaalsust kaitstaks ja kasvatataks nõnda, et seda õigesti kasutataks. Sellel põhjusel on vastassoo esindajaga seksuaalsesse suhtesse astumine tõsine asi nii kogukonna kui paari jaoks, väärides tunnustuse ja aktsepteerimise tseremooniat, turvalisust kogukonnas ja kogukonna poolt, ning reegleid seksuaalse praktiga kohta. Alles siin saab esile tõusta abielu idee – mitte paari soovist saada tunnustatud, mitte kiindumuse ja läheduse tunnetest, vaid inimseksuaalsuse reaalsusega silmitsi seismisest.

Muidugi on see lugu mõtteeksperiment, mitte ajalugu. See illustreerib, et on väga inimlik luua sõprussidemeid, mis keskenduvad ja võimenduvad vastastikku meeldivates tegevustes. Aga see illustreerib ka abielu idee põhjendamatust maailmas, kus nauditavad teod ei vii oma loomu poolest lasteni; teiste sõnadega, see näitab, et abielu kui kõigest täiskasvanute ihade, naudingute ja tunnustuse objekt on põhjendamatu – aga see on kaasaegne arusaam abielust.

Abielu kaasaegne iseloomustus on järgmine: (1) kaks inimest, (2) kellel on suur kiindumus teineteise vastu (hõlmates tavaliselt soovi tunda üksteist sügavamalt, isiklikku lähedust ja vastastikku hoolt), (3) kes samuti tahavad üksteisega seksida, nii et (4) nad nõustuvad oma elusid materiaalselt ja majanduslikult siduma ja (5) seksima ainult üksteisega, (6) ning kogukond rituaalselt tunnustab, kiidab heaks ja (tihti materiaalselt) toetab seda. Kuna samasoolised paarid võivad esimese viie kriteeriumi alla mahtuda sama lihtsasti nagu vastassoolised paarid, siis kuidas saab ühiskond keelduda kuuendast? Kui see nimekiri kirjeldab täielikult seksi ja abielu õiget suhet – seks on vaid sügavam väljendus isiklikust kiindumusest ja sõprusest, ning abielu on korraldus, mis ei ole seotud millegi muuga – siis me peame tunnistama, et samasoolised paarid on abielu jaoks täpselt sama sobivad nagu vastassoolised paarid.

Aga siinkohal peab välja tooma, et aktil, milles vastassoolised paarid soovivad osaleda, on väga avalik tagajärg: lapsed. Lubage mul oma esialgne väide sõnastada teisiti: kui seksuaalne vahekord mehe ja naise vahel viiks loomu poolest alati samade tagajärgedeni, nagu genitaalne kontakt kahe samast soost isiku vahel – see tähendab, naudingu, suurema läheduse tundeni, isegi üksteisele tõotuste andmise ja armastuseni, aga ei millegi muuni – siis ei oleks mitte keegi mitte kunagi välja mõelnud abielu.

Parim, mida võib öelda kaasaegse “abielu” kohta – tahtlikult lastetu ühenduse kohta, või ühenduse kohta, mis loodi täiskasvanute ihasid silmas pidades ja kus lapsed on teisejärguline ja asendatav osa – on see, et tegu on täielikult parasiidiga, mis elatub abielu tegelikust mõttest. Kuna seda on võimatu ette kujutada iseenesest, võtab see päris abielu ning jätab selle ilma ainsast asjast, mis sellele mõtte annab, aga viitab sellele endiselt sama nimega. See tähendab, et “sooneutraalse abielu” idee, mis toetub täielikult arusaamale, et on võimalik ette kujutada abielu, mis eksisteerib täiskasvanute ihade pärast, on sellel samal põhjusel tervest mõistusest kaks sammu maas.

Artikkel ilmus lehel Public Discourse.