Kui vaadata ida ja lääne ajaloolisi kirikuid, siis üks eriline omadus, mis kunagi paljusid neist ühendas (eriti suuremates kirikutes), oli altari ja altariesise eraldamine ülejäänud kirikust. See avaldus tavaliselt piirde, vaheseina või (kristlikus idas) hiljem ikonostaasiks nimetatava seina kujul; need eraldasid ühe kiriku osa teisest. Latinistlikus läänekirikus aga lähtuti Trento kirikukogu järel (vastuseks protestantlikele vaidlustele, mis olid seotud katoliku missa ja armulaua teoloogiaga) eesmärgist suurendada altari ja Pühima Sakramendi nähtavust (et sellega tugevdada katoliku usku ja õpetust). Nii tegi ladina kirik läbi arhitektuurilisi arenguid, mis viisid ta kaugemale nendest ajaloolistest vaheseintest, pöörates suuremat rõhku avatusele ja nähtavusele kiriku liturgilises korralduses. Need ümberkorraldused tõid tihti kaasa olemasolevate vaheseinte ja piirete eemaldamise – või vähemalt vähendamise – ning vastureformatsiooni ajast alates ehitatud uued kirikud ehitati tavaliselt ilma nendeta, asendades need palju väiksemate ja visuaalselt vähem tõkestavate altaripiiretega (mis säilitasid vähemalt mingil määral eraldatuse altari, altariesise ja löövi vahel).

_{Tüüpiline Trento-järgne liturgiline korraldus (kui altarivõre puudumine välja arvata) San Ignazio kirikus Roomas}

_{San Ignazio kiriku altar Roomas ei ole ei varjatud ega tõkestatud. Altar on ülejäänud altariesisest eraldatud omaenda astmetega, samas kui altariesine on omakorda löövist eraldatud oma kõrgendusega ja tavaliselt ka altaripiirdega. Altaripiire, mis on vähem märgatav kui varasemad vaheseinad või balustraadid, võimaldab külastajatel ikkagi näha ja kogeda liturgilisi toiminguid, pakkudes samas teatavat eraldatust ja austust pühale ruumile.}

Kristlikus idas, mis muidugi pärast 1054. aasta suurt skismat oma tee valis ja mida ei koormanud läänes esinenud mured protestantliku reformatsiooniga, jäi vahesein kogu selle aja jooksul valitsevaks vormiks, tugevnedes ja kinnistudes veelgi kujul, mida me nüüd tunneme ikonostaasina – mis sisuliselt kujutab endast ikoone täis seina koos ustega. Selles konkreetses versioonis on altar ja altariesine vaevumärgatavad.

_{Bütsantsi riituse ikonostaas oma praegusel kujul.}

Loomulikult ida- ja läänekirikute erinevate arenguteede tõttu, eriti alates Trento kirikukogust, peavad paljud katoliiklased (ja võib-olla ka õigeusklikud) neid liturgilisi vaheseinu nüüd mingil moel eriomaseks “ida-kristlikuks” karakteristikuks, kuid tegelikult ei ole see vähemalt ajaloolises mõttes niimoodi olnud. Tõepoolest, sajandite möödudes ja eri arengute tuules leidsid need vaheseinad erinevaid väljendusvorme, kuid tuleb märkida, et sama võib öelda ka ladina kirikus eneses leiduvate vaheseinte kohta (sest vahemere piirkonna kirikute liturgilised vaheseinad olid sageli oma omadustelt ja paigutuselt erinevad põhja-euroopa omadest). Tegelikult on balustraadid kirikutes eksisteerinud juba kõige varasematest sajanditest alates. Näiteks kirjeldab Eusebius kolmanda sajandi jutluses Konstantiinuse ajal Tüüroses ehitatud basiilika altariesist, mida ümbritses ornamenteeritud võrestikuga balustraad. Selle perioodi balustraadid olid tõenäoliselt vöö- või rinna kõrgused.

Nende vaheseinte päritolu osas spekuleeritakse, et need võisid pärineda Templist või sünagoogist, või võib-olla ka hilisantiikse Rooma avalikest hoonetest (kus oli näiteks tavaline, et sellised tõkked eraldasid rahvast maagistraatidest, oraatoritest, keisrist või teistest auväärsetest isikutest). Sellise stseeni kujutist võib näiteks leida reljeefidelt Konstantinoopoli võidukaarel:

Latinistliku lääne liturgiliste vaheseinte konkreetsete variatsioonide ja arengute osas näeme erinevaid lähenemisi ja kordusi. Näiteks Itaalias on levinud vaheseinad balustraadi või “cancelli” kujul, mis on valmistatud kivist ja millele on iseloomulik võrestik (millest on tuletatud nimi “cancelli“). Need olid sageli madala seina kujul, millele võisid, kuid ei pruukinud olla kinnitatud sambad, ning peal oli horisontaalne tala. Arvatakse, et nendega käisid kaasas ka eesriided, sarnanedes kardinatega, mida ajalooliselt leiti seoses ciborium magnum’iga. Hea näide sellisest vaheseinast on nähtav veel tänapäevalgi Roomas asuvas S. Maria in Cosmedini basiilikas (ilma kardinate ja võrestikuta):

Selle konkreetse näite puhul näeme balustraadi, mis eraldab altariesise “schola cantorum”-ist – mis omakorda on eraldatud löövist teise, madalama balustraadiga. Kuigi see konkreetne balustraad on praegusel kujul suhteliselt avatud, oleks seal muidu olnud ka kas võrestik või kardinad, nagu me just mainisime.

Teistsugust variatsiooni sarnasest paigutusest võib näha 14. sajandi lõpu vaheseinas, mis asub itaalia-bütsantsi stiilis San Marco basiilikas Veneetsias.

_{Püha Markuse basiilika vahesein Veneetsias.}

Võrdluseks, kui mõtleme vaheseintele idas, meenub meile tavaliselt ida ikonostaas, kuid ka seal on see hilisem areng ja edasiarendus. Kui vaatame Kreeka Parose saarel asuvat Panagia Ekatontapiliani kirikut, näeme me varasemat liturgilise vaheseina vormi kristlikus idas. Selle näite kaudu saame paremini mõista ühisosa, mis kunagi ida ja lääne vahel eksisteeris (mitte ainult vaheseina osas, vaid ka altari, karika ja trooni paigutuses):

Nagu märgitud, näeme ladina kirikus samuti vaheseinte osas arenguid ja variatsioone, nagu näiteks seda, mida on hakatud nimetama kantsli või risti-vaheseinaks – vorm, mis oli populaarne Inglismaal ja Madalmaades (st Põhja-Euroopas). Nendel juhtudel näeme, et erinevalt lõunapoolsetest vastetest – kus schola cantorum oli tõstetud vaheseina ette omaenda väljaulatuva cancelli‘ga – asub vahesein siin nii koori/kantsli kui ka altariesise ees – koor on nüüd paigutatud pingiridadesse, mis on altari suhtes risti. Need vaheseinad olid enamasti valmistatud puidust, kuigi suuremates kirikutes (nt kloostrites või katedraalides) ka kivist. Neile vaheseintele oli sageli lisatud rist, mis keskajal oli suure austuse objektiks, sealhulgas “rist-lampide” süütamine risti ees.

_{Kantsli vahesein Crowlandi kloostris Lincolnshires. Nagu on näha, siis vahesein eraldab esiteks löövi kantslist, siis altarist.}

Aga tõsi on see, et kuigi need erinevad liturgilised vaheseinad on oma eripäradega, on palju rohkem seda, mis neid ühendab kui eristab.

Loomulikult võib tekkida küsimus nende funktsiooni või tähenduse kohta. Mõned seostavad neid vaheseinu sümboliliselt, näiteks kui tabernaakli eraldajat (nagu Jeruusalemma Templis) või võib-olla mõjutatuna hilisantiiksete sünagoogide Toora pühamutest, kuid paljud arvavad, et sellised sümbolilised seosed omistati pigem tagantjärele, ning et need ei olnud nende algseks allikaks (mis ei tähenda, et sellised sümbolilised tähendused poleks endiselt olulised). Nagu sageli juhtub, arvatakse, et neil oli tõenäoliselt palju praktilisem päritolu, nimelt et nad teenisid praktilist eesmärki hoida kirikurahvast eraldatuna vaimulikest, et nad ei segaks liturgiliste rituaalide korrapärast ja pidulikku toimumist (ning näib, et need täitsid sarnast funktsiooni ka muinas-Roomas). Siiski, juba Rooma ajast on tõendeid selle kohta, et selliseid balustraade kasutati pühade ja ilmalike ruumide eristamiseks, mis annab vähemalt mõningast lisakinnitust ideele, et need võisid olla teadlikult mõeldud ka kirikuhoone kõige pühamate ruumide eraldamiseks.

Artikkel ilmus algselt lehel Liturgical Arts Journal

Rahva puudulik kirjaoskus eelrenessansi ja renessansi ajal tähendas seda, et Katoliku Kirik palus suurel hulgal kunstnikel rääkida jõululugu läbi maalide, kirjutab Henri Neuendorf artnetis. Kunstnikke oli palju ja nad võistlesid üksteisega, soovides saada Kirikuga kõige tulusamaid lepinguid. Selle tulemusena sündisid mõned läänemaailma kõige suuremad kunstiteosed.

1. Botticelli, “Ingli kuulutus” (1489)

Firenze Cestello klooster palus Sandro Botticellil kabelisse maalida stseeni, kus peaingel Gabriel külastab Neitsi Maarjat ning teeb talle teatavaks Jumala palve, et ta tooks ilmale Jumala Poja. 

2. Rembrandt, “Joosepi unenägu” (1645)

Hollandi kunstnik kujutab Jeesuse maist isa, kes otsustas Maarja salaja minema saata, et säästa teda häbist, kui sai teada, et ta on rase. Aga Issanda ingel ilmus Joosepile unes ning seletas talle Jumala plaani.

3. Hugo van der Goes, “Maarja ja Joosep teel Petlemma” (1475)

Maal kujutab Maarjat ja Joospit reisimas Petlemma. Maarja rasedus on juba hilises staadiumis, mida on näha sellest, kuidas Joosep teda mägisel teel hoolikalt toetab.

4. Pieter Bruegel, “Rahvaloendus Petlemmas” (1566)

Stseenis kujutatakse Roomlaste korraldatud rahvaloendust talvise lume taustal, inspireerituna Bruegeli enda kodumaast Flandrias. Bruegelil oli komme kujutada piibellikke sündmusi kaasaegses seades. 

5. Caravaggio, “Kristuse sünd koos püha Franciscuse ja Laurentiusega” (1609)

Caravaggio viimane suurem maal näitab Neitsi Maarjat puhkamas ja pärast sünnitamist last vaatamas. Ta eiras kunstinorme, paigutades maa peale kesksele kohale nimetu nooriku, kes vaatab püha Joosepit. Maal varastati 1969. aastal ning seda pole siiani leitud.

6. Benozzo Gozzoli, “Tarkade tulek” (1459-1461)

Maal näitab mitte kolme, vaid kolmekümne kolme kuninga teekonda Petlemma, et imetleda vastsündinud Jeesust (pühakiri ei ütle, et kuningaid oli kolm). Jällekord kujutatakse piibellikku lugu kaasaegse publiku jaoks. Maali tellis Medici perekond, ning sellel kujutatakse tervet Medici suguvõsa ning autor maalis ka iseennast nende hulka.

7. Rubens, “Tarkade adoratsioon” (1609-1610)

Maali, kus kujutatakse kolme kuningat vastsündinud Jumala poega kummardamas ja talle kinke tegemas, peetakse üheks Rubensi kõige tähtsamaks tööks. See maaliti Antwerpeni raadi nõudmisel ning 12-aastase sõja lõppedes pakuti seda 1612. aastal rahukingitusena Hispaaniale. 

8. El Greco, “Karjaste adoratsioon” (1612-1614)

Autori viimasel eluaastal maalitud teos kujutab karjaseid kummardamas vastsündinut last koos inglitega, kes on nende pea kohal.

9. Goossen van der Weyden, “Põgenemine Egiptusesse” (1516)

Issanda ingel naaseb Joosepi juurde, et hoiatada teda Heroodese plaani eest tappa vastsündinud Jeesus, kuna Heroodes nägi teda kui rivaali enda troonile. Maalil näidatakse, kuidas Joosep võttis kuulda ingli nõu ning suundus koos enda noore perega Egiptusesse. 

10. Raffael, “Sixtuse Madonna” (1512)

Paavst Julius II tellis maali San Sisto Piacenza kiriku jaoks, ning sellel kujutatakse Neitsi Maarjat Kristust süles hoidmas, ühel pool püha Sixtus ja teisel pool püha Barbara. Maali kuulsaimaks osaks peetakse aga hoopis kahte keerubit maali allosas. 

_{18. detsembril avaldas Usudoktriini Kongregatsioon „Fiducia supplicans” deklaratsiooni õnnistuste pastoraalse tähenduse kohta. Selle on allkirjastatud osakonna prefekt kardinal Manuel Fernández ja doktriiniosakonna sekretär Armando Matteo. Deklaratsiooni kinnitas paavst Franciscus. Dokumendi peamine eesmärk on käsitleda samast soost paaride liturgiavälist õnnistamist, mida deklaratsioon teatud tingimustel lubab.}

Üks usundiõpetuse tund minu ainult poistele mõeldud katoliku kooli viimases klassis muutus vestluseks teemal, mis oli nähtavasti vähemalt ühe õpilase meelel: mitu nööpi võin ma oma tüdruksõbra pluusil lahti teha, enne kui sellest saab surmapatt?

Lugejad võivad ise anda hinnangu õpetaja käitumisele, kes laskis sellel vestlusel toimuda teismelisi täis klassiruumis. Praegu tahan ma keskenduda suhtumisele, mis noore mehe küsimuse taga oli – suhtumisele, mis on kahjuks laialtlevinud. Mis on miinimum, mida ma pean tegema, et pääseda hukatusest? Kui paljuga ma veel pääsen? Kui kaugele ma saan minna, ilma et ohustaksin oma surematut hinge?

Halb uudis: kui sa küsid endalt neid küsimusi, siis su hing juba ongi ohus. Kui sa kõnnid rõõmsalt kiusatuse teel, olles kindel, et tead, millal peatuda, siis see enesekindlus on kahjuks vales kohas. Kui sa planeerid patustada väikesel moel, siis sa patustad väga tõenäoliselt suurelt. Sa tead, et see on nii, kui sa endaga vähegi aus oled.

Mis on sellel kõigel pistmist „Fiducia Supplicans“-iga? Ainult see: himur noormees selles klassis võis endiselt väita, et ta ei kavatsenud patustada – vähemalt mitte tõsiselt. Õpetaja võis väita, et ta ei julgustanud oma õpilasi kuuendat ja üheksandat käsku naerdes maha tegema. Nad säilitasid veidrat sorti rituaalse puhtuse: suhtumise, mis on väga lähedal vastutuse eitamisele. Ning usudoktriini kongregatsioon (edaspidi UDK) tegutses sama sori rituaalse puhtusega, kui ta avaldas dokumendi samast soost paaride õnnistamise kohta.

Me oleme näinud säärast rituaalset puhtust katoliku hierarhias juba aastaid. Katoliiklik poliitik propageerib nõudmisel aborti, ning tema piiskop teeb avalduse, kus ta taaskinnitab Kiriku seisukohta abordi osas. Kohalik elupooldav grupp aplodeerib. Piiskop säilitab oma rituaalse puhtuse, aga ta ei ole täitnud oma kohust, ta ei ole võtnud härjal sarvist ja ei ole seisnud vastu eksinud poliitikule. Endine kardinal-peapiiskop paljastatakse kui sariahistaja, ning tema kolleegid väljendavad šokki ja hämmingut – kuigi raportid tema kuritegude kohta ringlesid juba aastaid. Nii võivad nad kuulutada oma rituaalset puhtust, aga siiski hoiduda jõulisest uurimisest, kuidas see nüüdseks häbisse mattunud prelaat nii kõrgele sai tõusta.

„Fiducia Supplicans“-i avaldamisega on UDK rituaalse puhtuse kaitsmise viinud uuele ja keerukamale tasandile. Vatikani dokument ei kiida heaks samast soost paaride kiriklikku õnnistamist. Hoopis vastupidi, tekst kinnitab korduvalt, et Kirikul ei ole voli õnnistada homoseksuaalseid liite. Olles sellega rituaalse puhtuse kindlustanud, jätkab UDK sõnumi edastamisega, mida terve maailm tõlgendab kui sammu samast soost liitude tunnustamise suunas.

Kas terve maailm eksib? Kas kogu kära on meedia süü? Või peaksime me tunnistama, et UDK saadab osavalt kodeeritud sõnumi?

Kui dokument kõigest kinnitab seda, mida Kirik on alati õpetanud – kui siin ei ole mitte midagi uut, nagu paljud siirad Vatikani kaitsjad loodavad meile selgeks teha – siis ei ole Fiducia „spetsiifiline ja innovatiivne edasiminek“, nagu kardinal Victor Fernandes, UDK prefekt, väidab seda olevat. Kui tekst ütleb üksnes seda, et ebaregulaarses liidus olija võib taotleda preestri õnnistust, siis see üksnes kordab sõnumit, mille see sama kongregatsioon avaldas juba 2021. aastal, ning mis teatas täiesti ühemõtteliselt, et Kirik ei saa õnnistada homoseksuaalset liitu.

Kui ei väideta mitte midagi uut, siis milleks seda dokumenti üldse vaja oli? UDK väidab, et dokument annab meile uue arusaama sellest, mida tähendab õnnistamine. Kas annab? Ükskõik kes, ükskõik kus võib preestrilt õnnistust küsida; see ei ole kunagi küsimuse all olnud. Ja iga hea preester annab selle. Välja arvatud siis, kui …

Välja arvatud siis, kui preester saab aru, et tal palutakse õnnistada midagi ebamoraalset. Mägironijate paar võib küsida preestrilt õnnistust enne retke. Pangaröövlite paar võib küsida õnnistust plaanitavale vargusele. Kui preestril palutakse õnnistada partnerlust, siis ta peaks uurima, mis on selle partnerluse alus.

Või ta võib meelega valida mitte seda küsida – eriti juhul, kui ta juba teab – ning ikkagi oma õnnistuse anda. Ning see on see, mida „Fiducia Supplicans“ soovitab teha.

See hoolikalt koostatud Vatikani dokument annab liberaalsele preestrile viisi, kuidas ta saab näidata oma sümpaatiat homoseksuaalse liidu suhtes, ilma, et ta läheks Kiriku seadusega vastuollu. See isegi julgustab ebakindlaid preestreid, kes ehk kõhklevad samast soost paaride õnnistamisel, sellega kaasa minna, hoiatades neid suhtumise eest, kus nähakse „teatud doktrinaalsete või distsiplinaarsete skeemide muutumatut loomust“.

Kuid UDK teab täpselt, kui kaugele minna. Öeldes korduvalt, et ta ei kavatse muuta Kiriku doktriini ega distsipliini, kindlustab dokument, et paljud lojaalsed katoliiklased võtavad seda väidet tõe pähe, ning isegi ründavad „Fiducia Supplicans“-i kriitikuid. Pole vahet, et informeeritud inimesed näevad seda läbimurdelisena. Pole vahet, et katoliku õpetuse kriitikud rõõmustavad. Vatikani kaitsjate meelest nad kõik eksivad. Dokumendis ei ole mitte midagi, mis oleks otseses vastuolus Kiriku õpetusega.

Ning see ongi täpselt asja mõte. Ei ole otsest vastuolu, Kiriku distsipliini revolutsioonilist muutmist. Ja siiski on dokumendi suund eksimatult julgustada homoseksuaalse käitumise suuremat aktsepteerimist, ning hoiduda patustajate korrale kutsumisest. UDK on julgustanud neid katoliiklasi, kes töötavad Kiriku õpetuse muutmise nimel, sisaldades samas täpselt piisavalt arvul ortodokse õpetuse kordamist, et rahustada konservatiivsemaid katoliiklasi, andes neile võimaluse säilitada omaenda rituaalset puhtust („Mitte midagi pole muutunud!“), isegi kui pind nende jalge all lõheneb.

Artikkel ilmus originaalset lehel catholicculture.org

Johannes Paulus II viieteistkümnenda ametiaasta tähistamiseks nõustus paavst osalema televestluses Itaalia ajakirjaniku Vittorio Messoriga, kes on “Ratzingeri aruande” autor – ta viis läbi intervjuude seeria tollase kardinali Ratzingeriga. Johannes Paulus II tühistas teleintervjuu viimasel hetkel. Kuid ta ütles Messorile, et soovib ikkagi tema küsimustele kirjalikult vastata. Kirjalik intervjuu avaldati muutmata kujul pealkirjaga “Üle lootuse läve” (pealkiri oli paavsti enda soovitatud) ja sellest sai rahvusvaheline bestseller.

Tagasi vaadates oli see raamat hämmastavalt läbinägelik. Vähem kui neli aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist mõistis Johannes Paulus II, et lääne tarbimiskultuur ja ateism on oluliselt suuremad ohud, kui kommunism kunagi olnud oli. Seda märkas ka isa Ian Boyd, kes kirjutab kaasaegses arvustuses:

Raamatu üks huvitavamaid aspekte on paavsti ambivalentsed suhted läänemaailmaga. Ta viitab võitlusele Jumala vastu läänes ja väidab, et kolme sajandi jooksul on lääne elu ja mõtlemist iseloomustanud “süstemaatiline Jumala kõrvaldamine”. Isegi marksistlik kollektivism, mille all tema ja tema rahvas nii palju kannatasid, heidetakse põlglikult kõrvale kui lihtsalt üks selle sama antireligioosse plaani “odav versioon”. Veelgi enam, ta näeb lääne tarbimiskultuuri kui jõudu, mis on kommunismist võimsam usu ja traditsioonilise moraali õõnestamisel. Samal ajal, hoolimata tema paljudest viidetest vajadusele evangeliseerida lääne tarbimisühiskonda, kritiseerib ta sotsiaalseid liikumisi, kes üritavad seda ülesannet ette võtta: tema arvates on need, kes on kaasatud intensiivsesse dialoogi kaasaegse kultuuriga, pidevas ohus saada selle poolt üle sõidetud, ja igal juhul, kuna individuaalne pühadus on kõige tõhusama tegevuse võti, ei oma ükski sotsiaalne tegevus mingit väärtust, kui see ei lähtu palvest. Peaaegu ühtegi sõna ei räägita strateegiatest kaasaegse kultuuri evangeliseerimisel. Selles küsimuses, nagu ka teistes, jääb tema mõtlemine kompromissitult üleloomulikuks. Ühes väga kaunis lõigus ütleb ta, et iga tsivilisatsioon, sealhulgas lääne tsivilisatsioon, päästetakse ainult tänu tema peidetud pühakutele, ning ta loetleb uhkusega natsi surmalaagrite ja kommunistlike gulagide ohvreid kui meie sajandi kangelasi.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišee selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

7 aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. “See oli siis ikkagi uni,” nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad – et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui “kummitusi”, ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma “Dialoogides” talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: “Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,” ütles ta, “et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.” Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasius’t, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

“…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.”

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et “kummituste” olemasolust on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on “kurvad ja kahvatud”. Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma “kummitama”. Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka “säravad ja rõõmsad vaimud”, lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid “päris” – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui “kummitused” teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand

Ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.

Aastatel, kui ma olin evangeelne protestant, keerlesid jututeemad tavaliselt Pühakirja tsitaatide ümber. Konverentsidel peeti kõnesid. Pastorid jutlustasid. Keegi poleks arvanud, et ilma ohtrate viideteta Piiblile oli üldse võimalik argumenteerida. Ma mäletan, kuidas me sõpradega rääkisime, kui ma protestant olin – me tsiteerisime vestluse käigus Pühakirja. Me käisime Piiblikoolis ja rääkisime, mida Jumala Sõna meie jaoks isiklikult tähendas. Mujalt tulnud leidsid üles kogukonna autoriteetse teksti selle järgi, milline proportsioon ja kaal oli antud protestantide Piibli 66-le raamatule.

Nüüdsel ajal teavad paljud katoliiklased, miks protestantism ei tööta. Lükates tagasi paavsti ja piiskopid ja kinnitudes ‘Piibel üksi’ kui autoriteedi külge, on protestantism loonud nii palju paavste kui on olemas protestante ja Piibleid. Sellepärast on nende arutelud küllastunud peatüki- ja värsipõhiste tsitaatidega. Sellele vaatamata on selle rõhuasetuse juures midagi õiget. Sealt lihtsalt puudub üks ülioluline asi, mis seda õigel rajal hoiaks. 

Kui ma olin õigeusklik kristlane, avastasin ma traditsiooni tähtsuse. Tsitaatide osakaal nihkus ära ainult Piibli tsiteerimiselt ja hõlmas nüüd ka kirikuisasid. Tsiteeriti Johannes Kuldsuud. Oma osa oli pühal Ambrosiusel. Vahepeal leidsid kasutust teised, kaasaegsemad pühakud. Säärane harilik vestluste kulg oli muusika mu kõrvadele, nüüd, kus ma olin läbi näinud privaattõlgenduse narruse: Pühad Isad olid vajalikud, kui me tahtsime hoiduda tuhandetest paavstidest. 

Kuid lõpuks mõistsin ma, et kuigi paavstide arvu oli sel moel vähendatud, oli see siiski rohkem kui kõige hullem paavstide arv, mis oli kunagi katoliikluses eksisteerinud (kolm). Selle põhjustas asjaolu, et õigeusklikud olid lõhenenud universaalsete doktriinide üle ning polnud olemas mingit õpetusametit, mis oleks küsimuse lahendanud. Arutellu oli lisandunud traditsioon, aga midagi oli ikkagi puudu, ning ma sain aru, et selleks on elav õpetusamet.

Aga kui ma sattusin katoliiklaste sekka, märkasin ma nende seas midagi kummalist. Jah, neil oli magisteerium. Aga selle asemel, et see lihtsalt oma keskustellu juurde lisada, näis Pühakirja tsiteerimine olevat vaibunud. Kirikuisade sõnad olid puudu. Ainus inimene, keda nüüd tsiteeriti, oli paavst. Paavst. Paavst. 

Ma mäletan, et kui ma olin veel õigeusklik, liitusin ma katoliiklastest sõpradega rekollektsioonil, mille korraldas konservatiive katoliiklik ordu. Loengu ajal kordas ettekandja aina “Paavst Johannes Paulus õpetab nii ja nii … paavst Benedictus tuletab meile meelde seda ja toda.” Mulle näis, nagu oleksin ma reisinud võõrale maale, kus räägitakse teist keelt. Milleks kõik need tsitaadid paavstidelt? Õigeusklikuna mäletasin ma vaevu, et kohalikku piiskoppi oleks tsiteeritud, veel vähem patriarhi. Tegelikult teadsin ma piiskopi ja patriarhi kohta üksnes nende nimesid! Mul polnud õrna aimugi, mida nad ühe või teise teema kohta õpetasid. Ja nii tundus mulle see näiv kinnisidee selle kohta, mida paavst räägib, üsna imelik.

Kuidas näeb välja normaalne katoliiklik arutelu?

Pärast seda, kui ma aktspeteerisin paavstluse abstraktset vajalikkust ja tulin Rooma, nägin ma ikka ja jälle seda veidrat proportsiooni, mis aruteludes anti praeguse või hiljutiste paavstide tsitaatidele. Peavoolu katoliiklikes esitlustes näis kogu kaal olevat sellel, mida paavst rääkis. Mitu minutit pühendati praegusele või viimastele paavstidele, ning kui palju Pühakirjale ja kirikuisadele? Viimaste jaoks oli see tõesti vähe. Katoliiklased ise jätsid mulje, et paavst on usk ja usk on paavst, ning ma arvan, et see hoiab inimesed Kirikust eemale. 

Ma olin teinud kodutöö Kiriku kohta ja lugenud katoliikliku kirjanduse klassikuid, kes aitasid mul pöörduda: Kempi Toomas, püha Franciscus de Sales, Lorenzo Scupoli. Need suured meistrid raiskasid üksnes murdosa sõnadest (kui sedagi), tsiteerimaks valitsevat või ühtki eelnevat paavsti. Nende peamine allikas oli Pühakiri, ning kirikuisadel oli teine koht, kui võrrelda tsitaatide arvu. Sama kehtis Trento kirikukogu ja terve Denzingeri kollektsiooni kohta. Püha Toomas ja teised doktorid hõivasid kolmanda koha. 

Ja nii teadsin ma, milline oli normaalne katoliiklik keskustelu. Allikaviidete ja tsitaatide arvu poolest andsid katoliiklased nii kõnes kui kirjas kõige suurema autoriteedi Pühakirjale, siis kirikuisadele ja siis skolastikutele nagu püha Toomas. Seejärel, kui peaaegu kogu kaal oli neile pühendatud, võisime me kuulda mõne paavsti tsitaati, kes oli antud kontekstis mingil konkreetsel teemal andnud autoriteetse hinnangu. Ma teadsin, et see on normaalne, ja seega kui ma astusin 2013. aastal Roomaga osadusse, ei raisanud ma kuigi palju aega, et lugeda, mida paavst Franciscus ütleb selle või teise asja kohta. Mul ei olnud tõesti selleks aega. Ma proovisin õppida tundma püha Toomast ja haarata endasse pühakute õpetusi. Ma nägin vaeva, et lugeda Piiblit igal aastal ja veetsin aega, õppides roosipärga.

Aga katoliiklased minu ümber jätkasid sellest rääkimist, mida paavst Franciscus oli öelnud. Ma mõtlesin: kui ta ei langeta ühtegi lõplikku otsust, siis miks räägivad kõik tema sõnadest ja mitte Jeesuse, püha Pauluse ja kirikuisade sõnadest? Mulle näis, et kui paavst tahaks midagi universaalselt kuulutada, nagu see paavstide puhul tavaline on (“Me defineerime, me kuulutame, me õpetame …”), siis paneksin ma kindlasti tähele. Aga ma ei suutnud sammu pidada sõnade arvuga, mida Vatikani veebileht välja paiskas, eriti pärast seda, kui Amoris Laetitia ulatus üle 260 lehe. 

Entsüklikate ajastu

Lõpuks lugesin ma rohkem ajalugu ja avastasin selle veidra kinnismõtte juured paavsti viimaste sõnade üle. Sajandite jooksul läksid paavsti autoriteetsed aktid korda ainult väiksele teoloogide ringile, väljaarvatud siis, kui tegu oli millegi suuremaga, nagu protestantism või jansenism, mis võis mõjutada suuremat arvu usklikke. Paavstide autoriteetsed hinnangud olid küll tähtsad ja tsiteeritud, kuid tavaliselt olid need lühikesed ja ilmselged. Ükski katoliiklane ei lugenud oma tavalise elu osana paavsti jutluseid, kirju või entsüklikaid. Enamik katoliiklasi elasid ja surid, teadmata, kes on paavst. Ustav katoliiklane veetis aega, lugedes Pühakirja, katekismust, spirituaalset kirjandust nagu “Kristuse imitatsioon”, ning palvetades roosipärga.

Entsüklikate ajastu algas 18. sajandil, kui modernismi kriis hakkas kuju võtma ja universaalsed probleemid kogusid hoogu, jõudu ja kiirust. Benedictus XIV mõistis itaallaste jaoks Vix Pervenitis hukka liigkasuvõtmise, aga Gregorius XVI tundis vajadust see universaalseks muuta. Samal ajal oli Pius VI mõistnud universaalselt hukka kohalikud kirikukogud Auctorem Fideis. Kui liberalism tekitas probleeme kogu maailmas, vastas õnnis Pius IX universaalse õpetusega ning lõpuks oikumeenilisi kirikukoguga, kus defineeriti paavsti ilmeksimatus usu ja moraali küsimustes. See viis viimaks tõelise entsüklikate paavstini, Leo XIII-ni, kes jätkas liberalismile ja kommunismile vastu seismist maailmas. 25 aasta jooksul kirjutas ta 88 entsüklikat, ehk keskmiselt 3.5 entsüklikat aastas. 

Kahtlemata oli paavstidel täielik õigus välja anda nii palju entsüklikaid, nagu neile meeldis, aga nad ei kavatsenud luua olukorda, kus tavalisest katoliiklikust arutelust kaovad Pühakiri, kirikuisad ja kiriku doktorid. Aga sellele vaatamata andis see sellise tulemuse. Mitmel moel oli see Vatikani I kirikukogu valevaim, mis oli eelmänguks Vatikani II kirikukogu valevaimule. Kui maailma valitsused said rohkem võimu kui eales varem ning nõudsid suuremat kuulekust ja ohverdust maiste, rahvuslike huvide altaril, siis tundus, et ka usklike kogukond tundis, et kogu nende katoliiklik elu peab tiirlema paavsti ja tema käesolevate sõnade ümber. Tänapäeval tundub, et ainus aeg, mil katoliikalsed kuulevad Pühakirja ja kirikuisasid, on pühapäeval kantslist – kui nad on piisavalt õnnelikud, et neil on selline preester.

Tagasipöördumine normaalsusesse

Ustav katoliiklane peaks veetma oma aega, proovides päästa oma hinge ning lugedes ja õppides seda, misiganes on selle jaoks vaja. See peaks olema esimene prioriteet, sest me kõik sureme ja meie üle mõistetakse kohut. Me peame mõistma usku ja moraali, mille meie Isad on meile andnud, ületama patu ja omandama vooruse. Kui me pühendame oma aja sellele, siis meie vestlused saavad naasta normaalsusesse: Pühakirja, kirikuisade ja doktorite juurde. Kui me õpime mingit konkreetset doktriini, siis võime me avastada, et praegune või eelnev paavst on avaldanud mõne hinnangu või välja kuulutanud mõne väite antud teemal. Sel juhul õpi seda teemat igal juhul tundma ja anna paavstile, mis talle kuulub: mõistuse ja tahte religiosse allumise. 

Oht peitub uudishimu pahes, mis tähendab muretsemist vähemtähtsate õpingute pärast, nii et tähtsam jääb unarusse (II-II k167 v1). Katoliiklastele on antud vajalikud õppematerjalid: Pühakiri, katekismus, pühakute kirjutised. Usklikelt ei nõutud iga uue entsüklika lugemist isegi Leo XIII ajal (kui paljud neist olid suunatud usklikele ja mitte üksnes piiskoppidele?). Tema enda entsüklikad on tunnistajaks autoriteetsetele allikatele, mida kõik katoliiklased peaksid kõigepealt õppima. Võib isegi argumenteerida, et tema oli see, kes propageeris Pühakirja ja püha Toomase õppimist rohkem, kui ükski teine paavst. Selle õppimine, mida on vaja hinge päästmiseks, ei ole muutunud. Kui sa kulutad oma aja sellele, siis suudad sa veeta kohase aja kaasaegsetele entsüklikatele. Muretse kõigepealt omaenda hinge päästmise pärast: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33).

Artikkel ilmus algselt leheküljel OnePeterFive.

Oma eelmistes artiklites olen ma väitnud, et kui seks oma loomu poolest ei viiks lasteni, ei oleks kellelegi kunagi pähe tulnud idee abielust. Mu väide võib näida paljudele ilmselge, aga me elame maailmas, kus abiellu astuvad inimesed, kes ei plaani eales lapsi saada; samamoodi abielluvad muidugi ka mõned inimesed, kes tahavad lapsi, aga on viljatud. Eelmised põlvkonnad tundsid kaasa neile, kes abiellusid, aga ei saanud lapsi, kuna eeldati, et nad tahavad lapsi, sest lõppude lõpuks nad ju abiellusid teineteisega. Enam ei saa me seda eeldada. Võib öelda, et kontratseptiivide ja kirurgilise steriliseerimise ajastu on muutnud lastetu paari nägu, ning järelikult ka abiellunud paari nägu.

Siit algab sooneutraalse abielu otsing. Maailmas, kus soov abielluda tähendab soovi seksida ja lapsi saada moel, mille kogukond on heaks kiitnud, on idee sooneutraalsest abielust nagu idee ruudulisest ringist. Sooneutraalse abielu idee saab tekkida üksnes maailmas, kus sõna “abielu” kasutatakse täiesti teisel moel, viitamaks millelegi, mille loomus on midagi hoopis muud.

Lubage mul argumenteerida oma väite poolt seksi, laste ja abielu kohta läbi “mõtteeksperimendi” – maailmas, kus inimestel ei ole mingit sõna ega kontseptsiooni abielu kohta.

Kujutage ette noorte meeste kolooniat, kes ei mäleta, et nad oleksid kunagi kuskil mujal elanud. Tegelikult mehed isegi ei tea, et nad on mehed; nad teavad üksnes, et nad on teistsugused kõigist teistest olenditest, keda nad on kohanud. Nad on kütid ja korilased. Loomu poolest on nad sotsiaalsed olendid, kes hoolivad üksteisest, sõlmivad sõprussidemeid, proovivad üksteisele meele järgi olla, elavad üldiselt reeglite järgi ning on seoses kogukonnaelu tähtsate hetkedega loonud mitmesuguseid riituseid millegi alustamiseks, tähistamiseks või mälestamiseks. Need sotsiaalsed olendid avastavad, et teatud asjad, mida nad teineteise jaoks teevad, toovad kaasa nii füüsilist kui emotsionaalset naudingut. Nad hoolitsevad üksteise eest; masseerivad üksteise jalgu, kui need on pärast pikka jahilkäimist valusad, hoiavad ja hellitavad teineteist kurbuse ja haiguse aegadel.

Ühel päevad teatavad kaks meest, et nemad on väga erilised sõbrad, kuna nad tõeliselt naudivad üksteise seltskonda, aitavad teineteisel olla paremad, ning oskavad eriti hästi üksteise jalgu masseerida. Kogukonna liikmed muidugi rõõmustavad nende üle: sõprussidemed on tähtsad, ning kõik teavad, kui nauditav see on, kui sõber su jalgu masseerib. Need kaks lähevad aga kaugemale: nad soovivad kolida kokku eraldi onni, nii et nad saaksid teineteise jalgu privaatselt masseerida. Samuti soovivad nad oma maised varad ühendada, ning terve kogukonna ees tõotada kuni surmani üksnes teineteise jalgu masseerida.

Ehkki suud on juba ammuli, ei ole paar veel lõpetanud. Nad tahavad, et kogukond ratifitseeriks nende säärase elude ühinemise, toetaks neid nende valikus, ning aitaks neil jääda truuks üksnes teineteise jalgade masseerimisele, kui tekib kiusatus teistmoodi käituda. Nad nõuavad spetsiaalset tseremooniat oma ühiselu alustamiseks. Aga kogukond keeldub: miks on lähedane sõprus ja jalgade masseerimine nii tähtis, et selle tunnustamiseks on vaja eraldi riitust? Kas te tõesti tahate, et me sunniksime teid sõpradeks jääma, kui asjad ei lähe hästi? Ei sõpruses ega üksteisele naudingute jagamises ei ole midagi, mis nõuaks kogukonna panust.

Idee, et kaks meest sellest kogukonnast tahaksid avalikkuse toel reserveerida eksklusiivselt teineteisele teatud nadingud ja jalamassaaži läheduse, kõlab ebatõenäoliselt, isegi absurdselt. Selline eksklusiivsus ei annaks ühelegi paarile midagi juurde, ning kogukonnal pole mingit põhjust sellistesse asjadesse sekkuda.

Isegi kui need mehed oleksid hoopis avastanud selle, mida meie nimetame seksuaalseks naudinguks, mis on ilmselgelt intensiivsem ja siduvam kui parim jalamassaaž- ning mis on aeg-ajalt üllatavalt pakiline – jääb loogika samaks: nad on avastanud midagi, mis on väga nauditav, ja mis võib tugevdada sõprust ja väljendada kiindumust. Aga sama kehtib selja sügamise, võistkonnas mängimise või ühises projektis osalemise kohta. See ei nõua eksklusiivset suhet ning kindlasti mitte erilisi kogukondlikke regulatsioone.

Lõpuks küsib üks terane vennike, kellel on filosoofilised kalduvused: Mille jaoks need tunded on? Milleks selline pakitsus? Juhid, kes tõid mehed kolooniasse, vastavad: “Vastus on teiselpool mägesid”. Need, kes tahavad vastust leida, asuvad teele.

Teiselpool mägesid elab noorte naiste koloonia. Nad tunnevad üksnes teisi naisi, kuigi tegelikult nad ei tea, et nad on naised. Nad on korilased ja põllupidajad. Kuna nemad, nagu mehedki, on loomu poolest sotsiaalsed olendid, kes üksteisest hoolivad, loovad ka nemad sõprussuhteid, ning neil on tähtsad religioossed ja kogukondlikud tseremooniad oluliste hetkede jaoks. Ka nemad leiavad, et sarnased asjad on kasulikud, nauditavad ja lohutavad – sealhulgas see, mida me võiksime nimetada “seksuaalseks” naudinguks. Ja nii teevad nad kasulikke, trööstivaid, toetavaid, hoolivaid ja meeldivaid asju.

Ja nagu mehedki – kuid siiski üsna teisel moel – ei mõista naised oma teatud kehaosi. Miks meie kehad niimoodi teevad? Mille jaoks on kogu see igatsus? Neile öeldakse: “Oodake. Vastus tuleb mägedest.”

Kujutage ette üllatust, kui need kaks gruppi lõpuks kohtuvad. Siin on olendid, kes, erinevalt kõigist teistest olenditest maa peal, on just nagu meie: nad räägivad üksteisega, on intelligentsed, kõnnivad püstises asendis, tegelevad korilusega, ehitavad ja kasvatavad asju, elavad sidusas kogukonnas koos ühiselu reeglitega. Siiski on nad meist erinevad: nende kehad erinevad meie omadest mitmes ilmselges mõttes.

Te võite ette kujutada, et ei lähe kaua aega, kuni mõni ettevõtlik paar avastab vastuse oma tungidele ja igatsustele. Parim uudis on see, et mõned neist veidratest organitest sobivad üksteisega kokku intensiivselt nauditavad moel. See ei tähenda, et kõik liikmed neist kahest kogukonnast lasevad end kaasa tõmmata meeste ja naiste vahelisse naudingusse. Mõned eelistavad jääda selle juurde, mida nad on alati teinud: mõndade meeste meelest on naised, ja mõndade naiste meelest on mehed liiga imelikud, liiga võõrad, et jagada nendega säärast intiimsust. Ja nii jätkavad nad vanade harjumuste kohaselt.

Vaatamata sellele pöördele naudingute jagamises ja lähedasemateks sõpradeks saamises, ei ole toimunud midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli status quo ante. Nad on avastanud uue viisi naudingute jagamiseks. Aga lõpuks ei näe nad mingit vahet selle vahel, mida nad tegid oma isoleeritud koloonias, ja mida nad nüüd teevad segukoloonias. Ei individuaalsed mehed ja naised ega ka kogukond ei näe ühtki põhjust, miks nad peaksid sellist paaritumist pidama millekski muuks kui naudinguid sisaldavaks, sõprust tugevdavaks tegevuseks, nagu jalgade masseerimine või selja sügamine, mängude mängimine või koos töötamine.

Aga kui üheksa kuu pärast sünnib esimene laps, ning esimene ema toidab teda ja esimene isa kaitseb ja hoolitseb nende eest, taipab kogukond: siis selle jaoks on need tungid ja sellised kehad!

Nendel tingimustel saab kogukond ja selle individuaalsed liikmed aru, millise märkimisväärse sündmusega on tegu. Nendest kehadest, mehest ja naisest, sünnib selle akti läbi maailma laps – laps, keda peab kaitsma, toitma ja õpetama. Nüüd on kogukonnal põhjust öelda mitmeid asju: esiteks, see asi, mida mehed ja naised on üksteisega teinud, on terve kogukonna jaoks erakordsete tagajärgedega – tagajärgedega, mida meie tegudel eraldi või eelmistes isoleeritud kogukondades ei olnud. Teiseks, sellel on erakordsed tagajärjed paari jaoks, kes on vastu võtnud nii kingituse, mille eest nad ihkavad hoolt kanda, kui ka suure vastutuse. Kolmandaks on sellel tõsine implikatsioon lapse seisukohalt, kes end nüüd maailmast leiab, vajades hoolt, haridust ning turvalist teadmist selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Neljandaks, nüüd, kus nad näevad, mille jaoks on nende kehad ja ihad, mõistavad kogukonna liikmed, et oma endiste tegudega nad kasutasid oma kehasid vääralt ja suunasid oma tunge valesti (kuigi see ei olnud nende süü, kuna neil ei olnud täit informatsiooni).

Seepärast on see kogukonna, paari ja kõige erilisemal moel lapse huvides, et inimseksuaalsust kaitstaks ja kasvatataks nõnda, et seda õigesti kasutataks. Sellel põhjusel on vastassoo esindajaga seksuaalsesse suhtesse astumine tõsine asi nii kogukonna kui paari jaoks, väärides tunnustuse ja aktsepteerimise tseremooniat, turvalisust kogukonnas ja kogukonna poolt, ning reegleid seksuaalse praktiga kohta. Alles siin saab esile tõusta abielu idee – mitte paari soovist saada tunnustatud, mitte kiindumuse ja läheduse tunnetest, vaid inimseksuaalsuse reaalsusega silmitsi seismisest.

Muidugi on see lugu mõtteeksperiment, mitte ajalugu. See illustreerib, et on väga inimlik luua sõprussidemeid, mis keskenduvad ja võimenduvad vastastikku meeldivates tegevustes. Aga see illustreerib ka abielu idee põhjendamatust maailmas, kus nauditavad teod ei vii oma loomu poolest lasteni; teiste sõnadega, see näitab, et abielu kui kõigest täiskasvanute ihade, naudingute ja tunnustuse objekt on põhjendamatu – aga see on kaasaegne arusaam abielust.

Abielu kaasaegne iseloomustus on järgmine: (1) kaks inimest, (2) kellel on suur kiindumus teineteise vastu (hõlmates tavaliselt soovi tunda üksteist sügavamalt, isiklikku lähedust ja vastastikku hoolt), (3) kes samuti tahavad üksteisega seksida, nii et (4) nad nõustuvad oma elusid materiaalselt ja majanduslikult siduma ja (5) seksima ainult üksteisega, (6) ning kogukond rituaalselt tunnustab, kiidab heaks ja (tihti materiaalselt) toetab seda. Kuna samasoolised paarid võivad esimese viie kriteeriumi alla mahtuda sama lihtsasti nagu vastassoolised paarid, siis kuidas saab ühiskond keelduda kuuendast? Kui see nimekiri kirjeldab täielikult seksi ja abielu õiget suhet – seks on vaid sügavam väljendus isiklikust kiindumusest ja sõprusest, ning abielu on korraldus, mis ei ole seotud millegi muuga – siis me peame tunnistama, et samasoolised paarid on abielu jaoks täpselt sama sobivad nagu vastassoolised paarid.

Aga siinkohal peab välja tooma, et aktil, milles vastassoolised paarid soovivad osaleda, on väga avalik tagajärg: lapsed. Lubage mul oma esialgne väide sõnastada teisiti: kui seksuaalne vahekord mehe ja naise vahel viiks loomu poolest alati samade tagajärgedeni, nagu genitaalne kontakt kahe samast soost isiku vahel – see tähendab, naudingu, suurema läheduse tundeni, isegi üksteisele tõotuste andmise ja armastuseni, aga ei millegi muuni – siis ei oleks mitte keegi mitte kunagi välja mõelnud abielu.

Parim, mida võib öelda kaasaegse “abielu” kohta – tahtlikult lastetu ühenduse kohta, või ühenduse kohta, mis loodi täiskasvanute ihasid silmas pidades ja kus lapsed on teisejärguline ja asendatav osa – on see, et tegu on täielikult parasiidiga, mis elatub abielu tegelikust mõttest. Kuna seda on võimatu ette kujutada iseenesest, võtab see päris abielu ning jätab selle ilma ainsast asjast, mis sellele mõtte annab, aga viitab sellele endiselt sama nimega. See tähendab, et “sooneutraalse abielu” idee, mis toetub täielikult arusaamale, et on võimalik ette kujutada abielu, mis eksisteerib täiskasvanute ihade pärast, on sellel samal põhjusel tervest mõistusest kaks sammu maas.

Artikkel ilmus lehel Public Discourse.

Üks asjadest, kus ma enda kaasateistidest erinesin, oli arusaam tähendusest. Teised ateistid, keda ma teadsin, näisid tundvat, et elu on mõtet täis, kuigi me ei ole midagi muud kui keemilised reaktsioonid. Mina ei jõudnud kunagi sinnani. Tegelikult tundus terve see mõtteliin mulle ebateaduslik, ning intellektuaalselt päris ebaaus. Kui kõik, mida me peame kangelaslikuks ja auväärseks, ja kõigi suurte inimsaavutuste tähendus on taandatav inimajus tulistavatele neuronitele, siis on kõige selle saatuseks surmaga lõppeda. Ning arvestades, et terve homo sapiensi maa peal veedetud aeg ei oleks 5 miljardi aasta vanuse universumi radaripildis isegi piuksatus, näis narr teeselda, et ühe suvalise organismi 60-midagi eluaastat ühe planeedi peal triljonitest on midagi erilist. (Pidudel olin ma tõeliselt menukas).

Juba lihtsalt enda elu elamine tundus mulle valetamisena. Ma andsin endale aru, et elu on mõttetu, kuid ikkagi käitusin nii, nagu minu enda elul oleks mõte, justkui oleks iga lootus ja armastus ja rõõm, mida ma kogesin, midagi reaalset, midagi enamat kui miraaž, mille tekitasid kemikaalid minu ajus. Enesetapp oli mul mõttest läbi käinud – mitte sellepärast, et ma oleksin olnud tavapärases mõttes depresioonis, vaid see lihtsalt ei tundunud mitte millegi enamana, kui vältimatu varasemaks lükkamine. Nulliga korrutatud elu annab ikka sama tulemuse, ükskõik, millal sa seda teed.

Kuna ma ei teadnud, mida muud teha, järgisin ma nende inimeste hästi sissetallatud eeskuju, kes proovivad põgeneda selle eest, mis neid kummitab: ma töötasin liiga palju. Ma jõin liiga palju. Ma olin emotsionaalselt habras. Paljud minu suhted teiste inimestega olid mürgised. Ma mähkisin end tähelepanu hajutajate kookonisse, üritades teeselda, et ma ei tea, mida ma teadsin.

Poiss nimega Joe

Aasta pärast ülikooli lõpetamist kohtusin ma töö juures Joe’ga. Ta avaldas mulle muljet, kuid ma ei arvanud, et mul oleks šansi. Ta oli üles kasvanud vaesena, ainult emaga, ning oli saanud kraadid Yale’ist, Columbiast ja Stanfordist. Inimesed, kes teda tundsid, pidasid teda üheks targemaks inimeseks, keda on kohanud. Nii et kui me hakkasime väljas käima, olin tõeliselt elevil. Meie kooselu osutus isegi paremaks, kui ma oleksin osanud ette kujutada: me reisisime üle kogu maailma nii nagu tuju oli, sõime parimates restoranides, lendasime esimeses klassis ning pidasime eepilisi pidusid tema kesklinna korteri katusel. Lisaks kõigele sellele olid meie mõlema karjäärid tõelise hoo sisse saanud, nii et tulevikul oli varuks vaid veel enam raha ja edu.

Me olime täiusik paar. Ainus, mida me ei näinud samal moel, oli religioon. Paar kuud pärast seda, kui hakkasime väljas käima, tuli välja, et Joe mitte ainult ei uskunud Jumalasse, vaid pidas end kristlaseks. Ma ei saanud aru, kuidas keegi, kes on täielikult võimeline ratsionaalselt mõtlema, saab uskuda muinasjuttudesse nagu kristlus. Kas ta uskus ka jõuluvana?

Kuid see ei tekitanud meile probleeme, sest põhilised moraalsed arusaamad olid meil samad: tema ei praktiseerinud enda veidrat usku ühelgi märgataval moel ning mina enamasti ei tahtnud selle peale mõelda. Üldse mitte. Mil iganes Jumala teema esile kerkis, kohkus midagi sügaval minu sees tagasi. Mitte, et mul oleks probleeme olnud rumalate teistlike ideede lammutamisega – ülikoolis oli see hobi eest olnud – kuid teema viis mind liiga lähedale sellele, mida ma püüdsin unustada. Ma olin terve enda elu korraldanud sellele mitte mõtlemise ümber, nii et ma ei sõnastanud kunagi, millega oli tegu. See oli nõnda maetud pidude ja sotsialiseerumise ja hingetu ühest kohast teise jooksmise alla, et see ei olnud enam spetsiifiline kontseptsioon, vaid lihtsalt üks pime, külm, amorfne teadmine, mida mul oli vaja vältida.

Joe ja mina abiellusime 2003. aastal teatris, lugedes ette tõotusi, mille olime ise kirjutanud, mina kandmas tumelillat kleiti. Plaani järgi oli abielu lihtsalt üks samm teel, kus me juba niikuinii olime. Kuid siis avastasin ma, et ma olen rase, ning kõik muutus.

Emaks saamine pööras mu elu pea peale

Emaks saamine tabas mind täiesti ootamatult. Ma olin üles kasvanud ainsa lapsena kultuuris, kus mitte kellelgi ei olnud rohkem kui kaks last. Ühegi minu sõbra ema ei saanud meie sõpruse ajal last. Ning arvestades, et ma ei tahtnud kunagi lapsi saada ning mul oli väike meditsiiniline näidustus, mis pani mind arvama, et ilmselt ma niikuinii neid ei saa, olin ma emaduseks täiesti ette valmistamata. Füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed muutused, millest ma pärast poja sündi läbi läksin, oli raske löök, nagu hoop, mis tuli ei kusagilt, jättes mind vaaruma.

See kataklüstiline sündmus kaevas välja kõik need vanad mõtted tähendusetuse kohta, ning sel korral ei matnud ma neid enam maha. Nüüd, kus mul oli laps, tundus, et mu elul on rohkem mõtet kui eales varem. Mustapäine, sinisilmne beebi tundus nii väärtuslik: minu enda elu oli tema läheduses üle ujutatud lootuse ja rõõmuga. Aga ilma tavapäraste tähelepanu kõrvaletõmbajateta laskusid faktid mulle peale: minu poja elus ei olnud mitte midagi transtsendentset, ega ka minu elus ega selles armastuses, mida ma tema vastu tundsin. Teda ootas sama saatus nagu meid ülejäänuidki; terve tema eksistentsi kustumine tema vältimatul surmal.

Nädalaid sain ma vaevu voodist välja. Tõsise unepuuduse ja veel tõsisema depressiooni kombinatsioon jätsid mu peaaegu halvatuks. Aga siis ühel hommikul, vaadates last koidueelses valguses, mis läbi akna kumas, tundsin ma enda sees midagi uut. See ei olnud meeleheide, see oli tundmatu ja siiski tervitatav tunne. Ma kaevusin koore alla mõistmaks, et see oli kahtlus: kahtlus minu täielikult materialistliku maailmavaate suhtes, kahtlus tõe suhtes, mida ma olin lapsepõlvest peale uskunud, et inimelus ei ole mitte midagi transtsendentset.

Ma mõtisklesin selle üle, et peaaegu igal ajal ja igas kohas läbi inimajaloo on inimesed uskunud mingit tüüpi vaimsesse reaalsusesse. Peaaegu iga inimühiskond, kellest me teame, on jaganud uskumust, et on olemas rohkem kui nähtav reaalsus, et see, mis juhtub siin materiaalses maailmas kajastub mingil moel igavikus. Varem olin ma eeldanud, et see miljarditest inimestest koosnev määratu enamus, kes olid üldse kunagi elanud, olid kõik lihtsalt ignorantsed; nüüd hakkasin ma mõtisklema, kas äkki mina olin see, kellel oli midagi märkamata jäänud.

Minu esimene kristlik raamat

Paar kuud hiljem sattusin ma ühe kristliku raamatu otsa. Ma ei olnud raamatupoes kunagi religiooni osakonnas käinud, veel vähem midagi kristluse kohta lugenud. Ma võtsin raamatu kätte ainult sellepärast, et autor väitis olevat endine ateist, ning ma olin uudishimulik, millise astme petis ta oli. Pärast paari esimese lehekülje läbilappamist leidsin üllatusega, et ma uskusin, et ta oli olnud ateist. Lugesin veel paar lehekülge ning leidsin ta kirjutamise olevat selge ja põhijoontes mõistuspärase. Ilmselgelt oli ta jõudnud valede järeldusteni, kuid ma austasin asjaolu, et ta vähemalt proovis enda praegusele ususüsteemile mõistuslikult läheneda, mitte ei põhjendanud seda emotsionaalse kogemusega. Ma sain aru, et ma ei suuda raamatut käest panna, ning lõpuks ostsin selle ära (kassapidajale valjult kuulutades, et see on kingitus sõbra jaoks).

Kiire internetiotsing näitas, et ateistid laialdaselt põlgasid seda raamatut, ning mõned nende vastuväited autori argumentidele olid head. Kuid ei olnud lihtsalt tõene väita, et seal ei olnud mitte midagi kaalukat. Näiteks toodi raamatus välja, et paar aastat pärast Jeesus Naatsaretlase surma hülgasid tuhanded juudid pühad kombed, mis olid neid sajandeid läbi kõiksugu tagakiusamiste alal hoidnud. Peaaegu kõik Jeesuse algsed jüngrid läksid pigem surma kui taganesid enda väitest, et nad oli näinud Teda surnust üles tõusmas. Kristlus levis varastel sajanditel nagu kulutuli, vaatamata sellele, et kristlaseks hakkamine tähendas tihti tagakiusamist või isegi surma.

Ma ei olnud Jeesuses kunagi näinud muud kui tobedat muinasjututegelast, keda inimesed välja kutsusid, et saada jumalik nõusolek omaenda uskumustele, kuid nüüd intrigeeris ta mind inimesena kui ajalooline tegelane. Esimese sajandi Palestiinas juhtus midagi, midagi nii suurt, et see saadab lööklaineid kuni tänase päevani välja. Ning kõik see keskendus Jeesus Kristuse kuju ümber. Nagu Joe ükskord osutas, kui ma ta käest küsisin, miks ta end kristlaseks peab, on kristlus ainus peamine maailmareligioon, mille asutaja väitis end olevat Jumala. Seda väidet on lihtne ümber lükata, kui see tõele ei vasta.

Ühel pärastlõunal, pisut aega pärast raamatu läbilugemist tabasin ma end mõttelt: mis siis, kui see on tõsi?

Mis siis, kui Jumal oli olemas? Äkki otsustas ta siseneda ajalukku inimesena? See oli kõige vapustavam mõte, mis mulle kunagi oli pähe tulnud. Mitte kunagi enda elus, isegi mitte lapsena, ei olnud ma kaalunud, et Jumal kui isik võiks olemas olla, või et kristluse üleloomulikes väidetes võiks olla raasukenegi tõtt. Kiiresti tulin ma jälle mõistusele ning noomisin end, et ma selle narruse lõpetaksin. Osa minust kartis, et hakkan hulluks minema – mille muuga sellist mõtet saaks seletada?

Ma tahtsin selle pisike piinliku äparduse täielikult unustada … kuid ma ei suutnud. Mingi imelik tunne oli minus maad võtnud, mis ei lasknud mul selle teema juurest minema kõndida. Ma arvasin, et tegu peab olema lihtsalt uudishimuga. Ma pidin kõigest pisut rohkem kristluse kohta lugema, ning siis kui ma olin üle kuhjatud ilmselgetest vigadest tema teoloogias, saan ma edasi liikuda.

Sukeldudes sügavustesse

Ma ostsin veel teise kristliku raamatu, sedakord nimega “Lihtsalt kristlus” C.S. Lewiselt. Kahjuks ei aidanud see mind sellest religioonist vabaneda.

Lewis oli mõistlik ning ilmselgelt intelligentne. Tema raamat oli üle pika aja üks selgemaid ja paremini kirjutatud asju, mida olin lugenud. Mind paelus eriti tema loomuseaduse kaitse, kus ta väitis, et Jumal on kõige selle allikas, mida me “heaks” nimetame, ning seetõttu ongi inimestel eri aegades ja kohtades olnud samad baasarusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb. Enda uudishimu tipus lugesin internetis väljavõtteid suurtelt kristlikelt mõtlejatelt nagu Augustinus ja Aquinas. Ma hakkasin mõtlema, et see religioon ei olnudki mõistusevastane – tegelikut olid mõned ajaloo kõige intelligentsemad ja mõistlikumad inimesed olnud kristlased.

Lõpuks andsin ma alla ja ostsin Piibli, enda kõige esimese. Kuna ma ei teadnud teist viisi, kuidas sellele läheneda, hakkasin lugema esimesest leheküljest. Olin vaheldumisi hämmingus ja kohutatud sellest, mida ma esimesel paarisajal leheküljel lugesin. Joe õhutas mind lugema raamatu teist osa, “Uut Testamenti”, sest seal tuleb mängu Jeesus. See ei aidanud. Mitte kuskil ei olnud selget üleskutset, nagu “Kui sulle meeldib, mida sa siin loed, ning tahaksid saada kristlaseks, siis järgi neid juhtnööre”. Mul polnud aimugi, kuidas enamikku kirjakohtadest tõlgendada, ning tundus, et kellelgi teisel ka ei ole. Kui ma otsisin internetist, kas Piibli järgi on abort, eutanaasia, inimkloonimine jne õige või mitte, leidsin ma sama palju vastuseid, kui oli inimesi, igaüks neist tsiteerimas seda Piibli värssi, mis tema isiklikku vaadet kinnitas. Sarnasel moel ei teadnud ma, millisesse kirikusse minna, kui ma tahaksin kelleltki isiklikult küsimusi küsida: minu naabruses oli kõike, alates Kristuse Kirikust ja Jehoova Tunnistajatest kuni konservatiivsete baptistide ja liberaalsete anglikaanide kirikuni, igaüks neist väitmas end Piiblil põhinemas, ja siiski õpetasid kõik drastiliselt erinevaid asju selle kohta, mis on patt.

See oli tohutu probleem. Kui Jumal on kõik, mis on hea, siis defineerida, mis on halb – ehk teiste sõnadega, patt – tähendaks defineerida Jumala enese piirid. Ei olnud mõtet väitma hakata, et Tema asutatud religioon võiks selle suhtes sedavõrd segaduses olla.

Ma olin leidnud, mida ma otsisin: vea, mis näitas, et kristlus on mõttetu. Oli aeg edasi liikuda.

Mis lugu on kõigi nende katoliku intellektuaalidega?

Varsti pärast selle tõdemuseni jõudmist kohtusin ma kellegagi, kes tegi hullumeelse ettepaneku: ta ütles, et ma olin kogu asjale lähenenud väga modernistlikust ja spetsiifiliselt ameerikalikust vaatepunktist, et traditsiooniline arusaam kristlusest on hoopis teistsugune. Ta arvas, et Jeesus rajas ainult ühe Kiriku enne maa pealt lahkumist, ning ta andis sellele üleloomuliku väe, nii et ta sõnastab alati õigesti tõe selle kohta, mis on hea – ja seega, mis on Jumal – igal ajal ja igas kohas. Ning nagu see poleks juba piisavalt hullumeelne olnud, pidas ta silmas Katoliku Kirikut!

Nii mina kui Joe põrkusime tagasi. Joe ütles, et katoliiklus ei ole ehtne kristlus, ning mina teadsin, et Kirik on arhailine, rõhuv, seksistlik institutsioon. Lisaks sellele oli idee üleloomulikult volitatud inimestest lihtsalt rumal.

Kuid siiski märkasin ma midagi: peaaegu kõik inimesed, kes olid mulle muljet avaldanud enda võimega kaitsta usku vaid mõistuse abil, nii kuulsad inimesed kui ka inimesed internetis, olid katoliiklased. Tegelikult, mida rohkem ma sellele tähelepanu pöörasin, seda rohkem ma nägin, et katoliiklik intellektuaalne traditsioon oli maailmas üks silmapaistvamaid. Ma hakkasin lugema katoliiklike autorite raamatuid; mitte sellepärast, et ma oleksin katoliiklusest tõeliselt huvitatud olnud – ütlesin ma endale – vaid ma lihtsalt otsisin midagi head, mida lugeda. Kuid ma ei saanud teisiti kui pidin tunnistama, et neil inimestel oli selline arusaamine maailmast ja inimkogemustest, mida ma ei olnud kunagi varem kohanud. Nende arusaam teadusest ja materiaalsest maailmast oli sama usaldusväärne nagu ateistidelgi, kuid neil olid ka teadmised inimhinge liikumistest, mis võnkus kui tõde minu olemuse tuumani.

Ma ei olnud kindel, mida kogu sellest katoliku värgist arvata, ning olin Kirikuga endiselt karmilt eri meelt mõne tema hullumeelsema idee osas, nagu vastuseis kontratseptiividele ja abordile. Kuid ma pidin tunnistama, et mida rohkem ma lugesin katoliikliku teoloogia kohta, seda mõistuslikum see näis.

Ma hakkasin ka mõtlema, et oli tõenäolisem, et Jumal eksisteerib, ning et isegi kui kristlastel ei olnud täielikult õigus, olid nad vähemalt enda arusaamades Talle lähedale jõudnud. Kuid miks siis ei olnud mul Temast ühtegi kogemust? Mitte, et see oleks usu jaoks vajalik, kuid lihtsalt näis, et kui Jumal oli kuskil olemas ning hoolis minust, tunneksin ma Tema lähedust mingil moel.

Ma kannatasin suure stressi all lapse sünni ja mõndade rahaprobleemide tõttu ning lisaks oli mu jalga tekkinud suur valu, mis peaaegu nõrgestas. Kogu see aeg olin ma uhkusega öelnud, et ma ei pöörduks kunagi emotsionaalse kogemuse põhjal, et mul oli vaja vaid fakte, mitte tundeid. Kuid nüüd hakkasin ma vanaks saama. Oli valulik mõelda, et Jumal võis kuskil olemas olla, kuid keeldus mulle tröösti andmast. Ma olin väsinud selles suunas edasi rühkimast, tundmata Tema mitte mingisugust lähedalolu. Ma võisin selles universumis olla õnnetu ja üksik agnostikuna – miks vaevata end selle religioonivärgiga, kui see mitte midagi ei muutnud?

Kas see töötab? Eksperiment

Minu pettumus ja pahameel Jumala suhtes oli jõunud tippu. Ja siis, just õigel hetkel, sattusin ma lugema seda tsitaati C.S. Lewiselt, kus ta toob välja:

Jumal näitab end mõndadele inimestele palju rohkem kui teistele – mitte sellepärast, et Tal oleksid lemmikud, vaid Tal on võimatu näidata end inimesele, kelle kogu meel ja loomus on vales seisundis. Just nii ei saa ka päikesevalgus, kuigi sellel ei ole lemmikuid, peegelduda määrdunud peeglis niisama selgesti, nagu puhtas.

Muidugi. Ma olin ringi käinud ja jama ajanud, vaadanud TV saateid, mis kujutasid igat sorti vastikust, andunud isekale käitumisele … ja imestanud veel, miks ei suuda ma tunda kõige headuse allika lähedust. Ma mõistsin, et kui ma tahtsin tõsiselt teada, kas Jumal on olemas või mitte, ei saanud see olla täielikult intellektuaalne ülesanne. Ma pidin olema valmis muutuma.

Ma ei olnud kindel, et ma olen valmis end sellega pikas plaanis siduma, aga ma otsustasin proovida: ma võtsin kohustuseks elada kuu aega katoliikliku moraalikoodi kohaselt. Ma ostsin Katoliku Kiriku katekismuse koopia, mis on Kiriku õpetuste kokkuvõtte, ning lugesin seda hoolikalt, elades enda elu vastavalt sellele õpetusele, isegi seal, kus ma ei olnud kindel, et Kirikul on õigus.

Minu eesmärk selle eksperimendiga oli avastada Jumala ligidalolek; selle asemel avastasin ma iseenda – tõelise mina. Ma olin arvanud, et küünilisus, hinnangute andmine ja ärrituvus olid lihtsad osa sellest, kes ma olen, kuid ma taipasin, et on olemas puhtam, parem versioon minust, maetud kogu selle mustuse alla – mida Kirik nimetab patuks – mida ma ei olnud varem kohanud.

Ma leidsin, et Kiriku reeglid, millele ma olin kord vaadanud kui hulgale piiravatele seadustele, on armastuse reeglid; nad defineerisid piiri selle vahel, mis on armastus ja mis ei ole. See muutis minu, minu elu ja minu abielu paremaks. Võib-olla ei kogenud ma Jumalat, kuid järgides selle Kiriku õpetust, mille Ta oletatavalt rajanud oli, kogesin ma tõelist armastust.

Kontratseptiivide kohta käivat õpetust oli olnud tähtsusetu järgida, sest ma ootasin meie teist last, kuid ma lugesin ka selle kohta enda Kiriku õpetuse järgimise eksperimendi käigus. Ning enda üllatuseks avastasin ma, et Kirik kaitses neid punkte uskumatult mõistlikult. Ma palusin Joel see üle vaadata juhuks, kui ma millestki aru ei saanud, ning tema enda imestuseks leidis ka tema Kiriku argumendid olevat veekindlad. Tal oli käsil omaenda juurdlus katoliikluse üle, ning see oli olnud viimane teema, mis oli teda vaevama jäänud. Me vaatasime teineteisele otsa ning julgesime esimest korda küsida: kas meist saavad katoliiklased?!

Meditsiinilised ja moraalsed komplikatsioonid

Vaid kaks nädalat pärast neid mõtteid muutus valu mu jalas nõnda piinavaks, et ma pidin minema esmaabisse. Ma olin meie teise lapsega seitsmendat kuud rase ning tuli välja, et mul on sügaval veenis tromboos, eluohtlik vereklomp peamises veresoones. Kui klomp oleks vabaks pääsenud, oleksin ma surnud.

Pärast mõningaid teste andsid arstid mulle veel halvemaid uudiseid: mul on geneetiline haigus, mistõttu mu veri tõmbub kergesti klompi – ja ma olin selle pärinud mõlemalt vanemalt, mis tegi asja halvemaks. Kõigele lisaks teeb rasedus olukorra hullemaks, mis tähendas, et rasedus on minu jaoks ohtlik.

Mul oli palju aega, et sündmuste sellise käigu üle mõtiskleda: klompi ei saanud raseduse ajal ravida, ning valu oli nõnda lõikav, et ma ei saanud enam iseseisvalt kõndida. Nii veetsin ma suurema osa päevadest voodis lamades, mõeldes, mida teha.

Et klompi rasedusjärgselt ravida, tahtsid arstid välja kirjutada X-kategooria ehk raseduse puhul vastunäidustatud ravimit – see on raseduse jaoks nii ohtlik, et naised eelistavad end enne selle kasutamist steriliseerida. Nad ütlesid mulle, et minu haigus tähendab, et ma ei peaks rohkem lapsi saama, ohu tõttu, mida rasedus mu tervisele kujutab. Ma ei tahtnud, et nad arvaksid, et ma olen usklik, kartes, mida nad minust mõtleksid, aga kui ma vihjasin loomuliku pereplaneerimise võimalusele (rasedusajastamise meetod, mida Kirik peab moraalselt aktsepteeritavaks), naersid nad. Minu olukorras naine peab kasutama kontratseptiive, ütlesid nad. Ei olnud mingit valikut.

Kurnatud pidevast valust, ülekoormatud meditsiinilistest arvetest, mis kuhjusid kokku tuhandeteks, hakkasin ma sellest religioonist eemalduma, laskudes alla nõlvakust, mis lõppes jälle ateismis. Ma ei pannud pahaks muutumist selles mõttes, et ma ropendasin vähem, aga see oli täiesti teine asi. Jääda Kiriku juurde tähendaks nüüd kaotada minu senine elu ning asuda tundmatule, hirmutavale rajale.

Teadmata, mida muud teha, naasesin ma põhiliste aluste juurde, kuidas mind oli lapsepõlvest peale õpetatud probleemidega toime tulema. Minu isa, see vanem, kellelt ma olin saanud enda religioossed vaated (või nende puudumise), ei kasvatanud mind mitte niivõrd ateistiks, kui otsima kartmatult tõde. “Kunagi ära usu midagi sellepärast, et see on mugav või tekitab sinus hea tunde,” ütles ta alati. “Küsi endalt: ‘Kas see on tõde?'”

Ning nii asetasin ma kõik muu kõrvale ning klammerdusin lihtsa küsime külge: Mis on tõde?

Siis sain ma kiiresti aru, et see ei olnud küsimuse all, ning polnud juba mõnda aega olnud. Juba nädalaid olin ma intellektuaalsel tasandil teadnud, et ma usun, mida Kirik õpetas. Mind ei hoidnud tagasi mitte kõhklus selle kohta, kas see on või ei ole tõene; ma kõhklesin, sest ma ei tahtnud liiga palju ohverdada.

Mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb. Minu meelest oli reaalne võimalus, et see samm viib meid finantsilise hävinguni, ning võib isegi teha tõsist kahju minu tervisele. Kuid ma otsustasin üle pika aja valida tõde mugavuse üle. Joe ja mina panime end kohalikus koguduses kirja sisseastumise protsessi jaoks. Ning, esimese usuaktina, mida ma kunagi olin teinud, ütlesin ma enda arstidele, et ma ei kasuta kontratseptiive, sest ma olen katoliiklane.

Jumal aitab meil jõuda koju

Pärast seda leidis aset hulk juhuslikke sündmusi, mis tasandasid meie teed katoliiklaseks saamise poole. Terve rida ootamatuid vedamisi tõid meile raha, mida oli tarvis meditsiiniliste arvetega toimetulemiseks. Kui arstid olid üle saanud esialgsest šokist kohtumise üle kellegagi, kes ei kasuta kontratseptiive, tulid nad lagedale leidliku ideega, kuidas mind tervise juures hoida. Isegi kui positiivne rasedustest saabus ootamatult halvimal võimalikul ajal, kõigest paar nädalat pärast vereklombist tervenemist, aitas rida ehmatavaid kokkusattumusi meil sel raskel ajal pinna peal püsida.

Järgmisel kevadel, kolm päeva enne seda, kui mind ja Joed Kirikusse vastu pidi võetama, oli aeg minu esimese pihi jaoks. Pihitoolile lähendes polnud mul mingit kõhklust. Mul oli intellektuaalne arusaam sellest, et Jumal on kõige hea allikas, ning seega oli oluline kanda suurt hoolt selle eest, et me kahetseks, kui me oleme teinud midagi halba. Kuid ma olin juba privaatselt enda peas kõik need patud üles tunnistanud, nii et ma arvasin, et on üleliigne öelda neid preestrile, kes oli lihtsalt Jeesuse asemel – lõppude lõpuks, Jeesus oli juba kõike seda kuulnud.

Kuid niipea, kui ma kuulsin sõnu enda huultelt pudenemas, muutus kõik. Kuulda kõiki neid isekaid, argpükslike, vihkajalikke tegusid reaalsete sõnadega väljendatult, öelduna teisele inimolendile, oli võimsam, kui ma oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Pisarad hakkasid voolama, ning kui ma jätkasin kõigi nende armastuseta asjade üleslugemist, mida ma kunagi olin teinud, rappusin ja värisesin ma. Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, millist mõju avaldab omaenese pattude kuulamine, nende valjusti välja ütlemine; kuid mitte kunagi poleks ma ette kujutanud, millist mõju avaldab mulle nende sõnade kuulmine, öeldud preestri poolt Jumala nimel, et mulle on andeks antud. Ma jalutasin pihitoolist minema hämmastusega, ning laskusin ühele istmele vaikses kirikus. Ma teadsin, et mu elu oli just muutunud ega ole enam kunagi seesama.

Hiljem selsamal õhtul, südaöö paiku, läksin ma tagaverandale. Nooremana vältisin ma öösiti väljaskäimist, kui kõik oli vaikne ja rahulik, sest see tooks tagasi kõik need sünged mõtted tähendusetusest, mida ma üritasin unustada. Väline pimedus oli liialt tuttavlik, justkui oleks see kusagilt minu seest välja pääsenud. Aga kui ma seisin seal, ööl pärast minu esimest pihti, mõistsin ma, et kõik see oli kadunud. Pimedust minu sees lihtsalt ei olnud enam. Selle asemel oli rahu ning eksimatult ära tuntav armastuse tunne. Esimest korda tundsin ma Jumala lähedust.

Artikkel ilmus originaalset lehel Coming Home Network.

Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa “tõelisest kristlusest”. On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. “Kristlik” Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist – pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeeliumi nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma “Anna sellele, kes sinult palub” kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, “Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile …”, võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis “kuulda, et [seda] on öeldud” siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? “Ära tasu kätte” (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja “Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!” (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja “Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua” (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja “spirituaalsema” religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin – see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine – tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: “ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: “Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb …”, ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle “jalad on nobedad valama verd”, esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas “lõputu moraliseerimise” üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja “tingimusteta alistumise” nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* _{On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks.} 

Tervet esseed saab lugeda aadressil https://philpapers.org/archive/ANSWAM.pdf

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?	Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022 Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?	Heido Trofimov, aprill 25, 2022 Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Mõned päevad on möödunud paavst Benedictus XVI “pisut kurvast” matusest, nagu kirjeldas seda Tšehhi endine president Václav Klaus. Klaus, kes on ise ateist, oli natukene nördinud asjaolust, et endise paavsti kohta ei öeldud matustel midagi peale üldise, ning mitte kuskil ei olnud ühtegi pilti ega portreed lahkunust.

Klausi nimekirja võiks täiendada järgmiste asjaoludega: Vatikanis ei kuulutatud välja ühtki leinapäeva, püha Peetruse kellasid ei helistatud Benedictuse surma puhul, lippe ei lastud poolde masti (kurioossel kombel langetati lipud Benedictuse lahkumise järel Itaalia ja isegi Suurbritannia riigiasutustes. Vatikanis langetati lipud viimati poolde masti koroonaohvrite mälestuseks). Paavst Franciscus ei osalenud säilmete krüpti sängitamise viimasel riitusel. Jpm.

Aga sajad noored preestrid ning tuhanded noored pered koos lastega käisid endise paavstiga hüvasti jätmas. Üllatavalt suur tung paavsti kirstu ümber pani mõned pead korrigeerima varem aktsepteeritud narratiivi, et emeriitpaavsti näol oli tegu külma ja tõreda mehega, kes inimestest ei hoolinud.

Ning need, kes Rooma ei jõudnud, jätsid paavstiga hüvasti kirja teel. Ma ei oska öelda, mitut järelhüüdu ma olen nüüdseks lugenud – aga selle tegevusega võiks vabalt sisustada mitu päeva.

Nende järelhüüdude lugemine on olnud liigutav ja informatiivne selles mõttes, et ma olen emeriitpaavsti kohta saanud teada paljusid asju, mida ma varem ei teadnud, aga need on olnud ka silmiavavad selle poolest, et aitavad uues valguses näha seda, mida ma juba teadsin.

Näiteks kui Varro Vooglaid kirjutas, et lahkunud paavstil oli tema kujunemises oluline koht – eriti tänu tema esseedele südametunnistusest – siis pidin tõdema, et see kehtib täpselt samamoodi ka minu kohta, aga ma ei ole selle peale kunagi eriti mõelnud. Minagi lugesin Joseph Ratzingeri kahte esseed südametunnistusest, ning see avaldas mulle tohutult mõju. Aga see konsolideerus (täiesti tõeseks) veendumuseks, et objektiivne “hea” ja “halb” on kristliku maailmatunnetuse alustala, ning (vähem tõeseks) arvamuseks, et Benedictus XVI on lõpuks kõigest üks paljudest selle maailmanägemuse eestkõnelejatest. Muidugi ei olnud tema ainus, aga kui palju oleks olnud neid teisi ilma Joseph Ratzingerita?

Või võtke tema kuulus konstanteering vana missakorra suhtes, mis on teatud ringkondades muutunud peaaegu käibefraasiks:

See, mis eelmiste põlvkondade jaoks oli püha, jääb ka meie jaoks pühaks ja suureks asjaks, ning seda ei saa äkitselt ära keelata või isegi kahjulikuks pidada.

Kas saaks öelda midagi veel loogilisemat, lihtsamat? Ja siiski oli vaja Benedictus XVI geeniust, et seda öelda. Kuna see on nii lihtne ja loogiline, kipume seda ehk võtma teatud iseenesestmõistetavusena, saamata arugi, kui palju me oleme võlgu Benedictus XVI-le.

Ma ei ole lugenud väga palju Benedictus XVI-dat, vähemalt mitte protsentuaalselt. Aga niipalju kui ma mäletan, siis tabab mind alati tema teoseid lugedes mingi armumise-laadne tunne. Pärast tema surma võtsin uuesti kätte “Jeesus Naatsaretist”, lugesin ühe lehekülje, ning mõtlesin: seda lugedes võiksin üleval olla terve öö.

Nagu lahkunud paavst isegi, on tema kirjasõna alati leebe ja ilus, samas mõistuse suhtes mingeid järeleandmisi tegemata. Ilmselgelt oli Benedictus XVI ise armunud teemasse, mida ta käsitles: Kolmainu Jumalasse.

Lubage mul ka jagada mõningaid seikasid tema järelhüüdudest, mis minu tähelepanu pälvisid.

Benedictus XVI oli sügavalt alandlik inimene, ning piiskop Philippe Jourdan pakub sellest ühe väga hea näite:

Ühel päeval, Roomas, ta pidas pikka loengut üsna keerulise teoloogilise küsimuse kohta. Loengu lõpul, ütles keegi: «Sama, mida te meile pikalt seletasite, olen ma lugenud ühe pühaku raamatust ühe lausega.» Märkus oleks võinud olla pisut solvav. Aga kardinal vastas: «Teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui teada, et ta on – pärast pikka ja vaevalist arutelu – jõudnud samale tulemusele kui pühak kolme sõna ja Püha Vaimu abiga.»

Joseph Ratzinger ei soovinud olla paavst, ega isegi mitte kardinal või piiskop. Ta “rööviti” tema armastatud akadeemiliselt ametikohalt ning pandi Müncheni piiskopipaleesse – päev, mil tema õnn lõppes, nagu ta ise ütles. Usudoktriini kongregatsiooni prefektina esitas ta paavst Johannes Paulus II-le kaks korda tagasiastumisavalduse, et ta saaks naasta akadeemilise töö juurde. Aga paavst keeldus, ning Joseph Ratzinger aktsepteeris seda alandlikult. Paavstiks valimist kirjeldas ta kui “giljotiini langemist”, aga ta aktsepteeris sedagi kui Jumala tahet.

Hoolimata sellest, et ta täitis ameteid, kus ta olla ei soovinud, ei olnud Benedictus õnnetu või külm ja tõre. Ta naeris palju, oli soe ja tähelepanelik inimene. New York Post-is meenutab keegi, kuidas ta reisis koos kahe sõbraga spetsiaalselt Rooma, et kuulda kardinal Ratzingeri kõne ühel konverentsil. Aga kuna olid üheksakümnendad ning digitaalajastu polnud veel käes, eksisid nad Roomas ära ja magasid konverentsi maha. Sihitult tänavatel ringi käies ning suurt pettumust tundes nägid nad ühel hetkel – kardinal Ratzingeri ennast! Ning

…ta ei oleks saanud olla armulisem. Ta oli uskumatult leebe, vastand karikatuurile Ratzingerist kui rotveilerist. Ta rääkis meiega täiuslikus inglise keeles, olles huvitatud asjaolust, et kolm noort meest reisid Rooma, et osaleda ladina missa konverentsil. Vestluse lõpus ta küsis, kas me tahaksime tema õnnistust – sellele oli kerge vastata. Me põlvitasime kõnniteel ja võtsime vastu ilusa ladinakeelse palve meie spirituaalse heaolu eest.

Ratzingeri endine õpilane Elisabeth Haggblade – mitte tema doktorant, vaid tema õpilane neljanda klassi katehheesi kursuselt! – on kirjutanud sellest, kuidas tema endine õpetaja on alati tema kirjadele vastanud – isegi kardinali ja paavstina aastakümneid hiljem! Ma soovitan neid kirju lugeda kõigil, kes on oma idee Ratzingerist saanud, ütleme, et näiteks filmist “Kaks paavsti”. Haggblade sõnul näisid tema noore õpetaja teadmised kirikust “põhjatud” ning tema kannatlikkus oma õpilastega “lõputu”. Joseph Ratzinger on jällegi meenutanud, kuidas see üks aasta, mille ta veetis koolis, oli tema elu armsaim aeg.

Martin Mosebach kirjutab, et Joseph Ratzinger sai oma nime hulkur Benedict Joseph Labre järgi – pühak, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kes väga harva magas voodis, aga keda rahvas väga armastas. Joseph Ratzinger nimelt sündis Joseph Labre surma kuupäeval, tema pühakupäeval. Ning paavstiks saades valis Benedictus samuti oma nime enda kaitsepühaku järgi – usaldades end teadlikult ja tahtlikult pühaku hoolde, kelle jaoks teoloogia polnud mitte midagi, ning palve oli kõik.

Siin avaldub üks tahk Benedictuse juures, millest ei ole ehk piisavalt räägitud. Jah, ta oli suur teoloog – ilmselt suurim teoloog 20. sajandil. Tema teoloogilist panust ja intellektuaalseid võimeid ole võimalik üle hinnata. Nagu kirjutab Dan Hitchens, siis oli tegemist “esimese klassi intellektuaaliga, suuteline pingutuseta liikuma Babüloonia loomismüütide juurest Kanti epistemoloogiani”. Aga see ei olnud kõik, mis Joseph Ratzingeri juures tähelepanuväärne oli. Kardinal Joachim Meisneri sõnul oli Ratzingeril küll “kaheteistkümne professori mõistus”, aga samuti “esimest armulauda vastu võtva lapse vagadus”. Kui harva õnnistatakse Kirikut paavstiga, kes on ühtaegu oma ajastu suurim teoloog ja samuti sügavalt spirituaalne inimene?

Kuulus protestandist katoliiklaseks pöördunud õpetlane Scott Hahn kirjutab, et tõenäoliselt ei näe me teist Benedictusega võrdväärset paavsti veel vähemalt 2000 aasta jooksul. Piiskop Philippe ütleb, et “Erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.” Milline ilus ja vaga mõte! Aga muidugi me teame, et see ei vasta alati täielikult tõele – konstanteering, mida kinnitab ka Benedictus ise, kes on öelnud: “On liiga palju näiteid paavstidest, keda Püha Vaim ilmselgelt ei oleks valinud!”. Ajalugu vaadates võime tõdeda, et on paavste, keda ristirahvas tahaks tõenäoliselt kogu südamest unustada juba nende elusolemise ajal, ning teisi, kellelt saame tuge veel sadu ja isegi tuhandeid aastaid pärast nende valitsuse lõppu. Kui ma just väga ei eksi, siis Benedictus XVI kuulub viimaste hulka.