Aastatel, kui ma olin evangeelne protestant, keerlesid jututeemad tavaliselt Pühakirja tsitaatide ümber. Konverentsidel peeti kõnesid. Pastorid jutlustasid. Keegi poleks arvanud, et ilma ohtrate viideteta Piiblile oli üldse võimalik argumenteerida. Ma mäletan, kuidas me sõpradega rääkisime, kui ma protestant olin – me tsiteerisime vestluse käigus Pühakirja. Me käisime Piiblikoolis ja rääkisime, mida Jumala Sõna meie jaoks isiklikult tähendas. Mujalt tulnud leidsid üles kogukonna autoriteetse teksti selle järgi, milline proportsioon ja kaal oli antud protestantide Piibli 66-le raamatule.

Nüüdsel ajal teavad paljud katoliiklased, miks protestantism ei tööta. Lükates tagasi paavsti ja piiskopid ja kinnitudes ‘Piibel üksi’ kui autoriteedi külge, on protestantism loonud nii palju paavste kui on olemas protestante ja Piibleid. Sellepärast on nende arutelud küllastunud peatüki- ja värsipõhiste tsitaatidega. Sellele vaatamata on selle rõhuasetuse juures midagi õiget. Sealt lihtsalt puudub üks ülioluline asi, mis seda õigel rajal hoiaks. 

Kui ma olin õigeusklik kristlane, avastasin ma traditsiooni tähtsuse. Tsitaatide osakaal nihkus ära ainult Piibli tsiteerimiselt ja hõlmas nüüd ka kirikuisasid. Tsiteeriti Johannes Kuldsuud. Oma osa oli pühal Ambrosiusel. Vahepeal leidsid kasutust teised, kaasaegsemad pühakud. Säärane harilik vestluste kulg oli muusika mu kõrvadele, nüüd, kus ma olin läbi näinud privaattõlgenduse narruse: Pühad Isad olid vajalikud, kui me tahtsime hoiduda tuhandetest paavstidest. 

Kuid lõpuks mõistsin ma, et kuigi paavstide arvu oli sel moel vähendatud, oli see siiski rohkem kui kõige hullem paavstide arv, mis oli kunagi katoliikluses eksisteerinud (kolm). Selle põhjustas asjaolu, et õigeusklikud olid lõhenenud universaalsete doktriinide üle ning polnud olemas mingit õpetusametit, mis oleks küsimuse lahendanud. Arutellu oli lisandunud traditsioon, aga midagi oli ikkagi puudu, ning ma sain aru, et selleks on elav õpetusamet.

Aga kui ma sattusin katoliiklaste sekka, märkasin ma nende seas midagi kummalist. Jah, neil oli magisteerium. Aga selle asemel, et see lihtsalt oma keskustellu juurde lisada, näis Pühakirja tsiteerimine olevat vaibunud. Kirikuisade sõnad olid puudu. Ainus inimene, keda nüüd tsiteeriti, oli paavst. Paavst. Paavst. 

Ma mäletan, et kui ma olin veel õigeusklik, liitusin ma katoliiklastest sõpradega rekollektsioonil, mille korraldas konservatiive katoliiklik ordu. Loengu ajal kordas ettekandja aina “Paavst Johannes Paulus õpetab nii ja nii … paavst Benedictus tuletab meile meelde seda ja toda.” Mulle näis, nagu oleksin ma reisinud võõrale maale, kus räägitakse teist keelt. Milleks kõik need tsitaadid paavstidelt? Õigeusklikuna mäletasin ma vaevu, et kohalikku piiskoppi oleks tsiteeritud, veel vähem patriarhi. Tegelikult teadsin ma piiskopi ja patriarhi kohta üksnes nende nimesid! Mul polnud õrna aimugi, mida nad ühe või teise teema kohta õpetasid. Ja nii tundus mulle see näiv kinnisidee selle kohta, mida paavst räägib, üsna imelik.

Kuidas näeb välja normaalne katoliiklik arutelu?

Pärast seda, kui ma aktspeteerisin paavstluse abstraktset vajalikkust ja tulin Rooma, nägin ma ikka ja jälle seda veidrat proportsiooni, mis aruteludes anti praeguse või hiljutiste paavstide tsitaatidele. Peavoolu katoliiklikes esitlustes näis kogu kaal olevat sellel, mida paavst rääkis. Mitu minutit pühendati praegusele või viimastele paavstidele, ning kui palju Pühakirjale ja kirikuisadele? Viimaste jaoks oli see tõesti vähe. Katoliiklased ise jätsid mulje, et paavst on usk ja usk on paavst, ning ma arvan, et see hoiab inimesed Kirikust eemale. 

Ma olin teinud kodutöö Kiriku kohta ja lugenud katoliikliku kirjanduse klassikuid, kes aitasid mul pöörduda: Kempi Toomas, püha Franciscus de Sales, Lorenzo Scupoli. Need suured meistrid raiskasid üksnes murdosa sõnadest (kui sedagi), tsiteerimaks valitsevat või ühtki eelnevat paavsti. Nende peamine allikas oli Pühakiri, ning kirikuisadel oli teine koht, kui võrrelda tsitaatide arvu. Sama kehtis Trento kirikukogu ja terve Denzingeri kollektsiooni kohta. Püha Toomas ja teised doktorid hõivasid kolmanda koha. 

Ja nii teadsin ma, milline oli normaalne katoliiklik keskustelu. Allikaviidete ja tsitaatide arvu poolest andsid katoliiklased nii kõnes kui kirjas kõige suurema autoriteedi Pühakirjale, siis kirikuisadele ja siis skolastikutele nagu püha Toomas. Seejärel, kui peaaegu kogu kaal oli neile pühendatud, võisime me kuulda mõne paavsti tsitaati, kes oli antud kontekstis mingil konkreetsel teemal andnud autoriteetse hinnangu. Ma teadsin, et see on normaalne, ja seega kui ma astusin 2013. aastal Roomaga osadusse, ei raisanud ma kuigi palju aega, et lugeda, mida paavst Franciscus ütleb selle või teise asja kohta. Mul ei olnud tõesti selleks aega. Ma proovisin õppida tundma püha Toomast ja haarata endasse pühakute õpetusi. Ma nägin vaeva, et lugeda Piiblit igal aastal ja veetsin aega, õppides roosipärga.

Aga katoliiklased minu ümber jätkasid sellest rääkimist, mida paavst Franciscus oli öelnud. Ma mõtlesin: kui ta ei langeta ühtegi lõplikku otsust, siis miks räägivad kõik tema sõnadest ja mitte Jeesuse, püha Pauluse ja kirikuisade sõnadest? Mulle näis, et kui paavst tahaks midagi universaalselt kuulutada, nagu see paavstide puhul tavaline on (“Me defineerime, me kuulutame, me õpetame …”), siis paneksin ma kindlasti tähele. Aga ma ei suutnud sammu pidada sõnade arvuga, mida Vatikani veebileht välja paiskas, eriti pärast seda, kui Amoris Laetitia ulatus üle 260 lehe. 

Entsüklikate ajastu

Lõpuks lugesin ma rohkem ajalugu ja avastasin selle veidra kinnismõtte juured paavsti viimaste sõnade üle. Sajandite jooksul läksid paavsti autoriteetsed aktid korda ainult väiksele teoloogide ringile, väljaarvatud siis, kui tegu oli millegi suuremaga, nagu protestantism või jansenism, mis võis mõjutada suuremat arvu usklikke. Paavstide autoriteetsed hinnangud olid küll tähtsad ja tsiteeritud, kuid tavaliselt olid need lühikesed ja ilmselged. Ükski katoliiklane ei lugenud oma tavalise elu osana paavsti jutluseid, kirju või entsüklikaid. Enamik katoliiklasi elasid ja surid, teadmata, kes on paavst. Ustav katoliiklane veetis aega, lugedes Pühakirja, katekismust, spirituaalset kirjandust nagu “Kristuse imitatsioon”, ning palvetades roosipärga.

Entsüklikate ajastu algas 18. sajandil, kui modernismi kriis hakkas kuju võtma ja universaalsed probleemid kogusid hoogu, jõudu ja kiirust. Benedictus XIV mõistis itaallaste jaoks Vix Pervenitis hukka liigkasuvõtmise, aga Gregorius XVI tundis vajadust see universaalseks muuta. Samal ajal oli Pius VI mõistnud universaalselt hukka kohalikud kirikukogud Auctorem Fideis. Kui liberalism tekitas probleeme kogu maailmas, vastas õnnis Pius IX universaalse õpetusega ning lõpuks oikumeenilisi kirikukoguga, kus defineeriti paavsti ilmeksimatus usu ja moraali küsimustes. See viis viimaks tõelise entsüklikate paavstini, Leo XIII-ni, kes jätkas liberalismile ja kommunismile vastu seismist maailmas. 25 aasta jooksul kirjutas ta 88 entsüklikat, ehk keskmiselt 3.5 entsüklikat aastas. 

Kahtlemata oli paavstidel täielik õigus välja anda nii palju entsüklikaid, nagu neile meeldis, aga nad ei kavatsenud luua olukorda, kus tavalisest katoliiklikust arutelust kaovad Pühakiri, kirikuisad ja kiriku doktorid. Aga sellele vaatamata andis see sellise tulemuse. Mitmel moel oli see Vatikani I kirikukogu valevaim, mis oli eelmänguks Vatikani II kirikukogu valevaimule. Kui maailma valitsused said rohkem võimu kui eales varem ning nõudsid suuremat kuulekust ja ohverdust maiste, rahvuslike huvide altaril, siis tundus, et ka usklike kogukond tundis, et kogu nende katoliiklik elu peab tiirlema paavsti ja tema käesolevate sõnade ümber. Tänapäeval tundub, et ainus aeg, mil katoliikalsed kuulevad Pühakirja ja kirikuisasid, on pühapäeval kantslist – kui nad on piisavalt õnnelikud, et neil on selline preester.

Tagasipöördumine normaalsusesse

Ustav katoliiklane peaks veetma oma aega, proovides päästa oma hinge ning lugedes ja õppides seda, misiganes on selle jaoks vaja. See peaks olema esimene prioriteet, sest me kõik sureme ja meie üle mõistetakse kohut. Me peame mõistma usku ja moraali, mille meie Isad on meile andnud, ületama patu ja omandama vooruse. Kui me pühendame oma aja sellele, siis meie vestlused saavad naasta normaalsusesse: Pühakirja, kirikuisade ja doktorite juurde. Kui me õpime mingit konkreetset doktriini, siis võime me avastada, et praegune või eelnev paavst on avaldanud mõne hinnangu või välja kuulutanud mõne väite antud teemal. Sel juhul õpi seda teemat igal juhul tundma ja anna paavstile, mis talle kuulub: mõistuse ja tahte religiosse allumise. 

Oht peitub uudishimu pahes, mis tähendab muretsemist vähemtähtsate õpingute pärast, nii et tähtsam jääb unarusse (II-II k167 v1). Katoliiklastele on antud vajalikud õppematerjalid: Pühakiri, katekismus, pühakute kirjutised. Usklikelt ei nõutud iga uue entsüklika lugemist isegi Leo XIII ajal (kui paljud neist olid suunatud usklikele ja mitte üksnes piiskoppidele?). Tema enda entsüklikad on tunnistajaks autoriteetsetele allikatele, mida kõik katoliiklased peaksid kõigepealt õppima. Võib isegi argumenteerida, et tema oli see, kes propageeris Pühakirja ja püha Toomase õppimist rohkem, kui ükski teine paavst. Selle õppimine, mida on vaja hinge päästmiseks, ei ole muutunud. Kui sa kulutad oma aja sellele, siis suudad sa veeta kohase aja kaasaegsetele entsüklikatele. Muretse kõigepealt omaenda hinge päästmise pärast: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33).

Artikkel ilmus algselt leheküljel OnePeterFive.

Oma eelmistes artiklites olen ma väitnud, et kui seks oma loomu poolest ei viiks lasteni, ei oleks kellelegi kunagi pähe tulnud idee abielust. Mu väide võib näida paljudele ilmselge, aga me elame maailmas, kus abiellu astuvad inimesed, kes ei plaani eales lapsi saada; samamoodi abielluvad muidugi ka mõned inimesed, kes tahavad lapsi, aga on viljatud. Eelmised põlvkonnad tundsid kaasa neile, kes abiellusid, aga ei saanud lapsi, kuna eeldati, et nad tahavad lapsi, sest lõppude lõpuks nad ju abiellusid teineteisega. Enam ei saa me seda eeldada. Võib öelda, et kontratseptiivide ja kirurgilise steriliseerimise ajastu on muutnud lastetu paari nägu, ning järelikult ka abiellunud paari nägu.

Siit algab sooneutraalse abielu otsing. Maailmas, kus soov abielluda tähendab soovi seksida ja lapsi saada moel, mille kogukond on heaks kiitnud, on idee sooneutraalsest abielust nagu idee ruudulisest ringist. Sooneutraalse abielu idee saab tekkida üksnes maailmas, kus sõna “abielu” kasutatakse täiesti teisel moel, viitamaks millelegi, mille loomus on midagi hoopis muud.

Lubage mul argumenteerida oma väite poolt seksi, laste ja abielu kohta läbi “mõtteeksperimendi” – maailmas, kus inimestel ei ole mingit sõna ega kontseptsiooni abielu kohta.

Kujutage ette noorte meeste kolooniat, kes ei mäleta, et nad oleksid kunagi kuskil mujal elanud. Tegelikult mehed isegi ei tea, et nad on mehed; nad teavad üksnes, et nad on teistsugused kõigist teistest olenditest, keda nad on kohanud. Nad on kütid ja korilased. Loomu poolest on nad sotsiaalsed olendid, kes hoolivad üksteisest, sõlmivad sõprussidemeid, proovivad üksteisele meele järgi olla, elavad üldiselt reeglite järgi ning on seoses kogukonnaelu tähtsate hetkedega loonud mitmesuguseid riituseid millegi alustamiseks, tähistamiseks või mälestamiseks. Need sotsiaalsed olendid avastavad, et teatud asjad, mida nad teineteise jaoks teevad, toovad kaasa nii füüsilist kui emotsionaalset naudingut. Nad hoolitsevad üksteise eest; masseerivad üksteise jalgu, kui need on pärast pikka jahilkäimist valusad, hoiavad ja hellitavad teineteist kurbuse ja haiguse aegadel.

Ühel päevad teatavad kaks meest, et nemad on väga erilised sõbrad, kuna nad tõeliselt naudivad üksteise seltskonda, aitavad teineteisel olla paremad, ning oskavad eriti hästi üksteise jalgu masseerida. Kogukonna liikmed muidugi rõõmustavad nende üle: sõprussidemed on tähtsad, ning kõik teavad, kui nauditav see on, kui sõber su jalgu masseerib. Need kaks lähevad aga kaugemale: nad soovivad kolida kokku eraldi onni, nii et nad saaksid teineteise jalgu privaatselt masseerida. Samuti soovivad nad oma maised varad ühendada, ning terve kogukonna ees tõotada kuni surmani üksnes teineteise jalgu masseerida.

Ehkki suud on juba ammuli, ei ole paar veel lõpetanud. Nad tahavad, et kogukond ratifitseeriks nende säärase elude ühinemise, toetaks neid nende valikus, ning aitaks neil jääda truuks üksnes teineteise jalgade masseerimisele, kui tekib kiusatus teistmoodi käituda. Nad nõuavad spetsiaalset tseremooniat oma ühiselu alustamiseks. Aga kogukond keeldub: miks on lähedane sõprus ja jalgade masseerimine nii tähtis, et selle tunnustamiseks on vaja eraldi riitust? Kas te tõesti tahate, et me sunniksime teid sõpradeks jääma, kui asjad ei lähe hästi? Ei sõpruses ega üksteisele naudingute jagamises ei ole midagi, mis nõuaks kogukonna panust.

Idee, et kaks meest sellest kogukonnast tahaksid avalikkuse toel reserveerida eksklusiivselt teineteisele teatud nadingud ja jalamassaaži läheduse, kõlab ebatõenäoliselt, isegi absurdselt. Selline eksklusiivsus ei annaks ühelegi paarile midagi juurde, ning kogukonnal pole mingit põhjust sellistesse asjadesse sekkuda.

Isegi kui need mehed oleksid hoopis avastanud selle, mida meie nimetame seksuaalseks naudinguks, mis on ilmselgelt intensiivsem ja siduvam kui parim jalamassaaž- ning mis on aeg-ajalt üllatavalt pakiline – jääb loogika samaks: nad on avastanud midagi, mis on väga nauditav, ja mis võib tugevdada sõprust ja väljendada kiindumust. Aga sama kehtib selja sügamise, võistkonnas mängimise või ühises projektis osalemise kohta. See ei nõua eksklusiivset suhet ning kindlasti mitte erilisi kogukondlikke regulatsioone.

Lõpuks küsib üks terane vennike, kellel on filosoofilised kalduvused: Mille jaoks need tunded on? Milleks selline pakitsus? Juhid, kes tõid mehed kolooniasse, vastavad: “Vastus on teiselpool mägesid”. Need, kes tahavad vastust leida, asuvad teele.

Teiselpool mägesid elab noorte naiste koloonia. Nad tunnevad üksnes teisi naisi, kuigi tegelikult nad ei tea, et nad on naised. Nad on korilased ja põllupidajad. Kuna nemad, nagu mehedki, on loomu poolest sotsiaalsed olendid, kes üksteisest hoolivad, loovad ka nemad sõprussuhteid, ning neil on tähtsad religioossed ja kogukondlikud tseremooniad oluliste hetkede jaoks. Ka nemad leiavad, et sarnased asjad on kasulikud, nauditavad ja lohutavad – sealhulgas see, mida me võiksime nimetada “seksuaalseks” naudinguks. Ja nii teevad nad kasulikke, trööstivaid, toetavaid, hoolivaid ja meeldivaid asju.

Ja nagu mehedki – kuid siiski üsna teisel moel – ei mõista naised oma teatud kehaosi. Miks meie kehad niimoodi teevad? Mille jaoks on kogu see igatsus? Neile öeldakse: “Oodake. Vastus tuleb mägedest.”

Kujutage ette üllatust, kui need kaks gruppi lõpuks kohtuvad. Siin on olendid, kes, erinevalt kõigist teistest olenditest maa peal, on just nagu meie: nad räägivad üksteisega, on intelligentsed, kõnnivad püstises asendis, tegelevad korilusega, ehitavad ja kasvatavad asju, elavad sidusas kogukonnas koos ühiselu reeglitega. Siiski on nad meist erinevad: nende kehad erinevad meie omadest mitmes ilmselges mõttes.

Te võite ette kujutada, et ei lähe kaua aega, kuni mõni ettevõtlik paar avastab vastuse oma tungidele ja igatsustele. Parim uudis on see, et mõned neist veidratest organitest sobivad üksteisega kokku intensiivselt nauditavad moel. See ei tähenda, et kõik liikmed neist kahest kogukonnast lasevad end kaasa tõmmata meeste ja naiste vahelisse naudingusse. Mõned eelistavad jääda selle juurde, mida nad on alati teinud: mõndade meeste meelest on naised, ja mõndade naiste meelest on mehed liiga imelikud, liiga võõrad, et jagada nendega säärast intiimsust. Ja nii jätkavad nad vanade harjumuste kohaselt.

Vaatamata sellele pöördele naudingute jagamises ja lähedasemateks sõpradeks saamises, ei ole toimunud midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli status quo ante. Nad on avastanud uue viisi naudingute jagamiseks. Aga lõpuks ei näe nad mingit vahet selle vahel, mida nad tegid oma isoleeritud koloonias, ja mida nad nüüd teevad segukoloonias. Ei individuaalsed mehed ja naised ega ka kogukond ei näe ühtki põhjust, miks nad peaksid sellist paaritumist pidama millekski muuks kui naudinguid sisaldavaks, sõprust tugevdavaks tegevuseks, nagu jalgade masseerimine või selja sügamine, mängude mängimine või koos töötamine.

Aga kui üheksa kuu pärast sünnib esimene laps, ning esimene ema toidab teda ja esimene isa kaitseb ja hoolitseb nende eest, taipab kogukond: siis selle jaoks on need tungid ja sellised kehad!

Nendel tingimustel saab kogukond ja selle individuaalsed liikmed aru, millise märkimisväärse sündmusega on tegu. Nendest kehadest, mehest ja naisest, sünnib selle akti läbi maailma laps – laps, keda peab kaitsma, toitma ja õpetama. Nüüd on kogukonnal põhjust öelda mitmeid asju: esiteks, see asi, mida mehed ja naised on üksteisega teinud, on terve kogukonna jaoks erakordsete tagajärgedega – tagajärgedega, mida meie tegudel eraldi või eelmistes isoleeritud kogukondades ei olnud. Teiseks, sellel on erakordsed tagajärjed paari jaoks, kes on vastu võtnud nii kingituse, mille eest nad ihkavad hoolt kanda, kui ka suure vastutuse. Kolmandaks on sellel tõsine implikatsioon lapse seisukohalt, kes end nüüd maailmast leiab, vajades hoolt, haridust ning turvalist teadmist selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Neljandaks, nüüd, kus nad näevad, mille jaoks on nende kehad ja ihad, mõistavad kogukonna liikmed, et oma endiste tegudega nad kasutasid oma kehasid vääralt ja suunasid oma tunge valesti (kuigi see ei olnud nende süü, kuna neil ei olnud täit informatsiooni).

Seepärast on see kogukonna, paari ja kõige erilisemal moel lapse huvides, et inimseksuaalsust kaitstaks ja kasvatataks nõnda, et seda õigesti kasutataks. Sellel põhjusel on vastassoo esindajaga seksuaalsesse suhtesse astumine tõsine asi nii kogukonna kui paari jaoks, väärides tunnustuse ja aktsepteerimise tseremooniat, turvalisust kogukonnas ja kogukonna poolt, ning reegleid seksuaalse praktiga kohta. Alles siin saab esile tõusta abielu idee – mitte paari soovist saada tunnustatud, mitte kiindumuse ja läheduse tunnetest, vaid inimseksuaalsuse reaalsusega silmitsi seismisest.

Muidugi on see lugu mõtteeksperiment, mitte ajalugu. See illustreerib, et on väga inimlik luua sõprussidemeid, mis keskenduvad ja võimenduvad vastastikku meeldivates tegevustes. Aga see illustreerib ka abielu idee põhjendamatust maailmas, kus nauditavad teod ei vii oma loomu poolest lasteni; teiste sõnadega, see näitab, et abielu kui kõigest täiskasvanute ihade, naudingute ja tunnustuse objekt on põhjendamatu – aga see on kaasaegne arusaam abielust.

Abielu kaasaegne iseloomustus on järgmine: (1) kaks inimest, (2) kellel on suur kiindumus teineteise vastu (hõlmates tavaliselt soovi tunda üksteist sügavamalt, isiklikku lähedust ja vastastikku hoolt), (3) kes samuti tahavad üksteisega seksida, nii et (4) nad nõustuvad oma elusid materiaalselt ja majanduslikult siduma ja (5) seksima ainult üksteisega, (6) ning kogukond rituaalselt tunnustab, kiidab heaks ja (tihti materiaalselt) toetab seda. Kuna samasoolised paarid võivad esimese viie kriteeriumi alla mahtuda sama lihtsasti nagu vastassoolised paarid, siis kuidas saab ühiskond keelduda kuuendast? Kui see nimekiri kirjeldab täielikult seksi ja abielu õiget suhet – seks on vaid sügavam väljendus isiklikust kiindumusest ja sõprusest, ning abielu on korraldus, mis ei ole seotud millegi muuga – siis me peame tunnistama, et samasoolised paarid on abielu jaoks täpselt sama sobivad nagu vastassoolised paarid.

Aga siinkohal peab välja tooma, et aktil, milles vastassoolised paarid soovivad osaleda, on väga avalik tagajärg: lapsed. Lubage mul oma esialgne väide sõnastada teisiti: kui seksuaalne vahekord mehe ja naise vahel viiks loomu poolest alati samade tagajärgedeni, nagu genitaalne kontakt kahe samast soost isiku vahel – see tähendab, naudingu, suurema läheduse tundeni, isegi üksteisele tõotuste andmise ja armastuseni, aga ei millegi muuni – siis ei oleks mitte keegi mitte kunagi välja mõelnud abielu.

Parim, mida võib öelda kaasaegse “abielu” kohta – tahtlikult lastetu ühenduse kohta, või ühenduse kohta, mis loodi täiskasvanute ihasid silmas pidades ja kus lapsed on teisejärguline ja asendatav osa – on see, et tegu on täielikult parasiidiga, mis elatub abielu tegelikust mõttest. Kuna seda on võimatu ette kujutada iseenesest, võtab see päris abielu ning jätab selle ilma ainsast asjast, mis sellele mõtte annab, aga viitab sellele endiselt sama nimega. See tähendab, et “sooneutraalse abielu” idee, mis toetub täielikult arusaamale, et on võimalik ette kujutada abielu, mis eksisteerib täiskasvanute ihade pärast, on sellel samal põhjusel tervest mõistusest kaks sammu maas.

Artikkel ilmus lehel Public Discourse.

Üks asjadest, kus ma enda kaasateistidest erinesin, oli arusaam tähendusest. Teised ateistid, keda ma teadsin, näisid tundvat, et elu on mõtet täis, kuigi me ei ole midagi muud kui keemilised reaktsioonid. Mina ei jõudnud kunagi sinnani. Tegelikult tundus terve see mõtteliin mulle ebateaduslik, ning intellektuaalselt päris ebaaus. Kui kõik, mida me peame kangelaslikuks ja auväärseks, ja kõigi suurte inimsaavutuste tähendus on taandatav inimajus tulistavatele neuronitele, siis on kõige selle saatuseks surmaga lõppeda. Ning arvestades, et terve homo sapiensi maa peal veedetud aeg ei oleks 5 miljardi aasta vanuse universumi radaripildis isegi piuksatus, näis narr teeselda, et ühe suvalise organismi 60-midagi eluaastat ühe planeedi peal triljonitest on midagi erilist. (Pidudel olin ma tõeliselt menukas).

Juba lihtsalt enda elu elamine tundus mulle valetamisena. Ma andsin endale aru, et elu on mõttetu, kuid ikkagi käitusin nii, nagu minu enda elul oleks mõte, justkui oleks iga lootus ja armastus ja rõõm, mida ma kogesin, midagi reaalset, midagi enamat kui miraaž, mille tekitasid kemikaalid minu ajus. Enesetapp oli mul mõttest läbi käinud – mitte sellepärast, et ma oleksin olnud tavapärases mõttes depresioonis, vaid see lihtsalt ei tundunud mitte millegi enamana, kui vältimatu varasemaks lükkamine. Nulliga korrutatud elu annab ikka sama tulemuse, ükskõik, millal sa seda teed.

Kuna ma ei teadnud, mida muud teha, järgisin ma nende inimeste hästi sissetallatud eeskuju, kes proovivad põgeneda selle eest, mis neid kummitab: ma töötasin liiga palju. Ma jõin liiga palju. Ma olin emotsionaalselt habras. Paljud minu suhted teiste inimestega olid mürgised. Ma mähkisin end tähelepanu hajutajate kookonisse, üritades teeselda, et ma ei tea, mida ma teadsin.

Poiss nimega Joe

Aasta pärast ülikooli lõpetamist kohtusin ma töö juures Joe’ga. Ta avaldas mulle muljet, kuid ma ei arvanud, et mul oleks šansi. Ta oli üles kasvanud vaesena, ainult emaga, ning oli saanud kraadid Yale’ist, Columbiast ja Stanfordist. Inimesed, kes teda tundsid, pidasid teda üheks targemaks inimeseks, keda on kohanud. Nii et kui me hakkasime väljas käima, olin tõeliselt elevil. Meie kooselu osutus isegi paremaks, kui ma oleksin osanud ette kujutada: me reisisime üle kogu maailma nii nagu tuju oli, sõime parimates restoranides, lendasime esimeses klassis ning pidasime eepilisi pidusid tema kesklinna korteri katusel. Lisaks kõigele sellele olid meie mõlema karjäärid tõelise hoo sisse saanud, nii et tulevikul oli varuks vaid veel enam raha ja edu.

Me olime täiusik paar. Ainus, mida me ei näinud samal moel, oli religioon. Paar kuud pärast seda, kui hakkasime väljas käima, tuli välja, et Joe mitte ainult ei uskunud Jumalasse, vaid pidas end kristlaseks. Ma ei saanud aru, kuidas keegi, kes on täielikult võimeline ratsionaalselt mõtlema, saab uskuda muinasjuttudesse nagu kristlus. Kas ta uskus ka jõuluvana?

Kuid see ei tekitanud meile probleeme, sest põhilised moraalsed arusaamad olid meil samad: tema ei praktiseerinud enda veidrat usku ühelgi märgataval moel ning mina enamasti ei tahtnud selle peale mõelda. Üldse mitte. Mil iganes Jumala teema esile kerkis, kohkus midagi sügaval minu sees tagasi. Mitte, et mul oleks probleeme olnud rumalate teistlike ideede lammutamisega – ülikoolis oli see hobi eest olnud – kuid teema viis mind liiga lähedale sellele, mida ma püüdsin unustada. Ma olin terve enda elu korraldanud sellele mitte mõtlemise ümber, nii et ma ei sõnastanud kunagi, millega oli tegu. See oli nõnda maetud pidude ja sotsialiseerumise ja hingetu ühest kohast teise jooksmise alla, et see ei olnud enam spetsiifiline kontseptsioon, vaid lihtsalt üks pime, külm, amorfne teadmine, mida mul oli vaja vältida.

Joe ja mina abiellusime 2003. aastal teatris, lugedes ette tõotusi, mille olime ise kirjutanud, mina kandmas tumelillat kleiti. Plaani järgi oli abielu lihtsalt üks samm teel, kus me juba niikuinii olime. Kuid siis avastasin ma, et ma olen rase, ning kõik muutus.

Emaks saamine pööras mu elu pea peale

Emaks saamine tabas mind täiesti ootamatult. Ma olin üles kasvanud ainsa lapsena kultuuris, kus mitte kellelgi ei olnud rohkem kui kaks last. Ühegi minu sõbra ema ei saanud meie sõpruse ajal last. Ning arvestades, et ma ei tahtnud kunagi lapsi saada ning mul oli väike meditsiiniline näidustus, mis pani mind arvama, et ilmselt ma niikuinii neid ei saa, olin ma emaduseks täiesti ette valmistamata. Füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed muutused, millest ma pärast poja sündi läbi läksin, oli raske löök, nagu hoop, mis tuli ei kusagilt, jättes mind vaaruma.

See kataklüstiline sündmus kaevas välja kõik need vanad mõtted tähendusetuse kohta, ning sel korral ei matnud ma neid enam maha. Nüüd, kus mul oli laps, tundus, et mu elul on rohkem mõtet kui eales varem. Mustapäine, sinisilmne beebi tundus nii väärtuslik: minu enda elu oli tema läheduses üle ujutatud lootuse ja rõõmuga. Aga ilma tavapäraste tähelepanu kõrvaletõmbajateta laskusid faktid mulle peale: minu poja elus ei olnud mitte midagi transtsendentset, ega ka minu elus ega selles armastuses, mida ma tema vastu tundsin. Teda ootas sama saatus nagu meid ülejäänuidki; terve tema eksistentsi kustumine tema vältimatul surmal.

Nädalaid sain ma vaevu voodist välja. Tõsise unepuuduse ja veel tõsisema depressiooni kombinatsioon jätsid mu peaaegu halvatuks. Aga siis ühel hommikul, vaadates last koidueelses valguses, mis läbi akna kumas, tundsin ma enda sees midagi uut. See ei olnud meeleheide, see oli tundmatu ja siiski tervitatav tunne. Ma kaevusin koore alla mõistmaks, et see oli kahtlus: kahtlus minu täielikult materialistliku maailmavaate suhtes, kahtlus tõe suhtes, mida ma olin lapsepõlvest peale uskunud, et inimelus ei ole mitte midagi transtsendentset.

Ma mõtisklesin selle üle, et peaaegu igal ajal ja igas kohas läbi inimajaloo on inimesed uskunud mingit tüüpi vaimsesse reaalsusesse. Peaaegu iga inimühiskond, kellest me teame, on jaganud uskumust, et on olemas rohkem kui nähtav reaalsus, et see, mis juhtub siin materiaalses maailmas kajastub mingil moel igavikus. Varem olin ma eeldanud, et see miljarditest inimestest koosnev määratu enamus, kes olid üldse kunagi elanud, olid kõik lihtsalt ignorantsed; nüüd hakkasin ma mõtisklema, kas äkki mina olin see, kellel oli midagi märkamata jäänud.

Minu esimene kristlik raamat

Paar kuud hiljem sattusin ma ühe kristliku raamatu otsa. Ma ei olnud raamatupoes kunagi religiooni osakonnas käinud, veel vähem midagi kristluse kohta lugenud. Ma võtsin raamatu kätte ainult sellepärast, et autor väitis olevat endine ateist, ning ma olin uudishimulik, millise astme petis ta oli. Pärast paari esimese lehekülje läbilappamist leidsin üllatusega, et ma uskusin, et ta oli olnud ateist. Lugesin veel paar lehekülge ning leidsin ta kirjutamise olevat selge ja põhijoontes mõistuspärase. Ilmselgelt oli ta jõudnud valede järeldusteni, kuid ma austasin asjaolu, et ta vähemalt proovis enda praegusele ususüsteemile mõistuslikult läheneda, mitte ei põhjendanud seda emotsionaalse kogemusega. Ma sain aru, et ma ei suuda raamatut käest panna, ning lõpuks ostsin selle ära (kassapidajale valjult kuulutades, et see on kingitus sõbra jaoks).

Kiire internetiotsing näitas, et ateistid laialdaselt põlgasid seda raamatut, ning mõned nende vastuväited autori argumentidele olid head. Kuid ei olnud lihtsalt tõene väita, et seal ei olnud mitte midagi kaalukat. Näiteks toodi raamatus välja, et paar aastat pärast Jeesus Naatsaretlase surma hülgasid tuhanded juudid pühad kombed, mis olid neid sajandeid läbi kõiksugu tagakiusamiste alal hoidnud. Peaaegu kõik Jeesuse algsed jüngrid läksid pigem surma kui taganesid enda väitest, et nad oli näinud Teda surnust üles tõusmas. Kristlus levis varastel sajanditel nagu kulutuli, vaatamata sellele, et kristlaseks hakkamine tähendas tihti tagakiusamist või isegi surma.

Ma ei olnud Jeesuses kunagi näinud muud kui tobedat muinasjututegelast, keda inimesed välja kutsusid, et saada jumalik nõusolek omaenda uskumustele, kuid nüüd intrigeeris ta mind inimesena kui ajalooline tegelane. Esimese sajandi Palestiinas juhtus midagi, midagi nii suurt, et see saadab lööklaineid kuni tänase päevani välja. Ning kõik see keskendus Jeesus Kristuse kuju ümber. Nagu Joe ükskord osutas, kui ma ta käest küsisin, miks ta end kristlaseks peab, on kristlus ainus peamine maailmareligioon, mille asutaja väitis end olevat Jumala. Seda väidet on lihtne ümber lükata, kui see tõele ei vasta.

Ühel pärastlõunal, pisut aega pärast raamatu läbilugemist tabasin ma end mõttelt: mis siis, kui see on tõsi?

Mis siis, kui Jumal oli olemas? Äkki otsustas ta siseneda ajalukku inimesena? See oli kõige vapustavam mõte, mis mulle kunagi oli pähe tulnud. Mitte kunagi enda elus, isegi mitte lapsena, ei olnud ma kaalunud, et Jumal kui isik võiks olemas olla, või et kristluse üleloomulikes väidetes võiks olla raasukenegi tõtt. Kiiresti tulin ma jälle mõistusele ning noomisin end, et ma selle narruse lõpetaksin. Osa minust kartis, et hakkan hulluks minema – mille muuga sellist mõtet saaks seletada?

Ma tahtsin selle pisike piinliku äparduse täielikult unustada … kuid ma ei suutnud. Mingi imelik tunne oli minus maad võtnud, mis ei lasknud mul selle teema juurest minema kõndida. Ma arvasin, et tegu peab olema lihtsalt uudishimuga. Ma pidin kõigest pisut rohkem kristluse kohta lugema, ning siis kui ma olin üle kuhjatud ilmselgetest vigadest tema teoloogias, saan ma edasi liikuda.

Sukeldudes sügavustesse

Ma ostsin veel teise kristliku raamatu, sedakord nimega “Lihtsalt kristlus” C.S. Lewiselt. Kahjuks ei aidanud see mind sellest religioonist vabaneda.

Lewis oli mõistlik ning ilmselgelt intelligentne. Tema raamat oli üle pika aja üks selgemaid ja paremini kirjutatud asju, mida olin lugenud. Mind paelus eriti tema loomuseaduse kaitse, kus ta väitis, et Jumal on kõige selle allikas, mida me “heaks” nimetame, ning seetõttu ongi inimestel eri aegades ja kohtades olnud samad baasarusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb. Enda uudishimu tipus lugesin internetis väljavõtteid suurtelt kristlikelt mõtlejatelt nagu Augustinus ja Aquinas. Ma hakkasin mõtlema, et see religioon ei olnudki mõistusevastane – tegelikut olid mõned ajaloo kõige intelligentsemad ja mõistlikumad inimesed olnud kristlased.

Lõpuks andsin ma alla ja ostsin Piibli, enda kõige esimese. Kuna ma ei teadnud teist viisi, kuidas sellele läheneda, hakkasin lugema esimesest leheküljest. Olin vaheldumisi hämmingus ja kohutatud sellest, mida ma esimesel paarisajal leheküljel lugesin. Joe õhutas mind lugema raamatu teist osa, “Uut Testamenti”, sest seal tuleb mängu Jeesus. See ei aidanud. Mitte kuskil ei olnud selget üleskutset, nagu “Kui sulle meeldib, mida sa siin loed, ning tahaksid saada kristlaseks, siis järgi neid juhtnööre”. Mul polnud aimugi, kuidas enamikku kirjakohtadest tõlgendada, ning tundus, et kellelgi teisel ka ei ole. Kui ma otsisin internetist, kas Piibli järgi on abort, eutanaasia, inimkloonimine jne õige või mitte, leidsin ma sama palju vastuseid, kui oli inimesi, igaüks neist tsiteerimas seda Piibli värssi, mis tema isiklikku vaadet kinnitas. Sarnasel moel ei teadnud ma, millisesse kirikusse minna, kui ma tahaksin kelleltki isiklikult küsimusi küsida: minu naabruses oli kõike, alates Kristuse Kirikust ja Jehoova Tunnistajatest kuni konservatiivsete baptistide ja liberaalsete anglikaanide kirikuni, igaüks neist väitmas end Piiblil põhinemas, ja siiski õpetasid kõik drastiliselt erinevaid asju selle kohta, mis on patt.

See oli tohutu probleem. Kui Jumal on kõik, mis on hea, siis defineerida, mis on halb – ehk teiste sõnadega, patt – tähendaks defineerida Jumala enese piirid. Ei olnud mõtet väitma hakata, et Tema asutatud religioon võiks selle suhtes sedavõrd segaduses olla.

Ma olin leidnud, mida ma otsisin: vea, mis näitas, et kristlus on mõttetu. Oli aeg edasi liikuda.

Mis lugu on kõigi nende katoliku intellektuaalidega?

Varsti pärast selle tõdemuseni jõudmist kohtusin ma kellegagi, kes tegi hullumeelse ettepaneku: ta ütles, et ma olin kogu asjale lähenenud väga modernistlikust ja spetsiifiliselt ameerikalikust vaatepunktist, et traditsiooniline arusaam kristlusest on hoopis teistsugune. Ta arvas, et Jeesus rajas ainult ühe Kiriku enne maa pealt lahkumist, ning ta andis sellele üleloomuliku väe, nii et ta sõnastab alati õigesti tõe selle kohta, mis on hea – ja seega, mis on Jumal – igal ajal ja igas kohas. Ning nagu see poleks juba piisavalt hullumeelne olnud, pidas ta silmas Katoliku Kirikut!

Nii mina kui Joe põrkusime tagasi. Joe ütles, et katoliiklus ei ole ehtne kristlus, ning mina teadsin, et Kirik on arhailine, rõhuv, seksistlik institutsioon. Lisaks sellele oli idee üleloomulikult volitatud inimestest lihtsalt rumal.

Kuid siiski märkasin ma midagi: peaaegu kõik inimesed, kes olid mulle muljet avaldanud enda võimega kaitsta usku vaid mõistuse abil, nii kuulsad inimesed kui ka inimesed internetis, olid katoliiklased. Tegelikult, mida rohkem ma sellele tähelepanu pöörasin, seda rohkem ma nägin, et katoliiklik intellektuaalne traditsioon oli maailmas üks silmapaistvamaid. Ma hakkasin lugema katoliiklike autorite raamatuid; mitte sellepärast, et ma oleksin katoliiklusest tõeliselt huvitatud olnud – ütlesin ma endale – vaid ma lihtsalt otsisin midagi head, mida lugeda. Kuid ma ei saanud teisiti kui pidin tunnistama, et neil inimestel oli selline arusaamine maailmast ja inimkogemustest, mida ma ei olnud kunagi varem kohanud. Nende arusaam teadusest ja materiaalsest maailmast oli sama usaldusväärne nagu ateistidelgi, kuid neil olid ka teadmised inimhinge liikumistest, mis võnkus kui tõde minu olemuse tuumani.

Ma ei olnud kindel, mida kogu sellest katoliku värgist arvata, ning olin Kirikuga endiselt karmilt eri meelt mõne tema hullumeelsema idee osas, nagu vastuseis kontratseptiividele ja abordile. Kuid ma pidin tunnistama, et mida rohkem ma lugesin katoliikliku teoloogia kohta, seda mõistuslikum see näis.

Ma hakkasin ka mõtlema, et oli tõenäolisem, et Jumal eksisteerib, ning et isegi kui kristlastel ei olnud täielikult õigus, olid nad vähemalt enda arusaamades Talle lähedale jõudnud. Kuid miks siis ei olnud mul Temast ühtegi kogemust? Mitte, et see oleks usu jaoks vajalik, kuid lihtsalt näis, et kui Jumal oli kuskil olemas ning hoolis minust, tunneksin ma Tema lähedust mingil moel.

Ma kannatasin suure stressi all lapse sünni ja mõndade rahaprobleemide tõttu ning lisaks oli mu jalga tekkinud suur valu, mis peaaegu nõrgestas. Kogu see aeg olin ma uhkusega öelnud, et ma ei pöörduks kunagi emotsionaalse kogemuse põhjal, et mul oli vaja vaid fakte, mitte tundeid. Kuid nüüd hakkasin ma vanaks saama. Oli valulik mõelda, et Jumal võis kuskil olemas olla, kuid keeldus mulle tröösti andmast. Ma olin väsinud selles suunas edasi rühkimast, tundmata Tema mitte mingisugust lähedalolu. Ma võisin selles universumis olla õnnetu ja üksik agnostikuna – miks vaevata end selle religioonivärgiga, kui see mitte midagi ei muutnud?

Kas see töötab? Eksperiment

Minu pettumus ja pahameel Jumala suhtes oli jõunud tippu. Ja siis, just õigel hetkel, sattusin ma lugema seda tsitaati C.S. Lewiselt, kus ta toob välja:

Jumal näitab end mõndadele inimestele palju rohkem kui teistele – mitte sellepärast, et Tal oleksid lemmikud, vaid Tal on võimatu näidata end inimesele, kelle kogu meel ja loomus on vales seisundis. Just nii ei saa ka päikesevalgus, kuigi sellel ei ole lemmikuid, peegelduda määrdunud peeglis niisama selgesti, nagu puhtas.

Muidugi. Ma olin ringi käinud ja jama ajanud, vaadanud TV saateid, mis kujutasid igat sorti vastikust, andunud isekale käitumisele … ja imestanud veel, miks ei suuda ma tunda kõige headuse allika lähedust. Ma mõistsin, et kui ma tahtsin tõsiselt teada, kas Jumal on olemas või mitte, ei saanud see olla täielikult intellektuaalne ülesanne. Ma pidin olema valmis muutuma.

Ma ei olnud kindel, et ma olen valmis end sellega pikas plaanis siduma, aga ma otsustasin proovida: ma võtsin kohustuseks elada kuu aega katoliikliku moraalikoodi kohaselt. Ma ostsin Katoliku Kiriku katekismuse koopia, mis on Kiriku õpetuste kokkuvõtte, ning lugesin seda hoolikalt, elades enda elu vastavalt sellele õpetusele, isegi seal, kus ma ei olnud kindel, et Kirikul on õigus.

Minu eesmärk selle eksperimendiga oli avastada Jumala ligidalolek; selle asemel avastasin ma iseenda – tõelise mina. Ma olin arvanud, et küünilisus, hinnangute andmine ja ärrituvus olid lihtsad osa sellest, kes ma olen, kuid ma taipasin, et on olemas puhtam, parem versioon minust, maetud kogu selle mustuse alla – mida Kirik nimetab patuks – mida ma ei olnud varem kohanud.

Ma leidsin, et Kiriku reeglid, millele ma olin kord vaadanud kui hulgale piiravatele seadustele, on armastuse reeglid; nad defineerisid piiri selle vahel, mis on armastus ja mis ei ole. See muutis minu, minu elu ja minu abielu paremaks. Võib-olla ei kogenud ma Jumalat, kuid järgides selle Kiriku õpetust, mille Ta oletatavalt rajanud oli, kogesin ma tõelist armastust.

Kontratseptiivide kohta käivat õpetust oli olnud tähtsusetu järgida, sest ma ootasin meie teist last, kuid ma lugesin ka selle kohta enda Kiriku õpetuse järgimise eksperimendi käigus. Ning enda üllatuseks avastasin ma, et Kirik kaitses neid punkte uskumatult mõistlikult. Ma palusin Joel see üle vaadata juhuks, kui ma millestki aru ei saanud, ning tema enda imestuseks leidis ka tema Kiriku argumendid olevat veekindlad. Tal oli käsil omaenda juurdlus katoliikluse üle, ning see oli olnud viimane teema, mis oli teda vaevama jäänud. Me vaatasime teineteisele otsa ning julgesime esimest korda küsida: kas meist saavad katoliiklased?!

Meditsiinilised ja moraalsed komplikatsioonid

Vaid kaks nädalat pärast neid mõtteid muutus valu mu jalas nõnda piinavaks, et ma pidin minema esmaabisse. Ma olin meie teise lapsega seitsmendat kuud rase ning tuli välja, et mul on sügaval veenis tromboos, eluohtlik vereklomp peamises veresoones. Kui klomp oleks vabaks pääsenud, oleksin ma surnud.

Pärast mõningaid teste andsid arstid mulle veel halvemaid uudiseid: mul on geneetiline haigus, mistõttu mu veri tõmbub kergesti klompi – ja ma olin selle pärinud mõlemalt vanemalt, mis tegi asja halvemaks. Kõigele lisaks teeb rasedus olukorra hullemaks, mis tähendas, et rasedus on minu jaoks ohtlik.

Mul oli palju aega, et sündmuste sellise käigu üle mõtiskleda: klompi ei saanud raseduse ajal ravida, ning valu oli nõnda lõikav, et ma ei saanud enam iseseisvalt kõndida. Nii veetsin ma suurema osa päevadest voodis lamades, mõeldes, mida teha.

Et klompi rasedusjärgselt ravida, tahtsid arstid välja kirjutada X-kategooria ehk raseduse puhul vastunäidustatud ravimit – see on raseduse jaoks nii ohtlik, et naised eelistavad end enne selle kasutamist steriliseerida. Nad ütlesid mulle, et minu haigus tähendab, et ma ei peaks rohkem lapsi saama, ohu tõttu, mida rasedus mu tervisele kujutab. Ma ei tahtnud, et nad arvaksid, et ma olen usklik, kartes, mida nad minust mõtleksid, aga kui ma vihjasin loomuliku pereplaneerimise võimalusele (rasedusajastamise meetod, mida Kirik peab moraalselt aktsepteeritavaks), naersid nad. Minu olukorras naine peab kasutama kontratseptiive, ütlesid nad. Ei olnud mingit valikut.

Kurnatud pidevast valust, ülekoormatud meditsiinilistest arvetest, mis kuhjusid kokku tuhandeteks, hakkasin ma sellest religioonist eemalduma, laskudes alla nõlvakust, mis lõppes jälle ateismis. Ma ei pannud pahaks muutumist selles mõttes, et ma ropendasin vähem, aga see oli täiesti teine asi. Jääda Kiriku juurde tähendaks nüüd kaotada minu senine elu ning asuda tundmatule, hirmutavale rajale.

Teadmata, mida muud teha, naasesin ma põhiliste aluste juurde, kuidas mind oli lapsepõlvest peale õpetatud probleemidega toime tulema. Minu isa, see vanem, kellelt ma olin saanud enda religioossed vaated (või nende puudumise), ei kasvatanud mind mitte niivõrd ateistiks, kui otsima kartmatult tõde. “Kunagi ära usu midagi sellepärast, et see on mugav või tekitab sinus hea tunde,” ütles ta alati. “Küsi endalt: ‘Kas see on tõde?'”

Ning nii asetasin ma kõik muu kõrvale ning klammerdusin lihtsa küsime külge: Mis on tõde?

Siis sain ma kiiresti aru, et see ei olnud küsimuse all, ning polnud juba mõnda aega olnud. Juba nädalaid olin ma intellektuaalsel tasandil teadnud, et ma usun, mida Kirik õpetas. Mind ei hoidnud tagasi mitte kõhklus selle kohta, kas see on või ei ole tõene; ma kõhklesin, sest ma ei tahtnud liiga palju ohverdada.

Mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb. Minu meelest oli reaalne võimalus, et see samm viib meid finantsilise hävinguni, ning võib isegi teha tõsist kahju minu tervisele. Kuid ma otsustasin üle pika aja valida tõde mugavuse üle. Joe ja mina panime end kohalikus koguduses kirja sisseastumise protsessi jaoks. Ning, esimese usuaktina, mida ma kunagi olin teinud, ütlesin ma enda arstidele, et ma ei kasuta kontratseptiive, sest ma olen katoliiklane.

Jumal aitab meil jõuda koju

Pärast seda leidis aset hulk juhuslikke sündmusi, mis tasandasid meie teed katoliiklaseks saamise poole. Terve rida ootamatuid vedamisi tõid meile raha, mida oli tarvis meditsiiniliste arvetega toimetulemiseks. Kui arstid olid üle saanud esialgsest šokist kohtumise üle kellegagi, kes ei kasuta kontratseptiive, tulid nad lagedale leidliku ideega, kuidas mind tervise juures hoida. Isegi kui positiivne rasedustest saabus ootamatult halvimal võimalikul ajal, kõigest paar nädalat pärast vereklombist tervenemist, aitas rida ehmatavaid kokkusattumusi meil sel raskel ajal pinna peal püsida.

Järgmisel kevadel, kolm päeva enne seda, kui mind ja Joed Kirikusse vastu pidi võetama, oli aeg minu esimese pihi jaoks. Pihitoolile lähendes polnud mul mingit kõhklust. Mul oli intellektuaalne arusaam sellest, et Jumal on kõige hea allikas, ning seega oli oluline kanda suurt hoolt selle eest, et me kahetseks, kui me oleme teinud midagi halba. Kuid ma olin juba privaatselt enda peas kõik need patud üles tunnistanud, nii et ma arvasin, et on üleliigne öelda neid preestrile, kes oli lihtsalt Jeesuse asemel – lõppude lõpuks, Jeesus oli juba kõike seda kuulnud.

Kuid niipea, kui ma kuulsin sõnu enda huultelt pudenemas, muutus kõik. Kuulda kõiki neid isekaid, argpükslike, vihkajalikke tegusid reaalsete sõnadega väljendatult, öelduna teisele inimolendile, oli võimsam, kui ma oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Pisarad hakkasid voolama, ning kui ma jätkasin kõigi nende armastuseta asjade üleslugemist, mida ma kunagi olin teinud, rappusin ja värisesin ma. Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, millist mõju avaldab omaenese pattude kuulamine, nende valjusti välja ütlemine; kuid mitte kunagi poleks ma ette kujutanud, millist mõju avaldab mulle nende sõnade kuulmine, öeldud preestri poolt Jumala nimel, et mulle on andeks antud. Ma jalutasin pihitoolist minema hämmastusega, ning laskusin ühele istmele vaikses kirikus. Ma teadsin, et mu elu oli just muutunud ega ole enam kunagi seesama.

Hiljem selsamal õhtul, südaöö paiku, läksin ma tagaverandale. Nooremana vältisin ma öösiti väljaskäimist, kui kõik oli vaikne ja rahulik, sest see tooks tagasi kõik need sünged mõtted tähendusetusest, mida ma üritasin unustada. Väline pimedus oli liialt tuttavlik, justkui oleks see kusagilt minu seest välja pääsenud. Aga kui ma seisin seal, ööl pärast minu esimest pihti, mõistsin ma, et kõik see oli kadunud. Pimedust minu sees lihtsalt ei olnud enam. Selle asemel oli rahu ning eksimatult ära tuntav armastuse tunne. Esimest korda tundsin ma Jumala lähedust.

Artikkel ilmus originaalset lehel Coming Home Network.

Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa “tõelisest kristlusest”. On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. “Kristlik” Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist – pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeeliumi nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma “Anna sellele, kes sinult palub” kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, “Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile …”, võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis “kuulda, et [seda] on öeldud” siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? “Ära tasu kätte” (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja “Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!” (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja “Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua” (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja “spirituaalsema” religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin – see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine – tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: “ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: “Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb …”, ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle “jalad on nobedad valama verd”, esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas “lõputu moraliseerimise” üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja “tingimusteta alistumise” nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* _{On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks.} 

Tervet esseed saab lugeda aadressil https://philpapers.org/archive/ANSWAM.pdf

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?	Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022 Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?	Heido Trofimov, aprill 25, 2022 Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Mõned päevad on möödunud paavst Benedictus XVI “pisut kurvast” matusest, nagu kirjeldas seda Tšehhi endine president Václav Klaus. Klaus, kes on ise ateist, oli natukene nördinud asjaolust, et endise paavsti kohta ei öeldud matustel midagi peale üldise, ning mitte kuskil ei olnud ühtegi pilti ega portreed lahkunust.

Klausi nimekirja võiks täiendada järgmiste asjaoludega: Vatikanis ei kuulutatud välja ühtki leinapäeva, püha Peetruse kellasid ei helistatud Benedictuse surma puhul, lippe ei lastud poolde masti (kurioossel kombel langetati lipud Benedictuse lahkumise järel Itaalia ja isegi Suurbritannia riigiasutustes. Vatikanis langetati lipud viimati poolde masti koroonaohvrite mälestuseks). Paavst Franciscus ei osalenud säilmete krüpti sängitamise viimasel riitusel. Jpm.

Aga sajad noored preestrid ning tuhanded noored pered koos lastega käisid endise paavstiga hüvasti jätmas. Üllatavalt suur tung paavsti kirstu ümber pani mõned pead korrigeerima varem aktsepteeritud narratiivi, et emeriitpaavsti näol oli tegu külma ja tõreda mehega, kes inimestest ei hoolinud.

Ning need, kes Rooma ei jõudnud, jätsid paavstiga hüvasti kirja teel. Ma ei oska öelda, mitut järelhüüdu ma olen nüüdseks lugenud – aga selle tegevusega võiks vabalt sisustada mitu päeva.

Nende järelhüüdude lugemine on olnud liigutav ja informatiivne selles mõttes, et ma olen emeriitpaavsti kohta saanud teada paljusid asju, mida ma varem ei teadnud, aga need on olnud ka silmiavavad selle poolest, et aitavad uues valguses näha seda, mida ma juba teadsin.

Näiteks kui Varro Vooglaid kirjutas, et lahkunud paavstil oli tema kujunemises oluline koht – eriti tänu tema esseedele südametunnistusest – siis pidin tõdema, et see kehtib täpselt samamoodi ka minu kohta, aga ma ei ole selle peale kunagi eriti mõelnud. Minagi lugesin Joseph Ratzingeri kahte esseed südametunnistusest, ning see avaldas mulle tohutult mõju. Aga see konsolideerus (täiesti tõeseks) veendumuseks, et objektiivne “hea” ja “halb” on kristliku maailmatunnetuse alustala, ning (vähem tõeseks) arvamuseks, et Benedictus XVI on lõpuks kõigest üks paljudest selle maailmanägemuse eestkõnelejatest. Muidugi ei olnud tema ainus, aga kui palju oleks olnud neid teisi ilma Joseph Ratzingerita?

Või võtke tema kuulus konstanteering vana missakorra suhtes, mis on teatud ringkondades muutunud peaaegu käibefraasiks:

See, mis eelmiste põlvkondade jaoks oli püha, jääb ka meie jaoks pühaks ja suureks asjaks, ning seda ei saa äkitselt ära keelata või isegi kahjulikuks pidada.

Kas saaks öelda midagi veel loogilisemat, lihtsamat? Ja siiski oli vaja Benedictus XVI geeniust, et seda öelda. Kuna see on nii lihtne ja loogiline, kipume seda ehk võtma teatud iseenesestmõistetavusena, saamata arugi, kui palju me oleme võlgu Benedictus XVI-le.

Ma ei ole lugenud väga palju Benedictus XVI-dat, vähemalt mitte protsentuaalselt. Aga niipalju kui ma mäletan, siis tabab mind alati tema teoseid lugedes mingi armumise-laadne tunne. Pärast tema surma võtsin uuesti kätte “Jeesus Naatsaretist”, lugesin ühe lehekülje, ning mõtlesin: seda lugedes võiksin üleval olla terve öö.

Nagu lahkunud paavst isegi, on tema kirjasõna alati leebe ja ilus, samas mõistuse suhtes mingeid järeleandmisi tegemata. Ilmselgelt oli Benedictus XVI ise armunud teemasse, mida ta käsitles: Kolmainu Jumalasse.

Lubage mul ka jagada mõningaid seikasid tema järelhüüdudest, mis minu tähelepanu pälvisid.

Benedictus XVI oli sügavalt alandlik inimene, ning piiskop Philippe Jourdan pakub sellest ühe väga hea näite:

Ühel päeval, Roomas, ta pidas pikka loengut üsna keerulise teoloogilise küsimuse kohta. Loengu lõpul, ütles keegi: «Sama, mida te meile pikalt seletasite, olen ma lugenud ühe pühaku raamatust ühe lausega.» Märkus oleks võinud olla pisut solvav. Aga kardinal vastas: «Teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui teada, et ta on – pärast pikka ja vaevalist arutelu – jõudnud samale tulemusele kui pühak kolme sõna ja Püha Vaimu abiga.»

Joseph Ratzinger ei soovinud olla paavst, ega isegi mitte kardinal või piiskop. Ta “rööviti” tema armastatud akadeemiliselt ametikohalt ning pandi Müncheni piiskopipaleesse – päev, mil tema õnn lõppes, nagu ta ise ütles. Usudoktriini kongregatsiooni prefektina esitas ta paavst Johannes Paulus II-le kaks korda tagasiastumisavalduse, et ta saaks naasta akadeemilise töö juurde. Aga paavst keeldus, ning Joseph Ratzinger aktsepteeris seda alandlikult. Paavstiks valimist kirjeldas ta kui “giljotiini langemist”, aga ta aktsepteeris sedagi kui Jumala tahet.

Hoolimata sellest, et ta täitis ameteid, kus ta olla ei soovinud, ei olnud Benedictus õnnetu või külm ja tõre. Ta naeris palju, oli soe ja tähelepanelik inimene. New York Post-is meenutab keegi, kuidas ta reisis koos kahe sõbraga spetsiaalselt Rooma, et kuulda kardinal Ratzingeri kõne ühel konverentsil. Aga kuna olid üheksakümnendad ning digitaalajastu polnud veel käes, eksisid nad Roomas ära ja magasid konverentsi maha. Sihitult tänavatel ringi käies ning suurt pettumust tundes nägid nad ühel hetkel – kardinal Ratzingeri ennast! Ning

…ta ei oleks saanud olla armulisem. Ta oli uskumatult leebe, vastand karikatuurile Ratzingerist kui rotveilerist. Ta rääkis meiega täiuslikus inglise keeles, olles huvitatud asjaolust, et kolm noort meest reisid Rooma, et osaleda ladina missa konverentsil. Vestluse lõpus ta küsis, kas me tahaksime tema õnnistust – sellele oli kerge vastata. Me põlvitasime kõnniteel ja võtsime vastu ilusa ladinakeelse palve meie spirituaalse heaolu eest.

Ratzingeri endine õpilane Elisabeth Haggblade – mitte tema doktorant, vaid tema õpilane neljanda klassi katehheesi kursuselt! – on kirjutanud sellest, kuidas tema endine õpetaja on alati tema kirjadele vastanud – isegi kardinali ja paavstina aastakümneid hiljem! Ma soovitan neid kirju lugeda kõigil, kes on oma idee Ratzingerist saanud, ütleme, et näiteks filmist “Kaks paavsti”. Haggblade sõnul näisid tema noore õpetaja teadmised kirikust “põhjatud” ning tema kannatlikkus oma õpilastega “lõputu”. Joseph Ratzinger on jällegi meenutanud, kuidas see üks aasta, mille ta veetis koolis, oli tema elu armsaim aeg.

Martin Mosebach kirjutab, et Joseph Ratzinger sai oma nime hulkur Benedict Joseph Labre järgi – pühak, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kes väga harva magas voodis, aga keda rahvas väga armastas. Joseph Ratzinger nimelt sündis Joseph Labre surma kuupäeval, tema pühakupäeval. Ning paavstiks saades valis Benedictus samuti oma nime enda kaitsepühaku järgi – usaldades end teadlikult ja tahtlikult pühaku hoolde, kelle jaoks teoloogia polnud mitte midagi, ning palve oli kõik.

Siin avaldub üks tahk Benedictuse juures, millest ei ole ehk piisavalt räägitud. Jah, ta oli suur teoloog – ilmselt suurim teoloog 20. sajandil. Tema teoloogilist panust ja intellektuaalseid võimeid ole võimalik üle hinnata. Nagu kirjutab Dan Hitchens, siis oli tegemist “esimese klassi intellektuaaliga, suuteline pingutuseta liikuma Babüloonia loomismüütide juurest Kanti epistemoloogiani”. Aga see ei olnud kõik, mis Joseph Ratzingeri juures tähelepanuväärne oli. Kardinal Joachim Meisneri sõnul oli Ratzingeril küll “kaheteistkümne professori mõistus”, aga samuti “esimest armulauda vastu võtva lapse vagadus”. Kui harva õnnistatakse Kirikut paavstiga, kes on ühtaegu oma ajastu suurim teoloog ja samuti sügavalt spirituaalne inimene?

Kuulus protestandist katoliiklaseks pöördunud õpetlane Scott Hahn kirjutab, et tõenäoliselt ei näe me teist Benedictusega võrdväärset paavsti veel vähemalt 2000 aasta jooksul. Piiskop Philippe ütleb, et “Erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.” Milline ilus ja vaga mõte! Aga muidugi me teame, et see ei vasta alati täielikult tõele – konstanteering, mida kinnitab ka Benedictus ise, kes on öelnud: “On liiga palju näiteid paavstidest, keda Püha Vaim ilmselgelt ei oleks valinud!”. Ajalugu vaadates võime tõdeda, et on paavste, keda ristirahvas tahaks tõenäoliselt kogu südamest unustada juba nende elusolemise ajal, ning teisi, kellelt saame tuge veel sadu ja isegi tuhandeid aastaid pärast nende valitsuse lõppu. Kui ma just väga ei eksi, siis Benedictus XVI kuulub viimaste hulka.

Jõulud on kätte jõudnud. Või nii tahaksid ostukeskused, televisioonireklaamid, ajalehtede ringkirjad ja raadiolained meid uskuma panna. Advendi, hingelise ettevalmistuse aja Kristuse sünniks, on ammu kõrvale tõrjunud “pühade hooaja” sära ja tuled, mis jõuab enda haripunkti mitte Kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, vaid uue aasta pidustustega. Tarbimisjõulud, mille üle usklikud on aastaid hädaldanud, ei lõdvenda enda haaret ilmselt veel niipea.

Kuid siiski on midagi, mida me usklike indiviididena saame teha, et end nii jõuludeks hingeliselt ette valmistada kui ka sekulaarsuse tõusule vastu pannu. Tegu on kombega, mis on vanem, kui jõulud ise, millest oli möödunud sajanditel kohustuslik kinni pidada ja mida soovitas meie Issand ise: me saame advendiajal paastuda.

Paastumine on patukahetsuse vorm, mis esialgu näib lootuse ajal kohatuna. Kuid see on vajadus patukahetsuse järgi ja selle mõju, mis meid Päästja tulekuks ette valmistab, kes on tulnud meid päästma meie pattudest. Ning Ta ei päästa meid muidu, kui me kõigepealt kahetseme – tunnistame enda patte ja vajadust andestuse järele – ning siis näitame enda kahetsust patukaristuse tegude läbi: palves, paastudes ja heategevuses.

Palvet ja heategevust seostatakse õigesti endiselt jõuludega, andmise ajaga. Kuid detsembrikuus paastumine, nagu paavst Leo Suure (valitsemisaeg 440-461) jutlused näitavad, on praktika, mida usklikes kord õhutati.

“Mis on efektiivsem,” kuulutas Leo ühel detsembrikuul, “kui paastumine, mille läbi me läheneme Jumalale ning, pannes vastu kuradile, ületame järeleandlikuse pahede suhtes. Sest paast on olnud alati toit voorusele: puhtad mõtted, mõistlikud soovid ja tervemad kaalutlused tugevnevad paastus. Ning läbi nende tahtlike kannatuste sureb meie liha himurusele ning meie vaim uueneb moraalse täiuslikkuse jaoks.”

Paast, mis jätab meid ilma maailmalikest mugavustest, muudab teravamaks meie pingutused võitluses patu vastu ja hästi käitumise eest. Kuid me näeme Leo manitsusest, et paastumine ja sellega kaasnev vaimsus ei muuda adventi lühendatud paastuajaks, vaid aitab meil seista vastu kiusatusele muuta advent pikemaajaliseks ostlemis-pummelungiks. Paastumise läbi saame armu silmitseda sõime rikkuste asemel, karjaseid modellide asemel, hommikumaa tarkasid kaubamaja asemel.

Muidugi ei saa me kunagi katkestada patu vastu võitlemist, ning advendiaja esimese poole pühapäeva lugemised näitavad seda meile. Advendi esimene pühapäev ei ole suunatu Petlemma advendi suunas, vaid maailma lõpu suunas, kus Kristus naaseb kohtumõistjana: “Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!” (Markuse 13:33). Teine pühapäev toob meieni Ristija Johannese, värava Kristuse sünni juurde, kes käsib meil enda südamed Issanda jaoks ette valmistada, võttes vastu “meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Markuse 1:4). Ristija jaoks ei saa olla mingeid jõule enne sellele eelnevat patukahetsust.

Paastumisega kaasneb veel üks efekt, mida tihti ei arutata, kuid see viitab advendi olemusele – igatsusele. Paastudes nõuab meie keha taga seda, millest oleme end tahtlikult ilma jätnud, olgu see toit, mugavused, lõbustused või teised head asjad. Selle asemel, et sellele järele anda, saame vastata palvega: “Issand, kiirusta täitma tühjust minu sees nende jõuludega, kuna ma tean, et ainult Sina saad täielikult rahuldada minu hinge igatsused”. Tühja kõhu ja ootava südamega kõlab Iisraeli iidne palve – tule, Immanuel – uue teravuse ja jõuga.

Tarbimisjõulud tahaksid meid uskuma panna, et meie igatsused saab rahuldada uusimate kingituste ja moetrendidega. Kuid paastumise ebamugavus tuletab meile meelde, et materiaalsetest kaupadest saadav rahuldus on põgus; üksnes Jumal, kõikide ihade allikas ja lõpp, saab tõeliselt rahuldust pakkuda. Nii saab paastumine anda meile jõu teha vajalikke materiaalseid ettevalmistusi jõuludeks – poodlemine, küpsetamine, kaunistamine, kaartide saatmine, sissepakkimine, vaaritamine – vaimus, mis näeb kaunistuste taga nende tõelist mõtet: selle suurt tähistamist, et Jumal tuleb ja elab meie keskel. Isegi lastele, kes pulbitsevad erutusest saabuvate kingituste üle, saab meelde tuletada jõulude ajal tulevat tõelist Kingitust, lihtsalt õhutades neid ühest väikesest asjast advendiajal loobuma.

Samas jutluses lisas paavst Leo, et “kuna meie hingede pääste ei tule üksnes paastumisest, lisagem ka halastusteod vaeste vastu lisaks meie paastule … nii et kesiganes enda õiglasest tööst pakub vagadusohvri Jumalale, kõige hea autorile, väärib selle kaudu saada taevase kuningriigi autasu.”

Kui me sel advendil lisame paastumise enda palvele ja heategevusele, pälvigem seesama auhind, mida ei leia ei riiulilt ega kataloogist, vaid kaugelt, juhataja juurest.

Artikkel tõlgitud lehelt TheCatholicThing.

Hollywoodi näitleja Shia Labeouf (SL) istus maha piiskop Robert Barroniga (RB), et rääkida oma pöördumisest katoliku usku, mis toimus tänu isa Piot kujutava filmirolli ettevalmistamisele. Tähtis osa Shia Labeoufi pöördumisel oli traditsioonilisel ladina Missal, st liturgia sellele vormil, mida pühitseti valdavalt enne 1970. aastat. Järgneb eestikeelne transkriptsioon liturgiat puudutava osa üle.

RB: Bruce Springsteen ütles kord, et tema esimene kogemus esinemisega oli altariposina katoliku kirikus. Ta ütles, et seal oled sa hästi valgustatud laval, inimesed vaatavad sind, sa oled end rolli jaoks riidesse pannud. Ma mõtlesin ka Thomas Mertonist, kellel oli New Yorgis palju mittekatoliiklastest sõpru, kes tulid tema esimesele Missale ega teadnud, mis juhtuma hakkab. Nii et üks ta sõprades küsis, mis on Missa? Ja Merton vastas, et see on nagu ballett, kus on teatud ettekirjutatud liigutused ja žestid. See oli kirikukogu-eelne Missa, vanem Missa, mis oli ilmselt natukene rohkem sedamoodi. Aga see käib koos sinu mõttega, et see on nagu draama ettekandmine – mingis mõttes see ongi kokkuvõte Kristuse elu draamast. Preester siseneb pühamusse nii nagu sõna sai lihaks, tuli maailma. Ja Missa esimeses osas on preester suhteliselt vaikne, esindades Jeesuse elu vaikseid aastaid, ja siis kuulutatakse evangeeliumi, ja siis on ohverdus Kolgata mäel. Nii et Missa on nagu Jeesuse elu ja surma dramaatiline taasesitamine.

SL: Samuti, kui Missa on väga hästi pühitsetud, siis tundub see justkui sinuga mingi saladuse jagamine. Hea esinemisega on alati nii – sa tunned, et vau, see inimene jagab minuga saladust, see ühendab minus midagi sügavamat – keegi väljendab midagi, mis on sinu sees, ja sa näed seda ekraanil. Ja väga hea Missa tekitab minus sama tunde, et keegi jagab minuga mingit väga sügavat saladust.

RB: Aristoteles ütles, et teater on katarsis – ja ta mõtles selle all, et see on nagu puhastus. Kui ma vaatan näitlejaid laval, mõtles ta, ning eriti, kui seal on haletsus ja hirm ja kurbus, siis me mingil moel näitleme näitlejatega kaasa, me tegeleme nende asjadega. Ja meie kogeme seda ka, meie sees võivad olla tugevad allasurutud tunded, mis tulevad välja, kui me vaatame head filmi või näidendit. Kas sa näed seda ka, või mis toimub, kui sa vaatas tõeliselt head filmi – lisaks meelelahutusele?

SL: Jah, see aktiveerib sind. See on ilmselt põhjus, miks Missat muudeti. Missat muudeti, sest sooviti rahvast aktiveerida – kunstlikul viisil. Ma ütleksin nii, kuigi ma ei ole siin mingi ekspert. Aga see tundub nagu bürokraatlik aktiveerimine, nagu reegel, mis kehtestati. Tundub peaaegu, nagu Kirik tahtis kontorist inimesi aktiveerida, aga preestrist seejuures mööda minna.

RB: Meil on täielik teadlik aktiivne osavõtt.

SL: Ja sealt tuleb kogu see laulmine ja tramburai. Samal ajal vana ladina Missa asetas kogu vahenduse preestrile, kes pidi olema täielikult aktiveeritud. Ja see preestri aktiveeritus pidi aktiveerima rahvast, ilmikuid. Ma ei taha siin väga kaugele minna, et vältida poleemikat, aga ladina Missa puudutab mind sügavalt. Sügavalt.

RB: Kuidas nii?

SL: Sest see ei jäta mulle mulle tunnet, nagu mulle üritatakse autot müüa. Kui ma lähen kitarridega Missale – ja ma olen pärit Santa Inesist, kus mind õpetati – ja seal on palju kitarrimängimist ja seda, mis tundub, nagu mulle üritatakse mingit ideed pähe määrida. Ka sellest on olemas imeline ja väga aktiveeriv vorm, mida ma olen kogenud. Aga Oaklandis on Kristus Kuninga instituut, kes pühitsevad ladina Missat. Igal päeval nädalas. Ja seal jääb mulle tunne, et seda ei tehta selleks, et mulle midagi müüa. See tundub pigem nii, et mind lastakse millegi väga erilise juurde. See aktiveerib minu sees midagi moel, justkui ma leiaksin midagi. See on nagu bänd. Kui mingit bändi sulle peale surutakse, siis ei ole see sama nagu siis, kui sa selle ise leiad. Kui sa selle leiad, siis sa elad sellele kaasa. See on midagi erilist, mille sa leidsid, ja sa hoiad ja kaitsed seda ja see on sinu oma. Aga kui mulle midagi müüakse, siis see suretab minu isu selle järgi ja minu tahtmise sellele kaasa elada.

RB: Ma saan sellest aru.

SL: Minus tekib koheselt mäss.

RB: Ma saan aru, et sa näed siin erinevaid dimensioone. Ma ütleksin nii, et vanema vormi varjupool on see, et see muutus liiga palju teatrietenduseks ning publik pidi lihtsalt istuma ja pealt vaatama. Aga mida kõik liturgilise liikumise inimesed tahtsid 40-datel ja 50-datel, oli täielik, teadlik ja aktiivne osavõtt. Nii, et kongregatsioon ei vaataks lihtsalt etendust, vaid et me oleksime ise osalised. Aga uue lähenemise varjupool on see, et meilt palutakse liiga palju, nagu sa ütled, nagu meile üritataks midagi müüa.

SL: Sa ei taha olla ka välistav. Ladina Missa võib mõnikord tunduda välistav. Tundub, nagu ma peaks oskama ladina keelt, et seda kogeda. Aga ma ütleksin, et olemas mingisugune keel, kus ma ei pea sõnu teadma. Ma tunnen nii, kui ma vaatan Pio Missasid. Ma tean, mis toimub, ja ma tunnetan seda sügavalt. See tundub isegi võimsam kui siis, kui ma tean iga sõna. See võtab mind välja intellektuaalsest reaalsusest ja asetab mind kindlalt tunnete valdkonda.

RB: Kas sa tead Joseph Campbelli? Ta kasvas üles katoliiklasene, kaua aega tagasi, vanas kirikus. Tema sõnul oli suurim probleem Missa vormi muutmisel, et me muutsime selle rohkem nagu kokanduse näituseks. Ta pidas silmas, et siin me oleme, kõik on hästi valgustatud, ma teen seda ja seda. Ja ma saan tema mõttest aru, see on sama mõte, mille sina välja tõid – et see muutub liiga ilmselgeks, liiga ratsionaliseerituks. See tõesti võtab sellest kogemusest midagi ära, eemaldab müstilisuse. Osa viiruki kasutamise mõttest, nagu me katoliku Missal teeme – meie palved lähevad Jumala juurde, jah tõesti. Aga osa sümbolist on see, et see blokeerib meie nägemise. Suits jääb tee peale ette. See läheb isegi silma. Inimesed köhivad ja ütlevad, et nad ei näe. Aga pühade asjade läheduses on see igati kohane. Kui kõik on silmale näha ja heleda valguse all, siis see juba definitsiooni kohaselt ei ole püha. Minu jaoks on probleem see, kuidas leida viis, et austada kõiki neid asju, millest me räägime. Liturgilistes sõdades näevad inimesed mõlemal pool häid asju – aga kuidas leida viis, et kõik need asjad leiaksid oma koha?

SL: Jah. Ja inimesena, kes on kunstidega seotud – blokeerida osasid meeli tähendab kõrgendada teisi. Kui sa paned mind sellesse ratsionalistlikkuse ja loogilisse sõnade ja tegude järjestusse, siis ei jäta see tundmustele ruumi. Aga ladina Missa paneb mind otse tundmuste keskele, sest ma ei saa selle sõnaga vaielda – ma ei tea, mida see sõna tähendab. Mulle jääb ainult tunne. Ja see tundub püha ja ühendav. Ma ei olnud kunagi ateist, ma olin alati agnostik. Mul oli alati uskumus, aga mul puudus ühendus. Ladina Missa andis mulle midagi, kus ma tundsin end ühendatult.

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut “Christian Philosophical Theology”, kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon, ning teine – mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu “Instant Karma”), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: “Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.” Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks – et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist:

Artikkel ilmus originaalselt lehel wordonfire.

Juba kolmandat aastat järjest toimub Neitsi Maarja taevassevõtmise püha palverännak Vastseliinasse. Palverännurada kulgeb ühest Võrumaa otsast teise (80km) läbi künklike metsade ja põldude. Tee peale jäävad keskaegsed Urvaste ja Rõuge kirikud, kus peatume Missaks, mida pühitseb isa Tomasz, traditsioonilises vormis. Palverännak leiab aset 13.-15. augustil. Registreerida saab end lehel https://viamariana.ee/, kust saab ka palverännaku kohta lähemalt lugeda.

Palverännaku eesmärk on taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Pärast esimest säärast palverännakut 2020. aastal avaldas Maaleht sellest loo, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel – pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi “palvejalutuskäike” oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres’i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi “kerge” tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

– Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

– Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

– Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

– Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

– Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on “palverännak”, olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust — et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul — ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Mis on noveen?

Noveeni palvetamise traditsiooni pärineb algkiriku aegadest. Kui Kristus oli läinud taevasse, tõotas ta jüngritele saata Püha Vaimu, et neid rüütataks “väega kõrgelt” (Lk 24, 49). Selle aja jooksul olid apostlid “ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1,14). Sellises püsivas ja tugevas palveseisundis ootasid nad kõik Püha Vaimu tulekut. Taevasseminekut ja Nelipüha lahutab aga täpselt üheksa päeva. Nendest suurtest sündmustest kasvaski välja kindel palveviis: palvetada üheksa päeva vältel imelist taeva kinki oodates. Noveen tuleneb ladinakeelsest sõnast novem, mis tähendab “üheksa”.

Tavaliselt on noveenil üks kindel palvesoov, mida Jumalalt tulihingeliselt palutakse. Noveeni juurde kuuluvad etteantud palved, mis osaliselt võivad igal päeval muutuda. Kuid nendest veelgi tähtsam on üheksapäevane palveseisund. See tähendab, et Jumalaga püütakse olla suuremas ja lähedasemas ühenduses ja seda mitte ainult noveeni palvete lugemise ajal, vaid ka kogu ülejäänud aja vältel. Viibitakse teatud viisil kõrgendatud tähelepanus Jumala suhtes. Palveseisundit võivad aidata lühikesed armastusehüüded Kolmainu Jumala poole nagu “Jumal, ma usaldan Sind”, “Ma armastan Sind kogu südamest” või “Ma kummardan ja austan Sind, pühim Kolmainus Jumal” või ka muud spontaansed armastusest kantud hüüatused ja tänuavaldused.

Noveene on väga mitmesuguseid: levinumad on noveenid konkreetse pühaku eestkostel. Näiteks noveen pühale Joosepile või pühale Johannes Paulus II-le või muidugi Neitsi Maarjale, kelle nimetusi on määratul hulgal (Halastuse Emale, Imettegeva medaljoni Neitsile, Valude Emale, Maarjale, kes harutab lahti sõlmi jne…). See tähendab, et oma palve esitatakse Jumalale pühaku eestkoste läbi. Kuna pühakud on Jumalaga kujuteldamatult tihedamas ühenduses kui maapealsed inimesed, tugevdavad nad meie anumist ja viivad selle otsejoones Jumala ette koos omaenda palvete ja teenetega.

Meie esitame siinkohal sel erilisel ajal noveeni Pühale Vaimule. See on kõige algupärasem noveen, nagu võisime teada saada, mis lähendab meid apostlite ajale, kui kõik olid ühiselt palvetamas koos Neitsi Maarjaga Püha Vaimu ootuses. Nõnda on ka Neitsi Maarja alati koos meiega palvetamas – tema, täidetud Püha Vaimu kogu täiusega, on teatud mõttes Püha Vaimu tuleku garantiiks. Võime olla kindlad, et sinna, kus on Neitsi Maarja, Püha Vaimu kaasa, laskub taevane kink ilmtingimata, kuna Neitsi oma alandlikkuse, puhtuse ja armastusega on justkui magnet, millele Jumal ei saa vastu panna. Palvetagem siis tulihingeliselt nagu apostlid koos Jeesusega emaga, et Püha Vaim tuleks ja tooks meile kogu oma armutäiuse.

Püha Vaimu noveen, 1. päev
Püha Vaimu noveen, 2. päev
Püha Vaimu noveen, 3. päev
Püha Vaimu noveen, 4. päev
Püha Vaimu noveen, 5. päev
Püha Vaimu noveen, 6. päev
Püha Vaimu noveen, 7. päev
Püha Vaimu noveen, 8. päev
Püha Vaimu noveen, 9. päev