Jõulud on kätte jõudnud. Või nii tahaksid ostukeskused, televisioonireklaamid, ajalehtede ringkirjad ja raadiolained meid uskuma panna. Advendi, hingelise ettevalmistuse aja Kristuse sünniks, on ammu kõrvale tõrjunud “pühade hooaja” sära ja tuled, mis jõuab enda haripunkti mitte Kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, vaid uue aasta pidustustega. Tarbimisjõulud, mille üle usklikud on aastaid hädaldanud, ei lõdvenda enda haaret ilmselt veel niipea.

Kuid siiski on midagi, mida me usklike indiviididena saame teha, et end nii jõuludeks hingeliselt ette valmistada kui ka sekulaarsuse tõusule vastu pannu. Tegu on kombega, mis on vanem, kui jõulud ise, millest oli möödunud sajanditel kohustuslik kinni pidada ja mida soovitas meie Issand ise: me saame advendiajal paastuda.

Paastumine on patukahetsuse vorm, mis esialgu näib lootuse ajal kohatuna. Kuid see on vajadus patukahetsuse järgi ja selle mõju, mis meid Päästja tulekuks ette valmistab, kes on tulnud meid päästma meie pattudest. Ning Ta ei päästa meid muidu, kui me kõigepealt kahetseme – tunnistame enda patte ja vajadust andestuse järele – ning siis näitame enda kahetsust patukaristuse tegude läbi: palves, paastudes ja heategevuses.

Palvet ja heategevust seostatakse õigesti endiselt jõuludega, andmise ajaga. Kuid detsembrikuus paastumine, nagu paavst Leo Suure (valitsemisaeg 440-461) jutlused näitavad, on praktika, mida usklikes kord õhutati.

“Mis on efektiivsem,” kuulutas Leo ühel detsembrikuul, “kui paastumine, mille läbi me läheneme Jumalale ning, pannes vastu kuradile, ületame järeleandlikuse pahede suhtes. Sest paast on olnud alati toit voorusele: puhtad mõtted, mõistlikud soovid ja tervemad kaalutlused tugevnevad paastus. Ning läbi nende tahtlike kannatuste sureb meie liha himurusele ning meie vaim uueneb moraalse täiuslikkuse jaoks.”

Paast, mis jätab meid ilma maailmalikest mugavustest, muudab teravamaks meie pingutused võitluses patu vastu ja hästi käitumise eest. Kuid me näeme Leo manitsusest, et paastumine ja sellega kaasnev vaimsus ei muuda adventi lühendatud paastuajaks, vaid aitab meil seista vastu kiusatusele muuta advent pikemaajaliseks ostlemis-pummelungiks. Paastumise läbi saame armu silmitseda sõime rikkuste asemel, karjaseid modellide asemel, hommikumaa tarkasid kaubamaja asemel.

Muidugi ei saa me kunagi katkestada patu vastu võitlemist, ning advendiaja esimese poole pühapäeva lugemised näitavad seda meile. Advendi esimene pühapäev ei ole suunatu Petlemma advendi suunas, vaid maailma lõpu suunas, kus Kristus naaseb kohtumõistjana: “Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!” (Markuse 13:33). Teine pühapäev toob meieni Ristija Johannese, värava Kristuse sünni juurde, kes käsib meil enda südamed Issanda jaoks ette valmistada, võttes vastu “meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Markuse 1:4). Ristija jaoks ei saa olla mingeid jõule enne sellele eelnevat patukahetsust.

Paastumisega kaasneb veel üks efekt, mida tihti ei arutata, kuid see viitab advendi olemusele – igatsusele. Paastudes nõuab meie keha taga seda, millest oleme end tahtlikult ilma jätnud, olgu see toit, mugavused, lõbustused või teised head asjad. Selle asemel, et sellele järele anda, saame vastata palvega: “Issand, kiirusta täitma tühjust minu sees nende jõuludega, kuna ma tean, et ainult Sina saad täielikult rahuldada minu hinge igatsused”. Tühja kõhu ja ootava südamega kõlab Iisraeli iidne palve – tule, Immanuel – uue teravuse ja jõuga.

Tarbimisjõulud tahaksid meid uskuma panna, et meie igatsused saab rahuldada uusimate kingituste ja moetrendidega. Kuid paastumise ebamugavus tuletab meile meelde, et materiaalsetest kaupadest saadav rahuldus on põgus; üksnes Jumal, kõikide ihade allikas ja lõpp, saab tõeliselt rahuldust pakkuda. Nii saab paastumine anda meile jõu teha vajalikke materiaalseid ettevalmistusi jõuludeks – poodlemine, küpsetamine, kaunistamine, kaartide saatmine, sissepakkimine, vaaritamine – vaimus, mis näeb kaunistuste taga nende tõelist mõtet: selle suurt tähistamist, et Jumal tuleb ja elab meie keskel. Isegi lastele, kes pulbitsevad erutusest saabuvate kingituste üle, saab meelde tuletada jõulude ajal tulevat tõelist Kingitust, lihtsalt õhutades neid ühest väikesest asjast advendiajal loobuma.

Samas jutluses lisas paavst Leo, et “kuna meie hingede pääste ei tule üksnes paastumisest, lisagem ka halastusteod vaeste vastu lisaks meie paastule … nii et kesiganes enda õiglasest tööst pakub vagadusohvri Jumalale, kõige hea autorile, väärib selle kaudu saada taevase kuningriigi autasu.”

Kui me sel advendil lisame paastumise enda palvele ja heategevusele, pälvigem seesama auhind, mida ei leia ei riiulilt ega kataloogist, vaid kaugelt, juhataja juurest.

Artikkel tõlgitud lehelt TheCatholicThing.

Hollywoodi näitleja Shia Labeouf (SL) istus maha piiskop Robert Barroniga (RB), et rääkida oma pöördumisest katoliku usku, mis toimus tänu isa Piot kujutava filmirolli ettevalmistamisele. Tähtis osa Shia Labeoufi pöördumisel oli traditsioonilisel ladina Missal, st liturgia sellele vormil, mida pühitseti valdavalt enne 1970. aastat. Järgneb eestikeelne transkriptsioon liturgiat puudutava osa üle.

RB: Bruce Springsteen ütles kord, et tema esimene kogemus esinemisega oli altariposina katoliku kirikus. Ta ütles, et seal oled sa hästi valgustatud laval, inimesed vaatavad sind, sa oled end rolli jaoks riidesse pannud. Ma mõtlesin ka Thomas Mertonist, kellel oli New Yorgis palju mittekatoliiklastest sõpru, kes tulid tema esimesele Missale ega teadnud, mis juhtuma hakkab. Nii et üks ta sõprades küsis, mis on Missa? Ja Merton vastas, et see on nagu ballett, kus on teatud ettekirjutatud liigutused ja žestid. See oli kirikukogu-eelne Missa, vanem Missa, mis oli ilmselt natukene rohkem sedamoodi. Aga see käib koos sinu mõttega, et see on nagu draama ettekandmine – mingis mõttes see ongi kokkuvõte Kristuse elu draamast. Preester siseneb pühamusse nii nagu sõna sai lihaks, tuli maailma. Ja Missa esimeses osas on preester suhteliselt vaikne, esindades Jeesuse elu vaikseid aastaid, ja siis kuulutatakse evangeeliumi, ja siis on ohverdus Kolgata mäel. Nii et Missa on nagu Jeesuse elu ja surma dramaatiline taasesitamine.

SL: Samuti, kui Missa on väga hästi pühitsetud, siis tundub see justkui sinuga mingi saladuse jagamine. Hea esinemisega on alati nii – sa tunned, et vau, see inimene jagab minuga saladust, see ühendab minus midagi sügavamat – keegi väljendab midagi, mis on sinu sees, ja sa näed seda ekraanil. Ja väga hea Missa tekitab minus sama tunde, et keegi jagab minuga mingit väga sügavat saladust.

RB: Aristoteles ütles, et teater on katarsis – ja ta mõtles selle all, et see on nagu puhastus. Kui ma vaatan näitlejaid laval, mõtles ta, ning eriti, kui seal on haletsus ja hirm ja kurbus, siis me mingil moel näitleme näitlejatega kaasa, me tegeleme nende asjadega. Ja meie kogeme seda ka, meie sees võivad olla tugevad allasurutud tunded, mis tulevad välja, kui me vaatame head filmi või näidendit. Kas sa näed seda ka, või mis toimub, kui sa vaatas tõeliselt head filmi – lisaks meelelahutusele?

SL: Jah, see aktiveerib sind. See on ilmselt põhjus, miks Missat muudeti. Missat muudeti, sest sooviti rahvast aktiveerida – kunstlikul viisil. Ma ütleksin nii, kuigi ma ei ole siin mingi ekspert. Aga see tundub nagu bürokraatlik aktiveerimine, nagu reegel, mis kehtestati. Tundub peaaegu, nagu Kirik tahtis kontorist inimesi aktiveerida, aga preestrist seejuures mööda minna.

RB: Meil on täielik teadlik aktiivne osavõtt.

SL: Ja sealt tuleb kogu see laulmine ja tramburai. Samal ajal vana ladina Missa asetas kogu vahenduse preestrile, kes pidi olema täielikult aktiveeritud. Ja see preestri aktiveeritus pidi aktiveerima rahvast, ilmikuid. Ma ei taha siin väga kaugele minna, et vältida poleemikat, aga ladina Missa puudutab mind sügavalt. Sügavalt.

RB: Kuidas nii?

SL: Sest see ei jäta mulle mulle tunnet, nagu mulle üritatakse autot müüa. Kui ma lähen kitarridega Missale – ja ma olen pärit Santa Inesist, kus mind õpetati – ja seal on palju kitarrimängimist ja seda, mis tundub, nagu mulle üritatakse mingit ideed pähe määrida. Ka sellest on olemas imeline ja väga aktiveeriv vorm, mida ma olen kogenud. Aga Oaklandis on Kristus Kuninga instituut, kes pühitsevad ladina Missat. Igal päeval nädalas. Ja seal jääb mulle tunne, et seda ei tehta selleks, et mulle midagi müüa. See tundub pigem nii, et mind lastakse millegi väga erilise juurde. See aktiveerib minu sees midagi moel, justkui ma leiaksin midagi. See on nagu bänd. Kui mingit bändi sulle peale surutakse, siis ei ole see sama nagu siis, kui sa selle ise leiad. Kui sa selle leiad, siis sa elad sellele kaasa. See on midagi erilist, mille sa leidsid, ja sa hoiad ja kaitsed seda ja see on sinu oma. Aga kui mulle midagi müüakse, siis see suretab minu isu selle järgi ja minu tahtmise sellele kaasa elada.

RB: Ma saan sellest aru.

SL: Minus tekib koheselt mäss.

RB: Ma saan aru, et sa näed siin erinevaid dimensioone. Ma ütleksin nii, et vanema vormi varjupool on see, et see muutus liiga palju teatrietenduseks ning publik pidi lihtsalt istuma ja pealt vaatama. Aga mida kõik liturgilise liikumise inimesed tahtsid 40-datel ja 50-datel, oli täielik, teadlik ja aktiivne osavõtt. Nii, et kongregatsioon ei vaataks lihtsalt etendust, vaid et me oleksime ise osalised. Aga uue lähenemise varjupool on see, et meilt palutakse liiga palju, nagu sa ütled, nagu meile üritataks midagi müüa.

SL: Sa ei taha olla ka välistav. Ladina Missa võib mõnikord tunduda välistav. Tundub, nagu ma peaks oskama ladina keelt, et seda kogeda. Aga ma ütleksin, et olemas mingisugune keel, kus ma ei pea sõnu teadma. Ma tunnen nii, kui ma vaatan Pio Missasid. Ma tean, mis toimub, ja ma tunnetan seda sügavalt. See tundub isegi võimsam kui siis, kui ma tean iga sõna. See võtab mind välja intellektuaalsest reaalsusest ja asetab mind kindlalt tunnete valdkonda.

RB: Kas sa tead Joseph Campbelli? Ta kasvas üles katoliiklasene, kaua aega tagasi, vanas kirikus. Tema sõnul oli suurim probleem Missa vormi muutmisel, et me muutsime selle rohkem nagu kokanduse näituseks. Ta pidas silmas, et siin me oleme, kõik on hästi valgustatud, ma teen seda ja seda. Ja ma saan tema mõttest aru, see on sama mõte, mille sina välja tõid – et see muutub liiga ilmselgeks, liiga ratsionaliseerituks. See tõesti võtab sellest kogemusest midagi ära, eemaldab müstilisuse. Osa viiruki kasutamise mõttest, nagu me katoliku Missal teeme – meie palved lähevad Jumala juurde, jah tõesti. Aga osa sümbolist on see, et see blokeerib meie nägemise. Suits jääb tee peale ette. See läheb isegi silma. Inimesed köhivad ja ütlevad, et nad ei näe. Aga pühade asjade läheduses on see igati kohane. Kui kõik on silmale näha ja heleda valguse all, siis see juba definitsiooni kohaselt ei ole püha. Minu jaoks on probleem see, kuidas leida viis, et austada kõiki neid asju, millest me räägime. Liturgilistes sõdades näevad inimesed mõlemal pool häid asju – aga kuidas leida viis, et kõik need asjad leiaksid oma koha?

SL: Jah. Ja inimesena, kes on kunstidega seotud – blokeerida osasid meeli tähendab kõrgendada teisi. Kui sa paned mind sellesse ratsionalistlikkuse ja loogilisse sõnade ja tegude järjestusse, siis ei jäta see tundmustele ruumi. Aga ladina Missa paneb mind otse tundmuste keskele, sest ma ei saa selle sõnaga vaielda – ma ei tea, mida see sõna tähendab. Mulle jääb ainult tunne. Ja see tundub püha ja ühendav. Ma ei olnud kunagi ateist, ma olin alati agnostik. Mul oli alati uskumus, aga mul puudus ühendus. Ladina Missa andis mulle midagi, kus ma tundsin end ühendatult.

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut “Christian Philosophical Theology”, kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon, ning teine – mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu “Instant Karma”), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: “Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.” Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks – et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist:

Artikkel ilmus originaalselt lehel wordonfire.

Juba kolmandat aastat järjest toimub Neitsi Maarja taevassevõtmise püha palverännak Vastseliinasse. Palverännurada kulgeb ühest Võrumaa otsast teise (80km) läbi künklike metsade ja põldude. Tee peale jäävad keskaegsed Urvaste ja Rõuge kirikud, kus peatume Missaks, mida pühitseb isa Tomasz, traditsioonilises vormis. Palverännak leiab aset 13.-15. augustil. Registreerida saab end lehel https://viamariana.ee/, kust saab ka palverännaku kohta lähemalt lugeda.

Palverännaku eesmärk on taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Pärast esimest säärast palverännakut 2020. aastal avaldas Maaleht sellest loo, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel – pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi “palvejalutuskäike” oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres’i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi “kerge” tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

– Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

– Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

– Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

– Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

– Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on “palverännak”, olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust — et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul — ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Mis on noveen?

Noveeni palvetamise traditsiooni pärineb algkiriku aegadest. Kui Kristus oli läinud taevasse, tõotas ta jüngritele saata Püha Vaimu, et neid rüütataks “väega kõrgelt” (Lk 24, 49). Selle aja jooksul olid apostlid “ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1,14). Sellises püsivas ja tugevas palveseisundis ootasid nad kõik Püha Vaimu tulekut. Taevasseminekut ja Nelipüha lahutab aga täpselt üheksa päeva. Nendest suurtest sündmustest kasvaski välja kindel palveviis: palvetada üheksa päeva vältel imelist taeva kinki oodates. Noveen tuleneb ladinakeelsest sõnast novem, mis tähendab “üheksa”.

Tavaliselt on noveenil üks kindel palvesoov, mida Jumalalt tulihingeliselt palutakse. Noveeni juurde kuuluvad etteantud palved, mis osaliselt võivad igal päeval muutuda. Kuid nendest veelgi tähtsam on üheksapäevane palveseisund. See tähendab, et Jumalaga püütakse olla suuremas ja lähedasemas ühenduses ja seda mitte ainult noveeni palvete lugemise ajal, vaid ka kogu ülejäänud aja vältel. Viibitakse teatud viisil kõrgendatud tähelepanus Jumala suhtes. Palveseisundit võivad aidata lühikesed armastusehüüded Kolmainu Jumala poole nagu “Jumal, ma usaldan Sind”, “Ma armastan Sind kogu südamest” või “Ma kummardan ja austan Sind, pühim Kolmainus Jumal” või ka muud spontaansed armastusest kantud hüüatused ja tänuavaldused.

Noveene on väga mitmesuguseid: levinumad on noveenid konkreetse pühaku eestkostel. Näiteks noveen pühale Joosepile või pühale Johannes Paulus II-le või muidugi Neitsi Maarjale, kelle nimetusi on määratul hulgal (Halastuse Emale, Imettegeva medaljoni Neitsile, Valude Emale, Maarjale, kes harutab lahti sõlmi jne…). See tähendab, et oma palve esitatakse Jumalale pühaku eestkoste läbi. Kuna pühakud on Jumalaga kujuteldamatult tihedamas ühenduses kui maapealsed inimesed, tugevdavad nad meie anumist ja viivad selle otsejoones Jumala ette koos omaenda palvete ja teenetega.

Meie esitame siinkohal sel erilisel ajal noveeni Pühale Vaimule. See on kõige algupärasem noveen, nagu võisime teada saada, mis lähendab meid apostlite ajale, kui kõik olid ühiselt palvetamas koos Neitsi Maarjaga Püha Vaimu ootuses. Nõnda on ka Neitsi Maarja alati koos meiega palvetamas – tema, täidetud Püha Vaimu kogu täiusega, on teatud mõttes Püha Vaimu tuleku garantiiks. Võime olla kindlad, et sinna, kus on Neitsi Maarja, Püha Vaimu kaasa, laskub taevane kink ilmtingimata, kuna Neitsi oma alandlikkuse, puhtuse ja armastusega on justkui magnet, millele Jumal ei saa vastu panna. Palvetagem siis tulihingeliselt nagu apostlid koos Jeesusega emaga, et Püha Vaim tuleks ja tooks meile kogu oma armutäiuse.

Püha Vaimu noveen, 1. päev
Püha Vaimu noveen, 2. päev
Püha Vaimu noveen, 3. päev
Püha Vaimu noveen, 4. päev
Püha Vaimu noveen, 5. päev
Püha Vaimu noveen, 6. päev
Püha Vaimu noveen, 7. päev
Püha Vaimu noveen, 8. päev
Püha Vaimu noveen, 9. päev

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe’ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis on võimalik, et tänu Anscombe’ile saime me “Narnia kroonikad”. Aga kuna Lewis oli esimene, kes mind kristluse juurde tõi, ning olin hakanud temast päris lugu pidama, siis ei pruukinud see minu jaoks eriti positiivne sissejuhatus olla.

Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed. Pealegi köitis mu tähelepanu märkus, et Anscombe oli ka ise kristlane – ta oli nii filosoof kui katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Aga olla kuulus filosoof ja katoliiklane ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta – see kõik tekitas Anscombe’i vastu huvi. Hakkasin hoopis tema kohta rohkem informatsiooni otsima ning mida rohkem ma lugesin, seda rohkem pidin silmi hõõruma ja imestama, et selline inimene on tõepoolest olemas olnud.

Ühes artiklis öeldakse tema kohta näiteks nii: “Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline.”

See ebatavaline naine, Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe, sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Pärast debatti Lewisega kavatses viimane teda uuesti esinema kutsuda teemal “Miks ma usun Jumalasse”. Lewis arvas nimelt, et kui Anscombe on ümber lükanud halva teismi pooldava argumendi, on tema kohustus kristlasena leida selle asemele häid argumente. Paraku Lewis lõpuks kas ei esitanud kutset või ei võtnud Anscombe seda kutset vastu, ning tegelikult ei olegi ta enda pöördumise kohta kirjutanud midagi enamat, kui et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Ma ei tea, milliseid raamatuid ta täpselt luges, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest. Anscombe on ise kirjutanud sellest, kuidas tema esimene kokkupuude filosoofiaga oli katse parandada ühe jesuiidi teoloogi teoses kirja pandud Jumala-tõestust (kusjuures asjatult, kuna ta avastas, et iga tema parandatud versioon sisaldas endas üha peidetumal kujul seda sama viga, mille ta oli originaalses argumendis tuvastanud).

Tundub, et Anscombe’i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik “hea”, mis on katoliikluseski, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: “Kas pärast konsekratsiooni on see jälle leib?” Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transsubstantsiatsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe’i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas see noor tüdruk katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe’i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal. Samal aastal abiellus ta teise katoliiklusesse pöördunud filosoofi Peter Geachiga, kellega ta oli kohtunud Corpus Christi protsessioonil. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Oma õpingute käigus tutvus Anscombe ilmselt 20. sajandi olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga. Anscombe on meenutanud, kuidas ta küsis Wittgensteinilt tema loengus ühe küsimuse fenomenalismi kohta, mis oli teda aastaid vaevanud. Kahjuks ei ole ma võimeline siinkohal selle küsimuse mõtet reprodutseerima, aga see sai loengusaalis naerupahvakute osaliseks. Kuid Wittgenstein võttis küsimust täie tõsidusega, ning Anscombe sai lõpuks vastuse, mis teda rahuldas. Tema ja Wittgensteini vahel arenes sõprus, mis oli Wittgensteini puhul äärmiselt ebatavaline, kuna ta ei kannatanud “akadeemilisi naisi” ning põlgas eriliselt naisfilosoofe. Anscombe oli selles suhtes erand, ning Wittgenstein andis talle isegi hellitusnime “vanamees”. Hiljem on just Anscombe’i tõlke ja toimetamise kaudu Wittgensteini saksakeelsetest märkmetest tema mõtted meieni jõudnud.

Olgu ka mainitud, et Wittgenstein ise oli katoliikluse hüljanud, ehkki suhtus sellesse austusega. Ta olevat öelnud, et ta ei suudaks kunagi uskuda kõike seda, mida Anscombe usub. Samas Anscombe pidas Wittgensteini sisemises mõttes religioosseks inimeseks. Enne surma tahtis Wittgenstein kohtuda mõne “mittefilosoofilise” preestriga; Anscombe andis talle kontakti. Preester, Anscombe ja veel mõned õpilased olid Wittgensteini surivoodi ümber, aga pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud – ta oli juba teadvuse kaotanud, kui preester kohale jõudis.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge’i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986. Samal ajal õpetas ta ka Oxfordis. Anscombe andis tähelepanuväärse panuse muljetavaldavalt paljudes filosoofia valdkondades, kuid kõige rohkem on ehk tähelepanu pälvinud tema töö eetika valdkonnas. Kord pidi ta loengukursusel asendama oma sõbrannat Philippa Footi (kes muide on nn trolley problem-i autor), kes oli jäänud lapseootele. Selleks pidi ta läbi lugema kaasaegsete moraalifilosoofide tööd, ning see kogemus pani ta pehmeltöeldes nördima. Artiklis “Modern moral philosophy” kaitses ta väidet, et kõigi kaasaegsete moraalifilosoofide filosoofia on enam-vähem üks ja seesama. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi – isegi mitte süütute tapmist – ei peeta absoluutselt keelatuks. Ta lõi selle kirjeldamiseks mõiste “konsekventsialism” (consequentialism) – see on vaade, mille kohaselt võib piisavalt heade tagajärgede puhul õigustada ükskõik mille tegemist; või teisisõnu, et meie tegude tagajärjed on need, mis määravad nende moraalsuse. Samuti arvas ta, et see on ohtlik, kui moraalifilosoofid opereerivad kristlikus raamistikus ning räägivad moraalsetest kohustustest, ilma, et nad usuksid seadusandja – Jumala – olemasolusse. See oleks nagu rääkida kohtuotsusest pärast seda, kui sa oled elimineerinud kohtud ja kohtunikud. On öeldud, et selle artikliga algatas Anscombe ainuisikuliselt “vooruseetika renessansi” – ta tõi tagasi teist tüüpi moraalifilosoofia, mille esindajaks võib näiteks pidada ka eelkristlikku Aristotelest, kes ei kasutanud moraalse kohustuse mõistet.

Kuidas aga avaldus Anscombe’i enda elus tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides “keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu”. Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes “teiseklassilist” spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe’i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe’i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et “see naine ei jäänud ka kunagi vakka”. Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal, nagu tänapäevalgi, tähendas see peaasjalikult küsimusi seksuaalsusest ja abordist. Anscombe kirjutas suure läbinägelikkusega sellest, kuidas kontratseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Arvestades, et ta kirjutas aastakümneid enne seda, kui maailmas loodi esimesed samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliidud, võiks seda pidada isegi prohvetlikuks. Aga selle konstanteeringu tegi Anscombe peaaegu möödaminnes. Tema argument oli: need, kes aktsepteerivad kontratseptiive, ei liigu nende juurest kohe edasi kõigi teiste seksuaalsete pahede juurde – sest harjumused on visad surema ja auväärsuse kest toidab eelarvamusi – aga neil ei ole nende pahede vastu ühtki head argumenti esitada. Aga lõpuks need, kes proovivad seksi muuta pelgalt üheks meelelahutuse vormiks, maksavad selle eest: nad kaotavad endast kogu sügavuse.

Muidugi ei peljanud Anscombe kirjutada ka spetsiifiliselt katoliiklikule auditooriumile. Ühes postuumselt avaldatud artiklis annab Anscombe edasi sõnumi, mida ta soovib, et oleks neil aegadel kuulnud piiskoppidelt:

“Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Te teate, et puhtuse seadus, mida maailm vihkab, on see: otsige vaid abielus sugulist rahuldust; väljaspool abielu olge vabad. Sest sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on.”

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe’i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe’i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe’i kirjutised kontratseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe’i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. “Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa,” ütles Williams. “Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega.”

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja süütute tapmise vastu. 1956. aastal protesteeris ta avalikult Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani “patsifistlikuks kangelasteoks”, mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et “süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid”, nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama. Truman sai oma kraadi sellele vaatamata – Anscombe’i toetas vaid 3 inimest (ja Bernard Williams tegi väga selgeks, et ta ei taha sellise protestiga mingil moel seotud olla). Anscombe ei lootnudki ülikooli otsust ümber pöörata, aga ta ei tahtnud, et Truman saaks oma kraadi ilma, et oleks väljendatud vastupanu – ning selle eesmärgi täitis ta kuhjaga, kuna tema traktaat “Härra Trumani kraad” on hiljem saanud päris kuulsaks.

Allolevatel piltidel on aga näha, kuidas politsei veab Anscombe’i, kes oli sel hetkel juba Cambridge’i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Anscombe kirjutas palju varase embrüo olemusest (näiteks kandis üks tema artikleid pealkirja “Kas sa olid kunagi sügoot?“), aga ta arvas, et tegu on puhtalt akadeemilise küsimusega, mis ei peaks abordi küsimuses praktilist mõju omama. Ta kirjutas, et isegi kui kahelda viljastatud munaraku inimolendiks-olemises, siis juba varsti tekib äratuntav inimkuju, ning igal juhul on tegu inimolendi algega (või inimolendite, kui see peaks jagunema kaksikuteks), ning seega on ka kõige varasem abort kas mõrv või midagi, mis on sama halb, nagu mõrv. Kahel korral arreteeriti ta abordikliiniku juures protesteerimise eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe’i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe, keda on nimetatud koguni suurimaks naisfilosoofiks ajaloos.

On raske ette kujutada, kuidas see tal õnnestus, aga Anscombe kirjutas kõik oma suured filosoofilised teosed, nagu raamat “Intention” või juba mainitud artikkel “Modern moral philosophy”, piltlikult öeldes mähkmete keskel. Samas on Anscombe’i tütar Mary Geach kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Küsimusele, kes on tema lemmiklaps, vastas Anscombe, et see, kes on parajasti nelja-aastane. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees “On transubstantion” kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning “kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.”

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe’il endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse ja riietuse põhjal vaeseks talunaiseks. Anscombe’i peres palvetati üheskoos igal hommikul ja õhtul, ning Anscombe võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. “Kõige eest, mida on okei tahta,” sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: “Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust.”

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Seepärast mõjuvad teatud aspektid tema juures tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Ei tasu aga arvata, nagu oleks Anscombe end seetõttu feministiks pidanud, vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid selle üle, et preestriseisus on avatud üksnes meestele, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kui põhimõtet “vihka pattu, armasta patust” tehakse tänapäeval millegipärast maha kui ebasiirast, siis Anscombe’i ja teme pere elus ilmnes see minu meelest täiesti võrratul kombel. Kõik tagakiusatud leidsid Anscombe’i juures kaitset. Endised tudengid on meenutanud, kuidas Anscombe’i juurde võis filosoofiliseks aruteluks sisse astuda “nii öösel kui päeval”, ning eriti olid tema uksed valla neile, kes vajasid eetilisi nõuandeid. Üks professor, kellele Anscombe nähtavasti eriti ei sümpatiseerinud, olevat oma tudengit hoiatanud: “Mõtle kaks korda, enne kui sa Geachi ja Anscombe’i juurde õhtusöögile lähed. Sa ei tea kunagi, kas sind pannakse seal istuma mõne käima peal Pakistani moslemi kõrvale, kes tahab last alles hoida, või mõne kalli homopoisi kõrvale, kellele Anscombe tahab õpetada eetikat ja karskust. Auväärne? Minu meelest on tema ja kogu ta õukond segased!” Kui Anscombe sellest kuulis, olevat ta jällegi vastanud: “Segane? Võib-olla olen ma seda. Ehk olen ma Kristuse narr. Ma soovin vaid, et oleksin seda rohkem.”

Oxfordi ülikool oli kahekümnenda sajandi keskel veel väliselt konservatiivne koht, aga sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti aktsepteerida ilma suurema kärata. Ilmselt häiris ülikooli kogukonda rohkem avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi ning jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast. Ilmselt oli ta seda häirivam, et ei vastanud sugugi stereotüüpsele arusaamale inimestest, kes niimoodi elavad ja usuvad. Anscombe oli äärmiselt rikas isiksus, kuulus suitsetamise ja šampuse joomise poolest. Tema kirjutistest kumab tihti läbi hea huumorisoon, ning inimesed, kes teda tundsid, kinnitavad, et talle meeldis nalja heita (ja ka vanduda). Tema kodu oli täidetud laste ja kõiksugu külalistega. Ta armastas head toitu ja nautis selle valmistamist koos oma lastega.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe’i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda “vaese elu” jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: “Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla “vaimus vaene” on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud.” Ta lisas, et on veider, kui kellegi jaoks ilmestab seda vaesust tavaline karske abielu, aga sellised on ajad, kus me elame. Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: “Sest ma usun Kristuse õpetust.”

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud lõpetada Anscombe’i käsitlevat artiklit järgmise kokkuvõttega: “See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt.”

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach’i suudlemine.

Vaata ka:

Ecce homo – Ignace Lepp	Milline on Kirik aastal 2000?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Katrin Laur, veebruar 8, 2022 Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.	Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.

Vaata ka:

Milline on Kirik aastal 2000?	Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022	Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	“Läti Henrik”, märts 12, 2022 See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima.	Heido Trofimov, detsember 22, 2021 Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima. Mõõduvõtmises olid esindatud katoliiklased, baptistid ja vabakoguduslased. Katoolset kogudust esindasid kaks võistkonda, ja ehkki suur osa liikmetest üldse kogudusse ei kuulunudki, olid nad siiski seotud koguduse juures tegutseva spordigrupiga. Baptistidest mängisid aga Salemi spordigrupp ja vabakoguduslasi esindas Ruut.

Ristirahvas kogunes mängima püha märter Sebastianuse kaitse all, keda ammustel aegadel milleenium ja paar tagasi mõisteti tema usu eest surma vibulaskmise läbi. Nooled püha Sebastianust siiski ei tapnud, mispeale ta peksti surnuks. Sellest ajast peale on püha Sebastianus vibuküttide, sportlaste ja sõdurite kaitsepühak.

Madina käigus said kõik võistkonnad üksteise mehisuse proovile panna, ehkki tõele au andes rakendati ka nähtust nimega sookwoodid, nii et pooled kohaletulnutest esindasid õrnemat sugu. Saame öelda, et katoolsed kristlased jäid nii võidukalt teiseks kui ka alandlikult viimasteks. Kuna auväärse neljanda koha omanikud ehk katoliiklaste B tiim meenutas sel korral pigem eksinud lambukesi, me neil siinkohal pikemalt ei peatu. Poodiumi kolmanda koha hõivas aga kogudus Ruut, kes oli taseme poolest väga lähedane katoliiklaste A tiimile, kellele lõpuks siiski alla pidi vanduma. Katoliiklaste A tiimis oli aimata juba professionaalsuse ilminguid, aga kahtlusteta pani võistluse pika puuga kinni Salemi kogudus, kes mängisid koondise tasemel.

Kas selsinasel päeval pandi alus uuele traditsioonile? Seda näitab aeg.

Järgneb väikene kokkuvõte päevapiltide näol. Tõenäoliselt on nende autoriks suuremas osas piltnik Joonas Järwe, kes mõningatel juhtudel oma aparatuuri ka teistele laenas, nii et kindlad me ei saa olla.

Neljandale kohale jäänud katoliiklaste B tiim:

Kolmandale kohale platseerunud Ruut:

Võitjad Salemi kogudusest:

Ja kõik koos:

Vaata ka:

Reisikiri Roomast	Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega	Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Heido Trofimov, detsember 5, 2021 Ehkki “igavese linna” nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada.	Fromhold von Vifhusen, detsember 5, 2022 Teie alandlik jutlustaja Vromoldus, Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud.	Heido Trofimov, detsember 22, 2021 Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Isa Wodek kirjutab viimases kolleegiumi numbris:

Traditsiooni sisuks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse edasi kirjutatud või kirjutamata kujul.

Ma tahtsin alustada sellest tsitaadist, et luua konteksti järgmisele väitele: seoses Jeesuse Kristuse tulekuga maailma 2000 aasta eest on Jumala ilmutus saanud täielikuks. Jumal ei lisa sellele enam midagi juurde. Nagu väljendas end püha Risti Johannes, siis Jumal ütles meile kõik selle ühe Sõna kaudu.

See Ilmutus suure tähega puudutab kogu inimese elu, mitte üksnes tema mõistust. Aga on olemas ka teistsuguseid ilmutusi, mis ei täienda seda ühte ja ainsat Ilmutust, aga aitavad seda paremini mõista. Neid ilmutusi nimetame me privaatilmutusteks, nagu oli näiteks Fatima Jumalaema ilmumine kolmele Portugali karjuslapsele. Sellised ilmutused on olemuslikult erinevad Ilmutusest kui sellisest ja need ei nõua meie usku, nagu Ilmutus nõuab.

Aga püha Paulus kirjutab (1Ts 5:19-21), “Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast”. Joseph Ratzinger ütleb selle kommentaariks, et prohvetluse karismat leiab Kirikust igal ajastul, aga selle mõte ei ole ennustada tulevikku, vaid seletada Jumala tahet praegusel ajal, ja seeläbi näidata õiget teed tulevikku. “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?” küsis Jeesus (Lk 12:56). Fatima ilmutuse mõte, ütleb Ratzinger, on mõista aegade märke ja õppida vastama neile usus.

Ratzinger hoiatab ka, et me ei tohiks privaatilmutusest mõelda kui loori eemaldamisest, nagu ilmutaks Taevas end hetkeks kogu oma tõelises olemuses, nii nagu me loodame seda näha pärast surma. Mõelgem kasvõi sellele, et alati, kui Maarja kuskil ilmub, näeb ta välja nagu kohaliku kultuuri naine. Seepärast ütleb Ratzinger, et Fatima ilmutus ei ole ei fantaasia vili ega ka loori eemaldamine, vaid süntees tõelisest taevalikust impulsist ja nägija võimest seda vastu võtta. Me ei pea üle tähtsustama selliste visioonide detaile, nagu oleks tegu fotodega, või juhul, kui räägitakse tulevikust, ei peaks me sellest mõtlema kui filmilindist, mille ajarändur on meie käsutusse andnud.

Kes Fatima ilmutusega kursis ei ole, siis Stephen Bullivant on kirjutanud sellest hea ülevaate:

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks Katoliku Kiriku jaoks. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise – kui tuleviku paavst Pius XII – kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last – Francisco, Jacinta ning Lucia – karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli “valgesse riietatud naine, eredam kui päike”.

Naine ilmus kuue järjestikuse kuu 13. kuupäeval. Selle aja jooksul juhtus palju asju, mille ümberjutustamiseks ei ole siin ruumi. Korduvalt rääkis naine palve, paastumise ja patukahetsuse vajalikkusest; lõpuks on just see Fatima ja ka kõigi teiste privaatilmutuste tuumaks.

Aga naine usaldas lastele ka kolm saladust.

Esimene saladus oli visioon põrgust. See vältas kõigest sekundi. Vastasel juhul, arvas Lucia hiljem, oleks ta hirmust ja õudusest lihtsalt surnud.

Teises saladuses hoiatas naine, et kui maailm ei paranda meelt ja ei tee seda ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid sellele järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette “suur märk” taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Lucia memuaaride põhjal jätkas naine:

“Et seda ära hoida, tulen ma tagasi, et paluda Venemaa pühendamist minu puhtaimale südamele. Kui minu nõudmisi täidetakse, siis Venemaa pöördub, ning tuleb rahu. Kui mitte, siis levitab Venemaa oma vigasid kogu maailmas, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, mitmed rahvad hävitatakse. Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda. Püha Isa pühendab Venemaa minule, ja Venemaa pöördub ja inimkonnale tagatakse rahuaeg.”

Naine ütles, et ta tuleb tagasi, et Venemaa pühendamist spetsiifiliselt paluda. See juhtus 13. juunil 1929, kui Lucia sai jälle ilmutuse osaliseks, ning Maarja ütles talle:

“Aeg on saabunud, mil Jumal palub Pühal Isal ühenduses kõigi maailma piiskoppidega pühendada Venemaa minu puhtaimale südamele. Ta lubab sel viisil Venemaa päästa. “

Lucia, kes elas Hispaanias asuvas kloostris (teised kaks last olid noorena surnud), rääkis sellest oma pihiisale, kes palus tal see nägemus kirja panna. Pihiisa andis selle informatsiooni edasi piiskopile, kelle kaudu see millalgi ka paavstini pidi jõudma.

Wikipedia sõnul on Venemaa pühendamist üritanud järgmised paavstid: Pius XII (1942), Johannes Paulus II (1984), Benedictus XVI (2010) ja Franciscus (2013). Pius XII mainis oma pühitsuses “Venemaa inimesi”, teised pühendasid aga Maarja puhtaimale südamele “maailma”, Venemaad üldse mainimata. Ühelgi korral pole olnud kaasatud kõik maailma piiskopid.

Õde Lucia enda sõnul, kes suri alles 2005. aastal, vastas 1984. aasta pühitsus siiski Taeva nõudmistele. Ning tõepoolest lagunes Nõukogude Liit paar aastat hiljem ja tundus, nagu toimuks Venemaal teatud sorti religioosne ärkamine: end kristlasteks pidavate inimeste arv kasvas pärast Nõukogude Liidu lõppu koguni 40%.

Viimaste sündmuste valguses on siiski väga raske rääkida Venemaa pöördumisest ja Fatima ettekuulutuse täideminekust. Patriarh Kirill näib Putini sõda toetavat põhjendusel, et lääne väärtuste vastu peab võitlema. Aga Venemaa enda usuline ja moraalne ärkamine on olnud kõigest fassaad: Venemaal käiakse vähem kirikus (5% mehi ja 10% naisi kord kuus) ja tehakse rohkem aborte kui mandunud läänes; rohkem kui üheski teises riigis maailmas.

Me ei saa välistada, et õde Lucia eksis oma hinnangus 1984. aasta pühitsuse kohta. Seda võib seletada ka tema kuulekusega usuliste autoriteetide suhtes, kes soovisid, et see pühitsus täidaks kõik tingimused. Pealegi oleks vastasel juhul raske mõista, miks Benedictus XVI ja Franciscus seda pühitsust korrata tahtsid. Seniajani ei ole spetsiifiliselt Venemaad Maarja südamele pühendatud, ja kaasatud ei ole olnud kõik maailma piiskopid.

Aga Taevas hoiatas meid selle nõudmise täitmatajätmise eest. Juba 1917 ütles Maarja, et kui seda nõudmist ei täideta, alustab Venemaa sõdu ja terveid rahvaid hävitatakse. Aga see nõudmine ise esitati alles aastal 1929. Millalgi pärast seda, ilmselt aastal 1931, sai Lucia sõnumi Issandalt Jeesuselt eneselt, kes ütles:

Nad ei hoolinud minu nõudmisest! … Nagu Prantsusmaa kuningas, nad kahetsevad ja teevad seda, aga siis on hilja. Venemaa on juba levitanud oma eksimusi kõikjal maailmas, kutsudes esile sõdu ja Kiriku tagakiusamist: Püha Isa peab palju kannatama… Tee minu teenijatele teatavaks, et kuna nad järgivad Prantsusmaa kuninga eeskuju, kui nad minu nõudmise täitmisega viivitavad, järgnevad nad talle ka tema õnnetuses. Pole kunagi liiga hilja pöörduda Jeesuse ja Maarja poole.

Miks räägib Jeesus Prantsusmaa kuningast? Siin on üks huvitav kokkusattumus või “kokkusattumus”. 17. juunil 1689 sai püha Margaret Alacoque nägemuse osaliseks. Jeesus palus läbi tema, et prantsuse kuningas pühendaks Prantsusmaa tema Pühimale Südamele ja lisaks Pühima Südame embleemi Prantsusmaa lipule. Louis XIV ega ükski tema järglastest ei võtnud seda nõudmist kuulda. Täpselt sada aastat hiljem, 17. juunil 1789 kõrvaldati Prantsusmaalt revolutsiooni käigus kuningate võim. Paar aastat hiljem löödi kuningal pea maha.

Mida see Fatima ilmutuse kontekstis tähendab? Näib, nagu Jeesus ütleks, et nii, nagu prantsuse kuningale anti aega sada aastat, on ka paavstil aega sada aastat. Me ei ole näinud tervete rahvaste hävitamist, millest rääkis Fatima Jumalaema. Kas midagi sellist juhtub 2029. aasta paiku? Või juhtub midagi võrdväärselt tormilist Kirikus?

See viib meid kolmanda saladuseni, mis oli tõepoolest saladus selle tavapärases mõttes peaaegu terve sajandi; nimelt oli see salastatud.

Lucia ei pannud kolmandat saladust oma memuaaridesse kirja, nagu ta oli teinud esimese kahe saladusega. Aga kui ta 1943. aastal raskelt haigestus, andis piiskop talle otsese käsu saladus kirja panna, et see kaduma ei läheks. Aastal 1957 jõudis pitseeritud ümbrik, mis saladust sisaldas, lõpuks Vatikani. 1960. aastal andis Vatikan pressiteate kaudu teada, et “kõige tõenäolisemalt jääb see ilmutus igaveseks ajaks absoluutseks saladuseks”. Kui Johannes Paulus II-lt kolmanda saladuse kohta küsiti, siis ta vastas:

“Kristlastele peaks piisama selle teadmisest, et kui on olemas sõnum, kus öeldakse, et ookeanid ujutavad üle terveid piirkondi, et ühe hetkega hävivad miljonid inimesed … siis ei ole enam mingit mõtet selle salajase sõnumi avalikustamises. Paljud tahavad teada lihtsalt uudishimust, kuna nad ihkavad sensatsioonilisust, aga nad unustavad, et teadmisega kaasnevad kohustused. On ohtlik tahta üksnes oma uudishimu rahuldada, kui ollakse veendunud, et me ei saa midagi teha katastroofi suhtes, mida on ennustatud. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse. Me peame olema valmis katsumusteks mitte eriti kauges tulevikus, katsumusteks, kus me peame olema valmis andma isegi oma elud, kinkima end täielikult Kristusele ja Kirikule. Teie ja minu palvete läbi on võimalik seda kannatust leevendada, aga ei ole enam võimalik sellest hoiduda, sest ainult sel viisil saab Kirikut efektiivselt uuendada. Kui palju kordi on Kiriku taassünd nõudnud verd? Seekord ei ole teisiti.”

Kui Lucialt küsiti kolmanda saladuse kohta, olevat ta viidanud Ilmutuse raamatu peatükkidele 8 kuni 13. Sinna sisse jääb Ilmutuse 12:4, mida Johannes Paulus II kasutas oma jutluses 2000-dal aastal, kui ta Fatimas viibis:

Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

2001. aastal otsustati kolmas saladus viimaks avalikustada, kuna sündmused, millele need viitavat, olevat jäänud ajalukku: 20. sajandi kristlaste tagakiusamised ning eriliselt Johannes Paulus II atentaadikatse püha Peetruse väljakul 13. mail 1981 (pange tähele kuupäeva!). Kolmas saladus, nii nagu Lucia olevat selle kirja pannud, kõlab nii:

Pärast kahte esimest saladust, millest ma olen juba rääkinud, nägime me Jumalaemast vasakul ja pisut kõrgemal inglit leegitseva mõõgaga; sellest tulid välja leegid, mis näisid maailma põlema panevat, aga need kustusid, kui kohtusid valgusega, mida Jumalaema tema poole oma paremast käest kiirgas. Osutades oma parema käega maa poole, hüüdis ingel valju häälega: “Patukahetsus, patukahetsus, patukahetsus!” Ja me nägime tohutus valguses, mis on Jumal, midagi sarnast nagu siis, kui inimesed ilmuvad peeglisse, mille eest nad läbi kõnnivad, valgesse riietatud piiskoppi. Meile jäi mulje, et tegu on Püha Isaga. Teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised läksid üles järsust mäest, mille tipus oli suur rist, tehtud jämedalt tahutud tüvedest, nagu koorega korgipuud. Enne sinna jõudmist läks Püha Isa läbi suurest linnast, mis oli pooleldi varemetes, värisedes ja vankuva sammuga, vaevatud suurest valust ja kurbusest. Ta palvetas nende hingede eest, kelle laibad ta teele jäid. Kui ta jõudis mäe tippu, langes ta põlvili risti ette, aga sõdurite rühm tappis ta, lastes tema poole kuule ja nooli, ja samal moel surid üksteise järel teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised, ning mitmed ilmikud erinevates auastmetes ja positsioonides. Risti mõlemal pool oli kaks inglit, mõlemal käes kristallist nõud, kuhu nad kogusid märtrite verd, millega nad piserdasid hingi, kes olid teel Jumala poole.

On esitatud mitmeid proteste selle kohta, et tegu ei saa olla “tõelise” kolmanda saladusega. Need protestid põhinevad väidetel, mida meil on raske otseselt kontrollida. Näiteks on Vatikani avaldatud tekst neljal eraldi lehel, samas kui enne saladuse avaldamist räägiti ühestainsast lehest. Saladus pidavat olema kirjutatud kirja vormis piiskopile, mis avaldatud tekstist aga välja ei tule. See pidavat sisaldama otseseid tsitaate Maarjalt, mida avaldatud tekstis ei ole. Jne.

Howard Dee, Filipiinide saadik Vatikanis, ütles 1998. aasta intervjuus, et kardinal Ratzinger kinnitas talle isiklikult, et Fatima ja Akita sõnumid on “olemuselt samad”. Akita viitab Neitsi Maarja ilmumisele 1973. aastal Jaapanis, kus ta ütles:

“Kui inimesed ei kahetse ega paranda ennast, saadab Isa inimkonna peale tohutu karistuse. See karistus on suurem kui veeuputus, selline, mida varem pole nähtud. Tuli langeb taevast ja pühib minema suure osa inimkonnast … head üheskoos halbadega. Ellujäänud on nii lohutud, et nad kadestavad surnuid … saatana töö infiltreerub koguni Kirikusse, nii et kardinalid on kardinalide vastu, piiskopid piiskoppide vastu … Kirik saab olema täis neid, kes aktsepteerivad kompromisse.”

Vatikan ei ole Akita ilmumise kohta kunagi ei positiivset ega negatiivset otsust langetanud; aga kuna kohalik piiskop aktsepteeris seda tõesena, siis juriidiliselt on tegu heakskiidetud ilmumisega. Akita ilmumine on tähelepanuväärne veel selle poolest, et Jaapani televisioon kandis üle pildi nutvast Maarja kujust.

Mis puudutab Fatima kolmanda saladuse tõepärasust, siis selle tagasilükkamisel on hind, mida minul ühes paljude teistega oleks väga raske maksta: me peaksime aktsepteerima, et Joseph Ratzinger, paavst Benedictus XVI, valetas otseselt, totaalselt ja korduvalt, väites, et ei ole mingit teist saladust ega avalikustamata jäänud saladuse osa. Sama kehtib Johannes Paulus II puhul. Samuti peab meeles pidama, et Lucia ise oli saladuse avalikustamise ajal veel elus. Ning viimaks peab küsima, mis mõte on avaldada saladuse fabritseeritud versioon, kui oleks võinud selle lihtsalt avaldamata jätta.

Vandenõuteoreetik minu peas tahab siiski küsida, kas Benedictus XVI tagasiastumisel võib olla mingi seos Fatima saladustega, või mõne muu ilmutusega, ning miks oli Franciscuse üks esimesi tegusid paavstina maailma pühendamine Maarja puhtaimale südamele – kui Johannes Paulus II oli seda juba teinud, ning Benedictus XVI oli seda korranud kõigest paari aasta eest. Samuti, kui kolmas saladus viitab minevikku jäänud sündmustele, siis miks viitas Franciscus aastal 2017 Fatimas käies (ilmutuse sajandal aastapäeval) endale kui “valgesse riietunud piiskopile” – väljend, mis pärineb kolmandast saladusest.

Aga olgu tõde milline tahes, tahan tagasi pöörduda selle postituse algusesse – kui me unustame end sääraste visioonide detailidesse, oleme nende tegeliku mõtte kahe silma vahele jätnud. Fatima saladused tekitavad suurimat sensatsiooni järjekorras 3, 2 ja 1, aga ma usun, et Jumalaema avalikustas saladused siiski nende tähtsuse järjekorras. See tähendab, et tegelikult on esimene saladus, nägemus põrgust, kõige olulisem. Siinne maailm, kogu oma tuumasõdade potentsiaaliga, on ju kõigest järgmise eeskoda.

Stephen Bullivant lõpetab oma Fatima sajanda juubeli puhul kirjutatud ülevaate, kirjutades:

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad “tunnustähte taevast” (Markuse 8:11), täheldades, et ainult “kuri ja abielurikkuja sugupõlv” nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda – mõningase ebamugavusega – selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulikud olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

Kui Johannes Paulus II-lt küsiti kolmanda saladuse kohta, siis tõstis ta üles oma roosipärja ja ütles: “Siin on ravim kurja vastu. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse.” Nagu Jumalaema ise lubas, siis “Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda.”

Vaata ka:

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus	Milline on Kirik aastal 2000?	Püha Joosep ja tema palvetrepp
Innocentius VI, detsember 13, 2021 Paavsti vastus Riia peapiiskopi kirjale seoses Vastseliina ilmutusega.	Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	Kristel Kaar, detsember 5, 2021 Vaid mõned aastad pärast püha Joosepi Kiriku patrooniks kuulutamist leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Michael Treharne Davies (1936 – 2004) oli katoliiklasest kirjanik ja aastast 1992 kuni oma surmani traditsioonilise katoliikliku liikumise Una Voce president. Käesolev artikkel ilmus 1981. aasta novembris ajakirjas “The Angelus”.

***

Isa Louis Bouyer, prantsuse oratoriaan, on üks väljapaistvamaid seni elus olevatest liturgilise liikumise esindajatest. Ta oli väga entusiastlik Vatikani II kirikukogu liturgilise konstitutsiooni suhtes, mida ta nägi liturgilise liikumise kulminatsioonina ja uuenemise mustandina, mis pidi kandma rohkelt vilja. Ta väljendas oma entusiasmi raamatus pealkirjaga “Taaselustatud liturgia”. Paar aastat hiljem häbimärgistas ta kirikukogu nimel väljatöötatud reformi kui kirikukogu enese ja liturgilise liikumise reetmist. Tema järgmine raamat kandis nime “Katoliikluse lagundamine”, kus ta väitis: “Kui me just pimedad ei ole, siis peame me keerutamata välja ütlema, et meie ees olev reform meenutab loodetud katoliikluse taaselustamise asemel selle kiirendatud lagundamist”. L’Osservatore Romano 1968. aasta 8. detsembri numbris tsiteeritakse paavst Paulus VI-t, kus ta tunnistab, et Kirik on läbimas enesehävituslikku faasi.

Kiriku ilmikliikmeid, kes konfirmeeritud kristlastena on teadlikud oma kohustusest hoida usust kinni ka sellel enesehävituslikul ajal, takistab tihti puudulik informatsioon. Mis on veelgi hullem: mõnikord jagavad need, kellelt me ootame fakte, valeinformatsiooni. Eesmärgil võidelda selle tasakaalutusega, kirjutasin ma raamatu “Paavst Pauluse uus Missa“. Ma loodan, et see on kirjutatud täiesti objektiivselt ja pedantselt tõest kinni hoides. See annab katoliiklastele, kes tahavad liturgilisele revolutsioonile vastu seista, kõik vajaminevad faktid. Ma olen tänulik, nähes, millisel määral traditsioonilise liikumisega mitteseotud (või isegi selle suhtes vaenulikud) ajakirjad möönavad selle faktilist objektiivsust. “The homiletic and pastoral review” on ingliskeelses maailmas suurima levikuga preestritele mõeldud ajakiri. 1981. aasta juuli numbris sisalduv arvustus soovitab seda kui “kõige tähtsamat kirikukogu järgse liturgia teemalist raamatut”.

Näitena sellest, kuidas usklikke tänapäeval tihti valesti informeeritakse, viitan ma juhtumile ühes Inglismaa koguduses, mille liikmed kirjutasid oma piiskopile ja küsisid, miks pidi nende kauni altariesise ära lõhkuma ja tabernaakli aukohalt minema viima. Piiskop vastas neile, et need muudatused altariesisel on Vatikani teise kirikukogu liturgilise konstitutsiooni nõudmised. Enamik katoliiklasi oleksid oma piiskoppi lihtsalt uskunud, aga antud juhul võeti vaevaks muretseda nimetatud konstitutsiooni koopia ning selgus, et see ei sisaldanud ühtegi sellist nõudmist. Nad kirjutasid uuesti piiskopile, kes tunnistas ausalt, et ta oli eksinud. On täiesti võimalik, isegi tõenäoline, et ta ei olnud kunagi konstitutsiooni lugenud, ning et koguduseliikmetele vastamisel suunasid teda liturgiliste “ekspertide” nõuanded. Selle ja paljude teiste sarnaste intsidentide moraal on, et kirikukogu järgses Kirikus ei saa me “ametlikke teadaandeid” puhta kullana võtta, isegi kui need pärinevad piiskoppidelt või liturgilistelt “ekspertidelt”. Kui me ise fakte kontrollime, võime me avastada, et need erinevad suuresti ametlikust versioonist.

Minu märkused on ajendatud artiklist, mis avaldati 1981. aasta 6. septembril ajakirjas “The Southern Cross“, Lõuna-Aafrika katoliiklikus ajakirjas. See artikkel kannab pealkirja, “Jah, tridenti riitus on tühistatud” (“Yes, Tridentine Rite has been abrogated”). Selle autor on isa Bonaventure Hinwood ja see kirjutati vastuseks kahele küsimusele. Ma tsiteerin küsimusi ja isa Hinwoodi vastuseid täies mahus, ja näitan, kui tõsiselt ta oma lugejaid eksitab. Ma tsiteerin tema artiklit täielikult, et ta ei saaks mind süüdistada tema sõnumi väänamises kontekstiväliste tsitaatidega. Talle saadetakse käesolev Angeluse number. Ma loodan, et tal jätkub ausameelsust “The Southern Crossi” järgmises numbris oma vead parandada. Tal on kohustus seda teha mitte üksnes katoliiklasena, aga ka ajakirjanikuna. Järgneb tema artikkel:

JAH, TRIDENTI RIITUS ON TÜHISTATUD

Küsib W. P. Topper, Ottery, Cape:

Kas paavst Paulus VI tühistas tridenti Missa? Kui nii, siis miks, kuidas, millal?

Küsib C. O’Connor, Bulawayo:

Kas tridenti Missa on endiselt valiidne? Kui see on valiidne, siis kas ilmikud tohivad seal abiks olla? Kui me ei tohi, kas te siis oskate selle põhjuse välja tuua?

Ma eeldan, et tridenti Missa all peate te silmas Missa riitust, mida kasutati kuni 1970. aastani.

On kaheldav, kas sellel sajandil on keegi pühitsenud Missat nii, nagu selle kuulutas välja paavst Pius V pärast Trento kirikukogu. Seda teksti on muudetud sajandite jooksul korduvalt, kuni paavst Paulus VI seda läbinisti uuendas, mille tulemuseks on Rooma riituse praegune väljaanne.

Kommentaar: see on muidugi täielik vale! Tegelikkuses ei ole paavst Pius V Missat enne Paulus VI-t muudetud “mitu korda”. See püsis täiesti muutumatuna kuni aastani 1960, mil paavst Johannes XXIII tegi mõned väga väikesed muudatused. Missa teksti saab jagada kahte ossa – ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaarium on see osa, mis on iga päev sama, proprium aga see osa, mis muutub – algus, kollekt, lugemine, evangeelium jne. Proprium on samuti jagatud kahte ossa – hooaja proprium ja pühakute proprium. Ainsad olulised muudatused aastate 1570 ja 1960 vahel on uute pühakute või uute pühade jaoks lisatud propriumi osad. Minu valduses on 1577. aastal prinditud missaal, ning mitu sellel sajandil prinditud missaali, ning ordinaarium ja hooaegade proprium on identsed. Järelikult on isa Hinwood eksitanud oma lugejaid täieliku valeväitega.

Paavst Paulus VI kuulutas selle muudetud riituse välja apostoolses konstitutsioonis Missale Romanum, 3. aprillil 1969.

Kommentaar: Paavst kinnitas Missa uue korra Missale Romanumiga. Selle kuulutas välja pühade riituste kongregatsioon 6. aprillil 1969.

Sõnad, mida ta kasutas, olid:

See on meie tahe, et siin määratud ja kehtestatud asjad oleksid siduvad ja võetaks kasutusele nüüd ja tulevikus, sõltumata ühestki konstitutsioonist või mistahes määrusest, mille kuulutasid välja meie eelkäijad, ega ühestki muust varem kehtestatud asjast, isegi kui nad väärivad spetsiaalset mainimist või vajavad konkreetset tühistamist.

Kommentaar: see on korrektne, kuid mitte kusagil Missale Romanumis ei “määrata ega kehtestata”, et bulla Quo Primum oleks tühistatud, veel vähem Missa, mille Pius V selle bullaga välja kuulutas. Isa Hinwoodi probleem on selgesti see, et ta ei tea “tühistamise” tähendust. Ta ei ole nähtavasti kanoonilise õiguse jurist, ning oleks parem, kui ta jätaks kanoonilise õiguse üle arutlemise neile, kes on. Tõele au andes peab sama ütlema väga paljude traditsionalistide kohta, kes avaldavad kommentaare tridenti Missa staatuse kohta. Nende järeldused on tihti sama eksitavad ja ebatäpsed nagu isa Hinwoodi omad. Oma raamatus olen ma piirdunud kompetentsete kanoonilise õiguse ekspertide arvamuste tsiteerimisega, ning järgnev põhineb nende järeldustel.

On olemas kolm viisi, kuidas seadus võib kaotada oma kehtivuse:

(1) See võidakse “abrogeerida”, st täielikult ära kaotada. Kui seadus tühistatakse, siis uus legislatsioon peab seda spetsiifiliselt ja selgelt ütlema.

Missale Romanumis ei ole ainsatki sõna, mis viitaks sellele, nagu oleks bulla Quo Primum või tridenti Missa tühistatud. Minu raamatus on toodud Missale Romanumi täielik tekst, kui keegi tahab seda väidet verifitseerida.

(2) Seda võidakse “kitsendada”. See tähendab, et seadus on endiselt jõus, aga seda on mingil moel muudetud. Isa Raymond Dulac, silmapaistev prantsuse kanoonik, aktsepteerib, et bulla Quo Primumit on kitsendatud. Seal sisalduv keeld kasutata ühtegi teist missaali peale Pius V oma ei saa kehtida Paulus VI Missa kohta. Aga ta argumenteerib, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt. Isa Dulaci argumentatsioon on minu raamatus ära toodud.

(3) See võidakse “tõrjuda”. Tõrjumine tähendab selle asendamist uue seadusega, mis asendab eelmist seadust automaatselt, seda spetsiifiliselt mainimata. Kui bulla Quo Primum on asendatud, siis see on ainus viis, kuidas see võis juhtuda.

On seega selge, et bullat Quo Primum ei ole tühistatud, ehkki see võib olla kõrvale tõrjutud. Igal juhul on seda vähemalt kitsendatud, ja see on midagi, mida katoliiklastest traditsionalistid peaksid tunnistama ja aktsepteerima. See ei aita kaasa, kui me hoiame kangekaelselt kinni mõistusevastastest argumentidest. Endiselt leidub traditsionaliste, kes väidavad, et Quo Primum välistas võimaluse, et ükski tulevane paavst muudaks Missa korda või kuulutaks välja uue riituse. Seda viga ei ole raske mõista, kui bulla teksti loevad need, kes ei ole kursis kanoonilise õiguse või kiriku ajalooga. Aga klauslid, mis muutsid bulla igaveseks ajaks siduvaks, olid lihtsalt sellel ajal kasutatud standartne kanooniline vorm. Need ei olnud mingil moel tulevaste paavstide suhtes siduvad. Võib tuua näiteid bulladest, mis sisaldasid peaaegu identseid klausleid nagu Quo Primumis, aga mille hilisemad paavstid tühistasid või isegi ümber pöörasid. Seega need, kes väidavad, et Paulus VI astus uut Missat tutvustades üle oma võimu piiride, panevad ennast üheskoos traditsioonilise liikumise lihtsalt rumalasse olukorda.

Aga võrdselt tähtis küsimus, mida traditsionalistid on kohustatud küsima, on see, kas paavst Paulus VI pidi esitama täiesti uue Missa riituse, kas ta pidi Quo Primumit eirama, või kas seda tehes oli ta mitte üksnes ebamõistlik vaid süüdi oma võimu tõsises kuritarvitamises. Enamik inimesi võrdsustavad legaalse korrektsuse moraalse korrektsusega, aga kui me vaatame tänapäeva ühiskonda, siis paljud legaalsed asjad on selgelt ebamoraalsed, mille kõige ilmsemaks näiteks on abort.

Paavst Johannes Paulus II on seaduslik õigus püha Peetruse basiilika lammutada, müüa see maa parkimisplatsi alla ning kasutada saadud raha mis iganes otstarbel. Aga arvestades, et ta on Kiriku pärandi kaitsja, oleks see selgelt ebamoraalne tegu, ehkki see ei rikuks ühtegi kiriku seadust. Aga võrreldes Rooma riituse hävitamisega, mida paavst Paulus VI lubas ja isegi julgustas, oleks püha Peetruse basiilika lammutamine peaaegu triviaalne asi.

Legaalse staatuse järgi võib Quo Primum kehtida ka tänasel päeval, ehkki muudetult (kitsendatult), nagu arvab isa Dulac. Kui tal on õigus, siis igale preestrile igaveseks ajaks antud luba tridenti Missat pühitseda on endiselt jõus, ning ühtegi preestrit ei saa selle Missa pakkumise eest karistada. Aga Quo Primum võib olla ka kõrvale tõrjutud, ja sellisel juhul on see täielikult aegunud. Kas see tähendaks, et ilma Vatikani loata ei saa ükski preester seaduslikult tridenti Missat pakkuda? Üldsegi mitte, sest bulla Quo Primumi tühistamise või kõrvale tõrjumise küsimust saab vaadata eraldiseisvalt tridenti Missa tühistamise küsimusest, kuna tridenti Missa ei tekkinud bulla Quo Primum tulemusena. Nimetus tridenti Missa või püha Pius V Missa, nagu seda kutsutakse Prantsusmaal, võib olla mingil määral eksitav, kuna see loob mulje, et Rooma riituse Missa, nagu me tundsime seda aastani 1969, loodi millalgi kuueteistkümnenda sajandi keskel. Miski ei saa olla kaugemal tõest. Isa David Knowles, kõige silmapaistvam briti katoliiklik õpetlane kuni oma surmani 1974. aastal, seletas:

“1570. aasta missaal sündis tõepoolest Trento kirikukogul antud juhtnööride tulemusel, aga kui me vaatame ordinaariumit ja propriumit, siis oli see 1474. aasta missaali täpne koopia, mis omakorda kopeeris kõigis olulistes osades Innocentius III aegse Rooma kiriku praktikat, mis oli ise tuletatud Gregorius Suure ja tema järglaste praktikast seitsmendal sajandil. Kokkuvõttes, 1570. aasta missaal oli põhiolemuselt Euroopa keskaja peamine liturgia, mille alla kuulus ka Inglismaa oma riitustega.”

Seega püha Pius V Missa ei kujutanud endast uut missakorda (Novus Ordo Missae), vaid eksisteeriv ja igipõline Rooma Missa lihtsalt kodifikeeriti ja laiendati üle terve Rooma riituse, koos teatud eranditega, mida Quo Primum mainib. Arvestades, et seda Missat tuntakse kanoonilises õiguses kui “igipõlist kommet”, siis juba enne Quo Primumi avaldamist kaitses või reguleeris seda “tavaõigus”. Austus kauaaegsete kommete ja traditsioonide suhtes on alati olnud katoliikluse üks peamisi omadusi, niivõrd et sellised kombed saavutavad tihti seaduse staatuse. Tõeline katoliiklik hoiak on hästi kokku võetud püha Aquino Thomase lauses, “See on absurdne ja põlastusväärne häbi, kui me peaksime kannatama nende traditsioonide muutumist, mis pärinevad meie isadelt vanadest aegadest” (Summa Theologica, II, I, küsimus 97, artikkel 2). Isa Adrian Fortescue, Inglismaa suurim autoriteet liturgia vallas, kirjutas oma klassikalises teoses, “The Mass, A Study of the Roman Liturgy”: “Läänes peame me kahtlemata oleme väga õnnelikud, et meil on Rooma riitus Pius V Missaali kujul … Mitmetel päevadel pühitseme me Missat, mida on pühitsetud sajandeid, juba Gelasiuse ja Leo Suure aegadest peale. Ja kui tulevad uued Missad, siis puudutavad need üksnes propriumi. Meie kaanon on puutumatu, nagu kogu Missa ülesehitus. Meie Missaal on endiselt see, mis ta oli Pius V ajal. Me peame olema väga tänulikud, et tema juhised säilitasid ja taastasid nii pedantselt Rooma traditsiooni.”

Kuna tridenti Missa on igipõline komme, siis peaks paavst ise selle spetsiaalselt tühistama, et muuta see seaduslikult keelatuks. Paavst Paulus VI oleks kergesti seda teha võinud. Argumendid igipõlise kombe kohta (ex consuetudine) olid talle hästi teada. Ta oleks lihtsalt võinud öelda: “Igipõline komme on tühistatud”. On müsteerium, miks ta seda ei teinud – ehk takistas teda Püha Vaim. Aga oluline on see, et ta ei läinud kunagi nii kaugele.

Need, kes väidavad, et tridenti Missa on nüüd illegaalne, argumenteerivad, et kuigi algselt oli tegu igipõlise kombega, kaotas ta selle staatuse, kui seda hakkas reguleerima kirjalik seadus Quo Primumi läbi, seega kui Quo Primum on kõrvale tõrjutud, siis üheskoos temaga on kõrvale tõrjutud ka tridenti Missa. Selle argumendi on ümber lükanud Count Neri Capponi, Florence ülikooli kanoonilise õiguse professor ja Rooma Rota apostelliku kohtu (Kiriku kõrgeima kohtu) advokaat. Ta selgitab, et kanonistide seas valitseb konsensus, et kui igipõlist kommet “hakkab reguleerima ka kirjapandud seadus, siis viimane ei võta endale eelmise kohta, vaid lisatakse sellele, nii et kõnealust kommet reguleerib nii eelnev tavaõigus kui ka järgnev kirjalik seadus, ilma et oleks tühistatud tavaõigust, mis kaitseb endiselt kõnealust kommet”. Sellest lähtudes, kui kirjalik seadus lõpuks tühistatakse, või seda kitsendatakse või tõrjutakse kõrvale, siis naaseb igipõline komme oma originaalse staatuse juurde, kus seda kaitseb tavaõigus, välja arvatud ja kuni selle ajani, mil see spetsiaalselt tühistatakse. 28. oktoobril 1974 väitis jumalateenistuste kongregatsioon, et tridenti Missat ei või pühitseda “ühegi kombe, isegi igipõlise kombe ettekäändel”. Aga kuna õigus pühitseda Tridenti Missat igipõlise kombe järgi selgelt eksisteerib, siis selle õiguse asjatu eitamine on lihtsalt mõistusevastane ja ilma mingisuguse legaalse kaaluta.

Professor Capponi argumentatsiooni saab kokku võtta järgnevalt:

(1) Vastupidiselt isa Hinwoodi täielikult meelevaldsele eeldusele ei ole tridenti Missat kunagi tühistatud. Kui ta tahab oma eelduse juurde jääda, siis peab ta nimetama paavsti, kes seda tegi, üheskoos kuupäeva, dokumendi nime ja sõnadega, mida tühistamiseks spetsiaalselt kasutati – sõnadega, mis peavad selgelt väljendama, et tridenti Missa on tühistatud ja seda ei või enam kasutada.

(2) Mitte üksnes tridenti Missat ei ole tühistatud, vaid ka Quo Primumit ei ole tühistatud.

(3) Ehkki Quo Primumit on kitsendatud, on väga hästi võimalik argumenteerida selle poolt, et igale preestrile antud alatine privileeg pühitseda tridenti Missat kehtib endiselt.

(4) Aga isegi kui Quo Primum üheskoos antud privileegiga on kõrvale tõrjutud, on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda tänu selle staatusele kui tühistamata igipõline komme. Count Capponi järeldus on, et “vähemalt tänu kindlakskujunenud kombele peaks igal preestril olema vabadus püha Pius V Missat pühitseda ja igal usklikul vabadus sellest osa võtta”.

Isa Hinwood jätkab oma kommentaare uue Missa väljakuulutamise kohta nii:

Seda tehes viis paavst Paulus lihtsalt täide Vatikani II kirikukogu otsuse, et Missa korda peab uuendama.

Isa Hinwoodil on õigus selle osas, et liturgiline konstitutsioon autoriseeris Missa riituse uuendamise. Sel ajal, 1963, oleksid väga vähesed katoliiklased sellele põhimõtteliselt vastu seisnud. Peapiiskop Lefebvre ise tundis, et võib liturgilise konstitutsiooni allkirjastada, arvestades selles sisalduvaid garantiisid, mis tundusid olevat piisavad, et muuta järgnenud liturgiline revolutsioon mõeldamatuks. Artikkel 23 ütles, et “ei tohi esineda mingusuguseid innovatsioone, välja arvatud siis, kui seda Kiriku heaoluks tõeliselt ja kindlasti vaja on, ning hoolt peab kandma selle eest, et kõik uued vormid kasvaksid mingil moel orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest”.

Oleks äärmiselt huvitav eksperiment, kui me istuksime isa Hinwoodiga maha ja võrdleksime vana ja uue Missariituse ordinaariumite tekste, palve palvehaaval, tegevus tegevuse haaval, ning ta seletaks, kuidas kõik innovatsioonid selle direktiiviga kooskõlas on. Kas Kiriku heaolu nõudis “tõeliselt ja kindlasti”, et meil keelataks usutunnistuse Incarnatuse ajal põlvitada? Kas uus ofertoorium kasvas orgaaniliselt välja juba eksisteerivatest vormidest? Jah, juhul kui eksisteerivate vormide all mõeldi nii judaistlikke kui katoliiklikke vorme, kuna need palved põhinevad judaistlikul armuvormil. Uues Missas tehtud muudatuste hoolikas uurimine paljastab väljaspool igasugust kahtlust, et juhtiv printsiip, mida neid tehes järgiti, oli maksimaalselt suurel hulgal nende palvete eemaldamine, mis protestantide jaoks on vastuvõetamatud. Tulemuseks on protestantide lääge kiitus, et me “näeme valgust” pärast neljasadat aastat. See ei ole üllatav, arvestades, et protestantidest nõuandjad mängisid uue Missa ettevalmistamises aktiivset rolli.

Liturgilise konstitutsiooni 36. artikkel käskis säilitada Missal ladina keele. On täiesti võimalik, et kirikukogu isad ei kujutanud kunagi ette täielikult rahvakeelset Missat. Konstitutsiooni üle vaieldes ütles kardinal Montini (tulevane paavst Paulus VI), et rahvakeelne kaanon on mõeldamatu, ning kardinal Heenan on tunnistust andnud, et paavst Johannes XXIII ei teadnud, mida planeerisid liturgilised eksperdid, kes liturgilise konstitutsiooni mustandi kirjutasid. Nagu ma olen näidanud oma raamatus “Pope John’s Council”, siis need eksperdid kirjutasid konstitutsiooni mitmetähenduslikke lõike, mis tähendasid üht asja konsiili isade jaoks, aga mida need samad eksperdid tõlgendasid hoopis teisel moel, siis, kui kirikukogu isad olid oma piiskopkondadesse naasnud. Konstitutsioon nõudis ka, et gregoriuse koraal oleks “liturgias aukohal”. Ehk on seda nõuannet järgitud Lõuna-Aafrikas, aga päris kindlasti ei ole seda järgitud Suurbritannias ega USAs.

Konstitutsioon nõudis ka, et “truu kuulekusega traditsiooni suhtes kuulutab see pühim kirikukogu, et Püha Kirik peab kõiki seaduslikult tunnustatud riitusi võrdseks oma autoriteetsuse ja väärikuse poolest, ning soovib neid tulevikus säilitada ja igal moel soodustada”.

Isa Joseph Gelineau, S.J., on üks liturgilistest ekspertidest, kes uut Missat aktiivselt ette valmistas ja propageeris. Ta on rääkinud kiiduväärt ausameelsusega revolutsiooni lõplikust tulemusest, mille nimel ta koos oma kolleegidega pingutas: “Tõtt-öelda on tegu Missa teistsuguse liturgiaga. Selle peab välja ütlema ilma kahetimõistetavuseta: Rooma riitust, nagu me seda tundsime, ei eksisteeri enam. See on hävitatud. Eelmise hoone mõned seinad on langenud ja teised on väljanägemist muutnud, nii et nad näivad kui varemed või mõne teise hoone alamstruktuur.” Isa John A Kiley, kolumnist ameerika katoliiklikus nädalaväljaandes “The Providence Visitor”, eeldas 1981. aasta 17. septembri numbris sama: “Uut liturgiat, paavst Paulus VI Missat, ei pea hindama vana korra järgi. See ei ole vana Missa uuendus – kärbitud versioon vanast Missast – see on täiesti uus riitus.” Isa Kiley, siin ei vaidle ükski traditsiooniline katoliiklane teile vastu!

Liturgiline konstitutsioon seega nõuab, et kõiki riitusi säilitataks ja hoitaks, aga isa Gelineau kiitleb, et Rooma riitus on hävitatud. Liturgiline konstitutsioon autoriseerib Rooma riituse uuendamise, aga isa Kiley kiitleb, et seda pole uuendatud, vaid see on hävitatud. Ei, isa Hinwood, uus Missa ei ole kuulekuse akt Vatikani II kirikukogu otsustele, see on selle kirikukogu liturgilise konstitutsiooni kalkuleeritud tagasilükkamine. Dietrich von Hildebrand on kindlasti üks tosinast suurimast sõjajärgsest katoliiklikust mõtlejast, võib-olla ka tervest sajandist. Me peame tõsiselt kaaluma tema hinnangut uue Missa suhtes: “Tõesti, isegi kui ühele C. S. Lewise saatanatest ‘Pahareti kirjapaunas’ oleks usaldatud liturgia hävitamine, ei oleks ta seda saanud paremini teha”.

Isa Hinwood jätkab:

Vatikani II kirikukogu käitus seda otsust tehes kooskõlas Kiriku igipõlise praktikaga. See praktika on hästi kokku võetud Trento kirikukogu määruses püha armulaua kohta, 16. juulil 1562, kus sõnastatakse põhimõte:

“Kui välja arvata sakramentide olemuslik tuum, on Kirikul alati olnud võim sakramentide jagamise suhtes määrata ja muuta mida iganes, mis tema arvates aitab sakramente paremini vastu võtta või panustab sakramentide endi austamisse, sõltuvalt erinevatele tingimustele, aegadele ja kohtadele”

Millele selles üsna saamatus tõlkes viidatakse kui “sakramentide olemusliku tuumale”, on tegelikult sakramentide “olemus”, mateeria ja vorm, mis on vajalikud, et sakrament oleks valiidne. Viidates Kiriku “igipõlisele praktikale” sakramentide riituste suhtes, paljastab isa Hinwood, et ta tunneb liturgia ajalugu sama väha nagu kanoonilist seadust. Seda öeldes ei soovi ma teda halvustada. Tavalisel preestril ei ole mingeid spetsiaalseid teadmisi liturgilisest ajaloost, tavalisel preestril ei ole vaja spetsiaalseid teadmisi liturgia ajaloost, aga tavaline preester on piisavalt tark, et mitte esitada ajakirjanduses ülespuhutud väiteid liturgia ajaloost. Isa Hinwoodil nappis seda mõistlikkust, ja seega ei ole tal põhjust kaevata, kui tema avalikke vigu avalikult ümber lükatakse.

Esimese asjana peab tema tsiteeritud Trento dekreedi kohta ütlema seda, et tegu oli õigustusega armulaua jagamisele ainult ühel kujul. Protestantidest hereetikud arvasid, et see on vastuolus jumaliku käsuga, ning Kirik loomulikult kaitses oma selleaegset praktikat. Isa Hinwood jätab mulje, et Kirikul on “igipõline” praktika oma sakramentide riitusi uuendada. Midagi ei saaks olla kaugemal tõest, selline oletus on puhas fantaasia. Enne Vatikani II kirikukogu järgset liturgilist revolutsiooni ei olnud mitte kunagi toimunud ühegi katoliikliku liturgilise riituse radikaalset uuendamist. Kui isa Hinwood vastupidist väidab, siis las ta nimetab riituse, mida uuendati, ja kuupäeva, millal see toimus. Mis puudutab püha Pius V reformi, siis vähesed ilmikud, kui üldse keegi, märkasid, et ülepea midagi muutunud oleks. Nagu ma näitan oma raamatu esimeses peatükis, siis katoliku sakramentide riitused arenesid loomulikult ja märkamatult sajandite jooksul. See, et ilmikutele hakati armulauda jagama vaid ühel kujul, ei olnud liturgiliste ekspertide komitee arutelu tulemus, veel vähem sääraste ekspertide volitus, keda abistasid hereetilised nõuandjad! See oli midagi, mis toimus astmeliselt, peaaegu märkamatult.

Tõelist katoliikliku suhtumist liturgia arengusse väljendasid suurepäraselt inglise piiskopid, kui nad kaitsesid bullat “Apostolicae Curae”, kus otsustati tagasipöördumatult, et kõik anglikaani ordinatsioonid on mittekehtivad. Niinimetatud anglikaani “piiskopid” ründasid bullat, kasutades argumente, mis ei erine niiväga isa Hinwoodi omadest. Katoliku piiskopid vastasid kaitsekõnega, kus nad seletasid, et on ohtlik muuta “midagi nendes vormides, mis pärineb igipõlisest traditsioonist. Meie jaoks on see igipõline tava, ükskõik, kas see on aja jooksul omandanud üleliigseid lisandusi või mitte, sest nende jaoks, kes usuvad, et Kirik on nähtav ja jumalikult kaitstud, peab selles vähemalt olema säilinud see, mis on vajalik: nii et hoides rangelt kinni riitusest, mille oleme vastu võtnud eelnevatelt põlvedelt, saame end alati kindlalt tunda; kui me samas peaksime midagi ära jätma või muutma, siis võime me hüljata just selle elemendi, mis on tähtis. Ja see on tervemõistuslik meetod, mida Kirik alati on järginud …”

Niipalju “igipõlisest” praktikast, mis eksisteerib ainult isa Hinwoodi hüperaktiivses kujutluses. Aga järgmise lõigu kirjutamise ajaks jõudis isa Hinwoodi kujutlus nähtavasti palavikulisse seisundisse:

Selle printsiibi võttis lühemal kujul kokku paavst Pius XII, kui ta 28. jaanuaril 1948 muutis ordinatsiooni sakramenti tõenäolisemalt rohkem, kui paavst Paulus VI Missa riitust: ‘Kõik teavad, et kõik, mille Kirik on kehtestanud, saab Kirik ka muuta ja tühistada’

Siin, kui öelda võimalikult heatahtlikult ja tasakaalukalt, isa Hinwood lihtsalt jampsib! Paavst Pius XII ei muutnud ainsatki sõna, tähte, punkti ega koma ordinatsiooni riituses. Ta üksnes sõnastas kindlalt, milline riituse osa kujutab endast sakramendi mateeriat ja vormi.

Isa Hinwood jätkab:

Et paavst Paulus VI tõepoolest kavatses tridenti Missa tühistada, on selge kahest faktist lähtudes.

14. juunil 1971 andis Jumalateenistuste kongregatsioon välja spetsiaalsed juhised, kus võimaldati piiskoppidel ja peamistel orduülematel lubada eelmise missavormi kasutamist preestritele, kellel vanaduse või haiguste pärast on keeruline kohaneda uue liturgiaga. See kehtis üksnes pühitsemise korral ilma kongregatsioonita. Kui paavst Pauluse varasemas apostoolses konstitutsioonis poleks Missa eelnevat riitust tühistatud, siis ei oleks sellist luba vaja olnud.

See dokument ei ole “paavstlik akt”, nagu on entsüklika või konstitutsioon “Missale Romanum”. See tähendab, et selle autoriteetsus on ainult selle Vatikani osakonna autoriteetsus, kes selle välja andis, ja kui sellistes dokumentides märgitakse, et need on saanud paavsti heakskiidu, ei ole tegu enama kui juriidilise formaalsusega, mis ei kinnita isegi seda, et paavst seda lugenud oleks. Selline dokument ei ole kaitstud vigade eest usu vallas, ning see, et seal antakse spetsiaalne luba teatud preestritel traditsioonilist Missat pühitseda, ei tähenda kuidagi, et sellist luba oleks vaja. Seda võib võrrelda praktikaga, mida mõned firmad varasematel aegadel on kasutanud. Nad pakkusid oma toodetele garantiisid, näiteks, et nad vahetavad vigased osad tasuta välja, tingimusel, et klient maksab ise transpordi ja tööjõu eest. Sellistel juhtudel jättis klient garantiile allkirja andes end peaaegu alati ilma seadusega juba ette nähtud õigustest; kui ta ei oleks alla kirjutanud, ei oleks ta pidanud transpordi ja töö eest maksma. Ma arvan, et seda praktikat on paljude riikide seadusandluses korrigeeritud.

On väga oluline, et üks 1971. aasta juhiste allkirjastajatest oli isa Annibale Bugnini, kes peaaegu kindlasti ka selle dokumendi autor oli. Nagu ma näitan oma raamatus “Paavst Pauluse uus Missa”, siis isa (hilisem peapiiskop) Bugnini oskas väga sujuvalt tegutseda, ega olnud faktide väänamisest kõrgemal, kui see tema eesmärkidega sobitus. Nii Johannes XXIII kui hiljem ka Paulus VI lasid ta mõjukatelt ametikohtadelt lahti. On alust arvata, et 1975. aastal lasti ta jumalateenistuste kongregatsiooni sekretäri kohalt lahti, kuna paavst Paulus VI anti dokumentaalne tõestus selle kohta, et peapiiskop oli salajane vabamüürlane. Õigluse nimel peab mainima, et peapiiskop on tungivalt eitanud seda süüdistust. Misiganes põhjusel ta lahti lasti, viis see igal juhul nördimuseni progressiivsete katoliiklaste seas, eriti nende hulgas, kes olid väga rahul selle suunaga, mille liturgiline revolutsioon oli võtnud. Seega fakt, et 1971. aasta juhistes anti luba teatud preestritel Missa eelmist vormi pühitseda ei tõesta mingil moel, et see Missa oleks olnud tühistatud. See võib viidata ka sellele, et nende juhiste autor arvas, et traditsiooniline Missa on tühistatud, või soovis panna teised mõtlema, et see on tühistatud. Nagu ma olen juba näidanud, siis Missale Romanum ei tühistanud ei Quo Primumit ega tridenti Missat. Kui me aktsepteerime vaidluse huvides, et see tõrjus Quo Primumi kõrvale, siis on igal Rooma riituse preestril endiselt õigus tridenti Missat pühitseda, kuna tegu on igipõlise kombega.

Et mitte asjakohastest faktidest üle libiseda, peab mainima ka seda, et paavst Paulus VI ise rääkis konsistooriumil 24. mail 1976, et “uue Ordo Missae omaksvõtmine ei ole kindlasti jäetud preestrite ega usklike vabaks valikuks”. See viitab sellele, et ta ise uskus, et uus Missa on kohustuslik – aga, hämmastaval kombel viitas ta selle arvamuse autoriteetsuse jaoks 1971. aasta juhistele, ja mitte omaenda apostoolsele konstitutsioonile. Kui paavst arvas, et tridenti Missa on tühistatud, kas see siis ei tõesta, et see tõesti on tühistatud? Sugugi mitte; paavst ei valitse kirikut kapriiside või peanoogutusega. Presidendile või peaministrile võib väga meeldida tõsta makse 5%, ta võib isegi alustada samme selle ettevalmistamiseks, aga kui sellist seadusemuudatust ei jõustata vastavalt täielikule õiguslikule vormile, siis ei saa ta oodata, et maksumaksja annaks talle vabatahtlikult oma sissetulekust 5% rohkem, lihtsalt sellepärast, et ta nii tahab, ja et ta arvab, et on seadusemuudatuse korrektselt kehtestanud. Paavst Paulus VI oli hästi kursis vastuoludega, mis Missat ümbritsesid, ta oli teadlik argumentidest, mida esitati selle kaitseks, et tridenti Missat ei ole tühistatud, tal oleks vaja olnud üksnes selgelt välja öelda, et ta on selle tühistanud. Ta oleks saanud seda tõenäoliselt väga lihtsalt teha sellel samal konsistooriumil, lihtsalt pidulikult välja kuulutades, et ta on tridenti Missa tühistanud ja teinud lõpu selle igipõlise kombe staatusele. Aga ta ei teinud seda. Me peame seda pidama Püha Vaimu mõjutuseks.

Isa Hinwood jätkab:

Edasi, nagu ma viitan oma vastuses pealkirjaga “Millal võib kasutada Missa vana riitust” (Southern Cross, 12. oktoober 1980), siis andis paavst Paulus VI oktoobris 1971 läbi kardinal Heenani Suurbritannia piiskoppidele privileegi lubada Missa eelmist riitust (nii nagu seda kasutati aastani 1967) erilistel puhkudel teatud gruppidele spirituaalsetel ja kunstilistel põhjustel.

Siin ei olnud mingit küsimust inimestest, kes lükkasid Vatikani II kirikukogu reformid tagasi. Kõik tavalised koguduse Missad pidid aga olema pühitsetud vastavalt uuele missaalile.

Jällegi on selge, et mingit eriluba poleks olnud vaja, kui Missa vana vormi oleks võinud pühitseda vastavalt tahtmisele.

Isa Hinwood eksib jälle faktiliselt, kui ta räägib, et see luba anti Suurbritannia piiskoppidele. Suurbritannias on kaks hierarhiat – Inglismaa ja Walesi oma ning Šotimaa oma. See luba kehtis ainult Inglismaa ja Walesi piiskoppidele. Seda luba ei taotlenud briti traditsionalistid. See oli vastus kardinal Heenani isalikule ja pastoraalsele nõudmisele, mille ta esitas täielikult omaenda initsiatiivil. Kommentaarid, mis ma esitasin 1971. aasta juhiste kohta, kehtivad ka siin. Isa Hinwood väidab, et “selline luba anti, järelikult oli see vajalik”. Sellele pean ma vastama: “Fakt, et see luba anti, ei tähenda mingil moel, et see oli vajalik”. Isa Hinwood jätkab:

Nendest dokumentidest ilmnevad kaks asja. Isegi siis, kui tridenti Missat tohib seaduslikult pühitseda, võib seda teha ainult kehtiva loa alusel. Ühelgi preestril pole õigust seadust oma kätte võtta.

Vastab tõele, et ükski preester ei tohi seadust oma kätte võtta. Aga vastavalt kõige paremini põhjendatud katoliikliku traditsiooni ja kanoonilise õiguse printsiipidele on igal Rooma riituse preestril lubatud pühitseda tridenti Missat igal pool ja igal ajal, vastavalt liturgilistele seadustele.

Teiseks, ilmikud võivad nendest pühitsustest legitiimselt osa võtta kohtades, kus selleks luba on antud, nagu Suurbritannia, ja ainult neil juhtudel, kus kohalik piiskop seda lubab.

Nagu professor Capponi on seletanud, ning professor Capponi on kanoonik, samas kui isa Hinwood ei ole, siis ilmikutel on täpselt sama palju õigus osaleda tridenti Missal nagu Rooma riituse preestritel on õigus seda pühitseda.

Põhjus, miks Vatikani II kirikukogu autoriseeris liturgia uuendamise, on sama, miks Trento kirikukogul sarnane otsus vastu võeti. Aastate jooksul olid paljud tavad ja praktikad lämmatanud Missa struktuuri ja lihtsa ilu. Trento kirikukogu intentsioon oli taastada Missa esialgne puhtus.

Ainus sarnasus Trento kirikukogule järgnenud reformi ja praeguse liturgilise revolutsiooni vahel on see, et mõlemal juhul andis kirikukogu loa Missa uuendamiseks. Esimesel juhul oli see, mis reformile järgnes, põhimõtteliselt identne sellega, mis reformile eelnes, ning Missa ordinaariumi puhul oli identsus täielik. Muudatus seisnes selles, et vähendati sekventside suurt hulka ja keelati muusika, mis põhines sekulaarsetel meloodiatel. Vatikani II kirikukogu järgne reform, nagu väljendas isa Gelineau, hävitas Rooma riituse.

Tridenti reformi peamine ajend oli tugevdada Kirikut protestantliku hereesiaga silmitsi seismisel. Kirik ei ole kunagi nõudnud absoluutset liturgilist ühtsust kui oma sisemise ühtsuse märki või tingimust. Rooma ei ole kunagi nõudnud, et mitmete idariituste katoliiklased peaksid omaks võtma Rooma riituse. Aga, huvitaval kombel, kuni bulla Quo Primumi avaldamiseni ei olnud ta kunagi nõudnud, et preestrid tema vahetus võimupiirkonnas peaksid universaalselt seda riitust kasutama. Olles küll Kristuse vikaar ja nähtava Kiriku pea maa peal, on paavstil veel mitmeid teisi ameteid. Ta on Rooma piiskop, Rooma provintsi metropoliit ja lääne patriarh. Patriarhaadid on kristluses kõige vanemad ja auväärsemad võimupositsioonid. Nikaia kirikukogul (325) tunnistati Rooma, Aleksandria ja Antiookia patriarhaate, hiljem tunnistati Kalchedoni kirikukogul (451) ka Jeruusalemma ja Konstantinoopoli patriarhaate. Patriarhaatide prestiiž oli nii suur, et nende naaberpiiskopkondades kiputi kasutusele võtma patriarhaadi liturgiat, kuni alguse sai printsiip, et liturgia järgib patriarhaati – kuid Rooma oli siinkohal ainus erand. Rooma patriarhaadis võis iga piiskopkond kasutada omaenda Missariitust, aga kui teatud erandid välja arvata, nagu Ambrosiuse riitus Milanos või Mozarabi riitus Toledos, siis kasutatav Missavorm oli lihtsalt üks alamvariant sellest, mida kasutati Roomas. Selliseid Missavorme on õigem nimetada “kasutuseks” kui “riituseks”. Seega Inglismaal eksisteerisid üheskoos Salisbury, Yorki, Lincolni, Bangori ja Herefordi kasutused. Nagu ma olen juba öelnud, siis Trento kirikukogu arvas, et suurem liturgiline ühtsus tugevdaks kirikut, ja seepärast laiendati 1570. aastal Rooma riituse kasutamist läbi terve Rooma patriarhaadi, välja-arvatud seal, kus piiskopkond või ordu eelistas jätkata sellise riituse kasutamist, mis oli juba vähemalt 200 aastat vana.

Oma raamatus “The Mass” seletab isa Adrian Fortescue: “Protestantlikud reformaatorid tegid muidugi vana liturgia kallal laastamistööd. See väljendas tervenisti kõiki neid samu ideid (tõeline kohalolu, euharistiline ohver ja nii edasi), mille nad tagasi lükkasid. Nii asendasid nad selle uue armulauateenistusega, mis väljendas nende arusaamu, aga lahknes muidugi täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist. Vastuseks nende uute teenistuste anarhiale soovis Trento kirikukogu (1545-1563), et Rooma Missat pühitsetaks kõikjal ühetaoliselt. Keskaegsed kohalikud kasutused olid oma aja ära elanud. Need olid muutunud väga pompoosseteks ja ülevoolavateks, ja nende suur varieeruvus põhjustas segadust.”

Ainus objektiivne hinnang Vatikani II kirikukogu järgse liturgilise reformatsiooni kohta on, et ka see “lahknes täielikult kogu ajaloolisest liturgilisest evolutsioonist”. Seepärast on korrektne kirjeldada seda mitte kui reformi, vaid kui revolutsiooni. Kui isa Hinwood või ükskõik kes teine uue Missa apologeetidest soovib seda vaidlustada, siis las ta nimetab mõne sama drastilise uuenduse ükskõik millisest Kiriku ajaloo perioodist. Ta ei saa seda teha, sest ühtegi teist sellist uuendust ei ole kunagi olnud. Ainsad võrreldavad uuendused on need, mille tegid mitmed protestantlikud reformaatorid, ja oma raamatu XXV peatükis ma demonstreerin, kui lähedane on peapiiskop Bugnini reform peapiiskop Cranmeri [üks Inglismaa reformatsiooni juhtidest – Katoliku Blogi] reformile. Uurige palveid, mille kaks peapiiskoppi eemaldasid riitustest, mida nad “reformisid”, ja ilmneb, et tööd tegi sama käsi, kuigi ühe olulise erinevusega. Rooma kaanon jäi paavst Pauluse uues Missas valikuna alles, aga eemaldati kõikidest protestantlikest armulauateenistustest. Peapiiskop Bugnini komisjon (konsiilium), koos selle protestantidest nõuandjatega, soovisid Rooma kaanoni kasutamise keelustada, aga õnneks sekkus paavst Paulus VI isiklikult ja nõudis, et see alles jäetaks. Andes mistahes üldist hinnangut uuele Missakorrale on Rooma kaanoni allesjätmine oluline punkt, ehkki näib, et enamikus kogudustes kasutatakse seda harva, kui üldse kunagi.

Isa Hinwood jätkab:

Tollal ei teatud liturgia ajaloost kaugeltki nii palju, nagu me täna teame. Uuringud ja reflektsioon, mille eest peame olema tänulikud liturgilisele liikumisele möödunud pooleteisel sajandil, on asetanud tänapäeva Kiriku palju paremale positsioonile, kust hinnata oma liturgilist praktikat.

On korrektne öelda, et täna teame me rohkem “liturgilisest arheoloogiast”, kui teati Trento kirikukogu ajal. Aga sellest ei järgne kuidagi, et varasem praktika oli tingimata parem. Liturgia, nagu ka dogma, areneb astmelises ja vaevutajutavas protsessis, mida kirjeldab suurepäraselt kardinal Newman oma “Essees kristliku doktriini arengu kohta”. Mis puudutab liturgiat, siis Kiriku “liturgilist praktikat” ei saaks paremini kirjeldada, kui seda tehti juba viidatud inglismaa piiskoppide kaitsekõnes Apostolicae Curae kohta. Seda väljendas hästi ka professor Owen Chadwick oma raamatus “The English reformation”: “Liturgiaid ei tehta, need kasvavad sajanditepikkuses pühendumuses”. Oma entsüklikas “Mediator Dei” mõistis paavst Pius XII hukka “nurjatu liikumise, mis tahab halvata püha ja kasutoovat tegevust, mille läbi liturgia juhatab adopteeritud lapsed oma Taevase Isa juurde”. See “nurjatu liikumine” tahtis ellu äratada vananenud liturgilisi praktikaid põhjendusega, et need on algelisemad. Ettepanekute hulgas, mille Pius XII hukka mõistis, on järgmine: “On näiteks vale tahta taastada altari vana vormi laua kujul, või eemaldada must liturgiliste värvide hulgast, või eemaldada pildid ja kujud meie kirikutest”. Mis puutub liturgilisse liikumisse, siis ma tahaksin väga kuulda isa Hinwoodi hinnangut selle kohta, kuidas kirikukogu-järgne revolutsioon vastab selle suurtele eeskõnelejatele, preestritele nagu Dom Cabrol või isa Pius Parsch. Nagu ma olen juba maininud, siis oma raamatus “Katoliikluse lagundamine” väidab isa Louis Bouyer, et seda tüüpi muutus, mis kirikukogule järgnes, ei kujutanud endast mitte üksnes selja keeramist kirikukogu isadele, vaid ka liturgilisele liikumisele endale.

Isa Hinwood jätkab:

Paavst Pius X algatas selle sajandi esimestel aastatel tridenti liturgia reformeerimise, ja kavatses laiapõhjalisi uuendusi, nagu ta väitis aastal 1913. Selle projektiga, mille katkestasid kaks maailmasõda, liiguti edasi alles paavst Pius XII ajal. Olulised uuendused, mida ta tegi Püha Nädala liturgias, kui mainida vaid suurimat muudatust, mida ta tegi, olid peaprooviks Vatikani II kirikukogu reformidele.

Detailne ülevaade paavstide Pius X ja Pius XII reformidest on minu raamatu I peatükis. Kirjeldada Pius XII tehtud uuendusi Püha Nädala liturgias kui “Vatikani II kirikukogu reformide peaproovi” on täielik mõttetus. Neid reforme tervitasid ja kiitsid mitmed traditsionalistid, kes on lepitamatult vastu kirikukogu-järgsele revolutsioonile.

Pähe tulevad kaks põhjust, miks uuendatud missaal muudeti kohustuslikuks.

Fakt on, et uus missaal ei ole tehtud kohustuslikuks, kui me vaatame aktsepteeritud kanoonilisi norme igipõliste kommete tühistamise kohta; on isegi võimalik, et kehtib endiselt Quo Primumis antud alatine privileeg.

Esimene on legitiimne soov, et Kiriku ühtsus väljenduks selles, et rahvas teenib Jumalat sama liturgilise struktuuri kaudu, ehkki oma eri keeltes ja muusikaga, mis sobib nende kultuuriga.

Revolutsiooni praktiline järelm on olnud Rooma riituse liturgilise ühtsuse hävitamine. Liturgiline konstitutsioon hoiatas liiga suurte erinevuste eest eri regioonides; aga praegu on raske uskuda, et samasse regiooni kuuluvad naaberkogudused kuuluvad ka samasse religiooni, nõnda erinev on nende Missa pühitsemise viis. Tõepoolest, liigagi paljudes kogudustes on selles, mis toimub, raske ära tunda Missa pühitsemist. Paljud sellised juhtumid on dokumenteeritud minu raamatu X peatükis.

Teiseks taheti hoiduda sellest, et individuaalsed preestrid või survegrupid, kellele muudatused olid vastumeelsed, ei saaks kaaskatoliiklaste jaoks ära blokeerida liturgilisi hüvesid, mida Vatikani II kirikukogu soovis (need hüved on ülevaatlikult ära toodud minu raamatus “Your questions answered”, leheküljed 90-91).

Õnneks ei ole valeväide, nagu oleks tridenti Missa tühistatud, takistanud kümneid tuhandeid katoliiklasi eri riikides jääma truuks oma isade traditsioonidele, kindlustades, et tridenti Missat pühitsetakse endiselt ja aina rohkem. On olulise tähtsusega, et see nii on, sest kui tridenti Missa pühitsemine peaks lakkama, siis tema eksistents ’igipõlise kombena’ saaks lõpu. Aga kuna üha rohkem preestreid ordineeritakse peapiiskop Lefebvre seminarides, ning üha suurem hulk vanemaid preestreid naaseb traditsioonilise Missa juurde, ei ole selle eksistents mitte mingisuguses ohus. Tõepoolest näib kindel, et see kestab kauem, kui Paulus VI uus Missa. Mis puutub liturgilise revolutsiooni “hüvedesse”, siis neid ei ole. Kirikukogu isad soovisid kindlasti, et uuendus, mida nad ootasid, tooks kaasa hüvesid, aga neid hüvesid ei ole kunagi tekkinud. Muutuste deklareeritud eesmärk oli pastoraalne, et süvendada inimeste osalemist Missal, muuta see nende jaoks tähendusrikkamaks, ning tuua igal pühapäeval rohkem inimesi Missale. Aga praktikas ei ole see olnud üksnes doktrinaalne ja teoloogiline kaos. See on olnud pastoraalne katastroof. Missal osalemine on langenud igas riigis – Prantsusmaal, Hollandis ja Itaalias üle 50%, 30% Ameerikas, 20% Inglismaal ja Walesis. Parim, mida saab mõne riigi kohta öelda, on see, kui toimunud pole tõsist langust, mitte kuskil ei saa aga Missadel osalemiste kasvu ja uuenenud usuindu kanda uue Missa arvele. Ja riikides, kus pole toimunud tõsist langust, nagu näiteks Poolas, saab seda seletada väliste sotsioloogiliste faktoritega.

Olles lõpetanud isa Hinwoodi artikli analüüsimise, peatun ma lühidalt veel ühel tähtsal küsimusel. Ma loodan, et lugeja nõustub, et ma olen demonstreerinud, et tridenti Missat ei ole tühistatud. Aga mis siis, kui praegune või tulevane paavst peaks seda spetsiifiliselt tegema, mainides spetsiaalselt selle igipõlise kombe staatuse lõppu? Kas see tähendaks, et traditsioonilistel katoliiklastel on kohustus kohaneda uue Missaga? Üldsegi mitte. Ehkki paavsti võim on absoluutne, ei ole see meelevaldne. Kui ta annab välja distsiplinaarseid seaduseid, on tal kohustus järgida püha Aquino Toomase sõnastatud printsiipe, mis kehtivad kõigile seadusandjatele. Seadusandja ei pea kõigest hoiduma selliste asjade nõudmisest, mida tema alamatel on võimatu täita; tema seadused ei tohi olla liiga rasked ega vaevarikkad nende jaoks, kes nende all elama peavad. Püha Toomas selgitab, et selleks, et seadus oleks õiglane, peab see vastama mõistuse nõudmistele ja olema nii iseenesest hea kui ka kaasa tooma nende hüvangu, kelle jaoks see on mõeldud. Seadus ei pruugi olla siduv, isegi kui seadusandja ei ole seda tühistanud, kui see on selgelt kahjulik, võimatu või irratsionaalne. See kujutaks endast kahtlusteta võimu kuritarvitamist, kui paavst keelaks nõnda püha, auväärse ja katoliikliku riituse nagu tridenti Missa pühitsemise. Kui see peaks juhtuma, siis on usklikel vettpidavad põhjused, mis õigustavad talle vastu seismist, mis põhinevad katoliiklikus teoloogias aktsepteeritud normidel.