Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.

Vaata ka:

Milline on Kirik aastal 2000?	Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022	Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	“Läti Henrik”, märts 12, 2022 See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima.	Heido Trofimov, detsember 22, 2021 Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima. Mõõduvõtmises olid esindatud katoliiklased, baptistid ja vabakoguduslased. Katoolset kogudust esindasid kaks võistkonda, ja ehkki suur osa liikmetest üldse kogudusse ei kuulunudki, olid nad siiski seotud koguduse juures tegutseva spordigrupiga. Baptistidest mängisid aga Salemi spordigrupp ja vabakoguduslasi esindas Ruut.

Ristirahvas kogunes mängima püha märter Sebastianuse kaitse all, keda ammustel aegadel milleenium ja paar tagasi mõisteti tema usu eest surma vibulaskmise läbi. Nooled püha Sebastianust siiski ei tapnud, mispeale ta peksti surnuks. Sellest ajast peale on püha Sebastianus vibuküttide, sportlaste ja sõdurite kaitsepühak.

Madina käigus said kõik võistkonnad üksteise mehisuse proovile panna, ehkki tõele au andes rakendati ka nähtust nimega sookwoodid, nii et pooled kohaletulnutest esindasid õrnemat sugu. Saame öelda, et katoolsed kristlased jäid nii võidukalt teiseks kui ka alandlikult viimasteks. Kuna auväärse neljanda koha omanikud ehk katoliiklaste B tiim meenutas sel korral pigem eksinud lambukesi, me neil siinkohal pikemalt ei peatu. Poodiumi kolmanda koha hõivas aga kogudus Ruut, kes oli taseme poolest väga lähedane katoliiklaste A tiimile, kellele lõpuks siiski alla pidi vanduma. Katoliiklaste A tiimis oli aimata juba professionaalsuse ilminguid, aga kahtlusteta pani võistluse pika puuga kinni Salemi kogudus, kes mängisid koondise tasemel.

Kas selsinasel päeval pandi alus uuele traditsioonile? Seda näitab aeg.

Järgneb väikene kokkuvõte päevapiltide näol. Tõenäoliselt on nende autoriks suuremas osas piltnik Joonas Järwe, kes mõningatel juhtudel oma aparatuuri ka teistele laenas, nii et kindlad me ei saa olla.

Neljandale kohale jäänud katoliiklaste B tiim:

Kolmandale kohale platseerunud Ruut:

Võitjad Salemi kogudusest:

Ja kõik koos:

Vaata ka:

Reisikiri Roomast	Riia peapiiskopi kiri paavstile seoses Vastseliina ilmutusega	Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Heido Trofimov, detsember 5, 2021 Ehkki “igavese linna” nimetus pärineb antiikpoeetidelt ja selle algupäral pole kristlusega midagi pistmist, on kristlastel ilmselt eriline põhjus Roomat igaveseks linnaks pidada.	Fromhold von Vifhusen, detsember 5, 2022 Teie alandlik jutlustaja Vromoldus, Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud.	Heido Trofimov, detsember 22, 2021 Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Isa Wodek kirjutab viimases kolleegiumi numbris:

Traditsiooni sisuks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, ehk teisisõnu, Jeesus Kristus ise. Jumala tõe tundmine on Jeesuse Kristuse tundmine. Inimese päästmine on päästmine Jeesuses Kristuses. Niisiis on kõige ilmutuse allikas Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, kas ilmutus pärandatakse edasi kirjutatud või kirjutamata kujul.

Ma tahtsin alustada sellest tsitaadist, et luua konteksti järgmisele väitele: seoses Jeesuse Kristuse tulekuga maailma 2000 aasta eest on Jumala ilmutus saanud täielikuks. Jumal ei lisa sellele enam midagi juurde. Nagu väljendas end püha Risti Johannes, siis Jumal ütles meile kõik selle ühe Sõna kaudu.

See Ilmutus suure tähega puudutab kogu inimese elu, mitte üksnes tema mõistust. Aga on olemas ka teistsuguseid ilmutusi, mis ei täienda seda ühte ja ainsat Ilmutust, aga aitavad seda paremini mõista. Neid ilmutusi nimetame me privaatilmutusteks, nagu oli näiteks Fatima Jumalaema ilmumine kolmele Portugali karjuslapsele. Sellised ilmutused on olemuslikult erinevad Ilmutusest kui sellisest ja need ei nõua meie usku, nagu Ilmutus nõuab.

Aga püha Paulus kirjutab (1Ts 5:19-21), “Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast”. Joseph Ratzinger ütleb selle kommentaariks, et prohvetluse karismat leiab Kirikust igal ajastul, aga selle mõte ei ole ennustada tulevikku, vaid seletada Jumala tahet praegusel ajal, ja seeläbi näidata õiget teed tulevikku. “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva?” küsis Jeesus (Lk 12:56). Fatima ilmutuse mõte, ütleb Ratzinger, on mõista aegade märke ja õppida vastama neile usus.

Ratzinger hoiatab ka, et me ei tohiks privaatilmutusest mõelda kui loori eemaldamisest, nagu ilmutaks Taevas end hetkeks kogu oma tõelises olemuses, nii nagu me loodame seda näha pärast surma. Mõelgem kasvõi sellele, et alati, kui Maarja kuskil ilmub, näeb ta välja nagu kohaliku kultuuri naine. Seepärast ütleb Ratzinger, et Fatima ilmutus ei ole ei fantaasia vili ega ka loori eemaldamine, vaid süntees tõelisest taevalikust impulsist ja nägija võimest seda vastu võtta. Me ei pea üle tähtsustama selliste visioonide detaile, nagu oleks tegu fotodega, või juhul, kui räägitakse tulevikust, ei peaks me sellest mõtlema kui filmilindist, mille ajarändur on meie käsutusse andnud.

Kes Fatima ilmutusega kursis ei ole, siis Stephen Bullivant on kirjutanud sellest hea ülevaate:

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks Katoliku Kiriku jaoks. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise – kui tuleviku paavst Pius XII – kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last – Francisco, Jacinta ning Lucia – karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli “valgesse riietatud naine, eredam kui päike”.

Naine ilmus kuue järjestikuse kuu 13. kuupäeval. Selle aja jooksul juhtus palju asju, mille ümberjutustamiseks ei ole siin ruumi. Korduvalt rääkis naine palve, paastumise ja patukahetsuse vajalikkusest; lõpuks on just see Fatima ja ka kõigi teiste privaatilmutuste tuumaks.

Aga naine usaldas lastele ka kolm saladust.

Esimene saladus oli visioon põrgust. See vältas kõigest sekundi. Vastasel juhul, arvas Lucia hiljem, oleks ta hirmust ja õudusest lihtsalt surnud.

Teises saladuses hoiatas naine, et kui maailm ei paranda meelt ja ei tee seda ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid sellele järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette “suur märk” taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Lucia memuaaride põhjal jätkas naine:

“Et seda ära hoida, tulen ma tagasi, et paluda Venemaa pühendamist minu puhtaimale südamele. Kui minu nõudmisi täidetakse, siis Venemaa pöördub, ning tuleb rahu. Kui mitte, siis levitab Venemaa oma vigasid kogu maailmas, põhjustades sõdu ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, mitmed rahvad hävitatakse. Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda. Püha Isa pühendab Venemaa minule, ja Venemaa pöördub ja inimkonnale tagatakse rahuaeg.”

Naine ütles, et ta tuleb tagasi, et Venemaa pühendamist spetsiifiliselt paluda. See juhtus 13. juunil 1929, kui Lucia sai jälle ilmutuse osaliseks, ning Maarja ütles talle:

“Aeg on saabunud, mil Jumal palub Pühal Isal ühenduses kõigi maailma piiskoppidega pühendada Venemaa minu puhtaimale südamele. Ta lubab sel viisil Venemaa päästa. “

Lucia, kes elas Hispaanias asuvas kloostris (teised kaks last olid noorena surnud), rääkis sellest oma pihiisale, kes palus tal see nägemus kirja panna. Pihiisa andis selle informatsiooni edasi piiskopile, kelle kaudu see millalgi ka paavstini pidi jõudma.

Wikipedia sõnul on Venemaa pühendamist üritanud järgmised paavstid: Pius XII (1942), Johannes Paulus II (1984), Benedictus XVI (2010) ja Franciscus (2013). Pius XII mainis oma pühitsuses “Venemaa inimesi”, teised pühendasid aga Maarja puhtaimale südamele “maailma”, Venemaad üldse mainimata. Ühelgi korral pole olnud kaasatud kõik maailma piiskopid.

Õde Lucia enda sõnul, kes suri alles 2005. aastal, vastas 1984. aasta pühitsus siiski Taeva nõudmistele. Ning tõepoolest lagunes Nõukogude Liit paar aastat hiljem ja tundus, nagu toimuks Venemaal teatud sorti religioosne ärkamine: end kristlasteks pidavate inimeste arv kasvas pärast Nõukogude Liidu lõppu koguni 40%.

Viimaste sündmuste valguses on siiski väga raske rääkida Venemaa pöördumisest ja Fatima ettekuulutuse täideminekust. Patriarh Kirill näib Putini sõda toetavat põhjendusel, et lääne väärtuste vastu peab võitlema. Aga Venemaa enda usuline ja moraalne ärkamine on olnud kõigest fassaad: Venemaal käiakse vähem kirikus (5% mehi ja 10% naisi kord kuus) ja tehakse rohkem aborte kui mandunud läänes; rohkem kui üheski teises riigis maailmas.

Me ei saa välistada, et õde Lucia eksis oma hinnangus 1984. aasta pühitsuse kohta. Seda võib seletada ka tema kuulekusega usuliste autoriteetide suhtes, kes soovisid, et see pühitsus täidaks kõik tingimused. Pealegi oleks vastasel juhul raske mõista, miks Benedictus XVI ja Franciscus seda pühitsust korrata tahtsid. Seniajani ei ole spetsiifiliselt Venemaad Maarja südamele pühendatud, ja kaasatud ei ole olnud kõik maailma piiskopid.

Aga Taevas hoiatas meid selle nõudmise täitmatajätmise eest. Juba 1917 ütles Maarja, et kui seda nõudmist ei täideta, alustab Venemaa sõdu ja terveid rahvaid hävitatakse. Aga see nõudmine ise esitati alles aastal 1929. Millalgi pärast seda, ilmselt aastal 1931, sai Lucia sõnumi Issandalt Jeesuselt eneselt, kes ütles:

Nad ei hoolinud minu nõudmisest! … Nagu Prantsusmaa kuningas, nad kahetsevad ja teevad seda, aga siis on hilja. Venemaa on juba levitanud oma eksimusi kõikjal maailmas, kutsudes esile sõdu ja Kiriku tagakiusamist: Püha Isa peab palju kannatama… Tee minu teenijatele teatavaks, et kuna nad järgivad Prantsusmaa kuninga eeskuju, kui nad minu nõudmise täitmisega viivitavad, järgnevad nad talle ka tema õnnetuses. Pole kunagi liiga hilja pöörduda Jeesuse ja Maarja poole.

Miks räägib Jeesus Prantsusmaa kuningast? Siin on üks huvitav kokkusattumus või “kokkusattumus”. 17. juunil 1689 sai püha Margaret Alacoque nägemuse osaliseks. Jeesus palus läbi tema, et prantsuse kuningas pühendaks Prantsusmaa tema Pühimale Südamele ja lisaks Pühima Südame embleemi Prantsusmaa lipule. Louis XIV ega ükski tema järglastest ei võtnud seda nõudmist kuulda. Täpselt sada aastat hiljem, 17. juunil 1789 kõrvaldati Prantsusmaalt revolutsiooni käigus kuningate võim. Paar aastat hiljem löödi kuningal pea maha.

Mida see Fatima ilmutuse kontekstis tähendab? Näib, nagu Jeesus ütleks, et nii, nagu prantsuse kuningale anti aega sada aastat, on ka paavstil aega sada aastat. Me ei ole näinud tervete rahvaste hävitamist, millest rääkis Fatima Jumalaema. Kas midagi sellist juhtub 2029. aasta paiku? Või juhtub midagi võrdväärselt tormilist Kirikus?

See viib meid kolmanda saladuseni, mis oli tõepoolest saladus selle tavapärases mõttes peaaegu terve sajandi; nimelt oli see salastatud.

Lucia ei pannud kolmandat saladust oma memuaaridesse kirja, nagu ta oli teinud esimese kahe saladusega. Aga kui ta 1943. aastal raskelt haigestus, andis piiskop talle otsese käsu saladus kirja panna, et see kaduma ei läheks. Aastal 1957 jõudis pitseeritud ümbrik, mis saladust sisaldas, lõpuks Vatikani. 1960. aastal andis Vatikan pressiteate kaudu teada, et “kõige tõenäolisemalt jääb see ilmutus igaveseks ajaks absoluutseks saladuseks”. Kui Johannes Paulus II-lt kolmanda saladuse kohta küsiti, siis ta vastas:

“Kristlastele peaks piisama selle teadmisest, et kui on olemas sõnum, kus öeldakse, et ookeanid ujutavad üle terveid piirkondi, et ühe hetkega hävivad miljonid inimesed … siis ei ole enam mingit mõtet selle salajase sõnumi avalikustamises. Paljud tahavad teada lihtsalt uudishimust, kuna nad ihkavad sensatsioonilisust, aga nad unustavad, et teadmisega kaasnevad kohustused. On ohtlik tahta üksnes oma uudishimu rahuldada, kui ollakse veendunud, et me ei saa midagi teha katastroofi suhtes, mida on ennustatud. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse. Me peame olema valmis katsumusteks mitte eriti kauges tulevikus, katsumusteks, kus me peame olema valmis andma isegi oma elud, kinkima end täielikult Kristusele ja Kirikule. Teie ja minu palvete läbi on võimalik seda kannatust leevendada, aga ei ole enam võimalik sellest hoiduda, sest ainult sel viisil saab Kirikut efektiivselt uuendada. Kui palju kordi on Kiriku taassünd nõudnud verd? Seekord ei ole teisiti.”

Kui Lucialt küsiti kolmanda saladuse kohta, olevat ta viidanud Ilmutuse raamatu peatükkidele 8 kuni 13. Sinna sisse jääb Ilmutuse 12:4, mida Johannes Paulus II kasutas oma jutluses 2000-dal aastal, kui ta Fatimas viibis:

Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

2001. aastal otsustati kolmas saladus viimaks avalikustada, kuna sündmused, millele need viitavat, olevat jäänud ajalukku: 20. sajandi kristlaste tagakiusamised ning eriliselt Johannes Paulus II atentaadikatse püha Peetruse väljakul 13. mail 1981 (pange tähele kuupäeva!). Kolmas saladus, nii nagu Lucia olevat selle kirja pannud, kõlab nii:

Pärast kahte esimest saladust, millest ma olen juba rääkinud, nägime me Jumalaemast vasakul ja pisut kõrgemal inglit leegitseva mõõgaga; sellest tulid välja leegid, mis näisid maailma põlema panevat, aga need kustusid, kui kohtusid valgusega, mida Jumalaema tema poole oma paremast käest kiirgas. Osutades oma parema käega maa poole, hüüdis ingel valju häälega: “Patukahetsus, patukahetsus, patukahetsus!” Ja me nägime tohutus valguses, mis on Jumal, midagi sarnast nagu siis, kui inimesed ilmuvad peeglisse, mille eest nad läbi kõnnivad, valgesse riietatud piiskoppi. Meile jäi mulje, et tegu on Püha Isaga. Teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised läksid üles järsust mäest, mille tipus oli suur rist, tehtud jämedalt tahutud tüvedest, nagu koorega korgipuud. Enne sinna jõudmist läks Püha Isa läbi suurest linnast, mis oli pooleldi varemetes, värisedes ja vankuva sammuga, vaevatud suurest valust ja kurbusest. Ta palvetas nende hingede eest, kelle laibad ta teele jäid. Kui ta jõudis mäe tippu, langes ta põlvili risti ette, aga sõdurite rühm tappis ta, lastes tema poole kuule ja nooli, ja samal moel surid üksteise järel teised piiskopid, preestrid, pühendunud mehed ja naised, ning mitmed ilmikud erinevates auastmetes ja positsioonides. Risti mõlemal pool oli kaks inglit, mõlemal käes kristallist nõud, kuhu nad kogusid märtrite verd, millega nad piserdasid hingi, kes olid teel Jumala poole.

On esitatud mitmeid proteste selle kohta, et tegu ei saa olla “tõelise” kolmanda saladusega. Need protestid põhinevad väidetel, mida meil on raske otseselt kontrollida. Näiteks on Vatikani avaldatud tekst neljal eraldi lehel, samas kui enne saladuse avaldamist räägiti ühestainsast lehest. Saladus pidavat olema kirjutatud kirja vormis piiskopile, mis avaldatud tekstist aga välja ei tule. See pidavat sisaldama otseseid tsitaate Maarjalt, mida avaldatud tekstis ei ole. Jne.

Howard Dee, Filipiinide saadik Vatikanis, ütles 1998. aasta intervjuus, et kardinal Ratzinger kinnitas talle isiklikult, et Fatima ja Akita sõnumid on “olemuselt samad”. Akita viitab Neitsi Maarja ilmumisele 1973. aastal Jaapanis, kus ta ütles:

“Kui inimesed ei kahetse ega paranda ennast, saadab Isa inimkonna peale tohutu karistuse. See karistus on suurem kui veeuputus, selline, mida varem pole nähtud. Tuli langeb taevast ja pühib minema suure osa inimkonnast … head üheskoos halbadega. Ellujäänud on nii lohutud, et nad kadestavad surnuid … saatana töö infiltreerub koguni Kirikusse, nii et kardinalid on kardinalide vastu, piiskopid piiskoppide vastu … Kirik saab olema täis neid, kes aktsepteerivad kompromisse.”

Vatikan ei ole Akita ilmumise kohta kunagi ei positiivset ega negatiivset otsust langetanud; aga kuna kohalik piiskop aktsepteeris seda tõesena, siis juriidiliselt on tegu heakskiidetud ilmumisega. Akita ilmumine on tähelepanuväärne veel selle poolest, et Jaapani televisioon kandis üle pildi nutvast Maarja kujust.

Mis puudutab Fatima kolmanda saladuse tõepärasust, siis selle tagasilükkamisel on hind, mida minul ühes paljude teistega oleks väga raske maksta: me peaksime aktsepteerima, et Joseph Ratzinger, paavst Benedictus XVI, valetas otseselt, totaalselt ja korduvalt, väites, et ei ole mingit teist saladust ega avalikustamata jäänud saladuse osa. Sama kehtib Johannes Paulus II puhul. Samuti peab meeles pidama, et Lucia ise oli saladuse avalikustamise ajal veel elus. Ning viimaks peab küsima, mis mõte on avaldada saladuse fabritseeritud versioon, kui oleks võinud selle lihtsalt avaldamata jätta.

Vandenõuteoreetik minu peas tahab siiski küsida, kas Benedictus XVI tagasiastumisel võib olla mingi seos Fatima saladustega, või mõne muu ilmutusega, ning miks oli Franciscuse üks esimesi tegusid paavstina maailma pühendamine Maarja puhtaimale südamele – kui Johannes Paulus II oli seda juba teinud, ning Benedictus XVI oli seda korranud kõigest paari aasta eest. Samuti, kui kolmas saladus viitab minevikku jäänud sündmustele, siis miks viitas Franciscus aastal 2017 Fatimas käies (ilmutuse sajandal aastapäeval) endale kui “valgesse riietunud piiskopile” – väljend, mis pärineb kolmandast saladusest.

Aga olgu tõde milline tahes, tahan tagasi pöörduda selle postituse algusesse – kui me unustame end sääraste visioonide detailidesse, oleme nende tegeliku mõtte kahe silma vahele jätnud. Fatima saladused tekitavad suurimat sensatsiooni järjekorras 3, 2 ja 1, aga ma usun, et Jumalaema avalikustas saladused siiski nende tähtsuse järjekorras. See tähendab, et tegelikult on esimene saladus, nägemus põrgust, kõige olulisem. Siinne maailm, kogu oma tuumasõdade potentsiaaliga, on ju kõigest järgmise eeskoda.

Stephen Bullivant lõpetab oma Fatima sajanda juubeli puhul kirjutatud ülevaate, kirjutades:

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad “tunnustähte taevast” (Markuse 8:11), täheldades, et ainult “kuri ja abielurikkuja sugupõlv” nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda – mõningase ebamugavusega – selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulikud olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

Kui Johannes Paulus II-lt küsiti kolmanda saladuse kohta, siis tõstis ta üles oma roosipärja ja ütles: “Siin on ravim kurja vastu. Palvetage, palvetage, ja ärge küsige midagi muud. Usaldage kõik Jumalaema kätesse.” Nagu Jumalaema ise lubas, siis “Lõpuks võidutseb minu puhtaim süda.”

Vaata ka:

Paavsti vastus Vastseliina ilmutuse asjus	Milline on Kirik aastal 2000?	Püha Joosep ja tema palvetrepp
Innocentius VI, detsember 13, 2021 Paavsti vastus Riia peapiiskopi kirjale seoses Vastseliina ilmutusega.	Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	Kristel Kaar, detsember 5, 2021 Vaid mõned aastad pärast püha Joosepi Kiriku patrooniks kuulutamist leidis USAs New Mexico osariigi pealinnas aset ime, mida seostatakse just püha Joosepi võimsa eestkostega.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →