Üks asjadest, kus ma enda kaasateistidest erinesin, oli arusaam tähendusest. Teised ateistid, keda ma teadsin, näisid tundvat, et elu on mõtet täis, kuigi me ei ole midagi muud kui keemilised reaktsioonid. Mina ei jõudnud kunagi sinnani. Tegelikult tundus terve see mõtteliin mulle ebateaduslik, ning intellektuaalselt päris ebaaus. Kui kõik, mida me peame kangelaslikuks ja auväärseks, ja kõigi suurte inimsaavutuste tähendus on taandatav inimajus tulistavatele neuronitele, siis on kõige selle saatuseks surmaga lõppeda. Ning arvestades, et terve homo sapiensi maa peal veedetud aeg ei oleks 5 miljardi aasta vanuse universumi radaripildis isegi piuksatus, näis narr teeselda, et ühe suvalise organismi 60-midagi eluaastat ühe planeedi peal triljonitest on midagi erilist. (Pidudel olin ma tõeliselt menukas).

Juba lihtsalt enda elu elamine tundus mulle valetamisena. Ma andsin endale aru, et elu on mõttetu, kuid ikkagi käitusin nii, nagu minu enda elul oleks mõte, justkui oleks iga lootus ja armastus ja rõõm, mida ma kogesin, midagi reaalset, midagi enamat kui miraaž, mille tekitasid kemikaalid minu ajus. Enesetapp oli mul mõttest läbi käinud – mitte sellepärast, et ma oleksin olnud tavapärases mõttes depresioonis, vaid see lihtsalt ei tundunud mitte millegi enamana, kui vältimatu varasemaks lükkamine. Nulliga korrutatud elu annab ikka sama tulemuse, ükskõik, millal sa seda teed.

Kuna ma ei teadnud, mida muud teha, järgisin ma nende inimeste hästi sissetallatud eeskuju, kes proovivad põgeneda selle eest, mis neid kummitab: ma töötasin liiga palju. Ma jõin liiga palju. Ma olin emotsionaalselt habras. Paljud minu suhted teiste inimestega olid mürgised. Ma mähkisin end tähelepanu hajutajate kookonisse, üritades teeselda, et ma ei tea, mida ma teadsin.

Poiss nimega Joe

Aasta pärast ülikooli lõpetamist kohtusin ma töö juures Joe’ga. Ta avaldas mulle muljet, kuid ma ei arvanud, et mul oleks šansi. Ta oli üles kasvanud vaesena, ainult emaga, ning oli saanud kraadid Yale’ist, Columbiast ja Stanfordist. Inimesed, kes teda tundsid, pidasid teda üheks targemaks inimeseks, keda on kohanud. Nii et kui me hakkasime väljas käima, olin tõeliselt elevil. Meie kooselu osutus isegi paremaks, kui ma oleksin osanud ette kujutada: me reisisime üle kogu maailma nii nagu tuju oli, sõime parimates restoranides, lendasime esimeses klassis ning pidasime eepilisi pidusid tema kesklinna korteri katusel. Lisaks kõigele sellele olid meie mõlema karjäärid tõelise hoo sisse saanud, nii et tulevikul oli varuks vaid veel enam raha ja edu.

Me olime täiusik paar. Ainus, mida me ei näinud samal moel, oli religioon. Paar kuud pärast seda, kui hakkasime väljas käima, tuli välja, et Joe mitte ainult ei uskunud Jumalasse, vaid pidas end kristlaseks. Ma ei saanud aru, kuidas keegi, kes on täielikult võimeline ratsionaalselt mõtlema, saab uskuda muinasjuttudesse nagu kristlus. Kas ta uskus ka jõuluvana?

Kuid see ei tekitanud meile probleeme, sest põhilised moraalsed arusaamad olid meil samad: tema ei praktiseerinud enda veidrat usku ühelgi märgataval moel ning mina enamasti ei tahtnud selle peale mõelda. Üldse mitte. Mil iganes Jumala teema esile kerkis, kohkus midagi sügaval minu sees tagasi. Mitte, et mul oleks probleeme olnud rumalate teistlike ideede lammutamisega – ülikoolis oli see hobi eest olnud – kuid teema viis mind liiga lähedale sellele, mida ma püüdsin unustada. Ma olin terve enda elu korraldanud sellele mitte mõtlemise ümber, nii et ma ei sõnastanud kunagi, millega oli tegu. See oli nõnda maetud pidude ja sotsialiseerumise ja hingetu ühest kohast teise jooksmise alla, et see ei olnud enam spetsiifiline kontseptsioon, vaid lihtsalt üks pime, külm, amorfne teadmine, mida mul oli vaja vältida.

Joe ja mina abiellusime 2003. aastal teatris, lugedes ette tõotusi, mille olime ise kirjutanud, mina kandmas tumelillat kleiti. Plaani järgi oli abielu lihtsalt üks samm teel, kus me juba niikuinii olime. Kuid siis avastasin ma, et ma olen rase, ning kõik muutus.

Emaks saamine pööras mu elu pea peale

Emaks saamine tabas mind täiesti ootamatult. Ma olin üles kasvanud ainsa lapsena kultuuris, kus mitte kellelgi ei olnud rohkem kui kaks last. Ühegi minu sõbra ema ei saanud meie sõpruse ajal last. Ning arvestades, et ma ei tahtnud kunagi lapsi saada ning mul oli väike meditsiiniline näidustus, mis pani mind arvama, et ilmselt ma niikuinii neid ei saa, olin ma emaduseks täiesti ette valmistamata. Füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed muutused, millest ma pärast poja sündi läbi läksin, oli raske löök, nagu hoop, mis tuli ei kusagilt, jättes mind vaaruma.

See kataklüstiline sündmus kaevas välja kõik need vanad mõtted tähendusetuse kohta, ning sel korral ei matnud ma neid enam maha. Nüüd, kus mul oli laps, tundus, et mu elul on rohkem mõtet kui eales varem. Mustapäine, sinisilmne beebi tundus nii väärtuslik: minu enda elu oli tema läheduses üle ujutatud lootuse ja rõõmuga. Aga ilma tavapäraste tähelepanu kõrvaletõmbajateta laskusid faktid mulle peale: minu poja elus ei olnud mitte midagi transtsendentset, ega ka minu elus ega selles armastuses, mida ma tema vastu tundsin. Teda ootas sama saatus nagu meid ülejäänuidki; terve tema eksistentsi kustumine tema vältimatul surmal.

Nädalaid sain ma vaevu voodist välja. Tõsise unepuuduse ja veel tõsisema depressiooni kombinatsioon jätsid mu peaaegu halvatuks. Aga siis ühel hommikul, vaadates last koidueelses valguses, mis läbi akna kumas, tundsin ma enda sees midagi uut. See ei olnud meeleheide, see oli tundmatu ja siiski tervitatav tunne. Ma kaevusin koore alla mõistmaks, et see oli kahtlus: kahtlus minu täielikult materialistliku maailmavaate suhtes, kahtlus tõe suhtes, mida ma olin lapsepõlvest peale uskunud, et inimelus ei ole mitte midagi transtsendentset.

Ma mõtisklesin selle üle, et peaaegu igal ajal ja igas kohas läbi inimajaloo on inimesed uskunud mingit tüüpi vaimsesse reaalsusesse. Peaaegu iga inimühiskond, kellest me teame, on jaganud uskumust, et on olemas rohkem kui nähtav reaalsus, et see, mis juhtub siin materiaalses maailmas kajastub mingil moel igavikus. Varem olin ma eeldanud, et see miljarditest inimestest koosnev määratu enamus, kes olid üldse kunagi elanud, olid kõik lihtsalt ignorantsed; nüüd hakkasin ma mõtisklema, kas äkki mina olin see, kellel oli midagi märkamata jäänud.

Minu esimene kristlik raamat

Paar kuud hiljem sattusin ma ühe kristliku raamatu otsa. Ma ei olnud raamatupoes kunagi religiooni osakonnas käinud, veel vähem midagi kristluse kohta lugenud. Ma võtsin raamatu kätte ainult sellepärast, et autor väitis olevat endine ateist, ning ma olin uudishimulik, millise astme petis ta oli. Pärast paari esimese lehekülje läbilappamist leidsin üllatusega, et ma uskusin, et ta oli olnud ateist. Lugesin veel paar lehekülge ning leidsin ta kirjutamise olevat selge ja põhijoontes mõistuspärase. Ilmselgelt oli ta jõudnud valede järeldusteni, kuid ma austasin asjaolu, et ta vähemalt proovis enda praegusele ususüsteemile mõistuslikult läheneda, mitte ei põhjendanud seda emotsionaalse kogemusega. Ma sain aru, et ma ei suuda raamatut käest panna, ning lõpuks ostsin selle ära (kassapidajale valjult kuulutades, et see on kingitus sõbra jaoks).

Kiire internetiotsing näitas, et ateistid laialdaselt põlgasid seda raamatut, ning mõned nende vastuväited autori argumentidele olid head. Kuid ei olnud lihtsalt tõene väita, et seal ei olnud mitte midagi kaalukat. Näiteks toodi raamatus välja, et paar aastat pärast Jeesus Naatsaretlase surma hülgasid tuhanded juudid pühad kombed, mis olid neid sajandeid läbi kõiksugu tagakiusamiste alal hoidnud. Peaaegu kõik Jeesuse algsed jüngrid läksid pigem surma kui taganesid enda väitest, et nad oli näinud Teda surnust üles tõusmas. Kristlus levis varastel sajanditel nagu kulutuli, vaatamata sellele, et kristlaseks hakkamine tähendas tihti tagakiusamist või isegi surma.

Ma ei olnud Jeesuses kunagi näinud muud kui tobedat muinasjututegelast, keda inimesed välja kutsusid, et saada jumalik nõusolek omaenda uskumustele, kuid nüüd intrigeeris ta mind inimesena kui ajalooline tegelane. Esimese sajandi Palestiinas juhtus midagi, midagi nii suurt, et see saadab lööklaineid kuni tänase päevani välja. Ning kõik see keskendus Jeesus Kristuse kuju ümber. Nagu Joe ükskord osutas, kui ma ta käest küsisin, miks ta end kristlaseks peab, on kristlus ainus peamine maailmareligioon, mille asutaja väitis end olevat Jumala. Seda väidet on lihtne ümber lükata, kui see tõele ei vasta.

Ühel pärastlõunal, pisut aega pärast raamatu läbilugemist tabasin ma end mõttelt: mis siis, kui see on tõsi?

Mis siis, kui Jumal oli olemas? Äkki otsustas ta siseneda ajalukku inimesena? See oli kõige vapustavam mõte, mis mulle kunagi oli pähe tulnud. Mitte kunagi enda elus, isegi mitte lapsena, ei olnud ma kaalunud, et Jumal kui isik võiks olemas olla, või et kristluse üleloomulikes väidetes võiks olla raasukenegi tõtt. Kiiresti tulin ma jälle mõistusele ning noomisin end, et ma selle narruse lõpetaksin. Osa minust kartis, et hakkan hulluks minema – mille muuga sellist mõtet saaks seletada?

Ma tahtsin selle pisike piinliku äparduse täielikult unustada … kuid ma ei suutnud. Mingi imelik tunne oli minus maad võtnud, mis ei lasknud mul selle teema juurest minema kõndida. Ma arvasin, et tegu peab olema lihtsalt uudishimuga. Ma pidin kõigest pisut rohkem kristluse kohta lugema, ning siis kui ma olin üle kuhjatud ilmselgetest vigadest tema teoloogias, saan ma edasi liikuda.

Sukeldudes sügavustesse

Ma ostsin veel teise kristliku raamatu, sedakord nimega “Lihtsalt kristlus” C.S. Lewiselt. Kahjuks ei aidanud see mind sellest religioonist vabaneda.

Lewis oli mõistlik ning ilmselgelt intelligentne. Tema raamat oli üle pika aja üks selgemaid ja paremini kirjutatud asju, mida olin lugenud. Mind paelus eriti tema loomuseaduse kaitse, kus ta väitis, et Jumal on kõige selle allikas, mida me “heaks” nimetame, ning seetõttu ongi inimestel eri aegades ja kohtades olnud samad baasarusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb. Enda uudishimu tipus lugesin internetis väljavõtteid suurtelt kristlikelt mõtlejatelt nagu Augustinus ja Aquinas. Ma hakkasin mõtlema, et see religioon ei olnudki mõistusevastane – tegelikut olid mõned ajaloo kõige intelligentsemad ja mõistlikumad inimesed olnud kristlased.

Lõpuks andsin ma alla ja ostsin Piibli, enda kõige esimese. Kuna ma ei teadnud teist viisi, kuidas sellele läheneda, hakkasin lugema esimesest leheküljest. Olin vaheldumisi hämmingus ja kohutatud sellest, mida ma esimesel paarisajal leheküljel lugesin. Joe õhutas mind lugema raamatu teist osa, “Uut Testamenti”, sest seal tuleb mängu Jeesus. See ei aidanud. Mitte kuskil ei olnud selget üleskutset, nagu “Kui sulle meeldib, mida sa siin loed, ning tahaksid saada kristlaseks, siis järgi neid juhtnööre”. Mul polnud aimugi, kuidas enamikku kirjakohtadest tõlgendada, ning tundus, et kellelgi teisel ka ei ole. Kui ma otsisin internetist, kas Piibli järgi on abort, eutanaasia, inimkloonimine jne õige või mitte, leidsin ma sama palju vastuseid, kui oli inimesi, igaüks neist tsiteerimas seda Piibli värssi, mis tema isiklikku vaadet kinnitas. Sarnasel moel ei teadnud ma, millisesse kirikusse minna, kui ma tahaksin kelleltki isiklikult küsimusi küsida: minu naabruses oli kõike, alates Kristuse Kirikust ja Jehoova Tunnistajatest kuni konservatiivsete baptistide ja liberaalsete anglikaanide kirikuni, igaüks neist väitmas end Piiblil põhinemas, ja siiski õpetasid kõik drastiliselt erinevaid asju selle kohta, mis on patt.

See oli tohutu probleem. Kui Jumal on kõik, mis on hea, siis defineerida, mis on halb – ehk teiste sõnadega, patt – tähendaks defineerida Jumala enese piirid. Ei olnud mõtet väitma hakata, et Tema asutatud religioon võiks selle suhtes sedavõrd segaduses olla.

Ma olin leidnud, mida ma otsisin: vea, mis näitas, et kristlus on mõttetu. Oli aeg edasi liikuda.

Mis lugu on kõigi nende katoliku intellektuaalidega?

Varsti pärast selle tõdemuseni jõudmist kohtusin ma kellegagi, kes tegi hullumeelse ettepaneku: ta ütles, et ma olin kogu asjale lähenenud väga modernistlikust ja spetsiifiliselt ameerikalikust vaatepunktist, et traditsiooniline arusaam kristlusest on hoopis teistsugune. Ta arvas, et Jeesus rajas ainult ühe Kiriku enne maa pealt lahkumist, ning ta andis sellele üleloomuliku väe, nii et ta sõnastab alati õigesti tõe selle kohta, mis on hea – ja seega, mis on Jumal – igal ajal ja igas kohas. Ning nagu see poleks juba piisavalt hullumeelne olnud, pidas ta silmas Katoliku Kirikut!

Nii mina kui Joe põrkusime tagasi. Joe ütles, et katoliiklus ei ole ehtne kristlus, ning mina teadsin, et Kirik on arhailine, rõhuv, seksistlik institutsioon. Lisaks sellele oli idee üleloomulikult volitatud inimestest lihtsalt rumal.

Kuid siiski märkasin ma midagi: peaaegu kõik inimesed, kes olid mulle muljet avaldanud enda võimega kaitsta usku vaid mõistuse abil, nii kuulsad inimesed kui ka inimesed internetis, olid katoliiklased. Tegelikult, mida rohkem ma sellele tähelepanu pöörasin, seda rohkem ma nägin, et katoliiklik intellektuaalne traditsioon oli maailmas üks silmapaistvamaid. Ma hakkasin lugema katoliiklike autorite raamatuid; mitte sellepärast, et ma oleksin katoliiklusest tõeliselt huvitatud olnud – ütlesin ma endale – vaid ma lihtsalt otsisin midagi head, mida lugeda. Kuid ma ei saanud teisiti kui pidin tunnistama, et neil inimestel oli selline arusaamine maailmast ja inimkogemustest, mida ma ei olnud kunagi varem kohanud. Nende arusaam teadusest ja materiaalsest maailmast oli sama usaldusväärne nagu ateistidelgi, kuid neil olid ka teadmised inimhinge liikumistest, mis võnkus kui tõde minu olemuse tuumani.

Ma ei olnud kindel, mida kogu sellest katoliku värgist arvata, ning olin Kirikuga endiselt karmilt eri meelt mõne tema hullumeelsema idee osas, nagu vastuseis kontratseptiividele ja abordile. Kuid ma pidin tunnistama, et mida rohkem ma lugesin katoliikliku teoloogia kohta, seda mõistuslikum see näis.

Ma hakkasin ka mõtlema, et oli tõenäolisem, et Jumal eksisteerib, ning et isegi kui kristlastel ei olnud täielikult õigus, olid nad vähemalt enda arusaamades Talle lähedale jõudnud. Kuid miks siis ei olnud mul Temast ühtegi kogemust? Mitte, et see oleks usu jaoks vajalik, kuid lihtsalt näis, et kui Jumal oli kuskil olemas ning hoolis minust, tunneksin ma Tema lähedust mingil moel.

Ma kannatasin suure stressi all lapse sünni ja mõndade rahaprobleemide tõttu ning lisaks oli mu jalga tekkinud suur valu, mis peaaegu nõrgestas. Kogu see aeg olin ma uhkusega öelnud, et ma ei pöörduks kunagi emotsionaalse kogemuse põhjal, et mul oli vaja vaid fakte, mitte tundeid. Kuid nüüd hakkasin ma vanaks saama. Oli valulik mõelda, et Jumal võis kuskil olemas olla, kuid keeldus mulle tröösti andmast. Ma olin väsinud selles suunas edasi rühkimast, tundmata Tema mitte mingisugust lähedalolu. Ma võisin selles universumis olla õnnetu ja üksik agnostikuna – miks vaevata end selle religioonivärgiga, kui see mitte midagi ei muutnud?

Kas see töötab? Eksperiment

Minu pettumus ja pahameel Jumala suhtes oli jõunud tippu. Ja siis, just õigel hetkel, sattusin ma lugema seda tsitaati C.S. Lewiselt, kus ta toob välja:

Jumal näitab end mõndadele inimestele palju rohkem kui teistele – mitte sellepärast, et Tal oleksid lemmikud, vaid Tal on võimatu näidata end inimesele, kelle kogu meel ja loomus on vales seisundis. Just nii ei saa ka päikesevalgus, kuigi sellel ei ole lemmikuid, peegelduda määrdunud peeglis niisama selgesti, nagu puhtas.

Muidugi. Ma olin ringi käinud ja jama ajanud, vaadanud TV saateid, mis kujutasid igat sorti vastikust, andunud isekale käitumisele … ja imestanud veel, miks ei suuda ma tunda kõige headuse allika lähedust. Ma mõistsin, et kui ma tahtsin tõsiselt teada, kas Jumal on olemas või mitte, ei saanud see olla täielikult intellektuaalne ülesanne. Ma pidin olema valmis muutuma.

Ma ei olnud kindel, et ma olen valmis end sellega pikas plaanis siduma, aga ma otsustasin proovida: ma võtsin kohustuseks elada kuu aega katoliikliku moraalikoodi kohaselt. Ma ostsin Katoliku Kiriku katekismuse koopia, mis on Kiriku õpetuste kokkuvõtte, ning lugesin seda hoolikalt, elades enda elu vastavalt sellele õpetusele, isegi seal, kus ma ei olnud kindel, et Kirikul on õigus.

Minu eesmärk selle eksperimendiga oli avastada Jumala ligidalolek; selle asemel avastasin ma iseenda – tõelise mina. Ma olin arvanud, et küünilisus, hinnangute andmine ja ärrituvus olid lihtsad osa sellest, kes ma olen, kuid ma taipasin, et on olemas puhtam, parem versioon minust, maetud kogu selle mustuse alla – mida Kirik nimetab patuks – mida ma ei olnud varem kohanud.

Ma leidsin, et Kiriku reeglid, millele ma olin kord vaadanud kui hulgale piiravatele seadustele, on armastuse reeglid; nad defineerisid piiri selle vahel, mis on armastus ja mis ei ole. See muutis minu, minu elu ja minu abielu paremaks. Võib-olla ei kogenud ma Jumalat, kuid järgides selle Kiriku õpetust, mille Ta oletatavalt rajanud oli, kogesin ma tõelist armastust.

Kontratseptiivide kohta käivat õpetust oli olnud tähtsusetu järgida, sest ma ootasin meie teist last, kuid ma lugesin ka selle kohta enda Kiriku õpetuse järgimise eksperimendi käigus. Ning enda üllatuseks avastasin ma, et Kirik kaitses neid punkte uskumatult mõistlikult. Ma palusin Joel see üle vaadata juhuks, kui ma millestki aru ei saanud, ning tema enda imestuseks leidis ka tema Kiriku argumendid olevat veekindlad. Tal oli käsil omaenda juurdlus katoliikluse üle, ning see oli olnud viimane teema, mis oli teda vaevama jäänud. Me vaatasime teineteisele otsa ning julgesime esimest korda küsida: kas meist saavad katoliiklased?!

Meditsiinilised ja moraalsed komplikatsioonid

Vaid kaks nädalat pärast neid mõtteid muutus valu mu jalas nõnda piinavaks, et ma pidin minema esmaabisse. Ma olin meie teise lapsega seitsmendat kuud rase ning tuli välja, et mul on sügaval veenis tromboos, eluohtlik vereklomp peamises veresoones. Kui klomp oleks vabaks pääsenud, oleksin ma surnud.

Pärast mõningaid teste andsid arstid mulle veel halvemaid uudiseid: mul on geneetiline haigus, mistõttu mu veri tõmbub kergesti klompi – ja ma olin selle pärinud mõlemalt vanemalt, mis tegi asja halvemaks. Kõigele lisaks teeb rasedus olukorra hullemaks, mis tähendas, et rasedus on minu jaoks ohtlik.

Mul oli palju aega, et sündmuste sellise käigu üle mõtiskleda: klompi ei saanud raseduse ajal ravida, ning valu oli nõnda lõikav, et ma ei saanud enam iseseisvalt kõndida. Nii veetsin ma suurema osa päevadest voodis lamades, mõeldes, mida teha.

Et klompi rasedusjärgselt ravida, tahtsid arstid välja kirjutada X-kategooria ehk raseduse puhul vastunäidustatud ravimit – see on raseduse jaoks nii ohtlik, et naised eelistavad end enne selle kasutamist steriliseerida. Nad ütlesid mulle, et minu haigus tähendab, et ma ei peaks rohkem lapsi saama, ohu tõttu, mida rasedus mu tervisele kujutab. Ma ei tahtnud, et nad arvaksid, et ma olen usklik, kartes, mida nad minust mõtleksid, aga kui ma vihjasin loomuliku pereplaneerimise võimalusele (rasedusajastamise meetod, mida Kirik peab moraalselt aktsepteeritavaks), naersid nad. Minu olukorras naine peab kasutama kontratseptiive, ütlesid nad. Ei olnud mingit valikut.

Kurnatud pidevast valust, ülekoormatud meditsiinilistest arvetest, mis kuhjusid kokku tuhandeteks, hakkasin ma sellest religioonist eemalduma, laskudes alla nõlvakust, mis lõppes jälle ateismis. Ma ei pannud pahaks muutumist selles mõttes, et ma ropendasin vähem, aga see oli täiesti teine asi. Jääda Kiriku juurde tähendaks nüüd kaotada minu senine elu ning asuda tundmatule, hirmutavale rajale.

Teadmata, mida muud teha, naasesin ma põhiliste aluste juurde, kuidas mind oli lapsepõlvest peale õpetatud probleemidega toime tulema. Minu isa, see vanem, kellelt ma olin saanud enda religioossed vaated (või nende puudumise), ei kasvatanud mind mitte niivõrd ateistiks, kui otsima kartmatult tõde. “Kunagi ära usu midagi sellepärast, et see on mugav või tekitab sinus hea tunde,” ütles ta alati. “Küsi endalt: ‘Kas see on tõde?'”

Ning nii asetasin ma kõik muu kõrvale ning klammerdusin lihtsa küsime külge: Mis on tõde?

Siis sain ma kiiresti aru, et see ei olnud küsimuse all, ning polnud juba mõnda aega olnud. Juba nädalaid olin ma intellektuaalsel tasandil teadnud, et ma usun, mida Kirik õpetas. Mind ei hoidnud tagasi mitte kõhklus selle kohta, kas see on või ei ole tõene; ma kõhklesin, sest ma ei tahtnud liiga palju ohverdada.

Mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb. Minu meelest oli reaalne võimalus, et see samm viib meid finantsilise hävinguni, ning võib isegi teha tõsist kahju minu tervisele. Kuid ma otsustasin üle pika aja valida tõde mugavuse üle. Joe ja mina panime end kohalikus koguduses kirja sisseastumise protsessi jaoks. Ning, esimese usuaktina, mida ma kunagi olin teinud, ütlesin ma enda arstidele, et ma ei kasuta kontratseptiive, sest ma olen katoliiklane.

Jumal aitab meil jõuda koju

Pärast seda leidis aset hulk juhuslikke sündmusi, mis tasandasid meie teed katoliiklaseks saamise poole. Terve rida ootamatuid vedamisi tõid meile raha, mida oli tarvis meditsiiniliste arvetega toimetulemiseks. Kui arstid olid üle saanud esialgsest šokist kohtumise üle kellegagi, kes ei kasuta kontratseptiive, tulid nad lagedale leidliku ideega, kuidas mind tervise juures hoida. Isegi kui positiivne rasedustest saabus ootamatult halvimal võimalikul ajal, kõigest paar nädalat pärast vereklombist tervenemist, aitas rida ehmatavaid kokkusattumusi meil sel raskel ajal pinna peal püsida.

Järgmisel kevadel, kolm päeva enne seda, kui mind ja Joed Kirikusse vastu pidi võetama, oli aeg minu esimese pihi jaoks. Pihitoolile lähendes polnud mul mingit kõhklust. Mul oli intellektuaalne arusaam sellest, et Jumal on kõige hea allikas, ning seega oli oluline kanda suurt hoolt selle eest, et me kahetseks, kui me oleme teinud midagi halba. Kuid ma olin juba privaatselt enda peas kõik need patud üles tunnistanud, nii et ma arvasin, et on üleliigne öelda neid preestrile, kes oli lihtsalt Jeesuse asemel – lõppude lõpuks, Jeesus oli juba kõike seda kuulnud.

Kuid niipea, kui ma kuulsin sõnu enda huultelt pudenemas, muutus kõik. Kuulda kõiki neid isekaid, argpükslike, vihkajalikke tegusid reaalsete sõnadega väljendatult, öelduna teisele inimolendile, oli võimsam, kui ma oleksin kunagi suutnud ette kujutada. Pisarad hakkasid voolama, ning kui ma jätkasin kõigi nende armastuseta asjade üleslugemist, mida ma kunagi olin teinud, rappusin ja värisesin ma. Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, millist mõju avaldab omaenese pattude kuulamine, nende valjusti välja ütlemine; kuid mitte kunagi poleks ma ette kujutanud, millist mõju avaldab mulle nende sõnade kuulmine, öeldud preestri poolt Jumala nimel, et mulle on andeks antud. Ma jalutasin pihitoolist minema hämmastusega, ning laskusin ühele istmele vaikses kirikus. Ma teadsin, et mu elu oli just muutunud ega ole enam kunagi seesama.

Hiljem selsamal õhtul, südaöö paiku, läksin ma tagaverandale. Nooremana vältisin ma öösiti väljaskäimist, kui kõik oli vaikne ja rahulik, sest see tooks tagasi kõik need sünged mõtted tähendusetusest, mida ma üritasin unustada. Väline pimedus oli liialt tuttavlik, justkui oleks see kusagilt minu seest välja pääsenud. Aga kui ma seisin seal, ööl pärast minu esimest pihti, mõistsin ma, et kõik see oli kadunud. Pimedust minu sees lihtsalt ei olnud enam. Selle asemel oli rahu ning eksimatult ära tuntav armastuse tunne. Esimest korda tundsin ma Jumala lähedust.

Artikkel ilmus originaalset lehel Coming Home Network.

Patsifism on ingliskeelt kõnelevates maades eksisteerinud arvestatava liikumisena alates Esimesest maailmasõjast. Ma määratlen patsifismi kui doktriini, et on eo ipso väär sõdades võidelda, mitte kui doktriini, et on väär kedagi selleks sundida, või et kõik või vähemalt mõned inimesed võiksid saada sellest keelduda; ning ma pean seda vääraks põhjustel, mis ma välja tõin. Kuid nüüd tahan ma vaadata märkimisväärset mõju, mis patsifismil on olnud, sest ma usun, et selle mõju on olnud tohutu, ületades kaugelt mõju, mis on sellel olnud omaenda järgijate üle.

Me peaksime esiteks märkima, et patsifismi taustaks on ajateenistus ja kõigi meeste jaoks sunniviisiline sõjaväeteenistus. Ilma sõjaväekohustuseta on patsifism isiklik arvamus, mis hoiab oma järgijad armeest eemal, millega nad niikuinii pole kohustatud liituma. Kuid nüüd on universaalne sõjaväekohustus kui harilik tava enamiku rahvaste seas (välja arvatud kõige erakordsematel põhjustel) selline jube kurjus, et sellest kõrvale hoidmine nõuab automaatselt teatud määral austust ja sümpaatiat.

Meid ei huvita siinkohal mõne kummalise sekti patsifism, kus nii või teisiti on mingil määral maailmast tagasi tõmbutud, vaid maailmas elavate inimeste patsifism, kes ei taha maailmast kõrvale tõmbuda. Neist mõndade jaoks ei saa patsifism olla kõigest teoreetiline hoiak, sest nad on kohustatud sõjaväkke astuma, ning on seega valmis sellele vastu seisma; või on nad võimelised otseselt mõjutama teiste hoiakut, kellel on selline kohustus.

Mõjuvõimas osa sellest patsifismist on valitsev kujutluspilt kristlusest. See kujutluspilt nõuab sentimentaalset austust inimestelt, kellel pole kristlusesse mitte mingit usku, see tähendab, kristlikesse dogmadesse; kuid kellel siiski on teatud usk ideesse, mis näib neile olevat osa “tõelisest kristlusest”. On seega oluline mõista seda kujutlust kristlusest ja teada, kui vale see on. See arusaamine on tähtis mitte üksnes neile, kes tahavad kristlusesse uskuda, vaid kõigile, kes ilma vähimagi soovita uskuda on sellest kujutlusest siiski sügavalt mõjutatud.

Vastavalt sellele kujutlusele on kristlus ideaalne ja ilus religioon, kõigile kättesaamatu, väljaarvatud mõnele erakordsele inimesele. See jutlustab armastuse Jumalast, kelle kartmiseks pole mingit põhjust; see tähistab pääsemist Vanas Testamendis esitatud kättemaksuhimulise ja kadeda Jumala kontseptsioonist, kes karistab hirmsal kombel enda vaenlasi. “Kristlik” Jumal on aroi fainéant, kelle ainus triumf on Ristil; kes appelleerib headusele ja isetusele, ning kelle järgimine tähendab mäejutlusele vastavat käitumist – pöörata ette teine põsk ja kurjusele mitte mingit vastupanu osutada. Selles käsitluses on valitud mõned evangeeliumi nõuanded esindama tervet kristlikku eetikat; see tähendab, need on muudetud käskudeks. (Ainult mõned neist; ei ole tõenäoline, et keegi, kes tuletab mäejutlusest ja Peetruse noomimisest patsifismi kohustuse, oleks nõus võtma “Anna sellele, kes sinult palub” kui samaväärselt siduvat universaalset käsku).

Nõuannete muutmine käskudeks lõppeb suursuguselt kõlavate printsiipidega. Ekslikult kõrged ja ranged põhimõtted on lõks: kas otseselt või kaudselt võivad need lõpuks viia koletuslike asjade õigustamiseni. Kui vaesust käsitlevast nõuandest oleks saanud vara omamist keelav ettekirjutus, austaksid inimesed seda enda huultega kui ideaali, kuid praktikas hakkaksid tüssama. „Absoluutne ausus!“, öeldakse, „ma austan seda – kuid muidugi tähendab see kogu varast loobumist, ning kuigi ma austan neid, kes nii teevad, pean ma ise räpase maailmaga kompromissile minema“. Kui keegi peab vara omamise läbi „kurjusega kompromissi tegema“ ja kaubavahetuses osalema, siis tüssamise määr sõltub mugavusest. Sellel imaginaarsel juhtumil on paralleel selle näol, mida tavaliselt öeldakse absoluutse patsifismi kui ideaali kohta: suutmatus seda järgida, ning „kurjusega kompromissile“ minemine peab lõpuni välja minema ning valla päästma sõja à outrance.

Tõde kristluse kohta on see, et see on karm ja praktiseeritav, mitte kaunilt ideaalne, aga ebapraktiline religioon. Selle moraalsed käsud (välja arvatud abielu käsitlevad karmimad käsud, mille Kristus sisse seadis, tühistades mõned Vanas Testamendis volitatud vabadused) on samad, mis Vana Testamendi omad; ning selle Jumal on Iisraeli Jumal.

Inimesed ei saa sellest aru, kuna nad ei tunne Uut Testamenti. Patsifismile on iseloomulik halvustada Vana Testamenti ja ülistada Uut, aga see on vastuolus Uue Testamendi enese õpetusega, kus alati vaadatakse tagasi ja toetutakse Vanale. Kui tavaline see on, et Kristuse sõnasid, “Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile …”, võetakse kui Vana Testamendi eetika ümberlükkamist! Väga harva vaatavad inimesed järgi, kus see fraas Vana Testamendi juriidilises koodeksis esineb, kuhu see kuulub, ning kus see on imetlusväärne seadusepõhimõte teatud kuritegude karistamiseks, nagu näiteks kellelegi valetunnistuse abil ebaõiglase karistuse kaasatoomine. Nüüd viitavad inimesed tihti sellele fraasile, et õigustada isiklikku kättemaksu; pole kahtlustki, et võis “kuulda, et [seda] on öeldud” siis, kui Kristus sellest rääkis. Kuid isiklikus eetikas, mida õpetas Vana Testament, ei leidu selle jaoks mingit õigustust. Hoopis vastupidi. Mida me leiame? “Ära tasu kätte” (Kolmas Moosese raamat 19:18), ja “Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!” (Teine Moosese raamat 23:4-5). Ja “Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua” (Õpetussõnad 25:21).

See on kõigest üks näide; ruumi olemasolul oleks lihtne näidata, kui väär on arusaam, et Kristuse õpetus korrigeeris iidse Iisraeli religiooni, asendades selle kõrgema ja “spirituaalsema” religiooniga. Kuid see väärkujutlus, mida ma olen kirjeldanud, mängib olulist rolli patsifistlikus eetikas ja paljude inimeste eetikas, kes ei ole patsifistid, aga on patsifismist mõjutatud.

Tuletada evangeelsetest nõuannetest ja Peetruse noomimisest patsifistlik doktriin – see tähendab, valitseva võimu jõukasutuse ja sõjaväelase kui ameti hukkamõistmine – tähendab eirata Uue Testamendi teisi osasid. See tähendab unustada Ristija Johannese juhtnöörid sõjameestele: “ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!”; ja Kristuse kiitus sõjapealikule, kes võrdles enda autoriteeti oma meeste üle Kristuse autoriteediga. Patsifistlikust vaatest lähtuvalt peaks see olema peaaegu sama, nagu lõbumaja emand oleks öelnud: “Ma tean, mis on meelevald, ma käsin sellel tüdrukul teha seda, ja ta teeb …”, ning Kristus oleks kiitnud tema usku. Sõjapealik oli esimene pagan, kes ristiti; Uues Testamendis ei ole vähimatki viidet, et sõjaväelase ametit oleks peetud kristlusega sobimatuks. Martüürium sisaldab mitmete sõdurite nimesid, kelle märtisurm ei tulenenud nende keeldumisest sõdida, vaid keeldumisest osaleda ebajumala kummardamises.

Kuid judeokristliku traditsiooni üks kõige jõulisemaid ja korduvamaid õpetusi on see, et süütu vere valamine on jumaliku seaduse kohaselt keelatud. Mitte kedagi ei tohi karistada kellegi teise kui tema enda süüteo eest, ja neid, kelle “jalad on nobedad valama verd”, esitatakse alati kui Jumala vaenlaseid.

Näib, et selle õpetuse põhilised jooned olid pikka aega kõigest iseenesestmõistetav moraalsus; ja nii olen ma näiteks lugenud lõiku Ronald Knoxilt, kes kaebas “lõputu moraliseerimise” üle, mis on õeluse, arguse, vihkamise, julmuse, petmise ja mõrva kirjelduste vahele lükitud, ning mis moodustab nii suure osa Vanast Testamendist. Ning tõepoolest on väga ilmne, et süütute tapmine on jube; ning moraal, mis seda nii karmilt keelab, peab inimkonda ahvatlema, eriti vaeseid ohvreid, keda ähvardatakse. Miks peaks vaja olema äikest Siioni mäel ning prohvetite jutlustamist ja kannatamist, et sellist seadust teatavaks teha? Kuid inimlik uhkus ja pahatahtlikkus on kõikjal nii tugev, et nüüd, kus kristlus on lääne vaimust hajumas, paistab see moraalsus jällekord silma kui nõue, mis uhkusest ja hirmust aetud inimestele näib liiga kompromissitu. Knoxi jaoks oli see nii ilmne, et muutus igavaks; ning ta ei tundnud ära, et verised ja metsikud kirjeldused, mis seda saadavad, on kuiv tõde inimeste kohta, mis niiväga iseloomustab Vana Testamenti.*

Patsifism õpetab inimestele, et ei ole mingit vahet süütu inimese vere valamise ja üldse inimese vere valamise vahel. Ning sel moel on patsifism rikkunud tohutul arvul inimesi, kes ei käitu vastavalt sellele tõekspidamisele. Nad on veendunud, et paljud asjad on kurjad, mis tegelikult ei ole; seega pidades „kurjust“ vältimatuks, ei sea nad sellele mingeid piire. Kui lõputult patsifistid nõuavad, et kogu sõda peab olema à outrance! Et need, kes peavad sõda, peavad vaenlase rahva hävitamise nimel minema nii kaugele, kui tehnoloogia võimaldab. Justkui oleksid Napoleoni sõjad olnud suuremad tapatalgud asjaolude sunnil, kui oli Henri V prantsuse sõda. See ei ole tõsi; toimus vastupidine. Samuti ei ole tehnoloogilisel arengul kuigi palju tähtsust; see on pelk närvilisus, mis hoiab neid, kes on nõus pommitamisega, saatmast korda tohutuid tapatalguid käsitsi, nagu kunagi nõuti.

Liitlasväed võtsid viimases sõjas omaks linnade minemapühkimise poliitika; see polnud vajalik samm ning see astuti suuresti nurjatu viha tõttu ja “tingimusteta alistumise” nõudmise tõttu, mis oli otsene järelm sellele poliitikale ja mis on nüüd universaalselt põlu alla pandud. (See poliitika oli iseenesest silmnähtavalt kuri, nagu võis juba siis näha ning nagu ka juba siis seda hukka mõisteti; ei ole üllatav, et see viis katastroofiliste tagajärgedeni, isegi kui sel ajal polnud keegi piisavalt tark ja objektiivsuseks suuteline, et seda ette näha.)

Patsifism ja patsifismi austamine ei ole ainus asi, mis on toonud kaasa süütute tapmist keelava seaduse universaalse unustamise, kuid tal on selles suur osa.

* _{On ilmselt vajalik mainida, et ma ei viita siinkohal teatud kindlate kaanani suguharude täielikule hävitamisele, mille kohta Vana Testament väidab, et seda nõudis Jumal. See on midagi väljaspool Moosese seaduse sätetest sõdades toimimise jaoks.} 

Tervet esseed saab lugeda aadressil https://philpapers.org/archive/ANSWAM.pdf

Vaata ka:

Kas sa oled päästetud?	Katoliiklase profiil – kes oli Elizabeth Anscombe?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Paul Thigpen, märts 31, 2022 Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?	Heido Trofimov, aprill 25, 2022 Üks 20. sajandi olulisematest filosoofidest oli katoliiklasest seitsme lapse ema Elizabeth Anscombe.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Mõned päevad on möödunud paavst Benedictus XVI “pisut kurvast” matusest, nagu kirjeldas seda Tšehhi endine president Václav Klaus. Klaus, kes on ise ateist, oli natukene nördinud asjaolust, et endise paavsti kohta ei öeldud matustel midagi peale üldise, ning mitte kuskil ei olnud ühtegi pilti ega portreed lahkunust.

Klausi nimekirja võiks täiendada järgmiste asjaoludega: Vatikanis ei kuulutatud välja ühtki leinapäeva, püha Peetruse kellasid ei helistatud Benedictuse surma puhul, lippe ei lastud poolde masti (kurioossel kombel langetati lipud Benedictuse lahkumise järel Itaalia ja isegi Suurbritannia riigiasutustes. Vatikanis langetati lipud viimati poolde masti koroonaohvrite mälestuseks). Paavst Franciscus ei osalenud säilmete krüpti sängitamise viimasel riitusel. Jpm.

Aga sajad noored preestrid ning tuhanded noored pered koos lastega käisid endise paavstiga hüvasti jätmas. Üllatavalt suur tung paavsti kirstu ümber pani mõned pead korrigeerima varem aktsepteeritud narratiivi, et emeriitpaavsti näol oli tegu külma ja tõreda mehega, kes inimestest ei hoolinud.

Ning need, kes Rooma ei jõudnud, jätsid paavstiga hüvasti kirja teel. Ma ei oska öelda, mitut järelhüüdu ma olen nüüdseks lugenud – aga selle tegevusega võiks vabalt sisustada mitu päeva.

Nende järelhüüdude lugemine on olnud liigutav ja informatiivne selles mõttes, et ma olen emeriitpaavsti kohta saanud teada paljusid asju, mida ma varem ei teadnud, aga need on olnud ka silmiavavad selle poolest, et aitavad uues valguses näha seda, mida ma juba teadsin.

Näiteks kui Varro Vooglaid kirjutas, et lahkunud paavstil oli tema kujunemises oluline koht – eriti tänu tema esseedele südametunnistusest – siis pidin tõdema, et see kehtib täpselt samamoodi ka minu kohta, aga ma ei ole selle peale kunagi eriti mõelnud. Minagi lugesin Joseph Ratzingeri kahte esseed südametunnistusest, ning see avaldas mulle tohutult mõju. Aga see konsolideerus (täiesti tõeseks) veendumuseks, et objektiivne “hea” ja “halb” on kristliku maailmatunnetuse alustala, ning (vähem tõeseks) arvamuseks, et Benedictus XVI on lõpuks kõigest üks paljudest selle maailmanägemuse eestkõnelejatest. Muidugi ei olnud tema ainus, aga kui palju oleks olnud neid teisi ilma Joseph Ratzingerita?

Või võtke tema kuulus konstanteering vana missakorra suhtes, mis on teatud ringkondades muutunud peaaegu käibefraasiks:

See, mis eelmiste põlvkondade jaoks oli püha, jääb ka meie jaoks pühaks ja suureks asjaks, ning seda ei saa äkitselt ära keelata või isegi kahjulikuks pidada.

Kas saaks öelda midagi veel loogilisemat, lihtsamat? Ja siiski oli vaja Benedictus XVI geeniust, et seda öelda. Kuna see on nii lihtne ja loogiline, kipume seda ehk võtma teatud iseenesestmõistetavusena, saamata arugi, kui palju me oleme võlgu Benedictus XVI-le.

Ma ei ole lugenud väga palju Benedictus XVI-dat, vähemalt mitte protsentuaalselt. Aga niipalju kui ma mäletan, siis tabab mind alati tema teoseid lugedes mingi armumise-laadne tunne. Pärast tema surma võtsin uuesti kätte “Jeesus Naatsaretist”, lugesin ühe lehekülje, ning mõtlesin: seda lugedes võiksin üleval olla terve öö.

Nagu lahkunud paavst isegi, on tema kirjasõna alati leebe ja ilus, samas mõistuse suhtes mingeid järeleandmisi tegemata. Ilmselgelt oli Benedictus XVI ise armunud teemasse, mida ta käsitles: Kolmainu Jumalasse.

Lubage mul ka jagada mõningaid seikasid tema järelhüüdudest, mis minu tähelepanu pälvisid.

Benedictus XVI oli sügavalt alandlik inimene, ning piiskop Philippe Jourdan pakub sellest ühe väga hea näite:

Ühel päeval, Roomas, ta pidas pikka loengut üsna keerulise teoloogilise küsimuse kohta. Loengu lõpul, ütles keegi: «Sama, mida te meile pikalt seletasite, olen ma lugenud ühe pühaku raamatust ühe lausega.» Märkus oleks võinud olla pisut solvav. Aga kardinal vastas: «Teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui teada, et ta on – pärast pikka ja vaevalist arutelu – jõudnud samale tulemusele kui pühak kolme sõna ja Püha Vaimu abiga.»

Joseph Ratzinger ei soovinud olla paavst, ega isegi mitte kardinal või piiskop. Ta “rööviti” tema armastatud akadeemiliselt ametikohalt ning pandi Müncheni piiskopipaleesse – päev, mil tema õnn lõppes, nagu ta ise ütles. Usudoktriini kongregatsiooni prefektina esitas ta paavst Johannes Paulus II-le kaks korda tagasiastumisavalduse, et ta saaks naasta akadeemilise töö juurde. Aga paavst keeldus, ning Joseph Ratzinger aktsepteeris seda alandlikult. Paavstiks valimist kirjeldas ta kui “giljotiini langemist”, aga ta aktsepteeris sedagi kui Jumala tahet.

Hoolimata sellest, et ta täitis ameteid, kus ta olla ei soovinud, ei olnud Benedictus õnnetu või külm ja tõre. Ta naeris palju, oli soe ja tähelepanelik inimene. New York Post-is meenutab keegi, kuidas ta reisis koos kahe sõbraga spetsiaalselt Rooma, et kuulda kardinal Ratzingeri kõne ühel konverentsil. Aga kuna olid üheksakümnendad ning digitaalajastu polnud veel käes, eksisid nad Roomas ära ja magasid konverentsi maha. Sihitult tänavatel ringi käies ning suurt pettumust tundes nägid nad ühel hetkel – kardinal Ratzingeri ennast! Ning

…ta ei oleks saanud olla armulisem. Ta oli uskumatult leebe, vastand karikatuurile Ratzingerist kui rotveilerist. Ta rääkis meiega täiuslikus inglise keeles, olles huvitatud asjaolust, et kolm noort meest reisid Rooma, et osaleda ladina missa konverentsil. Vestluse lõpus ta küsis, kas me tahaksime tema õnnistust – sellele oli kerge vastata. Me põlvitasime kõnniteel ja võtsime vastu ilusa ladinakeelse palve meie spirituaalse heaolu eest.

Ratzingeri endine õpilane Elisabeth Haggblade – mitte tema doktorant, vaid tema õpilane neljanda klassi katehheesi kursuselt! – on kirjutanud sellest, kuidas tema endine õpetaja on alati tema kirjadele vastanud – isegi kardinali ja paavstina aastakümneid hiljem! Ma soovitan neid kirju lugeda kõigil, kes on oma idee Ratzingerist saanud, ütleme, et näiteks filmist “Kaks paavsti”. Haggblade sõnul näisid tema noore õpetaja teadmised kirikust “põhjatud” ning tema kannatlikkus oma õpilastega “lõputu”. Joseph Ratzinger on jällegi meenutanud, kuidas see üks aasta, mille ta veetis koolis, oli tema elu armsaim aeg.

Martin Mosebach kirjutab, et Joseph Ratzinger sai oma nime hulkur Benedict Joseph Labre järgi – pühak, kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning kes väga harva magas voodis, aga keda rahvas väga armastas. Joseph Ratzinger nimelt sündis Joseph Labre surma kuupäeval, tema pühakupäeval. Ning paavstiks saades valis Benedictus samuti oma nime enda kaitsepühaku järgi – usaldades end teadlikult ja tahtlikult pühaku hoolde, kelle jaoks teoloogia polnud mitte midagi, ning palve oli kõik.

Siin avaldub üks tahk Benedictuse juures, millest ei ole ehk piisavalt räägitud. Jah, ta oli suur teoloog – ilmselt suurim teoloog 20. sajandil. Tema teoloogilist panust ja intellektuaalseid võimeid ole võimalik üle hinnata. Nagu kirjutab Dan Hitchens, siis oli tegemist “esimese klassi intellektuaaliga, suuteline pingutuseta liikuma Babüloonia loomismüütide juurest Kanti epistemoloogiani”. Aga see ei olnud kõik, mis Joseph Ratzingeri juures tähelepanuväärne oli. Kardinal Joachim Meisneri sõnul oli Ratzingeril küll “kaheteistkümne professori mõistus”, aga samuti “esimest armulauda vastu võtva lapse vagadus”. Kui harva õnnistatakse Kirikut paavstiga, kes on ühtaegu oma ajastu suurim teoloog ja samuti sügavalt spirituaalne inimene?

Kuulus protestandist katoliiklaseks pöördunud õpetlane Scott Hahn kirjutab, et tõenäoliselt ei näe me teist Benedictusega võrdväärset paavsti veel vähemalt 2000 aasta jooksul. Piiskop Philippe ütleb, et “Erinevad paavstid on erinevad lilled ühes kimbus.” Milline ilus ja vaga mõte! Aga muidugi me teame, et see ei vasta alati täielikult tõele – konstanteering, mida kinnitab ka Benedictus ise, kes on öelnud: “On liiga palju näiteid paavstidest, keda Püha Vaim ilmselgelt ei oleks valinud!”. Ajalugu vaadates võime tõdeda, et on paavste, keda ristirahvas tahaks tõenäoliselt kogu südamest unustada juba nende elusolemise ajal, ning teisi, kellelt saame tuge veel sadu ja isegi tuhandeid aastaid pärast nende valitsuse lõppu. Kui ma just väga ei eksi, siis Benedictus XVI kuulub viimaste hulka.

Jõulud on kätte jõudnud. Või nii tahaksid ostukeskused, televisioonireklaamid, ajalehtede ringkirjad ja raadiolained meid uskuma panna. Advendi, hingelise ettevalmistuse aja Kristuse sünniks, on ammu kõrvale tõrjunud “pühade hooaja” sära ja tuled, mis jõuab enda haripunkti mitte Kolmekuningapäeval 6. jaanuaril, vaid uue aasta pidustustega. Tarbimisjõulud, mille üle usklikud on aastaid hädaldanud, ei lõdvenda enda haaret ilmselt veel niipea.

Kuid siiski on midagi, mida me usklike indiviididena saame teha, et end nii jõuludeks hingeliselt ette valmistada kui ka sekulaarsuse tõusule vastu pannu. Tegu on kombega, mis on vanem, kui jõulud ise, millest oli möödunud sajanditel kohustuslik kinni pidada ja mida soovitas meie Issand ise: me saame advendiajal paastuda.

Paastumine on patukahetsuse vorm, mis esialgu näib lootuse ajal kohatuna. Kuid see on vajadus patukahetsuse järgi ja selle mõju, mis meid Päästja tulekuks ette valmistab, kes on tulnud meid päästma meie pattudest. Ning Ta ei päästa meid muidu, kui me kõigepealt kahetseme – tunnistame enda patte ja vajadust andestuse järele – ning siis näitame enda kahetsust patukaristuse tegude läbi: palves, paastudes ja heategevuses.

Palvet ja heategevust seostatakse õigesti endiselt jõuludega, andmise ajaga. Kuid detsembrikuus paastumine, nagu paavst Leo Suure (valitsemisaeg 440-461) jutlused näitavad, on praktika, mida usklikes kord õhutati.

“Mis on efektiivsem,” kuulutas Leo ühel detsembrikuul, “kui paastumine, mille läbi me läheneme Jumalale ning, pannes vastu kuradile, ületame järeleandlikuse pahede suhtes. Sest paast on olnud alati toit voorusele: puhtad mõtted, mõistlikud soovid ja tervemad kaalutlused tugevnevad paastus. Ning läbi nende tahtlike kannatuste sureb meie liha himurusele ning meie vaim uueneb moraalse täiuslikkuse jaoks.”

Paast, mis jätab meid ilma maailmalikest mugavustest, muudab teravamaks meie pingutused võitluses patu vastu ja hästi käitumise eest. Kuid me näeme Leo manitsusest, et paastumine ja sellega kaasnev vaimsus ei muuda adventi lühendatud paastuajaks, vaid aitab meil seista vastu kiusatusele muuta advent pikemaajaliseks ostlemis-pummelungiks. Paastumise läbi saame armu silmitseda sõime rikkuste asemel, karjaseid modellide asemel, hommikumaa tarkasid kaubamaja asemel.

Muidugi ei saa me kunagi katkestada patu vastu võitlemist, ning advendiaja esimese poole pühapäeva lugemised näitavad seda meile. Advendi esimene pühapäev ei ole suunatu Petlemma advendi suunas, vaid maailma lõpu suunas, kus Kristus naaseb kohtumõistjana: “Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!” (Markuse 13:33). Teine pühapäev toob meieni Ristija Johannese, värava Kristuse sünni juurde, kes käsib meil enda südamed Issanda jaoks ette valmistada, võttes vastu “meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Markuse 1:4). Ristija jaoks ei saa olla mingeid jõule enne sellele eelnevat patukahetsust.

Paastumisega kaasneb veel üks efekt, mida tihti ei arutata, kuid see viitab advendi olemusele – igatsusele. Paastudes nõuab meie keha taga seda, millest oleme end tahtlikult ilma jätnud, olgu see toit, mugavused, lõbustused või teised head asjad. Selle asemel, et sellele järele anda, saame vastata palvega: “Issand, kiirusta täitma tühjust minu sees nende jõuludega, kuna ma tean, et ainult Sina saad täielikult rahuldada minu hinge igatsused”. Tühja kõhu ja ootava südamega kõlab Iisraeli iidne palve – tule, Immanuel – uue teravuse ja jõuga.

Tarbimisjõulud tahaksid meid uskuma panna, et meie igatsused saab rahuldada uusimate kingituste ja moetrendidega. Kuid paastumise ebamugavus tuletab meile meelde, et materiaalsetest kaupadest saadav rahuldus on põgus; üksnes Jumal, kõikide ihade allikas ja lõpp, saab tõeliselt rahuldust pakkuda. Nii saab paastumine anda meile jõu teha vajalikke materiaalseid ettevalmistusi jõuludeks – poodlemine, küpsetamine, kaunistamine, kaartide saatmine, sissepakkimine, vaaritamine – vaimus, mis näeb kaunistuste taga nende tõelist mõtet: selle suurt tähistamist, et Jumal tuleb ja elab meie keskel. Isegi lastele, kes pulbitsevad erutusest saabuvate kingituste üle, saab meelde tuletada jõulude ajal tulevat tõelist Kingitust, lihtsalt õhutades neid ühest väikesest asjast advendiajal loobuma.

Samas jutluses lisas paavst Leo, et “kuna meie hingede pääste ei tule üksnes paastumisest, lisagem ka halastusteod vaeste vastu lisaks meie paastule … nii et kesiganes enda õiglasest tööst pakub vagadusohvri Jumalale, kõige hea autorile, väärib selle kaudu saada taevase kuningriigi autasu.”

Kui me sel advendil lisame paastumise enda palvele ja heategevusele, pälvigem seesama auhind, mida ei leia ei riiulilt ega kataloogist, vaid kaugelt, juhataja juurest.

Artikkel tõlgitud lehelt TheCatholicThing.

Hollywoodi näitleja Shia Labeouf (SL) istus maha piiskop Robert Barroniga (RB), et rääkida oma pöördumisest katoliku usku, mis toimus tänu isa Piot kujutava filmirolli ettevalmistamisele. Tähtis osa Shia Labeoufi pöördumisel oli traditsioonilisel ladina Missal, st liturgia sellele vormil, mida pühitseti valdavalt enne 1970. aastat. Järgneb eestikeelne transkriptsioon liturgiat puudutava osa üle.

RB: Bruce Springsteen ütles kord, et tema esimene kogemus esinemisega oli altariposina katoliku kirikus. Ta ütles, et seal oled sa hästi valgustatud laval, inimesed vaatavad sind, sa oled end rolli jaoks riidesse pannud. Ma mõtlesin ka Thomas Mertonist, kellel oli New Yorgis palju mittekatoliiklastest sõpru, kes tulid tema esimesele Missale ega teadnud, mis juhtuma hakkab. Nii et üks ta sõprades küsis, mis on Missa? Ja Merton vastas, et see on nagu ballett, kus on teatud ettekirjutatud liigutused ja žestid. See oli kirikukogu-eelne Missa, vanem Missa, mis oli ilmselt natukene rohkem sedamoodi. Aga see käib koos sinu mõttega, et see on nagu draama ettekandmine – mingis mõttes see ongi kokkuvõte Kristuse elu draamast. Preester siseneb pühamusse nii nagu sõna sai lihaks, tuli maailma. Ja Missa esimeses osas on preester suhteliselt vaikne, esindades Jeesuse elu vaikseid aastaid, ja siis kuulutatakse evangeeliumi, ja siis on ohverdus Kolgata mäel. Nii et Missa on nagu Jeesuse elu ja surma dramaatiline taasesitamine.

SL: Samuti, kui Missa on väga hästi pühitsetud, siis tundub see justkui sinuga mingi saladuse jagamine. Hea esinemisega on alati nii – sa tunned, et vau, see inimene jagab minuga saladust, see ühendab minus midagi sügavamat – keegi väljendab midagi, mis on sinu sees, ja sa näed seda ekraanil. Ja väga hea Missa tekitab minus sama tunde, et keegi jagab minuga mingit väga sügavat saladust.

RB: Aristoteles ütles, et teater on katarsis – ja ta mõtles selle all, et see on nagu puhastus. Kui ma vaatan näitlejaid laval, mõtles ta, ning eriti, kui seal on haletsus ja hirm ja kurbus, siis me mingil moel näitleme näitlejatega kaasa, me tegeleme nende asjadega. Ja meie kogeme seda ka, meie sees võivad olla tugevad allasurutud tunded, mis tulevad välja, kui me vaatame head filmi või näidendit. Kas sa näed seda ka, või mis toimub, kui sa vaatas tõeliselt head filmi – lisaks meelelahutusele?

SL: Jah, see aktiveerib sind. See on ilmselt põhjus, miks Missat muudeti. Missat muudeti, sest sooviti rahvast aktiveerida – kunstlikul viisil. Ma ütleksin nii, kuigi ma ei ole siin mingi ekspert. Aga see tundub nagu bürokraatlik aktiveerimine, nagu reegel, mis kehtestati. Tundub peaaegu, nagu Kirik tahtis kontorist inimesi aktiveerida, aga preestrist seejuures mööda minna.

RB: Meil on täielik teadlik aktiivne osavõtt.

SL: Ja sealt tuleb kogu see laulmine ja tramburai. Samal ajal vana ladina Missa asetas kogu vahenduse preestrile, kes pidi olema täielikult aktiveeritud. Ja see preestri aktiveeritus pidi aktiveerima rahvast, ilmikuid. Ma ei taha siin väga kaugele minna, et vältida poleemikat, aga ladina Missa puudutab mind sügavalt. Sügavalt.

RB: Kuidas nii?

SL: Sest see ei jäta mulle mulle tunnet, nagu mulle üritatakse autot müüa. Kui ma lähen kitarridega Missale – ja ma olen pärit Santa Inesist, kus mind õpetati – ja seal on palju kitarrimängimist ja seda, mis tundub, nagu mulle üritatakse mingit ideed pähe määrida. Ka sellest on olemas imeline ja väga aktiveeriv vorm, mida ma olen kogenud. Aga Oaklandis on Kristus Kuninga instituut, kes pühitsevad ladina Missat. Igal päeval nädalas. Ja seal jääb mulle tunne, et seda ei tehta selleks, et mulle midagi müüa. See tundub pigem nii, et mind lastakse millegi väga erilise juurde. See aktiveerib minu sees midagi moel, justkui ma leiaksin midagi. See on nagu bänd. Kui mingit bändi sulle peale surutakse, siis ei ole see sama nagu siis, kui sa selle ise leiad. Kui sa selle leiad, siis sa elad sellele kaasa. See on midagi erilist, mille sa leidsid, ja sa hoiad ja kaitsed seda ja see on sinu oma. Aga kui mulle midagi müüakse, siis see suretab minu isu selle järgi ja minu tahtmise sellele kaasa elada.

RB: Ma saan sellest aru.

SL: Minus tekib koheselt mäss.

RB: Ma saan aru, et sa näed siin erinevaid dimensioone. Ma ütleksin nii, et vanema vormi varjupool on see, et see muutus liiga palju teatrietenduseks ning publik pidi lihtsalt istuma ja pealt vaatama. Aga mida kõik liturgilise liikumise inimesed tahtsid 40-datel ja 50-datel, oli täielik, teadlik ja aktiivne osavõtt. Nii, et kongregatsioon ei vaataks lihtsalt etendust, vaid et me oleksime ise osalised. Aga uue lähenemise varjupool on see, et meilt palutakse liiga palju, nagu sa ütled, nagu meile üritataks midagi müüa.

SL: Sa ei taha olla ka välistav. Ladina Missa võib mõnikord tunduda välistav. Tundub, nagu ma peaks oskama ladina keelt, et seda kogeda. Aga ma ütleksin, et olemas mingisugune keel, kus ma ei pea sõnu teadma. Ma tunnen nii, kui ma vaatan Pio Missasid. Ma tean, mis toimub, ja ma tunnetan seda sügavalt. See tundub isegi võimsam kui siis, kui ma tean iga sõna. See võtab mind välja intellektuaalsest reaalsusest ja asetab mind kindlalt tunnete valdkonda.

RB: Kas sa tead Joseph Campbelli? Ta kasvas üles katoliiklasene, kaua aega tagasi, vanas kirikus. Tema sõnul oli suurim probleem Missa vormi muutmisel, et me muutsime selle rohkem nagu kokanduse näituseks. Ta pidas silmas, et siin me oleme, kõik on hästi valgustatud, ma teen seda ja seda. Ja ma saan tema mõttest aru, see on sama mõte, mille sina välja tõid – et see muutub liiga ilmselgeks, liiga ratsionaliseerituks. See tõesti võtab sellest kogemusest midagi ära, eemaldab müstilisuse. Osa viiruki kasutamise mõttest, nagu me katoliku Missal teeme – meie palved lähevad Jumala juurde, jah tõesti. Aga osa sümbolist on see, et see blokeerib meie nägemise. Suits jääb tee peale ette. See läheb isegi silma. Inimesed köhivad ja ütlevad, et nad ei näe. Aga pühade asjade läheduses on see igati kohane. Kui kõik on silmale näha ja heleda valguse all, siis see juba definitsiooni kohaselt ei ole püha. Minu jaoks on probleem see, kuidas leida viis, et austada kõiki neid asju, millest me räägime. Liturgilistes sõdades näevad inimesed mõlemal pool häid asju – aga kuidas leida viis, et kõik need asjad leiaksid oma koha?

SL: Jah. Ja inimesena, kes on kunstidega seotud – blokeerida osasid meeli tähendab kõrgendada teisi. Kui sa paned mind sellesse ratsionalistlikkuse ja loogilisse sõnade ja tegude järjestusse, siis ei jäta see tundmustele ruumi. Aga ladina Missa paneb mind otse tundmuste keskele, sest ma ei saa selle sõnaga vaielda – ma ei tea, mida see sõna tähendab. Mulle jääb ainult tunne. Ja see tundub püha ja ühendav. Ma ei olnud kunagi ateist, ma olin alati agnostik. Mul oli alati uskumus, aga mul puudus ühendus. Ladina Missa andis mulle midagi, kus ma tundsin end ühendatult.

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut “Christian Philosophical Theology”, kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon, ning teine – mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu “Instant Karma”), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: “Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.” Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks – et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist:

Artikkel ilmus originaalselt lehel wordonfire.

Juba kolmandat aastat järjest toimub Neitsi Maarja taevassevõtmise püha palverännak Vastseliinasse. Palverännurada kulgeb ühest Võrumaa otsast teise (80km) läbi künklike metsade ja põldude. Tee peale jäävad keskaegsed Urvaste ja Rõuge kirikud, kus peatume Missaks, mida pühitseb isa Tomasz, traditsioonilises vormis. Palverännak leiab aset 13.-15. augustil. Registreerida saab end lehel https://viamariana.ee/, kust saab ka palverännaku kohta lähemalt lugeda.

Palverännaku eesmärk on taaselustada keskaegne traditsioon, mil Vastseliina oli üks olulisemaid palverännaku kohti Põhja-Euroopas. Ime tõttu, mis Vastseliina kabelis toimus, kinnitas Paavst Innocentius VI 1354. aastal, et palverändurid, kes Püha risti kabelit külastavad saavad 40-päevase indulgentsi. Selle ime kohta saab täpsemalt lugeda siin.

Pärast esimest säärast palverännakut 2020. aastal avaldas Maaleht sellest loo, kus osalised oma muljeid jagasid. Järgnevalt avaldame täispikad küsimused ja vastused, millest kõik maalehte ei jõudnud.

Vastab Arno Humal

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

See palverännak tähendas minu jaoks palju. Kuigi Eestis toimub katoliiklikke palverännakuid igal aastal mitmeid, on need enamasti ühepäevased ja ei hõlma endas pikka jalgsikõndimist. Seekordne palverännak algas pühapäevaõhtul Püha Missaga Tartus ning järgmisel hommikul alustasime kõndimist Urvaste kirikust Vastseliina poole, kuhu jõudsime teisipäeva õhtuks. Seega nõudis käesolev palverännak ka tublisti füüsilist pingutust, mis oli minu jaoks nende päevade üks väga oluline osa. Katoliku usus moodustavad füüsiline ja vaimne lahutamatu terviku ja usun, et nii toimis see ka nendel päevadel – pikk rännak justkui loob teise seisundi, mis aitab paremini näha, kuulata ja märgata. 

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Varasemalt pole ma väga paljudel palverännakutel ise osalenud. Siiski võib nende hulka arvata katoliku noortepäevad Krakovis aastal 2016, mille käigus oli vaja ühel päeval ka pikemalt kõndida. Lisaks olen teinud lühikesi “palvejalutuskäike” oma kodukohas Eestis, mis on ka tegelikult palverännakud. Katoliku noorte seas oli plaan sõita selle aasta kevadel Pratsusmaale, kus toimub igal aastal palverännak Pariisist Chartres’i linna ja kus osaleb paarkümmendtuhat noort üle maailma, aga kahjuks jäi see ettevõtmine arusaadavatel põhjustel sellel aastal ära.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännaku puhul on tegemist ajaga, mil võetakse aega elu kesksetele küsimustele. See on aeg elu peeglisse vaatamiseks ja korrektuuride tegemiseks. Iseendaga silmitsi seismine pole aga sugugi “kerge” tegevus, aga pikk rännak aitabki kaasa igapäevaelu kohustustest välja tulla ja võtta aega sellele, mis pahatihti tähelepanu liiga vähe saab. Ka elu on teekond, aga küsimus on, kuhu?

Vastab Lauri Jõeleht

Lauri, 45 aastane, katoliiklane 20 aastat. Olen helilooja ja kitarriõpetaja. Jõudsin katoliikluseni õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tutvudes Euroopa klassikalise muusika pärandiga ja eelkõige gregooriuse lauluga, tekkis tõsine huvi selle pärandi vastu, mis on kogu Euroopa kultuuri nii pikalt toitnud.

– Esmalt ideest ja ettevalmistusest. Kuidas selle ettevõtmiseni jõudsite, et taaselustada Vastseliina palverännutee?

Idee korraldada palverännak Vastseliinasse tekkis osaliselt sellest, et sellel aastal ei olnud võimalik võtta osa ühest maailma suurimast palverännakust Prantsusmaal, kus kõnnitakse Pariisist Chartres´i Katedraali. Algselt oli mõte panna kokku grupp, et osaleda Chartres´i palverännakul mai kuus. Kuid kuna see jäi seoses viiruse levikuga ära, siis tekkis mõte korraldada palverännak siin Eestis. Ja tutvudes Vastseliina linnuse ajalooga, mõistsime, et meil on Eestis endal niivõrd oluline koht, mis on olnud üks olulisemaid palverännaku sihtpunkte Põhja-Euroopas. Vastseliina kabelis oli valge risti ime tunnistajateks väga suur hulk inimesi, mistõttu seda ka paavst Innocentius VI tunnistas ja see pühapaik sai kuulsaks üle Euroopa. Sellest siis saimegi mõtte korraldada palverännak just sinna.

– Kui kaua ettevalmistused kestsid ja kui suur oli korraldusmeeskond?

Konkreetne idee korraldada palverännak juba sellel suvel, tekkis alles siis kui oli selgunud, et Chartres´i palverännakut ei toimu ja meil oli eriolukord lõppenud ja selge, et võime Eestis midagi koos teha.

Seejärel rääkisin mõttest meie Tallinna koguduse preestrile isa Tomasz Maternale. Ja tema arvas, et see on hea mõte. Kuna tema jaoks oli ainuke sobilik aeg seda teha juuli alguses, siis jäi aega korraldamiseks vaid 3 nädalat. Põhiline korraldusmeeskond koosnes 4 inimesest.

– Kui palju osalejaid?

Kuna aega korraldamiseks oli vähe ja meil kellelgi ei olnud ka kogemust sellist asja korraldada, siis otsustasime, et avalikult infot selle toimumise kohta ei levita. Rääkisime isiklikult sellest oma sõprade ja tuttavate seas ning meie üllatuseks oli huvi nende hulgas selle vastu väga suur. Kokku osales palverännakul 38 inimest, mis oli esimese korra kohta väga hea.

– Kas kõndisite maha eesmärgiks seatud teekonna? Läks kõik ilma viperusteta?

Kuna soov oli alguspunktiks valida ka katoliiklikus mõttes oluline punkt, siis sai selleks Urvaste Püha Urbanuse kirik, mis on kindlasti üks vanimaid säilinud katoliku kirikuid Eestis ja mis oli tõenäoliselt olemas ka juba ime toimumise ajal Vastseliinas. Teekond Vastseliina linnusesse oli 67 kilomeetrit, mille läbisime 2 päevaga.

– Milleks on vaja palverännakut?

Kõik inimesed ilma erandideta peaksid mõtlema sellele, et nende elu siin maa peal on ajutine. Inimesed, kes peavad ennast kristlasteks, peaksid olema veendunud, et see, milline saatus neid peale surma ootab, sõltub siin maa peal elatud elust. Lugedes Evangeeliumitest Kristuse sõnu, saab selgeks, et iga inimene peab võtma oma usuelu äärmiselt tõsiselt. Sellest lähtuvalt peab iga inimene elama sügavalt vaimset elu, et suuta elada kooskõlas Kristuse õpetusega ja vastu panna erinevatele kiusatustele, mis võivad inimesele mõjuda hukutavalt. Ei piisa vaid kord nädalas kirikus käimisest, et hoida endas vaimset ja maist poolt tasakaalus. Seetõttu on juba kristluse algusaegadest peale peetud äärmiselt oluliseks, et iga inimene võtaks vähemalt kord aastas natuke pikemalt aega, et argipäevastest tegemistest kõrvale hoida ja mõtiskleda kõige olulisema üle oma elus. Palverännak on üks suurepärane võimalus selleks. Tundsin ise kuidas kõndides üks teelõik teise järel tekkis ühel hetkel teatud ajatuse tunne, millal sa tõesti väljud igapäevaste askelduste maailmast ja suudad tõeliselt süveneda mõtisklusse igaviku üle. Teiseks sümboliseerib palverännaku teel mingi sihtpunkti suunas liikumine meie elu, mis on samuti nagu rännak oma lõppeesmärgi poole, milleks on jõudmine Kristuse juurde. Need ongi põhjusteks, miks palverännakud on olnud niivõrd populaarsed kogu maailmas juba iidsetest aegadest peale.

Vastab Oto Tuul

– Mida palveränd Sulle isiklikult juurde andis?

Mulle tundub, et palverännaku puhul ei olegi nii oluline see, mida see mulle andis. See ei ole järjekordne viis millegi põneva kogemiseks või omandamiseks. Pigem oli see võimalus ennast füüsiliselt proovile pannes usaldada ennast Jumala hoolde, unustada paariks päevaks ülejäänud maailm, süveneda palvesse ja lasta Temal enda hinges tegutseda. Kui see midagi isiklikult andis, siis uut indu võtta enda vaimuelu tõsisemalt ja usku sellesse, et kõik pole veel tühine.

– Millistel palverändudel Sa varasemalt osalenud oled? Kui neid on palju, siis võid välja tuua mõned meeldejäävamad koos väikse põhjendusega.

Tartu katoliku koguduses on ka varem korraldatud palverännakuid Vastseliina. Need on toimunud küll bussiga ja on seega olnud palju mugavamad, just jalgsi pikema maa kõndimine toob esile palverännaku vaimse poole. Mida saab ka palverännakuks pidada oli osalemine 2016. aasta katoliiklikel Maailma Noortepäevadel Krakowis Poolas, kus samuti tuli vahepeal pikemaid vahemaid kõndida ja päevakava oli palvehetkedega tihedalt sisustatud.

– Kaasaegsele inimesele, eriti religioonikaugele eestlasele, võib tunduda selline ettevõtmine arusaamatu, narr või isegi vastumeelsust tekitav. Seda enam, et mõlemal päeval sadas vihma (vähemalt Tallinnas) ja teekonnal olid kaasas ka väiksed lapsed. Milleks seda vaja on, mida see mulle annab, küsiksid nad? Mida neile vastaksite?

Palverännak ei saa olla see, mis ta on, ilma palveta. Kui selles puudub vaimne komponent, on “palverännak”, olgu siis kodusel Võrumaal või Camino de Santiagol, parimal juhul huvitav matk, halvimal juhul vaid taldade kulutamine. Kui tahta anda vastust, milleks palverännak, tuleb enne vastata, milleks palve.

Palve on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole nii nagu ta ennast tuntavaks tegi Jeesus Kristuse isikus. Tihti on suurimateks takistusteks pühendunud palvele aga mugavus, igapäevased toimetused ja ajapuudus. Palverännakul, kus enamasti tuleb päevas kõndida kümneid kilomeetreid, oleme aga oma mugavustsoonist kaugele välja viidud, meil pole segavaid toimetusi ja meil on aeg, mida segamatult pühendada. Nii loob palverännakul osalemine ideaalsed tingimused iseenesesse süvenemiseks ja Jumala poole pöördumiseks. See aitab meil paremini mõista kõrgemat tegelikkust — et kõik me inimesed oleme siin maises maailmas vaid ajutisel palverännakul — ja vastavalt sellele oma samme paremini seada.

Mis on noveen?

Noveeni palvetamise traditsiooni pärineb algkiriku aegadest. Kui Kristus oli läinud taevasse, tõotas ta jüngritele saata Püha Vaimu, et neid rüütataks “väega kõrgelt” (Lk 24, 49). Selle aja jooksul olid apostlid “ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1,14). Sellises püsivas ja tugevas palveseisundis ootasid nad kõik Püha Vaimu tulekut. Taevasseminekut ja Nelipüha lahutab aga täpselt üheksa päeva. Nendest suurtest sündmustest kasvaski välja kindel palveviis: palvetada üheksa päeva vältel imelist taeva kinki oodates. Noveen tuleneb ladinakeelsest sõnast novem, mis tähendab “üheksa”.

Tavaliselt on noveenil üks kindel palvesoov, mida Jumalalt tulihingeliselt palutakse. Noveeni juurde kuuluvad etteantud palved, mis osaliselt võivad igal päeval muutuda. Kuid nendest veelgi tähtsam on üheksapäevane palveseisund. See tähendab, et Jumalaga püütakse olla suuremas ja lähedasemas ühenduses ja seda mitte ainult noveeni palvete lugemise ajal, vaid ka kogu ülejäänud aja vältel. Viibitakse teatud viisil kõrgendatud tähelepanus Jumala suhtes. Palveseisundit võivad aidata lühikesed armastusehüüded Kolmainu Jumala poole nagu “Jumal, ma usaldan Sind”, “Ma armastan Sind kogu südamest” või “Ma kummardan ja austan Sind, pühim Kolmainus Jumal” või ka muud spontaansed armastusest kantud hüüatused ja tänuavaldused.

Noveene on väga mitmesuguseid: levinumad on noveenid konkreetse pühaku eestkostel. Näiteks noveen pühale Joosepile või pühale Johannes Paulus II-le või muidugi Neitsi Maarjale, kelle nimetusi on määratul hulgal (Halastuse Emale, Imettegeva medaljoni Neitsile, Valude Emale, Maarjale, kes harutab lahti sõlmi jne…). See tähendab, et oma palve esitatakse Jumalale pühaku eestkoste läbi. Kuna pühakud on Jumalaga kujuteldamatult tihedamas ühenduses kui maapealsed inimesed, tugevdavad nad meie anumist ja viivad selle otsejoones Jumala ette koos omaenda palvete ja teenetega.

Meie esitame siinkohal sel erilisel ajal noveeni Pühale Vaimule. See on kõige algupärasem noveen, nagu võisime teada saada, mis lähendab meid apostlite ajale, kui kõik olid ühiselt palvetamas koos Neitsi Maarjaga Püha Vaimu ootuses. Nõnda on ka Neitsi Maarja alati koos meiega palvetamas – tema, täidetud Püha Vaimu kogu täiusega, on teatud mõttes Püha Vaimu tuleku garantiiks. Võime olla kindlad, et sinna, kus on Neitsi Maarja, Püha Vaimu kaasa, laskub taevane kink ilmtingimata, kuna Neitsi oma alandlikkuse, puhtuse ja armastusega on justkui magnet, millele Jumal ei saa vastu panna. Palvetagem siis tulihingeliselt nagu apostlid koos Jeesusega emaga, et Püha Vaim tuleks ja tooks meile kogu oma armutäiuse.

Püha Vaimu noveen, 1. päev
Püha Vaimu noveen, 2. päev
Püha Vaimu noveen, 3. päev
Püha Vaimu noveen, 4. päev
Püha Vaimu noveen, 5. päev
Püha Vaimu noveen, 6. päev
Püha Vaimu noveen, 7. päev
Püha Vaimu noveen, 8. päev
Püha Vaimu noveen, 9. päev

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe’ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis on võimalik, et tänu Anscombe’ile saime me “Narnia kroonikad”. Aga kuna Lewis oli esimene, kes mind kristluse juurde tõi, ning olin hakanud temast päris lugu pidama, siis ei pruukinud see minu jaoks eriti positiivne sissejuhatus olla.

Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed. Pealegi köitis mu tähelepanu märkus, et Anscombe oli ka ise kristlane – ta oli nii filosoof kui katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Aga olla kuulus filosoof ja katoliiklane ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta – see kõik tekitas Anscombe’i vastu huvi. Hakkasin hoopis tema kohta rohkem informatsiooni otsima ning mida rohkem ma lugesin, seda rohkem pidin silmi hõõruma ja imestama, et selline inimene on tõepoolest olemas olnud.

Ühes artiklis öeldakse tema kohta näiteks nii: “Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline.”

See ebatavaline naine, Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe, sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Pärast debatti Lewisega kavatses viimane teda uuesti esinema kutsuda teemal “Miks ma usun Jumalasse”. Lewis arvas nimelt, et kui Anscombe on ümber lükanud halva teismi pooldava argumendi, on tema kohustus kristlasena leida selle asemele häid argumente. Paraku Lewis lõpuks kas ei esitanud kutset või ei võtnud Anscombe seda kutset vastu, ning tegelikult ei olegi ta enda pöördumise kohta kirjutanud midagi enamat, kui et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Ma ei tea, milliseid raamatuid ta täpselt luges, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest. Anscombe on ise kirjutanud sellest, kuidas tema esimene kokkupuude filosoofiaga oli katse parandada ühe jesuiidi teoloogi teoses kirja pandud Jumala-tõestust (kusjuures asjatult, kuna ta avastas, et iga tema parandatud versioon sisaldas endas üha peidetumal kujul seda sama viga, mille ta oli originaalses argumendis tuvastanud).

Tundub, et Anscombe’i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik “hea”, mis on katoliikluseski, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: “Kas pärast konsekratsiooni on see jälle leib?” Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transsubstantsiatsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe’i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas see noor tüdruk katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe’i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal. Samal aastal abiellus ta teise katoliiklusesse pöördunud filosoofi Peter Geachiga, kellega ta oli kohtunud Corpus Christi protsessioonil. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Oma õpingute käigus tutvus Anscombe ilmselt 20. sajandi olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga. Anscombe on meenutanud, kuidas ta küsis Wittgensteinilt tema loengus ühe küsimuse fenomenalismi kohta, mis oli teda aastaid vaevanud. Kahjuks ei ole ma võimeline siinkohal selle küsimuse mõtet reprodutseerima, aga see sai loengusaalis naerupahvakute osaliseks. Kuid Wittgenstein võttis küsimust täie tõsidusega, ning Anscombe sai lõpuks vastuse, mis teda rahuldas. Tema ja Wittgensteini vahel arenes sõprus, mis oli Wittgensteini puhul äärmiselt ebatavaline, kuna ta ei kannatanud “akadeemilisi naisi” ning põlgas eriliselt naisfilosoofe. Anscombe oli selles suhtes erand, ning Wittgenstein andis talle isegi hellitusnime “vanamees”. Hiljem on just Anscombe’i tõlke ja toimetamise kaudu Wittgensteini saksakeelsetest märkmetest tema mõtted meieni jõudnud.

Olgu ka mainitud, et Wittgenstein ise oli katoliikluse hüljanud, ehkki suhtus sellesse austusega. Ta olevat öelnud, et ta ei suudaks kunagi uskuda kõike seda, mida Anscombe usub. Samas Anscombe pidas Wittgensteini sisemises mõttes religioosseks inimeseks. Enne surma tahtis Wittgenstein kohtuda mõne “mittefilosoofilise” preestriga; Anscombe andis talle kontakti. Preester, Anscombe ja veel mõned õpilased olid Wittgensteini surivoodi ümber, aga pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud – ta oli juba teadvuse kaotanud, kui preester kohale jõudis.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge’i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986. Samal ajal õpetas ta ka Oxfordis. Anscombe andis tähelepanuväärse panuse muljetavaldavalt paljudes filosoofia valdkondades, kuid kõige rohkem on ehk tähelepanu pälvinud tema töö eetika valdkonnas. Kord pidi ta loengukursusel asendama oma sõbrannat Philippa Footi (kes muide on nn trolley problem-i autor), kes oli jäänud lapseootele. Selleks pidi ta läbi lugema kaasaegsete moraalifilosoofide tööd, ning see kogemus pani ta pehmeltöeldes nördima. Artiklis “Modern moral philosophy” kaitses ta väidet, et kõigi kaasaegsete moraalifilosoofide filosoofia on enam-vähem üks ja seesama. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi – isegi mitte süütute tapmist – ei peeta absoluutselt keelatuks. Ta lõi selle kirjeldamiseks mõiste “konsekventsialism” (consequentialism) – see on vaade, mille kohaselt võib piisavalt heade tagajärgede puhul õigustada ükskõik mille tegemist; või teisisõnu, et meie tegude tagajärjed on need, mis määravad nende moraalsuse. Samuti arvas ta, et see on ohtlik, kui moraalifilosoofid opereerivad kristlikus raamistikus ning räägivad moraalsetest kohustustest, ilma, et nad usuksid seadusandja – Jumala – olemasolusse. See oleks nagu rääkida kohtuotsusest pärast seda, kui sa oled elimineerinud kohtud ja kohtunikud. On öeldud, et selle artikliga algatas Anscombe ainuisikuliselt “vooruseetika renessansi” – ta tõi tagasi teist tüüpi moraalifilosoofia, mille esindajaks võib näiteks pidada ka eelkristlikku Aristotelest, kes ei kasutanud moraalse kohustuse mõistet.

Kuidas aga avaldus Anscombe’i enda elus tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides “keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu”. Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes “teiseklassilist” spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe’i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe’i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et “see naine ei jäänud ka kunagi vakka”. Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal, nagu tänapäevalgi, tähendas see peaasjalikult küsimusi seksuaalsusest ja abordist. Anscombe kirjutas suure läbinägelikkusega sellest, kuidas kontratseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Arvestades, et ta kirjutas aastakümneid enne seda, kui maailmas loodi esimesed samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliidud, võiks seda pidada isegi prohvetlikuks. Aga selle konstanteeringu tegi Anscombe peaaegu möödaminnes. Tema argument oli: need, kes aktsepteerivad kontratseptiive, ei liigu nende juurest kohe edasi kõigi teiste seksuaalsete pahede juurde – sest harjumused on visad surema ja auväärsuse kest toidab eelarvamusi – aga neil ei ole nende pahede vastu ühtki head argumenti esitada. Aga lõpuks need, kes proovivad seksi muuta pelgalt üheks meelelahutuse vormiks, maksavad selle eest: nad kaotavad endast kogu sügavuse.

Muidugi ei peljanud Anscombe kirjutada ka spetsiifiliselt katoliiklikule auditooriumile. Ühes postuumselt avaldatud artiklis annab Anscombe edasi sõnumi, mida ta soovib, et oleks neil aegadel kuulnud piiskoppidelt:

“Jälle on saabunud ajad, muistse maailma ajad, kus kõigile on selge, et juba ainuüksi kristlaseks olemise kutsumus eraldab teid maailmast, kuigi jätab teid sellesse. Kristluse sajanditepikkuse ajaloo jooksul õpetas Kirik teie esiisasid Jumala seadusi vähemalt tundma. Siis teeskles avalik pahelisus harva olevat voorus ise, ning mis eriti tähtis, abielu oli tavaliselt regulaarne kristlik abielu. Pole siis ime, et nendel aegadel ei tuntud ära, et tavaline kristlik kutsumus ei ole sellest maailmast. Kuid nüüd, nende kahekümnenda sajandi kümnendite jooksul, on see kõik muutunud. Kõik näevad nüüd, et katoliiklik kristlane ei ole kutsutud maailmaga muganduma. Kus ebapuhtust soovitatakse igalt poolt normiks teha, peate teie vastu võtma teistsuguse normi. Te teate, et puhtuse seadus, mida maailm vihkab, on see: otsige vaid abielus sugulist rahuldust; väljaspool abielu olge vabad. Sest sugulise läbikäimise kombed on maailmas teatud orjuse tüüp, mis mürgitab mitmeid suhteid, muudab meid võimetuks teatud žeste väljendama ja kiindumusi omama, ning kõigest sellest peate te vabad olema. Abielluge, kui olete valmis lapsi saama; siis rõõmustage muretult teineteise lihas. Tõeliste abieluaktide sooritamisel saate te tavaliselt lapsi, ilma et te peaksite seda otseselt kavatsema; sest lapsed tulevad tavaliselt sellise elu elamisest. Kui teil tekib hiljem õigustatud vajadus laste saamisest hoiduda, on teil endiselt abielulise elu õigused, õigused üksteise kehale, ning te võite kasutada vahekorraks viljatuid perioode. Maailm raevutseb nende abieluseaduste peale, kisendades eriti selle loa kohta, et see on absurdne, kui kunstlikud kontratseptiivid on keelatud. Kuid maailma raev on iseenesest tõestuseks, et vahe on olemas: sest nad on vihased pühaduse seaduse peale, teistsuguste eluideaalide peale, mis teie ees on.”

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe’i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe’i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe’i kirjutised kontratseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe’i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. “Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa,” ütles Williams. “Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega.”

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja süütute tapmise vastu. 1956. aastal protesteeris ta avalikult Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani “patsifistlikuks kangelasteoks”, mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et “süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid”, nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama. Truman sai oma kraadi sellele vaatamata – Anscombe’i toetas vaid 3 inimest (ja Bernard Williams tegi väga selgeks, et ta ei taha sellise protestiga mingil moel seotud olla). Anscombe ei lootnudki ülikooli otsust ümber pöörata, aga ta ei tahtnud, et Truman saaks oma kraadi ilma, et oleks väljendatud vastupanu – ning selle eesmärgi täitis ta kuhjaga, kuna tema traktaat “Härra Trumani kraad” on hiljem saanud päris kuulsaks.

Allolevatel piltidel on aga näha, kuidas politsei veab Anscombe’i, kes oli sel hetkel juba Cambridge’i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Anscombe kirjutas palju varase embrüo olemusest (näiteks kandis üks tema artikleid pealkirja “Kas sa olid kunagi sügoot?“), aga ta arvas, et tegu on puhtalt akadeemilise küsimusega, mis ei peaks abordi küsimuses praktilist mõju omama. Ta kirjutas, et isegi kui kahelda viljastatud munaraku inimolendiks-olemises, siis juba varsti tekib äratuntav inimkuju, ning igal juhul on tegu inimolendi algega (või inimolendite, kui see peaks jagunema kaksikuteks), ning seega on ka kõige varasem abort kas mõrv või midagi, mis on sama halb, nagu mõrv. Kahel korral arreteeriti ta abordikliiniku juures protesteerimise eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe’i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe, keda on nimetatud koguni suurimaks naisfilosoofiks ajaloos.

On raske ette kujutada, kuidas see tal õnnestus, aga Anscombe kirjutas kõik oma suured filosoofilised teosed, nagu raamat “Intention” või juba mainitud artikkel “Modern moral philosophy”, piltlikult öeldes mähkmete keskel. Samas on Anscombe’i tütar Mary Geach kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Küsimusele, kes on tema lemmiklaps, vastas Anscombe, et see, kes on parajasti nelja-aastane. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees “On transubstantion” kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning “kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas.”

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe’il endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse ja riietuse põhjal vaeseks talunaiseks. Anscombe’i peres palvetati üheskoos igal hommikul ja õhtul, ning Anscombe võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. “Kõige eest, mida on okei tahta,” sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: “Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust.”

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Seepärast mõjuvad teatud aspektid tema juures tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Ei tasu aga arvata, nagu oleks Anscombe end seetõttu feministiks pidanud, vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid selle üle, et preestriseisus on avatud üksnes meestele, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kui põhimõtet “vihka pattu, armasta patust” tehakse tänapäeval millegipärast maha kui ebasiirast, siis Anscombe’i ja teme pere elus ilmnes see minu meelest täiesti võrratul kombel. Kõik tagakiusatud leidsid Anscombe’i juures kaitset. Endised tudengid on meenutanud, kuidas Anscombe’i juurde võis filosoofiliseks aruteluks sisse astuda “nii öösel kui päeval”, ning eriti olid tema uksed valla neile, kes vajasid eetilisi nõuandeid. Üks professor, kellele Anscombe nähtavasti eriti ei sümpatiseerinud, olevat oma tudengit hoiatanud: “Mõtle kaks korda, enne kui sa Geachi ja Anscombe’i juurde õhtusöögile lähed. Sa ei tea kunagi, kas sind pannakse seal istuma mõne käima peal Pakistani moslemi kõrvale, kes tahab last alles hoida, või mõne kalli homopoisi kõrvale, kellele Anscombe tahab õpetada eetikat ja karskust. Auväärne? Minu meelest on tema ja kogu ta õukond segased!” Kui Anscombe sellest kuulis, olevat ta jällegi vastanud: “Segane? Võib-olla olen ma seda. Ehk olen ma Kristuse narr. Ma soovin vaid, et oleksin seda rohkem.”

Oxfordi ülikool oli kahekümnenda sajandi keskel veel väliselt konservatiivne koht, aga sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti aktsepteerida ilma suurema kärata. Ilmselt häiris ülikooli kogukonda rohkem avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi ning jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast. Ilmselt oli ta seda häirivam, et ei vastanud sugugi stereotüüpsele arusaamale inimestest, kes niimoodi elavad ja usuvad. Anscombe oli äärmiselt rikas isiksus, kuulus suitsetamise ja šampuse joomise poolest. Tema kirjutistest kumab tihti läbi hea huumorisoon, ning inimesed, kes teda tundsid, kinnitavad, et talle meeldis nalja heita (ja ka vanduda). Tema kodu oli täidetud laste ja kõiksugu külalistega. Ta armastas head toitu ja nautis selle valmistamist koos oma lastega.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe’i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda “vaese elu” jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: “Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla “vaimus vaene” on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud.” Ta lisas, et on veider, kui kellegi jaoks ilmestab seda vaesust tavaline karske abielu, aga sellised on ajad, kus me elame. Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: “Sest ma usun Kristuse õpetust.”

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud lõpetada Anscombe’i käsitlevat artiklit järgmise kokkuvõttega: “See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt.”

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach’i suudlemine.

Vaata ka:

Ecce homo – Ignace Lepp	Milline on Kirik aastal 2000?	Rahvas ja liturgia – Una Voce ajalugu
Katrin Laur, veebruar 8, 2022 Lepp oli omal ajal mitte ainult kõige tuntum eestlane, vaid vaieldamatult ka kõige suurem müstifikaator. Ainult Eestis temast midagi ei teatud, ega teata seniajani.	Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	Dom Alcuin Reid, detsember 5, 2021 Seda, mis juhtus lääneriituse katoliiklaste püha liturgiaga kuuekümnendatel aastatel, ja mis viis täiesti uute rituaalide väljamõtlemisele, nägid paljud kui hullumeelsust, mis põhjustas suurele hulgale katoliiklastele piina.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu “päästetud” olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme “päästetud”, oleks parim lühike vastus ehk see: “Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva” (vt kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda, ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, “Nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?”

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on “päästetud” selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida “pääsemisest” selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb, “igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole” (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele, “Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.” (1Kor 15:1-2)

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus originaalselt Coming Home Networkis.

Vaata ka:

Milline on Kirik aastal 2000?	Püha Sebastiani võrkpalliturniir 2022	Jõulude lühilugu I-st kuni XX sajandini
Joseph Ratzinger, jaanuar 9, 2022 Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse.	“Läti Henrik”, märts 12, 2022 See oli Issanda aastal 2022, paastukuu 12. päeval, kui Dorpati linnakeses elavad ristiinimesed otsustasid üksteisega väikese madina korraldada ja kogunesid seks puhuks Tähe tänava spordihalli võrkpalli mängima.	Heido Trofimov, detsember 22, 2021 Rännak läbi ajaloo paljastab, kuidas iga sajand on panustanud omal moel tänapäevaste jõulude kujunemisse.
Loe edasi →	Loe edasi →	Loe edasi →