Kahjuks on laialt levinud arusaam, et Pühima Kolmainsuse müsteerium on matemaatiline müsteerium ehk kuidas üks võib võrduda kolmega. Tavaline kristlane aktsepteerib Kolmainsuse õpetust, „edumeelne“ kristlane aga hülgab selle. Sageli on aga nii, et üks võtab vastu ja teine lükkab tagasi just väite, et üks võrdub kolmega. Usklik põhjendab, et Jumal on seda öelnud, seega peab see olema tõsi; skeptik aga leiab, et see ei saa olla tõsi ja järelikult pole Jumal seda öelnud. Kui ühelt õpetatud mittekatoliiklikult teoloogilt küsiti, kas ta usub Kolmainsusesse, vastas ta: „Ma pean tunnistama, et Jumala aritmeetiline aspekt ei huvita mind eriti“. Kui isegi õpetlased peavad seda aritmeetiliseks küsimuseks, siis ei saa tavalistelt inimestelt palju enamat oodata.

(i) Kolmainsuse õpetuse tähtsus

Proovige ette kujutada, mis juhtub siis, kui usklikult nõutakse äkitselt selle õpetuse selgitamist – ja pane tähele, et kui teda just ei sunnita, ei räägi ta sellest üldse: on vähetõenäoline, et ta armastab oma usu peamist doktriini nii palju, et sooviks sellest teistele rääkida. Igatahes, siin ta nüüd on: talle on esitatud väljakutse ja ta peab midagi ütlema. Dialoog kulgeb umbes nii:

Usklik: „Vaata, Jumalas on kolm isikut ühes olemuses.“
Küsija: „Räägi lähemalt.“
Usklik: „Noh, on Jumal Isa, Jumal Poeg, Jumal Püha Vaim.“
Küsija: „Ah, selge – kolm jumalat.“
Usklik (ehmunult): „Ei, ei! Ainult üks Jumal.“
Küsija: „Aga sa ütlesid kolm: sa nimetasid Isa Jumalaks, see on üks; sa nimetasid Poja Jumalaks, see on kaks; ja sa nimetasid Püha Vaimu Jumalaks, see teeb kokku kolm.“

Siin dialoog laguneb. Uskliku suust tuleb vaid sõnade supp – laused, mis algavad ega lõpe, sõnad, mis muutuvad poole pealt millekski muuks. See kestab lühemat või pikemat aega. Kuid lõpp kõlab umbes nii: „Näed nüüd, kolm on üks ja üks on kolm.“ Küsija vastab loomulikult, et kolm ei ole üks ega üks kolm. Siis jõuab kätte uskliku suur hetk. Silmad säramas, hüüab ta: „Ah, see ongi saladus. Sa pead lihtsalt uskuma.“

Tõepoolest, Kolmainsuse õpetus on müsteerium ning seda saame mõista ainult usu kaudu. Kuid see, mida me just kuulsime, ei ole Kolmainsuse müsteerium, see pole üldse mingi müsteerium, vaid puhas mõttetus. Võib-olla on see kangelaslik usk, mis suudab seda uskuda, nagu mehe puhul, kes

    soovis, et neid oleks neli,
    et ta saaks neid rohkem uskuda –

või on see lihtsalt täielik mõistuse ükskõiksus – Jumal on endast midagi ilmutanud, me aktsepteerime seda kui fakti, ent ei tunne vähimatki huvi süveneda. Jumal on öelnud, et Ta on kolm isikut ühes jumalikus olemuses, ja meie vastame „Just nii“ – ning mõtleme edasi muudest asjadest: eelmise nädala vaimulikud harjutused, järgmise nädala piht, paastuaeg, Lourdes, Kiriku sotsiaalõpetus või misjonitöö. Kõik need on olulised asjad, kuid võrreldes Jumalaga, on need tühised – ja Kolmainsus on Jumal ise. Nendest asjadest tuleb tõepoolest mõelda, kuid mõelda ainult neist ja Kolmainsusest mitte üldse – see on lihtsalt rumalus. Ja mitte ainult rumalus, vaid ka mingit laadi tundetus, peaaegu kalkus Jumala armastuse suhtes.

Sest Kolmainsuse õpetus on Jumala sisemine, kõige sisemisem elu, Tema sügavaim saladus. Ta ei pidanud seda meile ilmutama. Me oleksime võinud saada päästetud ka ilma selle lõpliku tõe teadmiseta. Kõige rangemas mõttes on see Tema asi, mitte meie. Aga Ta ilmutas selle meile, sest Ta armastab inimesi ning soovib mitte ainult, et Teda teenitaks, vaid ka tõeliselt tuntaks. Kolmainsuse ilmutus oli teatud mõttes isegi veel kindlam tõestus kui Kolgata, et Jumal armastab inimkonda. Selle viisakas aktsepteerimine ja unustamine on tundetus, mida on raske mõista nendes, kes ometi armastavad Jumalat – nagu paljud seda kindlasti teevad, kuigi nad ei oskaks Kolmainsuse õpetust paremini seletada kui see usklik, kelle dialoogi me just äsja käsitlesime.

Kuidas me küll jõudsime sellise veidra väänatud tõlgenduseni kõrgeimast tõest Jumala kohta? Selle õpetuse lühivorm, mida oleme kogu elu kuulnud, kõlab: kolm isikut ühes olemuses. Kuid kui me ei anna sõnale isik mingit tähendust, ega ka sõnale olemus, siis on definitsioonist sisuliselt kaks nimisõna kadunud ja järele jäävad vaid arvud kolm ja üks – ning me püüame nende abil kuidagi hakkama saada. Võib-olla on uskliku peas midagi rohkemat, kui ta suudab sõnadesse panna. Ent see, mida ta siiski ütleb, jätab üsna tugeva mulje, et tema ettekujutus Kolmainsusest on lihtsalt moonutus. See ei pruugi talle otsest kahju teha, kui ta sellesse liiga sügavale ei vaata; kuid see ei too ka tema hinge mingit valgust. Ja tema katse seda sõnastada – kui ta on selleks sunnitud – võib vabalt kustutada selle vähese valguse, mis võib veel kellegi teise hinges hõõguda. Katoliiklane, kelle usk on kõikumas, võib sellise Kolmainsuse seletuse peale selle sootuks kaotada – eriti kui see tuleb mõnelt teiselt tugevama usuga katoliiklaselt. Ja kedagi, kes asub alles Jumala uurimise teele, ei julgustaks see seletus sugugi.

(ii) „Isik” ja „Olemus”

Võtkem nüüd vaatluse alla Õndsa Kolmainsuse õpetus ja uurigem, millist valgust see meile pakub – olles täiesti kindlad, et kui selles poleks meie jaoks mingit valgust, ei oleks Jumal seda meile ilmutanud. Oleks üsna õõvastav mõnituse noot öelda meile midagi, millest me mitte midagi aru ei saa. Õpetuse saab kokku võtta neljas väites:

Ühes jumalikus olemuses on kolm isikut – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Isa ei ole Poeg, Poeg ei ole Püha Vaim, Püha Vaim ei ole Isa: ükski isik ei ole teine.

Isa on Jumal, Poeg on Jumal, Püha Vaim on Jumal.

Kuid ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal.

Me oleme näinud, et kujutlusvõime ei saa siin aidata. Võrdlused ainelise maailmaga on pigem takistuseks kui abiks. Kui inimene on kord selle õpetuse olemusest aru saanud, on loomulik, et ta soovib seda väljendada võrdpiltide ja metafooride kaudu – näiteks kauni fraasiga lumen de lumine, „valgus valgusest”, millega Nikaia usutunnistus kirjeldab Poja suhet Isaga. Kuid see tuleb alles pärast – poeetiline väljendus juba mõistetud tõele, mitte tee selle mõistmiseni. Selleks peab intellekt üksi edasi minema. Ja intellekti jaoks peitub tee selle müsteeriumi juurde, nagu juba viitasime, sõnade „isik” ja „olemus” tähenduses. Siin ei ole tegemist mingisuguse aritmeetilise probleemiga. Me ei ütle, et on kolm isikut ühes isikus, ega ka kolm olemust ühes olemuses; me ütleme, et on kolm isikut ühes olemuses. Isegi aritmeetilise mõistatuse muljet ei teki. Meie ülesanne on mõista, mis on isik ja mis on olemus, ning seejärel mõelda, mida võib tähendada olemus, mida täielikult omavad kolm eristatavat isikut.

Sellelaadne mõtlemine nõuab uustulnukalt tõsist pingutust. Et teoloogia alal edasi liikuda, on määrava tähtsusega mõista, mida tähendavad „olemus” ja „isik”. Õnneks on meie otsingu esimene etapp üsna lihtne. Alustame iseendast. Väljend nagu „minu olemus” viitab sellele, et on olemas isik – mina –, kellel on olemus. Isik ei saaks eksisteerida ilma oma olemuseta, kuid siiski on nende vahel mingi vahe: isik omab olemust, mitte vastupidi.

Üks vahe ilmneb kohe. Olemus vastab küsimusele mis me oleme, isik vastab küsimusele kes me oleme. Igal olendil on olemus; iga olendi kohta saame õigustatult küsida: Mis see on? Kuid mitte iga olend ei ole isik – ainult mõistuslikud olendid on isikud. Me ei saaks õigustatult küsida kivi, kartuli või austrikohta: Kes see on?

Meie olemuse kaudu oleme siis see, mis me oleme. Sellest järeldub, et meie olemuse kaudu teeme ka seda, mida teeme – sest iga olend tegutseb vastavalt sellele, mis ta on. Kui rakendame seda enda puhul, jõuame veel ühe eristuseni isiku ja olemuse vahel. Me märkame, et on palju asju – loendamatult –, mida me suudame teha. Me võime naerda, nutta, kõndida, rääkida, magada, mõelda ja armastada. Kõike seda ja palju muudki saame teha seepärast, et meil, inimestel, on selline olemus, mis teeb need tegevused võimalikuks. Madu suudaks neist teha ainult üht – magada. Kivi ei suudaks neist ühtegi. Olemust tuleb seega mõista mitte ainult kui seda, mis me oleme, vaid ka kui seda, millest lähtuvalt me tegutseda saame.

Ent kuigi minu olemus on kogu minu tegutsemise allikas ja määrab, millised tegevused mulle on võimalikud, ei ole siiski olemus see, mis neid tegevusi teeb – mina teen neid, mina, isik. Nii võib nii isikut kui olemust käsitada kui tegevuse allikaid, kuid erinevas mõttes: isik on see, kes tegutseb, olemus on see, mille alusel või millest lähtuvalt tegevus toimub. Seda vahet saab väljendada mitmeti. Me võime öelda, et teatud asjad on meie olemusele omased, aga neid teeme meie ise. Võime öelda, et tegutseme vastavalt oma olemusele või selles. Sellest vaatenurgast on arusaadav, miks filosoofid räägivad isikust kui ratsionaalse olemuse atribuutsiooni keskmest: kõik, mis ratsionaalses olemuses tehakse, kannatatakse või kogetakse, tehakse, kannatatakse või kogetakse isiku poolt, kelle olemus see on.

Seega on meis olemas mingi tegelikkus, mille läbi me oleme see, mis me oleme – ja samuti mingi tegelikkus, mille läbi me oleme see, kes me oleme. Kuid kas need on kaks tõeliselt eraldi seisvat tegelikkust, või kaks tasandit ühes ja samas tegelikkuses, või seotud mingil muul viisil – sellesse me ei suuda iseendas piisavalt sügavale näha, et kindlalt teada. On ilmne vahe olenditel, kelle kohta saab öelda vaid, mis nad on, ja kõrgematel olenditel, kelle kohta saab öelda ka, kes nad on. Kuid nende viimaste puhul – isegi enda puhul, keda me oma kogemuste kaudu üsna hästi tunneme – näeme me mis-i ja kes-i vahet vaid ähmaselt. Meie arusaam oma olemuse kõige sügavamast tasandist on ähmane – ja arusaam isikust veelgi ähmasem. Kui keegi – lihtsalt parema puudumisel – ütleb: „Räägi mulle endast”, siis saame talle rääkida omadustest, mis meil on, või asjadest, mida oleme teinud. Aga sellest minast, kellel need omadused on ja kes need asjad on teinud, ei suuda me talle midagi öelda. Me ei suuda seda asetada tema pilgu alla. Tõtt-öelda ei suuda me seda kergesti ega järjepidevalt isegi iseenda pilgu alla tuua. Kui pöörame oma mõtte sissepoole ja püüame vaadelda seda, mida nimetame „minaks”, siis me teame, et seal on midagi – aga me ei suuda seda teravustada: see ei allu täpsele vaatlemisele. Nii oma olemuse kui ka oma isiku suhtes oleme rohkem pimeduses kui valguses. Ent vähemalt mõned asjad on meil selged: olemus ütleb, mis me oleme; isik ütleb, kes me oleme. Olemus on meie tegutsemise allikas; isik on see, kes tegutseb.

Esmapilgul võib tunduda, et see isiku ja olemuse tähenduse uurimine ei ole meid eriti lähemale viinud Pühima Kolmainsuse mõistmisele. Kuigi oleme jõudnud isiku ja olemuse eristamiseni meis endis, näib nüüd veelgi selgem, et ühte olemust saab omada ja selle kaudu tegutseda ainult üks isik. Väga suure kujutluspingutuse abil võime vaevu ette kujutada võimalust, et ühel isikul võiks olla rohkem kui üks olemus, avades talle mitu tegutsemisvälja. Aga mõte sellest, et ühte olemust võiks täielikult „kasutada” – rääkimata selle täielikust omamisest – rohkem kui üks isik, jätab intellekti nõutuks. Tunnistada, et me ei suuda mõista kolme isikut ühes jumalikus olemuses, on täiesti aus ja väärikas viide meie piiratusest. Kuid järeldada, et kuna inimesel on alati üks olemus ja üks isik, peab see samamoodi kehtima ka Jumala kohta – see on mõtlemisviga. Tegemist on tüüpilise antropomorfismiga – kalduvusega luua Jumal inimese näo järgi –, millega seoses on kristlikule Jumala-usu õpetusele juba varem etteheiteid tehtud.

Vaatame seda ideed lähemalt. Inimene on loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Seega on kindel, et inimene sarnaneb Jumalaga. Kuid me ei saa kunagi teha kindlaid järeldusi kujutisest selle algkuju kohta: me ei saa väita, et kui kujutis on mingit kindlat moodi, siis peab ka algkuju samamoodi olema. Mõni kuju võib olla väga hea inimese kuju. Aga me ei saaks selle põhjal väita, et inimene peab olema väga jäik, sest kuju on jäik. Kuju on jäik mitte sellepärast, et inimene oleks jäik, vaid sellepärast, et kivi on jäik. Sama kehtib iga omaduse kohta, mida kujutises märkame: tekib küsimus, kas see omadus on seal seepärast, et algkuju oli selline, või seepärast, et materjal, millest kujutis on tehtud, on selline. Nii on see ka inimese ja Jumalaga. Kui me saame inimese kohta teada midagi uut, tekib alati küsimus: kas inimene on selline, sest Jumal on selline, või on see lihtsalt parim võimalik viis Jumala sarnasust edasi anda olendis, kes on loodud eimillestki. Lihtsalt öeldes: me peame alati arvestama sellega, et lõpmatu tuleb paratamatult „alla skaleerida”, kui teda kujutatakse lõplikus olendis.

Rakendagem seda ühe isiku ja ühe olemuse küsimusele, nagu me seda inimeses näeme. Kas see üks-ühele suhe tuleneb olemise enda loomusest või on see lihtsalt midagi, mis iseloomustab lõplikku olemist? Isegi kõige selle valgel, mille oleme saanud teada isiku ja olemuse tähenduse kohta meis endis, oleme näinud, et palju jääb siiski hämaraks: mõlemad mõisted sukelduvad sügavusse, kuhu meie pilk enam ei ulatu. Isegi meie endi lõplike olemuste puhul oleks ennatlik väita, et ainus võimalik seos on üks isik ühe olemuse kohta. Kuid lõpmatust olemusest pole meil mingit kogemust. Kui Jumal ütleb meile, et Tema lõpmatu olemus on täielikult kolme isiku päralt, siis ei ole meil alust seda väidet kahtluse alla seada – isegi kui meil on peaaegu mõõtmatu raskus sellele mingitki tähendust omistada. Tõe aktsepteerimises iseenesest ei ole raskust, kui arvestada, et meil puudub kogemus lõpmatu olemusega ning Jumal on ise selle kohta sõna võtnud. Raskus ei seisne mitte aktsepteerimises, vaid tähenduse mõistmises. Ja ometi – kui me ei suuda selles vähemalt mingit tähendust näha, poleks sellel ilmutusel mingit mõtet. Tegelikult oleks üksnes pimedust pakkuv ilmutus lausa vastuolu mõiste enesega.

(iii) Kolm isikut – üks Jumal

Vaatame siis, millist tähendust – see tähendab, millist valgust – saame ammutada seni öeldust. Ühte lõpmatut olemust omavad täielikult kolm eri isikut. Siin tuleb olla väga täpne: need kolm isikut on eristatavad, aga mitte eraldi seisvad; ning nad ei jaga jumalikku olemust omavahel, vaid igaüks omab seda täielikult.

Astudes alles esimesi samme meie püüdes mõista Jumala kõrgeimat tõde, tasub hetkeks peatuda ja mõelda täpsuse vooruse üle. Tihti arvatakse, et täpsus sobib hästi matemaatikutele ja teadlastele, kuid mõjub piiravalt tegevustes, mis on spetsiifiliselt inimlikud. Noored kipuvad seda põlgama kui teatud sorti puhtusearmastust, mis sobib vaid väikestele inimestele. Ning üldine tunne on, et see piirab vaba hinge. Eriti halvas kuulsuses on täpsus usu puhul, kus seda nähakse kui murelikku kaalumist ja mõõtmist – midagi, mis lämmatab vaimupuhangu. Ent tegelikult on täpsus igas valdkonnas ilu võti: ilul pole suuremat vaenlast kui hooletu umbkaudsus. „Oleks Cleopatra nina olnud lühem,” ütleb Pascal, „oleks muutunud Rooma impeeriumi – ja seega kogu maailma – saatus.” Kaheksandik tolli pole just suur erinevus; võiks arvata, et armastaja ei muretse sellise täpsuse pärast. Kuid tema nina oli just sellel täpsel pikkusel, mis oli tema armastajate jaoks kaunis. Väike ebatäpsus oleks kõik ära rikkunud. Nii on ka muusikas, nii on igal pool: ilu ja täpsus käivad käsikäes – ja kui täpsus maha jääb, lonkab ka ilu.

Tulles tagasi sinna, kus see kõrvalepõige alguse sai: me ei tohi öelda kolm eraldi isikut, vaid kolm eri isikut, sest kuigi nad on eri – see tähendab, ükski neist ei ole teine –, ei saa neid siiski üksteisest lahutada. Igaüks neist on see, kes ta on, tänu sellele, et ta täiesti omab üht ja sama olemust. Ilma selle ühe ja sama olemuseta ei saaks neist keegi üldse olemas olla. Samuti ei tohi me kasutada väljendeid, mis viitaksid sellele, et need kolm isikut jagavad jumalikku olemust. Oleme näinud, et Lõpmatuses valitseb täielik lihtsus: ei ole osi ja seega ka ei ole võimalik mingisugune jagamine. Lõpmatut jumalikku olemust saab omada ainult tervikuna. Nagu ütles Neljas Lateraani Kirikukogu: „On küll kolm isikut, kuid üks täiesti lihtne substants, olemus või natuur.”

Kokkuvõtteks saame seni öeldut esitada järgmiselt: Isa omab kogu Jumala olemust kui oma olemust, Poeg omab kogu Jumala olemust kui oma olemust, Püha Vaim omab kogu Jumala olemust kui oma olemust. Kuna iga olendi olemus määrab, mis see olend on, siis on iga isik Jumal – terviklikult ja seega võrdselt teistega. Veel enam: olemus määrab ka selle, mida isik saab teha. Seega saab iga kolmest isikust, kes täielikult omab jumalikku olemust, teha kõike seda, mis kuulub Jumala olemusega kaasnevate tegude hulka.

Kõike seda öeldakse ka Pühima Kolmainu Suurpüha missa sissejuhatuses:
„Kõigeväeline ja igavesti elav Isa, … me kuulutame rõõmuga oma usku sinu jumalikkuse müsteeriumisse: kolm isikut, võrdselt majesteetlikud, jagamatus hiilguses – ja siiski üks Issand, üks Jumal, keda igavesti kummardatakse sinu igavese kirkuse sees.”

Et lõpetada meie uurimise esimene etapp, pöördume tagasi küsimuse juurde, mis meie eespool toodud kujuteldavas vestluses usklikult nii segase vastuse esile kutsus: kui igaüks kolmest isikust on täielikult Jumal, miks siis mitte kolm Jumalat? Põhjus, miks me ei saa öelda „kolm Jumalat”, saab selgeks, kui vaatleme, mida tähendab paralleelne väljend „kolm inimest”. See tähendaks kolme eri isikut, kellest igaühel on inimlik olemus. Ent siinkohal tuleb tähele panna, et kuigi nende olemused oleksid sarnased, oleks igal oma. Esimene inimene ei saaks mõelda teise inimese mõistusega, vaid ainult enda omaga; teine ei saaks armastada kolmanda tahtega, vaid ainult oma tahtega. Väljend „kolm inimest” tähendaks kolme eri isikut, igaühel oma iseseisev inimlik olemus, oma „varustus” inimesena. Samamoodi tähendaks väljend „kolm jumalat” kolme eri isikut, kellel igal oleks omaette jumalik olemus, oma iseseisev „varustus” Jumalana. Aga Pühimas Kolmainsuses ei ole see nii. Need kolm isikut on Jumal mitte seetõttu, et nad omavad võrdseid ja sarnaseid olemusi, vaid seetõttu, et nad omavad üht ja sama olemust. Nad teevad seda, mida meie kolm inimest ei suudaks: nad tunnevad sama mõistusega ja armastavad sama tahtega. Nad on kolm isikut, aga mitte kolm Jumalat – nad on üks Jumal.

See tekst on väljavõte Frank Sheedi teosest “Theology and sanity”

Loe ka esimest osa: Jumal kui isik.

Pole paremat näidet selle kohta, kuidas vaimne kujutis võib meie mõtlemist mõjutada veel kaua pärast seda, kui see on formaalselt meie meelest välja tõrjutud, kui ettekujutus Jumalast kui väärikast habemega mehest, kes meenutab ehk poeet Tennysoni või koguni Karl Marxi. Mitte keegi, kes suudab vähegi ratsionaalselt mõelda, ei usu enam, et Jumal on tõesti selline. Kuid isegi need, kes selle naiivsuse üle kõige põlglikumalt naeravad, avastaksid enda mõtteid osavalt analüüsides, et see kujutis mõjutab neid endiselt ohtlikul määral. Midagi sarnast juhtub siis, kui loeme illustreeritud romaani. Me ei pane teadlikult tähelegi, kuidas tegelaste kujutamine kunstniku joonistustes jätab meile mingi kindla mulje, mis mõjutab kogu meie lugemiskogemust.

Nagu öeldud, see toimub teadvustamatult. Me eeldame, et meie arusaam tegelastest tuleneb puhtalt autori kirjutatust. Võimalik, et me ei mäletagi enam, et raamatus üldse illustratsioone oli. Kuid nende mõju jääb ja suunab iga meie hinnangut. Ma usun, et piisavalt põhjalik analüütik leiaks jälgi „väärika habemega mehe“ mõjust kõigest, mida Jumala kohta kirjutatakse – isegi kõige sügavamate ja ortodoksemate teoloogide töödest, ent eriti märgatavalt just tänapäeva kõige ebatraditsioonilisemate teoloogiliste mõtlejate tekstidest. Viimaste hulgas näiteks valitseb terav vastuseis isikulise Jumala ideele, mida nende intellekt peab täiesti vastuvõetamatuks. Mina olen veendunud, et nad ei võitle Jumalat käsitledes filosoofilise isikulisuse mõiste vastu, vaid just nimelt „väärika habemega mehe“ vastu. Selle pikaajalise kujutise mõju on nii tugev, et niipea kui nad hakkavad Jumalast isikuna mõistma, kerkib silme ette just seesama kujutis, kes on veidralt sarnane lord Tennysoniga. Loomulikult lõpetavad nad kohe edasise mõtlemise.

Neil on tunne, et ainus viis habemest lahti saada on loobuda isiku mõistest. Neile endile teadmata on nende ettekujutus isikulisusest endiselt mõjutatud vaimsest pildist, mille nad arvavad olevat ületanud. Seda kinnitab ka argument, mida nad kasutavad, eitades Jumala puhul isikulisust. Nad ütlevad, et see piirab Jumala lõpmatust; see olevat antropomorfne ehk Jumala vähendamine inimese mõõtkavasse. Seega väldivad nad ettekujutust Jumalast kui kellestki ning teevad Temast pigem midagi—mitte „Tema“, vaid „see“. Jumalast saab kalduvuste voog, transtsendentne miski, polariseerumine.

Kõik täiuslikkused, mis leiduvad loodud olemasolus, peavad leiduma ka Jumalas, kes on kogu olemasolu allikas. Kuna teadmine ja armastus on loodud asjades olemas, siis peavad teadmine ja armastus olema ka Jumalas. Jumal peab teadma ja armastama. Ning see on minimaalne tähendus, mida me silmas peame, kui räägime Jumalast kui isikust: isik on olend, kes on võimeline teadma ja armastama.

Selles isiku mõistes, mida just esitasime, ei ole mitte midagi piiravat ega antropomorfset. Öelda, et Jumal suudab teada ja armastada, ei sea Talle piiranguid, vaid eemaldab need – sest suutmatus teada ja armastada oleks tõepoolest väga piirav. Teadmises ja armastuses kui sellises ei ole midagi piiratut. Minu teadmisel ja armastusel on küll piirid, aga need on minu piirid. Teadmine ja armastus iseenesest on avardavad, mitte piiravad. Lõpmatus olendis on need sama lõpmatud kui Tema ise.

Astugem mõned esimesed sammud Jumala tegevuse tundmaõppimisel. Jumal ei ole lihtsalt midagi, vaid Keegi. Tema tegevus on isikuline tegevus ja Tema elu on teadva ja armastava olendi elu, lõpmatult teades ja lõpmatult armastades.

Kui mõtleme Jumala tegevusele, siis kaldume loomulikult mõtlema eelkõige Tema tegudele universumi ja meie suhtes. Õieti kaldume me neile mõtlema mitte ainult esmajärjekorras, vaid peaaegu et ainuüksi neile. Raske on harjuda mõttega, et meie ei kuulu üldse olemuslikult Jumala elu ja tegevuse juurde. Polegi ehk liiga robustne öelda, et universumi juhtimine on Jumalale justkui hobi, mitte Tema tegelik elu.

Muidugi peame põhjalikult uurima Jumala tegusid meiega seoses, kuid sellega ei tohi piirduda. Me peame uurima ka seda, kes ja milline on Jumal ise, kes meiega nõnda tegutseb. Kui me seda ei tee, siis jääb meie arusaamine Jumalast puudulikuks ja sellest tulenevalt ka meie arusaamine Tema tegutsemisest meiega.

Oleme rääkinud Jumala teadmisest. Kõik, mida me teadmise kohta üldse teame, pärineb meie enda teadmisest. Meie teadmise põhiolemuslik piirang seisneb selles, et meie teadmisakt erineb meie olemusest. Minu teadmine on midagi, mida ma teen, kuid see ei ole mina ise. Esmapilgul võib see tunduda kas tühise piiranguna või koguni juuksekarva lõhkiajamisena. Tegelikult on see aga väga oluline piirang. Kui minu teadmine oleks sama, mis mina ise, ei peaks ma tegema erilist pingutust, et midagi teada – ma oleksin alati hõivatud teadmise aktiga ning teaksin kogu aeg kõike, mida ma üldse tean; samuti ei unustaks ma kunagi midagi, kui minu teadmine oleks mina ise. Kuid kuna see nii ei ole, siis ma mõnikord tean ja mõnikord ei tea, ning pean alati tegema teadmiseks erilist pingutust – sageli olen selleks isegi täiesti võimetu.

Jumala teadmist see piirang ei puuduta, nagu ka mitte ükski teine kujuteldav piirang. Jumala teadmine ei erine Temast endast. Jumal ja Tema teadmine on üks. Jumal on Tema teadmine. Jumala teadmine on Jumal.

Me oleme öelnud, et Jumal teab ja armastab, sest need on vaimu loomupärased tegevused. Kuna Ta on lõpmatu, on ka Tema teadmine ja armastus lõpmatud. Kuna Ta on lõpmatu, on Tema teadmine ja armastus lihtsalt Tema ise.

Keskendugem teadmisele. Jumal teab, ja teab lõpmatult – aga mida Ta teab? Kui me mõtleme Jumalast kui kellestki, kes teab ainult enda loodud universumit, siis me kärbime oma ettekujutust Jumalast talumatul määral. Kui tohutuna universum ka meile ei tunduks, jääb see ikkagi lõplikuks – ja lõplik ei saa kunagi olla lõpmatu teadmise piisavaks objektiks. Universum jääb kontingentseks – see tähendab, et universumit ei oleks üldse olemas, kui Jumal poleks otsustanud seda luua; ning oleks absurdne mõelda, et Jumal lõi universumi selleks, et Tal oleks mille suhtes oma teadmisvõimet rakendada. On ilmne, et ainus lõpmatu teadmise jaoks piisav objekt on lõpmatu ise – Jumal ise. Jumal, tundes iseennast lõpmatu teadmisega, mõeldes iseendale lõpmatu jõuga, tekitab endast Idee.

Idee on, niivõrd kui me suudame seda mõista, vaimne koopia või kujutis objektist, mille üle mõtleme. Meie võimete piiratuse tõttu pole meie loodud idee kunagi täiuslik koopia või kujutis ega väljenda kunagi täielikult oma objekti – teisisõnu, see pole kunagi täiesti adekvaatne. Aga kui Jumal loob endast Idee, peab see Idee olema täiesti adekvaatne, mitte mingil määral väiksem kui olend, kelle Idee see on, ega puudu sellest midagi, mis on tollel Olendil. See Idee peab sisaldama kogu täiust, mis on Olendil, kelle Idee see on. Mõtlejas ei saa olla midagi, mida pole Tema Mõttes iseendast, sest muidu mõtleks Ta iseendast puudulikult, mis oleks Lõpmatu puhul võimatu. Seega on Idee ehk Sõna, mille Jumal endast loob, lõpmatu, igavene, elav – isik, kõiges võrdne Temaga, kes Ta loob. Ta on keegi, nagu Tema ise, teadlik iseendast, nagu Tema on teadlik iseendast – Jumal, nagu Tema ise on Jumal.

Teine vaimu põhitegevus on armastus. Teatud punktini kulgevad need kaks „väljumist“ paralleelselt. Esimene isik tunneb Iseennast; Tema enesetunnetus loob Idee ehk Sõna ning see Idee, see Sõna – Tema enese täiuslik Kujutis – on Teine isik. Esimene ja Teine isik ühinevad armastuse aktis: armastuses üksteise vastu, armastuses jumaliku kirkuse vastu, mis kuulub neile mõlemale. Ja nagu teadmise akt loob jumalikus loomuses Idee, nii loob armastuse akt jumalikus loomuses Armastuse seisundi.

Sellesse Armastusse valavad Isa ja Poeg kõik, mis Neil on, ja kõik, mis Nad on – ilma vähimagi vähendamiseta, ilma millegi tagasi hoidmiseta. Seega on see Armastus Jumalikkuse sees täiesti võrdne Isa ja Pojaga, sest Nad on sellesse valanud kogu Oma olemuse. Pole midagi, mida Neil oleks ja mida sellel Armastusel poleks. Seega on ka see Armastus lõpmatu, igavene, elav, Keegi – Isik, Jumal. Märgakem, et ka siin püsime me veel Jumala loomuse sees. Sest armastus asub tervikuna armastaja enda loomuses.

See tekst on lühendatud kujul kokku pandud Frank Sheedi teose “Theology and sanity” erinevatest osadest.

Loe ka teist osa: Kolm isikut ühes olemuses.

Tänavu, nagu keskmiselt iga 3-4 aasta tagant, langeb katoliiklaste ja õigeusklike ülestõusmispüha samale päevale. Aga miks on see püha iga aasta eri ajal, ning millest tekib omakorda erinevus katoliku ja õigeusu kuupäevade vahel?

Sellele küsimusele vastuse otsimine viib meid kaugele juutide ajalukku ja sellesse, kuidas nad arvutasid oma paasapühade toimumise aega. Ning mida rohkem ma sellesse küsimusse süvenesin, seda keerulisem aga ka paeluvam see mulle näis. Lubage mul esitleda, mida ma avastasin.

Paasapühad ja ülestõusmispühad

Aga alustades algusest – mis üldse on paasapüha? Paasapüha viitab ühele erakordsele sündmusele juutide ajaloos, kui nad olid veel orjad Egiptusemaal. Jumal tegi oma prohvetite Moosese ja Aaroni kaudu teatavaks, et „Egiptus peab tundma, et mina olen Issand, kui ma sirutan oma käe Egiptuse kohale ja viin Iisraeli lapsed nende keskelt välja!“ Selleks lasi Jumal Moosesel korda saata mitmeid tunnustähti – mis olid tegelikult nuhtlused, nagu Niiluse vee vereks muutmine või maa katmine konnadega. Aga iga selline tunnustäht lõppes sellega, et „vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama“. Vaarao süda oli kõva ja nuhtlused ei saavutanud oma eesmärki, iisraeli laste vabastamist.

Kuni kõige viimase nuhtluseni – öösel surid kõik esmasündinud, vaarao pojast kuni orjade ja loomade esmasündinuteni. Iisraellased määrisid aga Issandalt saadud juhtnööride kohaselt tallevere oma uksepiitadele — kui ta verd nägi, läks surmaingel neist kodadest mööda. Tapetud tall oligi „paasatall“, kes tuli ohverdada ja ära süüa kindla korra kohaselt.

Selle nuhtluse peale lubas vaarao iisraellastel oma maalt lahkuda, või õigemini isegi nõudis seda. Selle sündmuse mälestamisest tekkiski juutide „paasapüha“, judaismi suurim püha, mida tähistatakse nisanikuu 15. päeval. Kuna juutide jaoks algab uus päev eelmise päeva päikeseloojangul, siis meie arusaamise kohaselt algab paasapüha tegelikult nisanikuu 14. päeval. Juutide kalender põhineb kuufaasidel ning natukene lihtsustatult võib öelda, et paasapüha toimub esimesel täiskuu päeval pärast kevadist pööripäeva.

Kerime nüüd ajaloo edasi Uue Testamendini. Ristija Johannes tutvustas Jeesust tema avaliku elu alguses maailmale viitega tallele: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ Kõik neli evangeeliumi nõustuvad ka, et Jeesus suri pühade valmistuspäeval (Mt 27:62; 28:1; Mk 15:42; Lk 23:54; Jh 19:31, 42). Eeldame siinkohal, et „püha“ viitab paasapühale, ning paasapüha valmistuspäev omakorda tähendab talle tapmise ja söömise päeva. Johannes täpsustab isegi Jeesuse suremise kellaaega. Kokkuvõtvalt: samal ajal, kui templis tapeti paasatallesid, suri ristil Jeesus.

Vana Testament kuulutas ette Uut, Uues Testamendis selgub Vana mõte. Jeesus on see tõeline Paasatall, kelle veri toob pääste. Kes on ristitud Jeesuse nimesse, see ei pea kartma surma, nii nagu juudid ei pidanud kartma surma, kui nad määrisid talle vere uksepiitadele.

Nii palju paasapühade ja ülestõusmispühade sümboolikast. Aga sukeldume nüüd kuupäevade ja nädalapäevade erakordselt keerukasse rägastikku.

Kas Jeesus suri ikkagi reedel ja paasatallega samal ajal?

Ennist ütlesin: eeldame, et „pühade valmistuspäev“ tähendas paasapühade valmistuspäeva. Aga ka sabati-eelne päev ehk reede on pühade valmistuspäev. Sel juhul oleks Jeesus surnud küll reedel, aga mitte tingimata paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas. Teisalt paasapüha võib langeda ka mõnele teisele nädalapäevale peale laupäeva. Sel juhul tapeti Jeesus küll paasapüha valmistuspäeval, aga mitte tingimata reedel.

Kristliku traditsiooni kohaselt kehtivad mõlemad: Jeesus suri  nii reedel kui ka paasapühade valmistuspäeval. Ja ka see on täiesti võimalik, kuna paasapüha võib sattuda laupäevale. Aga tuleb arvestada veel midagi: suurt neljapäeva, mil Jeesus pidas oma jüngritega viimset õhtusöömaaega. Seda söömaaega vaadatakse kristlikus traditsioonis samuti kui paasasöömaaega. Aga paasasöömaaeg toimus paasapühade valmistuspäeval, mil tapeti lammas, mitte paasapühal endal.

Kõik kolm ei saa, vähemalt sõna otseses mõttes, tõele vastata. Seega, (1) Jeesus võis surra reedel ja paasapühade valmistuspäeval, aga siis ei saanud viimne õhtusöömaaeg olla paasasöömaaeg, vaid toimus päev enne seda. Või, (2) viimne õhtusöömaaeg võis olla paasasöömaaeg, aga sel juhul toimus Jeesuse kohtumõistmine ja ristisurm paasapühal endal, mil paasatall oli juba tapetud.

Esimesel pilgul näib, et sünoptilised evangeeliumid (Markus, Matteus ja Luukas) ütlevad, et toimus (2), samal ajal kui Johannes ütleb, et toimus (1). Markus ütleb viimse õhtusöömaja toimumise aja kohta, „hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse“ (Mk 14:12). Johannes seevastu identifitseerib Jeesuse ristisurma päeva selgelt paasapühade valmistuspäevana, mitte lihtsalt sabati-eelse päevana. Mõlemad näivad nõustuvat selle osas, et Jeesus suri päeval enne hingamispäeva, st reedel. Lihtsalt, kas küsimuse all olev hingamispäev oli lisaks ka paasapüha?

Valik (1) ja (2) vahel või mingi sümbioos neist kahest on tekitanud tohutut akadeemilist debatti. Näiteks prantsuse teoloog Annie Jabert töötas välja teooria, mille kohaselt eksisteeris Jeesuse ajal kaks eraldi kalendrit ja seega kaks erinevat paasapüha, seega võivad nii (1) kui (2) teatud moel tõele vastata. Selle teooria alusel sõi Jeesus koos jüngritega paasasöömaaega teisipäeval, ning arreteeriti kolmapäeval, viidi Pilaatuse ette neljapäeval, ning suri reedel, mil oli juutide „ametlik“ paasapühade valmistuspäev.

Muidugi on sellel teoorial omakorda mitmeid probleeme, millese ma siinkohal ei süvene. Piisab välja tuua, et see pöörab pea peale traditsioonilise arusaama triduumist (suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev).

Mulle endale meeldib lahendus, mille tõi välja paavst Benedictus XVI oma raamatus „Jeesus Naatsaretist“. Sünoptilised evangeeliumid, mis nimetavad viimset õhtusöömaaega paasasöömajaks, tegelikult ei kirjelda söömaaega ennast kui paasasöömaaega. Paasasöömaaeg oli nimelt juutide ritualiseeritud söömaaeg, aga viimse õhtusöömaja kirjeldused ei sisalda  (ei sünoptilistes evangeeliumites ega Johannese evangeeliumis) mitte midagi nendest rituaalidest. Aga miks siis kolm evangeeliumit ikkagi räägivad sellest kui paasasöömaajast?

Benedictus XVI seletab seda nii:

„Jeesus teadis, et tema surmatund oli lähedal. Ta teadis, et ta ei saa enam paasasöömaaega süüa. Selle täieliku teadlikkusega kutsus ta oma jüngrid ühele väga erilisele viimsele õhtusöömaajale – mitte sellisele, mis järgiks kindlat juudi rituaali, vaid pigem oma lahkumissöömaajale. Selle käigus andis ta neile midagi uut: ta andis neile iseenda kui tõelise Talle ja sellega asutas omaenese paasapüha …. Sisuliselt ei olnud see lahkumissöömaaeg enam vana paasapüha, vaid uus – paasapüha, mille Jeesus just selles kontekstis ellu viis. Kuigi söömaaeg, mida Jeesus kaheteistkümnega jagas, ei olnud juudi rituaalsete ettekirjutuste järgi paasasöömaaeg, ilmnes tagantjärele kogu sündmuse sisemine seos Jeesuse surma ja ülestõusmisega väga selgelt. See oli Jeesuse paasapüha. Ja selles mõttes ta ühtaegu tähistas ja ei tähistanud paasapüha: vanu rituaale ei saanud enam täita – kui nende aeg kätte jõudis, oli Jeesus juba surnud. Kuid ta oli andnud iseenda, ja selles mõttes oli ta tõeliselt paasapüha nendega pidanud. Vana ei olnud tühistatud; see oli lihtsalt viidud oma täieliku tähenduseni.“

Ristisurma ja ülestõusmise täpne kuupäev

Hästi. Seega võime nüüd nii paljus kindel olla, et Jeesus suri reedel ning sel aastal, kui ta suri, oli laupäev paasapüha. Aga juutide kombe kohaselt algas paasapüha tegelikult juba reede õhtul, kui päike looja läks. Ning paasapüha toimumine pandi paika kuufaaside järgi; nimelt pidi see kokku langema täiskuuga. Seega, kui me tahaksime teada konkreetset kuupäeva ja aastat, peaksime me vaatama, millistel esimese sajandi aastatel langes esimene kevadise pööripäeva järgne täiskuu reedele.

Seda on tänapäeval suhteliselt lihtne teha, ning sõelale jäävad kaks kandidaati: 7. aprill 30 AD ja 3. aprill 33 AD olid mõlemad täiskuu-reeded (Juliuse kalendri järgi).

Kumba neist kuupäevadest eelistada, sõltub peamiselt sellest, millal Jeesus sündis. Selle kohta on muidugi omad teooriad, millesse ma siinkohal süvenema ei hakka. Aga kui uskuda, nagu enamik teadlasi tänapäeval arvab, et Jeesus sündis umbes 7-6 aastat enne Kristust (no pun intended), siis on tõenäolisem ristilöömise daatum 30 AD.

Jeesuse sündimise aasta tuletatakse peamiselt kuningas Heroodese surma-aastast. Aga kõige hilisemad asitõendid näitavad, et Heroodes suri hiljem, kui teadlaste konsensus on siiani arvanud, ning seega ka Jeesus pidi sündima hiljem, umbes aastatel 3-2 enne Kristust. (Mainin igaks juhuks ka, et aastat „0“ ei ole kunagi olnud). Ning see muudab tema ristisurma kõige tõenäolisemaks kuupäevaks 3. aprill 33, mis on ka (aasta poolest) traditsiooniline vaade. Tänapäevase kalendri järgi oleks see 1. aprill 33. Seega Ülestõusmise kuupäev oleks tänapäeva kalendri järgi 3. aprill aastal 33.

Olgu ka mainitud, et kuupäeva poolest on traditsiooniline vaade, et Jeesus suri 25. märtsil. See on muidugi Jeesuse lihakssaamise kuupäev (9 kuud enne jõule), ning järgib juutide pärimust, et kõik suured prohvetid eostati ja surid ühel ja samal kuupäeval. 25. märtsile on omakorda omistatud veel mitmeid sündmusi, alates maailma loomisest kuni Luciferi langemiseni. Aga vaade, et Jeesus suri 25. märtsil, ei näi mulle millegi enamana kui sümboolse traditsioonina. Väga raske on näha, kuidas see saaks sõna otseses mõttes tõele vastata.

Uued paasapühad

Olgu Jeesuse ristisurma täpseks kuupäevaks 25. märts või 1. aprill – ning seega tema ülestõusmise kuupäevaks 27. märts või 3. aprill – miks ei valinud esimesed kristlased selle sündmuse tähistamiseks selle toimumise ajaloolist kuupäeva?

Võib-olla reedab küsimus minu ajaloolist võhiklikkust. Kui ma proovin end kujutada I sajandi inimeseks, siis ma tegelikult ju ei tea, milline oli nende kontseptsioon „kuupäevast“. Eksisteeris mitmeid eri kalendreid, mis põhinesid kas kuul või päikesel, ning esimesed kristlased ei olnud ilmselt nii kultuuriliselt monoliitne mass, et nad oleksid üleüldse ühtviisi aru saanud mingi sündmuse tähistamisest igal aastal „samal kuupäeval“.

Kuigi konkreetse kuupäeva jälgi ajada oli huvitav, siis ma ei kaeba selle üle, et esimeste kristlaste jaoks oli teoloogiline sümbolism tähtsam kui ajalooline täpsus, ning nad sidusid ülestõusmispühade tähistamise juutide paasapühaga. Seda tegid kristlased nii idas (Aasias) kui läänes (Roomas) – aga nad tegid seda natukene erinevalt. Aasias seoti ülestõusmispühad paasapühadega sõltumata sellest, millisele nädalapäevale paasapühad langesid. Roomas eelistati ülestõusmispühasid tähistada alati pühapäeval. Nädalapäeva poolest oli Jeesus üles tõusnud pühapäeval, ning seetõttu oli sellest saanud kristlaste „uus hingamispäev“, Issanda päev, uue loomise sümbol.

Ehkki ülestõusmispühade viimine pühapäevale võib tunduda nüüd ülimalt loogiline, ei saa esimeste aasia koguduste valikut halvustada, kuna nende traditsioon (vähemalt nende endi väitel) viis tagasi püha apostel Johannese endani. Paavst Anicetus proovis veenda püha Polykarpost, Smyrna piiskoppi, Rooma praktikat omaks võtma, aga lõpuks nad nõustusid, et jäävad kumbki oma traditsiooni juurde.

Paar aastakümmet hiljem lahendas paavst Viktor I küsimuse jõumeetodil, ekskommunikeerides mittekuuletujad. Sellist ebatolerantsust kritiseerisid mõned tema kaasaegsed, kes ka ise eelistasid Rooma varianti (nt püha Ireneus). Ehkki paavstil oli õigus seda teha, surus ta lõpuks jõuga alla apostelliku traditsiooni, mille toimumist olid ka tema enda eelkäijad lubanud.

Pärast Viktor I sammu näis komme tähistada ülestõusmispühi paasapühadega samal päeval järk-järgult hajuvat. Ilmselt polnud sellel kombel väga suurt järgijaskonda kunagi olnudki. Vaatamata oma karmidele meetmetele peetakse paavst Viktor I tänasel päeval pühakuks, üheskoos kõigi teiste esimeste sajandite paavstidega.

Aga sellega polnud ülestõusmispühade tähistamisega seotud tülid veel lõppenud. Hästi, ülestõusmispühad pidid olema pühapäeval, aga millisel pühapäeval, täpselt? Antiookia tähtis kirik, kristlased süürias ja mesopotaamias, pidasid endiselt kinni juutide paasapühadest, tähistades ülestõusmispühasid pühapäeval pärast paasapühasid. Mujal maailmas arvutati ülestõusmise pühapäev välja juutide paasapühast sõltumata.

Ärge saage valesti aru: paasapühad olid endiselt lähtepunktiks mõlemil juhul. Lihtsalt Antiookias järgiti seda, mida juudid päriselt tegid. Aga juudid võisid oma paasapühade arvutamisel kasutada väga meelevaldseid meetodeid. Ennist ütlesin, et „esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva“ on veidike lihtsustatud kirjeldus sellest, kuidas juudid oma paasapühade toimumise aega arvestasid. Tegelikult sõltus paasapühade toimumine ka odra küpsusest: kas esimesel täiskuul pärast pööripäeva sai juba odrasaaki koristada? Kui mitte, lisati kalendrisse juurde „liigkuu“. Juutide kalender oli nimelt täiesti kuufaaside põhine, ning igas kuus oli 29 või 30 päeva. Kaksteist kuud andis seega kokku 354 päeva aastas, 11 päeva vähem, kui tegelikult aastas päevi on. Et selline kalender päris käest ära ei läheks, lisati sinna vahepeal juurde „liigkuusid“.

Kristlaste jaoks oli suurem probleem selles, et sõltuvalt juutide kalendri eripäradest, võisid nad mõnel juhul tähistada oma paasapühasid juba enne kevadist pööripäeva. Aleksandria kirikus peeti kinni põhimõttest, et ülestõusmispüha peab alati järgnema kevadisele pööripäevale, mille all mõisteti sel ajal Juliuse kalendri 21. märtsi.

Nendele vastuoludele tegi lõpu Nikaia I kirikukogu aastal 325, mis nõudis kõigilt kristlastelt ülestõusmispühade tähistamist ühel ja samal päeval. Kirikukogu konkreetset teksti, mis ülestõusmispühasid käsitles, pole säilinud. Aga väidetavalt ei suutnud kirikukogu välja pakkuda seda meetodit, mille alusel seda ühtset kuupäeva peaks arvutama. Kirikukogu üksnes pani ette, et Aleksandria kirik, kus olid kõige targemad astronoomid, peaksid sõnastama määruse, mille abil ülestõusmispühade korrektne kuupäev välja arvutada, ning sellest ülejäänud maailmale teada andma.

Eeldatavasti jõuti umbes sel ajal põhimõttele, et ülestõusmispühasid tähistatakse pühapäeval pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva.

Tänapäevane lõhe

Tänapäeval valitseb kristlaste seas ülestõusmispühade tähistamise aja suhtes üksainus suur erimeelsus, ning laias laastus valitseb see ida- ja läänekristlaste seas. Täpsem oleks siiski öelda, et vahe valitseb õigeusklike ning ülejäänud kristlaste vahel, kuna ka katoliku kirikul on idariitus, ning need kirikud tähistavad ülestõusmispühasid ühekoos ülejäänud katoliku kirikuga. Võib-olla tähistavad ka mõned õigeusu kirikud ülestõusmispühi läänega samal ajal, aga sellega ma ei ole väga hästi kursis.

Teoreetiliselt otsitakse mõlemil juhul „pühapäeva pärast esimest täiskuud pärast kevadist pööripäeva“, aga selleks kasutatakse lihtsalt kahte erinevat kalendrit. Mõned allikad väidavad, et  õigeusklikel on ka lisatingimus, et ülestõusmispühad peavad tingimata toimuma pärast paasapühi (nagu toimus esimene ülestõusmine). Juudid on minu arusaamise kohaselt oma paasapühade arvutamisel aja jooksul samuti muudatusi teinud, aga siiski on võimalik, et nende paasapühad toimuvad mõnikord hiljem, kui läänekristlased ülestõusmispühi tähistavad. Siiski olen lugenud ka teisi õigeusu allikaid, kus öeldakse, et õigeusu kirik sellist lisatingimust tegelikult ei kasuta.

Juliuse kalendris on aasta täpselt 365.25 päeva pikk, ning liigaasta lisatakse iga nelja aasta tagant nagu kellavärk (pun intended). Tegelikult on aasta siiski natukene lühem, ning Gregoriuse kalendris jäetakse mõningatel juhtudel liigaastad vahele. Juliuse kalendrisse lisatakse neid seega liiga palju, ning kalendri kuupäevad nihkuvad aastaaegade ja ka pööripäevade suhtes. Neljandal sajandil võis kevadine pööripäev olla 21. märtsi paiku, aga aja jooksul pandi tähele, et tegelik pööripäev möödus 19. märtsil, siis 18. märtsil ja nii edasi.

16. sajandi paavst Gregorius XIII hakkas seetõttu muretsema, et kui nii edasi läheb, hakkame me lõpuks ülestõusmispühasid suvel tähistama (ehkki kalendri järgi oleks justkui kevad). Seepärast nõudis ta uue ja täpsema kalendri koostamist, mis sai lõpuks maailmas üsna universaalselt valitsevaks kalendriks.

Tänapäeval on kahe kalendri erinevus 13 päeva. Ma ei usu, et ortodoksidel oli muud põhjust vanast kalendrist kinni hoida, kui liturgiline järjepidevus. Võib-olla lisandub sellele tänapäeval mõnes riigis ka rahvusliku identiteedi küsimus.

Mingil määral saan ma aru vana kalendri kasutamise soovist nt jõulude puhul. Kui me oleksime kalendri maksimalistid ja oletaksime, et Jeesus sündis 25. detsembril 2. aastal eKr, siis tänapäeva kalendri järgi oleks see kuupäev olnud hoopis 23. detsember. Selles mõttes kasutame ilmselt ka meie vana kalendrit: tolle aja inimeste jaoks oleks olnud tegu 25. detsembriga, ning ka meie jääme 25. detsembri juurde, ehkki astronoomiliselt on tegu teise kuupäevaga.

Aga ei saa öelda, et õigeusklikud on jäänud lihtsalt “originaalse” 25. detsembri juurde. Astronoomiliselt eksivad ka nemad. Vahe kahe kalendri vahel suureneb 1 päeva võrra umbes 128 aasta jooksul. See tähendab, et millalgi peavad õigeusklikud hakkama märkama, et loodust enda ümber jälgides toimuvad nende jõulud ja ülestõusmispühad veidral ajal. 50. sajandi paiku tähistaksid nad jõule 29. jaanuaril. 70. sajandil juba 13. veebruaril. Ilusal sajandal sajandil 8. märtsil.

Ning Gregoriuse mure ülestõusmispühade tähistamise pärast suvel on samamoodi igati õigustatud. Sisuliselt ei kasuta õigeusklikud lähtepunktina mitte tegelikku astronoomilist sündmust (pööripäev), vaid Juliuse kalendris fikseeritud „21. märtsi“. Praegu langevad õigeusu ja katoliku ülestõusmispühad tihti kokku, aga umbes aastal 2700 on kalendrite erinevus nii suur, et seda ei saa enam juhtuda.

Aga selleks ajaks, kes teab, on meil äkki taas üksainus suur kirik.

Kreeka keeles on sõna acheiropoieta –„tehtud ilma käteta“. See viitab ikoonidele, mis usutakse olevat tekkinud imeliselt – ilma inimesest autorita. Üks kuulus näide oleks Guadalupe Jumalaema kujutis, mis tekkis peaaegu 500 aasta eest tilmale, mis on teatud mantli-sarnane riideese Mehhikos. Alles käesoleval sajandil, kaasaegse tehnoloogia abil tuvastati Guadalupe Jumalaema silmades kujutised, mida ei olnud võimalik varem näha.

Üks esimesi sääraseid reliikviaid olevat tekkinud 4. sajandil Edessas – Jeesust kujutav pilt, mis sai nimeks mandylion. Edessat, mis asus tänapäeva Türgis, enam ei eksisteeri, ning ka mandylion näib olevat kadunud – aga selle juurde on põhjust hiljem tagasi tulla.

Kõige kuulsam ja kõige uuritum objekt, mis võiks langeda samasse kategooriasse, on aga ilmselt Torino surilina.

Kas Torino surilina võib olla võltsing?

Torino surilina on linane riie, mille peal on mehe kujutis nii eest- kui tagantvaates. Lisaks on surilinal 372 vereplekki. Selgelt on kujutis näha mitte palja silmaga, vaid negatiivis, nagu selgus esimestelt surilinast tehtud fotodelt 19. sajandi lõpus.

_{Illustratsioon sellest, kuidas surilina mähitakse ümber ristilöödud Jeesuse. Surilina on umbes 4 meetrit pikk ja 1 meeter lai.}

Torino surilina kohta on internetis tohutult materjali. Mõned isegi väidavad, et tegu on teaduslikult enimuuritud objektiga üldse. Seda väidet ma kontrollida ei oska, kahtlemata on tõsi aga see, et 1978. aastal võitles grupp teadlasi endale välja õiguse surilina Torinos 5 päeva jooksul ööpäevaringselt (mitteinvasiivsete meetoditega) uurida – osad teadlased magasid sellel ajal, kui teised katseid läbi viisid. See toimus projekti STURP (Shroud of Turin Research Project) raames, mille lõppraportis järeldati:

„Me saame praegu järeldada, et surilina kujutis on tegeliku inimkuju kujutis, keda on piitsutatud ja risti löödud. See ei ole kunstniku teos. Vereplekid koosnevad hemoglobiinist ja annavad samuti positiivse testi albumiini seerumi suhtes. Kujutis on jätkuv mõistatus ja kuni edasiste keemiliste uuringuteni, võib-olla selle teadlaste rühma poolt või ehk mõne tuleviku teadlase poolt, jääb probleem lahendamata.“

Kui keegi võtab vaevaks lugeda läbi Torino surilina käsitlev Wikipedia artikkel, siis jääb talle sellest aga umbes selline mulje: tegu on 14. sajandil loodud võltsinguga, kuna sellest ajast pärinevad esimesed kindlad ajaloolised teated nimetatud surilina olemasolu kohta, kui Geoffroi de Charny demonstreeris seda Prantsusmaal asuvas väikeses Lirey külas, ning 1988. aastal läbi viidud radiosüsinikumeetodil dateerimine andis surilina vanuseks samuti umbes 700 aastat. Wikipedia peab oma juhtlõigus oluliseks isegi ära märkida 70-datest pärit teooriat, et vereplekid surilinal olevat värvipigmendid. Antud dateerimisprotsessi suhtes kriitilised väited olevat aga kõik uhhuu-teooriad.

Pärast 1988. aasta Nature-is avaldatud dateerimistulemusi langes huvi Torino surilina vastu tõepoolest dramaatiliselt.

Aga viimastel aastatel on huvi jälle tohutult kasvanud. Miks? Sest teadlased uurivad surilina endiselt, avaldavad artikleid mainekates eelretsenseeritud teadusajakirjades, ning nende tulemused on 1988. aasta mõõtmise suhtes üha kriitilisemad. Casabianca et. al 2019 uuris 1988. aasta algandmeid – millele juurdepääs tuli 30 aastat pärast mõõtmisi seaduse abil välja võidelda – ning väidab, et nende põhjal lihtsalt ei ole võimalik Nature-is esitatud tulemusteni jõuda. Algandmed on usaldusväärse tulemuse kinnitamiseks lihtsalt liiga heterogeensed.

See võib olla seletatav asjaoluga, et prooviks võetud tükk pärineb surilina vasakust ülemisest nurgast, mis on teadaolevalt anomaalne ega esinda tervet kangast (seda on näha näiteks spektroskoopilistel meetoditel koostatud surilina keemiliselt kaardilt). Ajaloost on teada, et kangas on saanud tules kahjustada ning et seda on proovitud hiljem parandada – tõenäoliselt on tegu sellise parandatud kohaga, kus nüüd on vanem ja uuem kangas segamini. Samuti on see nurk just see koht, kus inimesed surilinast kinni võtavad, kui nad tahavad seda teistele demonstreerida (mida on sajandite jooksul ilmselt juhtunud väga palju).

Mis puutub vereplekkidesse, siis tegu on kindlasti verega, mitte värviga, mis pealegi kuulub tõenäoliselt AB gruppi (nagu ka kõik vere näidised, mis on tekkinud läbi sajandite toimunud euharistilistes imedes). Enamgi veel: veri oli surilinal enne kujutist. Vereplekkide all ei ole mingeid kujutise jälgi, samas korreleeruvad plekid kujutisega ülihästi. Kui nüüd tegu on võltsinguga, siis milline kunstnik alustaks vereplekkidest, mille peale ta joonistaks pärast mehe kujutise – kujutise, mis on pealegi detailselt nähtav üksnes fotonegatiivis, nagu avastati alles 19. sajandi lõpus? Tõepoolest, enne fotograafia leiutamist polnud inimestel aimugi Torino surilina detailsusest. Seda on aimata ikoonidelt, mis eeldatavasti on surilinast mõjutatud olnud, ning kus Jeesust kujutatakse suurte pungis silmadega – kui vaadata surilina loomulikus valguses, siis jääb Jeesuse silmadest tõepoolest selline mulje, kuna nende piire on keeruline näha. Fotonegatiivis on aga Jeesuse silmad täiesti normaalsed.

_{Torino surilina loomulikes värvides (vasakul) ning fotonegatiivis (paremal).}

Ning kui ma ütlen „joonistaks“ … siis ei ole surilinal muidugi üldse ühtegi teadaolevat pigmenti. Kujutis on surilina ainult ühel küljel, ning see on imeõhukene – 200 nanomeetrit, murdosa juuksekarva paksusest. Kui see oleks sinna joonistatud mõne pigmendiga, siis pigment oleks rohkem kanga sisse tunginud. Vereplekid on seevastu nähtavad mõlemast küljest, kuna need imbusid kangasse. Teadlased on välistanud ka võimalused, et kujutis on kanga sisse põletatud, või hõõrutud, või pleegitud, või loodud ühelgi teisel meile teadaoleval moel, isegi kui mõned nendest tehnikatest on suutelised tekitama pealiskaudselt sarnaseid kujutisi. Tõde on see, et me ei tea, kuidas see kujutis on saanud kangale tekkida. Vähemalt on kindel see, et mitte kellelgi ei ole õnnestunud seda järgi teha. Filmiprodutsent David Rolfe pakub miljonit sellele, kellel õnnestub midagi sarnast korrata.

Torino surilina kui Kristuse kannatuse tunnistaja

Rooma paavstlikus ülikoolis on võimalik õppida aastase kursuse raames Kristuse kannatuse piibellikku teoloogiat „vastavalt Torino surilinale“. Mida see üldse tähendab? Mida on kuitahes imelisel pildil meile õpetada Kristuse kannatuse kohta?

Tohutult.

STURP-i raport järeldas, et Torino surilina ei ole kunstiteos, aga samuti pole tegu üksnes fotoga: see peidab endas 3D informatsiooni. Kujutise tihedus on proportsionaalne keha ja kanga vahelise kaugusega, mis võimaldab teha kujutatud mehe kohta kolmedimensioonilisi järeldusi. Seda märgati üsna pea, kui surilina pildistama hakati, ning 20. sajandil ilmus selle efekti kohta ridamisi teadusartikleid. Nüüd on kujutisse peidetud informatsiooni alusel loodud ka päris skulptuur, nagu näidatakse selles videos:

Skulptuurilt on näha, et surilinasse mähitud mees ei lamanud sirgelt: tema pea on kergitatud olekus, tema põlved on krõnksus. See on asend, milles keha on ristil, välja-arvatud laialisirutatud käed, mis painutati tema külgedele, et need mahuksid surilina alla. Muus osas säilitas kujutatud mees surnukangestuse tõttu sama asendi, mis tal oli ristil.

See surilinal talletatud info võimaldab üle lugeda, mitu hoopi ristilöödud mehele anti – 240 seljale ning 120 ettepoole, kokku üheksa korda rohkem, kui on Vanas Testamendis lubatud (Vanas Testamendis lubatud piitsutamist ei tasu segi ajada roomlaste piitsutamisega). Surilina põhjal on järeldatud, et piitsutajaid oli kaks tükki, üks ühel pool keha, teine teisel pool, üks oli pikemat kasvu, teine lühem …

Okaskroon, mida mees kannab, ei olnud pärg, nagu kunstis peaaegu alati kujutatakse, vaid pigem okasmüts, mis kattis ta pea tervenisti. See on kooskõlas sellega, mida esimesel sajandil oleks „krooni“ all mõistetud.

Paaris kohas surilinal on ka muda jälgi – seal, kus on kujutise põlved, nina ja jalad. See vihjab sellele, et ristil olnud mees oli kukkunud – ilmselt enne ristilöömist, näiteks siis, kui ta pidi risti hukkamispaika kandma – ning ta oli kukkunud otse silmili maha. Sel juhul langes umbes 50-kilone ristipuu selga mehele, kelle pea oli kaetud okaskrooniga. Tõenäoliselt tungisid okkad läbi naha luuni välja.

On oletatud, et ristipuu vigastas langedes tema paremat õlga, mis on surilina põhjal paigast ära. Sel juhul on võimalik, et ta jäi paremast käest halvatuks – ning võib oletada, et siis tuli käsutada keegi teine appi risti kandma. Rooma sõdurid ei oleks kunagi lihtsalt halastusest sellist žesti teinud.

Muda keemilist koostist uurides avastasid teadlased sealt ühe haruldase ühendi, mis ühe geoloogi hinnangul sobitub Jeruusalemma teatud piirkonna maapinnaga nagu võti lukuauku.

Surilina kujutis on anatoomiliselt hüperrealistlik. Muuhulgas on sealt näha, et mehe üks rinnapool on muljutud, mis on kooskõlas sellega, kui kellelegi piik roiete vahele torgatakse:

Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid,vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite. (Jh 19:33-35)

Kui surnud inimest niimoodi torgata – ja kui ta on olnud surnud vähemalt pool tundi – siis on tema kehas juba toimunud vere jagunemine, kuna süda ei pumpa enam verd ringi. Ning kui teda südame juurest torgata, siis kõigepealt purskub välja tihedam, punane veri, aga sellele lisaks ka seerumi- või plasmataoline värvitu veri.

STURP-i teadlased leidsid 1978. aastal surilinalt vereplekkide kõrvalt sellise seerumi õhkõrnasid jälgesid.

Jeruusalemmast Torinosse

Isegi kui praegu Torinos olev surilina oleks keskaegne võltsing, näib see mulle ikkagi imena – lihtsalt keskaegse imena. Kesiganes oleks selle loonud, pidi olema sisuliselt võlur. Aga meil on väga head põhjused 1988. aastal antud dateeringus kahtlemiseks, ning kõik muud tõendid viitavad sellelele, et tegu on surilinaga, mis kattis kord Jeesuse Kristuse surnukeha, umbes aastal 33 AD.

Aga kus oli surilina siis vahepealsed 1300 aastat, kuni see ilmus välja väikeses prantsuse külakeses? Sest üldiselt on aasta ~1354 esimene daatum, milles mitte keegi ei kahtle – see, mida Geoffroi de Charny tollal demonstreeris, on seesama objekt, mis on praegu hoiul Torino katedraalis. Selle aasta ning tänase päeva vahel on ka selge, kus surilina olnud on: kuni 1578. aastani jäi see Prantsusmaale, siis aga toimetati see Torino katedraali, kus see on siiamaani. Praegu on surilina õiguslik omanik Rooma paavst.

Mõningaid järeldusi surilina liikumise kohta saab teha surilinale kogunenud õietolmust. Ligi 60% surilina õietolmust pärineb taimedelt, mis on spetsiifilised Jeruusalemma ümbritsevale alale. Kui surilina pärineb 14. sajandist, pärast mida on see dokumenteeritult olnud üksnes Prantsusmaal ja Itaalias, siis kuidas võis see õietolm sinna sattuda? Aga kui me oletame, et surilina siiski pärineb 1. sajandist, siis võiksime järeldada, et see on olnud kunagi Jeruusalemma lähistel vabas õhus.

Proportsioonilt järgmine õietolmu kogus pärineb Türgi piirkonnast, kus asus Edessa linn. Kunagi oli tegu väga kosmopoliitse piirkonnaga; ning nagu mainitud, siis 4. sajandi algusaastail olevat selles linnas tekkinud (legendi järgi tegelikult sinna saabunud) „ilma käteta tehtud pilt“ Jeesusest …

„Aacheiropoieta“ ei viita üksnes imeliselt tekkinud piltidele enestele, vaid ka ikoonidele, mis nende põhjal maalitud on – justkui teatud ikoonide brändile. Mandylioni põhjal maalitud ikoonidel on omavahel 250 kokkulangevuse punkti, mis tõestab, et need lähtuvad ühest ja samast prototüübist (kohtus piisaks samasuse tõestamiseks joonistatud pildist, millel on 50 kokkulangevuse punkti päris näoga). Kunstiajaloost on ka teada, et esimestel sajanditel kujutati Jeesust ikoonidel väga roomapäraselt – näiteks, pigem ümar nägu, lühikesed juuksed – aga mingil hetkel ikonograafia muutus, ning hakati kujutama ka tema eripäraseid haavu.

Mõned neist kokkulangevatest joontest pole sugugi intuitiivsed – nagu esiletungivad kulmud või suured silmamunad, mis sai juba mainitud. Aga need punktid ei lange kokku mitte üksnes ikoonidel omavahel, vaid ka ikoonide ja Torino surilina vahel.

Tundub seega, et mandylion ei ole sugugi kadunud. Vähemalt ei ole see kadunud praegu, aga kahtlemata oli see vahepeal varjatud. On teada, et mandylioni kanti Edessas protsessioonidel, kui valitseja oli kristlik, aga tegu ei olnud kristliku linnaga. Kui valitseja vahetus, hakati kristlasi taga kiusama, ning kristlased läksid pakku üheskoos mandylion-iga – või surilinaga. See peideti linnamüüri sisse, ning taasavastati hiljem, kui üleujutuse tõttu müüre ümber hakati ehitama.

944. aastal käskis keiser Romanus I kõik Kristuse kannatuse reliikviad kokku koguda. Võime oletada, et ka surilina toimetati tema katuse alla, kus see püsis järgmised kolm sajandit. Aastal 1204 toimunud ristisõja käigus võtsid euroopast saabunud ristirüütlid surilina Konstantinoopolist kaasa.

Me ei tea, kus võis surilina olla aastate 1204 ja 1354 vahel – neid nimetatakse „avatud aastateks“. Muidugi on selle kohta olemas hulgaliselt teooriaid. Aga 1354. aastal ilmub surilina taas välja nende hulgas, kes olid seotud templirüütlitega. Ning pärast seda on surilina saatus hästi dokumenteeritud.

Torino surilina kui Kristuse ülestõusmise tunnistaja

On hästi teada fakt, et Uus Testament ei kirjelda ülestõusmise hetke – kui esimene meile teadaolev tunnistaja, Maarja Magdaleena, kohale jõudis, oli haud juba tühi.

Paavst Benedictus XVI kirjeldab Jeesuse ülestõusmist kui evolutsioonilist hüpet, mis avas inimeksistentsi jaoks uue dimensiooni. Kui selle hetke detailid peavad Jumala plaani kohaselt saladuseks jääma – siis nii olgu.

Aga ehkki Jeesus oli hauakambris üksi, ei olnud hauakamber päris tühi: ta oli mähitud surilinasse.

Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme. (Jh 19:40)

Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse  ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud  koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena  oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. (Jh 20:6-8)

Surilina oli olnud Jeesuse ülestõusmise vaikiv tunnistaja. Vähemalt vaikis see kuni 20. sajandini, mil teaduse areng lubas selle põhjal teha mõningaid oletusi.

Järgnevaga astume me muidugi välja empiiriliselt kinnitatava teaduse piiridest ning sukeldume teooriate maailma, mis siiski ei pruugi olla täiesti mõttetud. Kui me oletame, et praegu Torinos asuv surilina kattis Jeesust tema ülestõusmise hetkel, siis võime me ka oletada, et surilinale tekkinud kujutis on selle üleloomuliku sündmuse loomulik tagajärg. Aga kuidas täpselt see ikkagi tekkis?

Torino surilina kohta võib reastada mitukümmend enigmat – lisaks nendele, millest on juba juttu olnud, näiteks ka lina vastupidavus lahustite suhtes, kulumisjälgede puudumine, verejälgede endiselt punane värvus jpm. On teadlasi, kes väidavad, et osakeste kiirgus – võimas, äärmiselt lühiajaline kiirgus, mis tekkis keha kõigi aatomite samaaegsel lagunemisel madalatemperatuurilise tuumareaktsiooni käigus – seletaks nii kujutise tekkimise kui ka kõik erinevad surilinaga seotud enigmad. Selle teooria kohaselt muutus keha „mehhaaniliselt läbipaistvaks“, nii et surilina justkui kukkus keha sisse, läbis keha nagu päike läbib aknaklaasi – aga nii ülevalt kui alt, justkui oleks keha selle endasse imenud. Ning selle protsessi käigus talletaski lina 3D informatsiooni.

Kui keegi oleks seda sündmust pealt vaadanud, oleks ta ilmselt näinud hetkeks ime-eredat valgusesähvatust ning kogenud sellele järgnenud lööklainet.

Mul ei ole kapatsiteeti selle teooria füüsikalisuse hindamiseks. Aga kui minu imelühikese kokkuvõtte põhjal jääb mulje fantaasiakirjaniku vaimusünnitisest, siis minu enda mulje oli, et püütakse ette kujutada reaalseid füüsikalisi protsesse, mis võiksid kaasneda sellega, kui keha kõik aatomid äkitselt teatud moel algosadeks jaguneksid. Muidugi ei proovi teooria autorid seletada seda, mis põhjusel selline transformatsioon üldse aset võis leida. Selle kohta võime üksnes eeldada, et tegu on imega. Artikli lõpus toodud viidetest võivad kõik selle teooriaga ise täpsemini tuvuda.

Olgu selle teooriaga, kuidas on, aga ülestõusmise aega suudab surilina teatud vahemikus kinnitada. Ma ei räägi aastast, vaid kellaajast. Surilinal ei ole mitte mingeid märke kokkupuutest kõduneva kehaga. See justkui kinnitab psalmisti sõnu, ning Peetruse sõnu apostlite tegude teises peatükis, kui ta psalmisti tsiteerib, „Sa ei anna oma Vagale näha kõdunemist.“ See seab juba iseenesest ajapiiranguks 40 tundi pärast surma. Aga teatud protsessi teel on võimalik ka öelda, kui kaua on surnud mehe veri kangaga kontaktis olnud, kuni kontakt on katkenud. Ning antud juhul oli veri keha ja kanga vahel 30 kuni 36 tundi.

Kui me oletame evangeeliumile toetudes, et Jeesus asetati hauda umbes kell kuus reede õhtul, siis lihtne matemaatika näitab, et kontakt tema keha ja surilina vahel katkes millalgi pühapäeva südaöö ning pühapäeva hommiku kella kuue vahel. Ülestõusmine oli teoks saanud.

Lõpetuseks

Guadalupe Jumalaema imelisele kujutisele on omistatud otsutav rolli ameerika evangeliseerimisel. Räägitakse suurusjärgus miljonitest kohalikest elanikest, kes tänu sellele kirikusse pöördusid. Jumal ei saada korda suvalisi imesid inimeste uudishimu rahuldamiseks või vaatemängu pakkumiseks. Ta saadab korda imesid, mis aitavad kaasa meie pöördumisele Tema poole.

Ma usun, et sama kehtib Torino surilina ime puhul. Sajandeid oli tegu kalli reliikviaga, mida kristlased austasid kui imelist jäädvustust hauda maetud Jeesusest – aga ei midagi enamat. Aga kahekümnenda sajandi saabudes, mil inimesed usust aina enam ära pöördusid, väga sagedasti mingi ähmase ettekujutluse alusel, et usk ja teadus on vastuolus, hakkas see imeline surilina kõnetama inimesi teistmoodi. Ta ütleks meile justkui Jeesus ütles uskmatule Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Isegi need, kes usust mitte midagi ei taipa, saavad aru sellest, mida Torino surilina meile räägib, ning kuulavad seda huviga.

Ta räägib meile kristluse kõige kesksema loo – loo Jeesuse kannatusest ja tema ülestõusmisest. Surilinal on Jeesuse silmad suletud, aga kui kujutis tekkis tema ülestõusmise tagajärjel, siis teame me, et need avanevad kohe. Ning see on nagu meie elu siin maa peal „pisarate orus“, kus me ootame täpselt seda – näha kord Jumalat palgest palgesse. 

See artikkel ilmus originaalselt veebiajakirjas kolleegium:

SUUR LUGU | Torino surilina mõistatus – kaasaja teadusega ajaloo suurimat imet tunnistades

Viited

See artikkel on kirjutatud, toetudes peaasjalikult intervjuule isa Andrew Dalton-iga:

Ning samuti toetudes isa Robert Spitzeri ettekandele:

STURP-i kokkuvõte

https://www.shroud.com/78conclu.htm

Artiklid surilina dateerimise kohta

Damon, Paul E., et al. “Radiocarbon dating of the Shroud of Turin.” Nature 337.6208 (1989): 611-615.

https://escholarship.org/content/qt6x77r7m1/qt6x77r7m1.pdf?t=nus03r

Casabianca, Tristan, et al. “Radiocarbon dating of the Turin Shroud: New evidence from raw data.” Archaeometry 61.5 (2019): 1223-1231.

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdf/10.1111/arcm.12467?casa_token=91QmXqhxL00AAAAA:L7R6lEqUNJw8YR4oPPnViilY3jyvwunGiHRrsM1kySaiELOr_s29FMqVTddIbrRy1agL5GpOjFjTZCU

De Caro, Liberato, et al. “X-ray Dating of a Turin Shroud’s Linen Sample.” Heritage 5.2 (2022): 860-870.

https://www.mdpi.com/2571-9408/5/2/47/pdf

Rogers, Raymond N. “Studies on the radiocarbon sample from the Shroud of Turin.” Thermochimica Acta 425.1-2 (2005): 189-194.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0040603104004745

Muud artiklid surilina analüüsist

Bevilacqua, Maurizio, et al. “How was the Turin Shroud man crucified?.” Injury 45 (2014): S142-S148.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0020138314005245

Fanti, Giulio, Irene Calliari, and Caterina Canovaro. “Analysis of micro-particles vacuumed from the Turin Shroud.” Communication at I Int. Congr. on the Holy Shroud in Spain”, Valencia, Spain (2012).

https://www.matec-conferences.org/articles/matecconf/pdf/2015/17/matecconf_wopsas2015_03002.pdf

Kearse, Kelly P. “Ultraviolet 365 as an alternative light source for detection of blood serum.” Journal of Forensic Sciences 65.5 (2020): 1716-1721.

https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdfdirect/10.1111/1556-4029.14439

Bevilacqua, Matteo, et al. “Rigor mortis and news obtained by the body’s scientific reconstruction of the Turin Shroud Man.” Forensic Science Today 4.1 (2018): 1-8.

https://www.research.unipd.it/bitstream/11577/3271055/2/rigor-mortis-and-news-obtained-by-the-body-s-scientific-reconstruction-of-the-turin-shroud-man.pdf

Lucotte, Gérard. “Exploration of the Face of the Turin Shroud. Pollens Studied by SEM Analysis.” Archaeological Discovery 3.4 (2015): 158-178.

https://www.scirp.org/journal/paperinformation?paperid=60135

Teooria osakeste kiirguse kohta

Antonacci, Mark. “Particle radiation from the body could explain the Shroud’s images and its carbon dating.” Scientific Research and Essays 7.29 (2012): 2613-2623.

https://www.academia.edu/download/85245855/d5d75acf2517bff9e66704bdf78f5af82156.pdf

Kokkuvõtlik loend surilina käsitlevatest teadusartiklitest:

https://www.shroud.com/papers.htm

6. juulil 1971. aastal avaldas The Times palvekirja paavst Paulus VI-le, kus paluti kaitsta ladina Missat, ning millele kirjutasid alla nii katoliiklastest kui mitte-katoliiklastest kunstnikud ja kirjanikud, teiste seas Agatha Christie, Graham Greene ja Yehudi Menuhin. See sai tuntuks kui “Agatha Christie kiri”, sest kuuldavasti oli see just tema nimi, mis ajendas paavsti andma luba ladina Missat Inglismaal ja Walesis edasi pühitseda. Kirjas toodi välja, et “nimetatud riitus on oma imeliste ladinakeelsete tekstidega olnud inspiratsiooniks ka kõikide riikide ja ajastude poeetide, filosoofide, muusikute, arhitektide, kunstnike ja skulptorite hindamatutele teostele … seega on see osa universaalsest kultuurist”.

Hiljuti on Roomast olnud kuulda murettekitavaid teateid, et ladina Missa pühitsemine plaanitakse peaaegu kõikides kirikutes ära keelata. Selline väljavaade tekitab valu ja ajab segadusse, eriti seoses suure hulga noorte katoliiklastega, kes on sealt leidnud toetust oma usule. Traditsiooniline liturgia on teksti ja žesti “katedraal”, mis arenes sarnaselt neile auväärsete hoonetele läbi sajandite. Kõik ei hinda tema väärtust, ning sellest ei ole midagi halba; aga selle hävitamine näib ebavajaliku ja tundetu teona maailmas, kus ajalugu võib liigagi kergesti unustusse vajuda. Vana riituse võime esile kutsuda vaikust ja kontemplatsiooni on aare, mida ei ole kerge korrata, ning kui see on läinud, on seda võimatu taastada. Antud palvekiri, nagu tema eelkäijagi, on “täielikult oikumeeniline ja apoliitiline”. Allakirjutanute hulgas on nii katoliiklasi kui mitte-katoliiklasi, usklikke ja mitte-usklikke. Me anume, et Püha Tool mõtleks uuesti läbi kõik edasised piirangud, millele see imeline spirituaalne ja kultuuriline pärand tahetakse allutada.

Alla kirjutanud:

Robert Agostinelli; Lord Alton of Liverpool; Lord Bailey of Paddington; Lord Bamford; Lord Berkeley of Knighton; Sophie Bevan; Ian Bostridge; Nina Campbell; Meghan Cassidy; Sir Nicholas Coleridge; Dame Imogen Cooper; Lord Fellowes of West Stafford; Sir Rocco Forte; Lady Antonia Fraser; Martin Fuller; Lady Getty; John Gilhooly; Dame Jane Glover; Michael Gove; Susan Hampshire; Lord Hesketh; Tom Holland; Sir Stephen Hough; Tristram Hunt; Steven Isserlis; Bianca Jagger; Igor Levit; Lord Lloyd-Webber; Julian Lloyd Webber; Dame Felicity Lott; Sir James MacMillan; Princess Michael of Kent; Baroness Monckton of Dallington Forest; Lord Moore of Etchingham; Fraser Nelson; Alex Polizzi; Mishka Rushdie Momen; Sir András Schiff; Lord Skidelsky; Lord Smith of Finsbury; Sir Paul Smith; Rory Stewart; Lord Stirrup; Dame Kiri Te Kanawa; Dame Mitsuko Uchida; Ryan Wigglesworth; AN Wilson; Adam Zamoyski

Kui vaadata ida ja lääne ajaloolisi kirikuid, siis üks eriline omadus, mis kunagi paljusid neist ühendas (eriti suuremates kirikutes), oli altari ja altariesise eraldamine ülejäänud kirikust. See avaldus tavaliselt piirde, vaheseina või (kristlikus idas) hiljem ikonostaasiks nimetatava seina kujul; need eraldasid ühe kiriku osa teisest. Latinistlikus läänekirikus aga lähtuti Trento kirikukogu järel (vastuseks protestantlikele vaidlustele, mis olid seotud katoliku missa ja armulaua teoloogiaga) eesmärgist suurendada altari ja Pühima Sakramendi nähtavust (et sellega tugevdada katoliku usku ja õpetust). Nii tegi ladina kirik läbi arhitektuurilisi arenguid, mis viisid ta kaugemale nendest ajaloolistest vaheseintest, pöörates suuremat rõhku avatusele ja nähtavusele kiriku liturgilises korralduses. Need ümberkorraldused tõid tihti kaasa olemasolevate vaheseinte ja piirete eemaldamise – või vähemalt vähendamise – ning vastureformatsiooni ajast alates ehitatud uued kirikud ehitati tavaliselt ilma nendeta, asendades need palju väiksemate ja visuaalselt vähem tõkestavate altaripiiretega (mis säilitasid vähemalt mingil määral eraldatuse altari, altariesise ja löövi vahel).

_{Tüüpiline Trento-järgne liturgiline korraldus (kui altarivõre puudumine välja arvata) San Ignazio kirikus Roomas}

_{San Ignazio kiriku altar Roomas ei ole ei varjatud ega tõkestatud. Altar on ülejäänud altariesisest eraldatud omaenda astmetega, samas kui altariesine on omakorda löövist eraldatud oma kõrgendusega ja tavaliselt ka altaripiirdega. Altaripiire, mis on vähem märgatav kui varasemad vaheseinad või balustraadid, võimaldab külastajatel ikkagi näha ja kogeda liturgilisi toiminguid, pakkudes samas teatavat eraldatust ja austust pühale ruumile.}

Kristlikus idas, mis muidugi pärast 1054. aasta suurt skismat oma tee valis ja mida ei koormanud läänes esinenud mured protestantliku reformatsiooniga, jäi vahesein kogu selle aja jooksul valitsevaks vormiks, tugevnedes ja kinnistudes veelgi kujul, mida me nüüd tunneme ikonostaasina – mis sisuliselt kujutab endast ikoone täis seina koos ustega. Selles konkreetses versioonis on altar ja altariesine vaevumärgatavad.

_{Bütsantsi riituse ikonostaas oma praegusel kujul.}

Loomulikult ida- ja läänekirikute erinevate arenguteede tõttu, eriti alates Trento kirikukogust, peavad paljud katoliiklased (ja võib-olla ka õigeusklikud) neid liturgilisi vaheseinu nüüd mingil moel eriomaseks “ida-kristlikuks” karakteristikuks, kuid tegelikult ei ole see vähemalt ajaloolises mõttes niimoodi olnud. Tõepoolest, sajandite möödudes ja eri arengute tuules leidsid need vaheseinad erinevaid väljendusvorme, kuid tuleb märkida, et sama võib öelda ka ladina kirikus eneses leiduvate vaheseinte kohta (sest vahemere piirkonna kirikute liturgilised vaheseinad olid sageli oma omadustelt ja paigutuselt erinevad põhja-euroopa omadest). Tegelikult on balustraadid kirikutes eksisteerinud juba kõige varasematest sajanditest alates. Näiteks kirjeldab Eusebius kolmanda sajandi jutluses Konstantiinuse ajal Tüüroses ehitatud basiilika altariesist, mida ümbritses ornamenteeritud võrestikuga balustraad. Selle perioodi balustraadid olid tõenäoliselt vöö- või rinna kõrgused.

Nende vaheseinte päritolu osas spekuleeritakse, et need võisid pärineda Templist või sünagoogist, või võib-olla ka hilisantiikse Rooma avalikest hoonetest (kus oli näiteks tavaline, et sellised tõkked eraldasid rahvast maagistraatidest, oraatoritest, keisrist või teistest auväärsetest isikutest). Sellise stseeni kujutist võib näiteks leida reljeefidelt Konstantinoopoli võidukaarel:

Latinistliku lääne liturgiliste vaheseinte konkreetsete variatsioonide ja arengute osas näeme erinevaid lähenemisi ja kordusi. Näiteks Itaalias on levinud vaheseinad balustraadi või “cancelli” kujul, mis on valmistatud kivist ja millele on iseloomulik võrestik (millest on tuletatud nimi “cancelli“). Need olid sageli madala seina kujul, millele võisid, kuid ei pruukinud olla kinnitatud sambad, ning peal oli horisontaalne tala. Arvatakse, et nendega käisid kaasas ka eesriided, sarnanedes kardinatega, mida ajalooliselt leiti seoses ciborium magnum’iga. Hea näide sellisest vaheseinast on nähtav veel tänapäevalgi Roomas asuvas S. Maria in Cosmedini basiilikas (ilma kardinate ja võrestikuta):

Selle konkreetse näite puhul näeme balustraadi, mis eraldab altariesise “schola cantorum”-ist – mis omakorda on eraldatud löövist teise, madalama balustraadiga. Kuigi see konkreetne balustraad on praegusel kujul suhteliselt avatud, oleks seal muidu olnud ka kas võrestik või kardinad, nagu me just mainisime.

Teistsugust variatsiooni sarnasest paigutusest võib näha 14. sajandi lõpu vaheseinas, mis asub itaalia-bütsantsi stiilis San Marco basiilikas Veneetsias.

_{Püha Markuse basiilika vahesein Veneetsias.}

Võrdluseks, kui mõtleme vaheseintele idas, meenub meile tavaliselt ida ikonostaas, kuid ka seal on see hilisem areng ja edasiarendus. Kui vaatame Kreeka Parose saarel asuvat Panagia Ekatontapiliani kirikut, näeme me varasemat liturgilise vaheseina vormi kristlikus idas. Selle näite kaudu saame paremini mõista ühisosa, mis kunagi ida ja lääne vahel eksisteeris (mitte ainult vaheseina osas, vaid ka altari, karika ja trooni paigutuses):

Nagu märgitud, näeme ladina kirikus samuti vaheseinte osas arenguid ja variatsioone, nagu näiteks seda, mida on hakatud nimetama kantsli või risti-vaheseinaks – vorm, mis oli populaarne Inglismaal ja Madalmaades (st Põhja-Euroopas). Nendel juhtudel näeme, et erinevalt lõunapoolsetest vastetest – kus schola cantorum oli tõstetud vaheseina ette omaenda väljaulatuva cancelli‘ga – asub vahesein siin nii koori/kantsli kui ka altariesise ees – koor on nüüd paigutatud pingiridadesse, mis on altari suhtes risti. Need vaheseinad olid enamasti valmistatud puidust, kuigi suuremates kirikutes (nt kloostrites või katedraalides) ka kivist. Neile vaheseintele oli sageli lisatud rist, mis keskajal oli suure austuse objektiks, sealhulgas “rist-lampide” süütamine risti ees.

_{Kantsli vahesein Crowlandi kloostris Lincolnshires. Nagu on näha, siis vahesein eraldab esiteks löövi kantslist, siis altarist.}

Aga tõsi on see, et kuigi need erinevad liturgilised vaheseinad on oma eripäradega, on palju rohkem seda, mis neid ühendab kui eristab.

Loomulikult võib tekkida küsimus nende funktsiooni või tähenduse kohta. Mõned seostavad neid vaheseinu sümboliliselt, näiteks kui tabernaakli eraldajat (nagu Jeruusalemma Templis) või võib-olla mõjutatuna hilisantiiksete sünagoogide Toora pühamutest, kuid paljud arvavad, et sellised sümbolilised seosed omistati pigem tagantjärele, ning et need ei olnud nende algseks allikaks (mis ei tähenda, et sellised sümbolilised tähendused poleks endiselt olulised). Nagu sageli juhtub, arvatakse, et neil oli tõenäoliselt palju praktilisem päritolu, nimelt et nad teenisid praktilist eesmärki hoida kirikurahvast eraldatuna vaimulikest, et nad ei segaks liturgiliste rituaalide korrapärast ja pidulikku toimumist (ning näib, et need täitsid sarnast funktsiooni ka muinas-Roomas). Siiski, juba Rooma ajast on tõendeid selle kohta, et selliseid balustraade kasutati pühade ja ilmalike ruumide eristamiseks, mis annab vähemalt mõningast lisakinnitust ideele, et need võisid olla teadlikult mõeldud ka kirikuhoone kõige pühamate ruumide eraldamiseks.

Artikkel ilmus algselt lehel Liturgical Arts Journal

Rahva puudulik kirjaoskus eelrenessansi ja renessansi ajal tähendas seda, et Katoliku Kirik palus suurel hulgal kunstnikel rääkida jõululugu läbi maalide, kirjutab Henri Neuendorf artnetis. Kunstnikke oli palju ja nad võistlesid üksteisega, soovides saada Kirikuga kõige tulusamaid lepinguid. Selle tulemusena sündisid mõned läänemaailma kõige suuremad kunstiteosed.

1. Botticelli, “Ingli kuulutus” (1489)

Firenze Cestello klooster palus Sandro Botticellil kabelisse maalida stseeni, kus peaingel Gabriel külastab Neitsi Maarjat ning teeb talle teatavaks Jumala palve, et ta tooks ilmale Jumala Poja. 

2. Rembrandt, “Joosepi unenägu” (1645)

Hollandi kunstnik kujutab Jeesuse maist isa, kes otsustas Maarja salaja minema saata, et säästa teda häbist, kui sai teada, et ta on rase. Aga Issanda ingel ilmus Joosepile unes ning seletas talle Jumala plaani.

3. Hugo van der Goes, “Maarja ja Joosep teel Petlemma” (1475)

Maal kujutab Maarjat ja Joospit reisimas Petlemma. Maarja rasedus on juba hilises staadiumis, mida on näha sellest, kuidas Joosep teda mägisel teel hoolikalt toetab.

4. Pieter Bruegel, “Rahvaloendus Petlemmas” (1566)

Stseenis kujutatakse Roomlaste korraldatud rahvaloendust talvise lume taustal, inspireerituna Bruegeli enda kodumaast Flandrias. Bruegelil oli komme kujutada piibellikke sündmusi kaasaegses seades. 

5. Caravaggio, “Kristuse sünd koos püha Franciscuse ja Laurentiusega” (1609)

Caravaggio viimane suurem maal näitab Neitsi Maarjat puhkamas ja pärast sünnitamist last vaatamas. Ta eiras kunstinorme, paigutades maa peale kesksele kohale nimetu nooriku, kes vaatab püha Joosepit. Maal varastati 1969. aastal ning seda pole siiani leitud.

6. Benozzo Gozzoli, “Tarkade tulek” (1459-1461)

Maal näitab mitte kolme, vaid kolmekümne kolme kuninga teekonda Petlemma, et imetleda vastsündinud Jeesust (pühakiri ei ütle, et kuningaid oli kolm). Jällekord kujutatakse piibellikku lugu kaasaegse publiku jaoks. Maali tellis Medici perekond, ning sellel kujutatakse tervet Medici suguvõsa ning autor maalis ka iseennast nende hulka.

7. Rubens, “Tarkade adoratsioon” (1609-1610)

Maali, kus kujutatakse kolme kuningat vastsündinud Jumala poega kummardamas ja talle kinke tegemas, peetakse üheks Rubensi kõige tähtsamaks tööks. See maaliti Antwerpeni raadi nõudmisel ning 12-aastase sõja lõppedes pakuti seda 1612. aastal rahukingitusena Hispaaniale. 

8. El Greco, “Karjaste adoratsioon” (1612-1614)

Autori viimasel eluaastal maalitud teos kujutab karjaseid kummardamas vastsündinut last koos inglitega, kes on nende pea kohal.

9. Goossen van der Weyden, “Põgenemine Egiptusesse” (1516)

Issanda ingel naaseb Joosepi juurde, et hoiatada teda Heroodese plaani eest tappa vastsündinud Jeesus, kuna Heroodes nägi teda kui rivaali enda troonile. Maalil näidatakse, kuidas Joosep võttis kuulda ingli nõu ning suundus koos enda noore perega Egiptusesse. 

10. Raffael, “Sixtuse Madonna” (1512)

Paavst Julius II tellis maali San Sisto Piacenza kiriku jaoks, ning sellel kujutatakse Neitsi Maarjat Kristust süles hoidmas, ühel pool püha Sixtus ja teisel pool püha Barbara. Maali kuulsaimaks osaks peetakse aga hoopis kahte keerubit maali allosas. 

_{18. detsembril avaldas Usudoktriini Kongregatsioon „Fiducia supplicans” deklaratsiooni õnnistuste pastoraalse tähenduse kohta. Selle on allkirjastatud osakonna prefekt kardinal Manuel Fernández ja doktriiniosakonna sekretär Armando Matteo. Deklaratsiooni kinnitas paavst Franciscus. Dokumendi peamine eesmärk on käsitleda samast soost paaride liturgiavälist õnnistamist, mida deklaratsioon teatud tingimustel lubab.}

Üks usundiõpetuse tund minu ainult poistele mõeldud katoliku kooli viimases klassis muutus vestluseks teemal, mis oli nähtavasti vähemalt ühe õpilase meelel: mitu nööpi võin ma oma tüdruksõbra pluusil lahti teha, enne kui sellest saab surmapatt?

Lugejad võivad ise anda hinnangu õpetaja käitumisele, kes laskis sellel vestlusel toimuda teismelisi täis klassiruumis. Praegu tahan ma keskenduda suhtumisele, mis noore mehe küsimuse taga oli – suhtumisele, mis on kahjuks laialtlevinud. Mis on miinimum, mida ma pean tegema, et pääseda hukatusest? Kui paljuga ma veel pääsen? Kui kaugele ma saan minna, ilma et ohustaksin oma surematut hinge?

Halb uudis: kui sa küsid endalt neid küsimusi, siis su hing juba ongi ohus. Kui sa kõnnid rõõmsalt kiusatuse teel, olles kindel, et tead, millal peatuda, siis see enesekindlus on kahjuks vales kohas. Kui sa planeerid patustada väikesel moel, siis sa patustad väga tõenäoliselt suurelt. Sa tead, et see on nii, kui sa endaga vähegi aus oled.

Mis on sellel kõigel pistmist „Fiducia Supplicans“-iga? Ainult see: himur noormees selles klassis võis endiselt väita, et ta ei kavatsenud patustada – vähemalt mitte tõsiselt. Õpetaja võis väita, et ta ei julgustanud oma õpilasi kuuendat ja üheksandat käsku naerdes maha tegema. Nad säilitasid veidrat sorti rituaalse puhtuse: suhtumise, mis on väga lähedal vastutuse eitamisele. Ning usudoktriini kongregatsioon (edaspidi UDK) tegutses sama sori rituaalse puhtusega, kui ta avaldas dokumendi samast soost paaride õnnistamise kohta.

Me oleme näinud säärast rituaalset puhtust katoliku hierarhias juba aastaid. Katoliiklik poliitik propageerib nõudmisel aborti, ning tema piiskop teeb avalduse, kus ta taaskinnitab Kiriku seisukohta abordi osas. Kohalik elupooldav grupp aplodeerib. Piiskop säilitab oma rituaalse puhtuse, aga ta ei ole täitnud oma kohust, ta ei ole võtnud härjal sarvist ja ei ole seisnud vastu eksinud poliitikule. Endine kardinal-peapiiskop paljastatakse kui sariahistaja, ning tema kolleegid väljendavad šokki ja hämmingut – kuigi raportid tema kuritegude kohta ringlesid juba aastaid. Nii võivad nad kuulutada oma rituaalset puhtust, aga siiski hoiduda jõulisest uurimisest, kuidas see nüüdseks häbisse mattunud prelaat nii kõrgele sai tõusta.

„Fiducia Supplicans“-i avaldamisega on UDK rituaalse puhtuse kaitsmise viinud uuele ja keerukamale tasandile. Vatikani dokument ei kiida heaks samast soost paaride kiriklikku õnnistamist. Hoopis vastupidi, tekst kinnitab korduvalt, et Kirikul ei ole voli õnnistada homoseksuaalseid liite. Olles sellega rituaalse puhtuse kindlustanud, jätkab UDK sõnumi edastamisega, mida terve maailm tõlgendab kui sammu samast soost liitude tunnustamise suunas.

Kas terve maailm eksib? Kas kogu kära on meedia süü? Või peaksime me tunnistama, et UDK saadab osavalt kodeeritud sõnumi?

Kui dokument kõigest kinnitab seda, mida Kirik on alati õpetanud – kui siin ei ole mitte midagi uut, nagu paljud siirad Vatikani kaitsjad loodavad meile selgeks teha – siis ei ole Fiducia „spetsiifiline ja innovatiivne edasiminek“, nagu kardinal Victor Fernandes, UDK prefekt, väidab seda olevat. Kui tekst ütleb üksnes seda, et ebaregulaarses liidus olija võib taotleda preestri õnnistust, siis see üksnes kordab sõnumit, mille see sama kongregatsioon avaldas juba 2021. aastal, ning mis teatas täiesti ühemõtteliselt, et Kirik ei saa õnnistada homoseksuaalset liitu.

Kui ei väideta mitte midagi uut, siis milleks seda dokumenti üldse vaja oli? UDK väidab, et dokument annab meile uue arusaama sellest, mida tähendab õnnistamine. Kas annab? Ükskõik kes, ükskõik kus võib preestrilt õnnistust küsida; see ei ole kunagi küsimuse all olnud. Ja iga hea preester annab selle. Välja arvatud siis, kui …

Välja arvatud siis, kui preester saab aru, et tal palutakse õnnistada midagi ebamoraalset. Mägironijate paar võib küsida preestrilt õnnistust enne retke. Pangaröövlite paar võib küsida õnnistust plaanitavale vargusele. Kui preestril palutakse õnnistada partnerlust, siis ta peaks uurima, mis on selle partnerluse alus.

Või ta võib meelega valida mitte seda küsida – eriti juhul, kui ta juba teab – ning ikkagi oma õnnistuse anda. Ning see on see, mida „Fiducia Supplicans“ soovitab teha.

See hoolikalt koostatud Vatikani dokument annab liberaalsele preestrile viisi, kuidas ta saab näidata oma sümpaatiat homoseksuaalse liidu suhtes, ilma, et ta läheks Kiriku seadusega vastuollu. See isegi julgustab ebakindlaid preestreid, kes ehk kõhklevad samast soost paaride õnnistamisel, sellega kaasa minna, hoiatades neid suhtumise eest, kus nähakse „teatud doktrinaalsete või distsiplinaarsete skeemide muutumatut loomust“.

Kuid UDK teab täpselt, kui kaugele minna. Öeldes korduvalt, et ta ei kavatse muuta Kiriku doktriini ega distsipliini, kindlustab dokument, et paljud lojaalsed katoliiklased võtavad seda väidet tõe pähe, ning isegi ründavad „Fiducia Supplicans“-i kriitikuid. Pole vahet, et informeeritud inimesed näevad seda läbimurdelisena. Pole vahet, et katoliku õpetuse kriitikud rõõmustavad. Vatikani kaitsjate meelest nad kõik eksivad. Dokumendis ei ole mitte midagi, mis oleks otseses vastuolus Kiriku õpetusega.

Ning see ongi täpselt asja mõte. Ei ole otsest vastuolu, Kiriku distsipliini revolutsioonilist muutmist. Ja siiski on dokumendi suund eksimatult julgustada homoseksuaalse käitumise suuremat aktsepteerimist, ning hoiduda patustajate korrale kutsumisest. UDK on julgustanud neid katoliiklasi, kes töötavad Kiriku õpetuse muutmise nimel, sisaldades samas täpselt piisavalt arvul ortodokse õpetuse kordamist, et rahustada konservatiivsemaid katoliiklasi, andes neile võimaluse säilitada omaenda rituaalset puhtust („Mitte midagi pole muutunud!“), isegi kui pind nende jalge all lõheneb.

Artikkel ilmus originaalset lehel catholicculture.org

Johannes Paulus II viieteistkümnenda ametiaasta tähistamiseks nõustus paavst osalema televestluses Itaalia ajakirjaniku Vittorio Messoriga, kes on “Ratzingeri aruande” autor – ta viis läbi intervjuude seeria tollase kardinali Ratzingeriga. Johannes Paulus II tühistas teleintervjuu viimasel hetkel. Kuid ta ütles Messorile, et soovib ikkagi tema küsimustele kirjalikult vastata. Kirjalik intervjuu avaldati muutmata kujul pealkirjaga “Üle lootuse läve” (pealkiri oli paavsti enda soovitatud) ja sellest sai rahvusvaheline bestseller.

Tagasi vaadates oli see raamat hämmastavalt läbinägelik. Vähem kui neli aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist mõistis Johannes Paulus II, et lääne tarbimiskultuur ja ateism on oluliselt suuremad ohud, kui kommunism kunagi olnud oli. Seda märkas ka isa Ian Boyd, kes kirjutab kaasaegses arvustuses:

Raamatu üks huvitavamaid aspekte on paavsti ambivalentsed suhted läänemaailmaga. Ta viitab võitlusele Jumala vastu läänes ja väidab, et kolme sajandi jooksul on lääne elu ja mõtlemist iseloomustanud “süstemaatiline Jumala kõrvaldamine”. Isegi marksistlik kollektivism, mille all tema ja tema rahvas nii palju kannatasid, heidetakse põlglikult kõrvale kui lihtsalt üks selle sama antireligioosse plaani “odav versioon”. Veelgi enam, ta näeb lääne tarbimiskultuuri kui jõudu, mis on kommunismist võimsam usu ja traditsioonilise moraali õõnestamisel. Samal ajal, hoolimata tema paljudest viidetest vajadusele evangeliseerida lääne tarbimisühiskonda, kritiseerib ta sotsiaalseid liikumisi, kes üritavad seda ülesannet ette võtta: tema arvates on need, kes on kaasatud intensiivsesse dialoogi kaasaegse kultuuriga, pidevas ohus saada selle poolt üle sõidetud, ja igal juhul, kuna individuaalne pühadus on kõige tõhusama tegevuse võti, ei oma ükski sotsiaalne tegevus mingit väärtust, kui see ei lähtu palvest. Peaaegu ühtegi sõna ei räägita strateegiatest kaasaegse kultuuri evangeliseerimisel. Selles küsimuses, nagu ka teistes, jääb tema mõtlemine kompromissitult üleloomulikuks. Ühes väga kaunis lõigus ütleb ta, et iga tsivilisatsioon, sealhulgas lääne tsivilisatsioon, päästetakse ainult tänu tema peidetud pühakutele, ning ta loetleb uhkusega natsi surmalaagrite ja kommunistlike gulagide ohvreid kui meie sajandi kangelasi.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišee selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

7 aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. “See oli siis ikkagi uni,” nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad – et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui “kummitusi”, ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma “Dialoogides” talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: “Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,” ütles ta, “et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.” Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasius’t, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

“…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.”

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et “kummituste” olemasolust on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on “kurvad ja kahvatud”. Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma “kummitama”. Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka “säravad ja rõõmsad vaimud”, lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid “päris” – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui “kummitused” teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand

Ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.